Avaldatud Ärilehes 4.12.16
No nii, nüüd on see siis käes - uus valitsus, nagu uus kokkamisklubi (kastmekokk ja supitädi on küll vanad), kõik õhinat täis, uus leping/retseptiraamatki kiirelt klientidele/valijatele ette vuristatud. Mõnigi on juba jõudnud seda nimetada geniaalseks. Mõistetav, me kõik loodame uuelt kokamansalt avastada midagi nämmat. Kuid kui see on geniaalne, siis mõelgem, miks eelmine seltskond nii lihtsa maa ja rahva õnnelikuks tegemise plaani peale ei tulnud (ei osanud miljardilist eelarveauku tekitada)? Tobud olid või? Tuleb möönda, et esmapilgul tundub pakett tõesti uudne, peaaegu nagu muinasjutus, kõik saavad juurde, kõik saavad õnnelikuks, aga … Kui hakata mõtlema kuludele, siis tõsiasi on, et üksi limonaadimaksuga miljardilist kingiraha ära ei lapi. Midagi pole teha, energia/raha jäävuse seadus kehtib meie tahtest olenemata: kui kellelegi tahetakse miljard juurde anda, siis tuleb kelleltki miljard ära võtta (natuke rohkem, sest ümberjagamine on kulukas tegevus). Elementaarne.
No nii, nüüd on see siis käes - uus valitsus, nagu uus kokkamisklubi (kastmekokk ja supitädi on küll vanad), kõik õhinat täis, uus leping/retseptiraamatki kiirelt klientidele/valijatele ette vuristatud. Mõnigi on juba jõudnud seda nimetada geniaalseks. Mõistetav, me kõik loodame uuelt kokamansalt avastada midagi nämmat. Kuid kui see on geniaalne, siis mõelgem, miks eelmine seltskond nii lihtsa maa ja rahva õnnelikuks tegemise plaani peale ei tulnud (ei osanud miljardilist eelarveauku tekitada)? Tobud olid või? Tuleb möönda, et esmapilgul tundub pakett tõesti uudne, peaaegu nagu muinasjutus, kõik saavad juurde, kõik saavad õnnelikuks, aga … Kui hakata mõtlema kuludele, siis tõsiasi on, et üksi limonaadimaksuga miljardilist kingiraha ära ei lapi. Midagi pole teha, energia/raha jäävuse seadus kehtib meie tahtest olenemata: kui kellelegi tahetakse miljard juurde anda, siis tuleb kelleltki miljard ära võtta (natuke rohkem, sest ümberjagamine on kulukas tegevus). Elementaarne.
Gurmeerooga
oodates
Uuel
kokamansal olid head eeldused tõelise läbimurde saavutamiseks, oldi vaba
senistest stampidest/retseptidest, ühiskond oli tüdinenud eelnevast
suurustavast sõnaseadest ja üha uuesti
ülessoojendatud pajaroa peenhäälestamisest. Oli hea platvorm teha asju
edasiviivalt. Ühiskond ootaski uutelt kokkadelt gurmeerooga, kuid … Kuid pikk ootamisaeg köögi kõrval oli setitanud uuskokkades palju häid retsepte,
mida armastusega hoidistati. Nii need ladestusid nagu purgisupid ja maasikmoosid
ämma sahvris. Kunagi ajastuomaselt maitsvad road on nüüd lootusetult vananenud,
nagu armsa ämma suhkrusiirupilised moosidki. Omas ajas nämmad, kuid tänapäeval … aegunud. Niimoodi
kuhjusid ikka uued kasutamata hoidised/
supid/ideed. Harilikult tehakse selline tüüpviga – alustatakse vanemate
hoidiste söömisest, mis tähendab, et …
jäädaksegi sööma realiseerimistähtaja ületanud hoidiseid/ideid. Just nii
juhtuski uute kokkadega: tahtmine oma
vanu retsepte ilmale näidata oli nii valdav, et kibekähku korgitigi lahti tagarea
vana purgisupp: ikka astmeline tulumaks, automaks, teemaks, magusamaks,
pangamaks, üürikorterid, elektrooniline valimine, Haapsalu raudtee. Oeh, uut ei
kusagil, ei midagi. No, eks kokad said ise ka aru, et vaid vana supiga edu ei
saavuta, mõned menüükirjed nimetati ümber. Ehhee, kui teil on näiteks probleem
punase ämberiga, siis nimetage see ümber siniseks saapaks ja … ämbriprobleem
langeb ära. Näiliselt. Isegi kaaskokad läksid alt, sest menüüsse kirjutatud
astmetega tulumaks ei ole ju ometi astmeline tulumaks. Finantskastmekokk, kes alati
oli jälestanud ämbreid (eriti punaseid) usub siiamaani, et tal on jalas sinine
saabas, mitte kolisev ämber. Ümbernimetamine on vahva, nagu hundi nimetamine
metsakutsuks. Nii nunnu! Kuid tähelepanu: näilisus ja vaikne sisseimbumine ongi
selle retseptiraamatu põhiolemus. Hillitsetud, hiiliv agressiivsus. Märkamatu, kuid tõhus, kuidas
ühtesid gruppe mängitakse teiste vastu. Ettevaatust! Ettevaatust! Ettevaatust!
Poliitkatlik
juhtimisviga
Uus
retseptiraamat on oma olemuselt mitte arenguprogramm, vaid ümberjagamine nagu
heategevusorganisatsiooni supiköök. See ei tee midagi selleks, et luua elujõulist,
iseennast äratoitvat keskkonda. Retseptiraamat ei püüa luua loomulikke
iseennast arendavaid tegevusi, vaid ühise rahaga kinni lappida valedest
poliitotsustest tekkinud arengupeetust, juhtimisvigu. Just, see, et inimene,
kes teeb täisajaga tööd elab palgavaesuses on mitte ettevõtluse, vaid räige
poliittasandi juhtimisviga. Talle almuse pakkumine pole väärikas, vaja on uut keskkonda.
Elamine läheb
kallimaks, suremine odavamaks
Veelkord, retseptiraamat
ei püüagi parandada keskkonda, vaid ümber
jagada „mitteküllust“, kehtestada lisamakse. Lõigata koogi ühest küljest
tükike, et mätsida seda lõiku sellesama koogi külge on veidrus (või valskus).
See ei rohkenda kooki. Vastupidi, kõik aktsiisid, pangalõiv, magusamaks jne settivad
toote lõpphindadesse, mis tähendab, et elu läheb reaalselt veelgi kallimaks.
Ainult suremine läheb retseptiraamatu järgi odavamaks, sest 250-eurose matusetoetus taastatakse kõigile. Selles
meie põhiline probleem ongi, et teeme taktikalisi otsuseid ilma strateegiata. Kui
enne võis öelda, et EL direktiivide täitmise plaan ei ole strateegia, siis nüüd
ei adu mõned pilvepiirlased isegi oma volituste raamistikku, püüdes teha asju, mida EL karistab automaatrežiimil,
mis tähendab, et meie elu läheb (trahvimiljonite võrra) veelgi kallimaks.
Pilvepiiri
(mängujoonise) lugemis oskusest
Pikk reservis
passimine ei tule kasuks kellelegi, eriti kokkadele. Pesuruumis võib ette
kujutada erinevaid uhkeid kombinatsioone, kuid kokana seistakse vastamisi …kuuma
pliidiga (keeruliste olukordadega), üks vale liigutus ja trauma. Töötrauma. Köök on kokale nagu mänguväljak, näha tuleb
kogu väljakut, kõikide elementide koosmõju, tunda lõhnast olukorda, leida
võimalusi. Väga reljeefselt kujunes välja erinevus uuskokkade „kujutletava
maailma“ erinevus tegelikkusest üürikorteri turu suhtes ERR saates „Vabariigi
kodanikud“. Debatt oli vahva: poliitinimesed vs. investorid. Ühed usuvad
mittekokkade koostatud retsepte/uurimusi, teised, tegevkokad/investorid
tegelikke turuvajadusi. Poliitkatlad on kokku keetnud isegi sellist veider
arusaama, et meil ei ole korterite üüriturgu. No kuulge reguleeritavat
valdkonda peab tundma. Seda rooga ma küll ei soovita proovida, saate
seedehäired. Pikaajalised. Kui poliitkatel keedab rammusat dotstsioonileent,
teadmata, et meil eksisteerib täiesti toimiv ja arvestatav üüriturg, siis
tehaksegi valesid otsuseid. Igal tegevusel on tagajärg. Näiteks paljud pensionärid
teenivad praegu lisasendi üürimisest. Kui Dr Riik sekkub üüriturgu, siis jäävad
needsamad grupid, kes enne ise enesega toime tulid Dr. Riigi kaela. Tagajärg. Kas
tõstame maksusid? Aga selle tagajärjed? Et midagi teha tuleb tunda turu, selle
mõjusid, kõrvalmõjusid ja järelmõjusid ja näited võiksid olla asjakohased. Iga
kord kui räägitakse riigikorterite vajadusest, ilmub välja müstilise nooremõpetaja palk, mille eest ei
saa korterit üürida. Õige, kuid lahendus …
NL ajal nõudsid kolhoosnikud ka, et
toidupoes müüdaks odavamat leiba loomadele. Selline mõttepojukene sai tulla
vaid süsteemsest veast, loomasööta ei müüdudki ja ainuke võimalus oli seda osta
leivana poest. Meie kokkade loogikas on
vana kolhoosniku mõtteloogika viga. Halloo, mitte loomasööta ei pea te
toidupoes müüma, vaid õpetaja palka tõstma, mitte talle läbi säästukorteri
almust pakkuma. Õpetaja, see on uhke amet, uhketele inimestele. Õpetaja on ju
riigipalgaline, sellesama raha saaja, mida praegu kavatsetakse uputada betooni.
Vaat selline purgisupp. Võrdlus sellest et põhjalas on 25% riigi üürikortereid
ei kannata samuti võrdlust. Igal asjal on põhjus, Soome põhjus on selles, et
võideldes vapralt kolmes sõjas kaotas ta märkimisväärse osa piirialadest. Tuhanded
inimesed vajasid peavarju ja tööd. Ühiskond kohanes. Reparatsioonide maksmine
üllatavalt kiire ajaga (enese vabaks ostmine) tähendas tohutut rahvuslikku
pingutust koos fokuseeritud riikliku planeerimisega. Selleks oli vaja töökäsi
eelkõige linnadesse, mida toetati riiklike programmidega. Lõppkokkuvõttes Soome
võitis. See oli aastakümneid tagasi õige lahendus ja olekski pidanud piirduma vaid selle õige ajaga, nüüd
ei suudeta sellest aeglaselt tapvast raskusest poliitilistel põhjustel
vabaneda. Keedetakse tuimalt põhja kõrbenud poliitputru edasi, kasvatatakse
riigivõlga. Mitte naabrite minevikule (kuigi see on meile hindamatu
õppematerjal, mida mitte teha ja kui teha, siis millal õigel ajal lõpetada),
vaid vaatama pigem tänapäevaseid trende (samuti õpetlikke).
ÄL 24.11.16 sedastab, et „Soome päevalehe Helsingin
Sanomat hiljutise analüüsi kohaselt langevad
kinnisvarahinnad väljaspool Soome tõmbekeskusi veel kiiremini kui Eestis – vaid
viimase aastaga on maakohtade väärtusest kadunud 20-3 0%“. Seega Dr Riik
kavatseb meil teadlikult toota kahjumit, põletada meie raha? Seda teadmist on
mitmed investorid ja analüütikud püüdnud Pilvepiiri kokkadele edastada, kuid
seal on pähe võetud, et kasvõi vägisi, me teeme teile head (põhjakõrbenud)
putru. Isegi kui see teile ei meeldi … me teeme teile head
(kooruptsiooniohtlikku?) putru. Ja me
sunnime teid seda putru sööma ja isegi kui te seda ei söö, siis maksma sunnime
me teid ikkagi.
Kuid lootust
pole vaja kaotada, telesaates esitasid tegevkokad/investorid paar nutikat
ettepanekut, kuidas nemad saaksid oma raha raisata, turu liikuma ja hinnad
langema panna (käibemaksu küsimus, korteri suurus jne.). Tore, kuid … kahjuks Pilvepiiri
kokad tuiutasid vaid tuimalt
(kuulmishäire?), et meil on siis välismaiste retseptikribijate välismaised
retseptid ja ärge segage meid putru kõrvetamast, sest just niimoodi on EL komme.
Niisiis, kokkadevahetus pole midagi muutnud, ikka ustakse ilmatarku, mitte
tegevkokkasid. Peaks vist restorani vahetama, aga … ei saa. See on ju meie oma restoran,
mitte kokkade oma, kokad on vaid meie palgalised, millest johtub, et mitte
teise restorani ei pea me kolima vaid kokad paaremasse vormi kloppima. Või
vallandama. Jälle.
Valikute aeg:
Eesti meditsiin kui Kuuba autotööndus
Me võiksime
ju Pilvepiiri kokkade kõrbepudru eksperimendiga leppida stoiliselt: äh, las
kõrvetavad, viskame minema, kuid … Mida me siis minema viskame? Me viskame
minema meie ühise raskelt teenitud raha. Sellesama raha, mida peab kasutama
elutähtsate tegevuste toetamiseks. Olen olnud arvamusel, et eelarveraha ja
haigekassa raha ei tohi segi ajada, kuid raha, mida kavatsetakse maha visata,
tuleb kasutada just meditsiinis ja hariduses. Miks? Kui meie kokad natukenegi
üle oma poliitkatla serva suvatseksid vaadata, siis 2040 a on meid 125 tuh
vähem, me oleme vanemad, kuna maksumaksjaid on vähem, siis ka vaesemad. Igat
inimest tuleb „kasutada“ nii kaua, kuni ta vähegi lustib tööl käia. Me oleme,
vabandage väga, nii essus seisus oma tööjõubilansiga, et peame pääsemiseks aega
juurde ostma. Ainuke kuidas me seda teha saame on meditsiin ( haridus ka
muidugi), et inimesed enne „kasutustähtaja lõppu“ kokku ei kukuks. Ja palun
ärge hakake arutlema lasterohkendamise vajadusest (eriti need kellel on üks laps, seegi
Londonis/Pariisis), see on elementaarne. SA andmed näitavad lihtsalt karmi
tõde, see on kaup mis meil on laos 2040 a olemas. Seda ei saa „juurde teha“.
See kuidas „juurde teha“ peale 2040 a on tõesti eksistentsiaalne küsimus (keskkonna
ja trendide loomise küsimus), selleks ongi vaja aega osta. Me peame olema nutikad nagu Kuuba
autotööndus, milline on oludes mil uusi autosid juurde ei tulnud suutnud autode
„ravil“ saavutanud virtuoossuse, et ka viiekümnendate Ameerika maanteelaevad on
kasutuses. Teist võimalust lihtsalt pole.
Surnud
Haapsallu ei sõida
Meie kokkade retseptiraamat
näikse minevat hoopis teises suunas, mitte jätkusuutlikkuse, vaid dubleerimise
finantseerimisele. Näiteks. Räägitakse,
et Haapsalu raudtee on vaja taastada ja kokad lisavad entusiastlikult hagu ahju
alla öeldes, et Pärnu raudteesse on ka vaja … Vahva, mulle meeldib, aga …
asjaolud on sellised, et praegune rongisõidu piletihind katab vaid veerandi
sõidu maksumusest (dot. 25 milj/aastas) ehk kõik need kes ei sõida rongiga
maksavad ¾ oma heade kaaskodanike sõidulustist kinni. Seega on valikute
küsimus, kas meil on ressurssi laiendada kahjumlikku tegevust? Kas Sina
maksumaksjana maksaksid kinni kellegi mugava sõidu või südame sondeerimise?
Oleksid elupäästja? Mõttekoht. Kui Kardioloogide selts on andnud välja selge
tormihoiatuse, et südamehaiguste raviks ettenähtud
raha vähendamine halvab ravi kättesaadavust väga olulisel määral, kui TÜ kliinikum pidi aasta alguses rahapuuduse
tõttu kardioloogia eriala voodikohtade arvu vähendama 13% , PERH 26% ning
südamesondeerimise järjekord on veninud järgmise aasta kevadesse, siis millised
on meie valikud? Avaldatud on arvamust, et niimoodi jääb abita kuni seitsesada
patsienti. Kas mõtlesite sellele tulemile? See on seitsesada potentsiaalset kallisravi
või … surmajuhtumit, kümne aastaga seitse tuhat inimest ainuüksi ühes
valdkonnas? Inimest kes oleksid võinud elada, töötada (ja makse maksta). Aga
teistes? Kas see tähendab, et me oleme valmis maha kandma tuhandeid inimesi
põhjakõrbenud pudru heaks? Ohverduseks?
Retseptiraamat
Esiteks: mul oli kunagi kelnerist sõber(lõpetas kehvasti), kes
tõsimeeli ütles, et kui ta kliendi arvesse ei saa visata 1,50 „kirvest“ (arve u
3-4 rbl), siis tunneb ta ennast isiklikult petetuna. Mentaliteet oli selline.
Ka praegused kokad kipuvad tegema sama „nippi“, näiteks gaasiaktsiisiga, selle raju tõus on uus ja
otsene „kirves“ nii kodanike, kui ettevõtjate taskusse. Kui vanakokad suutsid
seda kasvatada võrreldes naabritega 7x-ks, siis uued juba 16x-ks. See küll ei paista ettevõtluse arendamisena,
pigem vinguna, et mis nad tulevad meie õuele tootma. Paras neile. Aga meie,
inimesed (loe. valijad), kas meie andestame seda, et meid on petetud? Alatu
värk. „ … ärge mitte iial, mitte üheski olukorras
mõelge oma klientidest halvasti, rääkimata juba nende kohta halvasti
ütlemisest. Olgu klient kuitahes talumatu ja olgu temaga õiendamine kuitahes
väsitav – äri ei ole ala, kus võiks lubada endale isiklike tunnete luksust, ja
ärge unustage, et ükskõik kui isiklikud teie tunded ka on, nad on teiste poolt
aimatavad; niisiis õppige oma klienti armastama sügava ja püsiva armastusega,
sest ilma klientideta ei ole firmat.” (. McAlister „Uus
Machiavelli” Fontes 2001 lk 30)
Teiseks: on päramine
aeg tegelda tõsiste asjadega, lõpetame purgisupi & kõrbepudruga, puhastada
keldrid, et seederikkeid vältida ja asume tegelike vajaduste ehk gurmee
valmistamisele – ellujäämisstrateegia retseptiraamatu loomisele. Kui kohe edasiviivat retseptiraamatut ei suudeta välja mõelda,
siis võiks uus kokamansa teha esimesed pisikesed sammud enese ajalukku
jäädvustamisel, kuulutada välja retseptikonkurss.
Kasutage võimalust. „Inimestele meeldib kirg.
Inimestele meeldib kiresse panustada. Ja seda ei saa teeselda. Inimese jamajutu
detektor on osav tuvastama kõik selle, mis pole ehe. Kasutatud autode müüja,
valju häälega hõikav kloun tsirkusetelgi ees
ning asjatundmatu poliitik jätavad alati võltsi mulje“ (P. H. Diamandis,
S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015.lk 122). Millise mulje jätate teie,
kokad?
Kolmandaks: Pilvepiiri
kokad peavad keskenduma sellele, kuidas luua loovat keskkonda, mitte ise
tormama kõiki töid tegema, müüri laduma, prügi vedama, „kinu tegema“ jne.
Tööjaotus ei ole uus asi. Las ettevõtjad pingutavad, võtavad riske,
investeerivad raha. Dr Riik ei tohi sentigi panema sellistesse ettevõtmistesse,
kus ettevõtjad edukalt toime tulevad. Kuivõrd valesti võib menüüd lugeda on ka
tõsiasi, et Dr Riik (koos linnaga) tahavad ehitada meie raha eest
konverentsikeskust. Oeh, kümned (sajad?) miljonit läinud nagu plirtsti. Kuid
see on täiesti mõttetu raiskamine, sest pole võimalik, et sellisesse magusasse
kohta ei leiduks ettevõtjat, kes ei tahaks ehitada. Pigem on takistuseks
poliitbürokraatlik tromb ettevõtluse vereringes, mis tuleks likvideerida.
xxxx
On valikute tegemise aeg, prioriteetide seadmise aeg. Vastavalt sellele peab olema ka retseptiraamat ja kokkade oskused.
Targutusi:
K. Le Billon
„Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida.” Tänapäev 2014
Lk 25 Prantsuse
psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda
peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid
vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid
soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani. Tuleb välja, et sellal, kui mina
eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu
prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel
piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.”
A.
Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016
Lk 211
„Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad
võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad,
et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama
mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““
Lk 232 „Tubli
töötamine on siin sama mis tumedas ülikonnas püksi tegemine. Sa ise saad sooja
tunde, kuid keegi teine seda ei märka.“
M. McKeown
„Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009
Lk 28 „Iga uus
elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte
siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba
ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu
täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse
miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on
identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.
Iga uus idee
koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki.
See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib
see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest
ideedest uued vajadused.”
Lk 32 „Suurtel
panustel on ka vähem märgatavaid puudusi:
Enamikul
juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha
võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub
projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või
soovimatuks muutumist”
„Kummalisel
kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese
projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole
suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt
rohkem, mida piiritleda.”
No comments:
Post a Comment