Maailm on läinud väga ambitsioonikaks meie teiega toimekeskkonna muutmisel, seda isegi keset suurkriisi - rohepöörded, digipöörded, väärtuspöörded on muutunud peaaegu … sidesõnadeks. Rahvusliku folkloori tingimatuteks osadeks. Kõik tahaksid midagi nagu pöörata, tegemata vahet kas pööratakse edasi või … tagasi. Meie ka. Mõni pööramine on täiesti asjakohane nagu näiteks heaperemehelik ressursikasutus, sest ega teist võimalust olegi. Senine ressursikasutus ei võimalda meil üle minna homsetele tehnoloogiatele ja mis peamine seoses uue värkvõrgulise arengu platvormiga kipume me jääma elektrienergia nappusesse (kes valesti planeerib see ka omaenese meisterdatud energiakriisi, isegi siis kui tehakse õigeid asju, kuid vales järjekorras). Meie teiega oleme praegu piltlikult väljendudes kiirevoolulise veelahkme ääres, mille ühel kaldal on endisaegne ressursikasutus ja teisel kaldal uus/ulmeline ressursimaailm oma uute energiamuundamise tehnoloogiate, infovahetuse ja värkvõrguga. Niisiis, kuidas sinna (tulevikku) jõuda?
Kõigepealt
oli sõna … sisuga sõna
Hm, võiksime ehk alustuseks ja selguse
loomiseks väita, et rohepööre ja digipööre on kaksikvennad. Kui me tõesti tahame saavutada midagi kvalitatiivselt
etemat oma elustandardis ja teadmistepagasis, kui praegu, siis just nii see on -
rohepööre ja digipööre on lahutamatult seotud. Vaadake, digipööret ei ole
võimalik läbi viia, kui me ei suuda läbi viia pööret energeetikas. Ega me
digipööret briketiga küta? Digipööre tähendab massiivaset elektrienergia
kasutamist. Sellist hulka energiat nagu eeldab digipööre pole võimalik
saavutada fossiilkütuseid taeva poole tossutades. Selles kontekstis on
rohepööre mitte pelgalt rohepööre, see on energia muundamise uute viiside
leidmine. Pöördeliselt. Energiapööre. Rohepööre on vaid energiapöörde üks
alaliike. Nagu kujundlikult väitis Y. N. Harari („Sapiens.
Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 437/438): „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt
olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie
käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin
olla üksnes meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame mõne uue
energiaallika, nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui kasvab“.
„Päikeseenergiast jõuab Maani küll väike osa, kuid seda on siiski
3 766 800 eksadžauli aastas (džaul on energia mõõtühik meetrisüsteemis
ning üks džaul vastab ligikaudu niisugusele energiahulgale, mida on vaja
selleks, mida on vaja selleks, et võike õun ühe meetri kõrgusele tõsta;
eksadžaul koosneb miljarditest džaulidest ehk päris suurest hulgast õuntest).
Kõik maailma taimed kokku püüavad neist Päikeselt tulevatest eksadžaulidest fotosünteesi käigus
kinni kõigest umbes 3000. Kogu inim- ja tööstsutegevuse tarbeks kulub aastas
umbes 500 eksdžauli energiat – selle koguse saab Maa Päikeselt kätte kõigest 90
minutiga.“. „Enne tööstusrevolutsiooni sõltus inimeste energiaturg peaaegu
täielikult üksnes taimedest. Inimesed elasid rohelise energiareservuaari ääres,
mis mahutas aastas 3000 eksadžauli, ning
püüdsid sellest välja pumbata nii palju energiat, kui vähegi said.
Tööstusrevolutsiooni käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis ääretu
energiaookeani ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset
energiat. Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad
pumbad.“ Just nii ongi, me vajame
(meeleheitlikult) uusi pumpasid. Ilma lisaenergiata ei toimu mingit digipööret,
kui mitte arvestada mingite algeliste administratiivkrattide juurutamist, kuid
see pole ju digipööre, see on kasvava bürokraatia mugavustamine, selle
talutavaks muutmine. Seega lepime kokku,
et edaspidi, meie teiega, arutame rohepöörde mõistes uute energia muundamise
tehnoloogiate üle, et suuta käiku last ja käigus hoida digipööret. Vaat
niimoodi.
Külm ilm keset soojenemist
Oleme pinnapealsed nagu tänane korratine
külm kliimasoojenemisprotsessis. Sõnu rohepööre ja digipööre suudetakse juba
välja hääldada täitsa sujuvalt ja üha kiirenevas rütmis (nagu ka riigireform,
haridusreform jne), mis tekitavad kartuse, et sõnadeks need jäävadki. Mida need
sõnad tähendavad, mida nende poole liikumine kaasa toob ja milliseid valusaid
valikuid teha tuleb, seda veel ei arutata. Loosungeid loobitakse hulgiti, kuid
sisustatud tegevust pole hoomanud. Õigemini ütlevad poliitinimesed selle kohta,
et ega meil kiiret ei ole see on pikk protsess ja umbes 15-20 aasta pärast…
Oot, oot, selleks, et 15 aasta pärast midagi toimuks oleks tulnud juba eile
minema tormata. Meil on juba mitu aastat oma energeetikaga selline lugu, et EL regulatsioonid muutsid selle
eesmärgipäraselt kahjumlikuks ja meie … ikka mõtleme ja arutame. Kaua veel?
Mida
teha? Just teha, mitte rääkida. Tänane rohepöörde jutt on umbes selline
algeline, et fossiilkütused on pahad, nende tootmise me lõpetame ära ja …
hakkame elama õhust armastusest, päikese ja tuuleenergiast. Tore, kuid asi pole
nii lihtne. Me asume justkui jõe kaldal, mille teisel pool me näeme kõik seda
head mis on väärt ja väärtuslik: puhas jätkusuulik kliima ja õnnelikud
inimesed. See on eesmärk, mille poole tasub püüelda, kuid enne kui me oma tegelikkuse
ära põlgame, peame senist energiat ja teadmisi kasutades leidma lahenduse sinna
unelmaterannakesele jõudmiseks. Ilma energia ja sihikindla tegevuseta teisele
kaldale ei jõua(gi).
Lihtsalt
klišeedega, et teeme rohepöörde/digipöörde ei pööra kuskile, see viib vaid
majanduslikku pikeesse. Praegu me räägime loosungites, mis on täitmata sisuga.
Näiteks kui me räägime ühel hingetõmbel rohepöördest ja samas energiajulgeolekust ning
–sõltumatusest, siis kõike neid meie teiega käsutuses olevate tänaste
tehnoloogiate puhul korraga ei saa. Tuleb teha valikuid ja tegevuste järjekord.
Tõsiasi on, et energiapööre on meil strateegiliselt korrastamata, me ei kasuta
kogu võimaluste skaalat. Põhiline millega meie administratsioonid tegelevad on
pingutus luua riiklikku tsentraliseeritud plaanimajandust, jättes kasutamata loomuliku turupõhise
ettevõtlusenergia. Kuid poole paadiga teatavasti üle jõe ei sõua. See võib küll
olla rohejutupööre, kuid ei ole energiapööre.
Püüe igati takistada eraalgatuslike tuuleparkide rajamist ja lammutada
neid väheseid (era)hüdrojaamasid, mis meil on, tunduvad kuidagi kohatud, arvestades neid ambitsioonikaid eesmärke/ülesandeid, mille on püsti pannud (kohustuslikuks
täitmiseks) EL. Eriti kummastav on see, et kuigi me ei suuda sihteesmärke praeguste
näitajate järgi niikuinii täita, siis Dr Riik võtab endale veel mingisuguses
hulluses lisakohustusi, olla puhtam kui kõige puhtamad? Kuigi jah, tuleb tunnistada, et nüüd on
administratsioonide asemel energiapöörde suunamise enese kanda võtnud … pangad
(seega ettevõtlus ise). Vanavarasse enam ei investeerita.
Nii,
et energiapöörde ettevalmistamisel tuleb olla väga põhjalik ja leida need kõige
paremad ressursid selle käitamiseks. Kas neid on? N. Y. Harari väidab, et enne olid kaks
ressurssi: toorained ja energia, mis mõlemad olid kasutamisel kahanevad, siis
nendele on lisandunud kolmas ressurss ehk teadmised, mis kasutamisel ühe
rohkeneb: „Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda
rohkem meil neid on. „Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on
tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“
Üllatuslikult
leidsin, et Harari arvates on suurimaks tarkuseks … inimliku rumaluse
avastamine. Geniaalne. „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui
inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga
hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“
(lk 223)
Ja
kuigi inimkonna suurimaks avastuseks on oma rumaluse avastamine, siis tihti ei
tunne me rumalust selle erivormides ära, pidades seda üha uuesti ja uuesti
tarkuseks. Ajutiselt. Seepärast tulebki teadmiste rohkenemisvõimelist ressurssi
kasutada ja rumalused lahti harutada. Muide tasub silmas pidada ka matemaatiku
Jules-Henri Poincare´ arvamust (P. L.
Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020 lk 308): „Nii, et „see, mis on võhikutele
juhus, ei ole seda teadlasele. Juhus on ainult meie võhiklikkuse mõõde.““
Nii on, et inimmõistuse piiratuse ületamisega tuleb meil kõvasti vaeva näha.
Isegi algtasandil. Meil
ei ole isegi arusaama kuidas üle arengu veelahkme jõuda. Kui loed (ERR 9.02.21), et: „Püsivalt külm
ilm on suurendanud nii elektri tarbimist kui ka tootmist …“, siis tundub ju
kõik õige. Elementaarne. No selge see,
et külmaga kulub kütet rohkem, kuid järeldus on vapustav: „Kasvav tootmine ning kõrgem hind hakkab
tasapisi ka mõjutama Eesti majanduskasvu.“. Heureka! Niisiis pole meil
majanduskasvuks suurt rohkemat vajagi kui külma ilma? Tõsiasi on, et energia
hinna/mahu tõus on ostjatele sisendi kallinemine, mis mitte kuidagi ei arenda
majandust. Pigem vastupidi. Kui
üheaegselt hääldades välja sõnad „rohepööre“ ja „majanduskasv“, siis
antud juhul võime tõdeda, et rohepöördeni jõudmiseks on vaja pikemat
tegudest (mitte sõnadest) koosnevat
strateegiat ja ajakava. Seni toodame majanduskasvu (isegi kui see pole kasv)
fossilidel. Ehk kui elektritarbimine
Eestis kasvas jaanuaris aastatagusega võrreldes 10%, siis kasvas see tänasel ebatõhusal
viisil. Kui me isegi sellisel
algtasandil puterdame, siis on küll raske sõnade rohepööre ja digipööre
väljahääldamiselt minna üle nende tegudeks vormimisele.
Digienergiapööre
Ja
mis põhiline iga ajahetke moeröögatus ei ole veel strateegiliselt õige valik. Näiteks vaadates rõõmusõnumeid „ Škoda Vagonka ning Škoda Transportation konsortsium
sõlmisid AS Eesti Liinirongidega (Elron) lepingu kahesüsteemsete elektrirongide
tootmiseks ja tarnimiseks; kuue rongi maksumus on 56,2 miljonit eurot“ veidi
avarama ressursikasutusliku pilguga, siis kas tegemist on strateegilise esmavajaduse
või moega. Tundub, et see on klassikaline näide kuidas me ehitame endale
üheaegselt energiakriisi ja … kaevame ennast sügavamalt sisse (põhjatusse)
majanduskriisi. Mulle
rongid meeldivad. Funktsionaalsed. See toob muidugi kaasa operaatori soovi
edasi areneda. Jälle õige, kuid mis on selle rahaline ja energeetiline tulem? Te
pole selle peale mõelnud? Hea küll harutame selle asju arveametniku
vaatevinklist lahti. Esiteks, mulle meeldis
RAMI põhimõttekindel seisukoht (Delfi 10.02.21). et: „Ma näen, et on vaja tagasi tuua suhtumine,
et kui tegu on maksumaksja rahaga, siis iga euro puhul peab kaaluma selle
põhjendatust ja iga investeeringu puhul, kas see tõstab meie
konkurentsivõimet.“ Niisiis kaaluvihtideks on ühisraha kasutamise põhjendatus
ja konkurentsivõime. Rahaliselt on nii, et uued rongid on kahesüsteemsed, mis
on kallimad, kui ühesüsteemsed. Elementaarne. Kuid miks kahesüsteemsed? Samas
lahendus on õige selles mõttes, et meie praegune raudtee pole ju
elektrifitseeritud. Seal ei saagi elektrirongiga sõita. Ostsime elektrirongi
mis liigub fosiliga? Kulukas rohepöördeline moevärk („vajadus“ oli osta neli
diiselrongi, kuid ühtäkki „diisel“ polnud enam moes)?. Nii, et selle tehingu
puhul pole arvestatud ei avaliku raha kasutamise heaperemehelikku kasutamist
ega konkurentsivõime kasvu. Milline võikski olla konkurentsivõime tõstmine
riikliku doteeritud tsentraalse plaanimajanduse tingimustes? Vedaja toimib omas
konkurentsivabas mullis. Teistele vedajatele ta muidugi pakub konkurentsi, kuid
raha lisamine ei tõsta tema konkurentsivõimet konkurentsivõime üldlevinud
mõistes. Nii, et meie teiega raha kulub mõttetult, mõõdutundetult ja roheliseks
midagi sellest ei lähe.
Kuid nüüd alles kulutused
algavad, kogu raudtee elektrifitseerimine maksab u 500 milj EUR (+ kallinemise
koefitsient, ümberõpped ja –ehitused, mis reipalt kisub miljardi poole).
Selline üüratu kulu majanduskriisi põhjas? (Kulude kasv riiklikes hangetes pole
mingi erand, pigem rahvusvaheline reegel: „1977 aastal otsustas Šoti valitsus rajada uue
parlamendihoone. Algse kava järgi pidi ehitus kestma kaks aastat ja maksma 40
miljonit Briti naela. Tegelikult kulus selleks viis aastat ja 400 miljonit
naela.. Iga kord kui ehitusettevõtjatel tekkis mõni ettenägematu probleem või
kulutus, pöördus see Šoti valitsuse poole ning palus lisaaega ja –lisaraha. Kui
see aset leidis, arutleti valitsuses endamisi: „Me oleme plaani juba kümneid
miljoneid naelu matnud ja me jääme täielikku häbisse, kui me lõpetaksime selle
praegu, mil meil on pooleliolev maja. Eraldame parem veel 40 miljonit naela.“
Mõned kuud hiljem juhtus sama uuesti ja selleks ajaks oli surve häbisse jääda
veelgi suurem. Mõni kuu hiljem kordus sama jälle ja siis veel kord, kuni ehituse
tegelik hind oli lõpuks kümme korda esialgu kavandatust suurem.“ Y. N. Harari
„Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018)
Ikka ja jälle leiab kinnitust Rumsfeldi reegel: „Oma raha kulutades käituvad inimesed enamasti vastutustundlikult, ratsionaalselt ja ettearvataval viisisl. Nad toimivad iseenda huvides. Nad ei loobi raha hoolimatult. Nad mõtlevad kõik läbi enne kulutamist tegemist ja raha panustamist. Nad soovivad, et investeeringud oleksid tulusad. Ent teiste inimeste rahaga tegeldes käitutakse sootuks teistviisi.“ On ju ilmselge, et mitte ükski terve mõistusega inimene ei hukkaks oma isiklikku raha sellesse rongiostu projekti, aga meie teiega ühist raha, mis on administratsioonile võõras raha, seda … Mõnuga. Hulganisti.
Selline tegevuss tundub Ühisruumi seisukohalt ebareaalne ja hukatuslik. Eriti meil. Eriti kriisis. Silda fossiilküttelt roherannikule ju veel pole? Isegi see, et rong sõidab elektriga, ei tee seda transpordiliiki roheliseks. Narva korstnad ju tossavad endiselt, et seda lisaenergiat toota. Nagu tõestab meie ronginäide, siis: „Peaksime pöörama tähelepanu ka esimesele otsusele, mis viib terve otsuste reani (riietus, toidu jmt kohta.) Kui seisame niisuguse otsusega silmitsi, võib meile tunduda, et see on vaid üks otsus, millel ei ole kaugeleulatuvaid tagajärgi. Tegelikult võib meie esimese otsuse mõju olla nii pikaajaline, et see toidab veel aastategi pärast tehtavaid otsuseid.“ (D Ariely „Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011 Lk 61). Vaat niimoodi
Kui meie kliimaprobleemidaga tegelemine on keskendunud põhiliselt CO2 emissiooni kasvu peatamisele, siis neid faktoreid (sh ka kasvuhoonegaase), mis mõjutavad kliima soojenemist on veel. Viimane „teooria“, mida kuulsin oli selline, et kuna Maa on linnasid täis ehitatud, siis on selle tasakaalupunkt paigast ära ja Maa on hakanud laperdama. Mida teha? Elementaarne – Põhja-Ameerika linnad (miks just need?) tuleks põhjani maha lõhkuda et tasakaalu taastada või Lõuna-Ameerikasse megalinnu juurde ehitada. No teooriaid on teisigi, kuid jääme oma kasvuhoonegaaside juurde. Esialgu. Näiteks metaan ja … Nagu väidab S. Kean („Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018 Lk 309): „Üheks peamiseks Maa-pealseks metaaniallikaks on tänapäeval veised: iga lehm röhitseb keskmiselt 570 liitrit metaani päevas ja peeretab 30 liitrit sellele otsa. Kogu maailmas teeb see aastas kokku 80 miljonit tonni metaani, millest osa laguneb tänu looduslikele protsessidele, kuid suur osa mitte. Teised gaasid teevad veelgi suuremat kahju. Dilämmastikoksiid (naerugaas) kogub soojust endasse 300 korda rohkem kui süsihappegaas. Üheskoos on CFC-gaasid süüdi veerandi inimtekkelises globaalses soojenemises, kuigi neid on õhus vaid paar osakest miljardi kohta. Ja CFC-d pole isegi veel kõige hullem probleem. Kõige hullem on positiivne tagasiside, mis hõlmab vett. (…) Vesi, tuletagem meelde, on üks parimaid (st. halvimaid) kasvuhoonegaase, seega talletatakse suurenenud aurumise korral rohkem soojust.“.
Nii, et tundub, et meile teiega võiv fataalseks saada mitte niipalju CO2 probleem, vaid see, et me kuhtume lehmapussu? Rumal lugu. No nii lihtne see ka ei ole, maailmas on kõik seotud M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“ ÄP 2013 Lk 254): „(…) planeeti mõjutavad astronoomilised tsüklid, mis määravad ära meieni jõudva päikesekiirguse hulga. Suurem osa viimasest miljonist aastast on see tähendanud, et Maal toimuvad regulaarsed jäätumistsüklid – mille käigus katab jää 100 000 aastaks ligi veerandi maa pinnast -, mida katkestavad lühiajalised, 10 000 aasta pikkused soojemad jäävaheajad. Viimane soe periood pidanuks lõppema 2000 aastat tagasi, väidab Ruddiman, kuid põllumajandus on atmosfääri soojendanud ja selle ära hoidnud. „Põllumajandus pole loodus, „kirjutab ta, „vaid pigem suurim muudatus Maa pinnal, mida inimene eales saavutanud.“ ÜRO aruande „Karjakasvatuse pikk vari“ kohaselt kasutatakse karjatamiseks kokku 26 protsenti planeedi jäävabast maapinnast. Kui see, mida Bruce ja Tony mulle räägivad, on tõsi ja me oleme seda pinda kasutanud nii, et muld kaotab süsinikku, siis on koos põllumajanduse kasvuga suurenenud ka CO2 hulk atmosfääris. Ma ei taha sellega sugugi vähendada fossiilkütuste otsustavat osa kasvu kiirendamises, kuid oleks vale pidada neid ainsaks süüdlaseks.“ Samas nagu praktika näitab, siis ka karjamaade alakasutamine vähendab nende süsinikusidumist. Vaid õige karjatamisviis aitab siduda märgataval määral süsinikku.
Ent kui Bruce´il ja Tonyl on õigus, siis põhjustaks karjade kadumine tõelise katastroofi. Probleem pole selles, et karja oleks liiga palju, vaid selles, et rohtu on liiga vähe. Selleks, et muld muutuks huumuse- ja süsinikurikkamaks, vajab see rohtu. Rohi omakorda vajab loomi, et mitte surra alakarjatamise tõttu.
Õigesti koos töötades toimib
see süsteem tohutu loodusliku süsinikupumbana, mis võtab atmosfäärist välja
hiiglasliku koguse CO2.“ Vaat selline lugu – lehmad kui kliimapäästjad
Vanameistril (kirjutamise
ajal 99 a) on ka oma traditsioonilistest roheaktivistidest erinev, kuid väga
terve, visioon prügist:
(Lk 67) „Keskkonna seisukohalt ei ole halvad mitte plastid
iseenesest, vaid meie võimetus reguleerida nende kasutamist ühekordsete
pakenditena. Piirata tuleks niisiis seada ning samas ei tohiks olla raske
käivitada nende lagundamist veeks ja süsihappegaasiks – peaksime selliseid
tehnoloogiaid otsima. Aga rohelised oma plastivastasuses ei paista huvituvat
katsetest muuta või kaotada plastide kasutamise kahjulikke külgi.
Sügavam vastuseisu põhjus meie kõigi jaoks on see, et me ei ole
suutnud leida alternatiivset pakkimisvõimalust, mille saaks laiemalt kasutusele
võtta. Aga väärib märkimist, et plastide põletamine kütusena oleks keskkonnale
kasulikum kui prügilasse ladestamine. Need ei kipu nii kergesti lagunema,
eraldades seeläbi tugevat kasvuhoonegaasi metaani – nagu juhtub, kui plasti
asemel on puit või paber.“
Kui vaatame tööstusajastueelsele kliimale kui Gaia
geoinseneritegevuse soodsale tulemusele, võib see tunduda ihaldusväärne
seisund, mille juurde tagasi pöörduda. Aga ma ei arva, et Gaia ise eelistaks jäävaheaja
kliimat. Minu meelest näitavad jääkatte andmed (mis saadakse ürgvanast jääst
võetud proovide abil), et planeet eelistab pideva jäätumise seisundit. Jämedalt
öeldes, Gaia eelistab külma. Külmal Maal on elu rohkem – 70 protsenti selle
pindalast moodustab maailmameri ja kui temperatuur tõuseb üle 15 C, on meri
peaaegu elutu.
Kui joonistada temperatuuri ajalise muutuse kõver, on see üsna
õnnetult saehambuline, kajastades soojade ja külmade perioodide vaheldumist..
Jääb mulje, et kogu süsteem püüab jahtuda, muutuda nii külmaks kui võimalik,
aga ei suuda. Aga ta pingutab edasi.
Seega kuigi ma usun, et peaksime tegema kõik, mis meie võimuses,
et planeeti jahedana hoida, peame meeles pidama, et süsihappegaasi suhtelise
sisalduse alandamine 180 miljondikosani (ppm), nagu mõned soovitavad, ei pruugi
viia tööstuseelsesse paradiisi, vaid uude jääaega. Kas seda nad tahavadki.
Põhja- ja lõunapoolkera parasvöötmes oleks elurikkus väga väike või olematu ja
meie praegune tsivilisatsioon vaevalt et õitseks kuskil kolme kilomeetri
paksuse jääkilbi all.“
Arutasime ühe teravamõistusliku õpetatud sõbraga maailmaasju ja
nagu muuseas ütles ta: „ No näed, aasta aega lennukid ei lennanud, inimesed
istusid kodudes ja meie saimegi oma ilusa, lumise talve“. Esimene reaktsioon oli üllatus, kuid
siis tuli mulle meelde J. L eeltoodud teooria ja … Igatahes väga tähelepanelik
tähelepanek. Tänud.
Inseneri unistus
J. Lovolock´il on ka unistus Gaia tulevikust ja tehisintellekti võimalustest (Lk 94) „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“. See on unistus energia vabast liikumisest ilma eksitavate ja tõhusust summutavate vaheetappide. Vahva.Kuid selles suures unistuses pole mitte ainult, vaid ka päris praktilised nõuanded: „Vahepeal võiks planeeti veelgi soojendada rämpsinfo. Praegu kiirendab globaalset soojenemist heitgaaside, detriitide ja muu tsivilisatsiooni soovimatute kõrvalsaaduste kogunemine. Huvitaval kombel on rämpsinformatsioonil sama mõju.“ „Olen tihti mõelnud, kas internet võiks täita nende autode ülesannet ja toimetada kasutu ja liigne info minema, ladestades selle kuskil universumi mõõtmatus sügavuses. Mulle meeldib ette kujutada hiiglaslikke saatjaid kuskil poolusel rämpsposti, soovimatut reklaami, banaalset meelelahutust ja väärinfot Maalt eemale juhtimas. Milline vaimustav viis jahedust säilitada.“ Ja-ah nagu eelnevat näha on kogu see „meelelahutuslik“, mis on muutunud meelt häirivaks, krempel väga energiamahukas ja J. L. nimetab seda otsesõnu kasutuks ja liigseks. Rämps on rämps
Nagu on märgitud siis kui inimene on oma esmased eksistentsiaalsed mured (toit ja piisav julgeolek) saavutanud, siis hakkavad teda huvitama kanade vabapidamine ja kõikvõimalikud teised ja teisesed enese tekitatud probleemid. Ajaviide? Kuid ärgem unustagem, et olenemata meie kujutletavast korrast (ja ka kujutletavatest muredest) liigub loodus edasi oma rütmis ja tempos. Nagu tuletab meelde J. Medina („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 39) karmi tõsiasja: „Ökosüsteemid on karmid, nad purustavad elu sama kergesti kui toetavad. Teadlaste hinnangul on 99,99% kõigist kunagi elanud liikidest praeguseks välja surnud. Meie kehad, aju kaasa arvatud, läksid kaasa igasuguse geneetilise kohastumisega, mis aitas meil ellu jääda. See asjaolu üksnes ei ole tagapõhjaks kõigile aju toimimise reeglitele, vaid selgitab ka, kuidas meist said maailma vallutajad.“ „Keskkonna julmusest võitu saamiseks on kaks viisi: te muutute kas tugevamaks või targemaks. Meie valisime teise viisi. Asjaolu, et selline füüsiliselt nõrk liik võis planeedil võimust võtta mitte skeletile muskleid, vaid ajule neuroneid lisades, tundub äärmiselt ebatõenäoline. Aga me saime sellega hakkama (…)“ Kliima on alati muutunud ja 100 000 a tagasi võisite sündida arktilisse keskkonda, ja paarkümmend aastat hiljem „võtsite ära oma niudevöö, et lasta rohumaade päikese kuldseis kiiri endale lähemale“. Autosid, tossavaid tehaseid ja plastisaari veel ei olnud, kui kiired kliimamuutused olid tõsiasi, millega tuli kaasa minna või … Meie teiega, kes me täna targutame oleme need, kes läksid kaasa. Sellisel ebastabiilsusel pidi olema suur mõju igale seda taluma sunnitud olendile. Enamik seda ei suutnud.“
Muudatused, mis toimussid toimusid meie hakkamasaamise
tõenäosusradade vahel - oleksid need olnud liiga aeglased poleks olnud põhjust
areneda, liiga kiired oleks kohe liigi lõpetanud „Tingimused olid just meile
sobivad. Muutusest piisas, et meid mugavast kohast puu otsas alla raputada, ent
maandudes me otsa ei leidnud.“
„Ent maandumine tähendas vaid raske töö algust.“ „Harjumatu on
mõelda, et meie evolutsiooniline teekond algas tundmatul horisontaalsel
tasandikul ja meie eellaste tagumikul oleks olnud otsekui olnud kirjas „Söö
mind, olen saakloom.“
„See osutus suurepäraseks strateegiaks. Selle asemel, et õppida
ära, kuidas ühes-kahes ökoloogilises nišis ellu jääda, võtsime ette terve
maakera. Need kes ei suutnud kiirelt uusi probleeme lahendada või vigadest
õppida, ei elanud piisavalt kaua
selleks, et oma geene edasi anda. Selline evolutsiooni mõju seisnes selles, et
me ei muutunud tugevamaks. Me muutusime nutikamaks. Kasvatasime endale
mürgihambad mitte suhu vaid pähe. See osutus mõistlikuks strateegiaks.“ (lk 44).
Kas tõesti olid meie esivanemad nutikamad, osates kohaneda oludega? Ei usu.
„Aurumist ja veeauru kaasava positiivse tagasiside tõttu on
globaalne soojenemine saanud sisse ähvardava hoo. Planeedi puhul lihtsalt ei
saa nii, et soojendame seda natukene ja siis vajutame pausinuppu.“
„Mulle tundub, et ainus reaalne lahendus on kliimatehnoloogia
rakendamine – atmosfääri jahutamiseks teaduslike sammude astumine. Selguse
mõttes tuleb öelda, et mis tahes laadi
objektiivses taustsüsteemis näib kliimatehnoloogia ühtaegu meeleheitliku ja
hullumeelse ettevõtmisena. Me ei saa seda ideed katsetada väiksemas kui planetaarses mõõtkavas ning on
täiesti arusaadav võimalus, et ajame asjad kuninglikult vussi ja muudame
olukorra veelgi hullemaks. Aga ükskõik kui palju ma ka ei usu soovimatute
tagajärgede seadusesse, usun ma veelgi rohkem inimloomuse püsivusse. Võttes
arvesse, et laiskus ja lühinägelikkus on meie käitumises olnud valdavad
minevikus, ei näe ma põhjust, miks need ei peaks need olema valdavad ka
tulevikus. Ma ei taha rääkida inimestest nii süngelt – mõni mu parimatest
sõpradest on inimene. Aga meil on omad puudused, ja püüdluses kliimamuutustega
hakkama saada toovad esile neist kõige hullemad. Seevastu probleemile
tehnoloogilise lahenduse leidmine, kuigi see pole kerge, võiks aidata ära
kasutada kõike seda, mida inimesed teevad hästi – panevad seljad kokku, kui
olukord lootusetuks kisub, ja seejärel leiavad mõne niru lahenduse.“ (S. Kean
„Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018)
Keeruline lugu, kuid kui õigest otsast peale hakata täitsa saavutatav. Ükski pööramine pole lihtne, igas pööramises tuleb arvesse võtta kaas-, koos- ja järelmõjusid. Nii ka meil ... siin maal. Ja Maal.
Järgneb …
Targutusi:
P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020
Lk 171 Nõukogude statistikaproffessorist Moskva õhurünnakute
ajal „Ta ei olnud sinna kunagi varem kohale ilmunud. Ta tavatses öelda, et
„Moskvas on seitse miljonit inimest. Miks ma peaks eeldama, etnad mulle pihta
saavad?“ Tema sõbrad olid teda nähes hämmastunud ja küsisid, et mis on
juhtunud, et ta meelt muutis. „Vaadake,“ selgitas ta, „Moskvas on seitse
miljonit inimest ja üks elevant. Eile öösel tabasid nad elevanti.“ (…) „Seega
näitab professori kogemus tegelikult seda kahetist loomust, millest on läbi
imbunud kõik tõenäosusega seotud asjad: kui tuleb teha riskantseid valikuid,
võivad varasemad sagedused põrkuda veendumuste tugevusega.“
Lk 192 „Riskijuhtimise kui praktilise kunsti tunnustamine
põhines lihtsal klišeel, millel on ääretult tõsised tagajärjed: kui meie maailm
loodi, ei tulnud kellelgi meelde lisada sinna kindlustunnet. Me ei ole kunagi
kindlad, me oleme alati mingil määral teadmatuses. Suur osa meil olevast
teabest on kas vale või puudulik.“
D Hesmondhalgh „Kultuuritööstus“ TLÜ Kirjastus 2020
Lk 72 „Mõningal juhul on see tähendanud meedia ja kultuuri
spetsiifika pisendamist või marginaliseerimist ja niisuguseid sõnavõtte, mis
väidavad, et kultuuritooteid, nagu näiteks telesaated, raamatud ja ajalehed, saab
analüüsida majandusteaduslike mudelitega just samal viisil nagu kõiki teisi
kaupu. Nagu üks suur meediamajanduse
uurija Roland Coase (…) ütles, pole olemas „fundamentaalset erinevust kaupade
ja ideede ruru“ vahel. Sedalaadi idee võib-olla kõige kuulsam sõnastus pärineb
Mark Fowersilt. Pärast seda kui Ameerika Ügendriikide ultrakonservatiivist
president Roland Reagan määras Floweri 1981 aastal Föderaalse
Kommunikatsioonikomisjoni juhika, märkis ta, et televiisor on „lihtsalt üks
kodumasin teiste seas … pilti näitav röster (…) – provokatiivselt mõista andes,
et televiisoi ja rösteri vahel ei ole vahet, et mõlemad on vaid kaubad, mida
müüa ja osta.“
No comments:
Post a Comment