Titanicu päästmine V2

Ilmunud Maksumaksja novembri (2016) numbris

Ilmad kisuvad tormiseks, viljalõikus on läbi, jõulud tulekul, riigieelarve arutamise talgud alanud. Arvepidamise ja kingituste ootamise aeg. Samas käib ettevalmistus juba uueks külviajaks, järgmise eelarve kokkuajamiseks. Ega see eelarve millestki muust kokku ei tule, kui meie maksudest. Tehniliselt ongi eelarve tegemine nagu maaviljeluses, kevadel külviajal lüüakse lukku uued maksutõusud ja sügisel, saagikoristuse ajal, esitatakse riigieelarve seadusandjale. Siis öeldaksegi neile, kes eelarvesse parandusi tahavad teha, … hilja juba, külviaeg on möödas.  Seega uueks külviajaks tuleb plaani pidada juba nüüd. Ilmselt just seepärast on poliitinimesed, valmistudes tulevakevadiseks maksukülviks, alustanud järgmise aasta maksutõusude promomist, mis on üle kasvanud üldiseks maksude tõsta tahtmise hulluse hooajaks. Küll on vaja tõsta maamaksu, küll tervishoiuga seotud makse, küll tekitada magusamaks,  teemaks, kilekotimaks, varamaks jne.  Rasvase pealt tuleks ka rasvaselt maksu võtta. Ja muidugi aktsiise tuleks tõsta, nii et … Mis nad siis tulevad siia meie õue peale tootma. Tundub tore, kuid see meie maaviljelus meenutab pigem seemnevilja söömist.

Uus ilmavaade?

Tihti räägitakse maailmavaatest, tänases poliitmaailmas on välja kujunenud uus maailmavaaade - vajaduspõhine maailmavaade. Vajaduspõhine ilmavaade on võimaluspõhisest vaatest niipalju üle kasvanud, et isegi kõige kindlameelsemad majanduskeskkonna eestvõitlejad korrutavad pimestatult ja tundub, et täiesti tõsimeelselt, et „tuleks ausalt tunnistada – riigi ja KOV kassa vajavad raha“. Lisaraha. Huvitav, kuskohalt selline teadmine? Minul sellist teadmist ei ole. Vastupidi, mina olen kindlalt veendunud, et meil on kõige mõistliku teenuste jaoks raha olemas, kuid me ei kasuta seda tõhusalt. Meil on lõtv ühise raha kasutus. Samuti ei jaga ma  arusaama, et raha, tuleks võtta sealt kus võtta annab. Võtta, jõuga võtta, annab ju teoreetiliselt igalt poolt. Peeter I kehtestas habememaksu, keskaja linnades oli näiteks tänavapoolsete akende maks, kreeklased mõtlesid välja kohvimaksu, Kleopatra kehtestas maksu kõigele millele osati nimi anda jne. Lõpmatuseni, kuid see ongi… seemnevilja söömine.

Maksudega sõltlaskonna ehitamine

Unustame justkui tõsiasja, et iga maksustamise lisamine võtab majandusprotsessist välja tükikese investeerimisvõimet. Teisalt tekitab iga ühisest rahast makstav abi sõltuvuse raha saajale ja ümbejaotajale – sõltlased. Sõltlased vajavad ikka suuremat doosi, et rahul olla, mis „tekitab vajaduse“ uute maksude järele. Tundub et maksutõusu hulluses peame kahekordset arvepidamist, arvestada ühe tera nii seemneviljaks, kui ka söögiviljaks. Kui me raha investeerimiseks ei jäta, siis see ongi nagu seemnevilja söömine. Kurb. Tegelikult fataalne.  

Ka vajaduspõhine mõttepojukene, et kui tootmisest ei saa ettevõtja raha välja võtta, siis võtame lõpust, me maksustame seda, mis majandusel hinge kinni ei löö a´la „saage rikkaks siis me võtame teilt varamaksudega kõik ära“ on väga lühivaateline. Me peaks ju mäletama hiljutisi Prantsusmaa „rikaste“ maksustamist, mille tulemusena kapital ja ajud põgenesid riigist. Nii, et ettevaatust maksuhullusega,  võib juhtuda sama positiivne efekt nagu aktsiiside ennaktempos tõstmisega, lõime positiivse keskkonna … Lätis. Vastukaaluks elavdavad soomlased meie majandust enesele paadimaksude kehtestamisega, mille tulemusena suur osa naabrite aluseid ilmselt siinkandis kodusadama leiavad. Ehhee, kohe näha vanad sõbrad. Aitäh velled, raskel ajal abi sellestki. Peaksime õppima Taani rasva ja magusamaksude mõjudest, mis tõid kaasa omamaise tööstuse/kaubanduse nörritamise, naabrite eufoorilise kaasaelamise ja klientide nende juurde kolimise. Nojah taanlased said aru, mis on tähtis (majanduse edukus) ja tühistasid oma rumalused. Meie? Meie komistame ikka ja jälle sama reha otsa, mille targemad juba on seina najale koristanud. Piinlik lugu, sest meil ei käida läbi kogu mõjude ja vastumõjude võrgustikku, vaid klammerdume mingi üksiku sümptomi külge.  Maksuhulluse ühendkoor üürgab, et meil olevat rohkem raha vaja, et rahvale teenuseid pakkuda. Milliseid? Kas näiteks elektriauto aku kinnimaksmine 18 tuh EUR ja niimoodi miljonite eurode ulatuses oli vajalik teenus? Kellele? Kas me peaksime kinni maksma riigimajanduse (isegi mitte riigikapitalismi) eelisarengu? Kas see õigustab  investeerimisvõime vähendamist. Ei usu. Nagu ütles kunagi USA Senati eelarvekomisjoni liberaaldemokraatliku ilmavaatega esimees Muskie: „Maksumaksja raha pillamises pole midagi liberaalset.” („Proua välisministri Madeleine Albrighti memuaarid” Sinisukk 2004 lk 72)

Ohtlik praktika

„Vajadustest“ lähtuv mõtteviis on ohtlik nagu SMS laen – võtta kerge, hallata/tasuda raske. Meiepoolne „Vajaduspõhisuse“ jätkumise aktsepteerimine on nagu mängusõltlase viimine kasiinosse, kehutab vaid  poliitinimesi välja mõtlema üha uusi makse. Me ei tohi sõltlasi kehutada. Elu, majanduselu, aluseks on inimeste pürgimus midagi teha/saavutada, elu aluseks ei ole maksustamine. Kuigi maksustamine mõningate meie ühist kasu toovate tegevuste jaoks on vajalik, peab see esiteks olema mõistlik, teiseks … mõistetav. Kolmandaks peab mõistetav olema ka kogutud rahade kasutamine. Neljandaks peab maksustamine vastama kokkulepetele, mitte olema hüplev, ettearvamatu ja sõnamurdlik. Meie arengupeetus (1-2% kasvu on vaid statistiline virvendus, mitte areng) tulenebki sellest, et meie elu on muutunud vajaduspõhiseks, mitte panustamispõhiseks. Vajadused on teatavasti on lõputud, kas siis ka vajadus makse tõsta on lõputu?

Ruudulised või triibulised maksud?

Meie probleemid pole mitte vähestes/madalates maksudes, vaid madala lisandväärtusega toodete liig suures osatähtsuses. Madala lisaväärtusega tööde tegemisel on see viga, et see käivitab üldise vaesuse spiraali. Sellelt võib võtta makse triibuti või ruuduti, tulemus on ikka vaesus. Kui võrrelda meie ja põhjanaabrite palku (ehk siis mida nad müüvad) ja kõrgete/astmelist maksude mahaarvamist sellest, siis neil jääb kätte peale ellujäämispaketi tasumist (kommunaalteenused, transport, söök) kätte samapalju, kui meie inimesele peale riigimaksude maksmist. Ehk nad on tootlikumad ja toodavad „õigemaid“ kaupu. Ja kui nad ei teegi „õiemaid“ asju, siis müüvad nad neid „õigemini“ või vähemalt paremini. Maksud pole mitte pelgalt raha/energia, mida tootmisest välja võetakse, vaid need settivad läbivalt hindadesse. Need ettevõtjad, kes ei suuda maksutõusu setitada hindadesse peavad lõpetama (või lahkuma), mis samuti ei lisa jõukust meie ühiskonda. Läbiv maksutõus settib kõige toksilisemalt just „vaese inimese“ rahakotti. Just nende rahakotti, kellele kõige rohkem sõnades „head teha“ tahetakse. Kõik need aktsiisid, magusa, rasva ja isegi varamaksud settivad kokkuvõttes lõpptoodetesse. Selle tulemusena tuleb just vähekindlustatutele jälle mingisugust ümberjagamisest tekkinud abi pakkuda, Selleks tuleb jälle makse tõsta … jne mööda spiraali allapoole. Muide ka ümberjagamise enese teostamiseks on vaja lisaraha, ehk makse tõsta. Kogu selline süsteem viib väga ebameeldivate indiviidi pürgimustahet pärssivate sõltuvussuheteni. Me kasvatame niimoodi  sõltlasi, mitte pürgijaid.

Põhivajadus

Meil on vaid üks põhivajadus – efektiivne majandus. Nagu targad inimesed juba mitu sajandit tagasi ütlesid - Parnassil kullakaevandusi ei ole. Parnassi hea käekäik sõltub vaid majanduse edust. Efektiivsus kõigi poolt ja kõigi osalusel. Siis on võimalik ka maksusid koguda (mõistlikult) ja reaalsuses tunduvalt rohkem kui praeguseid. Siis on meil vahendeid maksta meditsiiniteenuste eest ja anda noortele maailmatasemeline haridus ning hoolitseda nõrgemate eest. Ühesõnaga ehitada tulevikku. Olin hiljuti suurkonverentsil, kus räägiti bussjuhtide palkadest. Teave oli mõtlemapanev, sest ilmnes, et olenevalt liinidest (maakonna, kaug, rahvusvahelised)  on see u. 900-1400 EUR. Miks ma eelnevalt väitsin, et see oli mõtlemapanev aga mitte, et kas see oli suur või väike? Vaat seepärast, et nädal enne seda olin näinud meditsiinitöötajate keskmiseid palganumbreid (ÄL 17.09.16), mille järgi õed/ämmaemandad said 2014 aastal keskmiselt 990 EUR ringis ja üldarstid 1660 EUR ringis (eriarstid üle 20 uh) palka. Seega bussijuhtidel läheb hästi, nad saavad arsti palka, kuid …. Kuid asjal on ka teine pool, arstid/õed saavad … bussijuhi palka. Muide küsimus pole üldse selles, milline on arsti või bussijuhi palk, tähtsad, elutähtsad,  ametid mõlemad (Helsingis on bussijuhi palk on niikuinii u 2 x kõrgem), vaid selline kokkulangevus ilmestab seda, et  me teeme valesid töid vale hinna eest. Need elukutsed on omamoodi indikaatorid, kellede palk kujuneb lähtudes meie kõigi teiste palgast. Meie ostu ja maksumaksmise võimest. Mida ütleb meie kohta see, et meie palgamaksmise ja maksumaksmise kahvel on naeruväärselt kitsas? Mnjah, on mille üle mõelda ja kuhu panustada.

Meil ei ole „lolli ega lõtva raha“, mida võiks ebaefektiivselt kasutada. Piltlikult öeldes peaks igal ühise raha ühikul olema juures analüüs, millist kasu see ühiskonnale tooks. See maksurahana kasutatud  raha kasu peab olema suurem, kui ettevõtlusest välja võetud investeeringutest saadav võimalik kasu. Kas meie ühise raha paigutus teenib meile tulu või on lihtsalt raisatud raha? Ilutsemine? Kas teie teate seda? Teid ei huvita? Oleme me siis nii edukad, nii palju saavutanud, et võime koti peale lebama jääda? „Kummaline on see, et mida paremad me oleme, mida paremaks oleme saanud ja mida rohkem oleme õppinud, seda tugevam on tung juba puhata. Meile tundub, et oleme selle kuidagi ära teeninud, ning me ei mõista, et tegelikult on see suurim karuteene, mida endale üldse saaksime teha

Me näeme seda mustrit kordumas mitte ainult isiku tasandil, vaid ka organisatsioonides ja korporatsioonides. Mõelge, kui palju on olnud ettevõtteid, kes on, kes on löönud läbi mõne innovaatilise lahendusega, kuid kes juba paari aasta pärast on konkurentidest kaugele maha jäänud. (Näiteks Kodak, Atari või BlackBerry looja RIM.) Ja see kalduvus ei piirdu ainult ärimaailmaga. Suurejoonelisele innovatsioonile järgnev suurejoonelise stagnatsiooni muster kirjeldab üldisemat suundumust, mida tuleb ette akadeemilises maailmas, sõjanduses ja peaaegu igal tööstus- või ametialal, mida suudate nimetada. „ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk 189)

Edu lummuses

Kas meil on vaja raha paigutada riiklikusse lennuliiklusesse, riiklikusse laevandusse, riiklikusse ehitusse, riigiköökidesse, uputada meie ühist raha miljonite viis „nanotehnoloogiatesse“ või aparaadi optilise telje puhastamisse? NB! Meil on raha olemas, me vaid kasutame seda ebaloogiliselt. Pahatahtlikult. Me isegi ei kasuta, me kulutame. Mõttemudelit on vaja muuta.  Kui meie tudengid suutsid piltlikult öeldes tikutopsi ja niidirulliga teha Eesti 51. kosmoseriigiks, siis peab olema ka teisi teid meie elu edendamiseks, kui raha ikka suurenev kokkuroopimine ja selle „ära kulutamine“. Meil puudub üldpilt tulevikust, oleme oma endise edu lummuses. ”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.” (J.P. Kotter „Edujanu” ÄP 2009 lk 11). Vaidlete vastu, et meie ei ole möödunud edu lummuses? Ehhee, kas olete mõttega kuulanud, kuidas meie poliitinimesed õigustavad meie vaikset majandussolkumist? Ei ole?  Me ei otsi viga enese tegematajätmises, mõttelaiskuses, vaid meil ei olevat vägevat kasvu, kuna … meie partnerid on kehvakesed. Saate aru, Saksa, Rootsi, Soome, Läti, Leedu, Vene on kehvakesed, sest nad ei suuda/taha/vaja meie kaupu osta. Oeh, no see on ikka tase. Viga pole mitte naabrites, vaid meis, me pole suutnud ennast viia arengu järgnevale tasandile, luua uusi tooteid, kvaliteeti, millele on turgu. See on põhjus. See on ka koht kuskohalt peaksime otsima maksude kasvu mootorit – suuremas ja kallimas läbimüügis. Uute toodete loomises, siis ei tekki fenomeni, et „sul on kehvad naabrid“. „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 127). Elementaarne.

Tere tulemast … „Titanicule“?

Me elame hoopis teises maailmas, kui veel natukene aega tagasi ja homme veelgi uuemates (loe: kiiremalt muutuvates) oludes, selleks tuleb valmistuda. Valmistumine homseks ei saa olla maksuhulluse põhine, et kõigepealt sööme Suure Peetri võileivad ära ja siis sööb igauks oma. Mõttelaad peab olema aktiivne ja isegi agressiivne … nagu oleks tegemist „Titanicu“ päästmisega. Võitleksime elu eest! Miks „Titanicu“? M. Jacobson kirjutas kujundlikult: „Rahvusvahelise Vauutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””  (Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006 lk 148). Ups, kas ka meie oleme pahaaimamatult sattunud „Titanicule“? Muusika veel mängib, laev vajub, aga … meie peenhäälestame? Meiegi igati väljateenitud edu on pimestamas meid, oleks aeg saata vaatlejad mastidele, mis seal eespool tegelikult toimub? Kuidas seda mastitopist ettepoole vaatamist korraldada? Kui me suudame korraldada konkursse nagu Ajujaht, Edukas Eesti jne, siis miks me ei suuda korraldada mastaapsemat riigi arengute erinevate võimaluste konkurssi – „Kuidas päästa Titanic?“. Miks me ei saada vaatlejaid mastitoppidesse kaema, mis seal eespool toimub?

Nüüd arvab kindlasti hulk inimesi, et mis nüüd meie, meist ei sõltu midagi, me oleme väikesed, aga see ei ole niimoodi, väikesed peavad lihtsalt kiiremini sibama, et rühmas koos püsida ja veel kiiremini, kui tahetakse ette rebida. „Väiksus iseenesest ei ole mingi voorus. Kui pingutamata ja võimendamata väiksus tähendab rasvumist, (…). Väikese ettevõtte juht peaks julgustama end näidetega firmadest, kes on ressursside ületamatust nappusest hoolimata kehtestanud endale ülemaailmse liidripositsiooni.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 310). Väiksus ei ole vabandus. Me võime öelda, et ka Jaapan on väike, võrreldes suurte riikidega, kuid see ei sega neid omamast tohutut arengupotentsiaali. Lihtsalt iga päev tehakse midagi paremini, neil on lausa paremaks saamise filosoofia ja … see toimib. Ühes maailma pikaajalisemalt edukas olnud firmas käib see niimoodi: „ Lepime kokku pideva täiustamise definitsiooni: see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis , kui kõik näitajad on saavutatud, Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 31). Väikesed sammud? Päh! Iga päev? Päh!  Kuid need väikesed sammud on 750 000 oma töötajate muudatusettepanekut aastas, millest u. pool miljonit leiavad kasutamist. Kujutate ette, pool miljonit parandust? Kui meie niimoodi tegutseksime, siis … looksime me enesele tuleviku.

Värske vaade

„Homset polegi võimalik luua ilma eilset kõrvale heitmata. Eilse külge klammerdumine on alati raske ja äärmiselt aeganõudev tegevus. Eilse säilitamine viib alati selleni, et institutsiooni kõige napimad ja väärtuslikumad ressursid – ning eelkõige võimekaimad inimesed – ei suuda toota oodatud tulemusi. Samas toob millegi uutmoodi tegemine – rääkimata innovatsioonist – alati kaasa ootamatuid raskusi, mistõttu nõuab see üldjuhul eestvedajaks inimesi, kes on oma võimeid tõestanud. Ja kui inimesed on pühendunud eilse säilitamisele, siis homse loomisel neid ilmselt kasutada ei saa.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk 86)

Nii, et edasiliikumiseks vajame eilset lahtilaskmist ja homse strateegiat. Konkurents on kõige alus, seda ka riikide arengu puhul.  Meil on olnud mõttetalguid ja jääkeldri arutelusid, kus on kasutusse läinud ka paar ideekest, kuid … seda on mannetult vähe. Pange tähele, mõtteid/ideid on olnud palju, kuid teostusi on vähe. Vähe on neid just seepärast, et pole tagasisidet ega edasiarengut ideedele, need ei lähe kasvama. Tänapäeva maailm on teistsugune, selles uues reaalsuses ei saa jokutada, tänapäeva äris kasutatakse nii võrgustike sünergiat, rahvahanget, ühisrahastust ja teisi platvorme. Kuid üheks käivitavaks jõuks on  innustav konkurents.  Nagu kirjutab P.H. Diamandis ja S. Kotler  tõmbab see mehhanism kokku: „eksponentsaalsete tehnoloogiate kasutamise, mastaapselt mõtlemise, rahvahanke geniaalsuse, pakub võimalust ühisrahastuseks ja stimuleerib isetegemise kogukondi. Pealegi oleks innustav konkurents brutaalselt objektiivne. Siin ei ole tähtis see, kus koolis sa käisid , kui vana sa oled või mida sa varem teinud oled. Miljardi dollari ettevõtted on siin samal pulgal kahe inimese idufirmaga. Siin mõõdetakse ainult ühte asja: kas sa saavutasid konkursi eesmärgi?“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015)

  Vaat sellise võistlus meie tulevikustrateegiateks võiks küll olla jumet, eriti kui sinna märkimisväärne auhinnafond manu panna. Võiks näidata ära meie tegelikud võimalused ja alternatiivid meie ressursside kasvatamiseks. Usun, et võistlevad seltskonnad oskaksid luua üllatavalt edumeelseid lahendusi, ette näha mitmeid uusi situatsioone ja  neile pole üllatuseks ka selliseid „pisiasju“ nagu see, et palgatõus toob kaasa väljamaksete kasvu Haigekassast, ning alkoholikaubanduse kolimine Lätti paneb põntsu veel hingitsenud Lõuna-Eesti maapoodidele jne. Elame võrgustunud maailmas. Kõik on kõigega seotud. Ütlete, et  VV ja RK ülesanne on riigieelarvet kokku panna? Muidugi, kuid väike abi selles raskes töös, kinnikiilunud mõttemudelite lahtisulatamises ja teistmoodi nägemiseks, oleks ka tore. Pealegi on vaade mastikorvist ja katlaruumist erinev, neid kokku viia oleks tervislik. Meile kõigile.  Ega jäämäe otsa ei sõida igaüks eraldi, vaid kõik koos, nii kaptenisild, kui kolmas dekk ja katlaruum, kogu „Titanic“. Vajame hädasti värsket maailmanägemist, sest meie mõttemaailmaga on midagi väga viltu, kui rõõmustame, et majanduskasvu näitaja kosus tänu aktsiiside tõusule (huvitav miks kogu maailm seda „nippi“ ei kasuta), oleme õnnelikud, et lõpuks on lõppenud hinnalangus, deklareerime, et maksud ei tõuse, kuid aktsiisidega tõuseb mõne põhikomponendi hind paarkümmend protsenti, teised on nii kehvad et ei taha meie kehvakest kaupa osta ja et haigekassa vahendeid saab „kokku hoida“, kui sealt viia välja pensionäride ravikindlustus ja haigushüvitised (ravikindlustuse kinnimaksmine riigieelarvest ei ole ometi kokkuhoid, vaid lihtsalt meie ühise raha võtmine teisest hunnikust, sama on ka töötukassa rüüstamine haigekassa kasuks). Tundub, et kaptenisild on sügavas udus. Kuidagi veidrad rõõmud. Sellised kokkuhoiud, „õnnetunde“ ilmingud ja rapsivad maksutõusu ettepanekud  teevad kõhedaks. Vajaduspõhisusest rääkides, siis meil on vaid üks vajadus – päästa „Titanic“. See vajadus ei kujune maksude tõstmisest, vaid kõige laiem kaasalöömine uuendustesse. See ei ole vaid eliidi projekt vaid toyotalik mõtteviis: „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, - siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 Lk 33)

Kas kellelgi on piisavalt südikust, et välja kuulutada konkurss „Kuidas päästa Titanic?!“, et välja selgitada süstemaatiliselt meie tõelised tugevused ja võimalused? Oleks huvitav.