Tühja pudrupoti sündroom

Mind teeb murelikuks meie muretus. Muretus põhiküsimustes. Oleme hakanud väga osavalt ära seletama nii lahjat tootlikkust, kui rahvastiku vähenemise vähetähtsust, asendades selle tööhõive loosunglike edusammudega. Kuid need on kaks eri asja, üks on igipõline jätkuv laulupidu, teine viimane ohe (või karje).  Jah tõesti, tööhõive on aegade parim, kuid kas see on ikka uhkuse asi, kui pudrupott on tühi ja edvistame kõige puhtamaks kraabitud potiga?

Mis aga kõige ärevusttekitavam, Dr Riik  ei arutagi selle üle, kuidas uut putru keeta, vaid harjumuslikult  koostab „arengukavasid“ kuidas kaapida jätkuvalt (tühja) potipõhja. Eneseõigustuslikke teooriaid kaapimise kasulikkuses, lausa tarvilikkusest, on mitmeid. No Vanaema Marie naljatles ka, et ega suhkur kohvi magusaks tee, ikka lusika liigutamine. Suhkrut pannakse vaid selleks, et oleks põhjust lusikat liigutada. Vana nali, aga ikka veab suunurga üles. Päriselus ei aja sellise põhjendused naerma, ei saa nõustuda nendega kelle „arenguplaanid“ näevad ette jätkuvalt  potipõhja ja lusika jõulisest koostööst viimastest uuretest mingit ressurssi kätte saada. Sellest kaapimisplaanist ei lähe ei rahvastik ega tootlikkus tummisemaks. Pealegi pole pudru kvaliteet enam see, mis pärispudrul ja isegi see kaabe lõppeb ealistel põhjustel ilma uut putru juurde keetmata ära.  Lausa sündsusetuna kõlab see, et suus keerlev metallipuru tuleks ülistuslikult kuulutada hõrguks maitseelamuseks (uusgurmaanlus?). Majanduskeskkonna ühe sisendressursi, tööjõupoliitikaga, peab Dr Riik pidevalt tegelema, et inimestel oleks millest elada (ja rõõmu tunda).

Murdepunkti vajadus

Just seepärast kostus kuidagi hirmutavalt  Dr Riigi innustunud, lausa suureline, arvamus tööjõu olukorrast, mis kõlas umbes nii, et meid on küll vähem, kuid hõive on megahea, pole probleemi. Kuid just see ongi probleem, et me asendame kaks ülitõsist probleemi (rahvastiku vähenemise ja madala tootlikkuse) segadusttekitava rõõmuraportiga edukast tööjõu hõlvamisest. See näitab probleemide olemuse mittemõistmist. Tobedat momentvõtet. Laiuti arenemist saab reeglina kasutada vaid korra, siis tuleb minna kas sügavuti või ülestikku. Pole maailma ajaloos esmakordne, et loosungite varjus hägustub seos eesmärgi ja selleks sobivate vahendite vahe. Ja nüüd tundub, et oleme jälle kaotanud järje põhjuse ja tagajärje vahel. Kui NL küsiti, „Milleks meile lehmad, sest piima saab ju poest?“, millise rumaluse loodus kiiresti ära karistas, siis meie poliitinimeste vaste sellele oleks järgmine:  „Milleks meile rahvastiku juurdekasv, milleks meile tootlikkuse juurdekasv, kui praegused töötegijad (ka need kes vaid seina najal püsti seisavad) teevad tööd küll, kuigi tööjõu tootlikkus hõivatu kohta  u 72+% EL keskmisest.“ Ka selle ülbuse karistab loodus ära.  Just tootlikkus on see mis määrab lõppkokkuvõttes edukuse, mitte üksi hõivatus. Kui Dr Riigi suur plaan on tootlikkuse osas jõuda 2030 aastaks 80%ni EL keskmisest, siis oleme määranud enese igavaeseks ajaks igaveseks jätkusuutmatuteks. Jätkusuutmatus oli kõige positiivsem sõna mida leidsin selle suurplaani kirjeldamaks. Mõelda kategooriates, et 12 aasta pärast on tootlikkus peaaegu sama niru, kui praegu vajab murdmist. See 80% jookseb tuimalt läbi kõigist „arengupeetuse“ strateegiates.

Just tuimalt. Arvate, nojah, mis parata? Ütlete, et me ei suuda paremaid tulemusi saavutada? Mannetu eneseõigustus. Aga kuidas  Iirimaa suudab? Mitte ainult suudab, vaid suudab 189,3%. Seega iga samm, mille meie oma 0,72 sussi sahistades liigutame  0,8 sammu poole, astub Iirimaa 2,6 sammu võrra kaugemale. Varsti kaob silmapiiri taha. Püüdmatult.   Narr lugu, kuid meie „areng“ 0,8 suunas tähendab vaid mahajäämuse põlistamist.

Tühja täis pudrupoti fenomen

Struktuurselt reformimata majandus juba ägab „tööjõuetusest“, kuigi hõivatuse suhteline kasv on olnud muljetavaldav. Tore, oleme EL-s pidevalt liidrigrupis. Lisaks suhtelisele kasvule, on aktiivsete inimeste hulk tööturul tõusnud ka arvuliselt. Kui niimoodi sisusse süüvimata vaadata, siis on meie pudrupott pilgeni täis, kuid … Kas ikka on? Kümne aasta vältel on tööealise elanikkonna arv kahanenud 6% ehk 60 000+ inimese võrra. Ja kuigi statistiliselt on samal perioodil tööjõu hulka loetavate inimeste arv suurenenud 20 000 võrra, näitab see vaid viimaste lusikatäiteks kaabitud ressursi momendisuurust, mitte jätkusuutlikkust ega asenda kadunud 60 tuh inimest. Illusiooni täispotist loob see, et „aktiivsemalt on tööturul osalenud“ vanemaealised, 2008. a võrreldes on 50-74-aastaste arv tööturul suurenenud pea 37 000 inimese võrra. Tühi pott ei toida. Seekord on poti täitnud suuresti „vanemaealised“.

Kuid isegi vanemaealiste poolt täidetud pott on ikkagi üpris tühi. Uuringu järgi oli töötus II kvartalis vaid 5,1% ( 2008. a II kv 4%), mis peaks olema hea uudis, kuid … See mis võib olla heaks uudiseks üksikinimesele ei pruugi olla jätkusuutlik majandusarengule. Mitmed uurimused on näidanud, et töötuse määr alla 5% muudab väga raskeks kiirete struktuursete muudatuste tegemise majanduses. Kuid just struktuurseid muudatusi meil vaja ongi. Kiireid struktuurseid muudatusi. Me ei saa loota vaid hõivatusele, hõivatust saab kasutada vaid siis kui on kedagi hõivata. Kuni on. Kümme aastat tagasi käidi mu austatud 85 aastast ämma tööle lunimas, täna, käies 95-t ei ole veel tuldud, kuid kui „arenguplaanid“ samamoodi jätkavad, siis ilmselt tuleb temalgi  „aktiivsemalt tööturul osaleda“. Loodan, et seda ei pidanud Dr Riik silmas oma rahulolu hõivatuse osas ilmutades.

Stoppkaadreid sirvides

Kuid kogu see statistiline tulevärk - noored välja, vanad sisse - see kõik on jälle vaid momentülesvõte. Edasi, vaatame stoppkaadrit nr 2040.  Statistikaamet koostas 2014 a rahvastikuprognoosi aastani 2040, mille kohaselt väheneb seniste trendide jätkumisel Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul negatiivse loomuliku iibe ja välisrände saldo tõttu 125 000 inimese võrra. Tööandjate Keskliidu 2016 a analüüsis (lähtudes SA prognoosist) väheneb rahvaarv aastani 2040 keskmiselt 4800 inimese võrra aastas. Tööealiste inimeste arv väheneb samal ajal keskmiselt 6350 inimese võrra aastas, mis tähendab, et metallipuru krigiseb juba hamba all. Pensionärid? Pensioniealiste arv kasvab 3400 inimese võrra aastas, mis tähendab seda, et nad saavad pensioniealiseks ja … kõik. Lähevad nagu lasteaias üle järgmisesse vanuserühma, kuid peavad samas lasteaias (tööl) edasi käima. Kui just ei juhtu ime (mida statistiline prognoos ega meie käitumuslik suund küll ette ei näe) kasva mingi lisaressursi arvelt maksumaksjate arv. Lisaressursina peetakse harilikult silmas välistööjõudu. Siinkohal peaksime selget vahet tegema välistööjõu ja immigrantide osas  üldisemas mõttes.  Arvutuste kohaselt peaks välitööjõud aastani 2040 täitma u 5000 töökohta aastas. Selle arvutuse koha pealt pole vaja pahandada, see on vaid aritmeetiline tabel meie võimaluste ja valikute kohta. Kõik. Me peame seda teadma, siis oskame teha ka valikuid. Kuid selles arvestuses on esindatud vaid töökohtade täitmise vajadus. Välistööjõuga seotud immigrantide  arv on tegelikult suurem, sest kui arvestame, et 5000st hõivatust iga kolmas välistöötaja võtaks kaasa elukaaslase ja 2 ülalpeetavat, kes ilmselt esialgu tööle ei asu, siis oleksime reipalt 10 000 piirimail. Midagi pole teha, kvalifitseeritud võõrtöötaja usutavasti tuleks pigem perega.

Selline on kiretu bilanss, kas töötada kuni lusika murdumiseni või kasutada nutikat tööjõu lisamise strateegiat. Siinkohal tuleb silmas pidada, et on vahe konkreetsete ettevõtjate värbamispoliitika ja ühiskonna vajaduste vahel. Pilvepiiri ülesanne ongi siduda need huvid ühiseks huviks ja suunata majanduskeskkonda struktuurimuutustele, mis tõstaks tootlikkust.

Tähelepanu: Heaolu ei = inimeste arvuga

Enne kui me tulipalavalt tormame olukorda lahendama „sisse-välja mänguga“, peaksime vaatama millistele järeldustele on tulnud need kelle moodi me olla tahame ja kes sellise olukorraga enne kokku on puutunud. Siinkohal on paslik süveneda Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“ Lk 244) arutlusse, et ühiskonna heaolu väljendub kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. „Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“ Vaat selline lugu. Me pole osanud ju asju niisuguse nurga alt vaadata? Just.

 Esiteks, heaolu seisukohast võib sisseränne suurendada tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Elementaarne. Kuid seegi on esimene aste (miinimumtase ühiskonna heaolu võimalikuks tõusuks),  see ei tähenda, et sisseränne suurendab automaatselt ühiskonna heaolu.

Teiseks, heaolu loomise aluseks on tööviljakus ja osalemise määr. Ühiskonna heaolu kasvab  vaid siis, kui välistööjõu loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Seega see toimib vaid välistööjõu puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Keskmisest väiksema tööviljakusega ja vähem tööhõives osalejad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Tulemus: ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud, sest sellised sisserändajad tervikuna suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.

Kolmandaks, lihtsalt välistöötajate laialdane kasutamine alla keskmise tööviljakuse ja panuse, ei aita maksta pensione, vähenda ravijärjekordi ega toetusevajajaid. Vastupidi.  Neljandaks, levinud väide, et tööjõu arv on  heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, on lihtarvutuslik hetkeemotsioon ega arvesta pikemat perspektiivi ega süsteemseid jätkumõjusid. Sellistes arutlustes aetakse segamini töömaht ja tööviljakus. „Keskmise tööviljakusega keskmist palka saava sisserändaja elu jooksul tekkiv kulu ja tulu ei ole suurem ega väiksem kui kohalikul ehk lõppsaldo on null. Seega ei suurenda ta ühiskonna heaolu, vaid tarbib oma tööga loodud tulu täielikult ära. Ainult siis, kui ta suurendab tööviljakust, näiteks ta teeb mõnda haruldast tööd või on kvalifitseeritud insener, on tema panus heaolusse nii suur, et ta ei tarbi seda ise ära, vaid suurendab ühiskonna üldist heaolu.“ Selles ütluses ongi tõetera, mille poole tuleb püüelda, tööviljakuse ja tööpanuse kasvule, mitte vaid töötajate arvu kasvule.

Auk potis

Ning veel üks tähelepanek. Suurhõivel võib olla ka vägagi ettearvamatuid järelmeid: „Kui naiste suurem aktiivsus tööturul viib selleni, et nad sünnitavad vähem lapsi, saavutatakse praegune kõrgem kogutoodang  järgmise põlvkonna madalama kogutoodangu arvel. Sündimata inimesed ei saa ju tööellu astuda. Ajateljel vaadates on kogutoodangu väljavaatele palju kahjulikum see, kui naised loobuvad tööturul osalemise nimel lastest, kui see, et nad käivad laste pärast vähem tööl. See väide ei ole suunatud naiste tööhõive, vaid väite vast, et naiste võimalikult suur tööhõive on vajalik heaolu ja majanduskasvu jaoks.“ Kõik see tähendab, et keskendudes vaid hõivele ehk kausi nühkimisele lusikaga, et viimast pudrukübet kätte saada, võime potti augu kulutada. Mnjah, ei tea kas see on kõige targem tegu. Auguga pott võib küll olla dekoratiivne, kuid pole funktsionaalne. Senine statistika on näidanud, et augud on kinni topitud „vanemaealiste aktiivsusega“, kuid kui „vanemaealised  amortiseeruvad“, siis on väga nutune olukord. Põhjatust potist saab põhjata pott.

Strateegia: aktiivselt passiivne „tööjõuetusmeede“

Veel on meil võimalus midagigi teha. Mannetu Browni liikumise laadne strateegia (ärme tee midagi, küll asjad ise laabuvad) on jätkusuutmatu. Veider ka. Võib-olla ma teen Dr Riigile siinkohal liiga ja pole aru saanud, võib-olla see, et midagi ei tehta olukorra strateegiliseks parandamiseks ongi  aktiivne tööturu meede?  Nagu „Jah, härra ministris“? „Kuula nüüd, Humphrey, „ (…) „me peame midagi ette võtma.“ „Ülima lugupidamisega, härra minister …“  (…)  „… me ei pea mitte midagi tegema.“ Mulle jäi mulje, et tema poolt välja pakutud mitte midagi tegemine oli mitte passiivne, vaid aktiivne tegevuskava.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk500). Või siis lähtub pseudoaktiivne tegevuskava oma passiivsuses „pikast plaanist“, et edaspidi teevad enamuse töid niikuinii ära robotid ja inimtöökohtade vajadus väheneb? Vaid sellisel juhul oleks Dr Riigi aktiivne passiivsus loogiliselt seletatav. Mnjah, kuid see on tagurpidi loogika, me ei peaks looma sellist süsteemi, et kui automatiseeritud töökohti on  rohkem, siis inimesi … on vähem. Me loome ju uusi tehnoloogiaid selleks, et inimene saaks rohkem pühenduda millegi mõtestatuma tegemisele, kui passiivne üksluine töö, mitte väljasuremisele. Inimeste arvu vähendamine strateegilise kavana, et tööde automatiseerimisel ei tekkiks tööpuudust on küll uuenduslik maik mann, kuid see pole see mida me Dr Riigilt ootaks. Lootes et inimeste arvu vähendamine pole mitte teadlik strateegia, et teha ruumi masinatele, peaksime siiski mõtlema sellele, kuidas me oma väheseid inimressursse tõhusalt kasutame, nii et sellest rohkem tulu tõuseks. Selleks pole mitte ükski päev liiga vara, sest see mida me täna ei istuta, seda me 2040 aastal salve korjata ei saa. 

Tuleviku loomine I: peaga vastu betooni strateegia?

Tuleviku loomine algab sellest kuidas me oma inimesi motiveerime ja kuhu me oma tööjõudu suuname? Võiks ka küsida, kelleks me oma inimesi koolitame? Treenime? Programmeerime? Mõtlete, mis küsimus see nüüd on? Igaüks teab et … eee … Just,  “eee“ kuid „e“ mitte nagu e-maailm vaid „e“ kui ehitusmaailm. Betoon noh! Sõnades ja arengukavades loome  me teadmuspõhist, innovaatilist e-riiki, kuid … elu näitab teist. Suure tõenäosusega saab töötaja oma leiva lähikümnendil lauale ehitussektoris. Arvate, et liialdan? Kaeme perra. Kui kinnisvara asjatundja teatab, et Tallinnas pole enam ühtegi vaba ehitusmeest, siis pole see kirjanduslik liialdus vaid tõsiasi. Ka see pott on tühi (nagu ka müüjate, ettekandjate, itilaste pott),  kuid sellega asi ei piirdu, Dr Riik uhab ehitussektorisse agu juurde, alates „riigi üürikorteritest“, kuni RB megaehituseni. Kas te kujutate RB  tööde ja töötajate mahtu ette? Kui „üürikate“ ja noorperede korterite ehitamisele kaasaitamise suudaks tööturg kuidagi absorbeerida, siis mida tähendab 10 aastat massilist RB ehitust? See tähendab 10 aastat massiivset välistööjõu kasutamist (millist, kus kohast?), kes siis 10 a pärast … Mnjah, mis saab sellest välistööjõust pärast tööde lõppu saab? Eks ole, hea küsimus. Teine võimalus on, et kasutame kohalikku tööjõudu, kuid siis korraldame me tööjõuturul megatsunami, mis pühib ülejäänud turu tööjõust puhtaks. RB mahud vahetaksin iga kell noorperedele suunatud ettevõtmistele, võimalik, et pannakse midagi kodumaist idanema, RB-ga teisaldame vaid pinnast ja ehitame ületamatut jõge kahe Eesti territooriumi vahele. Nii või teisti loome me sellise struktuurinihkega oma tööturule megakatastroofi.

Tuleviku loomine II: viga, süsteemne viga?

Kuid kuidas siis selle sõnalise etteaste ilusama poolega jääb, et meie eesmärgiks on teadmuspõhine riik, tööviljakuse raju tõus ja innovaatilisus? Näiteid elust enesest. Sõltumatu analüüs tõdes, et siseturvalisuse IKT teenuste sujuvaks tagamiseks oleks järgmise 10 aasta jooksul juurde vaja vähemalt 104,7 milj EUR.  Ups, sellises valdkonnas nagu sisejulgeoleku IKT on nii suur hinnanguline puudujääk? Auk? Aga kui palju teistes Dr Riigi IKT valdkondades on „puudu“? Miljard? Kaks? Rohkem?  Ei tea, kuid, kui SMITi teenuseid kasutavad oma tööks politsei, piirivalvurid, päästjad, kiirabi, häirekeskus, vanglateenistus ja kaitsevägi, pakkudes 118 teenust, millest 28 on ärikriitilised, siis … See tundub lausa uskumatu, sest nendest võib sõltuda inimeste elu ja tervis. Või näiteks mida teha, kui tekkib vajadus taastada EL sisepiir, seegi ju sama IKT teenuse osa.  Ei  taasta? Seega asjatundjate arvutuste järgi on valdkond alarahastatud, erinevalt laiuti arengu ehitussuunast. Küsimus on muidugi ka selles, kas see „arvestuslik puudu“ on „vajalik puudu“ või on see puudu vajaduspõhistest hindadest ja ilutsemisteenustest. Tõeline alarahastatus tähendab mahajäämust. . Georgi Potšeptsov  („Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 61) toob välja mahajäämuse astmed: „(…) on olemas kolm tehnoloogilise mahajäämuse staadiumi: „Esimene on selline, kui me suudame uue toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogait ning seda hiljem kopeerida. Teises staadiumis võime toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat, kuid kopeerida enam ei suuda. Kolmandas staadiumis võime toote lahti võtta, kuid me ei ole võimelised isegi tehnoloogiat mõistma.““ Kus meie  asetume, kui me õigeaegselt IKT-sse ei investeeri?

IKT-l on ka praktilisem külg. Kui me ei investeeri IKT-sse, siis ehitusektori imeteos (ime st. imeb raha) idapiiril muutub vaid mõttetuka loodusreostuseks. Ilma IKT toeta on need sajad miljonid asjatult kulutatud raha. Reostus. Süsteemitu süsteemi süsteemne viga.

Tuleviku loomine III: monitoorilisest arenguteest ja jääteest

Meie teiega teadsime kogu aeg et asume kindlalt maailma IT kiirtee esirinnas, kuid tuleb välja, et asume laguneval jääteel (see tee, mida iga aasta merre uputatakse). Üllatav? Mitte päris, sest kõik kes on ettevõtlusega tegelenud või pidanud „itilasi“ tööle võtma, see teab, et juba aega algusest on IKT valdkonnas spetside puudus. Kogu aeg on Dr Riik rääkinud, et koolitame ja koolitame ja … Ikka ei jätku, hullem veel, defitsiit suureneb iga päevaga. Mis aga poliitinimestel ilmselt mõistmata on jäänud, siis see et ehitusel töö tegija (ma ei ajaks neid segi ehitajaga, ehitaja on uhke elukutse) leiab hädapärast suurhõive käigus ka väriseva käega kelneri, kes enam kandikut otse ei suuda hoida, siis IT sellist asendust (sic! Hõivatust) esile kutsuda pole võimalik.

Kõige aluseks (veel) on hea kvalifikatsiooniga valdkonnaspetsialistid. See on universaalne reegel, mis käib nii kalafileerijate, pottseppade, teadlaste kui itilaste kohta. Pole head pottseppa elad suitsuse ja külmas majas, pole head rätsseppa käid ringi nagu kaltsakas, pole asjatundlikku IT spetsialisti …  Mida teha? MKM mullune (26.10.17) tööstuspoliitika roheline raamatu esitlus sedastab, et „Eesti 2020“, „Ettevõtluse kasvustrateegia 2020“ ja „Teadmistepõhine Eesti 2020“ seavad üheks peamiseks eesmärgiks lisandväärtuse kasvu vähemalt 80%-le EL keskmisest (jälle tuimalt see 80%). Siis saame me teada, et  ITL-i andmetele on  sektoris puudu 7000 IT-spetsialisti, 2020.aastaks juba 8600 IT-spetsialisti. Ups! Kuidas sai juhtuda, et meil on poole Viljandi linnarahva jagu IKT spetsialiste puudu? Ilmneb, et probleem on välja selgitatud: haridussüsteemist väljujate arv ja olemasolev tööjõud ei kata tegelikku IKT sektori tööjõu vajadust.  Seega haridussüsteemi viga? Süsteemne viga? Tark raamat teab meile öelda, et  IKT kasutamine on üks olulisemaid Eesti majanduse arenguvõimalusi ja seetõttu on vaja IKT spetsialiste kõigisse majanduse sektoritesse aastas juurde 1,5 korda senisest enam. No see on juba tõsine jutt, kuid kuidas seda teostada? Elementaarne, Watson. Eesmärgiks on … meelitada teistest riikidest Eestisse 2000 IKT-spetsialisti. Niisiis, me ei püüa parandada tehtud süsteemset ja fataalset viga tööjõu planeerimisel ega haridussüsteemis, mitte läbi selle, et koolitada oma inimesi valdkonnaspetsialistideks, vaid ostame neid sisse nagu Poola õuna, Prantsuse veini või Jaapani autosid? Ka võimalik, kuid selleks peame me ise midagi müüma, et neid osta. Või ei pea? Tegelikult ei pea, sest Dr Riik „võtab“ selle raha meilt teiega. Niisiis on ette nähtud välisvärbamisosak (vaat kus on uhke termin välja mõeldud) ettevõtjatele välisvärbamise toetamiseks (4 mln EUR), IKT-tööjõu Eestisse meelitamine ja värbamisele kaasa aitamine (2,4 mln EUR), tööandjate valmisoleku suurendamine välisspetsialistide kaasamiseks (0,45 mln EUR).  Eriti vahvalt kõlab Eestis pakutavate (tugi) teenuste tagamine ja arendamine (1,13 mln EUR), mis sisaldab kohanemisteenuste pidevat monitooringut ja parandusettepanekute tegemist, mentor-programmi väljatöötamist ja rakendamist välisspetsialistidele ja nende peredele, abikaasade/elukaaslaste Eesti tööturule sisenemise nõustamine ja töö otsimine jne. Oeh, pilootprojekt sisaldab kõrvuti muude tühitegevustega ettevõtete koolitamist ja nõustamist + kohanemisspetsialistid IKT-spetsialistidele ja nende peredele. Lisaks  Eesti töökohti ja  töötamist tutvustavad kampaaniad ja välisspetsialistide klienditeekonna pidev monitooring ning lahenduste otsimine. Vaatad seda projekti ja mõtled, mis toimub? Monitoorimisspetsialistid? Kohanemsisspetsialistid? Kuulge, me vajasime ju IKT spetsialiste! Vägev rahakulutus ja mis põhiline kui palju monitoorijaid selle raha eest, mida oleks võinud omamaiste IKT spetside väljaõpetamiseks nüüd vaid aruannetetööstuse tühjusse vaob.

Meid on  hoiatatud

ÜRO värske prognoosi kohaselt vaevab just Balti riike Euroopa üks suuremaid rahvastikuprobleeme , kus noorem põlvkond lahkub Läände ning kuhu ei taha tulla ka  immigrandid. ÜRO hinnangul on piirkond rahvastikukatastroofi äärel (PM 18.04.18) Näiteks Läti elanikkond on vähenenud 1991 a-st vähenenud u 25%,  ennustatakse, et 2050. a-ks on Läti kaotanud veel 22% elanikkonnast. Eesti puhul ennustatakse rahvastiku vähenemist 2050. aastaks 13% võrra. Aastaks 2100 langeb elanike arv tänasega võrreldes 32% võrra. (Leedus 34%). Mis peamine, toimub kvalitatiivne nihe, iseäranis kiiresti väheneb neis riikides  noorte ja haritute osakaal. Kuigi ÜRO analüüs annab Läti tuleviku kohta üsna sünge pildi, vaatab Läti valitsus (sarnaselt meiegi omale), olukorrale optimistlikult.  Kuigi ettevõtted vajaks umbes 3000 IT-tudengit igal aastal juurde, suudab Läti haridussüsteem anda vaid 600 tudengit aastas. Pole nagu optimismiks erilist põhjust.

Kuivõrd pingeline on olukord tööjõuturul annavad vahel aimu mitte niivõrd otsesed statistilised andmed, vaid mingid kaudandmed.  MeetFranki enam kui 60 000 kasutaja andmetel põhinevast uurimusest ilmnes, et Eesti tööandjad pakuvad IT-sektoris palka kohati lausa mitusada või tuhat eurot rohkem kui Läti ja Leedu firmad. Leeduga on meil suur vahe ka disainerite ja süsteemiadministraatorite osas.  Mis aga kogu tööturu seisu iseloomustab, on see, et  personalitöötaja-värbaja keskmine palk on Eestis 2626 EUR, Leedus aga lausa 1285 EUR  sellest vähem. Värbajad on tõstetud meil maagide tasandile ja õige kah, ega tühja kausi kraapimisest pudru väljavõlumine pole nõrganärviliste töö. Parafraseerides kunagist populaarset reklaamlauset: „Kui sul pole head värbajat, pole sind olemaski!“.

Me pole üksi, oma mures, oleme arenenud heaoluriikidele järgi jõudnud ja põeme nüüd nende haigusi tüsistustena, sest meie omad haigused on veel täielikult läbi põdemata. Asjalugu on nii, et kogu Kesk-Euroopa konkureerib tööjõuressursile. Eurostati andmetel tunnistasid 86,6% Ungari tööstusettevõtetest (II kv), et neil on probleeme tööjõu leidmisega, Poolas tunnistas seda muret 49,7%, Tšehhis 43,2% – ja see on kaks korda rohkem kui kaks aastat tagasi. ÜRO prognooside kohaselt väheneb Poola, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia rahvastik 2017. aasta 64 milj 2050. aastaks 55,6 milj ehk üle 13% . Tööjõukulud? Ungaris kasvasid tööjõukulu 10% (I kv), Tšehhis 9%, Slovakkias 8,5%, Poolas 8%. Poola, kes on siiani paiganud enda tööjõuressursi puudust liikvele läinud ukrainlastega, on ka selle poti tühjaks ammutanud ja … Häda teeb inimestega imet, paljud asjad, mis headel aegade olid mõeldamatud, on kehvadel aegadel muutunud ainumõeldavateks. Nii, et kui Poola hotelliketile pakuti hotelliteenijateks filipiinlasi. Esialgu veider mõte, kuid … Siis asuti olukorda analüüsima „ja leidsime, et ehk ei olegi poolakate ja filipiinide vahel nii suuri erinevusi,». Vaat niimoodi, poolakad on leidnud hädaorus endale uue (hinge)sugulasrahva.

Selle koha peal jään mõttesse, miks osad on edukad, osad mitte või miks osad edukuse teel ära väsivad. Meie ei suuda? Mida?  Miks? Kuidas väike Island suutis jalgpalli mängima hakata. Lihtsalt otsustati, et hakkame mängima ja … mängivad. Edukalt, sest tehti plaan olla edukas.  Kuid põhitähtis, ei aetud udujuttu rõõmuloosungitega, vaid kindlustati plaan ressurssidega ning palun väga. Kaks aastat tagasi EM-l tulid kui Islandi „lumehobused“ ja jooksid kõik ilumängijad pikali. Nüüd ,MM finaalturniiril, olid nad juba kardetud võitlejad. Suutsid, sest tahtsid, suutsid sest pingutasid. Meie … Meie mängime ka jalgpalli. Me mängime ka tootlikkuse kasvu, kuid kui tuled põlema pannakse on see ikkagi 80% sooritus. Meie sooritusplaan, ponnistuslik 80% EL tootlikkust, rahvastiku vähenemine 13% (32%) ja majanduskasv 4+% on jätkusuutmatu ülekuumenemine. Selline plaan ei tööta. See ei ole edu valem!  Küll aga võiks edu valemiks olla keskkonna loomine mis julgustab majanduse struktuuri muutma ettevõtjatel teadmuspõhiseks, tootes homseid teenuseid vähendades märgatavalt administratiivset sekkumist ja vabastada inimeste loovusesse seotud energia. Eesmärk: tootluse kasvatamine vähemalt 120% EL keskmisest. Esialgu.

Targutusi:

„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

Lk 16 „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

Lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.”

"Terroristid" Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja ma mõtlesin banaalse aga sama hästi ka targa mõtte, et kui palju rahulikum oleks maailm, kui rohkem poliitikuid niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”

Lk80 „Kas te olete sellele mõelnud, et demokraatlikes riikides haugutatakse meid, poliitikuid, kuni me tegutseme? Aga kui me oleme lahkunud või surnud, siis kiidetakse meid taevani. Diktatuuririikides on täpselt vastupidi. Seal ülistatakse juhte, kuni nad juhivad. Aga nad sülitatakse täis, salatakse maha ja kuulutatakse riigireeturiks, niipea kui on ametist lahkunud või teise ilma kolinud”