Tundub, et oleme
avastanud olemasolu uue lisamõõtme, sisenenud
paralleelmaailma(desse). Kuidas nii? Ma pole mingi vandenõuteoreetik
ega ka mitte mingi usuhull (olgu see siis kasvõi usk mingisse
majandusdoktriini), kuid ma olen süsteemianalüütik ja kui tegemist ei ole just
mingi kvantmehhaanika alase trikiga, siis pulgad ei anna kokku lugemisel
loodus/majandus/füüsika seaduste senise arusaama järgi tulemust välja. See teeb
murelikuks. Muidugi võib olla tegemist ka poliitmaailma
„loomingulise raamatupidamisega“, kuid kui seda kontrollida 5 klassi
matemaatikas kasutatava basseiniülesandega (kus sisendtoru on ½“ ja väljuv ¾“),
siis … No, bassein jääb kuivale ning ükski loomingulisus ei suuda basseini
täita niikaua, kuni väljumisava koomamale ei keerata. Basseinitäis juttu ei
aita kuidagi sellisesse basseini tornihüppeid sooritada. Nii ka meie
paralleelmaailmalikus majanduses: kui ühel samal ajal teatab OECD, et tänavu on
oodata vägevat majanduskasvu ( tervelt 5,6%) ja teisalt ettevõtjad väidavad,
et silma hakkab torkama ettevõtete ringvõlgnevus. „Üks on võlgu
ühele, teine teisele. See jõuab vähehaaval tööstusesse“, siis ringvõlgnevuse
süvenemine pole märk rajust majanduskasvust. peavad toimima paralleelmaailmad.
Kuigi muidugi on tõsi seegi, et üldine majanduskasv ei välista pankrotte, kuid
mitte vastupidi. Pankrotid on sama tavalised nagu lehtede langemine
igal sügisel. Samas ringvõlgnevusest tulenev kumuleeruv hävitusjõud pole küll
mingi põhjus uskuda majanduskasvu kiiret tõusu.
Selline dominoefekt on
võrreldav pigem metsatulekahjuga. Peale metsatulekahju läheb ka kõik muidugi
robinal kasvama (nii umbrohi, kui võsa), kuid see ei toimu metsatulekahjuga
samal ajal. Just seepärast on mul sügav kahtlus OECD prognooside suhtes. Need
võivad olla ohtlikult eksitavad ja suunavad meid teiega valedele
tegevussuundadele (mis poleks ka esmakordne, eelmise majanduskriisi ajal andsid
rahvusvahelised analüüsimajad just samuti eksitavalt lootusrikkaid prognoose
nii ajahorisondi kui ka kasvukoha suhtes). Malbele rahule. Sel ajal kui on
mõistlik tegeleda metsatulekahju kahjude minimiseerimise (ennetada
enam ei saa, tuli on turbas) või põlengutsoonist väljajooksuga usume meie
teiega (majandus)ilmaennustajaid ja põõname rahulikult edasi. Põõname, selle
asemel, et metsast välja joosta. Kui OECD teatab, et majanduskasv tuleb peaaegu
2% kõrgem kui eelnevalt loodeti, siis see võib puudutada Hiinat, kes on
võrreldes muu maailmaga tublil tõusuteel, ka USAd, kes „leiutas“ kasutades oma
positsiooni rahamaailmas järgmised lisa 1,9 trilj USD, kuid see hea
prognoos ei pruugi meid aidata. Meil on ikka nörritavalt tossune majandusilm ja
tundub, et ka bassein on varsti tühi. Ettevaatust, hüppamine omal vastutusel!.
Ettevõtja juriidiline keha ja võitleja hing
Kui tuntud majandusjuht
ütleb, et: „Annaks jumal, et mul pole õigus, aga koondamised ja pankrotid
tulevad“ (ÄP 12.02.21), siis … tal on õigus. Tulevad Samas tundub, et peaksime
muutma veidi oma vaatenurka. Muidugi on iga äri kokkuvarisemine isiklik või isikute
tragöödia, teisalt nagu defineerib Tim Harford („Kohanemine”. Kirjastus
Hermes 2012 Lk 217/218): „Ettevõtte kui juriidilise üksuse eesmärk on olla
turvapuhvriks ebaõnnestumise korral. Aktsiaseltsid piiratud vastutusega
ettevõtlusvormina loodigi selleks, et inimesed saaksid katsetada, leiutada ja
kohaneda, teades, et kui see ebaõnnestub, hävitab see vaid juriidilise isiku,
mitte inimesed.” „Ettevõtted loodigi selleks, et me ei hooli sellest, kas
juriidilised isikud elavad või surevad. Me hoolime inimestest.„ Seepärast
kõlabki Silicon Valley mitteametlik elufilosoofia: ebaõnnestu varakult,
ebaõnnestu tihti, ebaõnnestu edasi. Mitte, et ma kutsuksin ülesse ebaõnnestuma,
vaid pidama silmas selle filosoofia põhiargumenti – ebaõnnestuda tuleb
edasi(poole), mitte jätkuvalt. No, võtta kogetu arvesse ja teha oma ideed teoks
paremini ja edukamalt.
Vaadake, ebaõnnestumises
pole midagi meeldivat, isegi ettevõtluses mitte, kuid erinevalt füüsilisest
isikust võib juriidilisel isikul olla kassilikult üheksa elu, mida on võimalik
kasutada (muidugi eeldusel, et tegemist ei ole kuritegeliku tegevusega). Üha
uuesti ümbersünd on muidugi keeruline ja kulukas, kuid siiski võimalus … No,
kui ettevõtlus on lennuk, siis teie olete piloot ja juriidiline „üksus“ võib
olla teie katapultseade, mis päästab küll teie elu, kuid jalamees olete ikkagi.
Peate alustama parema lennuki konstrueerimist. Nii, et kui sattume
majanduspikeesse, siis on piloodi esmane ülesanne sööstlangemine
kontrolli alla saada, mitte mõelda sellele, et küll oleks vahva (jälle) uut
katapulti kasutada. See on ohtlik. Kulukas ka.
Kui te olete vaadanud
lennuõnnetuste uurimise filme, siis te teate, et allasööstul käivitub
põhihäire, mis annab teada, et ollakse ohtlikult lähedal maale, see on piloodi
päramine võimalus tegutseda ja päästa olukord. Just sellises olukorras on
paljud meist teiega kas juba või õige pea sattumas. Alarm/põhihäire möirgab
täiega, see, et administratsioonid (ja osad kõrged analüüsimajad) peavad
parimaks olukorra raviks kõrvatroppe ja silmaklappe, ei päästa meid tegelikkuse
eest. Pagemine paralleelmaailma ei aita vältida katastroofe. Niisiis …Kuulaks.
Vaataks. Tegutseks. Alarm ju üürgab!
Tervitusorkester või äratav alarmkell?
Muidugi, kui me
põhialarmi ära ei tunne ja peame seda tervitusorkestriks, siis on küll paha
lugu. Või kui tunneme küll ära, aga põhiprobleemi mitte adudes – pikeest
väljumise vajadus - asume ukselinki poleerima on jällegi paha lugu. Me kukume
alla, alla, alla, al ….Sama ka siis, kui me teeme järeldusi majanduse
seisust pelgalt statistikaameti esmasest hinnangutest sisemajanduse
kogutoodangu suhtes, milles mullune majanduslangus piirdus 2,9% langusega
(kevadel kardetud 10% kukkumist), siis võib see olla tõesti kergendus. Ajutine.
Ajutine kergendus, ajutisele pingutusele, ajutiste meetmetega. Uh, oleme
tänulikud ja rahul, sest meie majandus ei kihutagi kardetult püstloodis
alla? Muidugi kergendus, kuid kui me teeme sellest järgmise järelduse, et
kõik on juba tõusujoones ja eelmise aastas IV kvartalis kahanes
majanduses loodud lisandväärtus „vaid“ 0,8% ja „tegemist oli väikese
korrektuuri, mitte tõsise majanduslangusega“ (kõrgete analüüsimajade arvates),
siis tundub, et me oleme oma lennuvõimet valesti hinnanud. Kõrgusmärk on vales
kohas. Tõsiasi on see, et meid hoidsid kivina kukkumast üksnes mõned meile
soodsad õhuvoolud (üldine elanikkonna valmisolek ja distsiplineeritus
kriisimeetmete suhtes, õigesti sihitud kiired abimeetmed sh. palgatoetus jne),
mis käesolevas laines ei pruugi meid seekord (enam/piisavalt) aidata. Õhustik
ja majanduse kandevõime on mullusest kevadest erinev. Erinevad peavad olema ka
juhtimisvõtted. Laugjas, nõksakuline langus on vaid ajavõit paremate lahenduste
leidmiseks, mitte allakukkumise vältimiseks. Nii lähedal maale on ka 0.8%
kallet allapoole ikkagi katastroofi komponent, mitte korrektuur.
Valetavad toetused
Samas eksitavad ajutised
kriisimeetmete toetused meid, mõistmaks reaalolukorda. Nii annavad just
toetused täiesti vale kuvandi majanduse tegelikust seisust. Kuidas nii? Targad
juhtimisgurud on öelnud, selleks, et mingit strateegilist eesmärki püüdlema
minna tuleb see enese jaoks visualiseerida. Ilmselt aitab visualiseerimine ka
mitmetest teistest (ka esmapilgul keerulistest, isegi müstilistest)
probleemidest aru saada. Visualiseerime siis meie olukorda.
Oletame, et meil on 1.85
m pikkune edukas sprinter, kes … murrab õnnetult jala. Kehv lugu. Muidugi te
abistate teda, panete jala kipsi ja annate kargud. Lisaks massaaž ja
hingeabi. Nüüd on teil sprinter-pausil kipsjala ja karkudega. Kuidas
me nüüd olukorda hindame? Me võite muidugi teda mõõta ja saada tulemuseks, et
ta on endiselt (karkudele toetudes) 1.85m pikk või siis paar sentimeetrit lühem
(no väike korrektuur), sest on karkude najal veits kookus, kuid kui te teete
sellest järelduse, et kuti võib kohe rajale panna … Siis on see täielik
jaburus. Meie sprinter ja majandus on kipsis ja karkudel, see on tõsiasi. Ta ei
võistle sprindidistantsil enam tükimat aega. Niisiis on meil kaks võimalust,
kas alustada pikaajalist/intensiivset teraapiat, massaaži ja kogu seda paketti,
mis võimaldab meie sprinteril järgmisel hooajal edukalt esineda või ...leidma
uue talendi. On muidugi ka kolmas võimalus, mille poole valik praegu kipub
kalduma, et me tunnistame kipsjala/kargud lihtsalt korrektsiooniks, saadame
sprinteri rajale ja … ruineerime nii sprinteri (kui ka majanduse) pikaks ajaks,
kui mitte alatiseks. Siis elavad sprinter ja majandus abirahast (kipsist ja
karkudest). Aegade lõpuni. Õnnelikult? Ilmselt mitte.
Õige küsimuse vale vastus
Üks on selge, et
olenemata sellest, kuidas me mõõdame oma sprinterit (või majandust), ta on
vigastatud ja kipsjala ning karkudega sehkendades ta meid pikeest (isegi mitte
laugjast pikeest) välja ei too. Me peame leidma pikeest väljatulekuks täiesti
uue lahenduse. Millise? Vaat see on mitte ainult hea, vaid ainuke õige küsimus.
Küsime siis?
Küsiks, aga … kellelt?
Meie põhiseadusliku ja demokraatliku riigikorralduse järgi käib kogu muutuste
ahela käivitamine läbi seadusandja ja Dr Riigi, kuid kahjuks poliitmaailm
hõivatud teiste (pigem teiseste?) küsimustega, nii, et kriisilahenduste
julgeid, isegi arglikke visioone pole juhtunud kohtama. Niru olukorra paikamist
siiski leidub, sh mõned päris nutikad, kuid … Paraku praegust arutelu jälgides
tundub et Eesti elu edendavat põhivaldkonda on maasikakasvatus ja turismindus.
Niisiis, kas meie strateegia on: Eesti kui homne agraarne supervõim ja
turistilüpsi meister? Pole ka paha, kuid kui teised kõik juba teevad neid asju
(soojas, päikeselises, antiikajaloolises keskkonnas) siis, kas see on meie
teiega jaoks ka homse päeva äri? Kahtlen sügavalt.
Me mõtleme valesti – me
mõtleme minevikku, mitte tulevikku. Me ei püüa oma puudusi (nagu kipsjalg
sprindis) millegagi kompenseerida, vaid nuruda rohkem abi tekitades kipsjalgade
turu ja vägeva kargutööstuse. Piinlik. Me peame (kindlas kõneviisis oma
võimalused sh oma puudused pöörama edulooks. H. Sisask, E.Teemägi ja O.
Türn on kirjeldanud fpopi sündi just niimoodi, täiesti mõistusvastase stiili
imelisest sünnist: („XIX Olümpiamängud Mexico 1968” Lk. 71): „ Kõrgushüppes
imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav
tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel
talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosgury oli oma nn. flopiga
elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda
sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon.
Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii,
et tulemus on omamoodi leiutis.” Pangem siinkohal tähele, et uus, võidukas,
stiil tekkis vaid kahel põhjusel: esiteks vajadusest olla edukas ja
teiseks, äratundmisest, et halb koordinatsioon tuleb korvata uue stiiliga.
Ilus. Fosburi ei hakanud püüdlema Valeri Brumeli täiuslikkuseni
lihvitud rullstiili poole, sest see oli tema jaoks tupiktee. Võimatu. Isegi
sada karku poleks teda võidukaks teinud rullhüppes. Ta võis küll koduaias
ajaviiteks ka rulli hüpata (nagu meie võime maasikaid kasvatada), kuid
olümpiavõitjaks sai ta ikkagi seepärast, et leidis lahenduse oma probleemile.
Meie millegipärast nii ei mõtle. Muidugi on turism tore majandusvaldkond ja
müts maha nende inimeste ees, kes suutsid täiesti mitteturistlikusse kohta
sihitada nii palju inimesi. Kuid nüüdseks on ajad muutunud, kipsis jalaga rulli
ei hüppa ja kaua Dr Riik (st meie teiega) suudame sellesuunalist abi (karkusid)
pakkuda, enne kui neil endil kõigil koos kark alt ära libiseb, pole
teada.
Kargu libisemine ja sussi sahistamine
Kuid
see, et majanduskliima paljude jaoks halveneb lähiajal ebameeldivast talumatuks
on ilmne tõsiasi. Rajuhoogu on veel küll võimlik leevendada targalt valitud
strateegiaga, kuid päris kuiva nahaga me sellest ei pääse. Paljud saavad
märjaks. Mida teha? Jälle hea küsimus. Mida teie teeksite, kui karke enam ei
jagata? Just see on õige küsimus. Tegutseda tuleb kahes suunas: leida/leiutada
uus flopijärgne majanduslik hüppemudel ja teha otsuseid, milliseid valdkondi,
milliste kriteeriumite järgi järele aidata, teised ... Hüppemudeli muutmise
tuhinast pole küll midagi kuulnud, kuid Dr Riik on asunud usinasti, lausa
õhinapõhiselt, tegelema … toetusrahade jaotamisega. Tegevus ikkagi. Panus
kriisi ületamisse? Lühiperspektiivis mõistetav, kuid pikemas … Kahtlasevõitu.
Eriti kui osad valdkonnad sätivad ennast pikemaks perioodiks
dotatsioonilüpsile.
Millised on siis Dr Riigi arvates kõige põletavamad probleemid? Te ei arva ära? Tundub, et meie eksistentsi aluseks võib olla tegelemine piirileppega ja seksuaalse enesemääratluse vanuse alampiiri tõstmise seaduseelnõu esitamine. Kui esimene on vana ülessoojendatud supp ja sellest ei saa aru, miks sellele katlale just nüüd tuli alla pandi, siis seksuaalse enesemääratluse vanuse alampiiri (uh, milline kolesõnade jada, selle asemel, et lapsi kuritarvitada ei tohi, mitte mingil juhul), reageerimine käis küll kähku. Eh, nagu kiirreageerimisüksus. Vaevalt sai massimeedia küsimuse üles kergitada, kui juba kolmandal päeval oli ministril valmis kava seadusmuudatuseks. Vaat sellist operatiivsust ootaks kõigi vajalike seadusmuudatuste esitamisel. Samas kuigi mõlemad küsimused on omas valdkonnas tähtsad, pole need esmatähtsad kriisistõrjes. Mõlemad on juba üle ühe kümnendi vanad probleemid ja me lahendame need nii kui nii. Pealegi peame me neid küsimusi vaatlema põhjus-tagajärg sidususes.
Teadmatusest tekkivad tegevused
Miks need küsimused siis just nüüd tõstatusid? Ilmselt
on tegemist mingi inimliku enesekaitse seisundiga, mil teatakse, et
peab midagi tegema või ütlema, kuid ei tea, mida täpselt. Paanika. Siis
tegutsemistuhinas pöörataksegi oma energia millelegi, mida mõistetakse või
mille kohta arvatakse et teised mõistavad. Sama paanika/ahastuse/jõuetuse tunne
valdas inimesi, kui kolm kümnendit tagasi kenal augustipäeval vurasid Sossi
mäelt alla tankid ilmse suunaga Toompeale. Inimesed seisid tee veeres mornilt
ja pahandasid … Pahandasid, et tankid lõhuvad ära … asfaldi ja keeravad tuksi
trammitee. Ahastus. Leiti enda jaoks esimene mõistetav ja hoomatavam
pahameelevorm. Tegevus. No ja mida need prouad Tartu maantee leivapoe sabas
(lapsepunnid ja tikutalongid käe otsas) oleksid muud teinudki? Need kes teadsid
leidsid õhtuks oma väljundi kallutitega telemaja kaitsele ennast asutada, aga
üldiselt … Praegune olukord tundub samalaadne, tegeletakse kiirelt-kiirelt
tuhande kõrvalise asjaga, kuid põhiküsimus kuidas kolmikkriis tasakaalustada ja
siis olukord normaliseerida, saavutada uus normaalsus, seda pole just üleliia
palju.
Kriisitõrjes ei hooma me mingit kiireageerimist, pigem on tegemist kõhkleva sussisahistamisega. Midagi pole parata, nüüd oleme küll sealmaal, et peame väga jõuliselt oma prioriteedid paika panema ehk uue mudeli kavandama. Miks? Riigikark läheb lappama. Riigieelarve puht rahapõhiselt ei pea koormusele vastu. Ka meie teiega rahapuru, entusiasm ja kannatlikkus saavad otsa. Oleme sattumas väga libedale pinnale, kui õiget käigurada ei vali. Nii ongi, kõik prantsatame külili. Te ei usu? Sest … sellest ei räägita? Mida meie teiega peaksime tegema, kui kõrged analüüsimajad „räägivad basseini täis“, kuid meie ise tunneme, et kohe-kohe voolab viimane rahapiisk äravoolutorust alla? Just selle koha peal peab Dr Riik midagi(gi) selget ütlema. Usutavalt. See, et Dr Riik orienteerib meid kõigepealt et: vaktsineeritakse eesliinitöötajad (õige), siis teatab, et AZ ei kõlba vaenama ealistele, mis mingil momendil muutub sõnumiks, et see kõlbab vaid vanemaealistele ja kõige lõpuks (nagu kirss tordile), et eesliini vaktsineerimine pole prioriteet, siis … Piloodina ei tahaks me küll sellise lennudispetšeri suuniste järgi lennata, kes muudab pidevalt kõrgusmärke ja ei tea ise ka millisele rajale meid maandada. Õige ju?
Ilusad inimesed, edukad ettevõtted vs tudisev tegelikkusemass
Kui meil massimeedias
figureerivad põhiliselt edukad ettevõtted (sh riigiomanduses
regulatsioonimaastikul ja/või riigitugiliselt tegutsejad) või mingi susseriga
hakkamasaanud, siis vaid selle järgi olukorda hinnata oleks sügavalt ekslik.
Enamik ettevõtjaid on väikesed või väga väikesed, need on meie Naabriantsud ja
Mariprouad. Suurem osa perekondlikke või sõpruskondlikke ettevõtmisi. Lihtsalt
ettevõtlik elustiil. Enamuses neist elustiilifirmadest oli juba enne kriisigi
mitte just liiga rammusa kasumiosaga, nii et varude kogumiseks polnud just
eriti võimalusi. Paljudel puudus ka sisseharjunud ja eesmärgistatud
vajadus. Auto, maja/korter, talvepuhkus/suveseiklus tiksusid nagunii
liisingutena. Enne tarbiti, siis maksti. Niimoodi aastaid. Nüüd…
Nüüd on niimoodi, et: „Tööstusettevõtted peavad aasta pärast koroonakriisi
puhkemist hakkama saama õhema rahakotiga. Peale selle maadlevad firmad ka ise
koroonaga, mis võib tehased täiesti lukku keerata“. (ÄP 10.03.21). Siin see
põhjuste rada ongi „Mingi moment olin tehases üksinda,“ ütles Vasara juht
Renaldo Kirs. Vasar asub Maardus, mis kerkis järsku Eesti üheks raskeimaks
koroonakoldeks. Vasara töötajatest 40 protsenti põeb juba poolteist nädalat
koroonat. Kirs pidi käised üles käärima ja suutma haigestunud töötajaid
asendada. Ise pusides lootis ta üles leida ka mittevajalikud ametikohad. Läks
teisiti. „Järeldasin, et inimesed, kes on ära, on vajalikud. Proovisin küll
leida üleliigseid ametikohti, aga neid ei ole.“ Õnnelik tema, organisatsioon
oligi ülesse ehitatud äriettevõttena, mitte sotsiaalettevõtlusena. Samas paljud
siiski leidsid neid ametikohti, mis heaelu aegade fantaasiamaailm tekitanud
oli. Nüüdseks on väga paljud ettevõtjad pidanud oma investeeringud,
arendusprojektid seisma panema, mis ühtlasi kandub edasi ahela järgmistesse
lülidesse.
Kui kolmikkriis nii
raske ei oleks ja nii palju kannatusi ei valmistaks, siis võiks selles leida
isegi tulupoolt – ebavajalik, ebatõhus ja eesmärgiga
sobimatu, roogitakse ärist välja. Saame parema ja puhtama äri.
Teinegi hea külg on, hakatakse otsima uusi lahendusi. Neid on ju ka leitud,
kuid suuresti pole need siiski kindlalt pikka tulevikku naelutatud tegevused,
vaid ikkagi kantud mõtteviisist, et teeme „siin ja praegu midagi“, kui
normaalsus tagasi pöördub … See ongi murdepunkt, ettevõtluses ei lähe kunagi
„tagasi“, ainult edasi. See on edu võti. Kes praegu suudab ennast vanast
tegevustasandist välja murda, luua uue teenuse standardi, see on võitja.
Standardit peavad kõik järgima.
Kõik on kõigile võlgu
Me näeme
internetikaupmehi, ravimifirmade, maskitootjate õhetevrõõsasid raporteid oma
äri edust, mis on tore, sest iga edu on astmepulk ka teiste edu võimalikkusele.
Seega rõõmustagem. Tubli, uued ninaspreid, energiamuundurid jne, kõik see on
homse edu alus, kuid enamusel tuleb ikkagi enne tõusujoonele pankrotiohu
puhastustulest läbi käia. Kui ettevõtjad juba räägivad (enne nad lihtsalt
talusid seda solidaarses vaikuses), et „silma hakkab torkama ettevõtete
ringvõlgnevus. „Üks on võlgu ühele, teine teisele. See jõuab vähehaaval
tööstusesse. Kui poleks eelmisel aastal riigilt abi olnud, oleks praegu
keeruline.““, siis on asjad tõsiselt halvad. Seda ütleb eelmise viie kriisi koondkogemus
– läheb jamaks. Läheb suureks jamaks.
Selles seisus võib ühe
konkreetse ettevõtja kõik tegevusparameetrid olla head, kuid üldine
ringvõlgnevus pühib nemadki pikali ja koos nendega järgmised kindlal ja heal
järjel olevad ettevõtjad. Neile lihtsalt ei maksta nende osutatud teenuste eest
(või kallinevad sisendid või kaovad senised tarnijad hoopis turult).
Ringvõlgnevus ju! Võib tulla väga laastav massikukkumine, kui ringvõlgnevuse
esimese dominokivi langemist ei suudeta peatada. Eelmised viis kriisi on
näidanud, et seda pole suudetud, ikka jäädakse hiljaks, alahinnatakse kriisi,
selle mõjusid ja … Nii need firmad muudkui kukuvad, kuni … tekkib uus turg.
Kuid seni on tegemist alles kukkumiste (ja nendeks sisevalmistumise) algusega.
Vabaduse garandi arvamus
Kui ettevõtja arvab, et
: “Tuleks konkreetne käsuliin paika panna, kas või komandanditunnini välja ja
koos sõjaväe abiga. Muidu see nali ära ei lõpe.“ Siis on asi halb. Väga halb.
Kui ettevõtja, kes on vabaduse garant (ilma vabaduseta pole ju ettevõtlust!),
näeb olukorra lahendusena komandanditundi, sõjaväe väljatoomist tänavatele,
siis on mingid taluvuspiirid julmalt ületatud. Sellel on ka põhjus: „Kevadel oli nakatumine
väga vähene. Enamik ettevõtteid sai töötada. Praegu langeb inimesi loogu
tööturult välja. Kannatada on saanud sektorid, mis varem pihta ei saanud – sest
inimesed on haigestunud. Kolm kuud tagasi oli eksporditööstusel kõik hästi,
praegu pole enam käsi, kes maja kokku panevad ja Norrasse saadavad. Terved
sektorid ei toimi, see on kevadega võrreldes väga suur erinevus.“ Vaat selline
lugu.
Ilmselt
teame kõik mõndagi väiksemat ehitusala või mõnda muud ettevõtjat, Naabriantsu,
kellel langes töö ära, sest arendused pandi seisma ja neid kellel mitte pooled,
vaid kogu seltskond haigestus. Üksikjuhtum? Ei, kõik on kõigiga/kõigega seotud.
Miks? Haigestunud põevad ja naasevad tööle ju. Nii on, kuid üksiknihke
kurikavalus on nende juhtumite kontsentreerumine, kõik lükkub edasi
rööplükkena, kuni kuhjub talumatuseni ja siis lükkab rööplüke pikali viimase
talutavuse ja solidaarsuse kaitsevalli ning rööplüke muutub pankrottide
ahelaks. Lükkab uue hooga.
Ja edasi …? Täiskäik tagasi!
Mis juhtub, siis kui metsatulekahju on üle majanduslaane käinud? Millist
kooslust sealt ootaks? Kas näiteks turismipuud puhkevad jälle õide või hakkavad
kiduma? Kas ja kuidas tulek uut alepõldu kujundada? Niisiis, ERR 17.03.21
uudislugu andis tead justkui hea uudise turismisektori jadale: „Vaatamata oodatust
rängemale koroonapandeemia teisele lainele on kruiisifirmad tänavu märksa
optimistlikumad ning lootus on, et eelkõige suve teises pooles jõuavad
kruiisilaevad turistidega ka Tallinna“ . Edasi saame teada, et üksikud
kruiisifirmad on juba ühendust võtnud ja praegu räägitakse läbi
täpsemaid tingimusi ning ohutusmeetmeid. "Lootuses, et sel
suvel siiski Läänemere kruiisid meieni jõuavad. Realistlikumaks peame suve
teist poolt.“ Lootuses et … Ettevõtja loodab alati, ilma lootuseta ettevõtja
pole ettevõtja, kuid … Hm, tegelikult on turismisektori selline õhinapõhine suhtumine
„pandemikum“i maailmas veidi kummastav. No ütleme niimoodi, et liiga
optimistlik ja ühtlasi liiga vanameelne. Optimism, et vanad ajad pöörduvad
tagasi on ilmselge „suurvõimu väikevormi“ alahindamine. Selline suhtumine on
üliohtlik. Eh, nakkav ka. Võib-olla võiks sellel kohal mõelda ERR
Tarmo Soomere (ERR 19.03.21) avaldatud arvamus, et: „Olen veendunud, et
meie molekulaarbioloogid ja viroloogid suudavad üsna nobedasti reageerida
kõigile võimalikele järgmistele viiruse tüvedele. Ja see konkreetne
koroonaviirus saadakse päris nobedasti kontrolli alla. Kas selleks läheb paar
kuud või paar aastat, on raske prognoosida ja on pigem ühiskonna korralduse,
kui viroloogide küsimus.“ Siinkohal pööraksin tähelepanu just sõnapaarile
„ühiskonna korraldus“, sest molekulaarbioloogid ja viroloogid võivad enese meie
kaitsmisel teha imesid, kuid kui ühiskonna korraldust ei muuda, siis me jääme
ikkagi väga haavatavasse seisu. Just seepärast tuleks väga tähelepanelikult
vaadata mida me majanduse alepõllul kasvama õhutame, mille kasvatamine võib
uutes tingimustes meile (jälle) ohtlikuks saada.
Uue aja loojad
Vanad ajad ei pöördu
tagasi, aeg liigub ikka edasi. Kui meie eneste ülbus ja rumalus mingit uut jama
meile kaela ei too, siis selle „pandemikumi“ ära klaarimine maailmas võtab meil
aega ilmselt kümnendi. Nii lihtsalt on, sellest põhitõest lähtudes peame looma
uue aja, uute äridega, uue keskkonnaga, uute teenustega. Kõik kes teistmoodi
mõtlevad (aga eriti need kes toimetavad vanaaegselt), määravad enese läbikukkujate
seltskonda. Mõelgem nüüd sellest mõttepojukesest lähtudes natukene järele.
Mõtlesite? Mõtlesite eilsele suurturismile? Kas „pandemikumi“ maailmas
ongi esmaseks vajaduseks (Sic! lausa aja nõudeks) kibekiirelt massturismi
käivitamine? Kas me päästame selle õhinapõhisusega turismijada või päästame uue
nakkuslaine liikvele? Milline on kummagi tõenäosus? Nagu vanades muinasjuttudes
meid õpetati, lähed peremale, kaotad elu, lähed vasakule kaotad hobuse (mis
tähendab, et kaotad ka elu) Sama lugu turismiga, kui turismisektorit ei õnnestu
avada, siis see kuhtub, kui avada, kuid see toob kaasa uue haigestumise laine,
siis … Siis turismisektor (paljud inimesed ja valdkonnad) kuhtub. Need
vanaaegsed variandid lihtsalt ei sobi uute aega. Kas me oleme mingid tüvekollektsionäärid
„vää“, milliseid tüvesid meil kollektsioonist siis veel puudu on? Valikus on
neid mitmeid ja inimlik rumalus ja ülbus toodavad neid üha juurde. Kas me
tahame olla nende ülikute seltsis? B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ (Tänapäev 2003 Lk 201) küsib
asjakohaselt: „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi teada,
sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil siiski
niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“. No imestame siis
vähemalt (oma arukuse piires).
Tänapäeva turism on mahukaubandus, see ei
jää ellu tänase majandusmudelit jätkates (50% täituvus pole piisav, see vajab
massimudel). Pealegi praegu toimivad selles valdkonnas kolm tugevat
loomulikku pärssijat: hirm/ebakindlus, tarbijate kokkukuivanud
majanduslikud võimalused ja ebamugavused. Jah, mälestus eelnenud aastatest
hoiab huvi veel huvi üleval, kuid kaua seda suudavad tühjad rannad ja
kummituslikud vanalinnad? Järgneb ilmselt klientide pettumus, kõige
sellest tulenevaga. Nii, et mingit „lendstarti“ valdkonnas sooritada pole
võimalik. Kogu äri on tegelikult nagu Vanapagana kärbsesöömise dieet või
Vaheriigiaegne „lehmade ületalve pidamise sotsialistlik võistlus“.
Rekombineerides valdkonda
Niisiis tummisemaks tulemuseks
turismivallas vajame, et meil oleks massiturism ehk massiliselt külalisi.
Klaar? Kui meile tuleb tuhandete kaupa turiste päevas kõige imelikumatest
kohtadest, kõige kahtlasemate tauditõrje meetmetega piirkondadest, siis puht
statistiliselt on nende seas potentsiaalseid viirusekandjaid oma jagu. Milline
jagu? Milline tüvi? Soovite tootekataloogi? Vaadake, selles valdkonnas pole
tootekataloogi, toimib eluslooduse esimene ja põhiline seadus - leia võimalus
ja paljune. Viirus ei pea esitama Viiruskogule seaduseelnõud paljunemise
ealistest piirmäärade kinnitamisest, nii kui võimalik, nii kohe ka paljuneb.
Selles ei ole midagi imestamisväärset, pigem on ilmselge, et mõned
valdkonnad, eriti massärid, mis võivad olla ohuallikad, tuleb määramata ajaks
tuttu panna. Mida rutem me seda mõistame, seda kergem meil endil ja
riigieelarvel (meie ühisrahal) sellest on. Ilmselgelt tuleb praegu tegeleda ka
turismivaldkonnas rekombineerimisega ja selles võiks Dr Riik (st meie teiega)
abikäe ulatada. Reisimine muidugi ei kao kuhugi, kuid see muutub massspordist
üksikkulgejate hajutatud ja kontrollitud (tervisepassid jne) vooks.
Rekombineerimine tähendab ka seda, et suurhotellid muutuvad ilmselgelt
kahjumlikuks, nende renoveerimine … eee …suurhotellideks on selge raha põletamine.
Pigem tuleb need ümber kujundada mitmete majasiseste multifunktsioonidega
(lastehoid, kool, huviringid, kodukontorid) kortermajadeks. Niimoodi
rekombineerivalt mõeldes, tuleb (kindlas kõneviisis) järele katsuda kogu
turismisektori jada. Ja kui see tehtud, siis ka teised masssektorid.
Päev mil Ameerika …
Nagu hoomate käib eelnev risti vastu OECD prognoosile majanduskasvule 5,6%. Väga võimalik, et mul pole õigus, kuid ikkagi … Kõik märgid näitavad, et me peame (kindlas kõneviisis) valmistuma läbimõeldud tõrjelahinguteks, mitte hukatuslikuks, iga hinna eest, rünnakuks. J. Keegan („Esimene maailmasõda.” Varrak 2002 Lk 103) on seda olukorda kirjeldanud järgnevalt: „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka. Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200 meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…) rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi poolt puruks löödud …” Vaat selline kurb, kuid õpetlik lugu.
Nüüd siis tagasi OECD
ennustuse juurde. OECD teatas, et ootab maailma majanduse kasvuks
sel aastal 5,6%, mis on 1,4% punkti kõrgem võrreldes eelmise prognoosiga
eelmise aasta detsembris. Millest siis selline optimism, keset meie aja
rängimat kolmikkriisi? Lihtne . „OECD peaökonomist Laurence Boone ütles AFP-le,
et majanduskasvu hakkab peamiselt juhtima USA, seda tänu president Joe Bideni
1,9 triljoni dollari suurusele abipaketile. OECD prognoosib sel aastal USA
majanduskasvuks 6,5 protsenti, mis on järsk kasv võrreldes eelmise prognoosi
3,2 protsendiga“. Lisaks saame teada, et käesolevaks ajaks on ainult Hiina,
India ja Türgi ületanud pandeemia eelse taseme ning EL majandus
kasvab tänavu 3,9%. Selle koha peal võiks ju rõõmu tunda, kuid arukam oleks
imestada kuskohalt USAl järsku 1,9 lisamiljardit tekkisid. Eile veel ei olnud,
eile veel ei saanud maad ja rahvast hädaorust välja aidata, kuid nüüd … esitas
sellise plaani seadusandjale ja see kinnitatigi ära. Nii
teemegi? Maailm on päästetud ja nagu OECD meile teada andis
„majanduskasvu hakkab peamiselt juhtima USA“. Mulle see hea uudis meeldib, lõpuks
ometi on perpertum mobile leiutatud. Mõnus. Paar sajandit tagasi olevat Pariisi
ülikooli uksele küll pandud välja teadaanne, et projekte perpertum mobiledele
enam vastu ei võeta, kuna oli selgeks saanud, et see pole võimalik,
energiaseadused seda lihtsalt ei võimalda. Kuid inimene oma otsiva vaimu ja
tohutu kujutlusvõimega leiutas loodusseaduste kiuste meie aja perpertum mobile,
seda tänu 1,9 triljoni USD suurusele abipaketile. Võimas. Mina
arveametnikuna sellest muidugi aru ei saa, mina imestan. Arukalt. Kuid kui see
ebapuhas mõttevangerdus, mis raamatupidamislikult oleks ilmselt kriminaalne,
aitab maailma käima tõmmata, … las siis tõmbab. Teisalt võib see olla ka vabalt
niimoodi, et see tõmbab meid majandusel põhja alt täielikult ja pikaks ajaks.
Looja, raha looja
Küll on hea, kui maailmas on tarkasid inimesi, kes ka kõige jürdimale
arveametnikule oskavad mõistetavas keeles ära seletada seletamatu, mis milleks
ja kes kelleks. Kui olin juba lootuse kaotanud leidsin väärt artikli, mis paljugi ära seletas: „Samuti ei ole juhtunud
seda, mida kardeti – hiiglaslik laenukoormus ja fiskaaldistsiplineerimatuse
festival ei ole viinud riikide laenamiskulude kasvuni. Jah, seda eeldusel, et
laen on emiteeritud oma valuutas ning keskpank otsustaval hetke osa sellest oma
bilanssi „ära korjab.“ Selle konkreetse eksperimendi pikaajalisemad mõjud ei
ole aga teada ning eeldada võib, et taolise (mugava) lähenemisega jätkatakse
seni, kuni selle teisesed mõjud kontrolli alt väljuma kipuvad.
Pikemas perspektiivis
on suhteliselt selge, et majandus, mille keskpunktis on keskpankade ja
valitsuste poolne stimulatsioon, ei saa endaga hästi hakkama. Isegi kirglikult
riigiusku isik on sunnitud ajaloolist kogemust vaadeldes nentima, et suur riigi
osakaal majanduses tähendab vähest motivatsiooni tootlikkuse parandamiseks ning
seega mõjub majanduse pikaajalisele kasvupotentsiaalile halvasti.
Ka üle viie aasta
endast märku andev inflatsioon ei lahenda näiteks euroala struktuurseid
probleeme, milleks on kulutamisaltid valitsused, kahanev konkurentsivõime ja
kesine tootlikkus. Seni, kuni nendega tegelema ei asuta, toidetakse lihtsalt
stagnatsiooni, kus tahes-tahtmata kannatavad tublid (efektiivsed ja säästjad)
ning võidavad need, kes võlgu on.
Varade
hinnad sõltuvadki sellises keskkonnas paraku kõige enam just keskpankade
tegevusest. Hindade kohatine jätkuv ülespoole liikumine lähtub turgude poolt
omaks võetud eeldusest, et keskpangad loovad rohkem raha, kui reaalmajandus
suudab ära absorbeerida ning nö. ülejääk leiab tee finantsvaradesse.“ (SEB
26.02.21).
Silmiavav ilmutus
See
viimane lõik oli eriti silmiavav. Oma isiklikus arutuses ja ilmselt
vanamoelisuses olin ikka arvamusel, et raha on väärtuse mõõt ja seda „luuakse
juurde“ vastavalt sellele, kuidas paraneb meie töö tõhusus, nüüd siis sain
teada, et raha loojad on hoopis … pangad. Keskpangad, kui raha loojad. Eee … ja
nii see majandus ilmselt looja lähebki. Raha ei ole enam väärtuse mõõt. See
tähendab, et USA ja EL võivad „luua juurde“ suvalise raha määra „kuni selle teisesed
mõjud kontrolli alt väljuma kipuvad“.
Varsti
näeme kuidas keskpankade – rahaloojate – looming ennast näitab. USA, milline on
sealhulgas teinud tugeva käänaku „vaesuse vähendamise“ poole, jagab juba
otsetoetusi: „Otsetoetuste kogusummaks hinnatakse 400 miljardit dollarit. Toetust antakse
inimestele, kelle aastane sissetulek jääb alla 80 000 dollari ning peredele,
kelle aastane sissetulek on vähem kui 160 000 dollarit. Otsetoetust summas 1400
dollarit saavad ka lapsed ja ülalpeetavad. Detsembris heaks kiidetud
abipaketiga pikendati töötuhüvitiste maksmist summas 300 dollarit nädalas“
„Vaesusega võitlemiseks laiendatakse laste eest pakutavat maksukrediiti.
Maksukrediiti pakutakse 3600 dollarit alla kuueaastase lapse eest ja 3000
dollarit 6-17 aastase lapse eest. Samuti tõstetakse vaestele mõeldud maksukrediiti.“
Vaat selline lugu. Kui kriisis tööta jäänute abistamine on igati loogiline,
siis millist osa võiks „vaesusega võitlemises“ pakkuda vähese sissetulekuga
inimestele lihtsalt raha andmine jääb arusaamatuks. Ühekordne „raha andmine“
viib veelgi lõdvemaks sideme tõhusa töö ja raha vahel. Kui jätkusuutlikku
teenimis/töö võimalust ei tekki, siis pole võimalik ka vaesusest väljuda. Need
kaks asja on põhjuslikus seoses. Otsetoetusest võib küll ost külmkapi või
rösteri, kuid mis on sellel pistmist vaesuse vähendamisega? Otsetoetuste „värk“
tundub samasugune lihtlahendusena nagu mitmed heaoluriigid on unelenud
kodanikupalgast. Kodanikupalk on muidugi eufemism sellele, et tööd ei pea
tegema ja teised maksavad mittetöötava isiku kulud kinni. Jälle üks absurdse paralleelmaailma
ilming. Seega, väga varsti saame teada, kas USA oma kriisipaketiga tegi ajalugu
või … astus esimese sammu sotsialismuse suunas. Loodame muidugi
esimest, kuid … Olukord, kus töö ja raha ei ole seotud väärtuste loomisega on
väga habras. Ohtlik nihe.
Arukate arutlus
Siiski, on õnneks kuulda ka arukaid imestusi ja lausa mõistmatust
USA majanduse abipaketi suhtes. „See suur stiimul, mis lisandub läinud aasta lõpul
heaks kiidetud 900 miljardi dollari suurusele abipaketile, koos keskpanga väga
toetava rahapoliitikaga on tekitanud kartusi inflatsiooni kiirenemisest ja
majanduse ülekuumenemise ohust. Terava kriitika eestvedajad on olnud endine USA
rahandusminister Larry Summers ja IMFi endine peaökonomist Olivier Blanchard,
kes kumbki pole karmide kokkuhoiumeetmete toetaja renomeega, pigem vastupidi.
Ajaleht Financial Times näeb abipaketis lausa "ohtlikku
eksperimenti", sest ajaloos on ennegi nähtud, kui raske on inflatsiooni
maha jahutada, kui see kord hoogu võtab.“ Just-just see inflatsioon, mida eelmisest
kriisist on ihaldatud (juhitud inflatsioon, mis kõlab nagu juhitud
metsatulekahju) ja mis heaoluriikide tervele põlvkonnale on tundmatu nähtus, on
väga kerge käest kargama. Iga „loodud rahaga“ õhutame me tegelikult
inflatsioonilõkkekest suurkahjuks tõusma. Siis on meil juba kaks juhitamatut
protsessi: meditsiiniline ja majanduslik. Kaks üksteist võimendavat tormi.
Inflatsioon tähendab nii ettevõtete, kui üksikisikute reaaltulude langust, mis
omakorda vähendab võimalusi rahastada „panemikumi“ kontrolli alla saamise
protsessi. Mnjah, kui vähegi saate, siis ärge korraldage oma köögipõrandal
lõkkeõhtuid ja kui vähegi saate, ärge „looge“ väärtusetut raha.
Olukord on niru …
Niisiis olukord on niru.
Niru nii reaalses kui teoreetilises plaanis. Niru on see nii suurtele kui
väikestele. Kõige nirum on teadmatus ja … teadmatus oma teadmatusest. Pimelend.
Kuid vaatame, mida me teame. Näiteks ÄP 12.03.21 andis teada: „Kui 30.
jaanuarist kuni 27. veebruarini müüs Norra valitsus naftafondi kaudu 932 647
Tallinki aktsiat, siis sellele järgnenud nädalal müüdi ülejäänud 446 264
aktsiat samuti maha.“ Muide tegemist on fond maailma üks suurimaid
varahaldajaid. Ega Tallinkil ju halvasti lähe kogu majandusseisu ja valdkonna
spetsiifilisust arvesse võttes eriti. No hästi ka ei lähe, kuid püsib pinnal ja
see on peatähtis. Tallinki aktsia on viimase kuu jooksul kallinenud 1,2%,
viimase aasta langus aga oli 6,9%. Nii, et ikkagi
langus. Investoreid see muidugi ei meelita ja nagu Norra fondi
pagemisest veel vähe oleks olnud, siis annab seitung lahkesti teada, et:
„Tuntud Tallinna börsi investor Stefan Andersson müüs suure osa oma Tallinki
positsioonist maha, selgub väärtpaberiregistri andmetest.“. Vaat niimoodi.
Pagetakse ujuvalt laevalt?
Ka see peaks meile
midagi ütlema? Kas see tähendab, et investorid luges ubinad kokku, vaatas
pajutudude kasvu ja sai aru, et kuigi kevad on lähedal, siis turismisektori ja
seda võrgustav majandussektori suuremahuline kiire taastumine pole tõenäoline.
Raha ei kasva selles sektoris veel niipea, kui üldse kunagi? See pole sektor,
mis kiiresti taastuks, isegi meditsiinikriisi kontrolli alla saamisel? Ilmselt
nii see ongi. Selline kiretu kõrvalvaataja/rahakasvataja pilk. Mida meie teiega
võiksime sellest järeldada/õppida?
Me võiksime õppida seda,
et meie pisku rahavaru juures tuleb Dr Riigil aidata esmalt neid ettevõtjaid,
millised on võimelised meditsiinikriisi talutava kontrolli alla saamisel
„lendstardist“ kiirelt teenuseid taastama oma jõududega. Teiseks toetada neid,
kes vajavad väikest käivitusabi turule naasmisel. Kolmandaks neid kes loovad
uut aega ja selle uue aja – „pandemikumi kümnendi“ – tooteid ja teenuseid.
Neljandaks neid kes rekombineerivad oma vananenud teenused.
Stressitest
Ettevaatust, edasine on
spekulatiivne ja utopistlik arutelu ühe võimaliku arengutee suhtes. Väga varsti
läheb olukord majanduses veelgi keerulisemaks, abivajajaid ja abivajaduse
teesklejaid voogab tulvana juurde. Kuidas neil vahet teha, keda aidata, keda
...?
Selleks et neil vahet
teha ja välja praakida need, kes aastateks sooviksid jääda meie teiega kaela
peale dotatsioonilüpsi harrastama, peame ilmselt õige varsti korraldama
ettevõtete stressitaluvuse teste. Täpselt niimoodi nagu kümnendi eest tehti
pankadega – kes stressitesti läbis, sai jätkata, kes ei läbinud … See ei
läbinud ega jätkanud. Polnud konkurentsivõimeline ja õige kah. Nüüd siis on
vaja selline stressitest teha ettevõtetele sest: me peame majanduse käima saama
ja me peame selle käima saama oluliselt uute toodete ja teenustega.
Lendstardist, nagu paugupilliga. Aja vaimule ja tarbijate nõudlusele vastava
pakkumisega. Ülejäänule ei tohi me aega ega meie teiega ühist ressurssi
kulutada. Selle piiri taga on juba igaühe enese vastutus ja tarkus (või
rumalus), mis määrab edasise.
Varsti, väga varsti pole
üldaitamine enam võimalik, lihtsalt ressurssi ei jätku (ärge tehke endale
illusioone lõputust rahavoost, mida … ei tule tagasi maksta). Tuleb teha
valikuid (nagu Dr Riigi telefoni automaatvastaja jätkaks … teha tuleb raskeid
valikuid, teha tuleb valusaid valikuid). Stressitest võib olla lihtne või
keeruline, valdkonnapõhine või üksikjuhtum, abistav või julm. Meie valik.
Viimane mõistepaar on omamoodi kaksikvendlus, stressitest teeb julma
otsekohesusega selgeks, et toimetad valel ala (või vale mudeliga, äri pole jätkusuutlik),
kuid samas on see abistav, sest saabunud tõehetk, omamoodi lunastus. Sest kui
validaatorid on teada andnud, et pead muutuma või … kuhtuma, siis on valikut
lihtsam teha, kui omas mahlas aurustudes ja abirahakätt välja sirutada. Pikalt.
Aastaid. Mnjah, omamoodi kergendus, kuid julm. Äri on läbi aegade olnud
indiviidile julm, kui mood muutus või kui kaubatee muutis suunda ja
kaupmees jäi sügavale liivakõrbe või vana Road 66 äärde, siis pididki
muutma/kolima ja muutuma. Vana äri lõppes. Nüüd …
Huulepulga jälg …
Millegipärast meenub
mulle rohkem otsustamatus (otsusta+matus) ja julgusetus, kui demokraatia ja
hoolivus, siis kui sõnarohkelt räägitakse „üldaitamisest“.
Kõigil neil Dr Riigi otsustamatuse hetkedel, mil poetakse iseenese
kehtestatud tegevusvabadust pärssivate regulatsioonide varju, kangastub mul
mõttes pigem lõik suurejoonelisest sõjadraamast „Pearl Harbor“, kus
rünnakuohvrite, kannatanute, vigastatute ülekoormuses polnud
meditsiinipersonalil mingit muud võimalust olukorda lahendada, kui hüljata
igapäevareeglid, neid julmalt ignoreerides. Isegi vereülekandeid tehti (NB!
sangarlikult) kõiki vahendeid kasutades (Ka vereülekannet läbi Cola
pudeli tehes ja sukkasid verejooksu peatamiseks kasutades ja oh imet, keegi ei
küsinud kas see vastab direktiivile või kasvõi kõige elementaarsematele
nõuetele, eesmärk oli päästa. Pääääästa!), kuid … Kuid enne koolapudelini
jõudmist tehti test, kes üldse … Saate aru? Sedagi tehti käepäraste vahenditega
– huulepulgaga. Huulepulgajälg määras ära, keda aidati või õigemini keda sai
veel aidata ja pääsesid edasi või tõsteti kõrvale. Kui päriselus on see
kujutletamatult julm ( kuid seda siiski tehti), siis majanduses on kätte
jõudmas aeg, mil otsustajad peavad „huulepulga jälge“ kasutusele
võtma. Julgelt. Sest: „Ta lähtus Friedrich Suure ütlusest: „Kes
kaitseb kõike, ei kaitse midagi”” (J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline
ajalugu” 2015. Lk 68). Eks ole?
Nagu me alguses
tõdesime, on ju juriidiline isik loodud füüsilise isiku kaitseks. Tuletame
meelde, et kui tuntud ettevõtja ütleb, et: „Annaks jumal, et mul pole õigus,
aga koondamised ja pankrotid tulevad“, siis on tal õigus – tulevad. Tulevad
koondamised (õigemini jätkuvad) ja tulevad pankrotid. Midagi pole teha. Kui
pankadele tehti millalgi stressitaluvuse teste, siis nüüd oleks aeg teha
selliseid huulepulga teste ka majanduses üldiselt. Valdkondade kaupa, sektorite
kaupa ja stressitaluvus peaks põhinema ühel põhilisel näitajal – milline on
valdkonna/sektori/firma taastumisvõime, kui me kuulutame välja null-punkti ehk
toimub (peaaegu) normaalne tegevus, siis kui kiiresti suudetakse sooritada
„lendstart“. See latt, milles me flopis või galopis üle peame
püüdlema on elujõulisus. Kes uut stiili ei omanda … Kas te teate kedagi kes
tänapäeval tipptulemusi saavutaks kääri hüpates? Ei tea? Ei saagi teada, sest
need kes tahtsid edasi võistelda need omandasid rullhüppe, seejärel flopi ja
nüüd lihvivad kalophüpet. Need kes käärihüppele truuks jäid, neist ei tea me
enam midagi. Nii ongi. Kes galoppi ei hüppa see turul ka ei püsi ja Dr Riigi
abikäsi ja kargutööstus on siinkohal vaid keelatud ained ja turu solkimine.
Edukaim kukkuja ei ole küll see tiitel, millega peaksime rahulduma. Mitte
mingil juhul.
Vaat selline jutt,
kahju, et see jutt (eriti selle spekulatiiv/utoopiline osa) Sulle ei meeldinud,
siis tegelikult ei meeldi see mullegi, samas midagi paremat peale
rekombineerimise ja uue aja loomise meil teiega ja
teile/meile pakkuda ka pole. Võtame või jätame. „Kahju et ma sulle ei meeldinud, aga kui
sulle tegi rõõmu mind vihata ja mulle inetusi öelda, siis ei pane ma seda sulle
pahaks. Pidid elus ju natukenegi mõnu tundma.“( A Christie „Uurivad Tommy ja
Tuppence“ Varrak 2016 Lk 327). Tore, et sain niigi palju abiks olla.
Järgneb …
Targutusi:
K. Rentola „Stalin ja Soome
saatus“ ÄP 2019
Lk35 „See ei
pruukinud tingimata olla kahepalgelisus ega topeltraamatupidamine, mida Maiski
pidas Inglismaa erijooneks, vaid suurvõimu huvide erinevate tahkude rõhutamine
olenevalt kontekstist.“
R. Siilasmaa
„Paranoiline optimist“ Pegasus 2020
Lk 87 „Kõik
ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes
kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi nähe,
mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“
R. J. Shiller „Arutu
õhin“ ÄP 2020
Lk 33 „Kui
föderaalreservi nõukogu tolleaegne esimees Alan Greenspan kasutas
aktsiainvestorite käitumist kirjeldades mõistet „arutu õhin (irrational
exuberance), siis haaras maailm neist sõnadest kinni. Ta kõneles ühel pidulikul
dineel 5 detsembril 1996 Washingtonis ja seda kõnet jälgiti televisiooni
vahendusel kõikjal üle maailma. Niipea kui ta oli need sõnad lausunud, kukkusid
aktsiaturud järsult. (…) Turgude järsk reaktsioon kogu maailmas neile kahele
sõnale keset vaoshoitud ja tähelepandamatut kõnet näis absurdne. Sellest
sündmusest sai lõbusa loo turgude jaburuse kohta, mida maailmas räägiti
veelmõnda aega.“
Lk 34 „Miks kõneldakse
„arutust õhinast“ veel aastaid hiljem? Ma usun, et need sõnad väljendavad
tabavalt teatavat ühiskondlikku nähtust, mida terased inimesed täheldasid oma
silmaga juba 1990-ndatel ning mis tegelikult paistab ajaloos ikka ja jälle
korduvat, kui turud on psühholoogia toimel erakordselt ja jätkusuutmatult kõrge
hinnatasemeni jõudnud.“
„Arutu õhin on
spekulatiivse mulli psühholoogiline alus. Spekulatiivseks mulliks nimetan
olukorda, kus uudised hinnatõusust üha enam kasvavad investorite entusiasmi,
mis levib inimeselt inimesele nagu psühholoogiline nakkus ja selle käigus
võimendab lugusid, millega võiks hinnatõusu õigustada., ning veab investorite
ringi aina laiemaks, sest vaatamata kahtlustele oma investeeringute reaalse
väärtuse suhtes tahetakse investeerida osalt kadesuusest teiste edu vastu ja
osalt mänguhasardist.“
M. White „Kennedy. Presidendi kuvandi
kujunemise lugu“ Imeline Ajalugu 2015
Lk 125 „Benjamin Bradlee kirjutas oma päevikus, et kui ta Valges Majas seltskondlikel koosviibimistel käis, oli JFK alati „laitmatult riides“ j et ta oli „sageli minu riiete suhtes üpris kriitiline. Mäletan, et kandsin ühel õhtul sinise ülikonna juurde pruune – väga tumedat tooni pruune – kingi a ta nägi ekstra vaeva, kuidas mulle öelda, et see ei ole sobilik – päeva ajal küll, aga mitte iialgi õhtul“.“
No comments:
Post a Comment