A.
Balague´ „Cristiano Ronaldo“
Tänapäev 2016
Lk
121 „Protestantlik reformatsioon Inglismaal erines mandri-Euroopas toimunust
selle poolest, et oli oma olemuselt rohkem poliitiline kui teoloogiline.
Vastasutatud anglikaani kirik võttis omaks Saksa luterluse range teoloogia
selle rõhuasetusega kõvale tööle, tugevale eetikale ja pühakirjal põhinevale
rangele moraalipsühholoogiale.“
„Protestantlik
eetika on rangelt legalistlik. Reeglid on selleks, et neid järgida. Omakorda on
kaks tuhat aastat katoliku moraali peent häälestust toonud kaasa mentaliteedi, mis
üritab reegleid painutada, väljumata samal ajal lunastuseks vajalike
parameetrite piirest. Alati on olemas võimalus pihtimiseks, et saaks puhtalt
lehelt alustada. Katoliiklike maade elanikud ei hooli tavaliselt eriti
reeglitest. Neid huvitab hoopis see, kuidas neist ilma vahele jäämata mööda
hiilida.“
Poliitturu
erosiooniilmingud
Majanduses
on üldjuhul niimoodi, et kui majandus on tasakaalust väljas, siis püütakse seda
stabiliseerida erinevate meetmetega sh. rahapoliitikaga (kui võimalik). Mõõdukama
hälbe ja poliitika raames võib olukorda tasakaalustada kontrollitud inflatsiooniga,
kuid kui ikka täitsa „essus“ on siis ei aita muud kui devalveerimine või lausa rahareform.
Poliitikas on peaaegu samamoodi, poliitturg on meil esiteks erinevate
tuletisinstrumentidega (valimislubadused) segamini löödud. Teiseks on nii
poliitinimeste pidevast saalimisest erakondade vahel, kui ka põhimõtete piinlikkusttekitava
erosiooniga tekkinud identiteedikriisi nähud. Peaaegu mitte ükski erakond ei
seisa enam nende põhimõtete eest, mis olid tähtsad nende loomisel. Olukorda võiks võrrelda
kaubanduskeskuste tekkimisega. Pidev jaht jaeturu hõlvamiseks on enamuse
endised kingapoed, rauapoed, pagaritöökojad ja rätsepmeistrid sulatanud ühenäolisteks
keskusteks, millest saab oma vajadused rahuldada nii see, kes vajab porgandeid,
kui see kes vajab petrooli. Koloniaalkauplus, noh! Kas meie, kliendid/valijad
oleme selle olukorraga rahul, mis turul toimub? Kas me leiame oma kauba? Või
saame poliitpoest petrooli asemel porgandi? Poliitporgandi? Petroolimaitselise?
Hm, mida me selle porgandiga tegema peaksime? Ideetu porgand, mida sellega
teha? Ebakonkreetse porgandilaadse mittekindla lubadusega? „Ja pea meeles, kunagi ei tohi
anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes
küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont
tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta
neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese
mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata.
Naerata, kurat võtaks.”
(Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson Eesti Raamat Tallinn 1995. Lk 81). Mnjah,
keeruline.
Poliittehnoloogiline
lambumine
Tagasi
meie poliitturu juurde. Pidevas turuhõlvamise tuhinas pole poliitturuosalejad
märganudki, et on purjetanud täiesti teise suunda kursivalikuga võrreldes. Te
ei usu? Kas keegi teist viitsis läbi lugeda eelmiste valimiste platvorme?
Muidugi ei viitsinud, te olete ju normaalsed inimesed, kuid … Kuid mina ei ole
normaalne, mina olen analüütik. Analüütik ei saa uskuda üldlevinud
tavaarvamusi, tema peab arvestama tõsiasjadega. Näiteks pidin kunagi analüüsima
Lõuna-Eesti põllundusmajandite kahjumlikkuse põhjuseid. Kõik teadsid unepealt
öelda, et selle põhjuseks on kuppelmaastik ja lambakasvatus. Isegi PÕMI (põlluministeerium)
ökonoomikapealikud arvasid samamoodi, kuid … ei arvanud ära. Tegelik põhjus
polnud lammastes, vaid töö kehvas korralduses, kõik oli natuke kehvasti, mis
kokku andis püsiva megakahjumi. Siis loodigi kohapeal müüt, et ega me ei saagi
midagi teha, teate ju küll, need lambad ja … Ja see teadmine kinnistuski, isegi
juhtiv ministeerium, kellel kõik numbrid käepärast ei suutnud legendist läbi
murda – teate lambad ju. Loll on kes põhjust ei leia. Vanaema Marie ütles ikka,
kui ta midagi teha ei tahtnud, et: „Ei
saa teha, pöidlad on ühel pool!“ ja pani käed kenasti kokku. Ehhee, olidki … pöidlad
ühel pool. Nagu meil kõigil, kuid mittetegemise põhjenduseks hea küll. Ähh,
miks ma seda lambajuttu nüüd valimisplatvormide vahepeale pajatama hakkasin?
Ikka, seepärast, et platvorme analüüsides ilmneb lambajutuga sarnane legend. Te
ju kõik teate, et meil on tihe rebimine poliitturu paremal tiival – kõik
justkui parempoolsed. Teate ju? Muidugi, kõik teavad! Aga ei arvanud ära,
valimisplatvormid näitavad kristallselgelt, et kõik erakonnad viljelevad
majanduspoliitikat, mis on omane vasakpoolsele ilmavaatele. Kõik kasvataksid
makse ja siis jagaksid selle …. Pole isegi tähtis kellele, tähtis on
poliitinimeste jagamisrõõmu tunne. Just jagamise ja ümberjagamise ihalus on
omane vasakpoolsele majanduspoliitikale. Lk.160
„Demokraadid nõudsid ka „varade, sissetulekute ning võimu õiglasemat jaotamist”
– see oli eufemism töötavate ja midagi tootvate inimeste sissetulekute
konfiskeerimiseks ja seda mittetegevatele inimestele ümberjaotamise kohta.” (R.Reagan
„Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012)
Nojah, seda
ümberjagamise tuhinat küll ilustatakse igasugu kaunisnimedega, kuid see ei
muuda asjade olemust. Seega kui me eelnevalt arvasime, et Ühendpidukond on
parempoolne luuraja vasakpoolsete tagalas, siis pole see päris korrektne, sest
valimisplatvormist jääb mulje, et nad on lihtsalt maskeeritud uussotsid. Nii
vägevat „vähekindlustatute trummi“ tagumist ja „tasuta“ asjade hullust
(kodualune maa, kõrgharidus) pole isegi ükski ennast vasakpoolseks ilmavaate
esindajaks deklareerinud pidukond tagunud. Parempoolse ilmavaatega pidukond
oleks leidnud hoopis teised, jätkusuutlikud
mudelid selle segmendi murede lahendamisele. Nii, et erosioon on viinud
ennast parempoolsena deklareerinud pidukonna turuvõitluse tulemusena hoopis
teisel turule, sotside turule. See tähendab, et poliitturg on üleküllastatud
varisotsidega: meil on turul lisaks
pärissotsidele uussotsid, reformisotsid, kesksotsid, konservatiivsotsid ja
vabasotsid. Vaat selline piinlik lugu, et parempoolse ilmavaate esindajaid meil
poliitturul polegi. Üldse pole. Turu paremsegment on kui mitte täitsa tühi,
siis väga hõre. Ettevõtlust esindavat pidukonda igatahes turul pole. Tühi,
täitsa tühi. Ja kõik teie errosioonilised varisotsid ärge pahandage, et ma teie
lambad, vabandust valimisplatvormid, üle lugesin. Ehk annab see teile võimaluse
ennast kõrvalt vaadata ja enda tegemisi
muuta enne kui hunt teie lambad pintsli paneb. Sellest oleks küll kahju.
Kui hoiate
oma uted kaitstult, siis ei pääse suted neid ründama,
Seega jääb püsti enne uue valitsuse
moodustamist kõlanud küsimus: Kas poliitturule mahub veel mõni turuosaline? Uus
pidukond. Või toimub erakondade uuestisünd suurema ülejooksmise tulemusena?
Nagu igal turul on kõik võimalik. Kui C.
Hitch (USA kaitseministri parem käsi) 1960 aastal väitis: „Taandame kõik
sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad ju ressursside otstarbekas jaotamises ja
kasutamises.“ (F. Freedman „Strateegia“ Grenader lk 173), siis võib ka
poliitmaastiku teisendada majandusküsimusteks, eelkõige turukonkurentsiks. Ja
muidugi ressursi jaotamises, kuivõrd otstarbekas see on, see on iseküsimus. Jaotada
oskavad meil poliitturul kõik, mis viga võõrast raha jaotada, pigem on asi
selles, kas on kedagi kes veaks uue pidukonna kokku, käima. Annaks sellele hinge.
Teine küsimus on: kas turg on küps
selleks, et sinna investeerida.
Millist erakonda
luua?
Poliitparteisid jaotatakse erinevate tunnuste
järgi, meie klassika on parempoolne ilmavaade, kuid vasakpoolne silmavaade,
mille tulemusena on kõik erakonnad kõõrdsilmsed. See ei toimi, võib-olla võiks
jaotada niimoodi: „Poliitiline turundus on sihitud selle tulemuse
saavutamiseks, mida elanikkond kõige rohkem nõuab”
„J. Marshment-Leesi teooria jagab parteid kolme
tüüpi: Tulemustele, müügile või turule orienteerituks. Tulemusele orienteeritus
viib selle iga hinna eest väljapressimisele, valijad peavad valitavat armastama
temast endast lähtudes. Müügile orienteerituse korral tugevnevad
kommunikatiivsed jõud, mis on võimelised
viima seda tüüpi poliitilise tulemuse turule.
Sünnib oma tegevuse positiivne kajastamine. Turupartei korral toimub
valijaeelistuste tundmaõppimine enne tulemuse loomist. Kui eelistused muutuvad,
muutub ka tulemus” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009 lk 20). Pole paha, müügipartei.
Ehhee, olen uhke müügipartei liige! Kuidas
kõlab? Tegelikult pole sellel mingit tähtsust, kuidas neid tulutuid, ups,
vabandan ebatäpsuse pärast, mittetulundus ühinguid nimetame, tähtis on, mida
nad teevad. Eee … enamuses teevad ühtemoodi asju, nagu näiteks: Valimiseelne
koosolek Rootsis „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas
mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.
„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,”
vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal
kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub
valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et
valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist,
tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle
ajaga kuigi palju korda saata.”
„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid
minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide
esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on
ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi
kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat
teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”
„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga
pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada.
Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi
valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.”
(„Parteijuht lahkub surma läbi“. Bo Balderson
Eesti Raamat Tallinn 1995. Lk 146)
Järgneb ….
Targutusi:
A.
S. Morgan
„Benjamin Franklin” Kunst 2004
Lk 262 Fraklini
hinnang J. Adamisle „Sellegipoolest olen ma veendunud, et ta soovib meie
riigile head ning on alati aus ja tihti tark mees, kuid mõnikord ja mõnedes
asjades täiesti peast põrunud.”
Lk 264 „Tema
karjäär Ameerika ametliku kerjusena Prantsusmaal oli andnud talle liigagi selge
pildi asjadest, mis olid Ameerikas valesti, (…)”
Lk 270 „Ta
meenutas oma kaaslastele, et iga valitsuse edu sõltub „üleüldisest usust selle
valitsuse headusesse ning valitsuse liikmete tarkusesse ja aususesse.”
M. McKeown
„Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009
Lk 34 „Enamiku
uuendustega kaasneb reeglite väänamine või rikkumine. Mitte ebaeetiline ega
ebaaus reeglite rikkumine, vaid selline, mis on vajalik idee loomiseka, valmis
saamiseks ja laia maailma saatmiseks.”
„Reeglite
kehtestamine meeldib juhtidele, kes arvavad, et nende töö on saavutada inimeste
kuulekus, vastuvaidlematu korralduste täitmine ja pimesi järgimine. See on
lihtne. Kehtestad seaduse, hoiad tõenäolistel rikkujatel silma peal ja karistad
neid kohe, kui nad üle joone astuvad. Probleem on aga selles, et inimesed ei
üritagi enam tööd tehtud saada. Targad inimesed sattuvad masendusse, kui peavad
tegema midagi, milles nad mingit mõtet ei näe. Isegi kui nad üritavad,
aeglustavad reeglid tulemuste saavutamist ja teevad innovatsiooni tihti
võimatuks.”
„Ainsad
ettevõtted, kes ei pea innovatsiooni nimel reegleid rikkuma, on need, kes
muudavad reeglite proovilepaneku lihtsaks! Nad muudavad küsimuste esitamise
lihtsamaks ja tasuvamaks. Nad julgustavad reeglite muutmist kui üht paremaks
muutmise osa. Sa ei pea paluma midagi
muuta; nemad küsivad, mida sina soovid muuta. Selline avatus reeglite muutmise
osas on suhteliselt haruldane. See nõuab ettevõttelt reeglipiiridest
kinnipidamist, reeglimuutmise süsteemi ja väga suurt usaldust selle suhtes, et
saab olema kiire, intelligentne, julge ja toetav.”
Lk44” Kooskond
koguneb ümber algse probleemi või võimaluse. See võib ise organiseeruda
olenevalt sellest, millised huvid on osalejatel, kes võtavad vastutuse
struktuuri ja asjade käigu eest.”
Lk47 „Inimesed
kasutavad soikeperioode, et leida loomiseks vajalikku kaost.”
„Google kasutab
soikeaega nii: iga töötaja aeg on 70 protsendi ulatuses täidetud
põhiülesannetega, 20 protsendi ulatuses individuaalselt valitud põhieesmärkide
poole püüdlemisega ja 10 protsendi ulatuses tavatute ideede otsimisega.”
Lk 48 „Soikaeg
tähendab ka tarkade inimeste usaldamist. Maailm on kontrolli all hoidmiseks
liiga keeruline, mistõttu igasugused kontrollikatsed vaid aeglustavad
innovatsiooni.”
Lk 178 „Usu
mind, seda ei juhtu mitte kunagi” on liigne enesekindlus, mis põhineb õhukesel
minevikuteadmisel ja soovmõtlemise jääl.”
No comments:
Post a Comment