Kuidas meisterdada supertormi?

Tööandjate manifest 2018 tõdes, et: „Nende valimiste kõige olulisem küsimus on, kas valime arengu või saavutatu hoidmise.“ Arengutaotlus kõlab mõistlikult, kuid hoidmine? Mida hoidmisega teha? Toyota on sõnastanud selle dilemma elegantselt: „Mõte on selles, et protsess, kas liigub tagasi või täiustub, ning parim ja isegi ainus viis vältida tagasilibisemist on püüda liikuda edasi, isegi kui see toimub väikeste sammude haaval. Pealegi tähendaks paigalseis konkurentsiturul mahajäämist, kui konkurendid liiguvad edasi. Lihtsalt taseme hoidmine, isegi kui see võimalik oleks, võrdub ikkagi libastumisega.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 31/32). Seega „hoidmine“ on fiktsioon. Just tagasilanguse pelg  on  see, mis paneb majandusinimesi muretsema tuleviku pärast. Samal ajal kui nemad muretsevad  on poliitinimkonda vallanud ülim optimismipuhang. Miks selline vastuolu? Seis ongi segane, sest  2016. a majanduskasvu tõsteti revisjonide käigus 1,6 protsendilt 3,5-le. Mis tähendab, et me  oleks justkui  saanud  2016. aastal oli SKT jooksevhindades 780 milj enam, kui enne „revisjoni“. Kas keegi sai sellest jõukamaks? Ei, see on vaid statistika. Vajalik, kuid vaid statistika.  Teisalt tõstis Fitch  Eesti pikaajalist riigireitingut. Uhke, kuid vastuoluline tunne. Pelglik tunne.

Tormisilma petlik rahu

Kuid võib-olla polegi vastuolu? Võib-olla loeme märke erinevalt. Siinkohal meenus saade   mootoririkkega orkaanist pääsenud uurimislennukist. Mingis osas assotsieerus see lugu meie majandusolukorraga. Kuidas? Niisiis, orkaan (majanduskriis) oli surunud vigastatud mootoriga lennuki pidevalt laskuvale kursile. Võimsust ei jätkunud isegi püsiva ohutu kõrguse hoidmiseks. Veel natukene ja vintsklemine oleks lõppenud ookeanis. Järsku rappumine vaibus, päike paistis, sinitaevas. Kas tõesti murti läbi? Just niimoodi oleksid olukorda hinnanud kogenematud piloodid. Tegelikkuses oldi mitte läbitud tormi, vaid asuti selle keskmes. Tormisilmas. Meeskonnal jäi vaid võimalus tiirutada silmas ja otsida päästvat lahendust. Just see vaikuse keskmes sumisemine sarnaneb meie olukorraga, meil ei ole võimsust (õigemini otsustavust) minna üle uuele majandusstruktuurile, me  saame sõita ringiratast tormisilmas lohutusega, et päike ju paistab, kuni … kütust (reserve) jätkub. Siis … Siis teevad loodus(majandus)seadused oma töö. Me tiirutame kohapeal enesepettusliku rahuga, peljates teha otsuseid. Uurimislennuki jaoks oli õigeks sihiseadjaks piirkonnas patrulliv õhuväe vaatluslennuk, milline kaardistas neile kõige ohutuma tee (tegi plaani) tormist väljumiseks. Läks õnneks. Otsustavus, planeerimisoskus, nutikus ja koostöö pärjati eduga. Aga meie, oleme pilvitus sinitaevas? Mis lugu selle tööjõupuuduse, palgaralli, investeerimispeetuse, kasumilanguse, ülereguleerimisega siis on?  Kogenud majanduspiloodid saavad erinevalt poliitpilootidest aru, et asume tormisilma petlikus heaolus. Selles seisus vaadata poliitpilootide rahapillerit (kütuse raiskamist) tekitabki usaldamatuse nende vastu. Aeg on küsida milline on tormist väljumise plaan?  Palju meil aega on?

Kui Kessel, kes oli saanud ülesande esimese e-lugemisseadme valmistamiseks küsis Bezoselt palju tal aega on, siis vastas Bezos: „Sa oled sellega põhimõtteliselt juba hiljaks jäänud.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017). Nii ka meie, me oleme põhimõtteliselt  juba hiljaks jäänud. Aega napib, mis tähendab, et kõike korraga enam teha ei jõua, peame tegelema kõige tähtsamaga.  EKI ekspertide paneeli hinnangutest ilmneb, et suurimateks majandusprobleemideks on oskustööjõu puudus, vähene innovatsioon ja ebapiisav konkurentsivõime. Tööandjad kirjutavad: „Tööturg põleb“. Õige. Kuid tööturg, olles majanduse siduskomponent, pole kunagi lihtsalt tööturg, see on sümptom majandustervisest.  Kui meile tundub, et meie suurimaks majandusmureks on tööjõu puudus, siis oleme asjast valesti aru saanud, oleme nii kvantitatiivselt, kui kvalitatiivselt turu hindamisel kinni jooksnud. Me asume oma mõttemaailmas just täpselt seal, mida Hans Rosling nimetab „Need lennukad mõtteavaldused on sageli faktideks maskeeritud tunded.“ Me püüame tunnetest , mitte faktidest lähtudes teha otsuseid, ehitada tulevikku. Millised on faktid?

Vääriti mõistetud turg

Hans Rosling „Faktitäiuses“ (Tänapäev 2018) esitab sellise pildi: „Asjad on halvad ja tundub, et need lähevad veel halvemaks, kas pole? Rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks; ning vaeste arv ainult kasvab; ja kui me midagi põhjapanevat ette ei võta, ammenduvad peagi meie ressursid. Vähemalt on selline pilt, mida enamik Lääne inimesi meedias näeb ja mida nad oma peas kannavad“ Ta nimetab seda stressirohkeks, eksitavaks ja üledramatiseeritud maailmapildiks. Ekslikuks. Tegelikult elab valdav osa inimesi sissetulekute skaala keskel. Nende lapsed käivad koolis, neid vaktsineeritakse, nende peres on kaks last ja tähelepanu nüüd - nad soovivad reisida välismaale puhkama, mitte pagulasena. Selline on faktidel põhinev maailm. Olete üllatunud? Rosling väidab, et meie maailmapilt arenenud ja arengumaadest, vaestest ja rikastest vastab 1965 a olukorrale. Püha müristus, me elame ja teeme otsuseid lähtudes 50+ aasta tagustest mõttemallidest. Eh, suurt osa meist polnud sel ajal veel olemas, kuid mõttemudelid on samad, mis vaaridel. Vale maailmapilt viib ka valede otsusteni. Maailm on täielikult muutunud. Vaid 9% maailma rahvastikust elab madala sissetulekuga riikides. Enamik inimesi elab keskmise sissetulekuga riikides. Lõhestunud maailmapildis seda kategooriat ei eksisteeri. Teadmiseks kõigile „lõhepüügihuvilistele“, tegelikult elab keskmikena 75% inimkonnast, mis tähendab, et „Maailmas on olemas 5 miljardit potentsiaalset klienti, kelle elu kesktasemel paraneb ja nad soovivad osta šampooni, mootorrattaid, hügieenisidemeid ja nutitelefone. Kui olla arvamusel, et nad on „vaesed“, võivad nad kergesti märkamata jääda.“ Hm, kas pole huvitav vaatenurk? Kui meie maailmapilt on tõesti 50+ aastat tegelikkusest maas, kas ei peaks seda kohendama? Kohendama niimoodi nagu on kohendanud näiteks Taxify, Harmet, Turnit, Cleverton ja paljud teised tehnoloogiaettevõtjad, kes on oma maailmapilti kohandanud homsesse. Mitte asjata ei öelnud Markus Villing (Taxify) Äriplaanil, et kui te ise ei muuda midagi, siis on kuskil keegi 19 aastane (nii nagu tema alustades) ja keerab teie äri peapeale. Kui me hindame oma olukorda 50 aasta taguste väljakutsete alusel, siis me teeme valesid järeldusi ja otsuseid. Iga päev. Kui aga lähtuda Roslingi ajanihke analüüsidest meie teadvuse ja tegelikkuse vahel, kas me siis tegelema nende asjadega, millega me peaksime tegelema täna või oma mõttekipsi jäänud vananenud arvamustega, mida tegelikult ei pruugi eksisteeridagi? Kas meil siis on tööjõuprobleemi või on meil hoopis mingi muu probleem?

Tööjõuressurss maailmas

Prognoosid näitavad, et. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab. Nigeerias elas 1970 aastal 57 milj inimest jõudes 2050 aastaks 389 milj (Tasmaanias vastavalt14 milj ja 139 milj), mis saab peaaegu võrdseks rahvaarvuga USA-s. „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.” Kuid 2050 a pole rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65+ arv kasvab üle kahe korra. („Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013 lk 22). Prognoosid näitavad, et maailma potentsiaalsed tööjõuressursid kasvavad jõudsalt, probleem on selles, et Euroopa oma vähenev-vananeva rahvastikuga, mis tähendab lõppkokkuvõttes ka tööjõu, kui ressursi vähenemist, seisab kõrvuti 3x rahvarikkama naabriga (+ Aasia). Soome mõjukas ettevõtja Björn Wahlroosi juhtis konverentsil Äriplaan 2015 tähelepa just Aasia ja Aafrika globaalsele tööjõuturule lisandunud tööjõu mõjule. Maailmaturul olevat kuni kaks miljardit ühikut odavat tööjõudu. Lisaressurss on mõjutanud kogu maailma tööjõuressursside hindu, löönud tööjõu hinnad dramaatiliselt alla.

Seega surve ka EL tööturule suureneb lisaks hinnasurvele, kahest otsast korraga. Ühest küljest vajab ikka veel ekstensiivset majandusmudelit viljelev tööstus lisainimesi, sest muidu ei suudeta jätkata majanduse juurdekasvu. Ilma juurdekasvuta pole heaolu kasvu. Pole heaolu kasvu … ei valita poliitinimesi tagasi. Teisalt pressivad peale kasvav rahvastik arengumaadest, nad vajavad tööd. Nojah, osa vajavad vaid sotsiaalhooldust, kuid enamus tahaks tööd teha. See tööjõud on paisu taga (immigratsiooni ja võõrtööjõu regulatsioonid) kinni ja just selle järgi lipsab nii mõnigi ettevõtja keelt.

Pooluste vahetumise võimalusest.

Kuid mõttepojuke, et kõik teised tahavad meie marjamaale ennast pressida on ühekülgne ja ekslik. Maailmas toimuvad protsessid, mis võivad meid muuta konkurentsivõimetuteks maailmamajanduse võistlustandril hoopis ootamatul moel. Ka arengumaades (nagu termingi sedastab) toimub areng. Minu lapsepõlves peeti Jaapanit odavaks, kopeerivaks, rämpstoodangu maaks. Tänapäeval on Jaapan õigete majandusvõtetega võidelnud enese maailma tööstusriikide tippu. Minu laste lapsepõlves oli L-Korea, see mis minu lapsepõlves Jaapan, kuid ka L-Korea on täna arvestatav tööstusriik. Minu lapselaste lapsepõlves on neil oma „jaapanid“, kuid ei nemad ega meie seda veel ei tea „Kiirus millega on kasvanud arengumaad, on üllatanud ka üleilmastumise kõige kirglikumaid pooldajaid: nende osa  globaalsest SKP-st on kasvanud 1990 aasta 20%-lt praeguse ligi 50%-ni.“ (lk 231) „ Arengumaad määravad tempo ka uut tüüpi innovatsioonis, niinimetatud säästuinnovatsioonis., mille käivitajaks on soov vähendada toodete hinda mitte järk-järgult, näiteks 10%, vaid põhjalikult, 90%.” (lk 234). Mis aga peamine, tärkavatel  turgudel on suur võimalus võtta selliste arengute juures maailmas juhtrolli. Kuna neid ei seo kõikvõimalikud keelud ja käsud, siis on nende lähenemine loominguline.”. Kui te mõtlete, et see ei ole võimalik siis mõelge tagasi 150 aastat mil „1870 ja 1900 aastate vahel vähendas Cornelius Vanderbilt raudteevedude hinda 90%, Andrew Carnegie kärpis terase hindu 75% ja John D. Rockefeller nafta hindu 80%.“ Kui nii juhtub, et loomingulisus lööb õitsele ja annab ka heaoluvilju, täna veel arengumaade staatusel olevates majandustes, siis kas meil on üldse võimalik jätkata ekstensiivset arengut harjumusliku üha laieneva (odava) tööjõuturu harjumuses? Võib-olla muutub siis tõmme vastupidiseks?

„Peaaegu kõik inimesed maailmas muutuvad tarbijateks. Kui teid vaevab eksiarvamus, et enamik maailmast on endiselt liiga vaene, et üldse midagi osta, siis ähvardab teid oht magada maha suurim teenimisvõimalus maailma ajaloos (…) Strateegilisel äriplaneerijal peab tulevaste klientide leidmiseks olema faktipõhine maailmapilt.“ (Faktitäius lk 145)

Mõõtes valesid asju

Võib-olla me oleme oma mudelites liiga pealiskaudsed ja mõõdame valesid asju? Kas odav tööjõud on ainuke edukust määrav  tegur?  „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” Ahhaa, innovatsioon!  Innovatsioon on peaaegu et imerohi, seda kasutatakse kõikvõimalikel juhtudel, kuid vaatame olukorra ilmestamiseks, mida see võiks tähendada kõige ehedamas konkurentsis – sõjalises kokkupõrkes. Niisiis, kui Pizarro oma 180 kavaleriga läks inkade keisri mitmesajatuhandelise armee vastu, siis võit tuli vaid tänu paindlikkusele (suhetes partneritega), hulljulgele entusiasmile ja teadmatusest ( et tema vastas on nii suured jõud, sest maakuulajate aruannetest järeldati, et inkad ei oska arvutada) ja innovaatilisele lahingutehnikale. Mis oli kasu inkade keisril mitmesajatuhandelisest armeest, kui innovaatiline  lahingutehnika muutis massi olematuks. Muide, kuna need konkistadoorid ei olnud mingid mõttehiiglased, geenitehnoloogid ega tuumateadlased, pigem innovaatilist tehnoloogiat valdavad sõdalased ja õnnekütid, siis just innovatsiooni kasutamine, mitte igaühe isiklik intelligents tõi võidu. Just seda ongi vaja minusuguste  mittetuumateadlastele, mittegeenitehnoloogidele, panna meid tehnoloogiaratsu seljas kappama tulevikku, selle asemel, et teiste tehnoloogiaratsude tagant sõnnikut rookida. Siinkohal ongi küsimus selles, kas arvutades majanduse edukust odavtööjõus, mõõdame me ikkagi edukust õigete näitajate järgi? Mõõtes valesid asju, saame valed tulemused, kuid ka valesid eeskujusid näidates, saame soovimatud tulemused. „Innovatsiooni puhul on tähtsad ka juhid. Kuidas sa mõtled. Kuidas sa räägid. Kuidas sa räägid oma mõtetest. Inimesed ootavad oma juhilt signaale. Märke. Sümboleid. Nad ei pruugi midagi öelda, kuid märkavad kõike. Radikaalne innovatsioon sõltub juhtidest. Inimesed tahavad teada, kuhu nad suunduvad ja kas sihtpunkt on väärt tänase päeva pingeid. Siin saavad juhid muuta tuleviku ihaldusväärseks ja tee tulevikku võimalikuks.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 lk 100/115). Millist eeskuju Dr Riik meile näidatab, kui , teadus- ja arendusinvesteeringute maht on meil EL keskmisest 3,5x väiksem ja jutlustatakse tootlikkuses EL keskmisest  80% poole püüdlemisest kui ülimat eesmärgi? Eeskuju allakukkumiseks? Sõnumiga - kukkuge rahus?

„Tähelepanu, uksed sulguvad …“ (masinhääl metroos)

Seega innovatsiooni toetavat keskkonda eriti pole, kuid kas ja milline tööjõu probleem meil on?  Kui kuulata üldist hala, siis on meil tööjõuga justkui kaks probleemi: esiteks kiire ja ettevõtjate seisukohalt oluline, neil ei jätku tööjõudu ja teiseks poliitinimeste pikk hirm, et paarikümne aasta pärast, pensionisaajatel ei jätku neid, kes nende pinsiraha kinni maksaks. Justkui kaks probleemi? Kuid ei ole, ikka kõik üks eksistentsiaalne probleem, kuidas tõhustada majandust. Kui  vaatame tööturu probleemi eraldi, sotsiaalprobleeme eraldi ja innovatsiooni eraldi, siis tulem on järgmine: tööjõu vähesus toob kaasa palgaralli, palgaralli toob kaasa lõpptoodangu kallinemise, lõpptoodangu kallinemine toob kaasa konkurentsivõime languse, konkurentsivõime langus vähendab investeerimisvõimekust. Ring sulgub. Uksed tulevikueduks ka. Kui majandus arengut ei käsitleta ühtsena ja seda jada õigel ajal ei korrigeerita investeeringutega homsesse tehnoloogiasse, siis toob see kaasa paratamatu allakäigu. Loogiline. Nii ongi juhtunud, kõrge hõivemäär ja hea rahvusvaheline majanduskliima toetanud palgarallit ja majanduskasvu jätkumist. Kuid ka suigutanud meid, et niimoodi ongi võimalik edasi sumiseda.  Eestisse on  välisinvestorite poolt 10 aastaga investeeritud 8,5 mlrd EUR, mis on ju tore. Kuid siinkohal tekkib hirmutav küsimus: kas see on investeeritud innovatsiooni või maailma 2 mlrd odavtööjõu ühikusse? Kui vaadata, et see on tekitanud suure nõudluse lisatöötajate järele, siis tundub, et investeeringud on kui inkade massiväkke, mitte innovaatilistesse kavaleridesse. Oleme võidumarsil üllatuslikult sattunud kaotajate poolele? Tööjõunappus on viinud meid EL suurima hõive, väikseima tööpuuduse ja kiireima palgakasvuga riikide sekka. Kõik kes püsti seisab ja kellel suust sooja õhku välja tuleb on varsti „hõivatud“. Tööjõu kaevu oleme tilgatumaks tühjaks ammutanud „Kuidas edasi?“ Kuid samas vaimus jätkates „edasit“ ei ole. Ärgem pigistagem silmi kinni ka tõsiasja ees, et tööjõu kvaliteet pole enam see mis enne. Struktuurimuudatusi ka pole võimalik enam teha sel samal põhjusel, tööjõudu napib. Ainuke võimalus on kõrgemate palkadega töötajaid üle osta, kuid see tähendab kasumite kadu, kasumite kadu tähendab, et investeerimiseks enam vahendeid ei jätku. Uute välisinvesteeringute maht ongi hakanud vähenema, moodustades Eesti Panga andmetel 2017. aastal vaid poole 2007 a mahust. Püha müristus, vaid pool kümne aasta tagusest! Just see on see koht, millele oleks Dr Riik pidanud keskenduma tegudes ( mitte eneseõigustuses) juba ammu, majanduskeskkonna muutmiseks selliseks, et see stimuleeriks majanduse struktuurimuutusi. Nüüd oleme hädas, ressursid on ammendatud, reserve ei ole, kriisini on taibude arvates kaks aastat aega ( seda räägiti ka 2 a tagasi ja viimase aja sündmused näitavad, et see aeg hakkab kohe-kohe otsa saama). Niimoodi olemegi märkamatult sattumas tormide ristumispunkti: tööjõupuudus sööb kasumeid, kasumipuudus tekitab kapitalipuuduse, kapitalipuudus investeeringupuudulikkuse, investeerimispuudulikkus viib järgmise ringi tööjõupuudusele (ja heaolu kasvu pidurdumise). Hetkeline, suhteline rahulik toimtulek ja päiksepaiste johtub vaid sellest, et asume orkaani silmas ning eelistame seda mitte märgata. Ehhee, silm ei hakka silma! Kui me ennast sihikindlalt sellest ristumispunktist välja ei murra, siis nuheldakse see meile kätte tööpuuduse, kõrge inflatsiooni ja heaolu langusega. Tormi täispaketiga.

Tere tulemast džunglisse

Kuhu me tormisilmas siis triivime? Kuigi majandustargad  prognoosivad palgakasvu aeglustumist, siis pole see eriti tõenäoline, sest suurema osa  üldinimlik iha teha „nii nagu ikka on tehtud“ ehk laiuti. Samas  rahvastik vananeb, loodus ise laasib meie tööjõupuud. Järgmise 10 aastal jääb aastas ca 10 000 tööealist elanikku puudu (et edasi laiutada), et tööealiste suhe ülalpeetavatesse jääks tänasele tasemele. Kuid seegi on staatiline maailmapilt, justkui võiks endist moodi tööjõuga laiutada ja juurdesünniga kiduda. Nagu tööandjad hoiatavad „Võib kindel olla, et sellise tempo juures jätab palgakasv lähitulevikus teatud tööstusharude inimesed tööta.“ Niisiis kõrge tööhõive põhjustab …? Töötuse kasvu? Just niimoodi ongi. Poliitinimeste populistlikud majandusotsused nuheldakse illusioonide uskujate kaela ikka ja alati töötuse kasvu ja inflatsioonilise ostujõulanguse või isegi … diktatuuriga. Midagi pole teha, oskamatu juhtimine käivitab paratamatult loodusliku protsessi -  darwinistliku loodusliku valiku protsess. Meie majanduspuu hakkab ennast ise laasima. See, mida oleks Dr Riik usina aednikuna pidanud tagasi lõigata või järele aidata on võtnud majandus-loodus seadused enese kontrolli alla. Tere tulemast džunglisse.

Rööplüke

Nüüd püüame valeregulatsioone ja –investeeringuid parandada välistööjõuga, sest meie enda inimesed töötavad Soomes, Rootsis jne.  Rööplüke. Rööplüke on alati toiminud, meie käisime Soomes maasikaid korjamas ja Iirimaal kalkuneid kitkumas. Tänapäeval minnakse vanaduspõlve kindlustamiseks  põhjalasse hooldustöötajaks. Minnakse sellepärast, et meil on kodutöö tegemata. Kui Dr Riik oleks loonud innustava ja innovaatilise majanduskeskkonna, väheste piirangutega (sina ei pea mitte tapma, liikluses parempoolne liiklus ja parema käe reegel) siis oleks meil kodus võimalik toota kaupu/teenuseid, mis võimaldaksid meil ka ehitajatele, hooldajatele, õpetajatele, päästjatele ja bussijuhtidele maksta palka mis võimaldaks neil kodus elada. Kuid olud on niimoodi „ära reguleeritud“, et ehitusturg ilma välisehitajateta enam ei toimiks.  Välisehitajad pole kehvemad kui omad, kes Soomet ehitavad, kuid nad teevad pikad päevad ja küsivad  „mõistlikku“  palka. Täpselt sama mõistlikku, kui meie ehitajad Soomes. Nagu ütlevad asjatundjad: „Osa poliitikuid väidab, et Euroopa Liidus elab üle 500 miljoni elaniku ning tööjõu vaba liikumise tõttu peaks nende hulgast töökäsi leidma küll. Probleem on aga selles, et nendest enamiku palgataset ei jaksa me lihtsalt kinni maksta. Eestiga sarnase palgatasemega riikide ehitajad, näiteks lätlased, leedukad ja poolakad on Inglismaal, Iirimaal või Skandinaaviamaades. Seega, kui tahame mõistliku hinnaga eluaset, jäävadki meie valikus olulisele kohale ukrainlased ja moldovlased” (ÄP 17.09.2018). Eelnevast on näha, et on ainult kaks võimalust „mõistliku hinnaga“ toodangu jaoks: esiteks „kähkukas“,  kasutada selleks odavat välistööjõudu või teiseks püsisuhteline, hambad ristis,  luua majanduskeskkond, mille tulemusel muutuks ettevõtlusstruktuur niimoodi, et me suudaks osta nii oma, kui valdkonnaspetsiifilist tööjõudu ka uuel mõistlikkuse tasandil.

Keskkonna loomisest

Uue keskkonna loomiseks peame ka uutmoodi mõtlema hakkama. Mõtlemine on kõige alus. On ka mõningaid Dr Riigi tasandil näiteid „uutmoodi mõtlemisest“, kahjuks väga vanaaegsel põhjal. Kui ainus idee on selles, et tööjõu kokkuhoidu saab selle arvel, et asendame ametnikud robotitega, siis see (õudusunenägu) ilmestab just vanaaegset mõtlemist.  Kui Dr Riik ütleb, et „Meil on enam kui 3000 riikliku teenust“, siis peaks asju hakkama nimetama õigete nimedega, et ilmselt 2200 neist pole teenused vaid vaevused või koormised. Minema need. Mõttepojuke, et neid 3000 „teenust“ saab tehisintellekti tehnoloogia abil „inimsõbralikumaks muuta“, ei arvesta tõsiasja, et selleks on vaja raha ja … inimesi, mida meil ei jätku  Mitte robotametnikke pole vaja vaid regulatsioone on vaja vähendada, siis muudavad vaba ettevõtlus ja vabanenud kõrgkvaliteediline lisandunud tööjõud meie majanduskeskkonna tõeliselt kreatiivseks. Mida aga eelkõige vaja on, on ettevõtluskindluse ja ettevõtlusjulguse taastamine. Investeerida, et tööjõumahukust vähendada saab vaid kindlas keskkonnas. Kui nüüd Dr Riik ei garanteeri kreatiivset ja turvalist majanduskeskkonda siis majandusstruktuuri muutust loota ei ole. Tööstusettevõtete uuringud näitasid, et,  peamiseks põhjuseks investeeringute vähendamisele (42%) on ebakindlus majanduskeskkonna suhtes (Äriplaanil olid selleks takistuseks sisepoliitiline suutmatus, ülereguleerimine ja pika visiooni puudumine poliitmaailmas), siis on tegemist väga ilmse trendi, mitte hälbega.  Investeeringupeetusel on kindlad järelmid, need annavad pikemas perspektiivis madalama potentsiaalse majanduskasvu.

 Kuigi positiivne on, et ettevõtete investeeringutes on masinate ja seadmete osakaal viimastel aastal tõusnud, siis  tootlikkuse reaalkasv on pidurdunud, mis tähendab omakorda ettevõtete hinnapõhise konkurentsivõime halvenemist. Oeh, jälle oleme ringiga tagasi. Me ei pääse kuidagi tormisilmast välja. Küsimus pole mitte selles, et meil ei investeeritaks, kuid nagu asjatundjad tõdevad, et ettevõtete laenuportfell kasvab küll kiiresti, kuid ligikaudu pool sellest (sel aastal 47%) on seotud erinevate kinnisvaraarenduste ja ehitamisega. Seega  „investeerimine“ betooni, mitte nutikusse? Selline keskkond siis.

Meie … petame ennast. Mõistus otsas uputame rahaga

Ei saa öelda, et Dr Riik ei rakendaks tööturu meetmeid hõivatuse parandamiseks, kuid kas need on lihtsalt hõivatus hõivatuse pärast, või on need suunatud tööviljakuse kasvule. Viimane mõttevälgatus tööturu hõive parandamiseks jätab küll mulje esimesest variandist sest jaanuarist rakenduv Ida- ja Kagu-Eestis töökoha loomise toetus, mis tähendab, et kui seal tegutsev ettevõte palkab vähemalt viis töötut, maksab Dr Riik talle töötaja palgast poole kinni on just odavtööjõu kasutamise laiendamise üritus. Kuigi Dr Riik deklareerib, et miinimumpalgaga kohad on välistatud  siis tegelikkus on teine. Dr Riik teeb küll „head“ (kellele ei tea veel), petab ennast ja meid seejuures, luues töökohti mis on toetatakse ainult neid töökohti, kus makstav töötasu on vähemalt poolteistkordne alampalk, mis  2018. aastal on 750 EUR ( kinnitatud alampalk 500 EUR), Kiire rehkendus näitab, et turg saab signaali luua 375 EUR töökohti. Pole just palju. Pole just innovatsiooni  stimuleerimine. Kuid sellel asjal on veel kolm põhimõttelist, majanduskeskkonda sandistavat,  viga, esitaks on see ajutine kuna piirkondliku töökoha loomise toetust rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist, toetust saab taotleda järgmise aasta algusest kuni 2021. aasta lõpuni st 3 aastat. Teiseks solgib see turgu, rikub see konkurentsi, kui ühesuguseid tooteis tootvad ettevõtjad, kelle tööjõu maksumuse osakaal toodangu omahinnas on 30%, kellest ühel pool kulutust Dr Riigi poolt kinni makstakse siis tegemist on ebavõrdse konkurentsiolukorra loomisega. Kolmandaks suunab selline hinnasignaal madalapalgaliste töökohtade loomisele ehk vääras suunas. Kurbloolisus on selles et see on raisatud kütus, mille oleksime pidanud suunama tormisilmast väljamurdmiseks. Nüüd, lastes selle ressursi lörinal paakidest tuulde, tekitame vaid reostust. Kuidas? See on raha mis kergelt muutub ülimalt korruptsioonitundlikuks. Mõttelaiskus ja saamahimu on tekitamas majandusruumi reostuse.

Tühjatoimetajate arved

Nii nagu meil on ettevõtlusega vähe kogemusi, nii on ka riigi pidamisega meil kogemusi vähe. Ilmselt just seepärast ei suuda poliitinimesed mõista seda lihtsat loogikat, et edasi meelitamine on hulka tulusam, kui edasi nüpeldamine või millegi ärakeelamine.  Kõigi kaitsmistuhinas sünnivad meil üha uued keeluseadused, Tööseaduse 1. punkt võiks olla sina ei tohi tööd teha. Kui mingil imelikul kombel ilmneb, et sina tohid tööd teha, siis loe punkti 1.

Nüüd siis kavatseb Dr Riik seda seadusandlust kaasajastada. Kaasajastamise tõlge on see, et veelgi vähem võib tööd teha. Tõsi see on, et tänased töösuhet reguleerivad reeglid on  ammu ajast maha jäänud.  ja nende uuendamine ning paindlikumaks muutmine on kindlasti vajalik. Ehk oleks aga põhjust tegelikul elul sabas sörkimise asemel ette võtta kogu valdkonna põhjalik analüüs ja uuesti mõtestamine, et luua tulevikku vaatav töösuhete regulatsioon (NB! kus seda vaja on).

Vaatame mida Dr Riik meile siis pakub uudiskaubana? Tundub, et valminud eelnõu olulisim muudatus puudutab tööaega, mis saab juurde paindlikkust. Näiteks võib töötaja kokku leppida tööaja kui ajavahemiku ehk sõlmida miinimum-maksimum töötundidega töölepingu. Tore, kuid …. Mis selles uut on? Prof Madis Habakuk tõi pea pool sajandit Eestisse  JEK (juhtimine eesmärgi kaudu) süsteemi, mille kandev mõte oli selles et pole tähtis millal või kuidas sa oma tööd teed, kuid see peab olema valmis kokkulepitud ajal ja kvaliteedis. Lihtne. Kui läksin peale õpingute lõpetamist tööle ministeeriumi KTB-sse, siis oli seal kasutusel libiseva graafiku süsteem, ehk vaatamata suhtelisele vabadusele tulla tööle enda valitud ajal ja lahkuda (va kontaktajad), pidi töötundide arv kuu lõpuks ikkagi kokku tulema. Väga mugav, kui oli vaja enda asju ajada, lastele aeda järgi minna või õhtuses vahetuses õppida. Millist „uuendust“ siis nüüd välja mõeldakse, et seda seadusesse kirjutada?

Kuid töö vormid muutuvad üha suureneva kiirusega, mis tähendab, et iga täna tehtud regulatsioon on liiga vähe ja liiga hilja. Töösuhete kiired muutused jooksevad regulatsioonidel selgelt üha rohkem eest ära. Mulle meeldib väljend „jooksevad eest ära“. Kui jooksevad, siis võib-olla need ei vajagi neid malakaga taga ajavat regulatsiooni? Ikka enam  inimestel on eesmärk loobuda rutiinsest tööst, saavutada … vabadus, iseotsustamine, isetegemiserõõm.  Nüüdne  tehnoloogia areng võimaldab leida järjest uusi võimalusi selle eesmärgi täitmiseks. Kuidas te reguleerite vabadust? Aga loomingulisust? Töörõõmu?

Megatormi tulekut oodates või selleks valmistudes

Eelmine kriis jäi kogu maailmas läbi põdemata, sellel võeti vaid rohtudega (rahaga) palavikku alla. Kuid kui rohud raha enam ei aita? Või ilmnevad prognoosimatud kõrvalnähud? Mis siis? Milline on siis raviskeem? Kõik majandustargad ütlevad une pealt, et majandus on tsükliline ja perioodilised kriisid nagu põuaste lõunamaade metsatulekahjud on vältimatud. Mis me siis saame? Meie oma torm, mille keskmes me lihtsameelselt tiirutame, kulutades kütust, kui  sellele liitub üldine majanduskriis, siis olemegi enese jaoks valmis meisterdanud supertormi. Või olen ma supertormi kokkupaneku juhisest valesti aru saanud?  Jätkem kogu see tühitegevus  ja keskendugem tormisilmast välja murdmisele. Me oleme valmis meisterdanud täiusliku tormi, nüüd on viimane aeg mõistus ja jõud kokku võtta ja sellest välja lennata.

Mis on siis see õige küsimus? Kas see on see, et Dr Riik peab võtma meid kõiki kukile, „silitades hellalt pead“,  riskides songa ja südamerikkega, samal ajal kaikaga eemale ajama kogu maailma "hädasid ja pahalasi"? Karistus ja hoolekanderiik. Või on küsimus selles, et me  loome tingimused, kus me igaühel on tasakaalus õigused ja kohustused ning vabadus isiklikuks initsiatiiviks.  Rahandusminister W Churchill defineeris valikute küsimuse 1926 aastal: „Õitseng, see meie maja ringihulkuv tütar, kes suures sõjas kaduma läks, on nüüd meie ukselävel. Ta on tõstnud käe koputile. Mida me teeme? Kas laseme ta sisse või ajame minema? Kas võtame ta uuesti oma kolde juurde või saadame ta taas uitama maailma rahvaste sekka? See on valik (…)“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011). Ilmselt meiegi valik.

Targutusi:

M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012

Lk 89 „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“

Lk 90 Kreeka finantskriisist „Aga see riik ei käitu kollektiivina – neil puuduvad munkade instinktid. See riik käitub kui hulk eraldiseisvaid aatomeid, mis igaüks on harjunud järgima isiklikke huve ja tegema seda ühise hüve arvel. Küsimus pole selles, kas valitsusel jätkub otsusekindlust kas või üritadagi Kreekas kodanikuühiskonda taasluua. Küsimus on, kas seda ongi võimalik taasluua, kui see on kord kaotatud?“

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

Lk 129 „“Selgesse keelde tõlgituna on sotsialistlik ühiskond grupp ebameeldivaid inimesi, kes said hiljutistel valimistel kandidaatide ülesseadmiseks häälteenamuse ning kelle ametnikud vaatavad nüüd inimkonda läbi trellide ja üle lettide ning ütlevad: Piletid palun.““ „Sotsialism püüab kaotada rikkust, liberalism püüab üle saada vaesusest. Sotsialism hävitab isiklikud huvid, liberalism püüab neid säilitada nii, et säiliks ka turvatubbe ja õiglus, lepitades nad ühiskonnakorraga. Sotsialism tapab ettevõtluse, liberalism päästab selle privileegide ja eesõiguste kammitsast.“

Lk 134 Noormees rongis „Me oleme kõik ussikesed. Mina aga usun, et olen jaaniuss.“

Lk 141 Kaubandusameti juhina 14.03.1908 „Ma näen üle asjatundmatuse lünkade ähmaselt poliitikat, mida nimetan miinimumnormiks. See on pigem üleriiklik  kui ametkondlik poliitika. Ma kahtlen, kas mul on jõudu sellele konkreetset kuju anda. Kui ma seda teen, siis vist lähen peagi vastuollu mõnega oma parimate sõpradega – näiteks John Morleyga, kes pärast elutöö lõpetamist on tulnud järeldusele, et midagi ei saa teha.“

Kiri PM-le „Neil mõnel rahulikul päeval on mul peas keerelnud palju mõtteid ja mulle tundub, et olen sunnitud rääkima. Teile veendumusest, millele ma juba ammu mõtteis olen jõudnud. Ühiskonna ees seisavad hiiglasuured poliitilised ülesanded. Vajadus on pakiline ja hetk küps. Saksamaa, kus kliima on karmim ja rikkust vähem kuhjunud, on õnnestunud luua oma rahvale talutavad tingimused. Seal ei tegeleta mitte ainult sõja, vaid ka rahuaja asjadega. Meie ei tegele millegi muu kui vaid parteipoliitikaga.“