Kummaline
maailm, maailm kus eilne ebanormaalsus on muutumas normaalsuseks. No või
vähemalt talutavaks. Igatahes poliitinimeste jaoks äraseletatavaks. Meie teiega jaoks küll mitte usutavaks, kuid äraseletatavaks. Kui poliitinimesed ütlevad täiesti selge ja
kõlava häälega välja, et piirangute leevendamine oli keset levimise tõusu teadlik
valik, siis … No see ei saa olla normaalne. Normaalne oleks olnud vabandada, et
tehti valearvestus. Ei kuulatud asjatundjaid ja tehti masendav juhtimisviga.
Kuid ei, ikka leidub õigustusi, et seda oli vaja majandust toimimiseks ja see ei olnud
otsustamatus. Kui kuulata: kindel valik, mitte otsustamatus, siis … Seega oli
tegemist mitte eksitusega, vaid teadliku valikuga olukorra halvendamiseks? No
saimegi seda, mida … polnud planeeritud. Kordussaade, nagu mullune saareline „vollepomm“,
ainult, et kordades massiivsem ja geograafiliselt piiritlematu. Kokkuvõttes
tähendab see majanduse sulgumist. Just seda, mida taheti vältida. Ainukene hea
uudis on selles, et naabrid, kellest me seni ennast paremateks ja targemateks
oleme pidanud, on sõbrakäe ulatanud meid meie nirus seisus aitama. Eks ta ole,
sõpra tunned hädas.
Targad
inimesed on öelnud, et ajalugu kipub ennast kordama, kas komöödiana või farsina/tragöödiana.
Seekord siis meie jaoks selle kehvema variandina. Kuid tundub, et ega me õpi
suurt midagi, kaubanduse kinnipanek päädis tohutu ostuhullusega, kus vend ei
tundnud venda ega meeter meetrit, kõik kepsutasid viimasel võtmisel üksteisel
seljas nagu kevadisel karjalaskepäeval. See näitab muidugi seda, et meie teiega
(või siis nemad?) pole olukorra tõsidusest aru saanud. Maski ei pea näo ette
panema mitte seepärast et Dr Riik käsib, vaid see on üks õhkõrn võimalus
nakatumist takistada. Üks nendest, mis kogumis võivad meid aidata selle
suurvõimu väikevormidega toime tulemiseks. Lõua all maski kandmisest pole
mingit kasu, ei kandjale, ega Ühisruumile. Lihtsalt märk mõistmatusest
(mõist+matus) või rumalusest. Ja see viimse(ostu)päeva hullus näitan meie
teiega (või nende?) täielikku võhiklikkust oma elu planeerimisel. No mida siis
nii pakiliselt oli vaja osta kolmapäeval, mida esmaspäev/teisipäev ei saanud
osta või mida igapäevaselt kullerteenusega normaaltingimustes ei saa? Tsementi?
Lilletaimi? Külmkappi? Rõngassaia? Eh, kõik tuuakse ukse taha ja
(distantsilise) naeratusega. Oleme kaotanud ohutunde, isegi selliste
rekordnakatumiste keskkonnas? Harjunud? Kuidas see juhtus? Kui 15 inimest
päevas nakatus, siis polnud see harjumus vaid paanika, nüüd 1500 juures –
harjumus? Kuid harjumus tekkis ikka seepärast, et Dr Riigi põhitegevuseks oli
otsustamatus (otsusta+matus). Selle kohta on oma tüviteksti kirjutanud J.Lynn, . Jay („Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 Lk 96): „Humphrey
vaatas mulle lootusrikkalt otsa. „Kas te olete kaalunud … pühenduda oma loomupärast meisterlikkust
ära kasutades mittemidagitegemisele?“
Naeruväärne. Aga ma säilitasin rahuliku meele.
„Ei, Humphrey, peaminister peab olema kindlakäeline.“ „Aga muidugi!“ oli ta päri. „Kuidas oleks kindlakäeliselt meisterlik mittemidagitegemine?“ Eks ole see
klassika on pelutavalt tänapäevane. Kahjuks. Praegusel ja tulevastel administratsioonidel on aeg tõestada oma avalusega, et see meie kohta ei käi. Vaatame.
„Kindlakäelisest
nihutegemisest“
Kui
sir Hamphrey soovitus oma pealikule, olla kindlakäeliselt
meisterlik mittemidagitegija, siis see oleks veel päris mõnus variant,
kuid tänapäeva vaste mittemidagi tegemisele tundub olevat kindlakäeline
administratiivkriisiline nihutegemine. Dr Riik eksperimenteerib edasi. Vaevalt sai
kolmapäeva õhtu vajuda järgmise päeva koidikusse, kui ringhääling andis teada,
et nädalavahetuseks on välja jagada 6000 vaktsiiniannust 65+ vanuserühmale läbi
Digiregistratuuri. Ups! Kogu aeg oli vaktsiinist puudus, ravimifirmad ei
täitnud oma tarneid, nüüd järsku (nagu võluväel) visatakse ruletilauda 6000
doosi? Kuskohalt see veel tuli? Miks seda tehti? Kas see oli kaval administratiivsabotaaž
Dr Riigi enese vastu? Nagu M. Šolohovi romaanis „Ülesküntud uudismaa“ endine kulak Jakov Lukitš saboteerib
kolhoosilauta? Lukitš teeb kolhooside loomise käigus vormilt progressiivse,
kuid sisult salakavala ettepaneku (no siis, kui igaüks pidi oma isikliku Puniku
ühislauta tooma), et räpane/sõnnikune laudapõrand ei käi kokku kommunismi
ehitamise iluga. Sõnnik tuleb välja rookida. Keset kärekülma talve. Tehtigi.
Ilus, puhas betoonpõrand sai – kolhoosikorra vääriline. Kuid hommikuks olid
lehmad põranda külge kinni külmunud ja 28 lehma murdsid sabad. Vaat selline
väärt eksperiment tuli meelde Dr Riigi eksperimendiga. Kolhoosilaudaga oli see „värk“,
et talvisel ajal ilma kütteta laudas oligi ainsaks soojusallikaks (lagunev)
sõnnik ja õled, kui see „korda tehti“, siis saadi umbes samaväärne tulemus nagu
digieksperimendiga.
Ärge saage valesti aru, Digiretseptuur on väärt ja tarviline asi – tööriist. Kuid nii nagu iga tööriistaga tuleb osata seda kasutada õigel ajal, õiges kohas. Lüüa haamriga mitte naela vaid näppu, et teada saada mis juhtub pole mingi eksperiment vaid tobedus. Tegelikult oli eksperiment (või nagu öeldi piloot (kes pani puusse?) iseenesest oma algideelt päris huvitav mõttepojuke. Tehti seda ju selleks, et valmis olla suuremate vaktsiinikoguste edasiseks jagamiseks/planeerimiseks, kui vaktsiine hakkab saabuma suuremal hulgal. Mõte hea, kuid nagu „paatlaste“ kõrgklassik ütles – välja tuli nagu alati. Väga „huvitav“ eksperiment igatahes, kuid … Milleks? Süsteemi kontrolliks? Enese (äpardumise) kinnitamiseks? Ei tea. Esiteks, oli ju ette teada, et kui selline vabaregistreerimine toimub (suure massiga, suurel kiirusel), siis jooksevad serverid umbe. Kindel "värk"! Mis ka juhtus. Kuigi nagu kommentaaridest võis aru saada, siis keeras Dr Riik ise juurdepääsu registreerimiseks koomale, et serverid päris suitsema ei läheks. See on vast ainukene kasulik komponent selles eksperimendis. Ah jaa, siis veel see nörritamine, et broneering ei tähendanud veel … broneeringut. Ilmnes, et osad broneeringud „ei lukustunud“. Ka kogemus. Võib ette kujutada nende inimeste täiesti õigustatud nördimust, kes teadsid endal olema broneeringu, kuid kohale jõudes (näiteks Tallinnast Raplasse), et broneeringut tegelikult polnudki. Dr Riigil oleks jälle põhjust vabandada.
Tegelikult tekkis anarhia, kõik huvitatud ( ja
neid oli rõõmustavalt palju) püüdsid Digiregistratuuris broneeringule jaole
saada kiirelt ja korraga. Võib öelda, et täielikust katastroofist päästis
süsteemi see, et inimesed ei „viitsi“ enam uudiseid jälgida. Kuid need kes
uudiseid hiljem lugesid jäidki ilma. Tuletab meelde Vaheriigi anekdooti, kui
Kremlist oli kujunenud vanadekodu filiaal ja järgmise poliitbüroo liikme
lahkumise nekroloogi kirjutati lahkumise põhjuseks – hilines tööle. Kuidas nii?
Põhjus väga lihtne, isegi Kremlis ei jätkunud kõigile reanimatsiooniseadmeid,
nii, et need kes tööle hilinesid … Saite aru? Paralleel Vaheriigiga on täiesti
selge, kes hommikul õigel ajal lehte ei loe, see … ärgu imestagu. Paanika.
Segadus. Süsteemirike. Usaldamatus (usalda+matus). Kõike seda nimetatud
eksperiment ka tootis. Suurel hulgal.
Vaktsiinijooks
Paanika
tekitas ka täieliku hulluse, kus pärnakad püüdsid saada vaktsineerimisaegu
Harjus ja harjukad lõpuks kasvõi lõunapiiril. See nädalavahetus tuleb siis
tõeline vaktsiinijooks. Kellel küll tuli selline mõte - 6000 doosiga
eksperimenteerida? Panna 6000 inimest (statistiliselt ka mitmed viirusekandjad)
mööda maad tiirlema. Orienteerumismatk: „Vaktsiinijooks 2021“? Tegelikult
polnud see mingi eksperiment, vaid lõi kogu senise, sisse töötatud, süsteemi
segi. Kas senine süsteem (perearstid ja tervisekeskused) poleks ümberjaotatud (NB!
mitte lisadoosidele) vastu pidanud? Eh, kes nüüd täpsemalt jälgis, siis
teostajateks on ikka needsamad tublid, kangelaslikud haiglarahvas ja
perearstindus. Suur ja sügav tänu kogu eesliinile (ja ka nende tugisüsteemidele). Ega kuskilt mujalt pole lisainimressurssi ju praeguse
otsustamatuse (otsusta+matus) oodatagi.
Julgusetusest hankida lisadoose nagu seda teevad kõige edukamad – ole kiire,
maksa üle, pressi takka – pole ju lisadoose „tekkinud“. Seega 6000 doosi polnud
lisaressurss, see on ümberjaotatud ressurss. Tulemus: eksperiment lõi praegused
perearstide nimekirjad segi. Perearstid … Perearstid said kaela täiesti mõttetu
lisakoormuse – telefonisti püsitöö. Perearstid veetsid eksperimendipäeva
inimeste kõnedele vastates. Kõnedele, mis ei oleks pidanud üldse nendeni jõudma
(see ju Dr Riigi erašou), kuid mis parata, perearst on meile teiega kõige lähem.
Kõige usaldusväärsem. Kellele siis veel muret kurta või selgust küsida? Kahjuks
oli nii, et ärritunud/pahased/solvunud patsiendid valasid kogu selle
riiginörrituse perearstikeskustesse, neile kes päevast päeva seisavad
vankumatult eesliinil ja polnud üldse seotud/süüdi riigieksperimendis. Veelkord,
kõige vähem, mida Dr Riik praegu võiks teha, on vabandada mõtlematu „heateo“
pärast nii eesliini, kui ka inimeste ees üldiselt. Vabandada ja siis teha koordineeritud kava, mitte kontoritepõhine soolokava.
Tulemus
Mida
me sellest eksperimendist siis saime? No nagu arvata võis, siis süsteem ei pidanud
ega pea sellisele koormusele vastu. Seda poleks vaja olnud testidagi, sest
maksudeklaratsioonide, kalapüügilubade ja õpilasmaleva kohtadega on seda
korduvalt juba tehtud. Tõestatud. Pigem oleks tulnud testida süsteemi nn
kuivtrennina ja siis väiksematel testrühmadel. Nüüd … Massvaktsineerimise (ja üleriigilisest
vaktsiinijooksu) tulemustest saame teada varsti, kuid … Veelkord, vastamata on
küsimus: kuskohast tulid need 6000 doosi? Kas need on mingid lisakogused, mis
suudeti liidujärjekorrast mööda hiilides saada? Või hakkas 6000 doosi hapuks
minema? Vajas kiiret manustamist? Ei tea. Kuid nii nagu enamustel tegudel on
järelmid, on järelmid ka riigieksperimendil. Esiteks on muidugi hea uudis see,
et 6000 inimest saavad kaitse, mis on muidugi kasulik kogu Ühisruumile. Iga
võimalik potentsiaalne kolle, mis on kinni pandud on meie üldine võit. Tore.
Samas lööb riigieksperiment ilmselt segi praeguse vaktsineerimiskorralduse.
6000 inimest saavad ju vaktsineeritud, nad langevad perearstide nimekirjadest
välja ju? NB! Registreerimine ei toimunud ju oma perearsti kaudu. Tegelikult
selles asi ongi, et meie lombakas tiiger ilmselt ei jõua iga perearstini, mis
tähendab, et tekkivad augud arstide planeeritud vaktsineerimisvajadustes ja
plaanides. See eksperiment näitas veelkord, et Dr Riigi vaktsineerimiskava on
fiktsioon ja toimib vaid läbi seniste vaktsineerijate kangelasliku ponnistuse.
Ärme segame neid nende niigi raskes ja keerukas tegevuses.
Mina,
mõistmatu
Tunnistan ausalt, et ma ei ole meditsiiniala spetsialist (küll aga perspektiivplaneerimise ja süsteemianalüüsi kogemustega), pigem selline igav arveametnik. Kuid kuigi ma oskan mõnda arvu liita/lahutada ei jaga ma Dr Riigi korrutamist piinlikult banaalsetel teemadel. Mina (ja ilmselt enamik meist teiega) tahavad selget ja ausat selgitust, mida milleks, millal, kuidas selles kolmikkriisis teha. Ilma selguseta/selgitusteta ei suuda Dr Riik välja murda vearuumist, millesse ta täiesti ilmselt on sattunud: „Strateegiline sõda” „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” ( Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009 Lk9). Nii ka meil, isegi kui Dr Riik püüab midagi edasiviivat saavutada, siis … Reaktsioon on tormiliselt negatiivne. Just nagu Digiretseptuuri mõttetu kasutamine vaktsiinijooksu eksperimendiks. Õnneks leidis Dr Riik lõpuks riigijuhilikust, et vaktsineerida ministrid ja Pilvepiir. Vähemalt on sellel tobedusel vaip alt tõmmatud ja me ei pea inimesi mingite veidrate tehisnõuete järgi vaktsineerima. Tubli. See tekitab usaldust ka edasisteks julgeteks otsusteks. Kuigi …
Nagu
üks tuntud advokaat kunagi märkis sügavmõtteliselt: ka Vana-Hiina seadused olid täitmiseks, kuid
salajased. Tänapäeval, meie võrksüsteemis enam niimoodi ei saa.
Kõike
tuleb seletada. Mõistetavalt seletada ja kui vaja siis üle seletada. Näiteks
kui PM 13.03.21 andis teada, et „Täna
kella 13 seisuga oli huvilistele saadaval veel 608 vaba aega: Jõhvi
Corrigo tervisekeskuses 20, Ida-Viru keskhaiglas 406, Kuressaare haiglas 114,
Narva haiglas 66, PERHis 1 ning Viljandi haiglas 1.“, siis miks ikkagi toimus
selline planeerimisviga? Või kui paljud inimesed olid planeerimisvea tõttu
osalema Orienteerumisvõistluses „Vaktsineerimisjooks 2021“?. Kõike seda ja
kümneid muid veidrusi on vaja seletada. Arusaadavalt. Muidu me ei suuda
suurvõimu väikevormiga hakkama saada. Henry Kissinger („Diplomaatia
Varrak 2000 Lk 761) on kirjutanud: „Tavasõjas tagaks võidu 75-protsendiline edu
lahingus. Sissisõjas tähendab elanikkonna kaitsmine ainult 75 protsendi
ulatuses ajast kindlat kaotust. Sajaprotsendiline julgeolek 75 protsendil
territooriumist on parem, kui 75-protsendiline julgeolek sajal protsendil
territooriumist. … Sissisõja põhivalem on väga lihtne, aga samavõrd raske on
seda ellu viia: sissiarmee on võidukas nii kaua, kui ta suudab hoiduda
kaotusest (…) „ Dr Riigil tasuks selle proportsiooni peale mõelda. Kuid
kõigepealt mõelda, millist võitlust me peame? Millised peavad olema meie tulemused võidukuseks? Strateegilist ühesuunalist
tegevust on vaja, mitte ebaselget õhu liigutamist. Strateegia, mis tekitab
võiduruumi, mitte tagantjärgi kõige „äraseletamise“ strateegia.
Informatsiooni elulisusest (sic!)
Üks tähtis element kolmikkriisis ilmnes veel – informatsiooni tähtsus. Ehhee, nagu hoomasime, siis need kes hommikul lehte ei lugenud, need kaitset ka ei saanud. Vaat selline lugu. Nii, et palju sebimist ja vähe tulemust. Mis aga põhitähtis, kriisis nagu haigusegi korral, peab tegevus olema selgelt suunatud, mitte tekitama üha uusi šokke. Ühisruum ei kannata oma praeguses ülikriitilises kriisiolukorras enam mõttetuid šokke välja. Kui enne ootasime põnevusega, millega Dr Riik meid üllatab (vahel isegi edasiviivalt), siis nüüd juba hirmuga. Sellisel kujul eksperiment on täiesti … kuidas seda viisakamalt öeldagi … võib-olla oskamatus (oska+matus)? Või oleks täpsem väljend mõistmatus (mõist+matus)? Nii või teisiti on see näide administratiivkriisi olemusest, kus iga kontor sebib palehigis oma kitsas valdkonnas, mis ei ühildu üldise eesmärgiga.
Sama seadusetäheuskne
kollaps juhtus meil andmekogudega ristkasutuse ... võimatusega. Üldine salastamine „isikuandmete
kaitase“ sildi all ja kõige lukku panemine on läinud üle igasuguse mõistlikkuse piiri. Kui juba
paar aastat tagasi ei julgenud suured konverentsikorraldajad (sh suured
massimeedia väljaandjad) välja trükkida konverentsist osalejate nimekirju, sest
tegemist võis olla privaatsete või delikaatsete isikuandmetega (oeh, minu nimi
on siis delikaatne isikundmekesene?), siis oli selge, et meie Ühisruum , ühe
võimaliku kuriteo kartuses, on keelanud endale normaalset elu ja läinud kukku.
Kuuldamatult. Vaikselt. Kuid nüüd (kolmikkriisis)
ilmnes, et see mida me headel aegadel „ära kannatasime“ ja „maha vaikisime“,
pidades seda vaid hädapäraseks ebamugavuseks, muutub nüüd meie eksistentsi
ohustavaks. Nimelt kui Dr Riik ei saa kriisis ristkasutada erinevaid andmebaase
kriisi tõrjumiseks, kuna seadus seda ei näe ette, siis … Mnjah, siis on need
vaevaga kogutud ja süstematiseeritud andmekogud … kasutud. Iluasjad. Lihtsalt
bürokraatia. Kahju. Muide need keeluseadused on ju meie enda tehtud - hararilkult, kujutletav kord. Me võime neid igal ajal ajakohastada. Meie! Ise!
Usaldusest
ja usaldamatusest (usalda+matus)
Ja siis tuleb usaldus. Usaldus inimeste vahel. Kui ühes „raadiumi“ saates pajatati seda, et on päris pöörane, et perearstid/õed helistavad mehhaaniliselt läbi patsiente, et kutsuda neid vaktsineerimisele ja selle kohta peaks ehitama kibekähku mingi IT programmi ja äpi ka, siis … Mõte tänase IT maailmas igatahes täiesti jumekas, kuid siis jutlesin ühe oma õpetatud sõbraga. Õpetatud sõber on ütleme väga vanemaealine ja haigusi on tal erinevaid ning mõned pärsi kurjad. Kui vaktsiinid hakkasid saabuma ja kuulutati välja need rühmad, kes võiksid/peaksid saama vaktsineeritud eelisjärjekorras, siis helistas temagi oma arstile. Pandi ootejärjekorda. Paar päeva tagasi küsisin, kuidas läinud? Ilmnes et pole ikka läinud? Pole läinud seepärast, et pole tulnud, vaktsiini pole tulnud (AZ ei sobi). Tema perearst ütles, et oma nimistust on riskirühmlasi vaktsineeritud alla 10%. Pehmelt öeldes oli see Dr Riigi uljaid raporteid kuulates kui kiiresti/edukalt/ohtralt riskirühmasid vaktsineeritakse üllatav. Uurides ka teistest „inimallikatest“, ilmses, et see on üldisem probleem.
Kuid ilmnes veel üks huvitav jõuväli – usaldus. Minu õpetatud
sõber ütles oma pereõele, et talle võib igal ajal helistada „ekirjata“ või
saata läbi eesti.ee. No, et kõik võimalused sobivad. Vastus oli konkreetne, me
ei usalda eest.ee süsteemi, sest me ei tea, kas ja millal teavitus kohale jõuab.
Mõttekoht? Väga sügav mõttekoht! Pereõde ütleski konkreetselt, et tegemist on
usalduse küsimusega, kui meie teile helistate ja teie meile vastate, et te tulete,
siis me teid ka kirja paneme. Meie usaldame teid, mitte masinsüsteemi. Eee …
tuletame nüüd meelde, mida see „projekt 6000“ välja selgitada tahtiski? Vaadake,
kui süsteemi vastu pole usaldust (broneering pole broneering, teave ei jõua
kohale jne) siis on tegemist süsteemse veaga, mida ei saa pilootida inimesi nörritades
(ja kui see ei aita, siis veel kord nööritada), esimesena tuleb kasvatada
usaldust. Ilma usalduseta on süsteem … Kasutu. Eksperimendid siin ei aita. Nagu
J. C.
Maxwell („21 vääramatut juhtimise seadust”
Thomas Nelson, Inc Lk 89) tabavalt märkis: „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga
kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva
otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes
taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab
vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise
järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast
halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see
enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba
hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” Ja veel:„ „ Inimesed
ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”” (lk
142). Vaat niimoodi. On aeg panustada usalduse kasvatamisse. Usalduse kasvatamisse inimeste vahel, küll nad siis ka masinsüsteeme usaldavad.
Pole
mõtet tegeleda mingite tühja-tähjaga, kõige väärtuslikum ressurss - aeg - ei luba seda. Iluasjade ja nende timmimisega jõuame tegeleda
siis kui oleme kriisi ületanud, praegu on põhitähtis vaktsiini küllaldane olemasolu.
Arstid ei saa süstida seda, mida pole. Uljastest raporteerimistest pole mingit
kasu, vaktsiinide ümbertõstmisest pole kasu, kui pole vaktsiine - see on
eksitav. Veelkord, tuletades meelde Kindral Sir R
Shirreff ( endine NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja) kirjutas
kuidas käib sillaehitamine siis kui staabisusserid on „kulusid kärpinud ja see
töö mis pidi tehtama kuue mehega tehakse ikkagi kuue mehega. Ainult et
teistmoodi : „See tähendab, et kui on vaja Bailey sild valmis ehitada, et mehed
üle jõe ja lahingusse saata, ei suuda pioneerid seda füüsiliselt ehitada. Viis
meest ei suuda tõsta suurt hulka talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele
mehele. Niisiis, mida alati leidlik sapöörikolonel sellisel juhul ette võtab?
Teades, et see, kas sild saab õigel ajal ja õiges kohas valmis ehitatud, võib
olla elu ja surma küsimus, ta läheb ja palub, varastab või laenab number kuue
teisest tegevväeüksusest“ („Sõda Venemaaga“ Tänapäev 2017) Just nimelt, ta
LÄHEB, mitte ei istu, vaid läheb ja palub, varastab või laenab, sest sild on
elu ja surma küsimus. Kas meil on mingi teine küsimus? Identne situatsioon
käesoleva kolmikkriisiga. Seepärast asjakohast toimekust ootaks ka Dr
Riigilt. Mitte keegi ei hüüa hurraa kangelaslikult järjekorras
seisjatele. Ja-ah järjekorras tuleb muidugi ka seista, kuid oma agarust tuleb
igati ülesse näidata. Kus (kes) on meie hankerühmad? Vaadake, vaesteköögi
supijärjekorras priske restoranipraeni ei jõua. Oma olukorra muutmiseks tuleb
ise vaeva näha. Nüüd ja kohe.
Oeh, aga tegelikult ei tahtnud ma seekord üldse kirjutada mingist „vaktsiinijooksust“ ega planeerimisvigadest. Pealkiri „Elu paralleelmaailmades“ pidi käsitlema algselt majandusküsimusi. Strateegiavalikuid. Sest eks ela me ju paralleelmaailmades, kui ühel samal ajal teatab OECD, et tänavu on oodata vägevat majanduskasvu, tervelt 5,6% ja teisalt ettevõtjad väidavad et silma hakkab torkama ettevõtete ringvõlgnevus, kus „Üks on võlgu ühele, teine teisele. See jõuab vähehaaval tööstusesse“ (ÄP 10.03.21), siis peavad toimima paralleelmaailmad. Ringvõlgnevus tähendab dominoefekti, mingil momenil hakkavad firmad langema, mitte majanduskasv tõusma (kuigi õige strateegia ja pühendumuse puhul pole seegi võimatu). Kuid sellest juba järgmine kord. Seekord läks niimoodi nagu ühel minu heal sõbral, et läks hommikul välja kettsaagi ostma ja õhtul tuli koju ilma saeta, kuid oli kallile kaasale Mercedese ostnud. Ikka juhtub.
Järgneb
…
Targutusi:
„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006
Lk40 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796
„ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma
pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma
vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud.
Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et
ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või
leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade
suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat
pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste
süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.
Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes
asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest,
mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate
põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan
nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste
soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu
uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.
W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007
Lk 204 „Kui keegi teid meelitab, on peaaegu kindel, et ta soovib
üle võtta teie äri, tühjendada taskud või magada teie abikaasaga. (…) Nagu
ütleksid endisaegsed, võime me siin ja praegu olla head inimesed, aga kui
soovime olla head ka tulevikus, peame tegema häid asju. See tooks meelde, et
inimesed, kes tegelevad teiste inimeste asjadega, lõpetavad peaaegu alati
pisarais. Inimesed ei ole head ega halvad, vaid mõjutatavad – ütleksid vanad
konservatiivid.“
No comments:
Post a Comment