Avaldatud Ärilehes 18.12.16 /algtekst/
Kui
„asjatundjad“ räägivad (ja räägivad ja ….) majandusest (programmidest
rääkimata), siis tundub see hirmkeerukas ja segane, kuid võtame mingi lihtsama
analoogi. Ilmselt on meil kõigil kogemusi mingi ärapeetud kodumasinaga. Muidu
päris korralik riist, aga mingi pisiviga teeb elu kas ebamugavaks, kalliks või
ohtlikuks. Just sellises järjekorras. Näiteks kui teil on külmkapi tihend kulunud, siis on see
ebamugav: põrand märg, toit on riknemisohu. Kallis: elektrit kulub rohkem, hallituskahjustuste
likvideerimine. Kui ka juhe narmendab
siis on see juba eluohtlik. Olenemata sellest, kas me lükkame tihendirikkega
kappi vasakusse või paremasse seina, sellest olukord ei parane, muutub vaid
veeloigu asukoht põrandal. Kuid väike vaeva nägemine tihendi vahetamisel
muudaks meie elu jälle rõõmsaks. Muidugi me võime ka vilistada sellele, et
külmkapp tilgub, ära harjuda ( mis see siis ikka on paar korda päevas põrandat
kuivatada). Võime eneserahustuseks
öelda, et see ongi uus normaalsus. Võib välja mõelda isegi positiivseid
mõjusid: näiteks ei vaja te õhuniisutit, põrand on pidevalt pestud (kuni läbi
mädaneb). Ka nii võib elada, kuid kas peab?
Ambitsioonituse
lämmatav hallitus
Mingi sarnane
lugu on meil praegu ka majanduses. Suures kapilohistamise tuhinas (uued maksud,
vanad maksud) on tihend, ehk põhiküsimus, täiesti ununenud. Ka meie ise,
valijad, olema takerdunud kapilohistamise jälgimise lummusesse. Põnev ju! Aga
asjata. Juba mõnda aega püütakse meid veenda, et paar protsenti majanduskasvu
ongi meie jaoks normaalne. Pidavat olema uus normaalsus. Kui loed , et meie
majanduskasv jäi meie võimetele 3x alla, siis teeb see nukraks. Mõelda vaid 3x!
Eesti sisemajanduse kogutoodangu kasv on viimase
aasta jooksul kõikunud kummalgi pool üht protsenti, mis jääb kolm korda alla
meie potentsiaalile, kommenteeris kolmanda kvartali SKT kasvu
rahandusministeeriumi analüütik (ÄL 9.12.16).
Nukker on see, et meie tegelik võimekus, võimete lagi olekski nagu max
vaid 3%? Oeh! Kui Tallinnas on +1´C ja
Sauel +3 ´C, siis see ei mõjuta meie
riidevalikut ju? Sama ka majanduses, hinnata meie potentsiaali (ja seegi
kasutamata) vaid 3%-e on pööraselt ambitsioonitu, see ei ole meie jaoks
normaalne. Majanduskasv statistilise vea piiril on selge märk, et meil on
tihend korrast ära. Ambitsioonituse hallitus vohab. See, et me vigase tihendiga
kappi ühest seinast teise nihutame, ei muuda tihendit paremaks, ega kappi
ökonoomsemaks, küll aga on märg keskkond ja pidev liigutamine ohuks
toitekaablile – kogu süsteem võib sisse kärsata.
Elementaarne: Hellest Pilleks
Nüüd küsite, mis see
tihend oleks, mis võimaldaks meie masinat jälle töökorda saada? Elementaarne,
see on tõeline, mittemänguline, riigireform. Muide heaks alguseks
riigireformile oleks see, kui me hakkaks asju nimetama õigete nimedega, siis me
saame ise ka aru, mida me teeme või tegemata jätame. Kui eelmine Pilvepiiri
seltskond nimetas riigi poolt pakutavate teenuste optimeerimise kava
riigireformiks, siis uued Pilvepiirlased
on astumas edasi samade nimemaagia susside sahisedes. Eh, sellisel tasandil
peaks küll vahet tegema mis on maks, mis lõiv. Või ei tee? Seletan üle. Vaadake
rahaliselt pole mingit vahet, kas nimetada mingit tegevust, millega Dr
Riik võtab valija rahakotist raha: maksuks, lõivuks või
hollandi juustuks. Lihtsalt igaüks tunneb seda oma tühjenevas rahakotis, kuid
vahe on selles, et kui meile lõivu
kehtestamise (mis on ette nähtud toimingu kulude katteks) juures seletatakse,
et sellega tahetakse meile „reguleerida“ puhtamat loodust, siis … meid peetakse
tobudeks, keda võib nii haledate nimevahetustega alt tõmmata. Ehhee, mul on
sõber, kes ütles kord, et kõik vahetavad
kaasasid, mood olevat selline. Tema tahtvat ka olla moodne mees, kuid … Ta
olevat laisk, seepärast ta ei vaheta kaasat, vaid nimetas kaasa Hellest
Pilleks. Moodne mees, kuid ratsionaalne. Ümbernimetamisega vähem jama. Nojah
naine oli ikka Helle nagu ennegi, nii ka automaksuga, mis on autolõiv, mis pole
lõiv vaid on maks. Saite aru? Ei saanud? Pole viga, rahakotist saate aru.
Kokapoiste
sümpaatne õppetund
On täiesti loomlik, et uus Pilvepiir tahab ennast näidata
jõulise reformijana, seda enam, et kõike tuleb teha kohe ja kahe aastaga
normaalse nelja asemel. Nüüdseks on selge, et maksupakett seati kokku
kiirustades – lendstardist, mis on toonud kaasa nii õigustatud, kui õigustamatu
kriitika. Nüüd kui on ilmnenud, et kõiki soove ei ole võimalik täita (EL ei
luba , mahud ei klapi, korje on kallis)
on asutud taandumislahingutesse. Kas see on rabe rabelemine? Võib-olla, kuid
mulle meeldib see rohkem kui teerullidemokraatia. Nagu usinad kokapoisid ikka,
panid piruka ahju, võtsid välja, selgus, et on toores, panid ahju tagasi.
Normaalne. Nüüd hakatakse analüüsima ja olulisi detaile lihvima. Parem hilja,
kui üldse mitte. Põhiline, et peenlihvimiseks ei lähe. Kui õppetunnid hoolikalt
ära teha, siis on veel võimalik saada
jõuliseks reformijaks, mitte pelgalt maksukehtestajaks, kapilohistajaks.
Pildi maalimine
Vaatamata ebatõenäolisele kooslusele, esmastele tagasilöökidele
ja viltuvedamistele on uuel Pilvepiiril on ikka veel suured šansid teha midagi
… tõeliselt suurt. Just seepärast, et on viltu vedanud, kaotada pole ju enam
midagi. Meenutades oma kunstiihaluse perioodi, siis need pildid, mis tundusid,
et läksid nässu, said lõpuks kõige paremad. Miks? Sest kaotada polnud midagi,
võis vabalt värve kasutada. Ropult, paksult, kakofooniliselt.
Eksperimenteerida. Ainuke suur asi mille praegune Pilvepiir ette võiks võtta on
nagu märgitud, tõelise riigireformi käivitamine. No vähemalt ettevalmistamine.
See oleks märgilise tähtsusega. Finišini
on vaid napid kaks aastat, sellega jõuab panna aluse tihendiparandusele ja saaks
lahti kapilohistaja mainest.
Riigireform peab olema terviklik, algama
tegevuste auditist, eesmärkide püstitusest ja lahenduskavast. See on pikk
protsess, ehk nagu lp. J. Raidla mullu märkis, seda jätkuks mitme valitsuse
jaoks. Kuid see peab olema tõeline reform, mitte läbisegi killukesed. Näiteks,
ettepanek kaotada maavalitsused. Õige suund, aga juba nimetatud riigireformiks.
Kuid see ei ole riigireform, see on bürokraatia ümberjagamine. See ei vähenda
kulutusi ühiskonnale. Vastupidi, vales järjekorras asjade tegemine suurendab
ühiskonna koormust. Kui me alustame reformi sellest, et määratleme ära, mida
meil on hädavajalik reguleerida, siis näeme, et meil on terve rida toiminguid
mida ei peagi tegema riigi jõuga, ettevõtlus ja kodanikuühiskond saavad ise
sellega hakkama. Regulatsioonidest piisab täiesti piibellikust „Sina ei pea
mitte tapma“ ja liikluseeskirjade punktist, et meil on parempoolne liiklus
(meie regulatsioonimaailm on piltlikult selline, et iga kord liiklusse
suundudes peab ametnikult küsima, kas ja millistel tingimustel tohib
parempoolset liiklust kasutada), kõik ülejäänud … Arutame. Riiklik
reguleerimine on hirmkallis tegevus.
Edev kokkuhoid
Raha meil napi, seetõttu on kaks võimalust: suurendada tulusid
või vähendada kulusid. Tulude suurendamisel on ebatõhusaks abimeheks, nagu
kõrvalolevalt pildilt näete, kõikvõimalike maksude tõstmine. Kõik kes pole
liiga laisad pakuvad midagi (kuigi pakuvad enamasti valesti). Kulude
kokkuhoiuga on meil tegeldud …“pidevalt“. See „pidev“ peaks nagu vähendama
bürokraatiat, kuid bürokraatia ei sünni iseenesest nagu ütles kantsler sir Hamphrey: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib
ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua,
kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha
rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. (J.Lynn, A. Jay „Jah,
Härra Minister“ Varrak. 1999. Lk 60). Normaalne. Mida rohkem on vaja
reguleerida ja järele valvata (selle produtseerimisega meie seadusandja ju
igapäevaselt tegeleb)i, siis peab olema ka rohkem ametnikke. „Kui tahame
vaenlast alistada, tuleb meil kohandada oma jõupingutusi vastavalt tema
vastupanujõule; see väljendab tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest
lahutada, nimelt: olemasolevate vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.” (C v.
Clausewitz „Sõjast” Eesti Keele
Sihtasutus 2004.Lk 31). Meil käib asi muidugi vastupidi, on igaaastane
koondamisplaan. Iseenesest õige, kuid vales järjekorras. Kõigepealt on vaja
vähendada regulatsioone, siis on võimalik vabastada kõrgekvaliteedilisi
asjatundjaid päris majanduse jaoks. Tagurpidi tehes muutub avalik teenistus
ikka loiumaks, venivamaks, suutmata talle pandud ülesandeid täita. „Kokkuhoiu
motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi
enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks,
just ettevõtte liidrite edevusest.” (A. McAlister
„Uus Machiavelli” Fontes 2001. Lk 127)
Nõiaprotsessidest,
kui heast haldustavast
Äkki on
sellel mingi sügavam sisu? Olen ajaloohuviline. Millalgi aastaid tagasi arutasime kaaslasega avastuste
üle inimkonna ajaloo ootamatutest keerdkäikudest. Juttu tuli ka Giordano Brunost, teate küll, see
sell, kelle kohta Wikipeedia kirjutab: „Teda peetakse
uusaegse teadusliku mõtlemise märtriks, kuna inkvisitsioon põletas ta elusalt
ketserluses süüdistatuna, sest Bruno ei olnud valmis oma aadetest loobuma.“.
Enne seda arvati, et kõik keerleb ümber Maa, Kopernik arvas küll (salaja)
teisiti, kuid Bruno arvas avalikult ja
põletati see eest ära. Imelik ju? Mu tark kaaslane oskas seepeale vaid
õhata: „Normaalne, teadjamehed ja nõiad põletatigi seepärast, et inimkond liiga
kiiresti ei areneks ja ennast selle käigus ära ei hävitaks!“. Vaat selline
vaatenurk tolleaegse administreerimise ja hea halduse kohta. Mh, see pani
mõtlema, et kuigi, meil enam nõiaprotsesse ei ole, siis võib-olla on see
asendunud mingi teise väljasuremisvastase administratiivse
pidurdusmehhanismiga. Mõtlesin ja välja mõtlesin, nõiaprotsessid on asendunud
bürokraatlike tõkenditega. Juhhei, bürokraatia kui maailma päästevalem. Ka niimoodi võib maailma vaadata, kuid mina
niimoodi ei arva. Nüüd oleme edukalt maskeerinud bürokraatia vohamise
õigusloome (või oleks õigem öelda bürokraatialoome) hea tava ja nullbürokraatia
„projektide“ taha. Need kumbki meede ei vähenda ühiskonna kulutatusi
mitteasjastatud tööle, vaid võimaldavad täita bürokraatiat mugavamalt.
Seepärast pole tähtsusetu, et kui me midagi teeme, siis oleks sellel ka
eesmärk. Äpiga mugavalt koha tellimine tapalavale ei ole eesmärk!
Teha
tulevikku
Kuidas siis saavutada edu? „Ainus poliitika
tõenäoliseks edu saavutamiseks on – üritada teha
tulevikku“. „Üritada
teha tulevikku on väga riskantne. Ometi ei ole see nii riskantne, kui seda
mitte üritada. Üsna suur osa nendest, kes üritava ellu viia seda, millest siin
peatükis juttu oli, ei saavuta kindlasti edu. Kuid edu ei saavuta mitte ükski
neist, kes seda ei ürita.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“
lk 105)
Saite aru, teha on riskantne, kuid
mitteteha on lihtsalt lõppjaam. Tulevik on teistsugune. Kui me ei vaata asju
uue nurga alt, siis meie majanduskasv jääbki kõikuma statistilise vea
piirimaile. Võiks ju ka niimoodi edasi tiksuda, see statistilise vea piir on
tegelikult jõukam kui meil kunagi varem on olnud, kuid … Probleem on selles, et
maailm on muutunud, maailm on avatud, maailm on kiirem ja meie majanduskasvu statistilise
vea piir kujundab võrdluses teistega meie eneste eksistentsi statistiliseks
veaks. Sellest oleks kahju. Tulevikku tuleb ehitada lihtsate käepäraste
vahenditega, see on kõige tõhusam. Nii tõhus, et Dr Riik oma kabinetkindlustes
ei tule iial selle peale. Kaks lihtsat näidet. „Parkimisäpiistid“ pakuvad
teenust, mil suletud asutuste parklad on tühjad ehk teatrisse minnes pargid
auto kontori X parklasse. Saite aru? Tühjalt seisev ressurss võeti ühe äpiga
kasutusele. Ilma kellu kõlksuta, ilma labida liigutamiseta. Kõik on õnnelikud,
seisev ressurss kasutatud. Isegi Dr Riigile pakutakse „pool milli“ kui oma
öised seisvad parklad süsteemi lülitaks. Raha kui maast leitud. Vahva
Või jagamismajanduse uus näide ehk
omaalgatuslikud hooldekodud. Meil napib hooldekodusid ja need tänuväärt
ettevõtmised on (võrreldes meie sissetulekutega) pööraselt kallid. Kui nüüd
talupere paar vanakest enese juurde seltsi võtavad (väikese tasu eest), siis …
Mõtlete et Dr Riik on tänulik abikäe eest? Ei arvanud ära. See on Dr Riigi
jaoks probleem, sest kuidas seda REGULEERIDA. Meie maailmas pole inimene
tähtis, tähtis on reguleerimine. Kogu selles reguleerimistuhinas unustame ära
sellised lihtsad iseteeninduslikud lahendused nagu näiteks aastalitsensid jm.
Laske loovus vabaks. Kui Newton avastas gravitatsiooniseaduse õuna
pähekukkumise teel ja Einstein relatiivsusteooria jaamas ronge jälgides, siis …
Kuulge meie ei pea relatiivsusteooriat avastama, Einstein tegi selle juba ära,
meie peame lihtsalt külmkapi tihendi ära vahetama. Kui uskuda (või õigemini nii
nagu mina seda aru saan) C. Rovelli „Seitset lühikest füüsikatundi“ siis enne
Einsteini oli tühi ruum, Eistein tõi käiku mõiste kõver ruum, kvantmehhaanika
aga et ruum on sirge, kus „hüppavad energiakvandid“. Kuid kuna
üldrelatiivsusteooria ja kvantteooria on vastuolus (kuigi mõlemad eraldi
toimivad hästi), siis püütakse neid siduda silmus-kvantgravitatsiooni teooria
kaudu. Ja jälle on ruum muutunud ehk „Kus need ruumikvandid on? Mitte kuskil.
Need ei asu ruumis, sest need ise ongi ruum“. Vaat niimoodi sel ajal, kui
maailma targimad pead püüavad siduda XX saj kahte suurimat avastust, on meie
inimesed praktikas tõestanud, et pole sellist asja nagu tühi ruum, on vaid
kasutamata ruum (parkla, talu jne). Kasutamata võimalus. Vägev. Laskem meie
memmedel füüsikat edendada ja me ei pea mingist protsendilistest
majanduskasvust heietama, analüütikud ei pea leiutama põhjuseid selle
põhjendamiseks, ega Hellesid Pilledeks nimetama. Hakkasid toimima loomulikud
protsessid.
Selle jaoks
ei pea Einstein olema, isegi suhtelisuse seadust ei pea teadma, kui me
tihendiga asju korda ei saa, siis on varsti kogu kapp mokas. Harilikult ütlevad
kapid ülesse kõige ebasobivamal ajal, siis kui raha on otsas ja väljas 28´C.
Kehv aeg kapiga tegelemiseks? Võib-olla püüaks ikkagi tihendi korda teha, nagu
reklaamlause mudilastele et oleks
„puhtam ja kuivem tunne“. Ökonoomsem ka.
N.J.
Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“
Elmatar 2008
Lk
23 „Ühisel ükskõiksel eiramisel! Millist sõnumit edastab niisugune lause ja
pilt, mida näidatakse selles reklaamis? See ütleb vaatajatele, et hoolimat
saastava käitumise tangest hukkamõistmisest, teevad paljud inimesed seda
ikkagi. Kuigi niisugune käitumise hukkamõistmine võib kindlasti osutuda
motiveerivaks, väljendab teave, et see käitumine on valdav, siiski teatavat
sotsiaalset heakskiitu sellelesamale halvale käitumisele. Kuna sotsiaalse
heakskiidu põhimõte kinnitab, et inimesed kipuvad järgima kõige populaarsemat
tegevust, võib sellel olla nii kahjulik kui ka kasulik sisu.“
Lk
24 „Teie pärandi kallal vandaalitsetakse iga päev. Varguse tõttu kaob igal
aastal 14 tonni kivistunud puitu – igaüks võtab kaasa vaid tükikese.“ (…)
Mees
sai sildi lugemise ajal šoki, kui tema igati seadukuulekas kihlatu müksas teda
küünarnukiga ja sosistas: „Me peame ruttu oma tükikese kaasa võtma.“ (…)
Katsetulemused,
mis peaksid rahvuspargi juhtkonna ehmatusest soolasambaks muutma, näitasid, et
võrreldes ilma sildita kontrollaladelt, kust võeti kaasa 2.29%puutükke,
varastati negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumiga alalt rohkem – 7,92%. Sõnum
peaaegu kolmekordistas vargusi. Nii et see ei olnud mitte väärtegude ennetamise
strateegia vaid väärtegude arvu
suurendamise strateegia.
(…)
Järelikult: selle asemel et edastada negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumit,
peaks selle koostajad seda tüüpi
olukordades suunama sihtrühma tähelepanu sellele, kuidas peaks sellises
kohas käituma. Või kui asjaolud lubavad , võib suunata sihtrühma tähelepanu
kõigile neile inimestele, kes käituvad positiivselt.
Lk
27 „(…) Pärast seda riputasime iga majapidamise uksele väikese sildi, mis andis
majaomanikele tagasisidet selle kohta, milline oli nende energiatarbimine
võrreldes naabrite keskmisega.“
„Avastasime,
et need kes tarbisid rohkem energiat kui naabrid, vähendasid paari järgmise
nädala jooksul energiatarbimist 5,7% võrra. See ei üllatanud eriti. Palju
huvitavam oli aga avastus, et need, kes olid tarbinud vähem energiat kui
naabrid, suurendasid oma energiatarbimise mahtu 8,6% võrra. Tulemus näitab, et
see, mida enamik teeb, mõjub nagu magnet – see tõmbab inimesi, kes erinevad
keskmisest, justkui enda poole. Nad muudavad oma tegevust, et sarnaneda normiga
rohkem, hoolimata sellest, kas nad enne käitusid sotsiaalselt soovitaval või
ebasoovitaval viisil.
Daniel
Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ Tänapäev 2014
Lk
12 „Et juhid saavutaksid vajalikke tulemusi, läheb neil tarvis kõiki kolme
keskendumisliiki. Sisemine keskendumine suunab järgima intuitsiooni ja
põhiväärtusi ning aitab langetada parimaid otsuseid. Muu keskendumine parandab
suhteid teiste inimestega. Väline keskendumine aitab orienteeruda maailmas
selle laiemas mõistes. Juht, kes ei ole häälestatud oma sisemaailmale, on ilma
tüürita; see, kes ei mõista teisi, kobab pimeduses; need kes ei pööra
tähelepanu suurematele süsteemidele, mille piires nad tegutsevad, on kaitsetud.“
No comments:
Post a Comment