Põrgatamisteooria V5: Briketil töötavast elektrirongist

 

Kunagi olevat Bletchley Parki koodimurdja A. D. Knox  küsinud: „Mis suunas liiguvad kellaosutid?” Päripäeva? Knoxi arvates olenes suund sellest, kas oled kell või vaatleja. Nii ongi. Enamus meist teiega läbivad elu vaatlejana, näeme kahte seierit justkui eraldi probleemi, kuid kella poolt vaadates on tegu ühe mehhanismi/protsessiga, mis liigutab seiereid (ärgem unustagem vaadata sekundiosutit, see edasitormaja ilmestab, kuidas me iga sekundiga võimalusi, aega ja raha kaotame). Kolmikkriis (meditsiini, administratiivne, majandus) on sundinud meid paljutki ümber hindama. Vaatama „teiselt poolt“. Vajaduste hierarhia on muutunud. Mugavustsoon on lõppenud, muutused on saanud hoo sisse,. See A. D. Knoxi motiiv, et asju on võimalik vaadata ja ka mõista hoopis teistmoodi kui senini harjutud hakkas mind paeluma. Hm, kui palju asju me oleme vaadanud tänaseni ühte moodi, kuid võib-olla on neid uutes tingimustes õige vaadata hoopis teiselt poolt. Näiteks inimese poolt? Tulge … kella taha ja te näete. Mida?

 Tänase sihverplaadi kaks põhiseierit on energia- ja digipööre. Kaks pööret? Tegelikult  ajab üks sama mehhanism edasi mõlemat seierit, tegemist on seotud protsessiga. Sarnane lugu on mõne teisegi asjaga (maa/linn, maantee/raudtee jne), need pole võitluspaarid, vaid seierid  sidususe mõistmise ja nutikuse mehhanismi teljel. Võimalus sünergiaks. Tahtes tõesti saavutada midagi kvalitatiivselt etemat oma elustandardis ja teadmistepagasis, siis just nii see on, energia- ja digipööre on lahutamatud. Digipööret ei ole võimalik läbi viia, kui me ei suuda pöörata energeetikat. Ega me digipööret briketiga küta? Digipööre tähendab massiivaset elektrienergia kasutamist. Sellist hulka energiat, nagu eeldab digipööre, pole võimalik saavutada fossiilkütustega. Juba ainuüksi selline mõte viib energiakriisi. Energiapööre pole pelgalt rohepööre, see on energia muundamise uute viiside pöördeline leiutamine ja kasumlikuks (NB!) muutmine. Milleks? Vaid selleks, et inimeste mõtestatud elu (mitte aruannete) jaoks paremaks muuta.

 Viimane miil ja esimene meeter

Korraliku kellaga on selline lugu, et selle seiereid ajavad edasi kellamehhanism, kui seda püüda käsitsijuhtida (näiteks tahate tunniosutit kiiruselt minutiosutile järgi aidata, siis lõhute ilmselt kellamehhanismi ära. Seepärast on mitte ainult kellada juures mõista toimemehhanismi, vaid ka teistes protsessides. Muidu lõhume mehhanismi ära ja … Jääbki  vaid krooniline käsijuhtimine, kuid see pole ju kokkulepitud ajamõõt. See on universumi direktori suva. Üks teema, milles meil ei aduta ilmselgelt liikumapanevat mehhanismi on linnavurlede lausa hullumeelne vajadus parandada „maarahva“ elu-olu. Tekkivad veidrad kabinetiideed kuidas seda kõige kummastavamal ja kallimal moel teha.  Mnjah, kas maa- ja linnainimesed peaksid olema võitluspaar? Kaks loperdavat seierit? Liiki? Seegi on homseks kunstlik eraldatus. Aastasadu on tuldud linna (mindud ka). Vaevalt see tendents muutub, kuigi puht füüsiliselt juurdevool väheneb. Esmamõte, et tullakse linna tööle (töökohti napilt) ei pruugi olla liikumise esmane põhjus. Kui me vaatame kella tagant, siis eraldatust pole, on üks sama inimesi liikuma panev vägi – huvid ja mugavus.  Nii linnas kui maal. Mõistmata tegelikke mehhanisme tekivadki kummalised ideed administratiivsete töökohtade levitamiseks ääremaadele.  Lahendis on kaks viga: esiteks, hajutamine on ebatõhus, teiseks on need ajutised kohad. Liigsed. Kunstlikud. Sellised ametikohad  (ja enamgi veel) tuleb riigireformi käigus kaotada. Ilmtingimata.

 Tänapäeva maailmas on paiksusnõue ja sunnismaisus kadunud, linnatuledegi sära on kolmikkriisis tuhmunud. Paljud pagesid selle eest  maakodudesse, leides sellest uue elustiili. Lahe. Töö? Lõbu? Osa probleemi on lahendatav digitaalselt, kuid ega kontaktelugagi midagi võimatut pole. Eesti on  enamus sõiduotsi tunni/pooleteise kaugusel. Eee … umbes nagu suurlinnas ja kui „viimased“ tee/digimiilid valmis saaks, siis polegi meil enam ääremaid. Siit ka vaate muutus - inimesele on „riigi viimane miil“, kuid  kodu esimene meeter. 1.meeter määrab elu võimalikkuse mingis paikkonnas. Käsitlegem Eestit kui suurlinna, millel on ees/aed/satelliit linnad. Arendame ääremaa ääre(aed)linnadeks. Me käime ju täna tööl/koolis/lasteaias äärelinnadest Pirita/Nõmme, satelliitidest Viimsi/Peetri/Keila (ja vastupidi). Mastaap võimaldab. Kuidas? Tulevikuks tuleb valmistuda täna. Selleks on vaja teha maanteed kiireks ja kvaliteetseks. Lõpuni. Koduukse 1. meetrini. Te ei ole nõus? Teie ei vaja lisanduvat õhusaastet? Õige, meie ka, kuid … Kas see on vaade seisva seieri poolt? Digi/energiapööre on lähimas tulevikus saamas tõsiasjaks. Tehisintellekt ka. Ilmselgelt hakkab kogu värkvõrk toimina elektripõhiselt. Iseautod liiguvad elektriga või vesinikelemendil (te ei saada autot ju „bensukasse“ lohvi lutsima?). Liikuvus muutub oma olemuselt, selleks ajaks peavadki meil olema taristud, kuni iga üksiku kodu 1. meetrini valmis. Paindlik ühine- ja ühistransport muutuvad tingimatuks liikuvuse süsteemi osadeks, muutes elamise kõikjal sidusaks, nauditavaks (lisaväärtusena hoiame kokku sirgusoodesse riigimajade ehitamiselt). Tänaseks on ettevõtlus loonud  edukaid planeerimis/jagamisplatvorme, mis iseautode puhul muutuvad tõhusa liikuvuse aluseks. Kaob piir linna ja maa vahel. Kanal, vesi, internet, elekter, tee iga majani -  ülejäänuga saame ise hakkama. Raha pole? Ikka on! Ropult! Sellele ju, et vanem saaks õiguse „Y“ kirjutada, peab ta käima 2 aastat 2x3 kohtuastmes ja raudtee mõne liini elektrifitseerimisele oleme valmis hukkama pea miljard (arvutused u 500 milj EUR + kallinemiskoefitsient/kõrval/järelkulud), siis tundub, et riigil raha on. Järjestus on vale.  Otsustel on tagajärjed. Lõpetame tühitööd. Kogu administratiivsektor tuleb ümber mõtestada ja muuta teenussektoriks. Tulge teisele poole kella ja vaadake maailma uuel moel. Pole eraldi (käsitsi liigutatavaid) seiereid, kõik need liiguvad koos. Tulge. Vaadake.

 Vaadates roheliste lukssõnade taha

 Kahju küll, kuid kui kella poolt vaadata, siis mõiste „rohepööre“ on muutunud sisutühjaks. See on iga poliitinimese kohustuslik kõneosa, kuid selle täitmine on jäänud nõdraks. Teatavasti loodus ei tühja kohta ei salli, ta täidab selle. Antud juhul täidab mõiste „rohepööre“ bürokraatia … endale kõige sobivamal moel. Tõsiasi on see, et alates Kyoto protokollist on paljud riigid, ja nende ühendused, püüdnud leida lahendust maailma (ja oma koduukse esise) puhtaks hoidmiseks. Mõte ja idee on ju üllas, kuid nagu kirjutas üks minu õpetatud sõber et: „Kliimat inimkond mõjutada ei suuda. Inimtegevus suudab solkida vaid olusid oma tegemiste lähiümbruses. Meie ainus kliimaregulaator on PÄIKE, mis meie üldtemperatuuri tema tegemiste rütmis normis hoiab. Kõik muud maailma püüdlused maailmaparandusele (CO2 vähendamine jne) on ajutine ... Ükski maailma seadus või regulatsioon ei saa päikese vastu. Inimkonna osa maa temperatuuri kujundamise osas on lausa olematu.“ Mnjah, ka võimalik. Kuid üks on selge - kogu see aeg on erineva taseme bürokraatiad püüdnud sellesse õilsasse püüdlusse parandada keskkonda valada oma mõõdetavat (mõõdikuid) sisu ja … raha. Tulemused … Tulemustega on niimoodi, et osad ettevõtjad said aru, et kliimaregulatsioonid on võimalus uueks  äriks, suureks äriks, ja  asusid seda tühja turgu hõlvama. Teised ettevõtjad, kes on saanud aru maailma suundumustest (nagu näiteks diiselmootorite tootjad) ja teinud järelduse, et kui isetahtsi ei muututa, siis muudetakse vägisi ja valusalt. Selles tuules on need firmad leidnud lahendusi ja ellujäämise nimel muutunud. Muutnud oma toodangu ajakohaseks. Normisobilikuks. Tore. Roheenergia on muidugi hea eesmärk (mulle on alati meeldinud mittemillesti millegi tegijad), kuid … Kuid see ei sünni üleöö. Tavaenergia tõhus ja puhas kasutamine enne kui uued tehnoloogiad välja töötatakse (ja need majanduse jaoks kasumlikuks muutuvad) on ka tubli samm õiges suunas puhtama maailma poole.

Kepphobuse industrialism?

Tõsiasi on, et energiat läheb meil üha enam vaja ja need administraatorid kes arutavad mitte energia rohkendamise üle, vaid selle puudusel meie teiega väljalülitamise üle on täiesti valel teel. Kui vaadata kasvõi praegust reisikihku lõunasse (nagu rändlinnuparved) keset kolmikkriisi, siis ilmselt ei ole see seltskond homme valmis kasutama põhilise liikumisvahendina  … kepphobust. Kahjuks pole bürokraatia sellest aru saanud ja jaurab oma staabiõppustel omandatut, mille järgi ühed energialiigid on head, teised pahad, ühed transpordiliigid head, teised pahad. Muidugi on olemas eelistuste hierarhia, kuid iga elekter ei ole veel roheenergia. Vahel kipuvad administratsioonid seda pisiasja unustama.  Kuid kui veidikene küünega rohejutu pealispinda kriipida, siis selgub tõsiasi, et pahatihti valatakse raha just nendesse valdkondadesse, kus on harjutud nägema keskkonnakasu, kuid mis tänapäeval on muutunud kokkuvõttes saastavamaks kui vahepeal edasi arenenud energiakasutusliigid.

 Energia kui liikumapanev jõud ja paberkavad

 Tuleb tõdeda, et raha õiges järjekorras kasutamisega ja rohepöörde tegelikkusega on kehvad lood. Tegelikkuses on   mõlemas suhtes tegemist  priiskamisega. Vaatasin siis (värsket)Eesti ühistranspordi arendamise tegevuskava 2021-2025 eelnõu ja (veidi vanemat) Transpordi ja liikuvuse arengukava 2035 eelnõu, lootuses leida midagi mis mahuks tegelikku rohepöördesse ja sündsasse rahakasutusse. Tuleb tunnistad tegemist on mahukate dokumentidega, milles on ka huvitavaid üksikilmingute analüüse, kuid need kavad on lootusetult vanaaegsed. Justkui poleks kolmikkriisi ega maailma muutumist olnudki ja justkui jätkuks pidev ja lõputu rahasadu. Jätkub sama üleolev mentaliteet, et meie teeme, meie reguleerime, meie … Näiteks: „Arenguprogrammiga täpsustatakse 2021-2025 aasta tegevusi Transpordi ja liikuvuse arengukava 2035 eesmärkide täitmiseks.  „Tegevussuund 2: toome ühistranspordi inimestele lähemale ning muudame selle kasutamise mugavamaks targema planeerimise ja nutikama piletimüügikorralduse abil.“ Tohoo pele, kes on see salapärane „meie“, kes toob ühistranspordi inimestele lähemale? Muudab selle kasutamise mugavamaks? See on riikliku planeerimise keskne suurushullustus. Üksnes mitteriiklikud ettevõtted on suutnud ja suudavad tuua ühistranspordi lähemale ja mugavamaks, administratiivvõimu planeeritud lähemale toomine lõppeb harilikult reisija rongi alla lükkamisega. Kas tõesti eelmine Transpordiarengukava (TAK) ei õpetanud, et staabikaartidel välja mõeldud lahendused on ebatõhusad ja kulukad.

Üks võtmetegur meie igapaikse ja kestva arengu tagamiseks on liikuvuse käsitlemine uuel/homsel viisil. Näiteks: mitte iga talu taha ei tule riigitehas või riigimaja ehitada et taluperel oleks hea lähedal tööl käia, vaid mobiilsust tuleb tõsta niimoodi, et pere kõik liikmed pääseksid liikuma ajal ja suunas mis neile kõige sobilikum on.  Liikuvus on kui hästitoimiv vereringe  

 Meid on hoiatatud

 Äsjased paar külma ööpäeva näitasid, et asume oma energiabilansiga üpris ohtlikult ääre peal, seda isegi meie kivijaamadest energiat välja nõristades. Meil ei ole juba praegu tõsiseltvõetavat alternatiivi, kui külmad peaksid jätkuma pikemalt, mida mitmed eelnevad aastad on kujukalt näidanud. Elektrienergia kasutusaladega peab olema mõistlik, mittepriiskav. Varsti-varsti on see aeg, kui energiapööret veel pole (mastaapselt ja kasumlikult) toimunud, kuid värkvõrgud nõuavad oma suurenevat elektrienergia osa. Siis, sellel kahe maailma vahel ulpides on hea, kui meil on mõnigi asi võimalik liikuma panna tänapäevaste keskkonnasäästlike lahendustega, kuid veel vanamoodsal küttel.

Just seepärast tekitab rohepöörde loosungiga raudtee viimine elektriküttele küsimuse, kas see on õige samm? Mille arvelt see massiivne energiavajadus rahuldatakse, kui meie bilanss on niigi võimalikul piiril?. Õigemini kelle arvelt? Nagu kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli professor Alar Konist: „Meie sõltuvust elektrienergiast ja varustuskindluse olulisust näitab hästi möödunud nädal, mil sündis viimase 15 aasta võimsusrekord. Nimelt oli 10. veebruari hommikupoolikul elektri tarbimisvõimsus 1447 MW. Nädal, mille sisse jäi tarbimise tipuga 10. veebruar, oli ka muus osas märgiline. Võrreldes 2020. aasta sama perioodiga, kasvas veebruari teise nädala elektri tarbimine ligi 21 protsenti, kusjuures koduklientide tarbimise kasv oli koguni 49 protsenti.

Tarbimise kasvu oli võimalik katta tänu põlevkivienergiaplokkidele, mis näiteks 11. veebruari hommikul töötasid kõik täisvõimsusega 1174 MW.

Nende andmete taustal on selge, et varustuskindluse tagamine peab olema hoolsalt läbi mõeldud. Seni oleme olnud talvisteks ilmadeks hästi valmistunud, kuivõrd tootmisvõimsusi on rohkem, kui tarbimisrekorditeks tarvis – umbes 1800 MW. Seega on tõsine mõttekoht, kas 2030. aastaks Eestisse järele jäävast 1000 MW reguleeritavast tootmisvõimsusest piisab siinse varustuskindluse tagamiseks või mitte, samas kui selleks ajaks prognoositav tiputarbimine on üle 1600 MW. On see ju senisest oluliselt erinev olukord, kus reguleeritavad võimsused ei kata tiputarbimist ja energia puudujäägi katmiseks tuleb otsida teisi lahendusi.“ (PM 22.02,21). Nende arvude valguses (või hoopis pimeduses) peab hindama nii kivijaamadest loobumist, raudtee elektrifitseerimist ja kepphobuse strateegiat kui energiabilanss kokku ei tule. Nagu väga teraselt väitis üks minu õpetatud sõber: „Energiamajanduses on samaaegselt toimumas nii palju muudatusi ( roheenergiale üleminek kõikides tema ilmingutes, forsseeritud loobumine põlevkivi kasutamisest, elektrivõrgu lahti haakimine Venemaast , soov rajada tuumajaam jne.), et dr. Riigil  oleks  hädasti vaja pikaajalisemat selget valdkondlikku arenguplaani. Kuna vajaminevad investeeringud on väga pika tsükliga, siis 4 aastane poliittsükkel jätab ühepäevaotsustajatele parajalt võimalusi midagi olulist maha magada ja asi sootuks untsu keerata. Jätta asi ainult turu otsustada annaks sama tulemuse - liig palju on erinevaid huvisid.“. Vaat selline lugu. Kui me energeetikas kõiki moevoolusid järele aimama hakkame niimoodi nagu on juhtunud raudteearenduses, siis … olemegi kepphobuse indutrialismis. Prr.

Raudtee, kõigi moevoolude segapundar

 Mis siis raudteel moevoolude ristjõududes juhtunud on?  Kas uus moevooluline raudtee elektrifitseerimine on ikka prioriteet rohepöörde osas. Või mis selles elektrifitseerimises rohelist on kui energia tuleb ikkagi kivijaamadest (heal juhul). Tegelikult on raudteemajanduses täielik segapuder. Esiteks saame me seoses RB-ga kaks rööpmelaiust. Jälle. Kaks eraldiasetsevat rongiriiki. Kuid see pole veel kõik. See tähendab, et Tallinn-Tapa-Narva-Tartu suuna ronge ei saa kasutada RB-l ja vastupidi. Pole asendatavad. Seega RB liinile, kui seal tahetakse tegeleda ka sisemaise reisijateveoga (Tallinn-Pärnu), tuleb osta arvestatav hulk elektrironge. Millalgi. Millal, ei tea. Kuigi RB tuleb elektrifitseeritud, siis kaubarongid on ilmselt ikkagi fossilküttel ja  neidki ei saa kasutada Tallinn-Narva suunal. Rööpmelaius ei luba. Siis on meil veel olemasolevad elektrirongid (Tallinna lähirongid), mida saabki kasutada vaid Tallinna ümbruses, sest RB-le need ei kõlba kuna rööpmevahe jällegi ei sobi. Nii, et kui tarbijavajadus muutub lääne või idasuunal, siis ühtesid ronge teise mahu järgiaitamiseks kasutada ei saa. Regulatsioon nõuab vedajalt reservi olemasolu, seega peab meil olema kaks eraldi reservi. Tegelikult peab muidugi olema neli reservi, sest ka RB- l (rahvusvahelisel) peab olema reserv ja Tallinn-Narva-Tartu reisijateveo suunal peab olema reserv. NB! Ükski neist pole asendatav. Siis on meil „vanad diiselporgandid“, mis sobivad vaid senistele liinidele, sest RB suunal neid (jällegi) kasutada ei saa. Lisaks tulevad 2024 aastaks kahesüsteemsed rongid mida saab kasutada jälle vaid siseriiklikult Tallinn-Tapa-Narva-Tartu suunal. Peale selle on kaubaveod, mis on nagunii fosiilküttel. Oeh! Nii, et meil on kokku seitse süsteemi (RB-l kolm, siseriiklikul neli) , mis ei ole asendatavad. Palju õnne! See on majanduslik ja keskkonnaline katastroof.

 Briketil töötavad elektrirongid?

 Millest see lisarongide jant lahti läks? Idee oli selles, et meil justkui ei jätku istekohti tipptundidel (paarile väljumisele nädalas). Muide see on huvitav, et kui elektritootmises väidavad valdkonnas toimetajad täiesti tuimalt (ja mingi määrani kindlast õigesti), et tipukoormusele vastavat tootmisvõimsust ei kavatsetagi püsti panna (mis on ka loomulik),  vaid algavad väljalülitamised (tegelikult ka koormuste hajutammised), siis rongiliikluses püütakse millegipärast luua tipuvajadusele vastavat ulmelist masinaparki. Selline mõte on lihtsalt nonsenss. Nii või teisiti, kahjuks suudeti see majanduslik veidrus poliitinimestele rohke rohejutuga „maha müüa“. Esialgu olevat olnud vajadus nelja lisarongi järgi. No mööname, et kui meil oleks raha nii palju, et enam kuskile toppida ei ole, siis … tühja kah, las põleb. Vaadake, see kus tekib vajadus lisakohtade järgi on reede õhtul ja pühapäeva õhtul, teistel päevadel ja kellaaegadel on tegemist kroonilise diiselrongide alatäituvusega. Tühjad või peaaegu tühjad rongid tossutavad valdava enamuse nädalast tühivedusid. Alatäidetud rong on saaste tekitaja. Saaste tekitaja suures hulgas ja ilma mingi sihi ning õigustuseta. Rongi liigutamine punktist A punki B pole veo eesmärk, eesmärk on reisijate vedu. Nagu tõdesime, siis veo mahtu ega läbilaskevõimeid ei planeerita ei energeetikas ega transpordis tipukoormuse järgi. Selleks ei ole majanduslikult mõistlik. See on kahjumlik. Kõikjal kasutatakse probleemi lahendamiseks tipu hajutamist ( nädalapäevade, kellaaegade lõikes, kui ka paindliku ja kiirelt reageeriva maanteeliikluse näol). Meil? Meil ostetakse ronge tipptunni koormuse järgi. Täielik jaburus.  

Pildi muudab Ühisruumi jaoks veidi häguseks asjaolu, et reisijate vedu rongiga on kõik need aastad olnud sügavas kahjumis, piletihind katab vaid väiksema osa tegelikust kulust. Nii, et mida rohkem ronge, seda kahjumlikum on tegevus nii riigieelarvele kui loodusele. Muide, seda kahju loodusele toetab Dr Riik meie teiega rahast – riigieelarvest. Oleme kaasosalised looduse kroonilises risustamises. Mis te sellest arvate? Kaasosalisusest?

Nüüd siis, kui me selle kõigega peaaegu harjusime, on  protsess võtnud päris veidrad pöörded. Nüüd muudetakse doteeritav teenus  veel ka doteeritavaks luksuslikuks tooteks (söögikohad, rataste vedu reisijasalongis jne) Luksustoode ei tohi olla doteeritud. Tuletame meelde, et alguses oli ju tarvidus nelja „hariliku“ rongi järgi, mis vormus kuueks kahesüsteemseks rongiks, mis teatavasti on kallimad kui ühesüsteemsed. Jutuvada rohepöördest ei lubanud osta harilikke ronge, see poleks poliitjutuliselt korrektne olnud, niisiis ostetigi kahesüsteemsed. Nüüd juba hassetatakse, et tuleks realiseerida ka järgmise kümne rongi ostuvõimalus. Vägev!

Kuid kui vaadata tegelikkust, siis on asjalood päris pöörased. Niisiis: uued rongid saabuvad meile 2024  aastal, raudteede elektrifitseerimise esialgne planeeritud valmimise aeg on märgitud 2028 aastaks. Samas pole see tärmin kindel, sest KOLE näitab, et alustatakse etapiviisiliselt. Nüüd kui täpsustada, millistest liinidest juttu on, siis ilmneb, et tegemist on põhiliselt Tallinn-Tapa liiniga haruteedega Narva ja Tartu suunal. Läänesuunas on ühest küljest Edela Raudtee infra, mis on teatavasti eraalgatuslik „värk“ ja nende mure seda infrat korras hoida ning RB, mis on nagunii elektripõhiseks planeeritud (millalgi).

Kuid ikkagi, tõsiasi on, et kahesüsteemsed saabuvad meile 2024 aastal, liinid saavad etapiliselt valmis … millalgi. No igatahes aastatel 2024-2028+ sõidavad elektrivõimekusega rongid … briketiküttel. Võib-olla jäävadki sõitma, kui kolmikkriis Dr Riigist rahamahlad nii välja pigistab, et kõigi totrustega tegemiseks raha lihtsalt ei jätku. Ja isegi siis kui rongiliiklus (reisirongi, sest kaubarongid liiguvad ikkagi fossiilil) lähebki üle elektriküttele, siis pole see rohepööre, sest elekter ise toodetakse ikkagi, nii nagu ennemuistegi, fossiilist. See jutt, et meie kasutame rohesertifikaadiga elektrit on muidugi kena kuulata, kuid elektronidel pole märki küljes, et üks on roheline ja teine sinine, üldine energiabilanss on vaja ikkagi kokku saada ja selles saavad kokku ja segunevad nii puhas kui läbi halli tsooni tarnitud tökatmust energia. Üks tähelepanek siinjuures, raudtee saab osta nn rohesertifikaadi energiat üksnes  seepärast, et ei ole seotud ökonoomikaga, kulu ja tulu tasakaaluga nagu seda on turupõhised ettevõtjad.  Tema „saab“ raha riigieelarvest, mitte ei pea nii nagu teise, turupõhised, veoettevõtted enda kulude katte ja investeeringud teenima välja kasutajapoolse heakskiiduna. Nii, et elektrirongid meie keskkonda puhtamaks ei muuda, paigutavad vaid saaste ringi.

Sellisel silmapettel on veel üks nüanss, nimelt kui me fossiilidega kütame elektrijaamu ja siis mööda alajaamu ning liine seda energiat vedurisse kallame, siis on esiteks kulud elektri tootmisele kallimad kui puhta fossiili kasutamine ja kaod liinidel tekitavad veelgi tühja kulutatud energia hulka. Kogumis saame kroonilise õhu kütmise (fossiile põletades), mis ongi ju kliima soojendamine rohepöördeliste teooriast lähtudes. Otsekütmisega, kasutades kvaliteetseid kütuseid ja tänapäevaseid mootoreid oleks koormus loodusele hoomatavamalt väiksem. Vaat selline lugu. Rohepööret tehes peaks analüüsima, millise tulemuse me tegelikult saame. Mood … Mood on muutuv. Kuid see, et administratsiooni soov olla sõnamoodne (isegi keset kolmikkriisi), pannes tuimalt miljardi magama, on küll kurjast.

 Liikuvusstrateegia: kuidas segada liiklust

 Muidugi on võimalus, et ma olen kogu asjast valest aru saanud, kuid avalikest andmetest tekkib just selline pilt. Jälle teeme põhimõtteliselt õigeid asju, kuid vales järjekorras, mis muudavad need vähesed õige asja komponendid selles ahelas valedeks asjadeks. Kuid kõik see on vaid näpuharjutus võrreldes nende liikuvusstrateegiate ülbe raharaisuga, mis meid ees ootavad. Liikuvuskavad peaks ju parandama liikuvust, tegema seda sujuvamaks, kiiremaks, vähendama saastet, kuid praegu valminud ja kohe-kohe valmivad kavad on pigemini liikluse segamise kavad. Samas lihtne tõsiasi, et liiklusvoo kunstlik kitsendamine toob kaasa ummikud, kus mootorid tühikäigul põrisevad jääb justkui märkamata. Mingi äraspidine mentaliteet on võtnud võimust liikuvuse planeerimisel, mitte sujuvus, ühildatavus ja ajasääst, vaid kiuslik, kohati lausa vihameelne kitsendamine (teed kitsamaks, et kiirusi langetada), piiramine (tänavad ühesuunaliseks) viivad tegelikkuses saastatuse suurenemisele. Kuid, kui ei saa sõita otse, siis sõidetakse ringiga, kuid kütust kulub 2-3x rohkem. Selline saastamisevastane strateegia siis. Nojah, siinkohal ütlevad sellise strateegia eestvõitlejad, et polegi vaja autoga sõita, just seepärast me teie elu nii ebamugavaks teemegi, et sellest loobutaks, kuid … Kuid asemele ju midagi ei pakuta. See et sõitke rattaga või käige jala või istuge kodus ei ole transporti arengu kava, see on liikumatuse kava. Olematute alternatiivide puhul (hästi toimiv, sujuv, asjakohane, nauditav ühistransport) ongi nii, et inimestel ei jäägi muud võimalust, kui kasutada autot. Nad ei käi jala ega kasuta kepphobust. Nad kasutavad autot.  Ebamugav pidada kuid kindel. Rohevõitlejad palun ärge sundige inimesi autosid kasutama!  

Praegused kavad ei põhine konkurentsivõimel ja konkurentsist tuleneval sünergial, vaid need on püüd luua ülimalt kallist riiklikku plaanimajanduslikku ühiskondlikku transporti (sic!). See on jäik ja ebatõhus. Põhirõhk kavades pole pandud mitte turu loovale toimele vaid on pandud ametkondadele töö tekitamiseks, lõputuks monitoorimiseks ja turuosaliste tegevuse pärssimiseks. Selline mõtteviis suretab eraalgatuse viimseni välja.  Riiklik ATL liinid ei suuda iialgi täita reisijate vajadust, see on nagu kargu pakkumine kipsi pandud terve inimese abistamiseks. ATL on jäik ja üüratult kallis. Vaid eraettevõtlus läbi tulukuse suuda genereerida sellist liiklusvoogu mis asendaks osaliselt individuaalsõidukeid.

Tantsutempo tõuseb

Meie teiega  elame igapäevaselt kiire foksi tempos, kuid liiklust surutakse meile peale aeglase valsi taktis. Selline kakofoonia ei toimi. Inetu ja sündsusetu. Kui eelmisesse arengukavasse hukati hunnitu 711 miljonit EUR ainuüksi ühistranspordi mugavamaks muutmise meetmesse ja selle tulemusena ÜT osakaal tööl käijatest vähenes 22%lt  20%le (kusjuures sihtarv oli ülimalt madal 25%),  siis uus kava on oma raharohkuseliselt ettekujutluselt justkui paduvihma kätte sattumine. Niisugune lugu siis kabinetistrateegidega ja rahakrattidega, kes usuvad riiklikusse plaanimajandusse. Põnev kui palju hunnituid lisamiljonid suudavad seekord ühistranspordi osakaalu liikuvuses vähendada?

Kui nüüd keegi seisva seieri strateegiat viljeleb ja väidab, et mehhanismid pole oma loomulikul viisil seotud ja vastastikkuses sõltuvuses ja parim kella seierite liigutamine on mitte loomulik aja areng, vaid käsitsijuhtimine, siis … Te lõhute kella ära.

Ja muide veel üks meeldetuletus, ärgem unustagem vaadata sekundiosutit, see edasitormaja ilmestab, kuidas me iga sekundiga võimalusi, aega ja raha kaotame.

 

Järgneb …

Targutusi:

R Goffee/ G Jones „Miks peaks keegi siin töötama?“ Fontes PMP 2016

 

Lk 20 „Marx ennustas õigesti, et kapitalism tungib maailmamajanduse igasse nurks, Weberi sünge ennustus ütles, et inimkond satub „iseenda valmistatud raudpuuri, millest ei ole pääsu“ – ja see raudpuur on bürokraatia.“

 

A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020

 

Lk 85 Darwinist „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“

 

J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020)

 

Lk 21 „Võimalik, et on raisatud väga palju aega, otsides elu mujal valel eeldusel, et Maa praegune keskkond on lihtsalt geoloogiliste sündmuste tagajärg. Tegelikult on Maa keskkond tohutult kohandatud, et hoida seda elamiskõlblikuna. Elu ise ongi kontrollinud Päikeselt pärinevat soojust. Kui elu Maal täielikult kaoks, oleks võimatu siia elama asuda, sest see muutub liiga kuumaks.“

Lk 41 „Kui Newcomeni aurumasina kasutamine poleks olnud majanduslikult kasulik, elaksime ikka alles XVII sajandi maailmas. Newcomeni masina tähtis omadus oli tulu. Pelgalt masina idee poleks suutnud kindlustada selle arengut. Selle suur tähtsus – olgu heas või halvas mõttes – seisnes selles, et see oli odavam jõuallikas kui inimesed või hobused.“