Mitte-Muinasjutt Vol 9: Naised päästavad maailma … vist.

See on nüüd just see teema, mida üks terve mõistusega Inimesekene ei peaks kirjutama. Kirjutada Naistest … Mnjah, ükskõik mida arvata või kuidas kirjutada, ikka on valesti arvanud ja lõpptulemus ... on katastroof. Juba aegade hämarusest teame, et Naisküsimus on ebatervislik (lausa tappev), isegi Trooja sõda sai alguse seepärast, et üks printsi-vennike arvas enesel olevat õiguse arvata midagi Naiste kohta öelda. Õige kah, Nais-Inimesekesi ei saa üldistada täpselt niimoodi nagu Mees-Inimesekesi, võib vaid kirjutada konkreetsetest Inimesekestest, nende voorustest ja nõrkustest, kuid üldistada …? Siiski on meil ülivõimsalt ja ületamatult moes üldistamine, … selline stereotüüpide loomine ja siis ise nendest koledal kombel ehmumine. Paanilise/hüsteerilise hüüdega „Kas me sellist … palgalõhet … soolist lõhet … tahtsimegi?”

Aga äkki ei olenegi asjade käik sellest, et me oleme igapäeva elus/tööl/lävimisel Mees-Inimesekesed või Nais-Inimesekesed, vaid selles et me oleme Inimesekesed (välja arvatud teatud spetsiifilistel juhtudel, kui te minust õigesti aru saate). Kui te nüüd vaatate neid eesliiteid siis saate aru, et tegemist on Vaid Inimesekestega.

Võib-olla polegi probleem soos (siinkohal ei ole peetud silmas mastikuvormi) vaid mõtlemises. Mind ei valitud sellepärast et olen naine? Mind ei kutsutud  sellepärast, et ma olen mitteeestlane? Mind ei kaasatud sellepärast, et olen vähemusgrupi esindaja - margikoguja? Mind ei kuulatud sellepärast, et olen mudellennuki meister (kuigi küsimus oli mesilaste aretusest)?

Aga kui olen täiesti juhuslikult Mees-Inimesekene ja mind ei valitud/kutsutud/kaasatud/kuulatud? Mis siis? Rumal lugu, aga selle loogika järgi tuleb välja, et kui olen eestlane, mees ja pole margikoguja ja mind ei valitud jne., siis olen lihtsalt „äpu”, noh selline saamatu, rumal, konkurentsivõimetu? Mnjah! Rumal lugu tõesti. Selline üdini nadi tunne. Kedagi süüdistada ka ei ole, või kui siis valijad olid … no teate küll.

Võib-olla meid ei valita/kutsuta/kaasata/kuulata, sest selle konkreetse töö jaoks on vaja teistsugust Inimesekest, mitte meid? Õudne, millise ränga kuriteo sooritasin just nüüd ja praegu ja teie silme all – teised polegi süüdi. No lohutage end sellega, et mõne töö jaoks on vaja haamrit ja teise jaoks kruvikeerajat, mõne töö jaoks lausa kellassepa peenkruvikeerajat. Nii, et sepavasaral pole põhjust nukrutseda, kui ta enda kruvikeerajate konkursile välja on pakkunud. Ja vastupidi ka! Oleks meil vaid mõistust nendel asjadel vahet teha … aga ei, niimoodi muutuks elu ju normaalseks, selgeks, loogiliseks . Ja siis ma loen värskes lehes jälle üht valvepoliitikute valveteemat: LÕHE! (NB! Ärge ehmatage tegemist pole mitte mingi uut tüüpi mõrtsukkalaga) Palgalõhe! Sotsiaalne lõhe! Sooline lõhe! Oeh, hirmus millises lõhestatud maailmas elame.  Kui lõhest rääkida ei sa, siis räägiks või praost, kui praost rääkida ei ole siis kasvõi praokesest. Ja muidugi hirmsamatest hirmsam lõhe millest rääkida saab on Sooline palgalõhe.

Mulle tundub, et selle „soo” jutuga oleme läinud omadega päris … „rappa”. Rappa oleme läinud just seepärast, et oleme lasknud ennast eksitada vanast heast valemist: jaga (lõhesta) ja valitse. Tekita lõhe, tekita vastasseis, siis on kergem ennast näidata, enese hoolitsust näidata. Kui me nüüd sellele hüsteeriale pidurit ei tõmba, siis … upume iseenda tekitatud lõhesse, mülkasse, soolisse rappa.

Ma ei tea, võib-olla olen ma elanud teistsuguses maailmas, sellises maailmas, kus tuntakse austust kõigi kolleegide ja nende saavutuste vastu. Niisuguses maailmas, mis polnud „sooneutraalne” (oeh, mis õudne sõnamoodustis, sama nagu sotsiaalmajutusüksus, mis on ühikas), vaid kasvatati austust Nais-Inimesekeste vastu. Nii, et ma ei tunne seda kirjeldatud lõhestatud maailma ja minu sügav kaastunne neile, kes sellist maailma kultiveerivad, sellise elavad või seda endale ette kujutavad.  

See oli sissejuhatus. Tahaksin nüüd ära õiendada selle minu jaoks selgusetu ja üha uuesti kerkiva teemapüstituse justkui Nais-Inimesekeste diskrimineerimisest ja et huvitavam oleks, siis ka personali rahvuslikust koosseisust. Oh pann, küll ma olen ikka andekas! Oh küll ma olen ikka nutikas! Oskasin riidu kiskuda nii poliitikute, kui ka massimeedikute ja paljude sinna vahele jäävate Inimesekestega. Aga ei saanud veel küll, nüüd võtan veel ka Nais-Inimesekestest pajatada. Ega midagi, ega Inimesekestest ja personalist ilma Nais-Inimesekestest rääkimata täit pilti ei saa. Omavahel öeldes, ei saa ma sellest naiste kehvemast tasustamisest ja kehvematest karjäärivõimalustest kiljuvatest aruteludest üldse midagi aru. Kas tegemist on müüdi või tegelikkusega? Muidugi saan ma aru, et juba selliselt küsimust püstitades olen ma toime pannud järjekordse andestamatu teo, kuid ikkagi, vaatame asju minu kogemustast lähtudes. Esmalt pean veelkord deklareerima, et olen väga heal arvamusel Nais-Inimesekeste töövõimetest/oskustest/tõhususest . Teiseks pean ma Inimesekeste jaotamist tööturul sootunnuste järgi ebaväärikaks ja alandavaks nii Nais-Inimesekestele, kui ka Mees-Inimesekestele. Olles ühest või teisest soost, oleks nagu mingi puude omamine, mis peaks tooma kaasa mingi erikohtlemise. Nais-Inimesekeste kohusetundest, töökusest, arukusest ja järjekindlusest pole vaja pikalt pajatada, nad on ennast tõestanud igal alal, kus vähegi tahtnud on.  Mul on ilmselt see viga man, et olen suure osa oma teenistusest veetnud organisatsioonides, kus on palju Nais-Inimesekesi või on nad lausa rõhuvas ülekaalus. Pealegi, nagu eelpool tunnistasin, on minu mõtlemine programmeeritud ökonomisti mõtlemiseks. Et, ma ei mõista küsimuse püstitust toon näiteks organisatsiooni, mille loomise ja arendamisega ise väga tihedalt seotud olin: Pealiku asetäitja oli Nais-Inimesekesene, viiest osakonnajuhatajast olid neli Nais-Inimesekest, viiest osakonna juhataja asetäitjast olid jällegi neli Nais-Inimesekest ja oh õudust, kolmest nn peanõunikust kolm olid Nais-Inimesekesed. Vaatad arvudele peale ja võid kohe ja kõmiseva häälega hüüda: „Appi Mees-Inimesekesi diskrimineeritakse!”.  Mis siis nüüd teha? Kas peaks hakkama hoopis Mees-Inimesekesi kaitsma? Muidugi polnud see mingi diskrimineerimine, vaid valik vastavalt võimetele ja tahtele. Peale selle olid ka rahvuslikus koosseisus erinevusi, näiteks kaks osakonnajuhatajat polnud oma juurtelt eestlased, kuid nad olid väga head asjatundjad, nii nagu kõik teisedki osakondade juhatajad. Ja mida peaks ette võtma mingite kvootide kehtestamisel? Kas peaks kaks väga head osakonnajuhatajat lahti laskma ja mingite väliste tunnuste alusel  asendada.? Või nõunike osas peaks laskma lahti õigusnõuniku või majandusnõuniku ja asendama selle … , mille või kellega? Kui toome veel juurde muid kategooriaid nagu näiteks rahvuslikul alusel või orientatsiooniga …. korjata postmarke, … valmistada mudellennukeid, siis millise organisatsiooni me saame?  Ma ei kujuta hästi ette pealikku, kes valib omale personali sootunnuste, aga mitte tööoskuste ja isikuomaduste järgi. Kui pealik valib endale tööle andetu ja teotahtetu Mees-Inimesekese, samal ajal, kui tal on võimalik palgata andekas ja teotahteline Nais-Inimesekese, siis ei ole selline organisatsioon jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline. Ehk teistpidi seletades, andeka Nais-Inimesekese palkab ilmselt teie konkurent, mis muudab juhi olukorra topelt halvaks.  Kui see pole just mingi iluorganisatsioon (selles mõttes, et selle eesmärgiks polegi olla tõhus vaid ainult ilutseda) või meesteklubi, siis on selline pealik, varsti oma kohast ilma. Seega, soost lähtumine võib viia nagu eelpool tõdesime rappa. Üks soojärgse valiku motiive võib-olla, et mõni pealik ei kannata endaga võrdset või targemat Inimesekest, kuid selline pealik ei salli seda nagunii, olenemata sellest, kas tegemist on Nais-Inimesekesega või Mees-Inimesekesega. Muide nende aastate jooksul on mul olnud päris arvestatav hulk pealikke, kes pole olnud Mees Soost vaid on olnud Nais-Inimesekesed  ja pean märkima, et mul on selles suhtes tohutult vedanud. Olen nautinud igat hetke nendest aruteludest ja analüüsidest nutikate Inimesekestega, … mis ei tähenda, et ma oleksin alati nõustunud oponendi arvamustega. Siiski, juba see, et alati oli võimalik leida edasiviiv kompromiss, näitas, et tegemist oli tarkade Inimesekestega. Lugu on nimelt selles, et vaid tark oskab ja suudab kompromisse sõlmida, sest vaid tark oskab ette näha mitu käiku ette ja neid võimalusi, millist teed valides ka kompromissist edu lõigata. Rumalal Inimesekesel sellist võimet ei ole. Tema loeb regulatsiooni, ilma, et sellest aru saaks ja täidab rumalusi rumalusega, sünnitades niimoodi vaid uut rumalust. Minu arvates on kõige „nürim”, töötada rumalate Inimesekestega. Õigemini järjestaksin ma selle jada niimoodi, et koormav on töötada aeglaste (mitte segi ajada põhjalikkusega), teotahtetute/initsiatiivitute ja rumalate inimestega.  Just sellises järjekorras. Sellisel juhul on küll tegemist sooga, kuid hoopis teise sooga mis imeb Inimesekese endasse, mässides teda kätest ja jalust ja neelates ta lõpuks endasse. Seega, kui keegi tänapäeval näiteks kõmistab trummi teemal a`la avalikku teenistusse, rääkimata väga võistlustihedast ärisektorist,  sisenemine ja karjääri tegemine on raskendatud, kuna ta on Nais-Inimesekese, pole eestlane või on noor, siis see on lihtsalt vale. Kuid õige on, et need kes on laisad ja lohakad, praagitakse välja nagu igast teisest võistlussituatsioonis olevast organisatsioonist. Avalik teenistus pole teps mitte sotsiaalne töökoht, kus „käiakse tööl”, kuid ei tehta tööd. Väidan, et ajal mil käib sõda talentide pärast, on iga nutikas Inimesekene, kes tahab avaliku teenistusega liituda  teretulnud ja olenevalt tema töövõimest ning teotahtest on tal võimalik teha peadpööritavat karjääri naeruväärselt lühikese ajaga.

Aga mitte keegi ei käsitle LÕHE küsimust sellises võtmes, sest vaadake, selline käsitlus ei ole seksikas. „Seitungi” artiklid algavad ikka sellise võtmega, et näiteks „… Eurostati andmed näitavad palgalõheks Eestis 27,3% …” meie oma Statistikaamet teeb õnneks põhjalikumat tööd ja saab palgalõheks 22,7%. Kui nendele arvudele otsa vaadata, siis on olukord ikka puhta hull, see on lausa orjapidamine. Päris piinlik kohe. Oleksin esimeste seas, kes sellise olukorra vastu astuks (mitte ainult ei protesteeriks). Siinkohal Poliit-Inimesekeste huvi asja vastu raugeb, pole seksikas, kuid kõrgel professionaalsel tasemel amet selgitab, et: „ … kõige rohkem eestlasi töötab poemüüjana”. No selge, et kui kõige rohkem inimesi töötab poemüüjatena, siis tähendab see, et isegi ilma erialaste teadmisteta, puht visuaalselt, on näha, et rõhuv enamus poemüüjaid on naised. Mis omakorda tähendab, et suure osa Inimesekeste palk  ei saa olla no kuidas seda viisakamalt öelda - kõrge. Igatahes mitte nii kõrge, kui „parteigenossel”. Ütleme niimoodi, et poemüüja palk ongi palgahierarhiates üpris mittekõrgel kohal. Seega ei saa seda palka võrrelda näiteks kaubanduskontserni juhi palgaga, kuigi tegemist on ühe ja sama organisatsiooniga. Aga võib olla saabki naismüüja vähem palka kui meesmüüja? Õige, nii ongi ja lausa 21,8%! Nii nüüd ongi selge, et kaubandusettevõtted nöögivad naismüüjaid ja tekitavad meile häbiväärse palgalõhe ja ühtlasi sugudevahelise lõhe. Häbi teil olgu! Häbi! Häbi! … Ups! Vabandage ma ei lugenud lauset lõpuni, nimelt lugu on selles, et „… elektroonika ja autopoodides töötab rohkem mehi ja seal makstakse eriteadmiste eest …”. Nii et jällegi pole tegemist diskrimineerimisega, vaid eriteadmiste või lisateadmiste  müügiga. No ja kui vaadata edasi suurema arvuga töötajate gruppe, siis need on abilised ja koristajad kontorites, büroodes ja hotellides. Ehk jällegi on tegemist valdkonnaga, kus enamuses on naised. Ma ei usu eladeski, et ettevõtte juht maksab näiteks hotellitoa koristajale täpselt sama arvu tubade koristamise eest meesteenindajale rohkem, kui naiskoristajale. Või miks ta peaks rohkem maksma? Naistevihkeja vää? Majanduses asjad niimoodi ei käi, ja kui käivad, siis mitte kauaks. Järgmine peatud Pankroti põik, astuge välja kodanik ettevõtja. Lõppjaam!

Statistkaamet teatab küll oma kommentaarides, et suur palgalõhe tuleneb sellest, et tegevusaladel, kus naised töötavad on lihtsalt madalamad töötasud, aga vaadake, see jääb „seitungites” ja loosungites nn joone alla. See ei ole jällegi seksikas. Keda see seletamine huvitab? Intriigi pole, lõhet pole … pole ka millestki rääkida. Aga asjata. Just selline vassimine ja ässitamine võib meile kõigile, meie tavalise tähelepanelikkuse juures, saada … noh, heal juhul piduriks. Kasvu piduriks. Muide tõde on harva seksikas.

Ja nüüd me (ülaltoodud teadmisega varustatult) jõuame tõeliste palgalõge põhjuste juurde.  Madal palk tekitab halva enesetunde ja madala enesehinnangu, seda olenemata soost. Õige, kuid palk pole mitte mingi abstraktne mõiste, see on … mõõdupuu. Palka ei saa lihtsalt tõsta, midagi paremini või rohkem tegemata. Vaadates  sellele probleemile otsa, siis mida me näeme? Näeme, et tegemist pole mitte soolise palgalõhe (likvideerimise) küsimusega, vaid ülepea milliseid töid me teeme.  Millised peaksid olema need töökohad, mis õnne meie õuele tooksid? Müüjad? Ehitajad? Õige, ilma nendeta ei saa, mitte kuidagi ei saa. Samuti ei saa ilma santehnikuta ja elektrimontöörita, kuid põhiküsimus pole selles, milliseid elukutsed meie elu mugavamaks muudaksid, vaid  on selles, kes veavad majanduse käima. Need eelnimetatud töökohad on kõik teenindavad töökohad ehk teisesed, mida saab tarbida vaid siis, kui „põhitöökohad” toovad meile jõukuse kasutada tööjaotuse vilju, mitte naturaalmajapidamise rasket iket. See, kui me püüame kõik ise teha/parandada/õpetada jagamata tööd professionaalsete oskajate vahel näitab vaid seda et meil ei ole arenenud tööjaotus. See on küll teema, millest tasub rääkida, mitte õhku virvendada ja ennast tähtsaks teha, et Nais-Inimesekesed saavad kolmkümmend protsenti vähem palka kui mehed. See on nagu haigla keskmise arvestamine. Teema millest peaksime rääkima on see, kuidas luua keskkond, mis nagu öeldakse tooks meile (mitte tooks vaid mis võimaldaks meil endil luua) nutikaid kõrge lisandväärtust tootvaid töökohti. Millised peaksid olema homsed uued turud, uued töökohad. Oma väiksuses suudame edu saavutada vaid paindlike esmaavastajatena või katsetajatena.

Üks retsept kah! R. Reagan „Ühe ameeriklase elu” (Tänapäev 2012 Lk 271) „Nagu ma olen sageli öelnud, siis majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.” Vaat niimoodi!

Seega kuidas harida meie Inimesekesi niimoodi, et nad oleksid valmis neid kohti looma ja neil toimetama, kuid …. Kuid, need on jällegi paljude jaoks liialt keerukad ja vaevanõudvad teemad, et nendega tegeleda, nii et … elagu õhu võngutamine, … elagu kirumine. Nagu mingi riituse täitmine. Asendustegevus.  Rituaaltants. Aga rituaaltantsudega võib juhtuda niimoodi (Alain Danielou „India ajalugu” Valgus 2003 Lk48):  „Ašvamedha ehk hobuseohver, kuningate riitus, kujunes tseremooniate jadaks, mille käigus said mitmeks kuuks tööd tuhanded preestrid, ning mis neelas suurema osa riigi sissetulekutest. Vahel muutusid ohvriteenistused suureks tapatalguteks. Preestrite võim valitses kogu ühiskonda. Eelajaloolise aarjalaste ajastu lõpuks oli kogu elu muutunud lõputuks rituaalseks ettevõtmiseks ning igasugused keelud ja käsud halvasid inimliku läbikäimise.” No ja niimoodi nad välja suridki. Neil ei olnud tahet murda ennast välja üha kiirenevast tühikargamisest. Tahte puudus.

Üks suur muutja on tahe. Iga Inimesekese oma isiklik tahe. Müüja on müüja on müüja, kuni ta ei taha saada, kas mingiks grupipealikuks, vahetusülemaks või kelleks tahes. Kui tal ei ole tahet valmista ennast ette uueks arenguhüppeks, siis mitte midagi ka ei juhtu. Kui keegi tahab saada kelleks tahes, siis võib ta saada kelleks iganes. Julgustamist ja isegi taganttorkimist vajava nad küll, nagu kõik me, kes on viskunud vaid korraks oma mugavuse sulgpehmesse voodisse. Teate ju küll, et oma isiklikust laiskusest on sama raske tõusta nagu pehmest voodist. Pärast mingi aja möödumist  ei ole enam tahetki sellest voodist väljuda ja siis … pole enam julgustki. Nagu öeldakse – põhjuse leiab alati. Seega julgustada on vaja, oma isiklikest kogemustest olen päris mitu Inimesekest sellise nõudliku julgustamisega uuele elule aidanud. Ega seal palju vaja polegi, peaasi, et algtõuke annate, edasi vaadake et talle …. karjääriredelil jalgu ei jääks. Vaat niimoodi, ärge tõugelge, andke lihtsalt sõbralik/nõudlik algtõuge.

Miks naisi poliitikas nii vähe on? Vaja kvoodid kehtestada või kellelgi midagi tõmbeluku vahele tõmmata. Seda ma ei tea. Nojah „setungist” võime lugeda kärehäälsete seletusi, et see on meeste vandenõu. Nagu hoomate, jälle üks vahva vandenõuteooria leitud. Kuid kui me tuleme selle juurde tagasi, et see kes tahab kellekski saada ja selle nimel tööd ka teeb (mitte ei unele oma laiskuse sulevoodis), siis selleks ta ka saab, siis ei pea selline suhtumine paika.  Olen tundnud ja tunnen mitmeid uskumatult huvitavaid ja kiire analüüsivõimega Nais-Inimesekesi Poliit-Inimesekeste seas. Ma ei mäleta isegi läbi udu mitte, et ma oleks kellegi nende käest kuulnud mingisugust seletamist, et ma olen Nais-Inimesekene, mul on raske, ma ei saa seda või teist. Ega Poliit-Inimesekene ei ole midagi muud, kui Teised Inimesekesed: Nais-Inimesekesed ja Mees-Inimesekesed. Nad on kas targad või … mitte nii targad, nad on kas oma ala asjatundjad või niisama kaasakaagutajad. Ehk parafraseerides Tundud Nais-Kirjani A. Christy`i Nais-Tegelaskuju miss Marple`t, kui talt küsiti, kas inimesed on head või halvad, siis vastas ta et inimesed ei ole ei head ega halvad, nad on lihtsalt rumalad. Võib-olla on Nais-Inimesekesed lihtsalt elujõulisemad, tervema mõistusega ega tegele tühipaljaste poliitmängudega nagu linnuriik kevadel tedremängudega. Naine oskab ja on alati osanud maailma juhtida ka läbi meeste. Vahva, veel üks vandenõuteooria. Kuid … tõsi on see, et läbi kogu evolutsiooni on just naised valinud, mis ja kuidas edasi juhtub vaid oma suuremeelsusest on nad jätnud kogu inimkonnale mulje nagu oleks see kuidagi teistmoodi. Ja et mitte jääda paljasõnaliseks, siis meie kahe tähtsama muutusi juhtiva ministeeriumi koosseis on üsna kõnekas. Need ministeeriumid on Justiitsministeerium, mille juhtimisel toimub õigusdokumentide tootmine ehk seaduseelnõudega tegelemine ja Rahandusministeerium, milline juhib avalikku teenistust ja kelle käes on riigi rahakott. Ehk ilma nende kahe ministeeriumi heakskiiduta ei toimu ei midagi. No nii Justiitsministeeriumi koduleht näitab küll, et nende organisatsiooni struktuuriga on midagi lahti, kuna kuuest osakonna juhatajast on täidetud vaid üks ja see on loomulikult Nais-Inimesekene. Kui osakonnajuhatajate tasand ei toimi, siis talituste juhtidega on lugu selline, et 1/3 on Mees-Inimesekesi ja 2/3 Nais-Inimesekesi. Rahandusministeeriumis on osakonnajuhatajatega olukord jällegi täitsa vastupidine, seal on täitmata vaid üks osakonnajuhataja ametikoht, kuid see on nii täitmata, et tervest osakonnast on täidetaud vaid üks eksperdi koht ja see ekspert õpib veel. Rahandusministeeriumi osakonnajuhatajatest on 40% Mees-Inimesekesi ja 60% Nais-Inimesekesi. Nii, et Nais-Inimesekesed päästavad maailma, kui päästavad. Mina arvan, et niikuinii päästavad, kui … õhuvõngutajad liialt ei sega ja meie loomupärast tarkust alpusega ei asenda.

Nojah,  „poliitiline värk” on selline millest ma suurt ei jaga (rohkem korrutan, et ei jaga), kuid see on ka omaette maailm, tõsi küll väga tähtis maailm, kuid ikkagi väike ja omaette. Kui see oleks meie kõigi meie maailm, siis räägiksime me just sellest, kuidas luua keskkonda, tulevikukeskkonda, mil maailm pöördub itta, mil iga päev mahajäämust IT, geenitehnoloogi jne valdkonnas ähvardab meid tehnoloogilisse feodalismi langemisega, selle asemel, et õhku võngutad ja elada oma lõhestatud maailmas.

Kuidas peaks strateegiaid olgu see siis lõhestamise või lõhede ületamise strateegiaid üles ehitama? „Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov on kirjutanud, et  „”Sunszi räägib palju ja pidevalt vastase eksitusse ajamisest. Vastane satub alatasa kontekstidesse, mis juba enne tema tegevust programmeerivad … Kõik see võimaldab rakendada kaht liiki tegevust:

-juhtida oma vägesid

-juhtida vastase vägesid”

Seega millise strateegia meie valime, kas õhuvõngutamise või kohanemise homsesse? Evolutsiooniteooria järgi ei jäänud ellu mitte need isendid ja liigid, kes olid kõige ilusamad, kõige targemad, kõige kiiremad või kõige tugevamad vaid need millised olid kõige kohanemisvõimelisemad.

 

Targutamisi ja tõdemisi ka:

1.    Jääb vaid loota et: juhtub nii nagu Eesti rahva ennemuistsed jutud pajatavad (F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”)

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

 

2.    Ja veel paar hoiatavat õpetussõna laluisalt (F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004) Lk 18 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …” Lk 32 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.” Lk114 „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.”