Mõni päris
lihtne lugu on vahel kõiksugu libajuttude, eneseupituse, tühikargamise hämus
nii segaseks aetud, et enam ei saa otsa kätte, mis selle asjanduse juurde
kuulub, mis lihtsalt peibutusvärk. Kõige keerulisemaid lugusid, mida kõik juba
uskuma on hakanud (nagu näiteks muinasjutt „Kuninga uued rõivad“) võib
tõevalgust heite kas lapsesuu või naljahammas. Teate, miks naljahammas?
Seepärast et see hammas lõikab eriti puhtalt ja valusalt. Niisiis … Proovima ka
meie poliitturu olukorda analüüsida läbi anekdootide, ehk saame selgust.
Esimene
anekdoot
Vaheriigi
ajal oli üks asi hea, anekdoote oli palju. No selge, kui meel on mõru, siis on
kaks võimalust, kui ei taha „dresseeruda“, pead kas „depresseeruda“ või „humoreeruda“.
No paljud valisid humoreerumise. Elu oli kesine, kuid huumor mahlakas, nüüd on
elu mahlakas, kuid huumor … kidub. Mnjah, võib-olla on see mingi omapärane
tasakaaluvärk? Ei tea. Seega Vaheriigis räägiti anekdooti … eee … astumisest. Parteisse astumisest. Nagu
näiteks Kusti teatab „laupäeõhtal“ saunas, et astus parteisse. Uhkusega teatas.
Mnjah, mitte kõik ei arvanud seda uhkuseasjaks, sest Ants porises lavanusrast rahulolematult:
„No juhtub sinuga ikka igasuguseid asju, eelmine nädal astusid lehmakoogi
sisse, sel nädalal parteisse. Äh!“ Miks ma seda vana vigurjuttu pajatan? Ikka
selleks, et kui me vaatame pidukondade liikmete ja toetajate järelkasvu
potentsiaali, turu mahtu noh, siis läheb
meel kurvaks. Turu kasvupotentsiaal on kesine. Keegi ei taha ju lehmakoogi
sisse astuda. Vist. Selle teise asjaga jällegi: maine on kuidagi …
Teine
anekdoot
Tuletabki
meelde järgmise anekdoodi, milles küsiti mis ühist on „Zaparožetsil“ (nõukogude
väikeautol) ja lõbumajal? Vastus kõlas umbes niimoodi: „ Sisse ja välja minna
on piinlik, kuid sees on päris mõnus!“ Mnjah, ei tea, pole kummaski olnud, kuid
jutt on ju vahva. Selline selge huumor meie kahetasandilisele mõttemaailmale. Moraalile?
Mingi selline … väikeauto (või oli see
teine asi?) mentaliteet on kahjuks külge kleepunud ka pidukondadele. Kahju. Jõudu
pole suurte asjadega tegelemiseks, kogu energia kulub sellele, et keegi ei
tabaks poliitinimest väljumas … väikeautost. „1789 aasta Prantsuse revolutsioon päästis
valla tohutu energia, mis ilmnes laastamistöös ja hämmastavas leidlikkuses.“ (Freedman
„Strateegia“ Grenader. Lk 90). Ka meie üheksakümnendad olid hämmastava
leidlikkuse aastad. Kõik olid leidlikud, kõik tahtsid saada peremeheks. Täna on
see ind kuhtunud. Ka ind poliitikaturul sõna sekka on kuhtunud või õigemini
muteerunud virisemiseks ja võrgustatud halvustamiseks. Tühikäik. Mootor käib,
kütus kulub, tuba tossu täis, kuid liikumist pole. Mahtu pole. Nagu
pärismajanduseski, on mainet on mahtu, on mahtu elad ja arened, ei ole …
Tuut-tuut ja varsti on rööpad koos.
Väga kahju,
sest kehv maine pärsib turu arengut. See, ei kutsu kaasa, nagu
kaheksakümnendate lõpus-üheksakümnendate alguses. Pole enam indu, on vaid
bürokraatia ja poliitbürokraatia. Lk 354 „Michels tõestas uuringuga sõjaeelse
SDP kohta, et kasvamine ja valimisedu riisuvad parteilt tegutsemiskihu. „Partei
tõeliseks loomuseks saab organisatsioon!. Partei kasvamise vältel on juhtkond
rahul. Parteiladvik ei soovi organisatsiooni ohtu seada ega riiki südikate
sammudega ärritada. Micels märkis, et niipea kui partei enesealalhoiust hoolib,
„moondub organisatsioon vahendist eesmärgiks“.
Kolmas anekdoot
Kolmas naljajutt on legendaarsest
Jukust. Vaheriigiaegsest Jukust. Lugu järgmine: külakooli oli tulemas inspektor
kaugest kõrgest „organist“. Isegi sel ajal tahtsid õpetajad head välja paista
ja miks ka mitte. Mängisid siis tunni enne läbi. Nagu peaproovi, noh! Küsimus
oli muidugi aja vaimust kantud (kuigi igihaljas) – mida uut on külaelus? Jukul
kohe käsi püsti, kuid õpetajad juba teadsid, et sel poisil, sindrinahal, on alati mingid krutskid. Ei julgenud Jukut
küsitleda, küsiti ikka ühelt Mannilt ja teiselt Annilt, kuid Jukul ikka käsi
püsti. Lõpuks otsustati rahuldada Juku innukust. Lasti vastata. Juku siis
teataski, et nende pere kass sünnitas kaheks kassipoega, kõik …
revolutsionäärid. Vaat selline uudis. Õpetajad olid üllatunud, no täiesti kõlblik
vastus. Poliitiliselt korrektne. Nädala pärast inspektorionu külaskäigul saigi
Juku esimesena sõna ning teatas: „Meie kassil sündis kaheksa poega, kaks
nendest revolutsionäärid!“ Ups, see läks nüüd küll halvasti. Nii
kasvatuslikult, kui poliitiliselt. Kui Jukult küsiti, et kuule, mis jutt see
nüüd olgu, nädala eest olid su kassi pojad ju kõik revolutsionäärid, siis oli
vastus varmas tulema: „Nädalaga on kuus kassipoega nägijateks saanud!“ Silmad
avanenud, noh! Vaat selline lugu. Tundub, et meil on midagi samasugust
toimunud, inimesed ei usu (usalda?) enam pimesi poliitturgu, nad on saanud
nägijateks. Nii ilmuvadki arvamuseavaldused, et : „Taavi Rõivas ei sobinud peaministriks ja
see oli aru saada kohe alguses. Seda ei saa talle süüks panna, tegu võib olla
ju täiesti tubli mehega. Aga peaministriks ei saanud ta ju mitte selle pärast,
et säras erilise kompetentsiga, vaid veidra kombinatsiooni tulemusena, mis
teenis õige lühiajalisi eesmärke. Häda on tegelikult selles, et 30. eluaastates
elukutseliste poliitikute plejaad on võõrandunud ja ei suuda defineerida, miks
nad on seal, kus nad parasjagu on. Aur ja võhm läheb lühiajaliste
poliittehnoloogiliste eesmärkide saavutamise peale, mis on aga Eesti arengu
perspektiivis kaunikesti mõttetud“ (ÄP 9.11.16 Reformierakond ajas asju
üldiselt mõistlikult, aga asja keeras tuksi 2014 võimule saanud noorpoliitikute
põlvkond, leiab ettevõtja Jussi Pärnpuu.). Inimesed saavad nägijateks varem või
hiljem.
Niisiis
mida ütleb meile kolme anekdoodi analüüsi meetod? See ütleb, et oleme hädas. Väga hädas. Majanduses
oleksime me igatahes väga-väga hädas, kui meil oleks firma, millel on kehva
mainega toode, mis genereerib kahjumit, millel puudub tootearendus, mille
tooteturg tõmbub pidevalt kokku, mille juhtkond pajatab mingeid suurushulluset
kantud plaane (kohe-kohe algavast külluseajast), millega ei taha liituda
andekaid insenere ja millega hirmutavad emad lapsi („ Kui sa seda putru ära ei
söö, siis tuleb poliitkoll ja viib su kaasa!“). See oleks lühim tee pankrotti,
kindlasse pankrotti, kuid … Kuid poliitturul niimoodi asjad ei käi. Mäletate,
meie pidukonnad toimivad ju mittetulundusühingutena. Tulu pole ette nähtudki,
kuigi nad räägivad, et mida kõike …
Teadjameeste
arvamus
ÄP 8.11.16 Ettevõtja Jüri Mõisa
hinnangul pole uuel võimalikul Keskerakonna, IRLi ja Sotsiaaldemokraatliku
Erakonna koalitsioonil rahva toetust ning tema jälgib toimuvat suure murega.
„Ma pole Taavi Rõivast kunagi pidanud tõsiseltvõetavaks peaministriks. Aga
teisalt, ühe Euroopa Liidu riigi valitsus ei peagi olema tõsiseltvõetav. See
polegi probleem. Võib-olla oleks võinud otsustamist rohkem olla, aga äkki
praeguses ELis ei saagi otsustavust rohkem olla? (…)“ Mnjah, kurb tõdemus, et kaup on kehvakene ja
turul , ka EL turul ei osata toimetada. Veelgi konkreetsem on ÄP 23.12.16 „Äripäeva
aasta ärimeheks valitud Rain Lõhmuse sõnul oleks tema hääletanud USA
presidendivalimistel Trumpi poolt. Ta leiab, et aastaid poliitilist hämamist ja
pakazuhhat on viinud Eestis olukorra selleni, et riik tuleks uuesti üles
ehitada.“ Kui niimoodi arvavad meie
edukad, siis on asjad halvasti. Riigi uuesti ülesehitamine on väga
pretensioonikas ja ilmselt kujundlik, kuid neid asju mida tuleks teha
teistmoodi, homse moodi, on küllaga.
„Homset
polegi võimalik luua ilma eilset kõrvale heitmata. Eilse külge klammerdumine on
alati raske ja äärmiselt aeganõudev tegevus. Eilse säilitamine viib alati
selleni, et institutsiooni kõige napimad ja väärtuslikumad ressursid – ning
eelkõige võimekaimad inimesed – ei suuda toota oodatud tulemusi. Samas toob
millegi uutmoodi tegemine – rääkimata innovatsioonist – alati kaasa ootamatuid
raskusi, mistõttu nõuab see üldjuhul eestvedajaks inimesi, kes on oma võimeid
tõestanud. Ja kui inimesed on pühendunud eilse säilitamisele, siis homse
loomisel neid ilmselt kasutada ei saa.
Muudatuse
rakendamise esmaseks põhimõtteks peaks olema organiseeritud loobumine terves organisatsioonis“ (P.F. Drucker „Juhtimise
väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk 86).
Aga
üldiselt pole ülevaltoodud kolmes situatsioonis mitte midagi naljakat.
Anekdootlikku jah, kuid naljakat ei ole. See näitab vaid veelkord, et turgu
tuleb põhjalikult uurida ja tootearendusega tegeleda. Kuidas? Eee … Äkki on
teil mõni hea idee? Andke julgelt teada
Järgneb
….
Targutusi:
M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013
Lk 95 „Mittevalikud on samuti valikud. Ja need
on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele;
iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“
Lk 117 „Reeglina me ei salli ebakindlust. See
muudab meid rahutuks. Kindel maailm on märksa sõbralikum paik. Ja nii me
pingutame kõvasti selle nimel, et vähendada ebakindlust niipalju kui võimalik, tehes sageli harjumuspäraseid ja
praktilisi valikuid, mis kaitsevad status quo´d.“
„Loovus seevastu nõuab uudsust. Kujutlusvõime
seisneb uutes, enneolematutes ja vastupidises võimaluses, elementide uudses
ümberpaigutamises. See seisneb kontrollimatuses. Ja kontrollimatus teeb
ebakindlaks. See hirmutab – isegi kui me ei ole teadlikud sellest, kui väga see
meid isiklikult hirmutab.
N.J.
Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“
Elmatar 2008
Lk 23 „Ühisel
ükskõiksel eiramisel! Millist sõnumit edastab niisugune lause ja pilt, mida
näidatakse selles reklaamis? See ütleb vaatajatele, et hoolimata saastava
käitumise tangest hukkamõistmisest, teevad paljud inimesed seda ikkagi. Kuigi
niisugune käitumise hukkamõistmine võib kindlasti osutuda motiveerivaks,
väljendab teave, et see käitumine on valdav, siiski teatavat sotsiaalset
heakskiitu sellelesamale halvale käitumisele. Kuna sotsiaalse heakskiidu
põhimõte kinnitab, et inimesed kipuvad järgima kõige populaarsemat tegevust,
võib sellel olla nii kahjulik kui ka kasulik sisu.“
Lk 24 „Teie
pärandi kallal vandaalitsetakse iga päev. Varguse tõttu kaob igal aastal 14
tonni kivistunud puitu – igaüks võtab kaasa vaid tükikese.“ (…)
Mees sai
sildi lugemise ajal šoki, kui tema igati seaduskuulekas kihlatu müksas teda
küünarnukiga ja sosistas: „Me peame ruttu oma tükikese kaasa võtma.“ (…)
Katsetulemused,
mis peaksid rahvuspargi juhtkonna ehmatusest soolasambaks muutma, näitasid, et
võrreldes ilma sildita kontrollaladelt, kust võeti kaasa 2.29%puutükke,
varastati negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumiga alalt rohkem – 7,92%. Sõnum
peaaegu kolmekordistas vargusi. Nii et see ei olnud mitte väärtegude ennetamise
strateegia vaid väärtegude arvu
suurendamise strateegia.
(…)
Järelikult: selle asemel et edastada negatiivse sotsiaalse heakskiidu sõnumit,
peaks selle koostajad seda tüüpi
olukordades suunama sihtrühma tähelepanu sellele, kuidas peaks sellises
kohas käituma. Või kui asjaolud lubavad , võib suunata sihtrühma tähelepanu
kõigile neile inimestele, kes käituvad positiivselt.
No comments:
Post a Comment