Põrketeooria V1: Hulgakesi hulluks

 

Elame muutlikul ajal. Kiirel ja muutlikul ajal. Muutused ajas on normaalsus, kuid kiired muutused võivad kaasa tuua mitte ainult muutusi vaid nihkeid, et mitte öelda nihestusi. Margaret Thatcherile kuulub mõtteavaldus, et: „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.” „Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest“. ( „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 205). Tundub igati asise mõttena, millest võiksime endagi elu korraldamisel „šnitti“ võtta. Igaüks  meist teeb valikuid, kuid … Kui kuigi kõik tahaksid olla valikute juures, siis otsustada, ja eriti vastutada, ei taheta. Kuid kui koostöölist võrgustikku ei tekki, siis tekib, mõistena, ühiskonna ( mis tegelikult võiks olla kooskond) asemel lahkkond (reaalsusena).

Kahju, raisatud energiast, kuid inimlikul hullusel on nii positiivseid väljundeid, kui negatiivseid. Maailm põrkab kas edasi või tagasi. Tagasipõrgatamise näiteks:

„ Aasta 1912 oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale. Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu. Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus, suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses maailma.“  „Seda, mis nüüd järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 Lk 85/86). Eks ole kurb näide? Eee … kurb küll, aga kui kogu seda õudust poleks juhtunud, siis oleks maailm arenenud hoopis teist rada pidi, kuid Eesti riik oleks ilmselt jäänud sündimata. Vaat sellised lood. Igast tagasipõrkest tekkivad kellegi jaoks ka edasipõrked või vähemalt kõrvalpõiked. Meil on põrketeoorias eriliselt vedanud, sest ajaloo loosirattal oleme kahel korral võitnud peavõidu – iseseisva riigi. Meile on antud unikaalne võimalus ise otsustada (küll keskkonda arvestades), kuidas ennast edasi põrgatada.

Siinkohal oleks paslik tuua JFK positiivse edasipõrgatamise legendaarne Kuumana:  „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“.  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“. „ Vastus on lihtne: kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et mei ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 (lk 77/76/11). Tore positiivne edasipõrge.

 Hulluse seadus

 1841 aastal formuleeris C. Mackay rahva hulluse seaduse: „Inimesed lähevad karjas hulluks, tulevad taas mõistusele aeglaselt ja ükshaaval.“ (J. Gleick („Informatsioon“ Imeline Teadus 2014 Lk 430). Tundub tuttav? Ehhee, peab paika senini, inimesed lähevad jätkuvalt hulluks hulgakaupa ja kiiresti on see siis tulbisibulate ostmisel või ideefetišisis. Vahel on arusaamatu, mis on selle põhjuseks, vedavaks jõuks või päästikuks.  Tundub et see ütlemine iseloomustab mitmeid elu valdkondi, see on nagu mingi nähtamatu tõbi, mis väljendub kergemas vormis moehaigusena ja raskemas mingi kujutletava korra (Y. Harari formuleering) aspekti ületähtsustamises. Kuid nii nagu ikka, olenemata sellest milline on hulluse/haiguse sümptomid, ravi saab olla tõhus vaid siis kui on välja selgitatud, millega tegemist, mida on vaja ravida/remontida. Puukoi või majavammi ülevärvimine ei paranda olukorda, kuigi ajutiselt ilustab probleemi välisilmet. Tegelikkuses käib käärimine edasi kuni varistab ehitise kokku. Ja see juhuslik näide – puukoi/majavamm -  ei puuduta mitte ainult aidakest või sara, vaid ka suuremaid konstruktsioone, terveid impeeriume (nii riiklikke kui äri). Just seepärast on vaja valida õige ravi … Kui õiget abi probleemi lahendamiseks ei leia, siis järgmine lahendus on … buldooser.

Vahel on probleem/haigus pigem kujutletav (või moe küsimus) kui tegelikkus nn fantoomnähud. Probleemi pole, kuid ettekujutus või suundpropaganda tekitavad tunde nagu oleks probleem. Kõige tähtsam probleem. Kuid needki on mõeldud endale nii realistlikuks, et lõpuks on raske  vahet teha kujutletava või tegeliku probleemi vahel. Siin me nüüd oleme, kogu maailm on täis probleeme, küll kujutletavaid, küll tegelikke. Elame probleemses maailmas. Meie …

 Fantoomprobleemid, juurprobleemid ja tuumlahendused

 Meie kujutame ka ette, et meil on probleemid. Ega me teistest kehvemad ei saa olla. Selle asemel, et jõudsal sammul edasi tuhiseda, kasvatame usinasti fantoomprobleemide võpsikuid ja mässime ennast kujutletavate probleemide võpsikusse nii kinni, et oleme kaotanud suunatama, hoo ja arukuse. Kuid vaadake, kurbloolisus on selles, et selle asemel et tegeleda tervemõistuslikult nende probleemidega, mida meil on vaja lahendada, siis seda me ei tee, sest pseudoprobleemide hulgakesi hullukspadrikus on tegelikud probleemid nii alla surutud, et neid ei hoomatagi.

Tõsiasi on selles, et juurprobleemid ei kao kuhugi, kui nendega ei tegelda, kui neile ei leita tuumlahendusi. Meie juurprobleemid on:

rahvastiku vähenemine,

tootlikkuse kesine tase,

ressursside ebatõhus kasutamine,

riikliku täpisreguleerimise, tsentraliseerimise ning plaanimajanduse pealetung igal elualal ja

 „ohustatud enamuse“ teke (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019).

 Just ohustatud enamus on see, kes on muutunud ettevaatlikuks kõikvõimalike kiirmuudatuste suhtes. Nad ei mõista neid muudatusi, need ei ole nende parima arusaama kohaselt nende probleemid (need ei ole nende arvates üldse probleemid), nad peavad neid keskuste bürokraatiamängudeks. Teisalt iga kord kui nad midagi üritavad teha enesega hakkamasaamiseks põrkuvad nad üha uutele bürokraatlikele kordonitele, mille läbimiseks on vaja taodelda üha uusi lube/tõeneid. Kui nad näevad, et näevad, et kordonitesse koguneb üha rohkem lubamehi, kes räägivad sealjuures kurjal häälel vihase pilguga õnnest, võrdsusest ja väärtustest, siis nad ei saa ka sellest aru, sest sõnad väärtus, vabadus ja õnn olid enne teistsuguse tähendusega. Pole mõistetavad. See ei ole vabadus, et on võimalik taodelda kordonipidajalt väärtuslikku lubatähte, see on oht. Oht enamusele. Pealegi inimesel, kellel on meelepärane töö/tegevus ja tugivõrgustik tegeleb „oma asjadega“, rakendamata energia seevastu tegeleb süüdlaste otsimisega.

 Ennaktempoliste kirjutatud väärtuste paljusus.

 Tõsiasi on, et kirjutatud väärtusi on tekkinud nii palju, et need ei mahu enam meie ühisruumi  ära. Nagu näitas pensionisammaste lugu Riigikohtus, siis isegi põhiseaduslikud õigused ei mahu enam ära, neid tuleb kasutada (tähtsuse järgi) järjekorras. Meie õiguste ja väärtuste süsteem on nagu parkimismaja, järgmist õigust saab kasutada üksnes siis kui on vabanenud koht, see et kellelgi on „õigus“ parkida oma väärtusi ei tähenda, et see on võimalik. Enamgi veel, kui keegi „oma õiguse“ pargib kõrvuti asuvate parkimiskohtade puhul piiri peale ja ka teine pargib samuti (laiavalt, hoolimatult), siis kolmas nende vahele või kõrvale oma õigust parkida ei saa – ei mahu ära. Kui kõik niimoodi pargivad, siis ... Eh, õigus on, koht on (juriidiliselt), kuid kasutada ei saa. Konflikt. 

 Siinkohal ongi paslik märkida, et inimesed saavad enamikel juhtudel ise paremini hakkama oma elu korraldamisega kui seda suudavad keskustest tulevad õnnevalemid. Kui te ei usu, siis vaadake liiklust lumisel talvel, mil "võimud" pole suutnud teid korralikult lahti ajada, siis juhid sõidavad 1,5 rajalisel teel malelauas. Kellelgi ei tule pähegi „oma õigusega“ (mis on ju tema väärtus?),  sõita poole autoga lumehanges või küliti teise auto katusel. Sellisel juhul muutub auto väärtsetuks. Nii ka väärtustega, iseregulatsiooni korras paigutuvad need malelauda ja kõik mahuvad ära. Ka õigused mahuvad ära.  Ah, et sõit lähen aeglasemaks? Läheb küll, nii nagu iga uue asjaga harjumine võtab aega, kuid kõik jõuavad kohale. Seni kuni ohustatud enamus ei tunne ennast kindlalt, on meil vaid ummikud või sõit tupikutesse. Nagu praegune pikaaegsest heast elust tulenev kõigi vastaseisu ja õiguste masstootmine on maailmas välja joonistunud.

Vaba ja rahulolev, oma saavutusi hindav ja enese võimeid kasutav inimene on harilikult ise kreatiivsem, teiste suhtes leplikum ja lahendusi otsiv. Virisemine, kidumine ja pealekaebamine viivad vaid energia sumbumiseni ja probleemivõsas ekslemisele.

 Sügismeeleolud

Sügis, osa meist teiega tunnevad ennast mõnusalt igal aastaajal, mõnele tuleb rännukihk või tusatuju peale. No mõne teeb täitsa õnnetuks ja siis tulevad … Ei, ei mitte puhastusteenuse pakkujad vaid poliitinimesed, nemad … Nemad teavad ravi kõigele retseptiga kiirelt ja valesti. „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011Lk 47) Et „valesti“  väga välja ei paistaks, siis õilistatakse oma püüdlusi vürtssõnadega nagu „väärtused“,  „võrdus“ jne. Ärge saage valesti aru, arveametnikuna olen suur väärtuste pooldaja, sest väärtused on nagu kindel kaaluviht või tollipulk, millega saab asju mõõta. Standard. Kilogramm on olnud kilogramm selle kokku leppimisest saadik. Samuti tund, meeter ja memme musi. Tore, on millelegi tugineda, mitte vaid kätega vehkida. See on väärtus omaette. Teisalt on inim- ja inimestevahelistes suhetes  väärtusi mis on ajas muutuvad. Meie kiirel ajal mil (peaaegu) kõigil on võimalik ennast võrrelda kõigi teistega on nii mõõdupuud kui ka väärtused kiires muutuses. Kuna aeg on nii kiire, siis ei oota me enam ära väärtuste evolutsioonilist muutust, vaid püüame luua üleüldist õnne – kehtestada „õigete“ väärtuste sisu ja õnne mõiste seadustega. Loome uue, standardiseeritud õnne. Kuid kõik need väärtused, mis ei ole kasvanud täieõiguslikeks väärtusteks oma loomulikul teel, teevad inimesed tegelikult õnnetuks. Need väärtused ei tundu „õiged“ väärtused. Väärtused muutuvad kogu aeg ja tihtilugu muutub eilne väärtus tänaseks paheks ja … ka vastupidi. Minu koolipõlves peeti meest, kes kammis tänaval pead … eee … ütleme naiselikuks, naist kellel paistis kleidi alt aluspesu õlapael või kombinee äär (oeh, mis see veel on?) kergete elukommetega naiseks ja laps kellel polnud klassipäevikusse kirjutada isanime …tüdrukulapseks. Eks ole imelik? Kuid kõik need hoiakud põhinesid mingitel sel ajal kehtinud väärtustel. Tänapäeval pole ükski neist enam kehtiv ja tore on. Me elame hulka vabamal ajal, mil tähtsuse on omandanud asjade sisu, mitte vorm. Kuid vormi, kui mõõdupuu, puudumine muudab osasid meist teiega rahutuks – ebakindlaks. Kus on piir hea ja kurja vahel?  Kas ma olen heade või pahade poolel? Kaob baasvundament selleks et teada, mis on õige, mis vale. Kuidas õigeks olemist mõõta? Seda kindlusetuse tunnet püütaksegi pidukondade poolt täita juriidiliselt määratletud väärtustega, kuid kuna ühiskonnas eksisteerivad nii vanad, kui ka alles uuteks kasvavad väärtused ja juriidilised  toorväärtused, siis tekkib väärtuskonflikt väheste teadlike ja teadmatute,  noorte ja traditsionalistide ning kelle iganes vahel, keda suudetakse riidu ajada. Seda segadustkasutavad ära kõik poliittehnoloogi, et ennast või oma kliente paremini turul eksponeerida. Kõik kasutavad poliittehnoloogiaid ja propagandat. NB! Kõik, mitte ainult ühed. Niimoodi luuaksegi ühisruumis kooskonna asemele lahkkonda.

 Lahkkonna loomine

Lahkkonna loomise retsept on imelihtne ja igivana. Näiteks: „Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge R oli rahvast lollitada: „Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu? Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.””. (W. Sonnenfeldt „Ma olin Nürnbergis” LK 33).

Tänapäevalgi pole midagi muutunud, samad hoovad töötavad endiselt: „Propaganda, nagu muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“ (G Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 72).

Sellel fenomenil on ka oma mootor – inimlik mugavus, isegi laiskus. Mõttelaiskus. „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“ „Laksud tekitavad ka sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“ M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 40/41). Nii et probleemidest pole pääsu, kõik oleneb vaid sellest millal. Kui kõvad. Kuhu? Vaadake eesti keeles on laks väga mitmetähenduslik sõna. Eks ole. Vaadake, et te lõpuks ata-ata ei saa.

 Tegelikkuse ülevõõpamine.

Nii, nüüd on vaenlasekuju loodud ja lahkkond moodustatud, nüüd … Nüüd asub tööle meistermees propaganda ja maalib kõik kõhkluspraod ja hirmumõrad vägevamates värvides üle. See maaler annab meile vaenlase ja tegevussuuna. Ja meie asume kuulekalt, lausa  ennastsalgavalt võitleme millegi, mis meile on maalitud koletiseks ja kellegagi, keda me ei tunne  ning millegi/kellegi eest, keda me ei tunnegi, teadmata probleemi tegelikke põhjuseid ja liikumapanevaid jõude. Tegeleme teiste (vahel kujutletavate) probleemidega,  jättes tegemata need tegevused, mida me peaksime ilmtingimata tegema oma edu nimel. Tõsiasi on see, et me saame teisi aidata vaid siis, kui me oleme olnud oma probleemide lahendamisel edukad. Vaid sellisel juhul on mida jagada: kogemusi, probleemilahendusi, edu. Maalermeistrite eesmärgiks võib olla mitte hädaliste aitamine vaid meie eksitamine õigelt teelt. Kõik me oleme konkurendid ressursside kasutamisel, mis need siis mingil konkreetsel juhul ka poleks.

Nagu kirjutab propagandamehhanismide asjatundja G. Potšeptsov ( „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 70/22) „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“ „Propaganda liigub nende suundumuste raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale mitte vastanduda, vaid tema keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla mugav ning tõlgendada uusi fakte ümber nii, et  ei kutsu esile ärritust.“„Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“„Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli, mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“ Prr, päris trööstitu pilt. Selle järgi oleme meie teiega ilmselt pahaaimamata endasse alla laadinud mingi propagandaampsu, pidades seda ürgtõeks, mitte moonutatud, mugavusreaalsuseks. Mida teha? Ekspert annab ka kiire haigusteravi retsepti: „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ (lk 24) Vaat selline lugu. Ikka peab jälgima ka poliit-, moraali- ja väärtushügieeni, et saada aru kas oleme hulganisti minejad või üksikult tulijad.

Kui me nendel asjadel vahet ei tee, siis ongi väärtuskonflikt möödapääsmatu.

Järgneb …

Targutusi:

W Herrendorf „Miks me varastasime auto“ Eesti Raamat 2018

 

Lk 61 „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.  Kusjuures ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest täiesti aru saanud. Midagi sellest asjast oli mulle kohe selge. Aga midagi ei olnud ka.“ 14 aastase poisi arutlus.

 

Lk 129 „Vanainimesed meenutavad noortest sagedamini positiivseid mälestusi, mõlgutavad meeldivaid mõtteid, otsivad ja säilitavad soodsat informatsiooni, otsivad ja vaatavad õnnelikke nägusid ning pööravad tähelepanu ostetud kaupade plussidele.

„Pange tähele, et vanemad inimsed suunduvad nendesse päikselistesse paikadesse äärmiselt tõhusa vaimse manöövri abil, mida oleme juba kohanud: nad keskendavad neile punktidele oma tähelepanu. Ja tõepoolest, kõige suuremat tujutõusu ilmutavad need vanainimesed, kellel on parimad tähelepanu korraldamise oskused (need kes on osavad seda suunama positiivsele ja seal hoidma.). Vanematel inimestel, kellel need oskused on kehvad, ei suuda kontrollida oma tähelepanu, et vabastada end kannatustest. Just nemad on need, kelle tuju vananedes halveneb. Olen valmis kihla vedama, et nemad on ühtlasi need, kes on andnud aluse ekslikule stereotüübile kergesti ärrituvast ja kibestunud vanainimestest, kuna pahurad inimesed torkavad lihtsalt rahulolevatest rohkem silma.“

„Küsisin kunagi professor Carstenilt, kuidas tal tekkis esimest korda mõte, et paljud vanemad inimesed on otsustanud oma järelejäänud päevad maksimaalselt ära kasutada, keskendudes positiivsele, mitte negatiivsele. Ta vastas, et oli küsitlenud vanadekodus elavat õde ja uurinud neilt, kuidas nad tulevad toime negatiivsete sündmuste (…) Õed vastasid korraga. „Oi, meil pole aega, et selle pärast muret tunda“. Carstensen mäletas, et see vastus viis ta segadusse, sest aeg oli ainus, mida pensionäridest õdedel, kellel puudusid töökoht, majapidamisülesanded ja perekondlikud kohustused, oli. Ent siis, mõttevälgatusega, mis pani aluse tema mõjukale ideele eluea motivatsiooni teemal, taipas Carstensen, et „aeg“, millest õed rääkisid, polnud mitte aeg, mis oli nende käsutuses mõnel konkreetsel päeval, vaid hoopis aeg, mis oli nende käsutuses kogu ülejäänud elu. Sellest vaatenurgast võetuna polnud daamidel mõistlik kulutada kuigi suurt osa neile veel jäänud ajast ebameeldivatele sündmustele.

Lk 131 „“ Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““

 

 

H Troyat „Paul I“ Eesti Raamat 2005

 

Lk75 „ On olemas virtuaalne truudusetus, mis aitab hoida reaalset truudust paremini, kui kirikus lausutud tõotus“

Lk 77 „Otsides abi oma püüdlustele indiviide massiks kokku suruda, ümbritseb ta end kõlava kõri ja piiratud ajuga ohvitseridest, kes vastuvaidlematult viivad ellu tema loomataltsutajaunelmaid. (…) Paul on veendunud, et Venemaa oleks igaveseks päästetud, kui kõik kodanikud oleksid sõdurid ja kõik majad kasarmud.“