Põrgatamisteooria V6: "Prükkari" hõrgutisest Plaan B&C&+ni

 

Nüüd Vabariigi aastapäeva hillitsetud pidumeeleolust välja tulles tuleb heameelt tunda selle üle, mis meil head on olnud, kus me edukad oleme olnud. Tublid noh! Vahel tuleb tuju ülalhoidmiseks ise ennast kiita. Õlale patsutada. Ja ei saa salata Eesti on olnud edukas, kuid  edu saavutamine madaltasemelt suure tahte ja mõjusa sotsiaalse kapitaliga on üks asi ja selle edu hoidmine/edasiarendus, püsinähtuseks muutmine on hoopis teine asi. See on teekond, kus ei tohi hetkegi mugavaks jääda. Edu võib nõrgemale süsteemile mõjuda suigutavalt, isegi laastavalt. Laastavus seisneb selles, et libedale sattudes ei suudeta enam  pingutada, kuigi võimeid/võimalust/väge oleks küllaga.

See on selline suigutav hetk, kui tundub, et nüüd oleme „kunnid“ ja meid ei ohusta miski, elame selles eduuimas ja …Nii need libisemised algavad, esialgu märkamatult, peaaegu mõjuta, kuid suund on juba vale. Tähelepanu on hajunud ja kõik toimib vaid inertsis ja rutiinis.

 Klassikaline edulibastus

 Risto Siilasmaa (Nokia nõukogu esimees murranguaastatel) kirjeldas oma raamatus „Paranoiline optimist“ Nokia langust ehmataval ja hoiataval moel. Kõik libisemise elemendid olid klassikalised, mille sidus kokku endise edu ülbus. Nelja aasta jooksul kui libisemine võimsaimast turuosalisest põhja toimus (see oli just libisemine, mitte kukkumine), siis „suuri vigu“ justkui ei tehtudki (muide sama fenomen nagu Kodaki puhul ehk Kodaki efekt), eksiti väikeste sammude kaupa. Algatuseks üks maailma trendide mittetajumine, mis tõi kaasa valearvestused  prognoosides, ajahorisondis ja arendustes, see omakorda investeerimise valedesse (kiirelt vananevatesse) tehnoloogiatesse, mis omakorda tingis arendustegevuse ja uute toodete kroonilise hilinemise. Mulksti ja oldigi järsku mitte eestvedaja vaid tagaajaja. Krooniline.  

Eksiti küll justkui pisiasjades, kuid tegelikult oli eksimus katastroofiline, asuti totaalselt vale (arengu)teel. Kuna juhtkond (nõukogu) ei käinud ka väga peale, siis stagneeruti oma töömoraalilt (aega küll, me oleme selle tehnoloogia ise leiutanud, keegi pole meist parem, me ju teeme …) Lõpuks … Nagu me mäletame, siis oli Nokia seis 2012 aastaks pankrotiküps. Massimeedia arutas üha tihedamini, mitte kas vaid millal.

Mürgine edu?

R. Sillasmaal on üks peatükk, mille nimi on „Mürgine edu“. Mis see siis on ? Kuidas saab edu olla mürgine?  „Nokia strateegilised eesmärgid olid mõistlikud ja me püüdsime anda endast parima, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid halba. Aga lihtne oli suurest infotulvast keskenduda üksnes positiivsele 90 protsendile ning jätta tähelepanuta ülejäänud 10 protsenti, mis teatasid halbadest uudistest.“

 „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi nähe, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“ (R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 lk 87). Ja kui nõukogu esimees ütleb korduvalt nõukogu liikmele, et ära topi oma nina protsessidesse, sina tuled väikesest firmast ega mõista ülemaailmse konglomeraadi tegutsemise loogikat, siis ongi tekkinud ühesuunaline juhtimine (mis tegelikult on juhitamatus) ja pole mingitki lootust, et firma oma vigu tunnistaks. Ta isegi ei näe neid, lähtudes sellestsamasest 90% heade uudiste määrast.

 Millised siis on mürgise edu neli sümptomi? 1) halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani. 2) Töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega. 3) Otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse. 4) Sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta. Tuleb tuttav ette?

 Riik kui kontsern

Milleks see pikk jutt Nokia kontserni, sellest Soome kroonijuveeli ja meie eduideaali  ebaõnnestumisest? Ikka seepärast, et tegemist on väga õpetliku looga, millel on õnnelik lõpp. Meie kontekstis tasuks neid õppetunde võrrelda riigi kui administratiivsüsteemi võimaliku edu ning ebaeduga. Ka  riik koos oma administratsiooniga on olemuslikult kontsern, me nimetame seda lihtsalt teisiti, kuid oma hierarhiliselt süsteemilt (aktsionärid, juhatus, nõukogu ehk valimisõiguslikud kodanikud, riigikogu, valitsus) ja toimemehhanismilt on tegemist kontserni juhtimisega. Kontsern võib olla edukas pikaajaliselt (Toyota kata – pidevalt iseuuenev ja arenev süsteem) või võib väga kiirelt kukkuda upsakusest (sinivereline Nokia) kõige madalamale tasandile. Kuid sealt madaltasandilt võib uuesti saavutada äratõuke (nagu tegi Nokia), kui tehakse oludest õiged järeldused, loobutakse heaaegsetest rutiinidest, sest: „Tormides vastupidiselt, ehk juurutades ettevõttes faktidele keskendunud analüüsikultuuri, süvenedes korrapäraselt probleemide sisusse juurpõhjuste leidmiseks, suhtudes alalise paranoiaga konkurentidesse ja turgudesse, kinnistades kultuuri, mis soosib halbade uudiste viivitamatut avaldamist ja nõuab alternatiivide otsimist igas olukorras, on võimalik tõrjuda mürgist edu ja valmistuda paremini eesootavateks tormideks.“ Kuid juhi roll selles protsessis on määrav. Juht loob töökultuuri ja töömoraali.  „Kõik võtavad juhist eeskuju. Juhtkonna iga tegu – ja tegemata jätmine – on sõnum millegi kohta. Kui midagi ei tehta ja küsimusi ei esitata, on sõnum selge.“ Vaat niimoodi

 Ettevaatust: tegutsedes liiga pikalt õigesti

 Nokia puhul oli nii allakäigu, kui (mõlema) ülesronimise põhiliigutajaks juhi poolne õnnestunud või mitteõnnestunud töökultuuri juurutamine ning olude muutumisel muutustega kaasamineku või selle ignoreerimise loogika. Ehk „Viga ei olnud selles, et Nokia oleks tegutsenud valesti, vaid pigem selles, et see tegutses liiga kaua õigesti. Riistvara eelistamine tarkvarale oli õige suhtumine lihtsate mobiiltelefonide ajastul. Uuel nutitelefonide ajastul olukord muutus. Nüüd sõltus konkurentsivõime tarkvarast ja eriti operatsioonisüsteemist“ (lk 44). Vaat niimoodi … liiga kaua õigesti tegemise needus. Tundub, et riigina oleme just selles situatsioonis, meie teiega oleme küll aru saanud, kuid administratsioon pole mõistnud, et maailm on muutunud – edukad on ammu  „riistvaralt“ üle läinud „tarkvarale/operatsioonisüsteemidele“. Tulemus …

Pole piduaeg, on otsustamisaeg. Niikaua kuni meie poliitmaailm viidab „oma  kvaliteetaega“ (risustades meie eluaega) otsustamatusega, lõbustades üksteist ulmeliste majandusprojektidega, mis ka Vendadele Grimmidele fantaasiavallas silmad ette teeksid, nimeseaduste, vihaseaduste, a´la puupäisuse ühildamisest puujalgsusega küsimuste arutamisega,  libiseme me ikka madalamale. Meie teiega libiseme. Kuhu me selle libisemisega jõudnud oleme? Kõige paremini ilmestab seda olukorda  nn „Normani evangeelium“: „Tänapäevase totaalselt ülereguleerimise tingimustes on päev, kus me Juristiga oma tööd tehes ei ole juba enne lõunat sunnitud rikkuma vähemalt kolme seadust, olnud märkimisväärselt aeglane.“ „Ei,“ täpsustab Jurist „ palun jäta meelde, ja ma rõhutan veel eraldi: me täidame kõiki seadusi 101 protsendilise täpsusega, kuid meie kohaldamise praktika ja tõlgendus erinevate paragrahvide rakendamisest võivad erineda teiste asutuste vastavatest seisukohtadest.“ J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019 lk 122) „Loomulikult on see nii, aga sama paragrahvi lõige 3 sätestab konkurentsi ärakasutamise, ning sa pead järgima ju seadust tervikuna, mitte valikuliselt seadust tõlgendades hakkama omavoliliselt riigi rahaga efektiivselt ringi käima“ (lk 150). Ja niimoodi iga päev, ikka rohkenevas mahus. Eksponentsiaalses mahus? Küsimus: mis meil sellisest tühitegevusest kasu on? MIKS me sellist tegevust rahastame? Edu seisneb tegutsemises ja loovuses, mitte ümberjagamises ja karistamises.

 Uus mudel: Jõudsimegi lõpuks „oma Nokiani“?

 Kui Esmariigipea üheksakümnendatel tõi meile eeskujuks Nokia, et me looksime endale omaenese edufirma, siis ei pidanud ta silmas seda, et me peaksime igast provintsi kummikutehasest elektroonikagigandi aretama ( mis poleks muidugi paha), vaid pigem kehutas ta meie teiega paindlikku ja pürgivat leiutajavaimu leidma nagu Toyota kata sätestab. Millegipärast ei saanud mitte kõik sellest lihtsast, kuid elulisest ideest (kui seisma jääd, siis langed tagasi) aru. Meie edumudel on pöördumas mürgiseks eduks, uuenduslikkus on loosungites, otsustusvõime on piinlikult madal. Meie edu ainukene eeldus käesolevates majandussüsteemides on meie innovaatilise ideede jagamine ja ka pealesurumine liidus (ei ole vaja siinkohal alustada Hädamiku laulurefrääni: me oleme väikesed, meie ei suuda, meid ei kuulata, meid ei mõjuta. See on piinlikkust tekitav administratiivkriisi mugavuslalin)  on asendunud lepliku direktiivitäitlikusega. Tüüpilised mürgis edu sümptomid. Me olime edukad, kõik see, mida ja kuidas meie teiega saavutasime - kiire majanduskasv, liitumine rahvusvaheliste organisatsioonidega, elatustaseme pidev edenemine – kõik see oli tõeline, reaalne edu. Siis … langesime rutiini. Me ei valinud Esiriigipea kehutatud leiutajavaimu vaid  bürokraatia.  Edu muutus mürgiseks eneseimetluseks ja kõnekõminaks. 

Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 27) on toonud ühe tabava võrdluse, mis käib küll terroristide tegevuse kohta, kuid oleks täiesti asjakohane kuidas meiesugused pisi-pisid peaksime Liidupealinnas „oma asja“ ajama: „Terroristid on nagu kärbsed, kes üritavad portselanipoodi hävitada. Kärbes on nii nõrk, et ei suuda ühtainsatki teetassi paigalt nihutada. Niisiis otsib ta härja, poeb talle kõrva ja hakkab seal sumisema. Härg läheb hirmust ja ärritusest marru ning peksab portselanipoe segamini. „ Nii, et meie võimalikkus selles öko/majandussüsteemis edukas olla on leida igas meid huvitavas küsimuses huvitatud liitlased. Oma „härg“. Niisama pinisemisest pole tõesti midagi kasu. See on tüütu. Kõigile.

 Kõrvkliil endale

 Tundub, et kõige grotesksemal moel on Riigipea kunagine innustav soov oma Nokiast, saanud mugavusbürokraatia ammendamatu energia toel reaalsuseks. NB! Oleme  saanudki oma Nokia … 2012 aasta (põhjakaape)Nokia. Me ei märganud seda aeglast libisemist edulainelt otsustusvõimetuse libelauale: „Need sümptomid ei avaldu kohe. Alles mõõna ajal näed kes on alasti, kes kannab trikood. Hetkeline edu võib kergesti varjata homse päeva võimaliku ebaõnnestumise. Pidevalt ja ärksalt tuleb otsida viiteid muutuste-vastasest ettevõtluskultuurist. Alati, kui ettevõttes hakatakse pidama enda konkurentsieelist nii tugevaks, et uustulnukaid ei peeta isegi konkurentideks, tuleks anda endale kõrvakiil ja öelda: „Ma eksisin, kuigi ma veel isegi ei tea milles.“ (lk 90). Tähelepanu, seda kogemust vahendab juht, kes on suurkukkumise läbi põdenud ja sellest haigusest ennast välja võidelnud. Ehhee, tänapäeva mõistes võiks neid õpetussõnu käsitleda kui vaktsiini mügise edu vastu.

 Strateegia ja „pikem soovinimekiri“

 Kuid jah, tundub, et nii nagu meditsiinis nii ka praktilises majanduses pole vaktsineerimine (ega elementaarne enesealalhoiuinstinkt) moodne. Tundub, et uuseestilik olek eeldab kiuslikult  majandus- ja meditsiinikriiside läbipõdemist ja nendes kangelaslikku kannatamist. Rumaluse ruulimine on saavutanud uskumatu kvantitatiivse mahu (mis võib teatavasti üle minna uueks rumaluskvaliteediks). Esmane hoolsus ja hädade ennetamine on esialgu poliitmaailmas ja siis laiemalt muutunud vaid sõnajadaks, mis tegelikkuses viib kõik kulutused nii majandus- kui meditsiinikriisis lõppfaasis kordades kõrgemaks. Meie administratsioonid pole alustanud ei majandus- ega meditsiiniküsimuste lahendamist algusest, vaid lõpust. Alustades nullpatsiendist on administratsioon olnud kogu aeg hilineja positsioonis, mida korvab vaid eesliini kangelaslik ja ennastsalgav tegevus. Sügav kummardus ja tänu neile. Kangelastele.  Administratsioon samas....justkui teeb midagi, usinasti, kuid kogu aeg liiga hilja, liiga pehmelt, liiga ebaveenvalt. Miks me üldse reageerime? Kas me üldse reageerime? Kas selleks, et niisuguses olukorras on kombeks "midagi" teha või seepärast, et saavutada tulemust. Meid teiega ei huvita ju poliitinimese telefoni automaatvastaja pidev jutt, et „me peame tegema valikuid“, „me peame tegema raskeid valikuid“, „me peame tegema valusaid valikuid“ ja siis teha … hilinenud ja kasutuid valikuid. Tühijutt. Meid teiega huvitab tulemus.

Dr Riik  ei küsi siiani kõige tähtsamat küsimust - MIKS? „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“ (lk 49). Meiegi poliitturg pole harjunud küsima küsimust MIKS? Vastama ka mitte. Meiegi poliitturu „strateegiad“ on nagu osa „pikemast soovinimekirjast“. Need ei ole tegevusjuhised. MIKS ometi?

 MIKS?

 MIKS küsimus on väga ebameeldiv küsimus, see vajab süvenemist, analüüsimist ja otsuste tegemist. Just konkreetsuse pärast püütakse sellest mööduda ja minna järgmiste, meeldivamate tegevuste manu nagu näiteks raha jaotamine suurtes hulkades. MIKS lubada jagada seda mida ei ole (seda peame küsima meie teiega)? Selle ilmingu nimi on mugavustegevusetus. Kui loen, et meil on vaja üht või teist maksu lisada (või tõsta), sest … heaoluriigis on kärped rasked tulema, siis … Jälle: MIKS on vaja tõsta makse? Kas hea olu riigis muutub heaolukamaks, kui makse tõstetakse (kas see on samasugune kasv nagu elektrihinna tõus toob kaasa majanduskasvu?)? Kõrgemad maksud toovad kaasa heaolu? Täiesti pöörane mõte. Miks pole alternatiive (plaan B, plaan C)? 

Kaevutäis heaolu 

Muide, MIKS me heietame heaoluriigist? Mis mõttes heaoluriigist? Me oleme küll olnud edukad arenejad (mingi aeg), meil on siin peaaegu hea olla. Tubli saavutus. Kuid me ei ole heaoluriik, meil on heaoluriigini veel pikk tee minna, tükk tööd taha ja vaev vaevata. Me oleme olnud hea riik, kuid me pole olnud hea olu riik, see on vaid eesmärk, mitte tegelikkus. Meie areng on võimaldanud meile alustassijagu heaolu (sedagi liitlaste abiga), meil ei ole  kaevutäit heaolu. Kaevutäis heaolu on meie eesmärk. Üllas siht! Sellest reaalsusest tulebki lähtuda. Nüüd, kui kolmikkriis on meie õhukese alustassil oleva heaolumahla ära aurustanud, rääkida juttu nagu meil oleks kaevu jagu heaoluressurssi on pentsik. Pigem isegi eksitav, mis võib  piirneda kuritegelikkusega. Kõigepealt tuleb kaev kaevata (muide õige veesoone peale), et alles siis heaoluteenuseid taastada ja võib-olla isegi laiendada. Seni püsib meie „heaoluriik“ ainult tänu sellele, et meil on kasutada suures hulgas liidurahasid. Nii, et kaevu kaevamisest (Plaan A) ei pääse, mis tähendab, et tuleb teha hulgaliselt „musta- ehk päris tööd“, rajult kärpida kõik kujutletavad heaoluriigi tühikargamised. Vaid niimoodi saame me ressurssi edasiseks arenguks. Plaan B on: „Ärge lükake mind kaevu ..“, „Aevu …“ „U…“ Mulks.

Kulueffektiivsus – poliitiline vaeslaps

 Kui meie teiega kriisiolukorras vaatame, mida me oleme teinud liiga (raha)lõdva randmega ja need tegevused tuttu pannud, siis Dr Riigi tasandil pole kokkuhoiust veel juttugi. Kuluefektiivsusest ja laristamise lõpetamisest on saanud ülemaailmne poliitiline vaeslaps. Teda peab taluma sõnades, kuid tegelikkuses pole see Dr Riigi pärsilaste Tsentraliseerimine, reguleerimine, Uusmaksud ja Maksutõusud võrdne pereliige. Ja kuigi KOLE deklareeris maksurahu, siis käib juba hassetamine (ka raharingkondade poolt) makse lisada. No, et mis siis ikka teha kui raha otsa saab? See on samalaadi küsimus, mida pangaröövlilt küsiti, mille vastus oli umbes selline, et tal sai raha otsa ja pangas ju raha on. Pangaröövli filosoofia, mitte vastutustundlik Ühisruumi strateegia. Muidugi, lõppkokkuvõttes pole ka maksude tõstmisest ja lisamisest pääsu, sest meie teiega peame poliitturu valeotsused ja laristamise kinni maksma. Niikuinii! Kes siis veel? Küsimus on vaid selles, kui suurel määral ja kas midagi annaks veel kujunenud seisus päästa?. Praegune olukord on nagu maja remondiga,   tegemist on nagu majavammiga, kahjustunud osad tuleb välja lõigata, ülejäänud antiseptikuga stabiliseerida, tampoonida ja siis pinnakattega ilustada. Dr Riigi tasandil tähendab see mõttetute regulatsioonide väljalõikamist, administratsiooni töökorralduse muutmist, vaid hädatarvilike administratiivülesannete säilitamist, administratsiooni tööaluste muutmist (mõõde ei ole karistamiste või uute regulatsioonide arv vaid inimeste abistamine ja suunamine) vaat kui kõik see on tehtud, igandosad välja lõigatud, tegelik maht ja kulu tasakaal saavutatud, loomingulisus ettevõtluses taastatud, siis tuleb vaadata mida teha maksudega (kas tõsta või langetada?). Senini on kõik vaid administratiivvammi klantsvärviga värvimine. Nii, et küsimus: „Kas kokkuhoiu ja avalike teenuste piiramise asemel tasuks ehk mõelda automaksule?» ei ole aja- ega asjakohane. See ei ole MIKS küsimus. See on soov edasi kulutada meie teiega taskust raha võttes. Ilma tegeliku baasita heaoluriiki mängides võib juhtuda nagu Kreekaga finantskriisi ajal: „Kreeka heaoluriik muutus „sõjaoluriigiks“. Valitsus, suutmata ümber jagada jõukust, tegi ületunde selle nimel, et ümber jagada süüd.“ (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 71)

 Põhjuse leiab alati …

 Sattusin hästi targa inimese kirjutatud artiklile, mis väitis, et CO2 maks on üldlevinud ja just seepärast tuleks kehtestada … Mis asi? Loomulikult automaks? Kuid küsimus MIKS leidis väga veidra väljundi. Nimelt: „Kas tänases veidras majanduskeskkonnas tasub seepärast üldse muretseda? Nagu öeldud, raha on vaba ja euroala ühe madalaima laenukoormusega liikmena on meil lihtne puudujääk laenu arvelt katta. Ent mis edasi saab? Eelarvekulud suurenevad indekseeritud pensionite ja elanikkonna kasvavate ravikulude tõttu kiires tempos. Kas jäämegi neid tasuma laenu arvelt ja kui suure võlakoormuseni oleme valmis jõudma? Või hakkame kuskilt otsast kulusid kärpima? Heaoluriigis on kärped rasked tulema. Kokkuhoid on paberil lihtsam kui päriselus. Mida aasta edasi, seda enam võtab elu Eestis ühe tavalise, heaoluga harjunud, Lääne-Euroopa riigi nägu, kus kärped avalikes teenustes või hüvedes tunduvad mõeldamatuna.

Kui vaadata valdkondasid, kus Eesti riik kulutab täna Euroopa keskmisest märkimisväärselt enam, siis on raske uskuda, et ükski tulevane koalitsioon neid oleks valmis kärpima – kultuur, haridus ja riigikaitse. See-eest on meil ilmselgelt arenguruumi sotsiaalsfääris. Kui keskmiselt kulutavad Euroopa Liidu liikmesriigid sotsiaalkaitsele 19 protsenti SKTst, siis Eestis on see osakaal vaid 13 protsenti. Elanikkonna vananemine ja kasvavad ootused riigi poolt pakutavatele teenustele tähendavad pigem, et edaspidi vajab valdkond oluliselt lisaraha.

Võrreldes võrreldamatut. 

Maksustamisel oleme pigem tagasihoidlikud. Kuidas on tulude poolega? Enne kriisi, 2019. aastal, kogus Eesti maksudena kokku 33 protsenti riigi SKTst. Meie tavapärastes eeskujuriikides Soomes ja Rootsis on see osakaal umbes 10 protsendi võrra kõrgem. Lisaks on rahandusministeeriumi andmetel maksumäär suhtena SKT-sse lähiaastatel veelgi langemas.“ Ja see on väga hea ja tarmukas analüüs, ka minule on juba algusest peale teinud muret meie võimalikud katteallikad, sest võlg on võõra oma, kuid lahendus on nagu antiikkreeka paradoks „ Koeral on neli jalga, siis see loom (kits?) on ka koer.“ Võrreldes meie panust Soome või Rootsi panusega  sotsiaalsüsteemi, siis see on ajahorisondiliselt … eee … kitse võrdlemine koeraga. Kui meie jaoks „lõppes sõda“ 30 aastat tagasi, Rootsi pole sõda näinud paarsada aastat ja Soome väljus kangelaslikust võitlusest 77 aastat tagasi, siis pole siin midagi võrrelda. Pigem võiksime võrrelda seda aega mil Napoleoni marssal Bernadot sai Rootsi kunniks või Soome 1974 olukorda. Kuid moevoolud elavad omarada ja vahel on need head ettekäänded turu muutmiseks. Mingi maksu kehtestamine pole ju olemuslikult midagi muud kui turutingimuste  muutmine. Sellel võivad olla nii positiivsed, kui ka negatiivsed tagajärjed. Maksud on nagu aadri laskmine, selle mõõdukas doseerimine võib olla süsteemile kasulik, kuid järjestikune aadrilaskmine kurnab organismi fataalselt. Poliitilistel raharoopimistel on tavaliselt negatiivsed tagajärjed. Niisiis luuakse poliitturule järgmine alibi lisamaksude kehtestamiseks: „Võttes arvesse uue valitsuskoalitsiooni jõulisi lubadusi kliimaeesmärkide täitmiseks, sobiks CO2 heitmel põhinev automaks nende ambitsioonidega suurepäraselt. Keda keskkonna asemel huvitavad rohkem rahanumbrid, siis ainuüksi sõiduautosid imporditakse Eestisse aastas umbes miljardi euro eest. Maksubaasi nagu jaguks? (SEB. Foorum 19.02.21)“ Hm, kas CO2 maksustamine puudutab vaid sõiduautosid? Uusi sõiduautosid? Kõiki sõiduautosid? Või puudutab see, ka veoautosid, laevu, ronge, lennukeid, busse, sääreväristajaid? Ka fossilil toimiv elektritootmine, mida laetakse elektritõuksi on „jalajäljega“. Kas ka seda on vaja eraldi maksustada (kaks korda)? Tõsiasi on see, et kui kogu see jada maksab „automaksu“ siis võetakse see elumahl välja kogu majandusest (tootmine, transport, teenindus, kaubandus, logistika jne) ja võetakse välja ka iga üksiku inimese ostuvõimest ja ... See mille Dr Riik võtab välja iga ettevõtja tulubaasist, muutes selle kuluks ja iga üksiku isiku sissetulekust muudab turu tarbimisvõimet languse suunas. Selle koha peal peaksime me jälle küsima MIKS? MIKS me vähendame oma konkurentsivõimet ja … heaolu? Sest meil on vaja maksta kinni kujutletava heaolu kujutletavad heaoluteenused? Ilma milleta enam elu ettegi ei kujuta? Millised teenused? MIKS ei kujuta? Kas need on ikka heaoluteenused või on need poliitturu lubadustest tulenevad väärarengud?

NB! Automaks ei vähenda riigieelarve miinuse tekkimise peapõhjust – priiskamist – vastupidi, see annab võimaluse priisata edasi. Alustame ravi valest otsast. Kui raha ei ole tulevad mõttesse nutikad lahendused. Me ei saa iialgi heaoluriigiks, kui me ei tee vahel eluasjadel ja iluasjadel. 

Kõik algab vundamendist

 Ja muide, praeguses kolmikkriisis tuleb väga tähelepanelikult jälgida mida majandusollusest välja võtta, mida juurde lisada, see on nagu betoonisegu, kui tsement välja võtta, siis ei saa te vundamenti valada. Laudrakis (regulatsioonid) hoiavad küll märga liiva kinni, vähene allesjäänud tsemendikogus võib anda ka petliku hallika varjundi, kuid kui laudis ära võtta, siis vajub liiv laiali. Sedasi võivad lapsed rannas liivakooke meisterdada. Niimoodi ka maksudega, need võivad majandusest tsemendi välja võtta ja vundament majandustõusuks jääb ära ja kui betoonisegusse kõvasti vett uhada (katteta raha), siis peseb see samuti tsemendi välja ja vundamendist asja ei saa. Nii nagu majavundamendi ehitamine on üks peen kunst, nii on ka majandusvundamendi ehitamine administratiivkelluga üks triki värk. Mis peatähtis, kolmikkriis on meie vundamendimaterjali juba niigi nõrgendanud, nüüd vajame erilist nutikust selle püsivuse säilitamiseks. Praegused strateegiad on kas tunamullused (mis ei vasta enam maailma ega majandusolukorrale ega muutunud muutunud tarbimishierarhiale ja puhtusepidamisele) või on prügikastiideed. Ideed, mis on eelmiste kaalumiste käigus osutunud kõlbmatuteks ja leidnud tee prügikasti. Nüüdses üksteise materdamistuhinas ja mõttelaiskusest on neid teemasid jälle püütud lauda veeretada, kui hõrgutisi. „Prükkari“ hõrgutis? Ööks! Võtke või jätke? Kuid alternatiivid? Plaan B? Plaan C? Plaan +? Plaanid B&C&+ peaksid olema pigem tsementi lisavad plaanid, kui sellega närutamine ja veega asendamine. Vaat niimoodi. Vajame paremat ettevalmistust ja läbimõeldud kava uutes oludes. Otsustavust ka. Kui me aasta peale kriisi algust peame lugema Kaupmeeste liidu pealiku appihüüet, et riik võiks maski kandmisest keeldujaid trahvida, sest Dr Riik pole suutnud sedagi pisiasja ära OTSUSTADA, siis on meil lõtv riik. See ei ole demokraatia, see on otsustamatusest lodev riik. Nii ei saa … isegi mitte rallit sõita

 Vaimne distsipliin ja alternatiivid

Mida võiksime õppida Nokia peaaegu uppumisest? Pingutamisest, otsustamisest, valikute tegemisest? Kuidas tulla välja olukorrast mille kohta R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 lk 283) ütles, et: „Nokia olukord oli nii vilets, et meil oli ausalt öeldes üks jalg hauas ja teine banaanikoorel.“? Loodetavasti pole meie olukord nii hull, kuid juhi, kes „põhjaminekust uustõusu“ läbi põdenud on tasuks võtta tõsiselt ka  meie tingimustes. Niisiis:

  „On loomulik, et võimalikult palju aega tahetakse kulutada tõenäoliste stsenaariumide kaalumisele, aga selle töömeetodi tugevus seisneb just selles, et piisavalt palju aega kulutatakse ka ebatõenäoliste stsenaariumide uurimisele. Nõuab tugevat vaimset distsipliini koostada nimekiri kõigist stsenaariumidest, pööramata eriti tähelepanu nende usutavuse või võimalikkuse hindamisele. Veelgi enam distsipliini nõuab see, et ebatõenäolisi stsenaariume kõrvale ei lükataks, kuna just teadlikult kriitikavaba lähenemine avab meeled uutele võimalustele.“

 „Järelikult: kui süveneda põhjalikult plaani B, ei tohi üldse mõelda võimalusele A, isegi juhul kui arvatakse, et plaan B on lihtsalt ajaraiskamine. Kui nii on varem ühiselt kokku lepitud, suunavad kõik oma mõttetöö maksimaalselt sellele, kuidas võidukas stsenaarium teoks võiks saada, isegi kui see vajaks väikest imet.“

 „Alternatiivsete stsenaariumite kaardistamise mõte seisnebki selles, et avada oma mõtlemine võimalustele. Sel teel tekib mõistmine alternatiivide olemasolust“

 „Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui oluline see on. Kui alternatiive ei ole, pole võimalik ka valikuid teha – need tehakse sinu eest. Ja ümberpöördult – mida rohkem on valikuid seda paremini on võimalik mõista, et saatus on sinu enda kätes. Kas oled parasjagu kriisiolukorras või pead tegema igapäevaseid otsuseid, igal juhul aitab stsenaariumidega töötamine otsustada, kas oled juht või kaassõitja.“ (lk 221)

Kokkuvõtteks:  „Kui ettevõte peab alustama karmi võitlust majandusliku ellujäämise nimel, tuleb sel teha pinnale jäämiseks kolm olulist sammu. Esiteks tuleb kulusid kärpida nii palju, et ettevõttel oleks lisaks ellujäämisele võimalik investeerida tuleviku seisukohalt olulisematesse arendusvaldkondadesse. (…) Teiseks tuleb jätkata oma tuumiktegevuse arendamist pikaajalist perspektiivi silmas pidades, võttes eesmärgiks kasvu ja kasumlikkuse. (…) Kolmandaks tuleb investeerida tulevikku.“  (lk 274)

Vaat niimoodi. Tundub ju lihtne. Ei midagi keerulist. Meie teiega väärime parimat. Teeme ära.

 

Järgneb …

Targutusi:

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

 Lk 141 Kaubandusameti juhina 14.03.1908 „Ma näen üle asjatundmatuse lünkade ähmaselt poliitikat, mida nimetan miinimumnormiks. See on pigem üleriiklik  kui ametkondlik poliitika. Ma kahtlen, kas mul on jõudu sellele konkreetset kuju anda. Kui ma seda teen, siis vist lähen peagi vastuollu mõnega oma parimate sõpradega – näiteks John Morleyga, kes pärast elutöö lõpetamist on tulnud järeldusele, et midagi ei saa teha.“

Lk 710 Reageering Pearl Habori ründamisele „Alanbrooke kurtis, et see tegi tühjaks kaheööpäevase staabitöö, Churchill aga arvas: „Nii et ma võitsin ikkagi!“. Selline oli vahe tubli staabiohvitseri ja maailmamainega riigimehe vahel.“

Lk 517 Chamberlaini tagasiastumisest „Seepeale tõusis peaminister püsti ning lisas mõne sõnaga oma poliitilisele hauale veel paari tolli jagu sügavust (…)“

 

R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004

 Lk 181 „Töötanud Senatis kõigest kolm kuud, ütles Jack ajakirjanikule: „Olen tihti mõelnud, et riigile võiks olla parem, kui meie, senaatorid, ja jooksupoisid vahetaksid kohad.“.

„Samuti meeldis Jackile väga kaplan Edward Everett Hale´i vastus küsimusele: „Kas te palvetate senaatorite eest, dr Hale?“ „Ei,“ kõlas vastus, „ma vaatan senaatoreid ja palvetan riigi eest.“

Lk 206 „(…) kordab ta mõtet vaimuelu esindajate tähtsusest. Ta ütleb oktoobris 1963 Amhersti kolledžis peetud kõnes. „Need kes kujundavad võimu, annavad ühe rahva suurusse asendamatu panuse, aga need, kes kuulutavad võimu küsitavaks, annavad sama asendamatu panuse, eriti kui nad teevad seda omakasupüüdmatult, sest nendest sõltub, kas meie kasutame ära võimu või kasutab võim ära meid.““

 

M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012

 

Lk91 „Iirimaa pärispatt“ lk 92 „Iirimaa finantskatastroofil leidus mõningaid ühiseid jooni Islandi omaga. Krahhi põhjustajaks olid seda tüüpi mehed, kes ei kuula oma naise soovitust kinni pidada ja õiget teed küsida.“

„Suurejoonelisi kahjusid tunnistades on kogu Iirimaa majandus lausa sõnakuulelikult kokku varisenud“

Lk 98 „Iirlaste kinnisvarabuum sarnanes pisut perekondliku valega: see on talutav seni, kuni küsimusi ei esitata, ja küsimusi ei esitata seni, kuni see tundub talutav.“

Lk 103 Pangasüsteem rajaneb usul: see püsib niikaua, kuni inimesed sellesse usuvad.(…) „Iirimaal arvasid kõik, et kuskil valvab nende raha üks väike vana tark mees ja nüüd nägid nad teda esimest korda,“ (…) Nad nägid teda ja imestasid: kes kurat see niisugune on?! Kas see ongi see persevest, kes minu raha valvab?! Ja siis haaras kõiki paanika.“