Põrgatamisteooria V3: Tehisintellekti toimimisest ebaintelligentsetes süsteemides

 

                                                                                                                                

Teiseks tähtsamaks koridoriks meie teiega arenguteel on avaliku teenistuse aja- ja asjakohane korraldamine. Selleski valdkonnas peame me vaatama kaugemale ette, mitte piirduma vaid ametite ja ametnike  kokku ja lahkulöömisega (olenevalt poliitturu konjunktuurist). Tõsiasi on, et olukord, milles me praegu viibime, on arenguvajadusi silmas pidades pehmelt öeldes ebaintelligentne. Juba kümme-viisteist  aastat on tehtud ettepanekuid, kuidas riiki meile kõigile jälle jõu- ja ajakohaseks muuta, kuid … Riigireform,  - see vajalike muudatuste kogum - pole tegudeks saanud. Piirdutud on reformist rääkimisega, mingite „riigimajade“ ehitamisega ja bürokraatia levitamisega maakondadesse (ametite viimine peamisest linnast välja). Mannetu ja visioonitu värk. Kui me nüüd vaatame veidi kaugemale, sinna kus juba toimivad tehisintellektipõhised süsteemid, siis saame aru, miks meil on vaja uuelaadset haridust, uuelaadseid tööoskusi ja eriti uuelaadset Ühisruumi keskkonda.

Haridus peaks olema ettevalmistus tööks, kuid  … Kuid nagu tõdes M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 317): „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“ Eks ole, päris häiriv?

 Ma ei tea, võib-olla on olnud aeg  (või tuleb?),mil õpitakse ettepoole. No niimoodi, et tuled Ülimkoolist kõige tuikama valmisproduktina ja oled targem (või kogenum) kui alal toimetajad? Teed oma Ülimkooli „teadmiste laoukse“ lahti ja lased selle säral valgustada kogu valdkonda. Oleks tore.

Minul küll niimoodi teadmiste lattu tootmisega ei vedanud. Vedas küll sellega, et Ülimkoolis õpetati mind süsteemselt mõtlema, seda kuskohalt midagi otsida kui vaja ja loomulikult suurepärase seltskonna/võrgustiku tekitamist, millisega optimistlikult läbi elu astuda. Võrkplaneerimisest oli kasu, oskan luua õigeid tegevuste järjekordi, logistilisi süsteeme, ajahorisonte. Tõenäosusteooriast oli ka kasu, oli keeruline, kuid sain selgeks, et tõenäosusrajad on nullist üheni, kuigi mõni avaldas isegi eksamil arvamust, et see vahemik on nullist lõpmatuseni (ja sai viie). Kuid kui ma teadmisest pakatavalt õhetavalt/sinisilmselt/heauskselt oma töökohale saabusin (ladu värskeid teadmisi pungil täis), siis ilmnes, et nende teadmistega polnud suurt midagi peale hakata. Tegin oma esimese tasuvusarvestuse lähtudes oma teadmiste laoseisust lähtudes ja siis tulid „neetud vanamehed“ (suur tänu teile), kes torkasid sõbralikult, et kas sa seda ja toda ikka arvesse võtsin ja üldse …. See oli minu Ülimkooli järgne Ülim Reaalsuskool. Tore. Minu teadmiste laoseis ei olnud mitte vananenud vaid … reaalusele mittevastav. Kui meile poleks Ülimkoolis (ja Vanaema Marie erikursustel) õpetatud paindlikkust, süsteemsust, koostööd ja juhtimist, siis oleksin küll  hädas olnud, nüüd … Nüüd tuli üksnes ladu „proviseerida“ ja uute, reaalsete teadmistega täiendada (kohati lausa asendada). Nii, et kas teadmiste laoseisu tekitamine dünaamilistes valdkondades on kunagi üldse olnud võimalik? Või  peaks eelkõige õpetama haridussüsteem teadmiste rekombineerimist. Midagi sellist, mida me praegu prognoosime tehisintellekti puhul – iseõppiv, isetäiendav, isearendav, ise …? Ei ole võimalik? Võib-olla tõesti ei ole võimalik, kuid … vajalik. Kui on vajalik, on ka võimalik.

 Vanaema Marie erikursus

Vanaema Marie ütles veel ühe kuldaväärt põhimõtte, mis mind alati lennus on hoidnud:  „Mõtle töö enda jaoks huvitavaks!“. Oh,  teate küll neid vanaemade/vanaisade jutte, mida kuulad poole kõrvaga, noogutad viisakalt ja siis … lased kõrvust mööda. No, mida ta ikka oskab öelda, sest nüüd on uued ajad ja tema lapsepõlvekogemus (tuuleveskit käitada, reht peksta, karjas käia, jäätist teha (sic! 1938 a ilma külmkapita)) ei pruugi just esimesel pilgul abi ega mõtlemisainet pakkuda. Kuid asjata, te pole selle mõttepojukese sisule pihta saanud. Mõelgem nüüd tagasivaates, kui palju on olnud neid töid, mida te enda jaoks põnevaks pole pidanud mõtlema? Just töö ajal. Ehhee, ega palju polegi. Huvitav on see, et tihti on just need tööd mida te enda jaoks enne tööle minekut nö. eelhuvitavaks mõtlesite ei pruugi kohale jõudes üldse huvitavad olla. Olete pettunud … kõige sellest tulenevaga. Töö ei edene, tulemust ei ole, võrgustikku ei tekki. Ikka juhtub, kuid siinkohal ongi õige kas lahkuda (kohe) või mõelda see töö enda jaoks huvitavaks.  Halvim variant on see, mida kirjeldab E.Doty („Kompromissilõks” Äripäev 2011 Lk189): „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. Hm, ei tundu just unelmate töökohana? Ilmselgelt on selles „töös“ või ilmselt juhtimisstiilis mingi viga.

 Tõstes „lahtiseid telliseid“ …

 Samas kui te lähete tööle, mis pole just kõige ihaldatum (pigem selline „lahtine“ tellis, mida teised ei taha, viitsi ega oska), kuid mille te oskate enese jaoks huvitavaks mõelda, siis on suur tõenäosus, et just sellel alal olete (mingi aja pärast) „numero uno“. Ka see aitab, kui te teete mingi „nõmeda töö“ ära … kiusu pärast. Enesületuse üllas tunne. No ja siis muutub see töö ju huvitavaks? Mitte ainult teie jaoks, vaid ka teiste jaoks. Kui ma nüüd seda Vanaema Marie mõttepojukese esmakuuldust kuni tänaseni vaagin, siis polegi sellist tööotsa, mida poleks pidanud huvitavaks mõtlema. Mõne huvitavaks mõtlemisega ja tööle tähenduse andmisega läks lihtsalt rohkem aega. Juba Marcus Aureelius tõdes, et : „“Igal elualal on oma väärtus ja osakaal,“ tähendas filosoof Marcus Aurelius kaks tuhat aastat tagasi. „Armastage oma kätteõpitud ametit ja olge sellega rahul.“ Tehke kindlaks, mis alal te tark olete. Jätkake seda lõnga, kuni olete selle köieks pununud.“ B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 244)

 Hulka lihtsamalt kirjeldab töö mõtestamist ja valikuid Google kaadripealik L Bock „Töö ruulib“ (ÄP 2015 Lk 51), milles ilmneb, et  töö, ka kõige „lihtsama“ töö mõtestamist järgnevalt: „Sisimas soovib iga inimene, et tema töö midagi tähendaks. (…) Kas kalafileerimine on tähendusrikas töö? Chhapte Sherpa Pinasha on selles veendunud. Ta töötab Manhattanil asuvas suitsukala, saiakuklite ja eritoitude edasimüügifirmas Russ & Daughters. (…) 15 aastasena hakkas ta tööle, kandes Džomolungma mäele tõusvate alpinistide 40kiloseid moonakotte (…) Kas ta praegune töö on vähem tähtis kui aidata inimestel jõuda planeedi kõrgeimasse tippu? „Need tööd on üsna sarnased“ (…) „Mõlemad tähendavad inimeste aitamist.“ Pinasha eelistab näha oma töös sügavamat missiooni, samal ajal kui paljud teised näeksid selles „vaid“ suitsukala viilutamist.“ Ja ärgem unustagem ka NASA koristajate töömotivatsiooni, kui nad defineerisid oma tööd kui inimese Kuule saatmise komponenti. Vaat niimoodi, leidke oma missioon ja te olete õnnelik, kuni … Kuni peate kõik jälle ümber mõtestama.

 Töö muutumine

Elame huvitaval (või „huvitaval“?) ajal. Paljud asjad/tööd/unistused muutuvad pöörase kiirusega. Mõned tööd … lõppevad. Neid ei ole Ühisruumile enam vaja, tekkinud on hoopis uued valdkonnad, kuid niimoodi on see olnud alati. Mulle meeldib Y. N. Harari („Homo Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk115) näide, et: „Ajal, mil Gutenberg trükipressi leiutas, eksisteeris Euroopas juba tugev infotööstus. Tõenäoliselt oli tegemist Euroopa suurima tööandjaga, haarates enda alla sadu mungakloostreid, milledest paljud andsis peavarju suurele hulgale suurepärase käsitööoskusega munkadele. Iga munk töötas raamatraamatuid käsitsi ümber kirjutades koidust ehani, kuus päeva nädalas. Töökas, hea väljaõppe saanud munk suutis valmis kirjutada neli lehekülge päevas ehk kuuepäevase töönädala jooksul umbes 25 lehekülge. Aasta kogutoodanguks teeb see 1200-1300 käsitsikirjutatud lehekülge. Pool sajandit hiljem, 1500 aastaks, olid mungad, kelle koguarv Euroopas ulatus mõnede hinnangute kohaselt kaugelt üle 10 000, töötuteks jäänud. Nende asemele oli tulnud väga väike seltskond ilmalikke kunstkäsitöölisi.“ …ja mis seal sala, nüüd on ka kunstkäsitööliste töö otsa saanud. Ajad on jälle muutunud. Tööd ka.

Muutus jätkub: „1900 aasta paiku oli New Yorkis 100 000 hobust. Londonis oli 1900 aastal 11 000 hobusega voorimeest“ (…) „Iga hobustega seotud ettevõtmine õitses“ (…) „1912 aastaks oli New Yorgis autosid hobustest rohkem ja 1917 aastal tegi linna hobutramm viimase sõidu. Niisiis, 12 aastaga võis ettevõtja tipust alla kukkudaja üle poole oma käibest kaotada. Veel viis aastat hiljem oli ta pankrotis ning kõik tema teadmised, tööalased sidemed ja oskused olid muutunud täiesti väärtusetuks. Kui te ei suuda ette aimata, kuidas tehnoloogilised muutused teie ettevõtet või ärisektorit mõjutada võivad, ega vastavalt reageeri, võib see teie ettevõttele saatuslikuks saada.“

„Kui 1900 aastate algses juhtus olema mõni tüüp, kes hobuste hooldusega raha kokku lükkas ja tähele pani, et tänavatele on ilmunud mingid uuenduslikud trammid, võis ta endamisi naeru kõhistades mõelda, et sedasorti transport on lihtsalt üks mööduv moeröögatus. Lõppude lõpuks oli hobuseid ju transpordiks kasutatud aastatuhandeid.“ (…) „Võib-olla muutus ta kurjakski, et asjad nii olid läinud, ja hakkas ootama, et riik kuidagi sekkuks“ (A. Dib „Üheleheküljeline turundusplaan“ ÄP 2020 lk 238). Ehhee, kas ainukene püsiv (muutumatu?) motiiv inimmõtlemises on see, et kui minu äri õitseb, siis tuleks riigil sekkuda ja areng pausile panna. Vale mõte. Need kes kiiresti uude valdkonda hüppavad on eelisolukorras, hobused … Kena nostalgia.

 Kujutlusvõime puudest (ei ole mõeldud puid, millised kasvatavad kujutlusvõime vilju)

 Me oleme sageli vanas kinni ega suuda rakendada oma kujutlusvõimet, just seda, mida meie teiega lastelastele haridusteel põhjana vaja on (NB! kindlas kõneviisis). Või tahaksite viia oma lapselapsed hobutranspordi aega, kõige sellest tulenevaga? Ei taha? Siis peksidki hariduse põhiained olema kujutlusvõime arendamine, loovus ja rekombineerimine. Just sellises järjekorras, kõik teised ained tuleb nende külge kinnitada. Meie teiega tulevikuvalikus on kas viljakas hariduspuu või hariduspuue. Hariduspuue, kujutulusvõime atrofeerumine, on paljudele maksnud kurvalt kätte. Näiteks E. Gray  (A.G. Belli rivaal) arvas et: „Bell kulutab kogu oma energia rääkimise telegraafi peale. See on teaduslikult väga huvitav, aga hetkel puudub sellel kommertsväärtus, sest palju enam äri saab teha juba kasutusel olevate meetodite traatide vahendusel. „

Inglise postiameti peainsener W. Preece parlamendile:“ Mul on üks selline oma kabinetis, aga pigem uhkeldamiseks. Kui ma tahan saata sõnumit, siis kasutan sumistit või saadan teate jooksupoisiga.“

„Nende valearvestuste üks põhjusi oli kujutlusvõime tavapärane allajäämine radikaalselt uue tehnoloogiaga silmitsi seistes. „ (J. Gleick „Informatsioon“ Imeline Teadus 2014 lk 196).

Nagu hoomate, siis teame mõnda isikut ajaloost vaid tema … kujutlusvõime puudumise tõttu. Alati on kaks võimalust.

 Kaks võimalust

 Esimene võimalus:  „Kary Mullis võitis 1993 aastal Nobeli keemiapreemia polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR) meetodi väljatöötamise eest. Nüüd on see laialt rakendatav meetod DNA- järjestuste reptltseermiseks. Kui see mõte aga Mullisele esimest korda öösel Californias autoga sõites pähe turgatas, oleks ta selle peaaegu kõrvale heitnud. Nobeli preemia vastuvõtmise kõnes meenutas ta: „Millegipärast arvasin, et see ei saa võimalik olla … See oli liiga lihtne … Skeemis polnud ühtegi tundmatut. Kõik vajalikud sammud olid tehtud.“ „Ainus“, mida Mullis tegi, seisnes biokeemias tuntud meetoditest uue rekombineerimises. Ja ometigi oli vaieldamatu, et Mullise tulemus oli piiritult väärtuslik“.

 Paul Romer:  „Iga põlvkond on tunnetanud piire, mida takistasid ressursside lõplikus ja soovimatud kõrvaltoimed, kui ei tuldaks välja uute … ideedega. Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatiseks hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad ka paljundavad üksteist.“

„Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: seda laadi metaideid leitakse.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 101/102)

Hm, milline on meie teiega metaidee? Ei tule meelde? Pole mõelnud? Kas näiteks mingi kuriteo karistuse tõstmine kaheteistkümnelt aastalt viieteistkümnele? Või „riigimajad“ (uh milline kolesõna, umbes nagu vangimaja)? Ilmselt pole need metaideed, need pole isegi ideed vaid tegevuste teesklemine. Punkt.

 

Teine võimalus: Reguleerime uuenduse lukku: „Kui autode populaarsus 19 sajandi lõpus kasvas, esitas Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglid: „Juhul kui hobune keeldub teel autost möödumast, peab autoomanik oma auto lahti monteerima ja autoosad põõsastesse peitma.   külavaheteedel liikuvad autod peavad iga miili tagant hoiatusraketi õhku tulistama ja seejärel ootama kümme minutit kuni tee tühjeneb.“ Pennsylvania seadusandlus ei lasknud esildist läbi, nagu seda näha ka selle järgi, kui harva inimesed oma autosid hobuste ees osadeks võtavad.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 96).

Mulle tundub, et haridussüsteem (milline hirmus tööstuslik, krigisev, kolisev termin), mis peaks olema tegelikult harituse puu/tee, paljundab just seda teist võimalust ehk vanavara lattutootmist. See tähendab, et me jääme arengus, tööoskustes ja õnne taotlemise konkurentsis kehvale positsioonile. Me tekitame administratiivselt endale kehvema olukorra, sest tulevik tuleb niikuinii … Teiste (krapsakamate, metaideeliste) jaoks lihtsalt varem

 Tulevik tuleb niikuinii

 Tegelikult on tulevik juba kohal, kuid meie käitume nagu eelmainitud garyd ja preeced, teeme seda mittemärkama. Kahjuks puudub paljudel elementaarne kujutlusvõime. Pole õpetatud? Unistama? Miks seda peakski kasutama kujutlusvõimet, kui suur osa meie tegevusväljast on ümbritsetud reguleerivate bürobetoonseintega. Kujutad ette, et seal seina taga on mets ja linnulaul, aga … Mis edasi? Praeguseid regulatsioone arvestades (ja lähtudes Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglite analoogist) peame meie teiega oma tulevikuliikuri vastavalt määrustele lahti võtma, arengu kiirteelt kõrvale astuma ja ootama kuni administratiivne lokomotiiv meist teiega mööda tossutab (kirjaga küljel „roheline“). See oleks ilmselt reeglitepärane.

Kurb? Seda küll, kuid nüüd on areng saanud päris uue hoo sisse ja seda ei suuda administratiivvõim enam kontrollida. Õigemini saab administratiivvõim küll kontrollida, kuid ainult pisikest osa sellest kihavast ja arenevast substantsist, millest moodustub tehisintellekt ja kõik sellega kaasnev.

 Administratiivkrattide „kasulikkusest“?

 Mullu teatas Dr Riik (uhkusega), et riik on alustanud tehisintellektide kasutamist avalikus sektoris ja aasta lõpuks pidi meid teenindama juba poolsada „kratti“. Prr, termini valik on küll seekord tõsieestlaslik, kuid … ärevust tekitav. Meie teiega peaksime ju teadma, kuidas rahvapärimustes kratikaup lõppes. Nüüd siis … Millal meil teiega administratiivsete rumaluste tasumisetund saabub? Kratitund kui Dr Riik sedasorti kratilepinguid sõlmib. Nali naljaks, kuid kõrvuti sellega, et paljud bürokraatlikud tegevused automatiseeritakse (krtaistatakse?), mis on igati positiivne (kui juhtub olema hädavajalik tegevus). Samas luues administratiivkratindust praegusele ebaintelligentsele põhjale saame kaasa paar pirakat päriskrati viga, mis meile eksistentsiaalseid probleeme tekitada võivad.

 Raiskamise odavdamine

 Esiteks: Administratiivkratindus muudab suure osa bürokraatiast ja kontrollist justkui nähtamatuks, kuid see pole bürokraatia vähendamine (mis on põhitähtis) vaid nende toimingute pelgalt mugavamaks muutmine. See oleks nagu narkari illegaalse mõnuaine asendamine legaalse metadoonidoosiga. See  ei paranda olukorda, see üksnes peida seda. Praktiliselt sama ilming, mille kohta kirjutas M.Rother „Toyota kata” (ÄP 2014 Lk 47): „Lähemal uurimisel ilmneb, et paljud kulukärped, millest ettevõtted räägivad, on tingitud ressursside vähenemisest või tootmise üleviimisega madalapalgalisse piirkondadesse, mitte aga progressi toimimise tegelikust täiustamisest ehk tegelikust parandamisest. Arvestatav osa kvaliteedi paranemisest aga, millest inimesed räägivad, tuleb tarnitava kvaliteedi parandamisest, mis saavutatakse kontrollimeetmete tugevdamisega ja suurema hulga defektide väljasortimisega, mitte protsessi täiustamisega tekitatavate defektide arvu vähendamisest.”

Veelgi täpsemalt väljendades (Lk 75): „Huvitaval kombel ei muuda tootmise viimine kulude kärpimiseks väiksemate kuludega riikidesse – mis on lihtsalt veel üks kärpimise vorm – süsteemi ennast ega paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult see asjade tegemise viisi ei muuda.” Just seda see on – raiskamise odavamaks muutmine.

 Ebaintelligentsete süsteemide tehisintellekt

 Teine probleem on selles, et tehisintellekt on ju midagi sellist, mis on suuteline ise õppima, ennast arendama ja täiustama (ilma selleta poleks see tehisintellekt ju vaid tavaline köögikombain?), siis kuhu ta areneb/arendub? Mida ja kuidas ta reguleerima hakkab? On ju administratiivkrati ülesanne lõppkokkuvõttes midagi reguleerida/lubada/keelata?  See ei ole mingi vandenõuteooria (pigemmõtterea vabavoolu laskmine), võib-olla küsimus inimeste mugavusest ja … kujutlusvõime puudumisest (ja . Vaadake, bürokraadil (kogumis bürokraatial), nii nagu kõigil teistelgi inimestel, on mugav, kui keegi nende probleemid lahendaks. Eriti teretulnud on selline anonüümne, isiklikku vastutust hülgav, abi,  kui ei osata/taheta teha inimlikke lahendusi. Ka siis kõlbab administratiivkratindus hästi kasutada, kui bürokraatlikku reeglistiku iseennast vähendada ei osata/tahet, nii et riik meile jõukohaseks muutuks. Kõigil sellistel juhtudel on ohutu lasta valikuid teha krattidel, kuid see on üpris libe (või kokkuvõttes kibe?) tee. Ja siinkohal on oht, et ikka suurem osa administratiivseid otsuseid muutuvad … masinlikeks. Inimene ja inimlikkus (ka inimlik eksimine) kaob ära. Väljend „administratiivne masinavärk“ saab uue sisu. Sisutu inimene selles süsteemis lülitatakse lihtsalt välja. Alles jääb masina värk.

 

Siinkohal oleks paslik täpsustada, et tehisintellekti esialgu arendamine ja siis areng on lihtsalt evolutsiooni jätk nagu kommenteerib J. Lovelock. Kuid kuidas seda kasutada avalikus teeninduses (see ei ole kirjaviga) on omaette küsimus. Vahel administratsioonid ei saa aru, keda nad teenindama peavad, millisel määral ja millises vormis.

Üks näide: „2011 aastal avati San Fransiscos apteek, kus apteekrit asendab robot. Kui Inimene külastab apteeki, saab robot mõne sekundiga kätte tema retseptid, info teiste tarvitatavate ravimite ja võimalikke allergiate kohta. Robot teeb kindlaks, et uuel rohul pole ebasoovitavaid koostoimeid teiste ravimitega ja klient pole selle toimainete suhtes allergiline ning väljastab alles seejärel ravimi. Esimesel aastal väljastas robotapteeker  kaks miljonit retseptiravimit, ilma et ta oleks kordagi eksinud. Kui võtta aluseks kõik retseptid, eksivad lihast ja luust apteekrid keskmiselt 1,7 protsendil juhtudel. Ainuüksi USAs tähenda see üle 50 miljoni ekslikult väljastatud retseptiravimi aastas.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 330). Vahva, eks ole? Lahendus paljudele probleemidele (ka meil).

 Teine näide. Kuna meie oleme ju enesemääratluse e-riik, siis ootaks midagi sama innovaatilist ka meil. Kaeme perra, kas leiame. 2017 a oli meil apteegiteenuste osutamisel ka toimunud arglik samm tuleviku suunas, mil lahenduse sai üks kohtuasi. Vaidlus tõusetus sellest, et Apteek OÜ rakendas 2017 aasta suvel kahes haruapteekides nn kaugapteekri lahendust, mille puhul ei tööta kohapeal enam proviisor/farmatseut, vaid nn klienditeenindaja. Proviisor/farmatseut asusid üldapteegis ja teenindasid haruapteekide kliente videosilla vahendusel. Klienditeenindaja annab ravimi füüsiliselt kliendile ja teostab maksetoimingud. Ka ravimi üleandmine toimub videoühenduse abil apteegiteenuseks erialase ettevalmistusega töötaja järelevalve all. No nagu hoomate võrreldes USA lahendusega täielik kiviaeg (turvatud ja kontrollitud mitmel erineval viisil, sest püüti täita reeglite püha liturgiat), kui Ravimiametile siiski liiga innovaatiline. Amet tegi kohe kribinal-krabinal ettekirjutuse, millega kohustas Apteeki tagama haruapteekides proviisori/farmatseudi kohaloleku. Ameti hinnangul ei olnud kaugapteekri lahendusega täidetud ravimiseaduse nõue, et apteegiteenust võivad apteegis ja selle struktuuriüksuses osutada ainult Terviseametis registreeritud proviisor/farmatseut (õnneks leidis kohus, et kaugapteekri lahendus on kooskõlas ravimiseaduse nõude/eesmärgiga). Osutus, et kui USAs juurutati automaatapteek, siis meil automaatbürokraatidega varustatud ametkond. Piinlik lugu.

Niisiis on meil kaks lahendust, üks täisautomaatne/intelligentne, tänapäevane lahendus, ja teine uskumatult ebaintelligentne ja puitunud lahendamatus. Mis on sellel näitel pistmist administratiivkrattide kasutamisega? Täiesti otsene, niikaua kuni tehisintellekt ennast ise veel ei ravi ega arenda, niikaua arendavad neid inimesed. Nagu kirjutab J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020 Lk 100): „Nagu olen öelnud, saavad meist küberorgide vanemad, sünnitus juba käib. Seda on tähtis meeles pidada. Küberorgid on sellesama evolutsiooniprotsessi tulemus, mis on loonud meidki.“ Siinkohal ei peaks meie teiega mure olema seotud mitte tehisintellektiga, vaid ebaintelligentse, eluvõõra administratiivsüsteemiga, mis ei loo tegelikult tehisintellekti vaid pelgalt administratiivkratte. Vaat selline lugu.

 Teine majandus

 Tegelikult on ilmselt nii nagu väidavad A McAfee, E. Brynjolfsson („Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 Lk 45): „Ümberringi tehakse nii palju täisautomaatseid otsuseid, et majandusteadlane Brian Arthur kõneleb „teisest majandusest“, kus tehingud toimuvad inimese sekkumiseta „tohutul, vaiksel, ühendatud, nähtamatul ja autonoomsel“ moel. Aja jooksul tungib see automaatne teine majandus tavapärasesse, inimeste osalusega majandusse ning algoritmid hakkavad eksperte ja HiPPOsid asendama. Sedamööda, kuidas üha rohkem teavet maailmas muutub digitaalseks, on otsustuse täiustamiseks külluses andmeid ja vaistu asemele asub andmepõhine otsustamine.“ ( HiPPO -  kõige suurema palgaga isikute arvamus). Ja mis põhiline me pole seda (kiir)protsessi isegi märganud, paljud toimingud/otsustused tehakse meie eest juba ära. Te ei vaidle ju oma külmkapi või pesumasinaga? Kui vaidlete, siis on küll halvasti, kuid tõsiasi on, et kui te midagi teete sellist mida automaatika on ette näinud/kirjutanud, siis kaotajaks jääte teie. Kõik teie, kes te masinreegleid ei täida, te jääte kinni lifti, koduparaadna kahe ukse vahele, auto ei käivitu ja siis peate te helistama … inimesele, kes teile selgitab mida te valesti tegite ja kuidas see õigesti oleks.  Kuid mugavus … Mugavus kaalub ülesse need mõned ebakohad ja me õpime masinreeglistikku täitma.

Kui nüüd keegi arvab, et mis neist administratiivkrattidest ikka halba võib sündida, siis tuletagem meelde hr Joseph-Ignace Guillotin´i (arst, poliitik ja surmanuhtluse vastalise) lugu. Tema ju esitas idee uuelaadse (peaaegu automatiseeritud) pea kehast eraldamise maina kasutuselevõtuks. Idee autori eesmärgiks oli luua humaanne hukkamisviis võrreldes kirve või mõõgaga nüsimisest. Kuid kui see omaaegne "imerobot" sattus ebaintelligentse administratiivvõimu kätte, siis muutus humaanne idee massihävitusrelvaks. Niipalju siis head tegemisest. Just seepärast tuleb (NB! Kindlas kõneviisis) administratiivsüsteemid kõigepealt muuta intelligentseteks (ise otsustavateks ja vastutavaks), et need saaksid luua intelligentsusel alusel tehisintellekte. Ebaintelligentsel alussüsteemile loodud tehniline süsteem on oma olemuslikult administratiivkratid, selle kõige halvemas mõttes.

Nagu formuleeris S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 Lk 192): „Kui leiutasime tuletegemise, keerasime korduvalt kokku mõne käki, enne kui leiutasime tulekustuti. Võimsamate tehnoloogiate, nagu tuumarelvade, biosünteesi ja arengud tehisintellektiga tegeledes peaksime plaanid aegsasti paika panema ning püüdma kõik juba esimesel korral õigesti teha, sest rohkem võimalusi ei pruugi meil tulla. Meie tulevik on võidujooks üha võimsamaks muutuva tehnoloogia ja tarkuse vahel, millega seda kasutame. Veendugem, et võidaks tarkus.“ Kõik see käib täiel määral ka avaliku teeninduse kohta tulevikuteel  - veendugem, et võidaks tarkus

 Järgneb…

 Targutusi:

 S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012

Lk 25 „Seadus on selline: iga projekt mis on jagatud piisavalt väikesteks ja etteaimatavateks osadeks, on võimalik teoks teha peaaegu ilma rahata. Jummi Wales juhtis tillukest Wikipedia meeskonda, mis tegi lõpu kõigi aegade suurimale teatmeteosele. Ja peaaegu kõik nad töötasid tasuta. „Encyslopedia Britannica“ sai alguse 1770 aastal ning seda hoiab töös enam kui sada täiskohaga töötavat toimetajat. Viimase 250 aastaga on entsoklüpeedia loomine ja toimimine maksma läinud arvatavalt enam kui sada miljonit dollarit. Wikipedia seevastu on palju suurem, oluliselt populaarsem ja käib märkimisväärselt rohkem ajaga kaasas ning loodi peaaegu tasuta. Keegi poleks seda suutnud teha omaette. Isegi mitte tuhandepealine meeskond. Kuid jagades artiklite arendamise miljoniteks ühelauselisteks või ühelõigulisteks projektideks, kasutas Wikipedia ära nn mehhaanilise türklase seadust. Selle asemel, et tugineda käputäiele hästimakstud inimestele, kasutades vaid nõrgalt koordineeritud miljonite asjatundlike inimeste tööd, kes kõik hea meelega tervikusse ühe pisikese osakese panustavad.“

Lk 27 „Internet on muutnud valgekraede töö millekski Egiptuse püramiidide ehitamise sarnaseks. Keegi ei suudaks üksi kogu kupatust valmis ehitada, aga kõigile on jõukohane vinnata kohale üks tellis“.

A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018

 Lk 50 Murtud jala roll „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“

PS. Vellole ...