"Huvitavad" strateegilised võimalused.

Järjekordne Äripäeva konverents Äriplaan 2020 on algamas. Väärt üritus. Püsikundena tean mida räägin. Seekord esitati osalistele järgmised küsimused:

1.    Millised on suurimad ohud ja võimalused Eesti ettevõtete jaoks 2020. aastal

2.    Mis on Eesti arengu kõige suuremad takistused? Kuidas neist üle saada?

Seega millised on meie ohud ja võimalused 2020a?  Ehhee, kuid mis on vahet võimalusel ja probleemil? „Võimalus. Kuna ärikõnelustes on probleemid keelatud, siis nimetatakse neid hoopis võimalusteks. See tähendab, et mõnigi võimalus on tegelikult probleem. Minu võimaluste lahendamise võimetel on piir. Huvitavad ja strateegilised võimalused ajavad mulle hirmu nahka.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 163). Seega ohud ja probleemid võivad olla nii võimalused kui ka vastupidi.

Ohud toimivad kahel tasandil: süsteemsed ohud ja isetekitatud juhuprobleemid. Süsteemset ohtude puhul on meil vähe võimalusi midagi paremuse poole muuta, see on pigem nagu veatsoon, kus veatsooni sattunu tegevus ei  mõjuta eriti tulemusi. Isetekitatud juhuprobleemidega saame küll midagi paremuse poole nihutada. Eriti, kui me teame, kus see paremuse pool on. Seejärel võib ohtusid jagada kolme gruppi. Esiteks, need, mis tulenevad maailmas toimuvatest tendentsidest (vägevate vaheline kaubandussõda, Brexiti mõjud, energia kallinemine ja keskkonna probleemide lahendamise vajadus). Teiseks, meie oma Riigikogu ja VV poolt üllitatud realistlikest ja ka ebarealistlikest ootustest tulenevad maksutõusud ja pikaajaliste arengukavade mittetoimimine. Kolmandaks, iga ettevõtja omad riskikäitumisest tulenevad ohud. Esimese riskiga ei saa ettevõtja väga palju peale hakata. See on nagu rajune ilm, seda ei tohi ignoreerida, vaid vihmamantel ja potikud valmis panna. Kolmas oht on iga ettevõtja isikliku nutikuse ja (majandus)ilma õige tundmise küsimus, millega peab igaüks ise hakkama saama. Seega ohud ja võimalused, mida meie võimuses üldiselt muuta  (ohust võimaluseks) on meie oma administratsiooni turupõhise ettevõtlust toetava keskkonna loomine. Just keskkonna, mitte järjekordse turupõhise tegevusvaldkonna ülevõtmine riikliku plaanimajanduse valdkonnaks. Majanduskeskkonna muutmine peab kaasa aitama tulevikumajanduse arendamisele, et muuta põhjalikult meie vananenud majandusstruktuuri.

Trikitamise valimine on probleem, mitte võimalus

Meie kõigi suurimaks ohuks on kapseldumine vananenud maailmakäsitlusse ja keskpärasusse. Kui me mõtleme, et vananenud mõttemudelitega trikitamine aitab meil homsesse libiseda, siis on see vale mõttelaadi  Näiteks on selge, et keskkonnaküsimused on tulnud selleks, et … Jääda? Ei, selleks, et need lahendada. Meil on selleks mis juhtub siis, kui me maailma suundumusi ei järgi on meie oma isiklik õppematerjal  põlevkivielektri  näitel käes. Aastakümneid nämmutatud tõsiasi, et lausreostus tuleb kokku tõmmata, toorainet tuleb paramini väärindada ja el. tootmisel leida alternatiiv, realiseerus meie jaoks kõige ebameeldivamal moel, ühe hetkega. Vupsti, olime energiaturult väljas. Kõike seda momendil mil nüüd kohe-kohe hakkab praktiliselt kõik toimima elektril nii värkvõrgud, autod, bussid, nutikas tootmine ja isegi kodumasinad. Ilmekas süsteemsuse mitteadumine ilmnes nüüd kui elektritootmine kokku kukkus, otsustasime ka raudtee elektrifitseerida, kuid … kuskohalt ja millise hinnaga me elektrit saame? Kustkohalt tule tuttu paneme? Kõikjale ju energiapõuas energiast ei jätku? Järjekordne riikliku plaanimajanduse ebamoraalne miljardiline „hittidee“ täita maa õlitehastega, (NB!) lootuses et need suudavad enne ennast ära tasuda kui uued trahvid needki turult välja tõrjuvad on mannetu. Sama mannetu, kui asendada põlevkivi puiduga. See on panustamine kahjumisse. Kui turupõhised ettevõtjad ise sellesse ei investeeri, siis nad järelikult ei usu sellesse. See on jätkusuutmatu. Samas iga võimalikku energeetikaalast turupõhist eraalgatust püüab administratsioon kõigiti takistada. Me teame seda, et pole ilmset ühtegi tuuleparki, millele poleks bürokraatiakaigast tiivikusse visatud, kuid kui kuulata seda, et kultuuriminister ja keskkonnaminister (Sic! mitte majandusminister ja rahandusminister) arutasid täie tõsimeelsusega Linnamäe hüdroelektrijaama sulgemist, siis tekkib vägisi tunne, et meil on massiivne energia ülejääk. On siis või? Kuidagi suureline? Või lihtsalt rumalus? Tundub uskumatu, et energiapõuas maailmas on hüdroelektrijaama toodang ehk 0,3-0,4% Eestis toodetud taastuvenergiast kuidagi üleliigne. Samas EL poolsete CO2 kvootide täitmisest peame me kinni pidama. Kuidas? Kas elektrifitseeritud raudteega, mis toimib põlevkivielektril?  Pöörane. Kui riik investeerib homse asemel eilsesse, nägemata süsteemi tervikuna, siis peavad need eksimused absorbeerima ettevõtjad. Nii, et iga valeotsus, iga valeinvesteering mida riik teeb muutub ohust ja tegelikuks lisakoormuseks ettevõtjatele, kes peavad siis kandma kolmekordseid ohte, kahel tasandil. Paljuvõitu?

Hunnik detaile pole toimiv mootor

Ilmselt ongi asi selles, et me kõik istume oma mõttemaailmas eilses. Selles on segu mugavusest, muutustepelgusest ja mõttelaiskusest.  Pole midagi uut, et tulevikku „ei tunta ära“.  A.G. Belli rivaal E. Gray arvas, et: „Bell kulutab kogu oma energia rääkimise telegraafi peale. See on teaduslikult väga huvitav, aga hetkel puudub sellel kommertsväärtus, sest palju enam äri saab teha juba kasutusel olevate meetodite traatide vahendusel. „ Inglise postiameti peainsener W. Preece (seega erialainimene) selgitas parlamendile:“ Mul on üks selline oma kabinetis, aga pigem uhkeldamiseks. Kui ma tahan saata sõnumit, siis kasutan sumistit või saadan teate jooksupoisiga.“ (J. Gleick „Informatsioon“ Imeline Teadus 2014 lk 196).

Sellist  postiametniku mitteäratundmist esineb meil igal tasandil. Toome näite elust enesest. MKM korraldatud Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021+ koostamise järjekordsel kaasamisüritusel (16.09.19) oli huvitav jälgida kuidas kujunes eelnevate kaasamisürituste käigus väljasõelutud investeerimisettepanekute hierarhia loomine. Loomulikult oli igaüks oma valdkonna eest  väljas, mis on ju loomulik. Kuid kui investeerimishierarhia (või on see investeerimisanarhia?) kujuneb niimoodi, et moeasjadena tuntud teemadel paneme esmalt rahapataka raudteele ja teise pataka kergliiklusse, siis kujunebki välja, et põhimaanteede 2+2 väljaehitamiseks raha ei jätku. Mitte, et seda ei peeta vajalikuks, vaid kui on valida, kas „minu asja“ finantseerimine või üldise heaolu investeerimine, siis on oma asi muidugi lähemal. Või teisalt, kui oled linnainimene, siis on liikluse rahustamisse (uskumatud 32 milj EUR) ja jalgsikäiku investeerimise (50 milj EUR) tähtsus tunduvalt suurem kui teede tolmuvabaks muutmine. Mõtlemiskramp, et milleks meile maanteed, paneme kõik rongidesse (või saadame jalutama), on ajast ja arust. Iganenud. Maailm on muutunud hulka mobiilsemaks, kiiremaks  ja erisuunalisemaks. Enamusse kohtadesse ei pääse rongiga ja enamus kaupu ei veeta raudteega. Pole lihtsalt vajadust ega nõudlust. Muide, ei maksa unustada, milline oli eelmine „kõigi rongidesse panek“ ja keda see „õnnelikuks“ tegi.

Põhikonstruktsioon

 Raudteed on muidugi ülitähtsad, kuid maanteed moodustavad Eesti vaates meie liikuvussüsteemi ja majandusarengu põhikonstruktsiooni. Siinkohal ilmnebki kõige probleemsem probleem, omamoodi probleemide ema, meie administratsioonid ei oska mõelda ega tegutseda süsteemselt. Kõike vaadatakse kuidagi tükiti, mitte koosmõjus ega  perspektiivis.  Näiteks  teedevõrgustiku küsimuse mittemõistmine. See pole ainult teed ja autod nendel vaid eelkõige küsimus elu võimalikkusest maal. Kogu maal. Kui me põhimaanteid kiireks ja ohutuks ei muuda, siis vajub kokku kogu meie unistus maapiirkondade arengust ja sellest, et elu oleks võimalik igas Eestimaa nurgas. Kui me peame tähtsamaks liikluse rahustamist (loe segamist), kui külaelaniku muret, et ta jääb päevas paarsada korda tolmutormi kätte, siis me jällegi ei arvesta elu võimalikkusega maal. Kui me ei arvesta elamisväärse eluga maal, siis … Jah, siis kolivad kõik linna, kõige sellest tulenevaga, sest elustandardid on muutunud. Ka maal. Lisaks sellele on tolm üks eluea lühendajaid. Pole kohanud tolmu mõju külaelanikele, kuid TÜ uurimusest Tallinna välisõhu kvaliteedi mõjust inimeste tervisele ilmneb, et: „Hinnangute järgi põhjustavad ülipeened osakesed aastas 296 inimese varase surma. “Kui kaotus jagada kogu populatsiooni ning tema eluea peale, elab iga Tallinna elanik õhusaaste tõttu hinnanguliselt 7,7 kuud vähem,”  (22.08.08 Delfi).  Süsteemitu tegevuse tulemus on see, et tolmuvabasid teid polegi vaja, kõik on kas ära kolinud või … ära kolitud. Igavesti. RIP.

Kui me liikuvussüsteemi artereid (põhimaanteid) ei hoia hea läbilaskevõimega, ei hoia kapillaare (rajadades juurde tolmuvabasid teid) puhtana, siis selle tagajärjed on teatavasti fataalsed.  Vaat selline lugu,  lihtsate valikutega. Enamus valikuid on raskemad, keerulisemad ja seepärast püütaksegi neid vältida. Loodushoiust ei pääse me kuskile, sellele tuleb pöörata rohkem tähelepanu, kuid kui lahendused on eluvõõrad, siis raha küll kulub, kuid tulemused on vastupidised nagu praegusest Transpordi arengukavast nähtub. Kui TAK seadis eesmärgiks ühistranspordis  jõuda 2020 aastaks 25%-ni (algtase 22.8%) kulutades selleks perioodil ligi 700 milj EUR, siis mullune vahearuanne näitas, et tase oli langenud 20%-le. See näitab, et me teeme midagi süsteemselt valesti. „Riigitamine“ ei suuda asendada ettevõtjate pöörast leidlikkust konkureerival turul. Liikuvusturgu ei sa arendada läbi kõige normaalse keelamise ja piiramiseliikumatusestrateegia. See poleks liikuvus vaid vigane liikumatusestrateegia.

Inimliku nõrkuse mehhanismist

Kaasamisüritusel kogesin veel üht huvitavat mehhanismi, mis rullus lahti justkui juhuslikust (peaaegu naljatlevast) ettepanekust. Kuid inimliku oma asja ajamise kastmes võimendus meile kõigile u poole miljardiliseks maksutõusuks. Lugu järgmine, korraldajad olid pannud lisaks projektide valikule (milles osalejad ignoreerisid või vastustasid väga targalt elektriautode dotatsiooni, tasuta ühistransporti ja muid jaburusi) välja pannud ka mesised lõksud. Lihtsalt öeldes kombati võimalust erinevaks uute  maksude  kehtestamiseks või tõstmiseks. Ehk, kui teie projekt (peale seda, kui kogu raha raudteede ja jala/rattaga liikumise projektide kühveldati)  „kuivale“ jäi, siis võisite püüda võtta raha „magusast lõksust“.  Investeeringute passiansi ladumise alguses ei pööratud lisarahastuse võimalustele just eriti suurt tähelepanu, kuid ühel momendil oli ühe osaleja arvates hädasti vaja u 100 milj EUR projektile rahastust „oma projektile“  ja siis käivitus mehhanism … Hädalisele pakuti lahkelt mingiliigilist auto/ummiku/parkimismaksu kehtestamist, mis oleks toonud lauda juurde pea pool miljardit euronit. Kuna saja ja viiesaja vahele jääb veel nelisada „tühja ruumi“, siis olid omavalitsusametnikud varmad maksu toetama, et saada lisarahastust „oma  KOV-de projekti“ rahastamiseks. Lihtne hetkeline emotsioon – mina, minu, mulle ja mina ka. Tehtud. Nii kui niuhti kõik klappis, kaks projekti oleksid saanud raha, kuid …meie kõigi taskutest oleks tõstetud mitte just väga tõsiste (vabandan, kuid see on minu arvamus) projektide mängulusti rahuldamiseks hunnitu hulk raha. Kui keegi veel ei tea, siis "perpertum mobiled" pole olemas ja meie kulu settiks järgmisena toodete hindadesse. Kuid hämmastama pani, kui kergelt see“ ümberpismine“ käis -  mina saan „oma asjale“ raha, teie maksate lisaks ja rohkem.  Kõik, inimlik nõrkus oli võitnud inimliku tarkuse. Vaat selline mehhanism, mis mõne loetud minuti jooksul võib tekitada hoopis iselaadse majanduskeskkonna. See on probleem. Probleem on selles, et me püüame elada vajaduspõhiselt, kuigi kõik loodus ja majandusseadused on tõestanud, et elada on võimalik vaid võimalustepõhises süsteemis. Eriti tähtis on järgida võimalustepõhisust oludes kui on võetud suund keskkonnasäästlikkusele.  Keskkonnasäästlikkus tähendab ühtlasi lihtsust, mitte lisanduva bürokraatiaga keskkonna jätkuvat koormamist. Ülekoormamist.

Nüüd siis jääb oodata, kui MKM mängib sedasamast mängu poliitinimestega, nagu kavandatud. Usun, et seal on hoopis teised „omad asjad“ (ehk valimislubadused), mis kujundavad investeerimishierarhiat/anarhiat. Ilmselt on suur oht, et erinevate ilusate põhjenduste sildi all üritatakse ka kõik magusaid lõkse käiku lasta. See on probleem ja oht. Ootame huviga.

Oht on ka see, kui meil kujunevad investeeringud mitte pikaajalistest arengukavadest ja õige järjestatuse sünergiast vaid hetkeemotsioonidest.

Tehes paremaid vigu

Kui Twitteri vanas kontoris oli juhtlause, mis kõlas umbes niimoodi, et „Teeme homme paremaid vigu“, siis meie teeme samu vigu edasi. Üha uuesti. See on probleem. Süsteemne probleem. Arvata võib, et kui me riigi tasandil suudame kogemustest tulenevaid vigu vältida ja maailmamajandusest tulenevaid turbulentse pehmendada ( mis ongi ju riigi kandev mõte), siis oleme õigel, lahenduste teeotsal … ülejäänuga saava ettevõtjad ise hakkama. Pole probleemi. Ehhee, on vaid võimalused.

Targutusi:

M. Solokin „Katastroofi anatoomia” Grenader 2009

Lk 262 „ Aga kokku mõisteti terve sõja jooksul ainuüksi sõjatribunalide otsustega süüdi 994 tuhat Nõukogude sõdurit, kellest 157 593 lasti maha (…). See teeb kümme diviisi mahalastuid!

Kõik sõltub võrdluses (…) Kokku lasti viie sõja-aasta jooksul (…) Wehrmacht`is maha 7810 sõdurit ja ohvitseri. Kakskümmend korda vähem, kui Punaarmees. Ei, need pole lihtsalt erinevad arvud ja kogused. See on juba ühiskonna ja võimu erinev kvaliteet.”

Lk 286 „Armeekomandörid ilmusid ja kadusid, jõudmata oma uute alluvatega isegi tutvuda. Küllaltki kähku kujunes sellest peataolekus välja omamoodi universaalne reegel. See ei nõudnud ei alluvate tundmist ega luureandmeid vastase kohta, oluline polnud ka tehnika tundmine. See asendas täielikult taktika ja operatiivkunsti peensuste tundmist. Nende sõnade kaja ja kurdistav kõla liikus staapides, kaevikutes ja blindaažides – „iga hinnaga”!”

H. Troyat „Nikolai II. Viimane tsaar” Kunst 2014

lk. 69 „Aleksei Kuropatkin on uut ministrit oma päevikus iseloomustanud nii: „ Suur mees tähtsusetuteks asjadeks; loll mees riigiasjadeks.””