Pidukonna turuuuring V1 (järjejutt): Teerullidemokraatia

 „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad?" (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999. lk 267)

Poliitturust päristuru näitel

Kui hakata kohe, ühe soojaga, rääkima poliitikaturust, siis tundub see kas igav või keeruline. Kuid turg on turg olenemata eesliitest, kas see on jäätiseturg, jäätmeturg, autoturg või poliitturg, igal pool toimivad samad universaalsed reeglid. Turg on pidevas muutuses. 
Niisiis … 

Aeg-ajalt tekkivad turu (päristurul)l, esialgu märkamatutest tehnoloogilistest muudatustest, tõelised turu häirijad , mis viivad vanade suursuguste firmade kuhtumiseni, kui nad õigel ajal reageerida ei oska. Konkurentsijõud pühib nad minema. Enne kukkumist on „vanadel ja auväärsetel“ alati sarnane mantra – turg on täis, siia uut toodet ei mahu. Ja-ah, neil on õigus, vana toodet tõesti ei mahu, kuid uuele on kõik teed valla. Ilmselt mäletame, kui fotograafia muutus filmipõhisest digipõhiseks. Ka siis ütlesid traditsionalistid, et meie toode on parem, me oleme teinud investeeringud ja see et tullakse uue tehnoloogiaga on … ebaaus konkurents. Mnjah, kuid tarbija niimoodi ei arvanud. Kes ei muutunud, see  suri välja. Isegi sajandivanune, edukas Kodak ei osanud enese loodud digipildiga midagi peale hakata ja … pankrotistus. Valearvestus. Samad muutumisprotsessid toimuvad praegu „uberismiga“. Midagi pole teha, konkurents „ruulib“ ja klient hääletab, selle toote poolt, mis talle meeldib, ta on valiv. Ta  on valija (poliitturul).

Kodaki efekt

P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015

Lk 23 „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kauhusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „

Lk 31 „Paljud ajaloolised nimekas suurettevõtted (nagu Kodak), kelle äri kunagi õitses, jäid loorberitele puhkama. Yale´i professori Richard Foresteri sõnul oli 1920 aastatel S&P 500 ettevõtete keskmine eluiga kuuskümmend seitse aastat. (…) … vähendades 21 sajandi S&P 500 ettevõtte keskmise eluea vaid viieteistkümnele aastale. (…) „2020 aastaks on enam kui kolm neljandikku S&P ettevõtetest need, millest me praeguseks veel kuulnudki ei ole““

Lk 33 „Tere tulemast kogema uut Kodaki hetke – hetke, kui eksponentsiaalne jõud sunnib lineaarse ettevõtta pankrotti. (…) Ja neid lineaarselt mõtlevaid juhte, kes püüavad vägisi oma tööst kinni hoida, viib see paratamatu tulemuseni: hullumine, depressioon ja lahkumine. Aga eksponentsiaalsete ettevõtjate jaoks on need kodagi hetked küpsed uuteks võimalusteks.“

Kaubaturu määratlus ja turuosalised

 Konkurentsiseaduse § 3 lg 1 kohaselt on kaubaturg hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ja kasutustingimuste ning tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel vahetatavate või asendatavate kaupade käibimise ala, mis hõlmab muu hulgas kogu Eesti territooriumi või selle osa. 
Huvitav, kas see määratlus kehtib ka poliituru kohta? Konkurentsiinimesena pole mul selles kahtlust, turg on turg. Uurime seda poliiturgu veidi lähemalt: selle mahtu, võimalikke liikumisi, turuosalisi, liitusid (nii keelatud kui lubatuid). Niisiis …

Turg, see on imelihtne

Ilmselt tundub võõrastav käsitleda erakondi kui turu osalisi, kui turgu, kuid … Teisiti ma ei oska, minu igapäevatöö sisuks on turge analüüsida ja pikemaid strateegiaid vaagida. Harilikult keritakse uuritava turu ümber nii palju asjasse mittepuutuvat hämainfi, nagu üksteise otsa lükitud kübaratrikke, et asja tuum võib vähema tähelepanelikkusega inimesel sootuks käest kaduda. Selle vastu aitab lihtsustamine, mulle meeldib lihtne ja selge struktuur, siis on ka järeldusi teha lihtsam. Kui meil asjade põhiolemus on selge, siis võime sinna ka kaunistusi riputada. No umbes nagu näärpuu ehtimisel, ilma puuta pole kuskile midagi riputada. Elementaarne. Just majandus ja sõjandus annavad võimaluse selgeteks struktuurideks, põhinevad ju mõlemad võitluse, mida majanduses nimetatakse kaunikõlaliselt konkurentsiks. Kuid võitlus on võitlus. Siiski millest me räägime, kes see poliitturu osaline on?

Partei, erakond, pidukond?

Hägusus algab juba turuosaliste nimetusest, kas partei või erakond ja siis veel see maotu termin … mittetulundusühing? Oma igapäevases elus rääkides poliitikast kasutame läbisegi mõistena nii partei, kui ka erakond. Tegelikult on see muidugi üks ja sama „loom”, ainult erineva keelelise varjundiga. Suures eestindamise tuhinas said parteid nimeks era konnad - erakonnad. Ei teagi, mis konnad need algselt olid, kas eraldiseisvad konnad või erakordsed konnad. Nojah mine sa võta kinni, miks inimesi kokku hakati kutsuma inimkonnaks, meid kõiki kokku hakati kutsuma ühiseks konnaks ehk ühiskonnaks või ühisest konnast väiksemaid konnasid kogukateks konnadeks (kogukond) ja rahva lemmiklooma perekonnaks? Nojah igatahes sai nimi – erakond -  sellele loomale ilus eestikeelne nimi, see erakond. Selles mõttefaasis uurisin, et kuskohast selle partei nimetuse juured kasvavad ja ilmnes, et partei (party) on palju sügavama sisuga, Chambers & Tea „Suur Inglise-Eesti seletav sõnaraamat” annab sõnale „party” neli seletust – 1.Pidu, 2. Grupp, 3. Partei, 4. Osapool. Vaat niimoodi: partei ongi pidu. Vahva. Võib-olla oleks pidanud partei nimetama hoopis pidukonnaks? Tundub sisuga rohkem ühtivat.

Mittetulunduse kõrgeim vorm

Mnjah, kui nii tark raamat oskab seletada, mis on PARTY neljal erineval moel, kuid ei märgi sealjuures mitte midagi mittetulusat ühingust, eks siis uskugem seda seletust. Erakond ja mittetulus ühing? Milleks meile ühing milline peaks meie kõigi elu paremaks muutma, kuid millest tulu ei tõuse? 
No see, et erakond on mittetulus ühing,  on ikka küll kui mitte võllanali, siis küll üle võlli nali. Nimelt on erakonnad tuluturu liidrid. Ettevõtluse kõrgeim vorm. Miks?

Kunagi koolis õpetati, et kapitalismi kõrgeim vorm on imperialism. Inimestele meeldib asju lahterdada madalamatesse ja kõrgematesse kastidesse, süsteeme luua, kui seda mõtet veidi edendada, siis võime analoogist lähtudes  väita, et on olemas „harilik“ ettevõtlusturg, kus toimivad  firmad, kuid selle turu  kõrgeimaks vormiks on poliitikaturg, kus toimivad pidukonnad. Nüüd küsite küll, mis hullu juttu sa ajad, erakond ja majanduse kõrgeim vorm? Aga pidage hoogu! Vaadakem, mis on seal ühist ettevõtlusega ja mida ühist seal teps mitte ei ole. Ja kõige tähtsam, mis teeb sellest ettevõtluse kõrgeima vormi? Esiteks on mõlemal oma eesmärgid, visioonid ja äriplaanid/programmid, teiseks on neil oma sümboolika, kolmandaks püüavad nad müüa/edastada oma kaupa/sõnumit, neljandaks püüavad mõlemad võimalikult efektiivselt reklaamida oma toodet/kandidaate/sõnumit, viiendaks on mõlemal oma kaadripoliitika, kuuendaks on mõlema jaoks organisatsioon tuluallikaks, seitsmendaks peavad mõlemad turul karmi konkurentsivõitlust oma positsiooni laiendamiseks ja uute klientide/valijate võitmiseks. Nii, et pidukonnad on poliitturul turuosalised. MOTT.

„Jutuvestjate kaubaturg?“

Pidukonna tegevus erineb ettevõtlusest esiteks selle poolest, et nende turukonkurents justkui ei toimukski turul, see olevat midagi õilsamat, kõrgemat, midagi … Äh,  kuid ärgem laskem ennast sellest silmamoondusest petta, see on kõige ehtsam turg. See et tegelik turuhõlvamise võitlus on maskeeritud „muinasjutuvestjate“ konkursiks, ei välista vihast võitlust oma mõjuvõimu kehtestamise ja laiendamise eest. Saanud piisava mõju aktsionäride üldkoosolekul ( valimistel) hääletamise tulemusel nõukogus/Riigikogus, on võimalik muuta reegleid/seadusi mitte ainult teiste ettevõtjate/erakondade suhtes, vaid ka oma konkurentide turule pääsemise kohta ehk valimisseadusi. Sellepärast ongi erakond nagu ettevõtlus, kuid … midagi tunduvalt enamat, erinedes ettevõtlusest selle poolest, et ei tooda midagi ja rajaneb valijate/klientide usalduse võitmisel „jutuvestjate kaubaturul”. Parim jutuvestja saab rohkem kliente/hääli ja suurema turuosa (kohti Riigikogus), mis võimaldab tal moodustada enamuse nii firma nõukogus (seadusandja) kui ka tegevjuhtkonna (valitsuse). Niimoodi võibki juhtuda, et mõned pennitud inimesed, kes on küll head jutuvestjad, kuid pole ühtegi päeva veetnud ettevõtluses, saavad ühtäkki, nagu võluväel, plirtsti, suurima organisatsiooni juhtimise neljaks aastaks enda kätte.  Tõeks saab klassikaline minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 29). Nii see ongi ettevalmistust pole, kuid juhtimine juba käib.

Poliitturg

 Tehnoloogia ja majanduse kiire areng on tunginud ka poliitmaastikule, pidukondade turule. Just samamoodi nagu endised tehnoloogiahiiud ei tundnud ära muudatusi, pole muudatuste ulatus , mille on kaasa toonud tehnoloogija ja võrgustumine ning kiire areng kohale jõudnud ka senistele pidukondadele, need on Kodaki näitel  filmipõhised, mitte digipõhised. „Kinumehed“, noh! Muide ka jutt on sama, kui kuhtuvate firmade oma – poliitmaastikul pole kohta uutele pidukondadele, me olme ühtsemad kui iialgi enne, mingeid lõhenemisi ei toimu. Kuid kas klient/valija usub seda müügijuttu? Ma  saan aru, kui sellist juttu räägiksid vanakesed, kuid noorte suust selliseid lausungeid kuulda on pelutav. Vanad sisud noores kestas tekitavad kõhedust. Ärgem unustagem, et valija/klient otsib enesele sobivat toodet/erakonda/parteid ja teeb oma otsuse. See, et (poliit)turul toimetajad hõiklevad ühel häälel, et turg on täis, uusi erakondi turule ei mahu on samaväärne filmimeeste arvamusega digitaibude kohta. Sellel arvamusel ei ole mingit väärtust, kui mitte eneserahustuslik, mis jätkudes muutub … enesehaletsuslikuks. Ja näha on, et kliendid/valijad ei ole rahul turu olukorraga, seal pakutavate kaupade kvaliteediga. See omakorda on teinud rahutuks turuosaliste/erakondade endeid. Ei osata valida suunda, turg on paanikas, kliendid ootel. See  ongi eredaks ohumärgiks, kui pidukonna sisekisma käigus kinnitavad kõik, et me oleme … ja-ja … ühtsemad kui kunagi varem, ei mingit lõhenemist. Või, me „täiega toetame“ oma kandidaati. No sellist toetamist nagu viimati Muutustepidukonnas oli, et esialgu löödi kandidaatidele otsustamatuse (või peenhäälestuse?) nuga selga ja siis asuti igakülgselt vastu selga löödud nuga toetuma, näitab vaid seda, et selle toote lõpp on lähedal. Pidukonnad on muutunud nagivabrikuteks. Mida teha? Kas turul, poliitturul on kohta uute tulijate jaoks. Poliitilistele „uberistidele“? Erakondade kaubaturul käärib. Niisiis mida ütleb meile turg?

Kliendi vaade: turu kokkukukkumise põhjused.

Harilikult on turul kokkuvarisemise põhjuseks oskamatu juhtimine ja klientide meeleolude/võimaluste mittemõistmine. Otsustamatus. Upsakus ka. Sama ka poliitturul. Oleme veel noor demokraati, meil on palju õppida. Tänapäeva juhtimises on esikohal vastutus, kõik hüved, kui neid on, tulevad vaid peale seda. Võim on eelkõige vastutus.  Meil … Meil lõppeb justkui maailm selle koha peal, kui aktsionärid/valijad on aktsiaseltsi üldkoosolekul (valimistel)  aktsiaseltsi nõukogu (Riigikogu) valinud.  Selle koha peal saab meil vanemate demokraatiate jäljendamise tuhin otsa ja hakkame mingit valitsemise värki harrastama, justkui ei peakski enam omanike tahet, suuniseid, järgima ega omanikele oma „äriplaane” ja investeeringuid selgitama. Siis … hakatakse „valitsema“. Ilmselt on siin meie noore demokraatia jaoks veel üks lingvistiline komistuskivi. Vaadake VALItsemine ja VALImine algavad ühte moodi, mis ilmselt osale poliitinimestele on tekitanud väära kuvandi, et neid on valitud … valitsema.

Valitseja: mõisavalitseja

Sõna „Valitsema” tuleneb  ühiskonnakorraldusest, mil juhid/valitsejad valitsesid. Kuid ärgem laskem ennast nimetustest segada, kui me ütleme rongi kohta „raudruun”, siis me ju ei oota, et see oleks ruun ja veel rauast. See on vaid kunagise asja nimetus. Nii ka valitsuse ja valitsemisega.  Tänapäeval tähendab valitsus midagi muud, mitte valitsemist oma alamate üle, sest need „alamad” on ju ühtlasi nende „ülemad” (rahvas kui kõrgeima võimu kandja), kes on valinud   juhtijad teatud töid tegema, teatud õigused, isegi mitte võimu. Need õigused on antud vaid eduka juhtimise, ühishuvide parimaks teostamiseks. Kas tänapäeva parlamentaarse riigi valitsus võib olla (ise)valitsuslik valitsemine? Kordame üle, tänapäeval töötab ka poliitiline maailm nagu aktsiaselts: aktsiaomanikud (kodanikud) valivad nõukogu (Riigikogu), mis omakorda määrab ametisse juhatuse (valitsuse). Tegevjuhtkonna noh.  Tegemist on tänapäevase valitsuse puhul rohkem  mõisavalitseja või moodsas kõnes „manageriga”, kes täidab omaniku tahet. Jah, loomulikult on tegevjuhil mõjuvõim ja volitus oma „äriplaani ellu viia, kuid see pole valitsemine.  „Mõjuvõimu loovutamine on nagu delegeerimine. Sa võid delegeerida võimu, kuid mitte vastutust. Sellegipoolest muudad oma rolli olemust. Sinu väärtus ei seisne enam käsutamises, valitsemises, mõõtmises ja hindamises. Sinu väärtus avaldub toetamises, juhendamises, poliitiliste ummikseisude klaarimises, ressursside tagamises ning teiste huvirühmadega, näiteks tippjuhtidega lävimises. Teisisõnu lood uue rolli, kus annad meeskonnale reaalset lisaväärtust, selle asemel et moodustada järjekordne bürokraatiakiht. Mõjuvõimu delegeerimine ei laasta juhtkonda, vaid suurendab selle osatähtsust.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc. Lk 79). Mnjah, teerulliga valitsemine ei läinud vanavalitsusel läbi, kuid kõige imelikum on see, et uus valitsuskooslus pole midagi vanakoosluse vigadest õppinud ja on oma teerulli juba käima tõmmanud. Eh, on hakanud külvama oma allakäigu seemneid. Kehv põhi uue toote turule tulekuks, nimelt nõudlus teerullide ja teerullidemokraatia järgi on langustrendis. Kuidas siduda minevikukogemuslikku teetullitaktikat homse eksponentsiaalse majandamisega on arusaamatu. Oleks aeg õppida.

Järgneb …

Targutusi:

„Proua välisministri Madeleine Albrighti memuaarid” Sinisukk 2004

Lk 45 „Kohe kui hakkasin nende perekonnaga läbi käima, tehti mulle selgeks, et öeldakse „õhtukleit”, mitte „peokleit”, „kardin”, mitte „eesriie”, „sohva”, mitte „diivan”, „kingitus, mitte „kink” ja „rikas”, mitte jõukas”.

J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999

Lk 259 „Ma katkestasin ta. „Need arvud on kõigest oletused.“ „EI, „ vastas ta, „need on riiklik statistika.“ Ta nägi kuidas ma naeratasin, ning jätkas ruttu: „ See tähendab faktid.“ Ma ei suutnud ennast tagasi hoida. „Sa tahad öelda, et sinu statistika on faktid, aga minu faktid on kõigest statistika?“

Lk 270 „22 mai hommikupoolikul oli peaminister väga sõjakas tujus. Ta teatas mulle, et asjad lähevad väga hästi ja et Rahandusministeerium on juba paanikas. Nagu ka minister.

Ma küsisin, et kas see on ikka hea. Lõppude lõpuks on ju rahandusminister peaministri oma valitsuse liige.

„Loomulikult on see hea,“ teatas ta mulle. „Ta tuleb ära taltsutada. Ta peab õppima koostööd tegema.“

Ma küsisin, mida ta täpsemalt koostöö all silmas pidas. Selgus, et tema defineeris koostööd oma käskudele allumisena! „Nimelt seda,“ ütles ta ,“ tähendab koostöö, kui sa oled peaminister.“

E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999

Lk 81 „”Alex, kas sa tead, kui palju tippjuhte unustab, et nende firma eesmärk on teenida raha? Nad pühenduvad tootmisele, kuludele, strateegiatele _ ja unustavad väga tihti ära, et need on ainult vahendid, mitte eesmärgid. (…) Mõnikord tundub, et tippjuhtkond unustab ära, et see pole nende firma, vaid aktsionäride oma.””.