Muinasjutt Vol 14. Töö ja jaotus

 

Ilmselt oleme kõik koolipingis kuulnud, et inimkonna majandusliku edu aluseks on olnud tööjaotus. Kõigepealt jaotusid inimesed põlluharijateks ja karjakasvatajateks. Need kes jäid kütt-korilasteks, need … need jäid ajast ja arengust maha. Tundub, et see algne tõde on meil meelest kadumas. Ikka kõike on vaja teha ise. On see isekusest? See on justkui uhkuse asi, mida ma kõike keskpäraselt või kehvapoolselt teha oskan. Tegelikult on tegemist väga algse naturaalmajapidamise (linnastunud) vormiga.  Kui siis keegi juhtub veel õhtulauas kiitma, et: „Küll Sa teed ikka head sööki/jooki, Sa peaksid oma restorani avama!”, siis … lasemegi enese harilikult ära petta ja kujutame kiidu ning kihutusjuttudes ette et oleme maailma parimad. Kohe päris Kunnid, noh! Kuid jäägem ikka realistideks, tegelikkuses teeme küll mõnusa söömaaja, kuid restorani pidamine vajab juba hoopis teisi, palju spetsiifilisemaid oskusi. See vajab kohta, logistikat, personalivalikut, arvepidamist ja tuhandet teist pisiasja ehk  … tööjaotust.

Teie lõbustamiseks toon ühe võib-olla kohatu, kuid väga reljeefse näite tööjaotuse efektiivsusest ja seda üldse mitte majanduse valdkonnas vaid … oksendamisest. Mnjah! Veider? Aga tabav. Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 Lk 116 on kirjutanud, et „Kuigi eemaletõukav tegevus väärib oksendamine austust. See on soolestiku orkestreeritud etteaste, ülimalt keeruline ja hästi korraldatud: „Diafragma vajub alla, kõhulihased tõmbuvad kokku, kaksteistsõrmiksool tõmbub kokku, maolävis ja söögitoru lõdvestuvad, kõri sulgub, neel liigub ette, suulagi tõuseb ja suu avaneb.”” Vaat selline tööjaotus. Aga toome paar näidet ka ordinaarsest majandusvaldkonnast.

Kunagi käisid mu sõbrad sugulastel külas Indias ja üllatusid teatud elukorralduslikest seikadest. See mis meie jaoks on ammu unustatud ehk seisus kohustab. Ütleme nii, et kui teil on mingi ühiskondlik või varanduslik positsioon, siis on teil kohustus pidada n arv aednikke, x arv kokki, pesunaisi, lapsehoidjat jne. Ütleme, et üle poole nendest olid meie mõistes nn sotsiaalsed töökohad ehk pererahvas ise oleks tulnud nende töödega toime, kuid seisus kohustas andma tööd ja jagama oma sissetulekut. Selline ühiskonna ülesehitus soodustab tööjaotust ja annab tervele teenindus ja toitlustustasandile võimaluse äraelamiseks. Meie oma hajaküladega oleme harjunud elama mäe taga ja metsa sees ning kõigi toimetustega (kasvatada lehmi, sigu, lambaid, kukki kanu, külvata vilja, kasvatada lapsi, taguda rauda, maadelda karuga) ise hakkama saama. Nõukaaeg lihvis sellist kõiketegemise tarvidust veelgi, iga mees pidi olema, autoremontlukksepp, elektrik, ehitaja, remondimees, makaronipuurija, pudelipaikaja, kojamees jne ning iga naine õmbleja, leemekulbi liigutaja, moosimeister ja hoidiste kunna. Seda kõike lisaks oma põhitööle: direktori, lüpsja, teaduri või kaevurina.

 See on tore, kui inimesed oskavad teha erinevaid töid. Kuid kas see on ka mõistlik?  Küsimuse võib püstitada ka teistpidi,  kui me kõik ise ära teeme, kas meil jääb ikka aega oma põhitööga tegeleda? Selle hästi tegemiseks? Edasiarendusteks? Kas meie elu on nagu kümnevõistleja elu, kes kaks päeva näeb roppu vaeva, et teha keskpäraselt kümmet ala või nagu NBA korvpalluril, kes keskendub ühele tegevusele?

 Toome näiteid tegelikkusest.  Vaadates  näiteks meie peamiste magistraalide äärest kohvi joomise võimalust, siis on see tänini väga nigel. Selline kümnevõistleja algkursuse tasemel. Nigelad on nii söögikohad ise, kui ka pakutav kohvi.  Raske on  aru saada, kas söögikohad on nigelad seepärast, et kliente on vähe või kliente on vähe seetõttu, et söögikohad on nigelad. Muidugi on reeglis ka meeldivaid erandeid st, et on kohti, mis pakuvad ülimalt nauditavat sööki, lüües üle ka Peamise Linna söögikohad. Siiski, kui vaadata näiteks Soome maantee äärset valikut söögikohtadest, siis majandusinimesena tekkis mul küsimus (meie kogemustest lähtudes), kuidas nad ennast küll ära majandavad? Ja need polnud mingid urkad vaid hea toiduvalikuga ja imemaitsva kohviga, heatujulise teenindamisega,  puhtad ja kaasaegsed asutused. Erinevusest sain aru, kui peatusin ühe oma hea sõbra ehitusettevõtja juures.  Selgus nimelt, et seal ei hakanud keegi hommikul kohvi keetma ega võileibu valmistama, vaid mindi lähimasse tankla söögikohta ja telliti hommikukohv ning ninaesine.  Olin üpris üllatunud, tehes sellest ka juttu, mille peale sõber vaatas mulle otsa ja pidas lühikese, kuid sisuka majandus-filosoofilise loengu: „Vaata, asjal on kolm külge: esiteks läheme kõik erineval ajal tööle, mistõttu esimese ärkaja keedetud kohv pole viimase lahkuja jaoks enam piisavalt kvaliteetne, kuid meie pere ei tingi kvaliteedis, teeme ise kvaliteetset tööd ja nõuame seda ka teistelt. Teiseks saan ma siin hulka rutem söödud, kui kodus rahmeldades, mis hoiab kokku aega (lisaboonusena saan vaadata läbi värsked ajalehed) ja kolmandaks, kui mina käin siin söömas, siis annan ma neile inimestele tööd, kui neil on tööd, on neil ka raha, kui neil on raha, tellivad nad minult ehitustöid. Ja vastupidi, kui mina siin ei käiks, poleks neil inimestel raha ja mina ei saaks neile ehitada, kui mina ei saa neile ehitada, pole minul raha ja siis võin kodus istuda ja töötu abirahast kohvi keeta.”.

Vaat selline suhtumine, et ela ja tööta ise ja lase ka teistel elada ja töötada. Ma ei ütleks, et see oleks jagamiserõõm vaid selge arusaam jagamise vajadusest. Muide ka tõhus, sest igaüks on keskendunud oma töö kvaliteetseks tegemiseks, mille tõttu on võimalik ka teenida rohkem. Vaat niimoodi!

Targutuseks:

Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 23 „ Me teame, et evolutsiooni suunavad variatsioonid ja valik. Bioloogiline variatsioon sünnib tänu mutatsioonidele ja sugulisele paljunemisele, mille puhul kombineeruvad vanemate geenid. Valik seisneb selles, et edukamad isendid jõuavad enne surma anda elu järglastele, kes nende geene kannavad. Sama mehhanism toimib ka turumajanduses – edutud ideed surevad, kuid head ideed paljunevad, sest konkurendid püüavad neid kopeerida. Katse-eksituse meetod ongi evolutsiooniline protsess.”

K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012

Lk 133 „Praktiseeriva arstina esitles ta kord haruldast rasedusega kaasnenud haigusjuhtumit, rääkis ta. Kuna sarnaseid juhtumeid on ajaloos teada vaid 35, sai temast omal alal juhtiv autoriteet  maailmas. „teisisõnu, kui te kavatsete spetsialiseeruda, tehke seda nii kitsalt kui võimalik.”

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk 77 „Eisenhower ehk Ike, nagu teda familiaarselt kutsuti, sobitas presidendi tegevusse oma sõjamehe karjäärist saadud kogemusi. Ta lõi endale staabi, mis hoolitses selle eest, et president ei pidanud tegema midagi sellist, mida võis teistel teha lasta. Talle jäi ohtralt aega golfimänguks, mis oli tema kirg.”