Muinasjutt Vol 13: Lahkusetus

Kui paarkümmend aastat tagasi kirjutati, et „Tulin Soomest …”, siis oli see tähenduslik ütlemine, mis sisaldas kindlasti ka mingit sõnumit, … midagi õpetlikku. Tänapäeval …? Tänapäeval oleme saanud aegruumiliselt Soomega palju lähedasemaks, vahel lausa nii lähedaseks, et ei oskagi enam midagi õpetlikku märgata. Siiski, vahel justkui ärkad oma päevarahmeldustes ja märkad, et elu võib elada ka teistmoodi. Mõnusamalt, väärikamalt, lahkemalt. Seega „Tulin Soomest …” hea ja laheda tundega. Ega ma ei tea, kas see on pikemaajalise demokraatia kogemus või lihtsalt hea koduse kasvatuse küsimus, ürgne enesekaitse, kuid inimesed on Soomes lahked – nad naeratavad. Ületad tänavat ja juhid naeratavad jalakäijatele, jalakäiad viipavad tänulikult juhtidele, selline vastastikune märkamine, teo tunnustamine, vastastikune austuse avaldamine. Lähed ükskõik millisesse poodi ja ükski müüja ei noki nina, istu arvutis, vaata tühjusse vaid tuleb teile vastu, tervitab, küsib, kuidas saaks abiks olla. Seda kõike naeratusega, nagu oleksid tema kauaaegne isiklik tuttav. No peaaegu sugulane kohe. Selline vastastikune märkamine ja lahkus. Tulin Soomest, ilma et ma oleksin sendi võrragi rikkamaks saanud, kuid tunne oli hea. See lahkus oli nagu akumuleeritud positiivne kapital, et sukelduda järjekordsesse kodusesse lahkusetusse. Siis ma mõistsingi, õigemini tuli jälle meelde Fucuyama sotsiaalse kapitali kontseptsioon. Tuli meelde, et mitte vaid raha ei ole kapital vaid ka tegu, hea tegu, lahke sõna, tunnustav noogutus võib olla kapitaliks, algkapitaliks millegi tulutoova käivitamiseks.

Ei ole mitte midagi nii vähe maksvat kui hea sõna ja pole mitte midagi nii tulust, kui hea sõna õigel ajal, õiges kohas. Kas me oskame seda? Või teeme isegi häid tegusid oma upsakuses niimoodi, et vererida järel? Teeme niimoodi, veriselt ja valusalt, sellepärast, et meil on selleks võim ja võimalus? Vajadus? Jah need tendentsid, et : „Mina ülemus, Sina loll; Sina ülemus, mina loll.” teeb mulle tõsiselt muret. Nii pole mitte alati olnud, vähemalt vahepeal ei olnud. Suhtumine iseenesest võib osutuda ressursiks. Kunagi saabus üks hea kolleeg Austraaliast ja kui ma küsisin kiiret muljet, siis vastus oli hämmastav, kuid täpne: „Kogu aeg oleks nagu reede!” Kas olete märganud, et reede on nädala parim osa, ootuste, lootuste ja vabanemise aeg. Niimoodi nägi mu kolleeg ka elu ja suhteid Austraalias. Heas seltskonnas ja heas õhkkonnas sujub ka töö paremini. Seega ressurssi kasutatakse tõhusamalt. Teisalt võib elu elada ka niimoodi, nagu oleks pidev „sinine esmaspäev”.Selline suhtumine on ilmselgelt lõhkuva toimega nii inimese, kui ka organisatsiooni tasandil. Ka suhtlemine algab suhtumisest, suhtumisest iseendasse, oma töösse, oma kaaslastesse.

Kui me kultiveerimegi igapäevaselt sellist stiili, et kõik on vastalised: noored vs. vanad, naise vs mehed, ametnikud vs mitteametnikud, omakülarahvas vs naabrid, lillenuusutajad vs miilipõletajad, siis sellise üksteisesse vaenulikult suhtuva ühiskonna ka saame. Kas me sellist …?

Suhtumine algab juba nn rohujuure tasandilt. Midagi on muutunud, oleme kuidagi kapseldunud. Paarkümmend aastat tagasi, kui avasid poest väljuvale prouale ukse, oskas ta sulle naeratada ja tänada nagu … soomlane tänagi. Tänapäeval vaatab järgmise põlvkonna vanaproua (talvel kenas naaritsakasukas, kuid kerge naftaliini aroomiga) teile mõistmatult otsa suu kõver nagu tahaks öelda krt, rsk. Tihti räägime mudeljuttu, et noored ei austa vanemaid inimesi, aga kuskohast see austus tulema peaks? Ikka eeskujudest, hoolivusest, lahkusest. Juhtusin bussis nägema stseeni istumis- või istutamisprotsessist. Buss oli pooltühi, seisin vahekäigus ja minu vastas pingil istus tüdrukunääpsuke hirmsuure koolikotiga. Õnneks istus istme servas, sest järgmisel momendi kukutas ennast üks „mamma” oma 10 puuda täisväärtuslikku, helendavatesse moedressidesse peidetud ihu, sinna kõrvalistmele. Nojah, mis kõrvaliste see oli, ikka peaaegu kaks istet, tüdrukuke tegi vaid imelikku ehmutud häält, nagu hiirepiiks, ja püüdis katastrofaalset kokkupõrget vältida. Nojah , see läks õnneks, kuid Istuja ei teinud tüdrukukesest väljagi, ei pööranud peadki, troonis vaid uhkelt ja iseteadvalt pea kahel istekohal. Istus lahkusetult. Kuidas, siis kujuneb sellise kogemuse läbi „noorte” suhtumine „vanadesse”? Vaat siin ongi küsimus, kas selline lahkusetus on tekkinud alt üles või ülevalt, avaliku võimu poolt, alla? Või on see mingi üleüldine risti-rästi kivinäo demonstreerimine? Edukaid ühiskondi ei iseloomusta kivinäolisuse tuimus vaid ühiskonna sidusus.

Kas lähtumine põhimõttest: „Mina ülemus, Sina loll; Sina ülemus, mina loll.” on ikka õige? Suhtumine, et mul on vaid õigused, on nagu pool paati, ilma teise poole ehk kohustega kaugele ei jõua. Noh, upud lihtsalt ära. S. Bendell Smith´i raamats „Kuninganna Elisabeth. Moodsa monarhi elu” juhtusin lugema ühe ohvitseri nõuannet, et „esimene nõue tõelisele ohvitserile on, et ta leevendaks õiglust armulikkusega”. Sellest nõust kõlab läbi aastasadade kogemus ja suhtumine. Suhtumine ümbritsevatesse ja iseendasse. Enesesse tuleb suhtuda lugupidavalt, mitte ülbelt maailma suhtes, vaid just enese suhtes lugupidavalt. Vanaema Marie, kelle elukene polnud just meelakkumine, suhtumine maailma oli, et: „Elu peab olema, ilu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed.” Inimesekene, kes suhtub enesesse lugupidavalt, suhtub ka ümbritsevasse lugupidavalt

Maailmas on palju erinevaid teooriaid, mis on meie olemise aluseks? Nojah, harilikult räägitakse paljudest ilusatest ja tähtsatest asjadest, kuid arveametnikuna on mul selles suhtes oma, selline mitte just populaarne arvamus. Selline ürgne, darvanistlik, et kõigepealt peab kõht täis olema ja majandus korras, siis ... On tõsiasi, et meie elu stardiplatvormiks on infrastruktuuri areng kõige laiemas tähenduses hõlmates nii transporti (sh. nii teed, kui ka ühistransport), kui elektroonilist sidet, kui ka haridust. Eks me püüa seda ka järgida ja teha nii mõndagi uut moodi … Nojah, ega kõike uut moodi ka pole vaja teha, et kui mõelda, et Rooma paarituhande aasta vanustest sõjateedest on veel tänaselgi päeval kasutuskõlblikke osi, siis meie teed peavad vastu napilt paar … aastat. Võib-olla on see mingi äraspidine tööhõiveprogramm? Või lihtsalt suhtumine? See ühine raha oleks nagu võõras raha, kuskilt saadud raha. Ühise raha kasutamisega on üldse imelik lugu, ühest küljest ei saa mitte kuidagi tõsta palka õpetajatele, päästjatele, meditsiinipersonalile, ohvitseridele – no teate ju raha ei ole. Teisalt ehitame teid, mis selleks ajaks kui viimane meeter valmib, siis esimene juba laguneb, uneleme oma kolme tuulelohega ülemaailmsest lennutranspordi ülevõtmisest, arendame täie hooga raudteetransporti, kuigi see on viis-kuus korda kallim, kui maanteetransport. Nii nagu paljudele, meeldib mullegi vahel rongiga sõita, kuid tõsiasi on see, et massiivsed dotatsioonid, mida võiks kasutada mujal, on hinnapildi täiesti segi keeranud. Kas te sõidaksite rongiga, oma isikliku raha, mitte teiste raha eest, kui pileti hind Vaimupealinna on näiteks 50 EUR? 60 EUR? Sellise küsimuse , kas ta sõidaks täishinna eest rongiga, bussiga või oma autoga, esitasin sõbrale, kes oli just väitnud, et rongisõit on tore asi. Nojah, peale seda muutus ta natukene nukraks. Järelemõtlikuks. Jutud keskkonna säästlikkusest ei ole ka mitte päris tõesed, tänapäevased bussimootorid väljastavad praktiliselt „suppiauru”. Ja juttu autosõitjate haaramist rongiliiklusse on pehmelt öelda … no ma ei tea kuidas öelda … mitte väga suure tõe osakaaluga. Kui näiteks on rong madala täituvusega, siis milline energiahulk kulub tühja raua, plasti ja klaasi vedamisest lähtejaamast sihtpunkti? Või palju jalajälge on tekitatud maagi, plasti, klaasi tooraine kaevandamise ja väärindamisega, mis veab ... ei midagit? Mnjah, mõttekoht! Sellisel juhul tekkib tohutu jälg, lausa hiiglaslik. Soomlased, kes aastakümneid on viljelenud kvaliteetset, doteeritud ja tiheda graafikuga ühistransporti, on reisijate osakaal nipit-näpit 15% (sh rong ca +5% ja buss ca +5%) ülejäänud 85% on autosõitjad. Mnjah, mida võiksime teha meie, et meie inimesed valiksid ühistranspordi ja individuaalsõiduki vahel mitte ühistranspordi ja ühistranspordi vahel? Arvestades Tallinna ühistranspordi„tasuta” algatust on mind hämmastama pannud, et riigi tasemel pole mõned Konnad, EraKonnad, pole veel välja kuulutanud„tasuta” rongisõitu. No ega selles midagi imelikku ka ei oleks, kui arvestades asjaolu, et rong on niigi kallim, kui buss, kuid pileti eest maksame vaid 20% selle sõidu tegelikust kulust. See maksakski praegusele mõniteist milj EUR-le vaid 20% lisa igaaastast dotatsiooni. Nojah, vähemalt on tore, et riigi tasandil on poliitinimesed mõnelgi juhul aru saanud, et „tasuta” asju, vähemalt transpordis, ei ole olemas. „Tasuta” tähendab, et tegelikult maksab selle kinni keegi teine, harilikult see inimene, kes ise seda teenust ei kasuta. Küsimus on valikutes ja eriti, mida me valime, kui meil raha napib. "Tasuta" asjade/teenuste lahke pakkumine ei ole lahkus, see "lahkus" tuleb kellegi teise arvelt.

Peamise linna„tasuta” ühistranspordiga on selline lugu, et enne seda, kui see muudeti tasulisest transpordist „tasutaks”, maksid kõik kodanikud sellest niigi suure osa kinni ehk tuntav osa veo hinnast tuli dotatsioonides e. jällegi meie enda rahast. Ehk selline „peaaegu tasuta” asi muudeti täitsa „tasutaks”. Siiski, sellises kikilipsu taolises linnas nagu meie pealinn on, on sellel mõttel jumet (kui rahaliselt välja veab). Paneme selle mõtte suure plussmärgiga kirja, kuid… Kuid kuidas seda heategu on pakutud? Kas nii, et kõigil kaaskodanikel oleks hea meel ja sära silmes? Või nii et vererida järel? Selline hea teo pakkumine ei kõlba teps mitte. Lahkusetus – võiks selle kohta öelda. Lahkusetu bürokraatlik ülbitsemine. Kõigepealt, kuidas kujundati ringi transpordiskeem? Suvel, keset kõige tihedamaid teetööde aegu, kui niigi oli linn umbes, vähendati autode läbilaskevõimet kõige kitsamates kohtades dramaatiliselt. Ikka üks rida siit maha ja kaks rada sealt maha ja … tühjalt seisma ning bussi ootama. Naljakas oli see, et bussivedajad ise ei teadnudki linna aktsioonidest ei midagi. Vaadake, bussid ei sõida mitte niisama, et jõuavad kohale, millal jõuavad. Ei, ühistranspordi seadus määrab väga täpselt ära busside väljumis- ja saabumisajad. Nojah, kuna aktsiooni alguseks ei olnud uusi sõidugraafikuid kehtestatud (suures poliitilises tuhinas unustati selline pisiasi ilmselt täitsa ära), siis seaduse täitmiseks oleksid pidanud justkui kiiremat sõitu tegevad bussid „uimerdama” liinil( seisma pikemalt peatustes, sõitma aeglasemalt), et õigeks ajaks lõpppeatusse jõuda. Teine võimalus, et bussirajad võimaldasid kiiremat liikumist, oleks ju tähendanud kehtestatud sõidugraafiku rikkumist e. seaduse rikkumist. Iseenesest võib selline rikkumine kaas tuua lubade kaotuse. Seega bilanss oli selline, et sõiduauto juhid aeti keset suvist kuumust ja remonditöid vingerdama kesklinna ummikutes, kuid bussireisijad ei saanud ei kiiremat ei tihedamat sõitu. Vaat selline lahkusetus.

Võiks ju mõelda, et tühja sellest, meie inimesed ongi harjunud kannatama ja raskustega võitlema, küll me kuidagi ära kannatame ja harjume . Ja kui on juba kord harjunud, kül siis mõeldakse välja mingi uus … väljakutse, et igav ei hakkaks. Aga mõne lahkusetusega ei peaks harjuma. Lausa ei tohiks harjuda. Vaadake, kui meile linnakodanikele „anti” „tasuta” sõiduõigus, siis „anti” see jälle nii lahkusetult, et ei teagi, millega on tegu, kas on tegemist hea teoga või on see vaid lõks, et trahvimasinat pööritada.

Ma ei saanud juba enne aru Linnamiilitsa täiesti arutust, ebaproportsionaalselt suurest jõukasutamisest ja lahkusetusest, kuid nüüd … tasuta ühistranspordi ajastul? Täiesti mõistmatu avali teenus.

 Linnamiilitsa näitel hea näha, et lood organisatsiooni, küll ta leiab endale ka töö. Lisandades  ikka uusi ja uusi tegevusi, küll ühistranspordi piletite kontroll, küll parkimiskorralduse kontroll, küll koolidele turvateenuse pakkumine jne, jne. Lisaks on tarvis ka mundreid, paguneid, tärne, vilesid, vilkureid ja loomulikult relvi. Selline relvastumise kultust olen ennegi hoomanud. Olen kogenud, kuidas inimese tähtsus ja enesehinnang tõuseb, kui ta saab teenistusse kaasa gaasiballooni, siis juba kangema gaasiga ballooni ja lõpuks ka püstoli. Ja see isu ei taandu, ikka suureneb. Lihtne on põhjendada, et järgmisena vajatakse ilmtingimata ründeautomaate, soomukeid, veekahureid ja lahingkoptereid. Veel natukene ja jõuame juba ballistiliste rakettide vajaduseni. Jõudmata silmagi pilgutada on linnakodanik saanud ennast valvama privaatarmee, koos kõige sellest johtuvaga. Mõningad tendentsid teevad rahutuks juba tänasel päeval, või kuidas hinnata näiteks piletikontrolli bussides. Olen kogenud mitmes suurlinnas ühistranspordi korraldust, sh. piletikontrolli süsteemi. Valdavalt on need korraldatud selliselt, et reisijal pole võimalikki siseneda või väljuda ühistransporti, ilma sõiduõiguse eest tasumata. Meie süsteem meenutab rohkem märulifilmidest pärit eriüksuse rünnakut terroristliku  rühmituse vastu. Mida me siis näeme: kontrollijad, riietatud rohelistesse maskeerimisülikondadesse, kuulivestide, pagunite, vilede ja tuledega, „võtavad bussi rajalt maha”, s.t peatavad bussi keset liiklust, suunavad selle liinilt kõrvale, sisenevad kõigist ustest (veel ei hüüta „Käed üles!”) ja alustavad kontrolli ( „Kes teist on piletiterrorist?”). Mul ei ole etteheiteid neile konkreetsetele persoonidele, kes selle kontrolli läbi viivad, nemad teevad oma ühest küljest tarvilikku ja teisalt tänamatut tööd. Küll on mul vastukarva kontrollimise selline korraldamine. Fakt on, et selline kontrolliökonoomiliselt kaheldav, inimväärikust alandav ja aega raiskav süsteem on muutunud meie igapäevaelu normiks. Keegi isegi ei märka enam, mis meiega, auväärt linnakodanikega, tehakse.

Küsite kuidas siis „jänesejahti pidada”, trahve koguda? Vabandage väga, auväärsed, kuid ma ei märganud, et me oleksime tellinud endale trahvitegemise teenistuse, me ju tellisime endale teenistuse, et meil oleks mõnusam, jätkusuutlikum tunne. Ka kõigi nende teiste trahvide ja rahaliste karistustega, mis justkui toovad raha kassasse, ei saa enamikul juhtudel nagunii asendada seda väärtuse kadu, mis on korda saadetud tõeliselt ühiskonda destabiliseerivate tegude eest, ja teisalt ei suuda meie oma „ise konstrueeritud” kuritegude eest saadav raha hüvitada neid moraalseid ja psühholoogilisi, kui soovite, siis ka riigitruuduse kadusid.

Kuid ei me ei saa avalikku teenust pakkuda, kui teenindust, sest meil on normid, kehtestatakse protseduurireeglite ja mõõdikute rägastik. Mõõdikutega on selline lugu, et mida mõõdame, seda ka saame. Mõõdik ise võib ju formaalselt õige olla, kuid regulatsiooniökonoomiliselt täitsa väär. Meelde on jäänud kunagise juhtumi kirjeldus trükitööstuses. Vanasti arvestati trükitööstuse masinate varuosade tootmisplaani täitmisest tonnides. Tonnides lihtsalt selle pärast, et varuosade nomenklatuur oli väga suur ja keegi ei osanud mingeid täpsemaid mõõdikuid kehtestada. Seega, kui ei oska mõõdikuid kehtestada, kehtesta mugav mõõdik. Kuna plaani täitmist hakati mõõtma mitte tegelikust vidinate vajadusest lähtudes, vaid mugavusmõõdikust, hakkasid kõik ettevõtjad tootma massiliselt trükimasinate malmist jalgu. Plaan täidetud nii kui niuhti! Mis te arvate, kui palju vajab üks trükiseade oma eluea jooksul malmjalgade vahetamist? Tulemuseks oli, et mõõdikutega oli kõik korras, ainult et trükimasinad seisid varuosade puudusel. Samal ajal tolmusid varuosade ladudes trükipinkide malmjalgade virnad. See tähendas, et ressurss oli raisatud, tooraine rikutud, laod hõivatud, palgad makstud. Seega võivad ka ebamõistlikud mõõdikud või protseduurireeglid muuta mõistliku regulatsiooni mõttetuks. Aga kuidas olla või mida teha, kui protseduurireeglid koostavad need, kes ise ei valda ala protsesse ja ei oska neid mõõta, … mida hakkavad kasutama kontrollimisel need, kes samuti ei valda valdkonna toimemehhanisme? Siis jääb kontrollitaval ellujäämise nimel üle vaid üles näidata ülimat kunstimeisterlikkust. Vaadake, ka kontrollija on inimene, ka tema tahab elada, peret toita, ja mis peamine, ka tema töö kohta kehtivad mõõdikud. Ehk kui piletikontrolöri tulemusliku töö tulemuslikkuse mõõdik on koostatud protokollid ja trahvid, siis just niisuguse … trahvirikka tulemuse me saamagi. Siis vangutamegi nukralt pead, vaid 53 trahvi tegite päevas? Vähe! Siis ei ole kohta sellel, et teha vahet eksimusel ja rikkumisel.

Samas kui me lähtume sellest, et avalik teenistus on ikkagi teenindus, siis peaks ka  kontrollimisel olema võimalik, et ei aetaks segi eesmärki ja vahendit. Ja pole ju niimoodi, et linnas ei osata avalikku heatasemelist teenindust pakkuda. Ma olen kaugel sellest et arvata, et linnas kõike vihuti tehakse, ikka täitsa tublisid algatusi ja head teenindust on ka.  Näiteks teenindusbüroos on  väga professionaalne ja lahke/abivalmis tase. Tähendab avalikku teenust pakkuda meeldivalt on võimalik.

Ja nüüd siis kui me oleme „saanud” „tasuta” ühistranspordi, jätkame me hullu järjekindlusega kontrollimist ja trahvimist. Trahvimine on muutunud omaette majandusharuks, sissetulekuks ja eesmärgiks. Linn  võiks kasutusele võtta uue hüüdlause: „Registreerige ennast linnakodanikuks! Me trahvime teid niikuinii”  Tõeline trahvomaaniku unelm: ei mingeid inimesi, ei mingeid inimeste maailma, ei inimlikke eksimusi, on vaid normid ja nende trahvidega täitmine. Selline omamoodi robotmaailma loomine, elu aluseks on  trahvid. Ja siis ütleb kõrge ametimees: „Olgu kohe öeldud, et linnavalitsuse eesmärk ei ole inimesi kiusata ja linnavalitsus ei tegele jalgrataste leiutamisega. Pigem tuleb meil endale tunnistada, et võrreldes ülejäänud Euroopa pealinnadega näiteks Riia, Vilnius, Helsingi, Peterburg, London Brüssel, Stockholm jne, on Tallinn üks viimased Euroopa pealinnu, kus toodi ellu elektroonne piletisüsteem. Ei ole küll juhtunud lugema või kuulma lugu, kus eelpool nimetatud linnades transpordiga sõitvad inimesed otsiksid argumente mitte lunastada endale sõiduõigus”

Kas panite tähele, millise kergusega nihutati esialgu sõna ja siis ka sisu. Sama sujuvalt nagu „parteikalõmmist” sai ametnike „panustamine parteikassasse”, selline omamoodi liikmemaks, teeaukudest sai kellegi teise süü ja kommspämmide saatmisest poliitiliste vastaste aadressil täiesti aus ametnikutöö, mida nimetatakse hellitavalt „üldsuse tõsiasjadest informeerimiseks”, niisama mängleva kergusega minnakse mööda sellest, et naabritel ei ole tasuta sõiduõigust, ehk peab maksma oma sõidu eest. Kuid meil on „sünnijärgne õigus iseenesest”  ja linnavõimu lahkel loal olemas „tasuta” ühistranspordi kasutamise õigus. Seega ei ole meil küsimus, mitte selles, kas makstud või mitte, küsimus on vaid selles, et kontrollifriigid tahavad kõike kontrollida. Meie „tasutus” on kehtiv vaid siis, kui meie suudame nende vajadusi rahuldada? Inimesena kes isegi on kokku puutunud ÜT probleemidega on mulle vägagi arusaadav tahe omada reisijateavet: palju kuskil, millal keegi liigub. See parandab liinivõrgu planeerimist ja ka optimeerimist. Samas, seda mida on linnavalitsusel vaja töö paremaks toimetamiseks,  võiks ju ka ilusti küsida. Hulka lihtsamalt kätte saada. Kuid tundub, et oma klammerdumises endisaegsetesse sunnimeetodite kanapimedusse ei osata bürokraatiametsast  välja tulla. Teine võimalus on, et  Linnamiilitsale on vaja tööd leida ja niigi vähest raha on ka vaja kokku roopida. Kui muidu ei saa siis trahvidest. Basta! Nii lihtne on … langeda … oma kõrklikkuse ohvriks. Enam ei märka isegi, mis oli eesmärk, mis vahend, … mis tagajärg.  Nihutad sõna ja sõnal pole enam mõtet, on uus sisu, kuid mõttetu. Tolgendav pätt on „viisuris” härrasmees. Ostetud „(Kaardi)Läbitõmbamisest” saab „tasuta” ühistransport, millest võib saada trahv. Sõna nihkumine. Mnjah, veider see trahvimaaniku maailm. Rõõmutu! Lahkusetu!

Kogu see trahvimaanikute seletamine, et vastavalt sellele ja tollele paragrahvile ei ole tasuta sõiduõigus tasuta sõiduõigus ei ole midagi muud kui … lahkusetus. Põhjenduse karistamiseks leiab alati, kuid asjal oli (peale poliitiliste plusspunktide teenimise) ju hoopis teine eesmärk: kuidas teenindada paremini meie linna elanikke, kuidas säästa loodukeskkonda? Kas need eesmärgid said täidetud? Said ju? Milleks siis tuima lahkusetusega oma plusspunkte kahida? Täitsa mõistmatu! Lihtsalt selleks, et oma võimu/tähtsust/mõistmatust demonstreerida? Kus siin kasu ja ökonoomika on?

Vaatad uudisvoo umblaines teadet , et :” Kokku tehti eilse päeva jooksul (7.03.) 53 trahvi, mida on linnaametniku sõnul üsna vähe. Trahvi tegemise põhjustena toodi välja sõiduõigust tõendava dokumendi puudumise või ühiskaardi valideerimata jätmise.” Mida see lause võik teile regulatsiooniökonoomiliselt öelda? Trahvimajanduse seisukohalt tõesti vähe, näruselt vähe. Kui palju maksavad autod, mundrid, viled jne? Siin ei ole vaja mingit bilanssi koostadagi, põhimõtteliselt on see bürokraatia täielik nurisünnitis, puhas raha raiskamine. Täitsa tühja.

Pean ennast siinkohal kordama. Kas tõesti peab mind linnakodanikku, kellena  oman õigust tasuta sõiduks, kuid unustasin „läbitõmbamisoperatsiooni” sooritada , kas siis peaks Linnamiilits mind „kongi” tirima ja väära teo vormistama? Ma ju oman sõiduõigust? Kas siis ei võiks viisakalt (naeratades) paluda kodanikul vilgutada … mida vaja? Lihtne ju! Kõik on rahul ja rõõmsad. Või ei ole kõik? Muidugi, Linnamiilitsa töö tõhususe mõõdikuks on kehtestatud vormistatud väärata tegude arv, mitte see, kui palju nad inimesi aidata on saanud. Aga võiks ju olla? Selline mõõdik, et täna tegin sada inimest õnnelikuks või aitasin sadaühte inimest?  Miks peaksid olema meie töö „näitajateks” mõttetu bürokraatia toitmine, oma võimu näitamine, pahatahtlikkus, tühikargamine, inimeste aja ja raha raiskamine … jne

Ma ei väsi kordamast, et, avalik teenistus on avalik teenus, seda teenust tuleb osata pakkuda, sealjuures kõige tõhusamal moel. Naeratusega! Kas-või hambad ristis, aga  naeratusega! Kui te naeratada ei oska, siis olete vale töö peale sattunud. Teie koht ei ole teenindussfääris.

 

Naeratage ja teile naeratatakse vastu, selline ökonoomika oleks asjakohane (no vähemalt enne valimisi). Lahkus toodab ei millestki midagi – head meeleolu. Hea meeleolu hoiab ka meele hea ja ka elukvaliteedi parema.  Ehk vana, hea küsimus: kumb elab paremini pessimist või optimist? Mõlemad elavad ühtemoodi, kuid optimisti elu on rõõmsam.

Jah, oleks päramine aeg muuta lahkus mõõdikuks ja kapitali akumulatsiooni ühikuks!

 

Targutusi:

Antony Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012

Lk 374 Kindralid omavahel „Ta käitus Slimiga uskumatult ebaviisakalt ja kui too sellega rahul ei polnud, nähvas Irwin: „Ma ei saa ebaviisakas olla. Ma olen kõrgemas auastmes.”

 

M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012

Lk 288 „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.”

Lk 304 „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.”

Lk 305 „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.”