Torso tasuvusanalüüsist

Ilmunud "Maksumaksja" oktoobriväljaandes 

Kaksikvennad: Unistus ja Arvestus

Unistad tuleb suurelt. Tundsin põnevust, kui taevakanal näitas ideekavandit mandritevahelisest veealust süstikrongist, mis teeb Londoni  NY-st pooleteist tunni kaugusel asuvaks eeslinnaks ja vastupidi. Selles allveerongi idees on haaret, nagu sisekosmose avastamine. Selle  kasutuselevõtt ning rongi nimetus on selles teemas üpris tinglik määratlus. Mulle rongid meeldivad (lootuses, et need toimivad tõhusalt). Iial ei unune igavese rahu tunne kui esimest korda Amsterdamist Haagi sõitsin. Vaikus. Ja üldmulje oli, et maastik hakkas liikuma, mitte rong. Vahva.  Mulle meeldivad julged ja tulevikku vaatavad ideevälgatused, kuid … alati koos arvestusega.

Samas raudteeehituse vaimustus Berliini (õigemini Leedu-Poola piirile) ajab mind veidike segadusse. Sada aastat tagasi poleks see mind segadusse ajanud, pigem oleks tekitanud vaimustust. Nüüd ajab segadusse, kuna juba üle saja aasta tagasi tõstsid vennad W-d esimese lennuki õhku. Pool sajandit tagasi algasid mehitatud kosmoselennud, aga meie unistame üle-üle eelmise sajandi tehnikaimest. Miks? Ilmselt on „raudteefetiši“ puhul tegemist I & II MS järelnähtudega. Kas me peame keskenduma üleeelmisesse sajandisse vaid seepärast, et EL „annab raha“? Mnjah,  EL  teistsugune suhtumine raudteesse uputatavasse ühisesse rahasse on häirivalt vanaaegne. Kui EL majanduse aluseks on konkurentsireeglid (sh riigiabireeglid), siis raudteele need ei laiene. Riigiabi reeglid, mis võtavad raudlinnud üksteise järel taevast alla parvede ja firmade viisi, lubavad raudteel kasutada raha konkurentsi tapmiseks peaaegu blanco veksli alusel. Arusaamatu.

Edenemise uudised kuhugi

Häid (või vähemalt kaunilt pakitud) uudiseid tuleb robinal. Aeg ajalt loeme lehest RB edenemisraporteid. Tore. Kuigi mida ehitatakse, kuhu ehitatakse ja palju maksab … veel ei tea.  Hiljuti  saime teada, et EK otsustas rahastada  Tallinn-Helsingi tunneli rajamise uuringut. Veel toredam, palju uurivinimesi saab tolmuvaba tööd. Juba mullu tuli uudis, et Soome velled on tõelises tunnelihulluses, tahaksid haarata labidad ja kaevata enese Tallinn-Helsingi tunneli kaudu välja aastatuhandeid kestnud eraldatusest Euroopa ühiskodust.  Eriti tore. Nojah, Soome minister, targa ja praktilise  inimesena arvas, et vaja arvutada, kaaluda, kuid unistada on ikka vaja. Õige. Õige mõlemas mõttes, tuleb unistada ja siis ka selle unistuse realiseerimise viise leida. Need läbi arvutada. Tunneliplaani teostumine võimaldaks meilgi tupikjaama staatusest välja rabeleda. Nii võiks RB-le  tekkida lisaväärtusena majandusliku mõtestatuse mõõdegi. Ajalised käärid on muidugi häirivad, sest julgelt unistades pole tunneli avamist enne 2050 aastat oodata. 25 aastat peame ikkagi tupikjaama eeldatavasti kahjumeid kandma.

Näppudega torso

Kui RB on tore, mis mind siis vaevab?  Esiteks vaevav mind tohutu segadusttekitav jutulaam (maalitud kujutluspildi ja tegelikkuse erinevus). Räägime kiirongist Berliini, kuid RB on vaid Tallinn-Leedu/Poola piirile raudteeehituse projekt. Peapoolt ehk tunneli osas alles algavad tasuvusuuringud, jalust ehk Poola poolt pole ka veel asjad selged ning leedukad keedavad mingit oma „suppi“. Vaata mispidi tahes tegemist pole tervikliku projekti vaid … torsoga. Mnjah, miks me peaksime üldse aastaks 2025 tõttama Leedu/Poola piirile? Kiirelt?

 Teiseks teeb mind murelikuks arvestuste kesisus, lausa piinlik „karjapoisi tegemise“ (nagu malerahvas ütleb) soov. Minu maailm on lihtne, kas kasumit on või kasumit pole. H. Teder on mullu ÄP-s maininud, et:  „Äriga on nii, et kõigepealt peab see välja tulema näppude peal ja siis võib selle sisestada Exelisse,". Vaat niimoodi arvab edukas majandusjuht, minul ei anna RB rehkendus ei näppude ei pulkade peal kokku.“ Heksel tabelis“ (sõnast hekseldama) võin oma kogemuste baasil kõike tõestada. Muidugi ei pruugi sellel olla seost tegelikkusega.

Teeme rollid selgeks.

Nüüd võib arvata, et mõni oponent ütleb kärehäälset, et see jutt ei tõesta midagi, et selles pole midagi uut, kuid … Asjade seis on selline, et mina ei peagi midagi tõestama, mina täidan vaid enese, kui omaniku/aktsionäri hoolsuskohustust. Vabandage mind minu primitiivsuse pärast, kuid majandusinimesena käsitlen riigi toimimist kui (äri)organisatsiooni toimimist,  täpselt samuti nagu aktsiaseltsi, eriti majandusküsimustes. Mina ja teie, riigi kodanikena, oleme aktsionärid, kes oma sissemaksete ja tegevusega on panustanud äriühingu (riigi) aktsiakapitali (toimimisse) ja kelle raha investeeritakse hästi või mitte nii hästi. Ja nii nagu ikka, aktsionäridele tuleb selgitada, kuidas nende raha kavatsetakse kasvatada, millised on eesmärgid, tulemused, riskid, kaasnähud ja ka väljumisstrateegiad. Mina tahan teada. Ärme jääme kinni mingisse fetišisse, fetiš  piirab meie arusaamu võimalikest arenguvõimalustest „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes. Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist. (…) Eilsest „heast ideest” saab tänane „poliitiline joon” ja homne „käsk““. „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?” G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Meie ei peaks  olema  lihtsalt aktsionärid, kes laseb nõukogul (riigikogu) või juhatusel (valitsus) suvaliselt meie raha põletada. Mina olen aktsionär (loodan, et ka teie), kes hoolib nii enese kui teiste aktsionäride rahast. Minul on hoolsuskohustus. Teil ka. Ja just seepärast et minul/teil on hoolsuskohustus, eeldan ma hoolsuskohustuse täitmist ka nõukogult ja juhatuselt. Ja muide rollijaotusest niipalju, et (NB!)  pole minu asi tõestada, kas RB projekt koos või ilma tunnelita on kasumlik/kahjumlik, … mulle ja teistele , kui aktsionäridele, tuleb tõestada, et RB projekt on kasumlik. Arusaadavalt.  Ma ei ole RB vastu, mulle väga meeldiks, kui see oleks kasumlik projekt (nii nagu kõik tegevused, mis jõukuse meie õuele toovad), kuid lähtudes kättesaadavatest allikatest pole kasumit kuskilt paista. Ei saa ju olla tõsiseltvõetavad arvutused, kui ehitusmaksumus kahaneb mõne aastaga pea poole võrra, reisijate arv kasvab 3-4x ja abi maht protsentides jääb umbmääraseks, millest protsenti võetakse ka, omaosaluse prognoos hälbib 3x, finantseerimisskeemidest ei tea me tuhkagi. Ilmselt on isegi Pilvepiiril tekkinud teatud kahtlused/kõhklused 2011 a lõppraporti suhtes, sest miks muidu tehakse nüüd täiendatud tasuvusuuringut. Tore, et täiendatakse. Minu arutluski on kantud sellest, et täiendused ei osutuks vaid kosmeetilisteks ilustusteks vaid asjalikuks risttabeliks, mis aitaks meil (aktsionäridel) õiget otsust teha.

Ring laiemaks

Rahvasuu ütleb, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Õige ka, ikka loodetakse, et kingitus tuleb puhtast südamest ( no kui muuks ei kõlba, siis saab lihaks teha). Kuid on ka teine hobune, milline lahke kingitusena lõpetas ühe suurvõimu eksistentsi. Kümme aastat vaprat võitlust ja kõik läks kingitud hobuse hänna alla, sest ei vaadatud hobuse, Trooja hobuse, suhu. Kahju. Mina omanikuna tahan vaadata iga hobuse suhu ja kui vaja siis kabja raudu ning saba allagi. RB arvutustega on sama lugu, selle sisu tuleb järele uurida. Arusaadavalt. Laiapõhjaliselt ja … nõu kuulata. „Rootsi kuningas ei hoidnud tagasi ka kriitikat poolvenna aadressil: „me täname Jumalat, kes Meile mõistust on andnud teiste heade meeste arvamust kuulata, ei pea Me ka end ise liiga targaks nagu mõned, kes oma laiskuses mõtlevad, et neil pole teiste meeste nõu tarvis, vaid teevad seda, mis neile endale pähe tuleb.““. (Erik XIV, 1562) ( M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015Lk 275). No muidugi pole me kõik Rootsi Kunnid, kuid mõte nõust on hea. Tänapäevalgi.

Miks laiapõhjaliseks?

See on ju selle sajandi suurim investeering meie maanurgas, mis peaks kasu jahvatama meile pikkadeks aegadeks. Eee … või siis mitte. Peame olema eriti hoolsad, et see investeering ei läheks hänna alla selle pärast, et me pole viitsinud hobuse suhu vaadata? Selle pärast, et oleme mõõdutundetult siseringis üksteist veennud, kui „äge on sõita 4 tunniga Poola piirile“? See ongi kitsa ringi arutluste viga, et : „(…) tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” (Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012. lk 60). Mind teeb rahutuks juba osa poliitinimeste süvenematu suhtumine RB-sse a´la „antud objekt on piisavalt oluline, et selle rahastamiseks võiks Eesti isegi laenu võtta, kuna projekt on jätkusuutlik ning positiivse rahavooga.“  Mnjah, positiivne suhtumine pole veel positiivne rahavoog. Kui ei osata nii suurte projektide puhul vaadata arvude taha, siis teeb see mind , aktsionäri, tõesti rahutuks.  Vaadake, ma arvan, et tegemist on nii suure asjaga, et selle arutamisel peaksid osalema kõik, mitte ainult kitsas ring.

Aritmeetikast ja poliitaritmeetikast

Kui tasuvusanalüüs on tehtud näiteks neli korda suuremate kliendimahtudega, kui see tegelikkuses on, siis on mitte mingi müstiline „keegi“ kahjumis vai meie oleme kahjumis. Mida me siis teeme? Milline on väljumisstrateegis? Võtame raudtee ülesse? Ei saa, see on kingitud ja laenatud. Võtame eelarvest? Mille arvelt? Vähendame tervishoiuteenuseid? Meditsiinipersonali palka? Milleks meile sisekaitse, teeme isekaitse? Mõelge ka sellele, et RB valmimise ja tunneli (võimaliku) valmimise vahel on meid tunduvalt vähemaks jäänud ja needki on vanemad, tähendab need kelle panus tulubaasi on pehmelt väljendades nõrguke. Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb  Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul  125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest. Pensioniealiste (65-aastased ja vanemad) osatähtsus rahvastikus tõuseb praeguselt tasemelt (18,0%) 2040. aastaks 27,6%-ni. Laste (alla 15-aastaste) osatähtsus väheneb 15,5%-lt 13,6%-ni. Kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le. Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

Ma saan aru, et enamusele jäävad need ülaltoodud arvud lihtsalt arvudeks, kuid äris tuleb arvestada alati potentsiaalsete klientidega (reisjatevoogudega), samas antakse meile SA poolt teada, et RB tegeliku valmimise ajaks on ca 125 tuhat reisijat/maksjat vähem. Et veelgi selgem oleks, mida tähendab rahvastiku/klientide vähenemine 125 tuh võrra, siis see võrdub enam-vähem Pärnu + Võru + Rakvere + Valga, Rapla + Haapsalu linna elanike arvuga. 6 tühja linna jagu inimesi! Kas kujutate ette inimtühja Rakveret? Aga Võru? Kes sõidab, kes maksab?

Poliitaritmeetiline lahendus on muidugi lihtne: „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „„Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end lollina“.  (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016. lk 164)

Koolitunni tarkused

Äsja esitati valitsusele ettepanekud ravikindlustuse tulubaasi laiendamiseks ja tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks, ravikindlustuskaitse laiendamiseks ning inimeste omaosaluse vähendamiseks (milline kena eufism!). Ministeeriumi ettepanekul tuleks ravikindlustusse tulevaid rahasid suurendada eelistatult läbi pensionäride eest panustamise. Oeh, sellise ettepaneku tegijad puudusid küll sellest põhikooli füüsika tunnist kus käsitleti ühendatud anumate küsimust (samuti nagu nad ei tea midagi basseiniülesandest, kus 50 mm toru suubub basseini ja 30/40 mm toru väljub, siis poliitaritmeetikas üleujutust ei tekki). See, et me kogume ühest ja samast allikast raha kahte hunnikusse (riigieelarve ja haigekassa) ei tähenda, et seda ühest hunnikust teise liigutades seda rohkem saab (naguinii on riigieelarves „liiga vähe“ raha). Iga liigutamine, ka raha liigutamine, nõuab tegevust, tegevus on tasuline. Kui Pilvepiiril on sellised arusaamad lihtsast arvutamisest, siis pole ime ka see, et raudtee rahastamine või selle kasumlikkus/kahjumlikkuse küsimus ähmaseks jääb. Kahju, sest raha on dr Riigil ikkagi üks hunnik, sealt peab võtma nii raudteeehituse laenumakseteks ja kui ebaõnnestume, siis ka kahjumite/dotatsioonide maksmiseks. Just seepärast peame olema oma suurprojekti puhul noriv, see pole mitte ainuüksi meie raha vaid ka meie … tulevik.

Soovmõtlemisest.

Iga äri edu aluseks on see, et suudetakse saavutada tarbijate kriitiline mass. Lugedes hoolikalt seniseid arvestusi, ei näe ma küll, kuidas võiks RB-le sattuda nii palju kaupu ja reisijaid, et nende vedude eest makstav infratasu millalgi suudab RB tegevuse kasumlikuks muuta. Soovmõtlemine 3-4x reisijatearvu kasvust  ei aita küll kuidagi kaasa kasumi tekkimisele.  RB lõpparuande prognoositakse, et Tallinnast Pärnusse kasutavat RB-d  2020 a 4029 reisijat  ja 2040 a 5545  reisijat (Pärnust Riiga 4204 reisijat?). Päevas!  Oeh! Selline prognoos tundub liiga optimistlik arvestades, et praegu on reisijaid  ca 1400 reisijat keskmiselt päevas ( bussid + rong).Olen konsulteerinud erinevate eriala asjatundjatega ja olen saanud „ebalevaid vastuseid“. Kuna ükski neist isegi kõige optimistlikemast sellist reisijatearvu kasvu ei uskunud, siis võiks nende arvamuse võtta kokku niimoodi „ Kui eeldada, et opereerimine kaetakse 100% ulatuses kaubaveo ja reisirongiliikluse arvelt ning riik dotatsiooni ei maksa, siis on Tallinn-Pärnu pilet nii kallis, et keegi selle rongiga ei sõida. Kui aga kulud osalt kaetakse dotatsiooniga, siis on pileti hind poliitiline suurus.“. Oot, oot see on midagi täiesti uut ja tähendab, et ka Tallinn-Riia rahvusvahelist reisi tuleb doteerida, et keegi üldse sõidaks. Jälle lisakoormus eelarvele ja maksumaksjale. Ja see pole veel kõik (nagu ütleb tuntud reklaamlause), meil säilub ju ka „vana“  raudtee, mida mööda vuravad praegugi doteeritavad raudruunad. Kas riik hakkab siis kahte operaatorit doteerima? Ühte kiiret ja teist aeglast? Iseendaga konkurentsi mängima? Meie raha eest? Mnjah, veider olukord, selle kohta tahaks küll selget kalkulatsiooni näha. 

Kaubakoguste puhul peaks ka mingi optimaalse koguse välja rehkendama, mitte oletama, et kogu põhjala oma eksporditoru Tallinna raudteejaama suunaks. Kui me seda arvesse ei võta, pole kasumist mõtet unistadagi. Unistada, et teeme raudtee, siis tulevad ka kaubad on kuidas seda pehmemalt väljendadagi … vist …soovmõtlemine. Jälle. Saaremaa süvasadamat plaanisime sama mentaliteediga, et ehitame sadam, siis tulevad ka reisijad/kaubad. Ei tulnud. Ei tulegi

 Tasuvusanalüüside kirju maailm

Mõni mõtleb, et tasuvusanalüüs on … tasuvusanalüüs. Kuid nii lihtne see ka ei ole, sest niisama kirju kui on maailm, on ka tasuvusuuringute maailm. Maailmas eksisteerib mitmeid tavapäraseid kõlavanimelisi tasuvusanalüüsi meetodeid, kuid lisaks tavapärastele meetoditele on veel mitmeid  „ilustavaid“ meetodid. Selliste analüüsidega peab olema eriti ettevaatlik, kuna tavalise tähelepanelikkuse juures võivad need küllaltki paljulubavad välja näha, järelmaitselt mitte nii ahvatlevad ehk nagu ütlevad jänkid: „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“.  (J. Wwsley, Rawles „Patrioodid“ II Ersen 2015.Lk 123). Ettevaatust!

„Paradiisisaarte meetod“:

 Seisneb selles, et kasutatakse ära lihtsameelsete ahnust.  Näiteks nii nagu põhjanaabrite pangad pööritasid 90-de „lama“ eel raha Kariibimere saarte puhketööstuses, ilma et oleks tundnud piisavalt kohalikke seaduseid ja tavasid. Loomulikult jäid nad kõigest ilma, mis oli ka üks „lama“ käiviteid (+ vene turu kadumine). Paradiisisaarlased ( või oleks õigem parasiidisaarlased) tegid seda nippi veel kahel/kolmel korral lihtsameelsete investoritega, kuid kümne aasta pärast võisid nad dokfilmis uhkel esineda uhkelt lööklausega: „ Iga projekt, mis on kolm korda pankrotti läinud, on lõpuks kasumlik!“ Muide, need „kasumlikud“ omanikud olid ikka needsamad, kes projekti alguseski, kuid nad olid võõrast raha armutult omastanud läbi „kavalate“ lepingute.

„Impeeriumi meetod“ e. kirjand etteantud teemal

Nõuka ajal osati lõunavoolu jõed niimoodi tuksi kerata, et Araali ja Kaspia meri kippusid kuivaks jääma. Samas suubusid Põhjajäämerre suured veerikkad jõed. Täiesti tulutult. Tekkis mõtteke. Mõtteke ise oli see, et põhjala jõgede veevool keerata lõunasse. Keerata jõed ümber, noh! Olukord  oli tõsine, kui lõunajõed lisaressurssi ei saa, siis jääb puuvilla kasvatamine Kesk-Aasias kängu. Kuidas siis kommunismi ehitada ilma puuvillasaakide pideva tõusta? Tehti ka tasuvusarvestused, mis näitasid, et täitsa tasuv projekt. Kõik teadsid, et tarvilik projekt, rahvamajandusele kasulik projekt, progressiivne jne, kuni … Kuni kohtasin kolleegi kõrgest hinnakontorist, eksperti, kes oli tulnud just impeeriumi Pilvepiirilt. No ikka kõige kõrgemalt. Tundus teine murelik. Ilmnes, et arvutused klappisid, kuna hinnad olid võetud 25 aasta tagusest hulgihindade hinnakirjast. Rumal lugu oli selles, et selle aja jooksul oli toimunud neli hulgihinnareformi, mis oli ajastuomaseks eufismiks hindade laustõstmisele. Nii, et projektis kõik klappis nagu kirjandis etteantud teemadel pidigi klappima. Seega, arvutused olid valmis, kopad ja sahad looduse ümberkorraldamiseks stardivalmis, kuid … riik lõppes ära. Seekord läks napilt, sest mis oleks juhtunud, kui põhjalasse sooja vett viivad jõed oleksid ümber pööratud on hirmus ettegi kujutada. Kuid arvutused olid tiba-toba. Spetsialistide tehtud. Paberil.

„Majandusmõrvari meetod“ e vandenõuteooria

 Lugesin millalgi J. Perkins „Majandusmõrvari pihtimus” ( Ersen 2013). Süžee oli vahvalt vandenõuteoorialikult: umbes selline, et majandusmõrvari (kõrgetasemeline majandusanalüütik-konsultant)  tööl on kaks põhieesmärki. Esiteks peab ta põhjendama tohutuid rahvusvahelisi laene, mis suunavad raha mahukate projekteerimis- ja ehitusobjektide kaudu tagasi „õigetesse” firmadesse. Teiseks peab ta viima pankrotti laenu saanud riigi, nii et see oleks igavesti laenuandja lõa otsas ja oleks lihtsaks sihtmärgiks, kui  on vaja „ mingeid teeneid ”. Mehhanism on piinlikult lihtne. Näiteks X riigile pakutakse võimalust saada tänapäevane elektrivõrk, ning majandusmõrvar peab näitama, et säärane võrk toob kaasa piisavalt majanduskasvu, mis seda laenu õigustaks. Tegelikkuses sellist võrku ega võimsust riigikesel vaja ei lähegi e. toimub üleinvesteering. Üleinvesteering tähendab enamikul juhtudel ebatõhusust. Ebatõhusus tähendab … kuhjuvat võlaspiraali.

 Ühesõnaga üks paras vandenõuteooriate värk, kuid skeem ise üpris nutikas. Võlaspiraaliga on jälle selline lugu, nagu väga kujundlikult näitab  C.Clark  raamatus „Uneskõndijad” (Varrak, 2015. Lk 49) kirjeldades Serbia võlakoormuse ja suveräänsusvõimekuse vahekorda enne I Ilmasõda:  „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.” Nii, et arvestusi ja finantseerimisskeeme peame uurima vägagi tähelepanelikult, et mitte leide oma riiki hüpoteegituna.

Või miks õigupoolest peaks ülaltoodud meetodeid pidama fantaasiaks, kui lõppraport sedastab, et reisirongil kulub vahemaa läbimiseks pisut rohkem kui neli tundi, rongid väljuksid kuuel päeval nädalas iga kahe tunni tagant (sic!), kaubarongid … sõidaksid öösiti. Ilmneb, et analüüsi tegijad usuvad tõsimeeli, et reisijatevedu sel trassil võiks olla kasumlik. Tegelikult on küll niimoodi, et kõik need, kes midagi teavad ühistranspordist, transiidist ja kaubaveost teavad, et sellise raudtee kasum võib tulla vaid kaubaveost. Massilisest kaubaveost. Reisijatevedu on vaid kena lisavidin, täpselt samuti nagu Saaremaa süvasadama lugu on näidanud seda, mida asjatundjad kohe ütlesid. Läks kümme aastat ja nüüd saamegi aru, et kaks kruiisilaeva hooajal ei suuda tagada sadama tasuvust. Nii, et ebaõnnestumise väike mudel on meil läbi mängitud. Peaksime nüüd olema targemad. NB! Reisijatevedu raudteel saab meie kandis kasumlikuks vaid siis, kui aastaks 2025 lõpetatakse lennuliiklus Euroopas. Vaat niimoodi.

Lõpetuseks: Intriig

RB on tubli asi … eilse ehitajatele. Miks? Vaatame seda energia/raha paigutust veidi teise külje pealt. Vaatame meie vajadusi nii nagu poleks vanatädi meile majaronti pärandanud ega kavalad kreeklase hobust kinkinud (tuleme „pöördumatute kingituste lõksust välja“). Mis meil siis on ja mida meil vaja on?  Kui me „saame“ EL-lt RB ehitamiseks X milj EUR ja peame sellele lisama ise oma 500 milj, mis arvata võib 2x3 seadusest (võtab 2x rohkem aega ja 3x rohkem raha) lähtudes võib muutuda 1,5 miljardiks EUR, siis … Stopp! Mõelge! Mõtlesite? Kui me sellest tehtest eemaldame esialgse „raudteefetiši“ ja „kingituse“, tunnistame me enesele ju, et oleme valmis homse ehitamiseks investeerima 0,5-1,5 miljardit EUR. Kui veel mõelda, et me oleme  valmis investeerima ka  tunnelisse miljardeid, siis me ju tunnistame, et oleme valmis homsesse paigutama just niipalju ressurssi. See oleks väga intrigeeriv. Mida sellise rahahunnikuga tegelikult võiks teha? E. Musk ei kõpitse üleeelmise sajandi „tehnikaimede“ kallal, tema tahab viia inimesed Marsile. S. Jobs ei püüdnud maailma õnnelikuks teha vändaga telefoni taasluues vaid ta lõi homset. Ülehomset. Täna oleme me selle „ülehomsega“ harjunud, ega kujuta elu ilma selleta ettegi. Aga meie …? Ehhee, me ei saa peale raudruunalise kingituse enam mitte mingit tulevikku ehitada, me oleme oma ressursi sidunud mitte tulevikku vaid minevikku.  „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi: Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”. „Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009, lk 32)

Muide kummalisel kombel on see ka põhikooli füüsikatunni ühendatud anumate teema, kui raha kulub raudteesse, siis jääb midagi muud (lend tähtede poole) tegemata. Mõtelgem.

Mina omanik .

 Me oleme olnud uskumatult edukad viimase paarkümmend aastat, eiranud kõikvõimalikke loodus ja majandusseadusi, kuid ikkagi on vaja arvestada reaalsusega.  Kasvõi vahelgi. „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu. Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001. Lk 11). Seega huvitab mind, kui omanikku, nii RB ehitamise tegelik maksumus , selle omafinantseerimise skeem, meie, omanike (vaadake meie kõik EV kodanikud oleme selle projekti osanikud/omanikud, meie kanname kulud, meie kanname ka kahjumid, kui see projekt ebaõnnestub) võimalik laenukoormus projekt ebaõnnestumise (ebakohase tasuvusalalüüsi) korral. Võimalik väljumisstrateegia. Kui kõik need parameetrid on paigas, projekt ka tegelikult kasumlikkusehõnguline, siis olen hea meelega valmis projekti investeerima, muul juhul … Unistame edasi, see ei maksa midagi.