Ilmunud Ärilehes 11.12.16
Uus valitsus
on kokku istunud ja juba kostub robinal julgeid mõtteid. Õige ka. Millal siis
veel? Pilvepiir on üle külvatud kõrgelennuliste unistustega: tasuta
maakonnaliiklus, Haapsalu rong, Pärnu lennujaam, luksusrongid
peamagistraalidele, Pärnu raudtee, RB jne. Oeh, silme ees läheb kirjuks
saamasoovidest. Ehhee, võiksin lisada, et tahaksin tagaaiast tasuta kopteriga
tööle sõita. Muide, naaber unistab Kuulennust. Miks mitte? Kõik tahavad raha.
Võõrast raha. Mida võtta, mida jätta? Kui oleks minu tegemine, siis ma
lähtuksin põhimõttest: raha ei ole, raha ei tule. Panustaks nupukusele. See
oleks hea algus.
Logistiline väljakutse
Mööngem, et tasuta maakonnatranspordil võib olla
isegi jumet, kuid ... Pikemas perspektiivis on oht, et teenuse osutaja, läbi
vähempakkumise, sattub „meeleheite turule“, mis tähendab, et kvaliteet käib
alla. Pealegi on tasuta süsteemi loomine pöörane logistiline ülesanne. Miks?
Seoses valdade liitmisega tekkib ÜT täiesti uus logistiline olukord, kuidas
seda siduda teiste ÜT valdkondadega on „triki värk“. Võib arvata, et see
oskusteave, kuidas paindlikke liinivõrke kujundada on vaid tänastel teenuse
pakkujatel. Tähtis on, et meil kujuneks selline logistiline olukord: „(…) Bulgaaria vägedele anti Kleidioni all (…)
hävitav löök. Väidetavalt lasi Basileios II torgata pimedaks 15 000
sõjavangi, jättes ühele mehele sajast ühe silma, et nad saaksid ülejäänud väed
tagasi koju juhtida. (…) Pole teada, kuidas midagi sellist üldse logistiliselt
võimalik oli (…)“ (Stathakopolos „Bütsants impeeriumi ajalugu“ Imeline
Ajalugu/Imeline teadus 2016 Lk 177). Väga kehv (mitte vaid) logistiline
olukord. Kuhu tõmmata piir, kui Harjumaal tähendab see ka rongi „tasuta“
teenuseks tegemist? Mida see veel kaasa traageldab. Mis veel saab olema
„tasuta“? Kas ollakse tänulikud? Mnjah:
„Tema
raamaturiiuli kohal oli tahvel Vana-Kreeka aforismiga: „Pole kindlamat vaenlast
kui tänamatu abisaanu.““ (J. Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev 2016. Lk
155).
Tasuta teenus
suure tasu eest
Muide,
miks keegi ei küsi, mida me senise suure raha eest oleme saanud? Vaatame. Kas
teate palju inimesi kasutab
ühistransporti (ÜT)? Üllatus, ÜT kasutajate osakaal töölkäijatest (sic!)
loodetakse tõsta 22,8%-lt 25%-i 2020 a. (Soomes 85% sõitudest autodega) Imestate? Nii vähe? Kui nii vähe,
siis ilmselt maksab see ka vähe? Ei arvanud ära. Transpordi
arengukava 2014-2020 alaeesmärk 5: mugav ja kaasaegne ÜT, koondab
enesesse 711 milj EUR eest vahendeid, kui me liidame siia veel teisi
alaeesmärkides olevaid summad (sh KOV
panust), siis võime arvestada reipalt miljardiga. Kas te kujutate ette,
miljard baasi säilitamiseks ja vaid 2% juurdekasvu? Kui arvestada
rusikareegliga, et töölkäijaid on pool elanikkonnast, siis juurdekasv on
pelgalt 1%. Ainult? See on ju pööraselt kallis, pööraselt vähe ja pööraselt
ambitsioonitu. See on raha põletamine. Kas viskame lõkkesse raha juurde,
põletame edasi? Ei, siia tuleb joon vahele tõmmata, süsteemi muuta. Meie rahal
on paremaid kasutusalasid (tüüpiline kolme kuningapoja ja kahe tee dilemma:
ostad luksusrongid või täidad haigekassa augu, mõlemad maksavad u. 30 milj
EUR.) Kas doteerime ikka õiget asja või on see selline
„Jah, härra minister“ tüüpi toetamine:„Toetusrahad on mõeldud kunstide
toetamiseks. Kultuuri toetamiseks. Neid ei anta selleks, mida inimesed tahavad,
vaid selleks mida inimesed ei taha, aga peaksid tahtma. Kui nad tõesti midagi
tahavad, siis maksavad nad selle eest ise.“ Lk 526
Ambitsioonimootor
Kui juttu on nii palju, siis miks ambitsiooni
nii vähe? Tegemist on ilmselt kivistunud
ettekujutusega ÜT-st, selle toimest ja regulatsioonist. Need ei genereeri
ettevõtjaid uusi tooteid arendama.
Uuelaadne maailma ütleb meile ette, kuhu liikuda: robotautod, platvormid,
võrgustikud, kommuunid, sõidujagamine (Taxifi, Uber), uued mugavusteenused (T
pilet, Iffi jne). Eelkõige tuleb mõista, et ÜT sisu on muutunud: enam ei
„veeta“ inimesi, ÜT on muutunud nauditavaks multitegevuseks, üheks
meelelahutuse osaks. Ühiseks reisiks – ühine reis üheskoos nagu ütlevad
põhjanaabrid. ÜT on sotsiaalteenusest muutunud tõsiseks turuks, koos karmi
konkurentsi ja turuloogikaga. Mõeldes
ÜT-st, kui nauditavast meelelahutusest,
ei pea me mõtlema (sotsiaalteenuslikust) hädisest 1% reisijate arvu
kasvust, peame mõtlema ambitsioonikalt – 50% inimesi ÜT!!! Esialgu.
Kuidas?
Vajame nutikust. Tasuta maakonnaliiklus võib näida lahendusena, kuid pikemas
perspektiivis ei paranda olukorda, kui bussid lähevad valel ajal valesse kohta,
pole seotud rongide, lennukite, laevadega. See nutikus, kuidas luua liinivõrke,
neid optimeerida on vaid vedajatel. Kui teenuse pakkuja ei saa enam reisijalt
otsest tagasisidet, sõltudes vaid dotatsioonimaksjast, muudab vedaja laisaks,
mis omakorda mõjutab kvaliteeti, mis …. Saite aru? Uuelaadse maailma vedav jõud
ei ole mitte dotatsioonilüps, vaid ettevõtjate nutikate toodete arendamine
(Soome arengukava keskendub just sellele, kuidas ettevõtjad ja Dr Riik KOOS saaksid
luua KESKKONNA uutele turgudele/tootele). Dotatsioonilüps tapab toote arengu ja
kurnab vaid eelarveid, jättes kliendi ilma soovitud teenusest. Samas tegemist
on hõlvamata/rahuldamata potentsiaaliga, mahuka turuga. Inimestega, kes ootavad
meelelahutuslikku ja kindlat ÜT-d.
„Autoismi“
lõpu tingimused
Tuleviku ÜT peab olema: prestiižne, tõhus,
paindlik, mugav ja nauditav. Nauditavam ja praktilisem, kui auto. Vaid siis
loobutakse oma isikliku auto mugavusest, kui selle asemele pakutakse mingi
veelgi mugavamat. Näiteks olen loobunud Tallinn-Tartu vahel liiklemisest
autost, see on ebamugav. Ehhee, kas olete mõelnud, et ÜT-ga ei osta
te niivõrd liikumist, kui
kvaliteetset lisaaega. Aega, kui kõige kallimat ressurssi. Paljud äriinimesed, kes kulgevad
Tallinn-Riia-Vilnius-Peterburi vahel käsitlevad bussi, kui liikuvat kontorit,
hoides selle pealt kokku kuni kahe tööpäeva jagu aega nädalas. Unustatud on mõttetult
igavad, rutiinsed ajatapud autoroolis. Tegemist on täiesti uue turusegmendiga,
kuid selle lõid ettevõtjad oma riski ja investeeringutega, ilma mingi Dr Riigi
toeta. Järelikult on võimalik vaid nutikusega ja ilma dotatsioonilüpsita turgu
genereerida. Kuid see on vaid üks,
ettevõtjate loodud, uus segment. Mõelge edasi, palju teie enesele nauditava maakonna
ja kohaliku ÜT olemasolul enesele lisaaega saate laadida, kui nauditavus
toimiks kogu ahela piires. Sellise keskkonna loomist ootakski Dr Riigilt.
Milline peaks olema ÜT?
Millega võiks Dr Riik kaasa aidata meie
lisaaja laadimisele? Raha vähesus paneb harilikult mõtlema lahendustele,
millised põhinevad sünergial ja inimeste
initsiatiivi kasutamisel. Dr Riik peab aitama luua täiesti uue mugava ÜT kasutuskeskkonna.
ÜT on mahukaubandus: mahtu on - elad, mahtu ei ole … ei ela. ÜT kasutajate arvu
suurenemine võib anda sellise mahu, et ka
ÜT põhiosa (ATL) poleks meie ühist rahakotti kurnav sotsiaalteenus, vaid
tõeliselt turutoimel arenev ettevõtlusharu. Mahtu annaksid kaks ressurssi:
autosõitjad ja hajaasunikud. „Autoistide“ ületuleks kaugliinidele on
vaieldamatu fakt, nüüd oleks seda vaja saavutada ka maakonna tasemel. Muide
hajaasunik võib elada ka pealinna piiril, kuhu buss käib 1x tunnis.
Vaid mugavus
ja kasulikkus meelitaks uusi inimesi ÜT-i: LINNADES bussipeatus 300 m kaugusel,
buss iga 5 min järgi, KAUGLIIKLUSES paindlik muutumine lähtudes inimeste
vajadustest ja äriloogikast ning HAJAASUSTUSEGA aladel kokku ja lahkuveo
võrgustiku ja eelteadete süsteemi loomine (noppeliinid) Lõpetatud tsükli
loomine inimeste kulgemisvajadustele.
Mõttemudeli
muutmine
Dr
Riik peab enese lahti haakima vananenud mõttemudelist – rohkem dotatsiooni =
rohkem/parem teenus. See ei vasta tõele. Parim mudel oleks = maksab see, kes tarbib teenust ( vt. EL Valge
raamat: kasutaja maksab). See on õiglasem ja ühiskonnale odavam (ÜTS). Seega peab meie tulevikumudel
olema selline, mis rohkendab kommertsvedude hulka, stimuleerides ka ATL vedude
üleminekut turutingimustele. Arvate, et ATL liinid ilma dotatsioonita on
utoopia? Ei ole, see on „lõdva raha“ ja hea elu tulemus. Lõunanaabritel tundus
ka elu enne kriisi
väljakannatamatult jõukaks minevat, mil otsustasid rajada palgalise armee ja doteerida ka linnadevahelist liiklust.
Tänaseks on see väidetavalt jõudmas neljakümne protsendini sõidu maksumusest. Väidetavalt teistmoodi ei saa. Tulemus? Tulemusetus.
Kõik on usu ja võimaluste küsimus. „Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi
valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid.
Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise
stsenaariumi valid.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”. Lk 180). Eduka
ÜT aluseks on tõhusa liinivõrgu väljatöötamine, mis oleks integreeritud teiste
transpordiliikide (raudtee, linnatransport, koolibussid, töölistevedu,
sõidujagamine, kommuunid jne) võrgustikega, kasutades ja kaasates süsteemi
kohalike ja väikeettevõtjate potentsiaali. Dr. Riik ise ei jõua kõike
toimetada, kuid võib luua keskkonna.
Serenaad
ämmale
ÜT erinevates
sektorites toimivad erinevad käivitavad mehhanismid. Kommertsturul tagame turu
toimimise meie ise oma tegevusega. Nagu riigikogu valimistel ostes pileti
hääletame me selle või teise vedaja toote poolt, selle poolt, kas see toode
meile meeldib või mitte. Meie tegevusest, meie tänust, oleneb vedaja hea
käekäik ja vedaja püüab teha kõik enesest oleneva, et meile meeldida. Hoopis
teine on olukord seal, kus turg ei toimi ja turgu püüab imiteerida dr Riik oma
Avaliku teenindamise lepingute (ATL) kaudu. Seal ei pea vedaja meeldima mitte
reisijale vaid (NB!) hanke korraldajale. Kuid see on hoopis teine asi, siin ei
toimi otsest sidet vedaja, tema teenuse ja reisija vahel, siin püüab ametnik
parimal moel arvata, mida tema arvates
reisija võiks arvata. Kommertsvedu ja ATL mõjutavad hoopis erinevad mehhanismid,
piltlikult öeldes, kui kommertsvedudes teeb peigmees kõik, et meeldida
pruudile, püüdes aimata tema igat soovi, siis ATL puhul püütakse meeldida
ämmale. Mnjah, kas te tahete ämmale serenaadi laulda? Kirglikult? Ei taha?
Normaalne. Sama on ka ÜT-s, kui me seame endale valed eesmärgid, siis saame
ikka kehvema tulemuse. Kui „ämm” seab hangetel vedajate ette valed eesmärgid, siis sellisest
protsessist asja ka ei saa. Maakonnaliikluses
on valed eesmärgid st mitte nauditava teenuse pakkumine, vaid odavalt "ära
vedamine" turu tapnud. See on
muutunud meeleheite turuks. Seda rada mööda edasi minnes tapame ka surnud turu
ehk isegi ämmale ei püüa keegi enam meeldida. Just seepärast otsiksin ma
uueaegset nutikat lahendust ÜT-le. Seega
liikumapanevad jõud on täiesti teised: kommertsis luuakse iga päev homset, iga
ostuga toimub vedaja ja tarbija partnerlus, mõlemal on toote loomisel omaosalus
ja omavastutus. Just omaosaluse kaudu homse loomisele panustaksin, just
seepärast mida ma teeksin kui oleksin …
Esiteks:
Looksin … eee …
Niimoodi
panin usinasti kirja kaksteist punkti, kuid siis taipasin, et olin astumas
samasse lõksu, kuhu Dr Riikki, minevikukogemuste lõksu. Stopp! Me ei taha ju
luua minevikku vaid tulevikku. „Homset
polegi võimalik luua ilma eilset kõrvale heitmata. Eilse külge klammerdumine on
alati raske ja äärmiselt aeganõudev tegevus. Eilse säilitamine viib alati
selleni, et institutsiooni kõige napimad ja väärtuslikumad ressursid – ning
eelkõige võimekaimad inimesed – ei suuda toota oodatud tulemusi. Samas toob
millegi uutmoodi tegemine – rääkimata innovatsioonist – alati kaasa ootamatuid
raskusi, mistõttu nõuab see üldjuhul eestvedajaks inimesi, kes on oma võimeid
tõestanud. Ja kui inimesed on pühendunud eilse säilitamisele, siis homse
loomisel neid ilmselt kasutada ei saa.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed
21. Sajandiks“ Lk 86).
Tuleviku ÜT korraldus põhineb platvormide ja võrgustike kaudu ühendatud ja võimendatud
multiteenusel. See on vabalt voogav paindlik, arenev süsteemsus, milles pole
kohta arhailistel liinilubadel, ega üldjuhul ka dotatsioonilüpsil. Need
lihtsalt pärsivad arengut ja loovust, need mõlemad on nagu raudvarva viskamine
pöörleva ratta kodaratesse, kaotavad kõik. Arvate, et see on ebarealistlik?
Ehhee, see ei ole ebarealistlik, see on vaid teistsugune. Harjumatu. „Kui Musk seab ebarealistlikke eesmärke, solvab töötajaid
ja tahab oma tempoga neist viimast võtta, mõistetakse seda – vähemalt teatud
tasemel – kui osa Marsi plaanist. Mõned töötajad armastavad teda selle eest.
Teised vihkavad teda, aga jäävad talle siiski kummaliselt ustavaks, austusest
tema innukuse ja missiooni vastu. Musk on välja arendanud midagi niisugust, mis
paljudel Silicon Valley ettevõtetel puudub – mõtestatud maailmavaade.“ (Vance
„Elon Muski“ lk22).
Kuulge, meie ei valmistu ju Marsireisiks (kuid
asjata), meie tahame nauditavat teenust kogu Eesti ulatuses. Teeme ära! See
oleks tõesti tähtis. Vähem
dotatsiooni, rohkem vabadust ja ambitsiooni.
Kõik need
väikesed sammud elavdaksid ÜT turgu, suurendaksid mahtu ja tooksid ÜT lähemale
dotatsioonivabale nauditava teenusega
turule. Kui ma oleksin Dr Riik, siis … Jah, just niimoodi ma teeksingi. Aga
Sina … ?
Artikli lõpp
Targutusi:
V. Suvorov Murdumine” Tänapäev 2015
Lk 32. „Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis
on hea sotsialism, lausa imeline! Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi
sotsialismi sõbrad ei armasta millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu
lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid
teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahes
maailmasõjalt.
Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud
aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid
hirmus head inimesed. Saades tohutu pärandus, on kerge olla hea. Ja Rootsis on
kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. (…) Protsess käivitus.
Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid
Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud,
riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraatiat.
Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud
üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt
poolt, bürokraatia kasv – teiselt
Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus –
sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad.
Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemusi näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas
Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg.”
G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku”
OÜ Fontes kirjastus 2001
Lk 151 „ Tööstuslikku ettenägelikkust avardades
ja strateegilist arhitektuuri rajades konkureerivad juhtkonnad
ettenägelikkusele. Ent esimesena tulevikku jõudmiseks on vaja ka midagi muud
peale hoolega läbimõeldud strateegilise arhitektuuri. Strateegiline arhitektuur
on kaart – aga kütus? Nagu näeme, raha üksi reisimiseks ei piisa. Paljud
ressursside poolest rikkad firmad on tuleviku loovutanud endast palju
vaesematele rivaalidele. Tegelik tulevikukütus on töötajate emotsionaalne ja
intellektuaalne energia. „
Lk 156 „Enamikus ettevõtetes puudub töötajatel
eesmärgitaju, mis väljuks tootmisüksuse lähiaegade tööplaani raamest. Veenva
suunatajuta tunnevad konkurentsivõime säilitamise eest vastutust aga üsna üksikud töötajad. Tavaliselt ei tee
inimene ühtegi lisasammu, kui ta ei tea kuhu liigutakse
Kõik me oleme kuulnud kesktasandi juhte kurtmas
ühes ehk teises vormis, et ettevõte võiks olla palju edukam, kui peakorter
vähem segaks ja laseks tööd teha. Sellel halal on refrään: Me võiksime olla
palju edukamad, kui me teaksime täpselt, kuhu minna. Meil ei ole justkui selget
ettekujutust, kuhu me tahame jõuda.”
Mida arvata nendest näiliselt vastuolulistest
nõudmistest? Mida tahavad kesktasandi juhid oma ülemustele selgeks teha?
Arvame, et see on üsna ilmne: enamik ettevõtteid on üleadministreeritud ja
alajuhitud. Võib vist kellelegi liiga tegemata väita, et paljudes peakorterites
läheb juhtkonna energia eelkõige kontrollimise peale ja suunamisega tegeldakse
hoopis vähem.”
Lk 157 „Browni liikumine edasiliikumist ei
garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt
sõnastatud strateegilise tahte teenistusse. (…) Strateegiline tahe piiritleb
laias laastus kuhu, ent ei ütle ette kuidas.”
No comments:
Post a Comment