Üha
tihedamini kostub ütlemine, et meid ei kuulata? Või kuulatakse? Aga keda
kuulatakse? Kas teie laps kuulab teid? Aga vanemad? Ülemused? Võib-olla
kuulavad alluvad? Ehhee, noogutavad ja teevad omamoodi edasi. Kuulamine on
muutunud suureks harulduseks, defitsiidiks. Nüüd siis on ettevõtjatel tekkinud „pöörane
mõte“, et , et poliitinimesed peaksid kuulama neid. Veider mõte. Poliitinimese murdmatu mõttelaad
on selline, et valige meid, kuid me ei kuula teid. Tõsi on, et poliitinimesed
valmistuvad valimisteks, imiteerides hoolikalt kuulamist. Kuid siinkohal tuleb
meil teiega endale aru anda, et poliitinimesed ei valmistu mitte kuulamise
suurvõistlusteks, vaid kõige usutavama lubaja võistluseks. Seepärast peabki
jutuvestjate lubadusi tasakaalustama valijate/osanike kriitiline kuulamisoskus.
Kõlab peaaegu nagu Newtoni kolmas seadus ehk mõju ja vastumõju seadus. Liiga
palju lubadusi, ilma eesmärgi ja tagajärjeta, võivad olla ohtlikud, neile peabki mõjuma kainestav
vastumõju.
Mälulünkade
täitmisest
Kas
teie olete ettevõtja? Ei ole? Kuskohast te teate? Teile pole seda öeldud? Te
pole sellele mõelnud, et need keda ei kuulata võite olla teie ise? Olete
korteriomanik? Siis peaks ettevõtluse käekäik ju teid huvitama. Olete
aktsiaomanik? Siis olete ju ettevõtlusega kõige otsesemalt seotud. Oletegi
(väike)ettevõtja? Muidugi võite olla samal ajal ka pensionär, kalarookija,
bussijuht, koomik, poliitinimene, kuid te olete ka ettevõtja. Teie raha on
ettevõtluses ja teenib teile tulu (või mitte) olenedes teie enda või teie
palgatud tegevjuhtide nutikusest. Kuid tegevjuhtide eduvõimalused sõltuvad suuresti Dr Riigi kujundatud
majanduskeskkonnast. Kas te tahate selles osas kaasa rääkida? Selle nurga pealt
pole teil ju ükskõik kas ettevõtjatega räägitakse, neid kuulatakse, või mitte .
Seepärast tõdegem lihtsalt, pea kõik me oleme mingil määral või mingis
elusituatsioonis ettevõtjad. Kas nüüd hakkas huvitama? Just seepärast peame
huvituma sellest, mida ettevõtjad meie (kõigi) elu arendamisest arvavad,
soovitavad. Probleem on pigem selles, et
meie kollektiivne mälu ettevõtlusest on lünklik, need kes mäletasid, need … ei
tulnud tagasi. Seepärast ongi tegu vaevalise mäluaukude lappimisega. Omamoodi
taastusraviga, oma töö üle uhkust tundva ettevõtja taassünniga.
Ettevõtja,
see kõlab uhkelt
Ettevõtjauhkus,
mis see veel on? Minu kaks esmakogemust ettevõtlusuhkusega (sealjuures muide
väikeettevõtjatega) on seotud 90date alguse Soomega. Üks oli ehitusettevõtja,
selline lihtne „maapoiss“, pennita hinge taga, kuid kindla veendumusega, et
„Mina tahan olla ettevõtja“. Nii ütleski, tahan olla. Saigi ettevõtjaks,
kusjuures edukaks. Ta otsis ja leidis võimalusi olla ettevõtja ehk nagu soome
keeles öeldakse olla „yrittäjä“. Just üritamine oli tähtis, üritada olla
edukas, üritada ise hakkama saada, üritada ise oma perele turvalisust pakkuda.
Lihtne maapoiss seletas mulle hommikuse kohvijoomise käigus bensujaamas „täiesti
vabalt“ majanduse põhitõdesid nagu miks tööjaotus on kasulik ja miks ta kodus
kohvi ei joo. Lihtne, kui tema joob kodus kohvi, siis pole tanklamehel raha
temalt eitustöid tellida. Ettevõtlus jääks seisma, jääks ainult kohvi joomine,
kuni on ja abirahade ootamine. Mõlemal. Vaat niimoodi me majandustarkust
kogusimegi. Teine näide oli Rauma lähedasest üksiküritajast, tema oli mees nagu
orkester: ise võttis tellimusi, ise hööveldas-saagis puidu parajaks, ise
komplekteeris, ise viis kohale, ise laadis
maha jne. Ettevõtja nagu nõtke pilliroog. Kui küsisin , miks ta
suuremaks kasvad ei plaani vaatas ta mind veidi nõutult (nagu lapsemeelset) ja
seletas, et siis ta peab tegelema tuhande teise asjaga mitte kundedele hea
teenuse pakkumisega. Tegemist oli omamoodi ettevõtlusaristokraadiga, küll
väike, kuid iseseisev ja uhke oma töö ja ettevõtjaks olemise üle.
Aga meie
teiega? Kas tunneme uhkust? Või häbeneme? Uh! Mõneti me salgame lausa maha, et
oleme ettevõtjad. Kaeme perra, palju
meid tegelikult on?
Ettevõtjad:
Vaikiv enamus
Asjasse
süüvimisel ilmneb, et meie teiega oleme suure tõenäosusega ettevõtjad. Te ei
usu? Sellesse seltsi kuuluvad esiteks nn
pärisomanikud e. ettevõtjad-omanikud, juhatuste
liikmed (kes peavad oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega), investorid (aktsiaomanikud),
koduomanikud (olete investeerinud kinnisvarasse) ja kõikvõimalikud „Isa & Poeg“ tüüpi väikeettevõtjad. Seega
palju. Kas see on liiga väike seltskond, et selle arvamust kuulataks? Ei?
Ükskõiksus
ettevõtluse küsimuses, mispärast Dr Riik saab ignoreerida ettevõtjate algatusi,
johtubki sellest, et me ei samasta
ennast ettevõtlusega. Läbi mitme põlve Vaheriiki on tuhmistanud meie
ettevõtlusalaseid instinkte. Meie jaoks tunduvad ettevõtjad olevat vaid
sadakond (meie mõistes) suurt ettevõtet (isegi mitte ettevõtjat) ja nende
tegevjuhti. Ometi moodustavad meie majanduse põhja
mikroettevõtted (alla 10 töötajaga) moodustades 94% kõigist tegutsevatest
ettevõtetest. 2017. aastal oli selliseid umbes 120 000, seega suur
osa meist hõõrub ju igapäevaselt mingit „oma äri“, tegeleb ettevõtlusega. Eelkõige
just neid mõjutab fataalselt iga Dr Riigi rohmaks regulatsioonimuutus. Nii, et
mõtteviis tühja neis sajakonnast keda ei
kuulata, paras neile, mis nad on siis edukad. See mõtteviis on vildakas. Ah, et
teie pole edukas, kuid, kas teie ebaedu on seotud sellega, et olete ise loru
või sellega, et Dr Riik on ise teie turule tikkunud ja eduka ettevõtluse
võimatuks muutnud? Kui ettevõtjaid ei kuulata, siis ei kuulata enamust meist
teiega. Ilmselt on asjalood pigem nii, et me ei tea
kedagi, kes teaks kedagi, kellel pole väikestki äriühingut asutatud. See on
tore, me üritame. Mis aga põhitähtis, vaesust ei saa vähendada poliitinimeste
lubadustega, vaesust saab heas majanduskeskkonnas vähendada vaid inimesed ise
oma tööga. Vaesuse vähenemine ei toimu mitte „tarkade“ poliitinimeste
eneseimetluslike valimislubaduste kaudu ühisraha ümber-ümber-ümber jagamise
kuluveskis, vaid tööviljakuse kasvu, intelligentse töö ja töö mahu kasvuga.
Kuulmishäired?
Niisiis,
ettevõtjaid ei kuulata? Keda veel ei kuulata? Noori ei kuulata („Noor räägib
siis kui kana pissib“), põllumehi ei kuulata ( Pierre
Trudeau „Farmerid on elukutselised hädaldajad. Nad hädaldavad, kui päikest on
palju. Kui vihma on liiga palju, nad hädaldavad. Farmer on hädaldaja.“). Õpetajaid ei kuulata, tervishoiutöötajaid ei
kuulata, päästetöötajaid ei kuulata. Keda siis kuulatakse? Üldlevinud arvamus
on, et penskareid kuulatakse. „Tund ja kümme minutit! Nii kaua ei saa ma
rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see rahutuks läheks. Pensionärid on
poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud ootama, harjunud vaikselt
istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.” („Parteijuht lahkub surma
läbi“ Bo Balderson Eesti Raamat 1995 lk
11). Ka
pensionäre ei kuulata, neile räägitakse. Mesijuttu. Ilmneb, et kedagi ei
kuulata.
Siinkohal
on mul poliitinimestele positiivne üllatus, suur osa tänapäeva penskareid on
ettevõtjad ja omanikud. Maailm on muutunud.
Dr Riik ja kõik „arengupeetuskavade“ tootjad, kes oma mõttemaailmas on
jäänud kinni Vaheriigi standarditesse,
on küll ära õppinud sellised uued sõnad nagu teadmuspõhine majandus, rohemajandus ja seoses elanikkonna
vananemisega ka hõbemajandus, siis nende mõistete sisust pole nad aru
saanud.
Hõbemajanduse
kuldkalakesed
Tõusev trend
pole ainuüksi vanemaealiste tööle värbamine, vaid „hõbedased“ on midagi
tunduvalt enamat. Kellel on õnnestunud sirvida edukate riikide kontsernide
strateegiaanalüüse, siis on nendes pööratud eakatele väga suurt tähelepanu.
Kuni 75 verstapostini käsitletakse „hõbedaseid“ … kuldsete klientidena, kes on
usinad teenuste, reiside ja kaupade tarbijad. Ütleme, paljudel juhtudel lausa
ettevõtluse mootorid. Kuldsed mootorid on „hõbedased“ ka teises mõttes – nende
kätte on kogunenud … kapital. Üllatus? „Eaka tarbija käes on tuleviku ostujõud“
kirjutas Inimesed on jõukamad ja arenenud riikides kontrollivad
suurt osa sellest eakad kodanikud. USAs omavad üle 50- aastased 80%
finantsvaradest ja kulutavad uutele autodele noorematest põlvkondadest rohkem.
UK-s on nende arvel 75% riigi kogu rikkusest, 60% säästudest ja 40%
tarbimisnõudlusest. Üleilmselt kulutasid eakad tarbijad 2010. aastal enam kui 8
triljonit USD (kümnendi lõpuks u 15 trilj)“ .(Tööandja“
01.12.2011). Suvel saime teada, et 2016. aasta statistika kohaselt on Soomes
keskmised pensionärid juba oluliselt jõukamad, kui on tänased töölkäijad,
neile kuulub u 40% Soome majapidamistele kuuluvast varast. Kusjuures kõige
jõukam on vanusegrupp 65-74 ja nende vara väärtus on oluliselt suurem kui
näiteks 25-34-aastaste töölkäijate oma. Elementaarne. Meil pole sellest aru saadud, et „hõbe“ on
tänapäeval suure ostupotentsiaaliga uus, kasvav turg, uued teenused,
teenimisvõimalus, pigem kipub meie hõbemajandus kujunema ikkagi kirstututi
hõbedaseks. Poliitinimesed, olete ajast maha jäänud, „penskarid“ on teist
kiirema taibuga. Nobedamad otsustama. Käbedamad koguma. Ilmselt pole mõtet
kapitali omaniku juurde minna sajaka „andmise“
mesijutuga
Ettevõtjad,
see on jõud
Niisiis,
kui palju on meil üritajaid? Statistikaameti andmetel oli 2017. a Eestis
tegutsevaid majandusüksusi pea 158 000.
Majanduslikult aktiivseid ettevõtteid oli 127 622, nendest äriühinguid
ligi 103 500. Muljetavaldav oli juurdekasv
äriühingute arvu osas, ka SEB uuring „Baltimaade ettevõtlusbaromeeter“
selgus, et oleme naabritest märkimisväärselt agaramad uute ettevõtete loomisel,
ületades oma lõunanaabreid Baltikumis
pea kahekordselt. Veelgi kõnekama tulemuse saab siis, kui jagada loodud
ettevõtete arv tööealise elanikkonna hulgaga riikides. Möödunud aastal asutati
meil tööealise elaniku kohta 0,02 ettevõtet, Lätis 0,007 ning Leedus 0,005
ettevõtet. Seega oleme naabritest 3-4
korda ettevõtlikumad. Omajagu kõnekad on ka liikumapanev jõud, miks
ettevõtlusega alustatakse. Ilmneb, et 39% alustavatest
ettevõtjatest Lätis, 37% Leedus ja 26% Eestis asutas firma sissetuleku kasvatamiseks. Eestis suurimaks
käivitavaks jõuks oli püüdlus saada iseenda peremeheks, olla tööandja
(29%). Ka kolmas põhjus on igati
loogiline, soov muuta hobi äritegevuseks – selleks on oma ettevõtlusega
alustanud 25% uutest ettevõtjatest
Eestis, 14% Lätis ja Leedus. Seega motiveerib meie inimesi ettevõtjaks
hakkamist vabadus, kasu ja huvitav tegevus. «Majanduslikult arenenud riikide
kogemus näitab, et mida rohkem inimesi tegeleb ettevõtlusega, seda kõrgem on
elatustase. Pole oluline, miks inimesed ettevõtte asutavad. Oluline on see, et
inimesed võtavad initsiatiivi ja liiguvad oma eesmärkide poole. Tänased edukad
ettevõtted on kunagi alguse saanud ettevõtlike inimeste ideedest ja mõtetest.
Mida rohkem selliseid inimesi meil on, seda paremal järjel oleme ühiskonna ja
riigina!» (PM 9.05,18). Meil on lootust, sest 2017. a registreeriti Eestis
21 947 uut ettevõtet (Leedus 11 378, Lätis 10 094). Pole ju
vähe? Kuid kui siia arvestada juurde
juba tegutsevad ettevõtjad ja veel äriühingute juhatuste liikmed, kes ei pruugi
olla ettevõtjad, kuid kes peab oma kohustusi
täitma korraliku ettevõtja hoolsusega, siis on ettevõtjaid tõesti
muljetavaldavalt palju, kuid … ka see pole veel kõik
Tugitooliettevõtjad
Paljud
meis teiega ei adu, et kui nad pole asutanud oma äri või pole firma juhatuse
liige, siis ta polegi ettevõtja. Vale puha. Peale aktiivsete ettevõtjate on ju
terve rida passiivseid – tugitooliettevõtjaid – aktsiaomanikke. Kas need polegi
ettevõtjad? Nad ju investeeris ettevõtlusse. Kasu eesmärgil. Palju meil täna
Eestis aktsionäre või osakuomanikke (unikaalset) on veidi segane (ka andmebaasides tuhnimine ei teinud
mind targemaks), kuid hiljuti andis
Tallinna Börsi juht teada, et Eestis on u. 32 000 aktiivset
väärtpaberikontot (2004. a u 4 000 ehk kasv +7x). Kuid see on vaid aktsionäride/osanike
veepealne ehk eliitosa ega peegelda ettevõtluses osalevate inimeste tegelikku
osa. Senini oli ülivõimsalt esindatud Tallinna Börsil AS Tallink Grup oma
peaaegu 670 milj aktsiaga. Äkki on mõni neist teiegi oma? No näete oletegi ettevõtja. Turule on jõudnud ka uus
„rahvaaktsia“, AS Tallinna Sadama aktsia. Esmases avalikus pakkumises osales
102 institutsionaalset investorit ja 13 723 jaeinvestorit Eestist. Äkki omate
neidki aktsiaid? Siis olete jällegi ettevõtja. Olete huvitatud, et
majanduskeskkond oleks soodus ja teie aktsia investeering toodaks teile tulu.
Kuid isegi kui te ei osalenud aktsiate ostul, siis selle tülika tegevuse on
teie eest teinud pensionifondid. Pensionikindlustus teil ikka on (SEB
progressiivne pensionifond 3,56%, LHV pensionifond L 1,97% aktsiatest)? Seega
olete te oma pensionit silmas pidades huvitatud TS aktsiate heast käekäigust.
Ei saa ju öelda, et teil on ükskõik? Kuid isegi, kui teil ka pensionifondi ei
ole, siis ikkagi osalete te (kaudselt) ettevõtluses, teil ja meil, on huvid
ettevõtluses, nimelt suurem osa TS aktsiatest on jätkuvalt Eesti riigi
omanduses. Mis teil sellest? Lihtne, AS
Tallinna Sadam on 67% ulatuses
meie kõigi oma ja sellest laekuvad dividendid on meie ühine kasum, mis suubub
riigieelarvesse aidates pakkuda Dr Riigil mitmesuguseid avalikke teenuseid.
Seega ka kõige passiivsemad on tahes või tahtmata osalised ettevõtluses, kuid …
seegi pole veel kõik
Omanikud
Olenemata
sellest kui õrnahingeline, peenutsev või elukauge meist teiega keegi on, ei
pääse ta selle eest et peab aeg-ajalt mõtlema ettevõtlikult, kui omanik. Teil
on korter? Olete selle omanik? Päris teie korter? Siis on hästi, sest omanikuna
on teil kinnisasja näol olemas rahalise puhvriga, kui elus midagi juhtub …
Tarvilike elumuudatuste korral on teil suur võimalus pöörata see kinnine asi
lahtiseks rahaks. Kuid see oleneb majanduskeskkonnast kui kergesti ja kui
kasulikult see teil õnnestub. Lisaks võite tulu teenida ka üürimisest, see ju
puhas ettevõtlus. Veidi teine lugu on
kui teil on korter, kuid see on ostetud laenuga. Siinkohal elate te küll „oma
kodus“, kuid korter pole tegelikult teie oma, see on panga oma nii kaua kuni
laenud on tasutud. Kuid kogu selle „poolomaniku“ aja peate eriti
tähelepanelikult jälgima majanduskeskkonna muudatusi. Teie ja teie „poolomand“
sõltute majanduskeskkonnast isegi rohkem kui aktiivsed ettevõtjad. Näiteks, üks
Dr Riigi majanduslik „heategu“ ja te olete tööst ilma. Või „oma kodust“. Või
mõlemast. Kuidas nii? Lihtne. Ilmselt olete kodu soetanud vägagi pingelise
perebüdžeti tingimustes, iga kulutus on arvel, iga lisakulutus võib
majanduslikku vabalangusesse ja siis tuleb Dr Riik ning lajatab selle koorma
otsa varamaksu. Palju õnne! Saategi väärilise tasu oma mittehuvitatuse eest.
Kuid kui palju
siis on meid, omanikke? Statistikaameti andmetel oli 2017. aasta 1. jaanuaril
oli Eestis 706 000 eluruumi (kinnistuomanikke on muidugi rohkem), neist
oli asustatud 76%. Kuna osadel inimestel on enam kui üks eluruum, siis võiks
arvata, et neid kes on omanikud on poole miljoni ringis. Kui teie teine/kolmas
eluruum on välja üüritud, siis tegelete ju ettevõtlusega? Õige. Jälle üks
kihistus ettevõtjate ringi. Kuid iga aastaga suureneb eluruumide omanike arv,
sest 2016 a lubati kasutusse 4732 (sh üksikelamutes 1277) ja 2017 a juba 5890 (
sh üksikelamutes 1329) uut eluruumi. Seega suureneb ka omanike ja ettevõtjate
arv. Vahva. Kogu see seltskond on huvitatud ettevõtluse arengust, sest
mitteettevõtlikkus vähendab nende vara, nende laenutagatisi ja krediidivõimet.
Ja kogu selle üritamise, püüdluse parema elu ja investeerimise võib Dr Riik ühe
„heateoga“ tuksi keerata, kehtestades teile mõne maksukese. „Paras“ teile, miks
te siis püüdlesite, tapsite ennast ja peret tööga, töötate kahel-kolmel kohal,
loobusite puhkusest, maksate pangale laenu järgmised paarkümmend aastat ja
selle rabelemise eest maksate Dr Riigile üha lisanduvaid koormisi aegade
lõpuni. Eh, tobud, oleksite pidanud ootama riiklike üürikorterite valmist.
Odav, puhas, tänapäevane (kips-lateks)? Kuid kes selle eest maksab? Ise
maksate, topelt, kuid kaude. Just selliste võtetega me tapamegi ettevõtlikkuse.
Õppigem
olema ettevõtlikud omanikud
Meie
teiega ei oska ennast tihtipeale panna erinevatesse rollidesse ega mõelda
pikema kasu perspektiivis. Aga peaksime õppima. Poliitinimene, kassapidaja,
näitleja, kinumees omavad kindlaid rolle
(eile, täna, homme kl 8.00-18.00ni) ja huvisid, kuid need huvid (ja
kuulamisvõime) olenevad nii nende üldisematest teadmistest kui kogemustest. On ilmne, et poliitinimese ja kassapidaja
huvid on erinevad, kuid need muutuvad mõistetavaks kas teoreetilise õppe või
praktilise kogemuse najal. Just seepärast peab meie (laste) tuleviku nimel
ITK-, ettevõtlus- ja
investeerimisharidus (ja autojuhieksamid) jõudma igasse kooli, muutudes
baashariduse lahutamatuks ja tingimatuks osaks. „ Kui tahame pika
investeerimiskultuuriga riikidele järele jõuda, peame selle nimel riigi ja
ühiskonnana teadlikult pingutama. (…) Ükskõik, millise tee noor koolist
lahkudes valib, peab ta olema kaasa saanud selge arusaama kapitalistliku
majandusmudeli toimimisest. Seda läheb vaja nii tulevasel teadlasel,
kunstnikul, ettevõtjal, juhil, spetsialistil, koduhoidjal kui ka iga teise
eluala esindajal.“ (ÄP 28.08.18). Sellisel juhul ei kehitaks inimesed enam
õlgu, „Mis mul neist ettevõtjatest?“ vaid saaksid aru, et nad ise ongi
ettevõtjad. Siis oskaksime meie teiega
ka nõuda poliitinimestelt pikaajalisi terviklahendusi ega peaks kogema poliitinimeste
selget metslust, kui nende poole pöörduvad ettevõtlusliidud manifestide,
petitsioonide või strateegiaettepanekutega. Seal, kuhu me kuuluda tahame
võetakse kõik sellised ettepanekud vastu telekaamerate ees, tänusõnadega ühiskonnaellu panustamise eest. Meil … Meil taotakse ettevõtjad iga sellise
initsiatiivi puhul ninaaukudeni maasse, vaevumata üldse ettepanekute sisusse
süüvida või nende mittearvestamise tagajärgi arvestamata. Poliitiline metslus.
Jah, poliitinimestel on veel palju õppida ja kuulata. Vaheriigi ajal räägiti
anekdooti, et on olemas kahte tüüpi võrdsust, üks on Skandinaavia rüüpi
võrdsus, kus kõik on võrdselt jõukad ja teine oli nõukogude tüüpi, kus kõik on
võrdselt vaesed. Mingi ajaloo veidruse, läbipõdemata nakkuse või geenimaterjali
kao tõttu oleme libisemas just seda
vaesusvõrdsuse teele. Kahju.
Aktsionäride
poolne ülesandepüstitus
Seega, kuulata on vaja. See on universaalväärtus,
mis tagab edu kõigil elualadel. Selle kohta ütles Corleone elutargalt pojale: „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead,
siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” (…) „kuula, „ käskis ta.
„See on algus.”
(Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012 lk 305). Praegu peaks olema
kõige õigem aeg selliseks alguseks. Õige aeg, meie kui osanike kuulamiseks enne
kevadist aktsionäride üldkoosolekut. Õigemini ainukene aeg. Samas on see ka
meie jaoks kuulamise aeg. Aeg kuulata, kas meid kuulatakse. Seepärast ärgem
piirdugem passiivse virisemisega a´la meid ei kuulata vaid näidakem oma
mõjukust ja andkem valitavale nõukogule selged juhised (mandaadi) kasvu
saavutamiseks. Ka tuleb meil vaagida
igat lubadust tegeliku, pikaajalise kasu järgi, mitte ainult meil harrastatava
lobajutulise „sotsiaalmajandusliku kasu“
udupunktides. Vaevalt naabri maja mahapõletamine sotsiaalmajanduslikult kasulik
on , kuigi tuleb tõdeda, et ka niimoodi saab lühiperspektiivi(tuse)s külmal
ajal külarahvale sooja anda. Korraks. Midagi pole teha, ka kõige ilujutulisemad
lubadused kasvavad ühest juurest, universaalenergiast nimega ettevõtlus. Kõik
hariduse, tervishoiu, kultuuri, julgeoleku edendamise lubadused on valikud
ressursside jaotamiseks, mis lähtub ettevõtluskeskkonna võimakusest. Seega on
kõik poliitlubadused tuletised ettevõtlusest tulenevast ressursi rohkendamise
ja selle mõistliku kasutamisest. Kui see
ei ole tuletis ettevõtlusedust, siis on see pettus või lihtlabane naabri maja
põletamine. Terve aasta on olnud täis poliitinimeste proovietendusi, küll
draamat, küll tragöödiat, kuid kõige enam tragikoomikat, et testida valijate
reaktsioone. Mida nad siis kuulevad? Ennast? Siseringi? „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal
sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused
olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt
vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”.
Siseringlik meeskond võtab peagi omaks meeskonnavaimu, kaitses rühma
välismõjude eest ja sunnib üksteist takka kiitma. „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et
arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal
veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” (Tim
Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012) Kas meie majandusotsused sünnivad
samamoodi? Siseringlikult üksteise takka kiites?
Tõrjelahingud
Asjalood
majanduskeskkonna kujundamisel, kasvumootoriga, on natukene kehvemad kui igapäevarahmeldamiste
kõrvalt hoomata suudame. Tundub, et vaatamata ettevõtjate pingutustele sidet
poliitkosmosega taastada on nurjunud. Enam
ei oodata Dr Riigilt mõistliku suuna ja koostöö korraldamist kogu ühiskonna
jaoks, sellist korralikku sööstu tulevikku. Kuivõrd lootusetusse seisu on
ettevõtjad oma pideva ettepanekute mittearvestamisega jõudnud näitab diskuteerimine
selle üle kas me vajame ITK ministrit või ettevõtlusministrit. Täielik
mõttetus. Me ei vaja kumbagi, vajame vaid (üht)majandus- ja tööjõuministrit,
kes koordineerib majanduskeskkonna kujundamist, annaks suuna Tagavaraministrid
(kes tuuakse parteikaadrite täiendamiseks nagu lennukooli õppelennule) on
piinlik administratiivne kõrvalekalle. Kulu. Miks? Millist kasu „toodab“ ITK
minister, kui Dr Riigil puudub poliitiline tahe või mõistmine? Toob „probleemi
lauale“? Probleemi laualetoomise minister siis? Või on ta lobist, mis tähendab,
et siis käivad tema „kintsu kaapimas“, itilased ja kui meil on ettevõtlusminister
siis betoonlased? Tore on kui
valdkonnale pööratakse tähelepanu, kuid ministeeriumi II minister ei otsusta
asju, ega ka tee neid. Otsustab Koalitsioon ja teevad ametnikud. Kõik. Mida me
aga vajame on poliitilise tahtega
kinnitatud erakondadeülene „jõuline ja innovaatiline tööstuspoliitika“. Praegu on ettevõtjad on asunud
kaitsepositsioonile, pole ei jõulist, ei innovaatilist ega tööstuspoliitikat,
on sebimine. Investeerimiskasinus näitab, et tegemist on tõrjelahingute
faasiga. Kuid elu ei arene tõrjelahingutena. Tõrjelahing on vaid manööver oma
ressursside ümberkorraldamiseks ja uue strateegilise plaani käivitamiseks. Ja
just seepärast, et me enamuses oleme ettevõtjad ja omanikud peab meid huvitama
ka ettevõtluskeskkonna käekäik siin, praegu ja igavesti. Need poeomanikud
lõunarindelt kelle ettevõtlus Dr Riigi tuima asjatundmatuse tõttu kokku kukkus
ei ütle ju, et neid ei huvita Dr Riigi tehtavad majandusotsused? Dr Riik ju
tegi tema enda sõnul oma majandusotsusega meile kõigile „head“. Tegi vägisi,
kuid tegi head. Nojah, lõunarinde jaoks olid need heateod fataalsed, nende
(majandus)elu kuulus lõpetamisele. Aga kui pole enam kooli, arsti, kordniku ega
pangaautomaati ja ainsaks kohaliku elu keskuseks on pood, siis on ka päriselu
varsti sealt maalt kadunud. Kas regionaalpoliitika erivorm?. Nii, et inimesi
huvitavad majandusalased otsused, nad on (veel) oma põhiloomuselt ettevõtlikud.
Kui pangapealik
tõdes, et Dr Riigi rapsimine pärsib ettevõtluse arengut, siis seda oleks põhjus
kuulata. Sõnades teavad kõik, isegi poliitinimesed, et mingigi kasvu
tagamiseks on kõige olulisem on tagada
ettevõtjatele investeerimiskindlus, tegudes .... Muide. „Kui meil on muudatused
plaanis ja see on demokraatia, mis annab selleks mandaadi, on vaja aega
kohaneda. Et ei toimuks väga kiireid muutusi, mis võtab ettevõtetelt julguse
investeerida.“ Kõik: pole keskkonda, pole investeeringuid; pole
investeeringuid, pole tootlikkuse kasvu, pole tootlikkuse kasvu, pole heaolu
kasvu.
Päramine
aeg
Juba
kaks aastat räägitakse konverentsidel, et kasvuaega on veel 2 aastat, siis …
Nüüd ütleb miljardär ja investor Ray
Dalio, et majandustsükkel kestab veel umbes 2 aastat. Kas liikuv märklaud või
püüavad investorid ennast tõrjelahingutes soodsale positsioonile manööverdada?
Meie üks ekspankur/investor ütles just elutargalt, et ta püüab turgu tunnetada, mis tähendab,
et mullu, tänavu ja ka tõenäoliselt järgmine aasta, on suurepärased
investeeringuteks väljumiseks, hiljem …. Hiljem on liiga hilja, sest siis jõuab
kätte investeerimise ja ostmise aeg. Tema müüb, kuid Dr Riik kulutab
Vana ärapeetud mõttemudeli muutmisega on
kiire, õigemini päramine aeg kuulata, mida ettevõtjad (st enamus) soovitavad ja
otsuseid seda liinipidi vormida, sest … talv on tulekul. Juhtusin lugema uuring
mis kinnitas, et talvekuud panevad
mälule ja mõtlemisvõimele põntsu. Tuleb välja, et vaimne võimekus on parem
suvel ja sügisel, seega just praegu oleme vaimsete võimete tipus, akud
pakatamas suveenergiast. Ärgem laskem seda head energiat raisku. Samas ilmnes uuringust, et vaimne võimekus
langes külmaperioodil nagu oleks inimene ühtäkki jäänud 4-5 a vanemaks. Mõtteerksus
tuhmub. Mis aga on pelutav (kevadiste
Pilvepiiri valimiste kontekstis), on see, et talvel ja kevadel langes
testitavatest inimestest tunduvalt suurem osa ka dementsuse kategooriasse –
mälu ja mõtlemisvõime olid tugevalt pidurdunud. Saate nüüd aru, miks peab
kiirustama häirekella kuuldes ja otsuseid tehes. Kui kevadisel valimisperioodil
ikkagi vaimsed võimed asenduvad dementsusega, siis ... Siis pole küsimus enam
häirekellas vaid hemingwaylikult „Kellele lüüakse hingekella?“. Te ei saanud
aru? Kas kevad juba käes? Varavõitu. Kuulame siis.
Targutusi:
W Herrendorf „Miks me varastasime auto“ Eesti Raamat 2018
Lk 61 „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea
meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt
ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega
õnnelikud, kui nad on õnnetud. Kusjuures
ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest täiesti aru saanud. Midagi sellest
asjast oli mulle kohe selge. Aga midagi ei olnud ka.“ 14 aastase poisi arutlus.
M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012
Lk 89 „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta
hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad
pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja
anarhiat progressiks.“
Lk 90 Kreeka finantskriisist „Aga see riik ei käitu
kollektiivina – neil puuduvad munkade instinktid. See riik käitub kui hulk
eraldiseisvaid aatomeid, mis igaüks on harjunud järgima isiklikke huve ja
tegema seda ühise hüve arvel. Küsimus pole selles, kas valitsusel jätkub
otsusekindlust kas või üritadagi Kreekas kodanikuühiskonda taasluua. Küsimus
on, kas seda ongi võimalik taasluua, kui see on kord kaotatud?“
Lk 99 Morgan Kelly majandusprofessor, kes töötas keskaja
rahvastiku teooria kallal. Ennustas kinnisvaraturu ja pangasektori krahhi
Iirimaal „Minu olukord meenutas mõnevõrra laevareisija oma“ Ütleb ta. „Korraga
näed suurt jäämäge. Sa lähed kapteni juurde ja küsid: kas see seal on jäämägi?“
No comments:
Post a Comment