Põrketeooria: V3 Tulemuslik … omavärav?

 

Tundub, et meie Ühisruum on eksistentsiaalsed probleemid täielikult unustanud ja sukeldunud enesepettuslikult pseudoküsimuste lahendamisse. Isegi (või siis just seepärast, et mitte mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele?) kõige kibedama kolmikkriisi ajal.

 Teine meditsiinikriisi laine on kohal, tervishoiutöötajad eesrindelt ütlevad, et läheb raskeks, läheb väga raskeks (muide  seda öeldi murelikult kolm nädalat tagasi)  ja … Meie selle asemel, et tegeleda kriisiküsimuste lahendamisega, tegeleme kirglikult selliste teemadega nagu ministri lapsehoidjate/autojuhtide/kokkade küsimus, süvasukeldumisharjutuste süvamõtestamisega  ja abielu mõistega. Tegeleme ennastunustavalt (tuletage meelde energia jäävuse seadust). Uh, osasid neid eelnimetatud küsimusi isegi riiklikult tähtsa küsimusena. Nagu hoomate mõnedes turvalistes staapides käib töö täie hooga. Samal ajal on eesliinlased (need tervishoiutöötajad, kes igapäevaselt tegelevad meditsiinikriisi tõrjumisega) tõsiselt mures kriisimeetmete aeglase otsustusprotsessi suhtes.  Oeh, lõpuks sai Dr Riik ka maskikandmise kohustuse paika ja mõtiskleb lausa selle üle, et kas huviringe peaks sulgema või nakatagu edasi. Staabiohvitserid mängivad endiselt demokraatiat, sügades vastastikku kõhtu ning nurruvad sõnaosavuse mõnust. Otsustamatus ei ole demokraatia – otsustamatus on lihtsalt … otsustamatus. Eesliinlased kes igapäevaselt tegelevad elupäästmisega arvavad, et Dr Riik oleks pidanud sulgema kõik ja kohe - nii nagu kevadel (kui kevadel oli otsustus- ja materjalinappus, siis nüüd on personali nappus). Asjatundmatuna valdkonnas ei oska ma midagi rohkemat teha, kui kuulata asjatundjaid. Muide naabrinaine (üks neid kangelasi, kes seisid/seisavad rinnet hoides nii kevadel kui praegu) on asjatundja. Teda ma usun ja tema arvab just nii nagu eelnimetatud eesliinlaste seisukoht on. Eesliin ju, tema ei tohi, saa ega või eksida nii nagu …. staabiohvitserid.

 Hea elu sündroomi kõrvalmõjud.

 Kolmikkriisi administratiivkriis (julgus- ja otsustuskriis) jätkub, majanduskriisi üheksas laine on üpris pea kohale jõudmas.  Meie … Mida meie teiega teeme? Hm, kutsume kokku maskidevastase massimeeleavalduse? Peamine minister ütleb, et vaba rahvas, vaba maa – meeleavaldused on lubatud. Õige ka, aga süsteem „vaba maa-vaba rahvas“ eeldab ka teistega arvestamist. Isiklikku vastutust. Samas, tundub, et hea elu on mõnedel täielikult tasalülitanud kogu eluslooduse ühe põhifunktsiooni ehk enesekaitse ja enesesäiltamistungi. Mis aga on eriti murettekitav, siis see, et  „maskieitus“ – üks neist lõpututest „ei kampaaniatest – on sügavalt egoistlik. Siinjuures pole isegi küsimus selles, kas maskid aitavad või ei, vaid tegemist on egoismi manifestatsiooniga. Mika? Kui ma õigesti aru olen saanud, siis „kirurgilised maskid“ mida me kanname, on mõeldus selleks et maskikasutaja (näiteks kirurg) ei kannaks oma saastust/nakatust üle teistele (näiteks patsiendile). NB! Individuaalne kaitsevahend kaitseb Ühisruumi pigem …  indiviidi eest, mitte ei kaitse indiviidi Ühisruumi eest. Kui sellest vaatepunktist vaadata, siis meie teiega, kes kanname maske kaitseme ei-iste võimaliku nakatumise eest, samas kui nende võimalik nakkus levib vabalt Ühisruumi nakatades maskikandjaid. Nagu märgitud on mask pigem selle kandja saasta Ühisruumi kandmise pärssimiseks kui kandja kaitseks välismõjude vastu. Võib-olla pole ma õigesti aru saanud – ma pole ju selle ala asjatundja – kuid asjatundjate selgitustest jääb just selline mulje. Sellisel juhul on ei-istide demonstratsioon mitte sügavalt egoistliku maailmapildi demonstratsioon. Muidugi tekitas ei-istide demonstratsioon kohe vastudemonstratsiooni, ega ja-istidki maga. Tegeleme …jamaga. Või demokraatiaga?

Kuidas teile tundub, kas me põrgatame praegu (midagi) edasi või tagasi? Tegeldes pseudoprobleemidega kaotame vaid aega ja strateegilist manööverdusruumi/vabadust. Just see on vabadus, kui meil on vabadus teha valikuid.

 Strateegia: tagasisööt ehk ei-ism kõiges

 Kes võiksid meid edasi põrgatada? Hea küsimus. Lahedatel/rahulikel aegadel on neid kes seda staapides mudelites ja tabelites teevad hulgi. Meil on isegi loodud terve rida institutsioone ja institutsioonikesi, millised tegelevad tulevikumudelitega (ust mudel, mitte tegelikkus). Maailmas on sellisteks „nõiaköökideks“ kujunenud mainekad mõttekojad, millised koondavad oma ala asjatundjaid. Meilgi on mõned mõttekojad.

 Lugedes arveametniku pilguga, et mõttekoja Praktika (lad. praxis) pealik lahkub enneaegselt oma ametipostilt, et vedada käima järjekordset „ei kampaania“, siis arvasin, et … kahju ( „ei kampaania“ nimetus ise on negativistlik, ei lenda, ei uju ja jätab ka kahetise mulje – mida siis eitatakse?). Miks kahju? Inimese vaba valik ju. Kuid üks võimalik edasipõrgataja kukkus ju vedajate mängusüsteemist välja. Energia bilanss on rikutud. Edasipõrgatajast sai tagasisöötja? Mnjah, kas üldse peaksin midagi sellisest valikust arvama? Vaba rahvas, vaba maa, igaüks teeb nii nagu õigemaks peab, kuid … Kuid midagi jäi nagu arveametniku hinge vaevama. Mingi seletamatu tunne. Kahjutunne? Nukrus? …? Midagi oleks nagu pöördumatult raisku läinud? No midagi pole teha, kui inimene tundis tungi selline valik teha, siis on tal selleks ilmselt tungiv vajadus. Samas põrgatamisteooria järgi on mäng võtnud täiesti uue pöörde. Võib-olla on arveametniku arvamus harjumatu, kuid kui sellise kaliibriga mängijad väljuvad veosüsteemist (edasipõrkest) ja panustavad söötudele tagasi, siis oleme jõudnud väga haprasse seisu. Ainult kaitsemänguga mänge ei võideta. Kui kõik ründemängijad oma korvi all ringi sebivad (isegi kui nad seal salkades sebivad), siis punkte ei koguta. Korve ka. Pigem vastupidi. Võib küll „korvi saada“ nagu neiult tantsusaalis, kuid see pale asi millega skoorida. Asi võib olla ka proosalisem, kui asendada „neiu“ sõnaga „valija“ ja sõna „tantsusaalis“ sõnaga „valimised“. Iial ei tea, milline on tulemus, kui me üle tantsupõranda sammume ja kummardame … neiud ja valijad on … eee … valivad.  Neiud (ja ka valijad) harilikult virisejaid ei vali. Vaat niisugune tähelepanek.

Päevakorrapunkt nr 1 & nr 2

 Kuid kui ka targad inimesed hakkavad tegelema rumalate pseudoprobleemidega, siis kas see on tark või rumal tegu? Alati pole vaja kiirustada ja „puhtusega pidamisega“ üle pingutada, mõni asi tahab lihtsalt aianurgas laagerdumist, et … kasutuskõlblikuks muutuda. Kui te iga päev komposti (või sõnniku) hunnikut ümber pöörate, siis saate kehva tulemuse ja igapäevaselt rohkelt halba  haisu. Laagerdamisel saate sellest samast kooslusest vägeva kasvurammu ja aednikul sära silmadesse. Teisalt keerukamate süsteemide puhul tuleb muudatuste esilekutsumisega alustada tasa ja targu, selle kohta on N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini( „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008 Lk 73) teinud tähelepaneku:  „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“. Nii meil ongi juhtunud halb hais käib taevani, oleme ennast ära kurnanud ja hobune, vabandust, Ühisruum on ka närvis. Tulemuseks on tulemusetus.

 Igatahes on kurb lugu, kui targad inimesed kapselduvad/kapseldatakse pseudotegevusse. Ühisruumi energia ja aja raiskamine. Nagu väga hästi sõnastas minu õpetatud ja tark sõber: „ Ilmselt suudab iga vähegi terasem inimene panna ritta arvukalt olulisi sotsiaalseid , majanduslikke ja muid probleeme, mis vajavad hädasti lahendamist.  Mitmed neist  (näiteks õpetajate alatasustamine) on olnud üleval juba aastakümneid, mõned alles selgumas ( aastaks 2030 ennustatakse elektritarbimise tippkoormuse ajaks   arvestatavat defitsiiti). Oleks ju lubamatu, et probleeme hakatakse lahendama siis, kui kuri  on juba karjas. Paraku selles suunas just liigutaksegi. Juhul kui  ühist raha valesti kasutatakse, siis räägitakse sellest kui mittesihipärasest kasutamisest, mis on kui mitte kuritegelik siis taunitav igal juhul. Kui aga raisatakse aega ja sotsiaalset energiat, siis let`s go - mõisa köis, las lohiseb. Eesti meedia võiks toimuvale jahmerdamisele lähenda ka sellest küljest. selle asemel antakse aga näiteks kõikidest kanalitest Repsile "pasunasse" ametiauto väärkasutamise eest ( ma ei soovi teda siin õigustada). See on ju palju lihtsam ja rahvale peale minev ettevõtmine. Vägisi meenub mulle nõukaaegne anekdoot, milles kirjeldatakse kolhoosi üldkoosolekut, millel on päevakorras kaks punkti:1. uue kuuri ehitamine 2. kommunismi ehitamine. Kuna esimese punkti juures tõdeti, et puuduvad lauad kuuri ehitamiseks, siis keskenduti teisele teemale.“ Olen temaga täiesti nõus, eriti selle osaga, mis paljudele arvajatele, arutajatele, analüütikutele, poliitinimestle jääb märkamatuks,  et pseudoküsimuste ennastunustaval, kirglikul ja lausa vihasel moel raiskame meie  aega (seda taastumatut ressurssi) ja sotsiaalset energiat. Lisaksin vaid niipalju, et minu meelest on sotsiaalne energia kogu Ühisruumi ühisenergia ja kuigi märgitud energia kadu on meile mõistetav eelkõige selles, et Pilvepiir ja Dr Riik  ei tegele esmaselt mitte kõige esmaste vajadustega, siis tegelikult kaob pseudoküsimustele keskendumisega ka kõigi meie teiega energia. Toimub meeletu energiakadu, mida näitas ka mõttekoja Praktika pealiku lahkumine mängusüsteemist (ja mitte ainult tema lahkumine, vaid lahkumine veosüsteemist toimub salkade kaupa?. Mängusüsteem vaesustub, energia kaob. Kui M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 147) kirjutas, et:  „Ulmekirjanik Larry Niven ütles kord: „Dinosaurused surid välja, sest neil ei olnud kosmoseprogrammi. Ja kui meie sureme välja, sest meil pole kosmoseprogrammi, siis on see meile õieti paras!““, siis … oli tal õigus. Ei tahaks et seda mõtet parafraseeritaks kunagi niimoodi, et „Eestil ei olnud toimivat homseprogrammi,  et elu edasi põrgatada ja … paras neile!“ Prr.

 Ja siin me nüüd oleme, …

… meil on hädavajalik enne kriisi täies jõus kohale jõudmist tegeleda vähemasti „kuuri ehitamisega“, kuid meie tegeleme mingi nr 2/3/4 punktiga. Ei maksa arvata, et me ei peaks ka nr 2 punktide arutamisega tegelema, vastupidi, kindlast peame, kuid siis kui selleks on õige aeg, kuid kriisi lahendamisele ei anna see midagi. Praegu …. Praegu, sel ajal kui kolmikkriis meie teiega eluolu ikka ahtamale pinnale surub, tegeleme hoopistükkis ennastunustavalt üha uute lahkkondade loomisega. Nagu kirjutab C Gallo („Jutuvestja saladused“ Million Mindset OÜ 2020 Lk 38) Sõites rongiga San Fransiscos „Uurisin enda ümber istuvate inimeste nägusid. Vaid mõni paistis õnnelik. Nad põrnitsesid mossis näoga mobiiltelefoni või vaatasid igatsust täis pilguga aknast välja. Sära nende silmis oli kustunud. Kuskil olid nad oma kire kaotanud.“ Aga kuhu meie kaotasime oma sära silmist? Millal? Miks? Saime liiga targaks? Pigem ülbeks. Mõtleme et teame kõike, aga …  „Tänapäeva inimesed on peaaegu kõik nagu zombistunud nuumhaned: tähtsusetut infot nii silmini täis topitud, et nad on ühtaegu pundunud ja hirmul, samas tuimad, pooleldi koomas.“ („Õllepunkatid“ lk 190). Vaat selline lugu. Täis, infot täis topitud! NB! Topitud.

Vägev vaenlane … jälle

Kõikvõimalikud staabid jätkavad vaenlaskujude loomist, sest mida  oleksid staabid väärt ilma (kujutletavate) vaenlasteta kellega võidelda? Kui  Mainemeister väitis, et  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“ (lk 196), siis seda strateegiat (mis ei ole ideoloogia) toetab tänapäeval olemuslikult sotsiaalmeedia. Kuid see ongi strateegia mõte, lasta ürsed jõud valla ja vaid veidikese suunata nende kirgede ja lahkkondade  üleskruvimist. Seletame selle mehhanismi lahti: „Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab (…)“

„Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“ Vaat niimoodi! Andekas mehhanism ju? Kuid siinkohal tuleb tähele panna paari Meistri „avameelsust“ (mis võivad omakorda olla propaganda propagandas), nimelt eeldab sellise mehhanismi käivitamine et: (1) rahvas on killustunud rohkem kui kunagi varem, (2) faktid muutuvad teisejärguliseks, (3) meistrid improviseerivad uue identiteedi (rahvale ja rahvast), (4) publik suletakse verbaalse müüri taha. Punkt. Meistrite improviseeritud identiteet ongi lukku pandud. Muide ei maksa seda lukku panemist vaadata vaid ühelt poolt, kõik turuosalised püüavad lukustada meid teiega. See ongi turu loogika, lihtsalt osade poliittehnoloogide lukud on rabedamad kui teistel (neist me saame aru ja vääname luku lahti). Sellega on nagu IQ punktidega, erinevad vaatenurgad muudavad selle väärtust „ Ehk nagu Benoz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti,  mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017 lk 26). Eee, kas me tahame siis omada 80 punktilist IQ-d? Ei? Vaatame siis mitmest punktist ja mitmel viisil ehk saame kogumis targemaks.

 Räägime demokraatiast …

 Päevast päeva räägitakse meile demokraatiast või … ohust sellele. (Viimasel ajal on küll jutuvestjad kaldunud demokraatia teemadelt Õigusriigi teemadele. Hm, kas demos/rahvas on asendumas riigi õigusega?)  Aga mida me mõistame demokraatia all? Mida igaüks meist mõistab selle sõna/mõiste all? Või on seegi vabasõna – vabalt tõlgendatav, vabalt sisustatav? Hm, tundub nii. Kuid esiteks ametlik definitsioon:

Vikipeedia: „ Demokraatia (ka rahva võim) on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite (otsedemokraatia) või rahva poolt valitud esindajate kaudu (esindusdemokraatia)“

Euroopa Nõukogu:  „Sõna demokraatia tuleb kreekakeelsetest sõnadest demos, mis tähendab inimesi, ja kratos, mis tähendab võimu. Järelikult võib demokraatiat mõista kui rahvavõimu, juhtimisviisi, mis sõltub rahva tahtest. Üle maailma on nii palju demokraatliku valitsuse eri vorme, et sageli on lihtsam mõista demokraatiat läbi selle, mida see kindlasti ei ole.“ Nendes definitsioonides on kaks head tähelepanekut: esiteks et demokraatia võib olla nii otsedemokraatia, kui ka esindusdemokraatia ja teiseks demokraatia on nii mitmekesine et seda on kergem defineerida läbi selle mida see ei ole (sic!).

Kui see on nii, siis mõned silmapaistvate mõtlejate (ja naljavendade) käsitlus demokraatiast.

              Beigbeder  „17,90 E“ Varrak 2011 Lk 16 „… Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ Ta ei tõmmanud meid tillist. Ta ei öelnud, et see on parim elukorraldus. Ta ütles „halvim“.“

 W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 121 „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju. „

 Tammert „Poliitilised valikud“ Aimwell 2017 Lk 42 „Demokraatia laienemine ning hääleõiguse andmine suurele hulgale inimestele, kes ise midagi ei tooda ning põhjus-tagajärg seoseid ei mõista, suurendas nende mõju poliitikale. Tänu sellele tõusis võrdsuse ja inimõiguste teema rahvaesindajate valimistel oluliseks ning kujunes välja koalitsioon riigi abist ülalpeetavate valijate ning populistlikke lubadusi jagavate parteide vahel, kes esindasid riigi bürokraatliku organisatsiooni huvisid.“

Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 29 „Demokraatia tugineb Abraham Lincolni põhimõttele: „Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.““

 Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 107 „Demokraatiatel, nagu inimolenditelgi, on kalduvus lõdvestuda, kui kõige hullem on möödas.“

 I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 73 „Me võime piirata demokraatiat, et suurendada konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul. Me võime piirata globaliseerumist lootuses kindlustada demokraatlikku legitiimsust oma kodumaal. Me võime demokraatiat ka globaliseerida, kuid rahvusliku suveräänsuse arvel. Aga meil ei ole mitte mingil juhul võimalik nautida ühekorraga hüperglobaliseerumist, demokraatiat ja suveräänsust. Ometi just seda enamik valitsusi tahab. Nad tahavad, et inimestel oleks valimisõigus, aga nad ei taha lubada inimestel valida „populistlikke poliitikaid.“

„Niisiis selle asemel et valida suveräänse demokraatia, globaliseerunud demokraatia või globaliseerumissõbraliku autoritaarsuse vahel, püüab poliitiline eliit demokraatiat ja suveräänsust niimoodi ümber defineerida, et võimatu muutuks võimalikuks. Tulemus aga ei toimi: selleks on ilma valikuteta demokraatia, ilma tähenduseta suveräänsus ja ilma legitiimsuseta globaliseerumine.“

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 307 „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ Lk 109 „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“

 Kui teile tundub viimase autori väljendusviis liiga turupõhine, lausa räigelt „parempoolne“ siis olete sügavalt eksinud T.S. on olnud Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku pidukonna liige, olnud   Berliini finantssenaator (liidumaa rahandusminister) ja olnud 2009–2010 oli  Riigipanga juhatuse liige. Nii, et … ka kurakäelised võivad majandusloogikast aru saada. Tore, kuid … Ups! Värskeim Vikipeedia inf annab teada, et „Thilo Sarrazin (…) on Saksa poliitik ja majandustegelane. Ta kuulus Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse, kust Sarrazin tema "poliitiliselt ebakorrektsete" veendumuste tõttu 31. juulil 2020 välja heideti“ Mnjah, niipalju siis vabast mõtlemisest ja demokraatiast. Ka vabadus olla väljaheidetu on … vabadus.

  Niipalju siis demokraatia visioonidest eri nurkade alt. Ilmselt võiks küll huvitavate nüanssidega jätkata, kuid ilmselt viiks see meid teiega veelgi suuremasse segadusse. Nii ja kui meile tundus, et meil on juba mitme nurga alt demokraatiat vaadeldud ja meie IQ on juba enneolematu punktivõidu saavutanud, siis tuleb Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 398) ja keerab kogu meie demokraatiamõistmise  pea peale: „Me kujutame sageli ette, et demokraatia ja vaba turg võitsid, kuna need on „head“. Tegelikkuses viis võidule vaid see, et need muutsid ülemaailmse andmetöötlussüsteemi tõhusamaks.“  Põmaki. Niisiis kogu demokraatia mõte on … olla tõhusaim ülemaailmne andmetöötlussüsteem. Hm, kas tõesti? Niipalju siis vabadusest ja demokraatiast? Kummaline, kuid … mine sa tea, võrreldes kõigi teiste kummalisustega päris lopsakas mõttepojuke.

 Sõna on vaba, raha on vaba, kõik on … vabad kahtlema

Tegelikult me ei tunneta (isegi kui me seda oleme) ennast andmetöötlussüsteemina, algoritmina. Teisalt võib-olla just seepärast me niipalju vaidlemegi demokraatia ja turu üle, et me püüame pidevalt täiustada süsteemi? Katsetame kas vabadus on otsetee või  … lühiühendus. Katsetused jätkuvad. Nagu me viimasel ajal oleme tead saanud, siis sõna on vaba (seda võisime lugeda lausa riigipea kampsikult), nüüd teame Maaisa pidukonna reklaamist, et ka raha on vaba. Tore. Elame justkui õnnelikul ajal – kõik on vaba ja kõigil on õigused. Mis veel on vaba? Millised õigused meil on? Ilmneb, et inimesed on vabad ka demokraatias kahtlema (see lausekatke tundub mõnelegi pühaduserüvetusena, kuid pidage hoogu, lugege edasi). Nagu I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 67) märgib: „Euroopa üldist meeleolu saab kokku võtta järgmiselt: „ Üks põhjusi, miks paljud inimesed demokraatias kahtlevad, on tõsiasi, et neil on selleks õigus.“ 2012 aasta Euroopa tuleviku uuring näitas, et ainult kolmandik eurooplasteks usub, et nende hääl Euroopa Liidu tasandil ka maksab, ning tühised 18 protsenti itaallastest ja 15 protsenti kreeklastest usuvad, et nende hääl maksab isegi nende omal maal.“  Vaat selline õigus ja vabadus kahelda. Ja inimesed on hakanud ka kahtlema

 Valides ...

Selleks et millegi üle hääletada/valida peab kõigepealt enesele selgeks tegema mille vahel on valida või on nii nagu ütles on kaks mittevalikut, kaks alternatiivide puudumise poliitikat nagu seda väljendas I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 74). Piltlikult: Kui teilt küsitakse, kas te valite sinihallitusjuustu või valgehallitusjuustu, siis on see tõesti valikuga küsimus, kuid kui teilt küsitakse kas te tahate sinise või valge hallitusega leiba, siis see pole valik – see on mittevalik. Kuid kõik oleneb lugudest. Ja jutuvestjatest. Ja meist teiega, kas me viitsime neid lugusid kuulata ja mida me nendest aru saame.

Lood ... 

Y Harari, kes väidab et maailm koosneb lugudest kirjutas tähendusrikkalt, et: „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“

„Niipea kui isiklik identiteet ja ühiskondlikud süsteemid on rajatud mingile loole, muutub selles kahtlemine mõeldamatuks – mitte seda toetavate tõendite tõttu, vaid selle pärast, et selle koostlagunemine tooks kaasa nii isikliku kui ühiskondliku katastroofi. Ajaloolises plaanis on katus mõnikord vundamendist tähtsam.“ (lk 301)

Kuid mis põhitähtis „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Brexiti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus  sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“ „Olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“ (lk 65)

M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 43) arvab tunnetest sedamoodi: „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“

„Tunnetes kinni olemine või neile üleliia suure rõhu panemine veab meid alt ühel lihtsal põhjusel – tunded ei kesta kuigi kaua. Mis iganes meid täna õnnelikuks teeb, ei tee seda enam homme., kuna meie bioloogiline olemus vajab alati midagi veel. Õnnele keskendumine viib vältimatult alati lõputu „millegi veel“ jahtimisele – uue kodu, uue suhte, veel ühe lapse, veel ühe palgatõusu. Ja kõigist meie higistamistest ja pingutustest hoolimata jõuame tagasi sellesama tundeni, mille juurest me alustasime: puudulikkus.“

„Psühholoogid kutsuvad seda mõistet vahel „hedooniliseks jooksurattaks“: me teeme alati rasket tööd, et oma elujärge muuta, kuid tegelikult ei tunne me end kunagi eriti teistmoodi.“

„Sellepärast ongi meie probleemid korduvad ja vältimatud. Inimene, kellega abiellud, on samuti inimene, kellega sa kõige rohkem tülitsed. Maja, mille sa ostad, on ka see maja, mida sul parandada tuleb. See unistuste töökoht on ka see, mille pärast sa kõige rohkem stressis oled. Kõigega kaasneb möödapääsmatu ohverdus – mis iganes annab meile hea tunde, see toob meile tahes-tahtmata ka halva tunde. Mida saame, on ühtlasi see, mida me kaotame. See mis loob meile positiivseid kogemusi, defineerib ühtlasi meie negatiivseid kogemusi.

See on päris raske pala alla neelata. Meile meeldib mõte, et kuskil on mingil kujul olemas ülim õnn, mida on võimalik saavutada. Meile meeldib mõte, et meil on võimalik kõiki oma tundest, et oleme kõik saavutanud ja eluga täiesti rahul, igavesti. Kuid seda me ei saa.“ Nii, et meie valik on …

Andestamatus 

Meie valik küll, kuid kui uskuda Henry Kissingeri („Diplomaatia Varrak 2000 Lk 389), siis „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.” Saite nüüd aru, meie teiega soovime hetkesoovidele vastutulekut, kuid … ei andesta seda. Keeruline valik? (Lk 466) „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.” Vaat selline lugu. Nagu vanas muinasjutus: lähed paremale kaotad elu, lähed vasakule kaotad hobuse (ja elu). Mida valid? Targad kosjalise leidsid lahenduse, õnne, mittetargad …

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 C. Newport „Süvenemine“ ÄP 2019

 Lk 45 Rööprähklemine – multitasking ja tähelepanu jääk. „“Ühelt koosolekult teisele jooksmine, ühe projekti kallal töö alustamine ja kohe järgmisele hüppamine on asutuste igapäevaelu osa.“ „Niisuguse töökorralduse probleem on aga Leroy arvates selles, et ülesandelt A ülesandele B ümber lülitudes ei tule kogu tähelepanu kohe kaasa – tähelepanu jääk jääb ikka algsele ülesandele. Jääk on eriti suur siis, kui ülesande A kallal tehtud töö oli enne ümberlülitumist vähse süvenemise ja nõrga intensiivsusega; ent isegi juhul, kui algne ülesanne enne edasiliikumist lõpetataks, jääb tähelepanu mõneks ajaks hajusaks.“

Lk 65 „Hõivatusd olek, kui produktiivsuse näitaja. Kuna puuduvad selged näitajad selle kohta, mida tähendab olla oma töös produktiivne ja väärtuslik, pöörduvad paljud teadmustöötajad tagasi tööstusajastul kasutusel olnud tõhususnäitajate juurde: teha palju asju nähtaval moel“ (e-kirjdele vastamine, koosolekud  jne)

Lk 126 „Cristensen selgitas hiljem, et eraldusjoon mida ja kuidas vahel on oluline, kuid sageli jäetakse see professionaalide hulgas tähelepanuta. Tihti tahetakse panna kiiresti paika eesmärgi saavutamiseks vajalik strateegia, kuid selle strateegia elluviimisega jäädakse hätta.“

Lk 199 „ Me veedame suure osa oma päevast autopilootolekus., st me ei pööra kuigi palju tähelepanu sellele,mida me oma ajaga teeme. See on probleem.“