Rahaparkla rööv või pantvangikriisi lahendamine?

Mnjah, kui uskuda meediaruumi kõma, siis koosneb Eesti elanikkond tänavu sügisel  valdavalt pensionäridest ja (teiste) pensionihuvilistest. Räägivad nii noored, kui vanad, nii asjatundjad, kui harrastajad. Kõik küsimused podisevad ühes katlas: I sammas, II-III sammas, investeeringud, võtame „teistest allikatest“, inimesed on rumalad, solidaarsus,  võrdsus. Tšurr! Laotame kogu selle segadiku eraldi hunnikutesse ja vaatame siis, mis meil välja tuleb.

Üks on kindel, et ühes potis, ühel ajal, ühtede toorainete/sisenditega ei saa keeta seljankat ja piimasuppi. Peame valima mida keeta või tegema eraldi potid, eraldi kokadega. Meil oleks justkui riiklik pensionikindlussüsteemi pott, kuid pensionikindlustussüsteem ei ole enam pensioni KINDLUSTUSsüsteem, ainuke süsteemsus selles on süsteemitus. Miks? Poliitinimeste edevusest ja tulevikutunnetuse nappusest (või on see vana hea Roomalik „Pärast meid tulgu või veeuputus!“) on I sambasse lisatud riigieelarvest aeg-ajalt „erakorralist“ tõusu. . Pensioneid ei maksta enam mitte kindlustusmaksetest ja selle muutmise valemist lähtudes, vaid erakorralised pensionitõusud on muutnud kindlustuspõhimõtte riigieelarvest raha saamise õiguseks. Ning „õigus“ on muutunud poliitlubaduste tuules (tungivaks) „nõudmiseks“.

Pensioni (eriti II samba) küsimus on muutunud peaaegu, et kõige tähtsamaks aruleluteemaks väärtustest rääkimise järel ja enne keskkonnateemasid. Selline pensioniusksus on veidi kummastav, kui arvesta meie ajaloost tulenevat praktilist kogemust, et viimase saja aasta jooksul on pensionid (ka varad ja hoiused) kolme suure niidukaare ja paljude väikeste rehitsemistega riigivõimu poolt nullitud. Kogemusi arvestades peaksime suhtuma pensionitesse hulka pragmaatilisemalt. Umbes nii, nagu loteriivõitu, et on tore, kui läheb õnneks ja pensionit saab (ka) riiklikust pensionikindlustussüsteemist. Senised riiklikud süsteemid on kujunenud perioodiliselt omamoodi vene ruleti derivaatideks, ainult selle vahega, et kuuest viis padrunipesa on laetud. Palju õnne võitjatele.

Kuid üldjuhul on niimoodi, et oma pensionipõli tuleb ise ülesse ehitada. Tegelikkuses on inimesel kaks võimalust: „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 309). Ja isegi see ei aita alati.

Alustame algusest … tööviljakusest

Lahvandunud II samba „vabastamise“ arutelu on natukene tehislik, kuna mingeid analüüse ega arvutusi ju pole. On vaid rohkelt „arvamisi“ ja „vastuarvamisi“. Ega meie teiegagi selles suhtes rohkem ei oska teha, kui „arvata“ ja kätega vehkida. Kuid on mõningad põhimõtted, mis võiksid meid õigel kursil hoida. Nüüd me siis arutame jälle sügavmõtteliselt kuid sisutühjalt,  mitte selle üle kuidas meie tootlikkust tõsta, kuidas meie üldist jõukust rohkendada, vaid kuidas jagada külluslikult seda, mida tootlikkuse raju kasvuta ei tekkigi. Lihtsalt pole võimalik. „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ „Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk240). Tundub ju lihtne? Kasvata tööviljakust ja naudi selle vilju, kuid siis tekkib Dr Riigil meeletu kihu, midagi ümber jagada ja … arenguhoog hoopis langeb kõigest sellest tulenevaga ehk vigade parandamiseks vajatakse uut ümberjagamise ringi. Kaob süsteemi automaatsus, loogika ja funktsionaalsus ning see asendub puterdava käsitsijuhtimisega.. „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus seda, et heaolu loomise protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja ümberjaotamistega kahjustada. Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 314). See puudutab ka pensioni ja ravikindlustuse süsteemi, sest enamal juhtudel tulebki neid käsitleda pigem ühe tervikuna. NB! Mõlemal juhul on tegemist kindlustussüsteemiga, mitte , mitte jõuluvana kingikotiga. Nagu me nüüd teame ei toimi kumbki kindlustussüsteem enam iseseisvalt, vaid püsib toimivana pigem „erakorraliste“ riigieelarveliste rahaeralduste toel. Süsteemid on süsteemitud. Esimeseks ülesandeks on luua nende süsteemide rahastamise automaatse süsteem. On ka päevselge, et vaid kindlustusmaksetest (20+13%) süsteemid pikas perspektiivis kvaliteetset tulemit ei tooda, kui meil ei õnnestu just tootlikkust tõsta kahekordseks. Põhimure on tootlikkuse tase. Mida pole, seda ei saa ka jagada.

Rätsepa põhiküsimus: kas riie annab välja.

 Järgmine põhiküsimus on nagu rätsepa dilemma: kui riie annab välja siis teeme ülikonna, kui ei anna välja, siis teeme … taskurätiku.  Sellest tulekski alustada, et pihusuurusest riidetükist ei saa teha ülikonda. Kuid te saate ju aru, et ka  siis kui taskurätikule „erakorraliselt“ lisada  riidtükike, mis on pool taskurätikust (või terve teine taskurätik), siis  ei saa kuidagi ülikonda kokku. Need on lihtsad põhitõed, kõik ülejäänud on maagia ( et mitte öelda petturlus). Niisiis kas riie annab välja? Hm, kui meie tootlikkus on EL keskmisest +-75%, elanikkond on kahanev ja vananev, siis „riikliku üldõnne kasvuvalem“ ei toimi.  Pigem peaksime silmas pidama selliseid analüüse, mis käsitlevad vanade šokki, andes meile tegeliku pildi tulevikust.   „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.“ „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.” (lk 171)

Mis aga põhitähtis, pensionikulusid (seda enam ühte sammast) ei saa vaadata eraldiseisvana, vaid see moodustab orgaanilise osa sotsiaalkindlustuse süsteemist sh tervishoiukuludest. „ Isegi kui pensionikulud püsivad aastal 2050 riigi kontrolli all, tundub tervishoiueelarvete taltsutamine rahvastiku vananedes üha raskem. Keskmiselt on kulud üle 65-aastastele kolm kuni neil korda kõrgemad kui noortele täiskasvanutele.“ (lk 174). Lihtne, meie õnneloosi võimalused kahanevad dramaatiliselt, kui me ei tee oma majanduses struktuurseid muutusi, mis võimaldavad eksponentsiaalset majanduskasvu ressursside säästliku kasutamiste tingimatutes tingimustes.

Mida teie ….?

Kivike kingas

                           

Seega peaksime me arutama hoopis teisi teemasid, kuid kired II samba „vabastamise“ üle on üle keenud, nii, et me ei pääse selle üle järele mõtlemisest kuhugi. Kui kivike  on kingas, siis tuleb see välja visata, kuigi kibeleme võib-olla kohtingule.

 Hetkeolukord on selline, et kes on poolt see on poolt, kes vastu, see vastu, kuigi Dr Riik pole mõjuanalüüsi (veel) teinud ja kuidas ta olekski seda teha saanud, kui pole kokku lepitud  süsteemist väljumise, jäämise ega sisenemise uued tingimused.. Niisiis käib kogu praegune arutelu mõttemängude ja kätega vehkimise tasandil. Ka huvitav, kuid kasutu.

Eesti Pank on oma analüüsi igatahes alustanud ja võib arvata, et see oleks ilmselt oma erapooletuses ja variantsuses tõsine indikaator, vastates küsimusele  mida ja kes peaks edaspidi tegema. Loodame, et ka Riigikontroll, kui kolmas tõsiseltvõetav analüüsikeskus, värskendab oma seisukohta riikliku pensionikindlustussüsteemi (ja tervishoiu)  jätkusuutlikkuse kohta, ning kujundab ka seisukoha võimalike muudatuste osas seoses II samba vabastamisega. Üks on selge, kogu süsteem vajab põhimõttelist kõpitsemist.  

Mingi pildi annab kindlustusfirmade eeluuring, mis on loomulik, sest pensionäride vabadus võib (kuid mitte tingimata) muuta nende äri nii kitsamaks, kui lahjemaks, kuid kindlasti peavad nad rohkem pingutama inimeste vabade valikute tingimustes. Siiski pole firmade uuring niivõrd mõjuanalüüs kuivõrd küsitlus: “Mida teie …?“. Ja õige vastus on … Õiget vastust  ei ole, sest niikaua, kui tingimused pole teada, pole ka teada, kas sambajooks tuleb,  kes jookseb vastu sammast või kellele kukub sammas pähe. Ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Arvame kohvipaksu pealt, kuid arvamine pole maksev.“ Lihtsalt huvitav intellektuaalne mõttemäng, kus osad arvajad saavad võtta heroilisi poose, sest nad kaitsevad inimeste õigusi, huvisid ja laiskust, ning teised arvajad võtavad veelgi sangarlikumaid poose vastupidiste argumentidega kuid kaitstes neidsamuseid inimesi.

Ilus algus

 Igaühel on oma arvamus: pensionireformist saab tapluste tallermaa, pärisorjusest vabastamine, lammutamine, segadus, lõhkumine, vandalism jne. Kuid tuleb tunnistada, et alguses tundus II samba idee vägagi ahvatlev,  rõhudes inimese isikliku omandi tungile. Mis veelkord näitab, et inimene ise tahab kontrollida oma tulevikku (omandit, vahendeid, saavutusi). Kui alustuseks sai üldkatlast osa kindlustusmaksest oma isiklikku kausikesse tõsta (eriti kui töötasu oli üle keskmise), siis tundus II sambaga liitumine ahvatlev. Kuid ilmselt kehtib siin samasugune efekt nagu riikide iseseisvumise püüdel, alguses taodeldakse kultuurautonoomiat, siis pärisautonoomiat ja lõpuks iseseisvust. Alguses tundus II sammas just sellise autonoomsuse saavutamisena, kuid kui asi läks autonoomia realiseerimisele, st pensionide väljamaksmisele, siis said inimesed aru, et nad olid küll vabad oma maksmistes, kuid ei ole vabad oma lõppvalikutes. Nad peavad tegutsema mingis veidras piiratud võimaluste skeemis, pantima oma vanaduse pankadele või kindlustusfirmadele, millised siis isetahtsi ja jaokaupa sellest midagi tagasi annavad. Mitmed sinnamaale jõudnud on tunnistanud, et sel momendil tundsid nad ennast täieliku tobujussina (või kui tahate, siis pärisorjana mõisaõuel). Kuid siis nii sai juhtuda, kui poliitinimesed tahtsid meid ju kaitsta meie endi ihade ja rumaluse eest?  Ka täna on põhiargument ju selline, et ei tohi anda inimestele otsustusvabadust, sest nad on …tobud. Ainult mäepealsed „üldõnne arhitektid“ oskavad ja teavad, kui tobud me oleme, kuidas me peame, kuidas me võime jne. Kummaline arusaam, justkui mingist teisest ajast pärit. Möödanikust? Ütleme niimoodi, et pole kohane kõrgema võimu kandjat tobuks sõimata.

II sammas – nätske pirukas

Kuna uskumatult suur hulk inimesi on sõna võtnud II pensionisamba kõbimise tarviduse ja strateegia osas, siis ilmselt on süsteemis midagi sellist, mis vajab kohendamist. Muidugi on eriti need sõnakat, kellel pole isiklikku  kogemust selles vallas. Olla lihtsalt analüütik, administratiivarbuja, fondivalitseja või poliitrobot jääb pensionisaaja tegelikkus kaugeks. Arvan, et kõigil meil jääb see kaugeks, kuni saabub aeg II sammast kasutama hakata, siis … Nagu mu õpetatud, kõrgepalgaline, sõber väljendus, tabas teda II samba „parklast“ väljavormistamishetkel  kaks nördimust: esiteks „Nii vähe?“ ja teiseks, et seegi pisku ei ole tema enda oma, vaid see on pankade/kindlustusfirmade pillutada. Need kaks asja ongi süsteemi nõrgad kohad, mis vajaksid kohendamist. „Nii vähe“ (isegi kõrgepalgaliste osas) on ajutine nähe, pension polegi mõeldud dekaadi, vaid dekaadide kogumina, ehk selle mõju pensioni kogusummale ilmneb alles 40-50 aastase kogumise järgi. Meie sammas on veel liiga noor, et see vilju kannaks, peaks veel kasvama. See on nagu äsja ahju pandud kook, toores ja nätske, see peab küpsema, et nauditavaks muutuda. Nii et see probleem on pigem kasvuraskus, kui probleem. Teine ehk (kasutus)vabaduse probleem on tõsisem. See ei ole ainult pensionisamba kasutamise vabaduse küsimus, see on nii filosoofiliselt kui praktiliselt küsimus vabadusest. Kuid vabadusega käib alati kaasas ka vastutus – vastutusvabadus.

II sammas – rahaparkla

Senine praktika on näidanud, et enamuse klientide jaoks pole II samba vara pensionifondides just eriti jõudsalt kasvanud. Ühelt poolt regulatsiooni rangusest on vara kasvatamine piiratud ja teisalt söövad sedagi piskut teenustasud. Nii, et ... Kujundlikult võiks öelda, et praegune II sammas on nagu sunduslik, kuid tasuline, autoparkla. Põhimõtteliselt me pargime oma auto pooleks sajandiks tasulisse parklasse. Tasuline on nii hoiustamine, kui ka autoga väljasõit. Mis meil sellest parkimisest kasu on? No vast niipaljukestki, et kui auto seisaks tiheda liiklusega kurvilise (majandus)magistraali veeres, siis mõlgitakse see varem või hiljem ära. Asi seegi. Niisiis võtate tähtaja lõppedes oma hoiustatud auto ja sõidate … Kuigi jah, ega välja autoga ju sõita ei saagi. See antakse lahke parklaomaniku poolt kliendile kätte jupphaaval, ikka nii, et üks päev üks mutter ja teisel teine. Kogu autot te ilmselt ei saa kätte kunagi, mis näitab, et kuigi olete usinasti maksnud, pole auto (või pensionivara) päris teie oma. Ning muidugi, selle eest, et te saate oma auto mutterhaaval kätte, peate maksma teenustasu. Vahva äri. On ka teine alternatiiv, ehk  kui määrate enese eksistentsi lõpptähtaja, siis …võib juhtuda, et pensionivara saab otsa enne vanadust. Siis elate edasi vaesuses, viletsuses, jne kõik see hirmus, millega poliitinimesed meid hirmutavad ehk kõik see, mida II sammas pidi vältima. Nii, et praeguses süsteemis puudub loogika nii omandipõhine loogika, kui ka puudusevältimise loogika. Selles mõttes on muidugi loogiline parkida oma raha kasulikumalt ja vabamalt. Näiteks nagu  mõnegi „rahvaaktsiate“ emissioonist välja on tulnud, et õhtul parkisid kaks autot ööunele ja hommikul andis lahke parklaomanik selle eest kolm autot tagasi. Sellistele rahaparkimise võimalustele tasuks silm peale visata, kui oma vanaduspõlve planeerite.

Usaldada või mitteusaldada?

Me kuuleme üpris tihti „üldõnne arhitektidelt“, et meie teiega oleme tobud. Hm, isegi mitte üks kord vaid lausa kaks korda. Esiteks, ei oska me rahaga pensionile minnes ümber käia ja teiseks ei oska me seda kogudes ka kasvatada. Kuid kas „institutsioonid“, kes on kutsutud ja seatud meie rahaasjade eest hoolitsema ikka saavad raha kasvatamisega hakkama? Selle kohta on Hans Rosling ilmeka näite: „Aastaid pärast 2008 aasta ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita.  IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi. Samas tunnistas IMF, et nende aastate jooksul oli kiire areng toimunud  hoopis Saharataguses Aafrikas, riikides nagu Ghana, Nigeeria, Etioopia ja Keenia ning Aasia riikides, nagu Bangladesh.“ Vaat selline lugu, et IMF tegi majanduskasvu prognoosides tervelt viis aastat peale põhjalikke analüüse täiesti valesid prognoose.  „Miks on see oluline? Üks põhjus on järgmine: IMF-i prognoosijate maailmapilt mõjutab tugevalt seda, kuhu pensionifond investeerib. Euroopa ja  Põhja-Ameerika riikidelt oodati kiiret ja usaldusväärset kasvu, mis muutis need investoritele atraktiivseks. Kui need ennustused paika ei pea ja nende riikide majandused tegelikult kiiresti ei kasvanud, siis ei kasvanud ka pensionifondid. Väidetavalt madala riskiga / kõrge tootlusega riigid osutusid kõrge riskiga / madala tootlusega riikideks. Samal ajal ootasid suure kasvupotentsiaaliga Afrika riigid asjatult investeeringuid. „ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 166). Nii, et siinkohal on igaühel vaja mõelda mida või keda ta usub või usaldab.

Joosta või mittejoosta?

See ongi kõige tähtsam küsimus. Ühest küljest pole „jooksu“ starti, tingimusi ega distantsi veel määratud, kuid tekkinud arutelu on paljudele klaarinud pildi II samba tegelikust olemusest selle lõppfaasis. Ilmselt on see teadmine tekitanud ka surve II väljavõtmise võimaluse kasuks. Mitte selles mõttes, et kõik tormaksid raha välja võtma, vaid et selline võimalus oleks olemas. Tegelikult on süsteemi päästmise üheks väheseks vahendiks just väljavõtmisvabaduse kehtestamine. Ilmselt on süsteemi kõige nörritavam osa see, et kogutud pensionivara tuleb jätta mitte enese otsustada vaid „keegi tine“, lihtsalt palgaline ametnik, kes ei ma isegi isiklikku huvi annaks kindlustatu kogutut „mutri kaupa“ välja. Kindlustusfirmade küsitlusest selgus, et 41% oleksid valmis oma raha välja võtma. Kes need võiksid olla? Esiteks muidugi need, kes on solvunud (nagu minu õpetatud sõber), et neid tobudeks peetakse. Teiseks ilmselt need, kellel on „tungiv“ rahavajadus, kuid pehmelt öeldes, siis ega u 20-25 EUR pensionile lisa saamine neid ka eriti paremini toimetulevaks, seda enam jõukamaks, ei tee. Arvata, et inimesed kasutavad raha väljavõtmise võimalust puhkusereisideks või niisama „raiskamiseks, siis siin on ilmselt tegemist mingite klišeedega või rikutud mõttemaailmaga.  Enamusel inimestel, kellel pole „miljoniäri“ ideed ja saavad keskmistki palka,  pole mingit mõtet raha välja võtta, kui seda pensionile minnes täies ulatuses ise käsutada saab. Täiesti selge on, et kõik ei oska, ei taha ja pole ka aega ega tahtmist investeerimisega tegeleda, nende jaoks on vabatahtlik II sammas just õige koht raha parkimiseks. Nii, et võib arvata, et kui oma kogutud vara väljavõtmine on selle vara omaniku isiklikust otsusest lähtuv, siis ei jookse just paljud süsteemist välja. Pealegi ärgem unustagem, et ajal mil me räägime mõõdutundetult kõikvõimalikest väärtustest, siis vabadus ise on väärtus, põhiväärtus. Vabadus on ka vastutus. Vabadus vastutada.

Muidugi on „mittejooksul“, eriti kõrgepalgaliste „mittejooksul, küljes ka üks iluviga. Nimelt kui ikka rohkem kindlustatuid taipab, et II sammas ongi mugav rahaparkla ja ühiskatlast osa „pensionisupist“ enda kausikesse (II sambasse) nõristavad, siis jääb I samba „solidaarsusupp“ lahjemaks. See tähendab, et Dr Riik peab „solidaarsussuppi“ turgutama üha uute rammusate „erakorraliste“ lisaportsudega, sest I sambast tulenev miinimum peab nii või teisiti olema tagatud. Vaat selline lugu

Iseseisvuse kiituseks

Kaotame päev päevalt vabadust, vabadust vastutada. Nüüd -30 a iseseisvust on muutnud nii poliit- kui ärimaailmas valdavaks muutnud arvamise, et meie inimene on rumal. Ta on nii rumal, et talle peab kõik  tegevused juhendmaterjalidena ette kirjutama, nagu robotile, talle ei tohi (tema enda) raha usaldada, sest ta ei oska seda investeerida. Kuulge, kolmkümmend aastat on olnud aega, et meid ja teid õpetada kuidas investeerida, kuidas elus toime tulla, kuid nüüd kõlavad kahtlused, et kui Dr Riik (tegelikult pangad/kindlusused) ei investeeri, siis 30 a pärast tulevad pettunud penskarid tänavale ja nõuavad pensionitõusu. Muide nii ongi, et kui me ei toeta inimeste isetegemise lusti, siis nad langevadki omandatud abituse tsüklisse. Nad ei teegi, ega püüagi vaid ootaksid "abi", sest neid on niimoodi õpetatud.  Kuid kõik see on jällegi lineaarne mõtlemine, sirgjoon tõmbamine paberile. Elu ei kulge niimoodi ja me ei tea millised on 30+ aasta pärast pensionärid. Pigem "patsikisin", et pensionäre pole, sest kõik töötavad vastavalt oma võimetele. Kasvõi enese heas vormis hoidmiseks. Lustist töötada. Või mida ja miks peaksid nõudma need, kes on kogu tööea toimetanud vabade valikute tingimustes. Kas tõesti on võimalik, et meie noored ei kasuta võimalust „lennata tähtede poole“ vaid muganduvadki vaid abivajajateks. Eh, isegi mitte abivajajateks vaid abinõudjateks. Häälekateks abinõudlejateks. See oleks küll masendav perspektiiv.

Siiski teatud alge seliseks ebameeldivaks stsenaariumiks on olemas. Oleme muutunud lapsehoidjariigiks. Tunamullu olime EL tubli keskmine, siis NSI uuringute põhjal  tõusime tänavu lapsehoidjariikide edetabelis kolmandale kohale. Palju õnne. Samas, kui ühes asjas läheb kehvasti, siis … Nüüd mõtlete, et teises läheb paremini? Veab nagu kehva kaartimängijal armastuses? Ei arvanud ära, sest näiteks EK analüüsi järgi on Eesti rahanduse seis on struktuurse tasakaalu järgi hinnatuna euroala nelja kehvema hulgas. Ütleme nii, et nendes kahes reastuses esimeste seas olemine on kui näide põhjus-tagajärjest. Kui demograafiline olukord veelgi halveneb ja Dr Riik kui lapsehoidja raiskab raha sinna kuhu pole vajagi, siis suureneb mitte tootlikkus vaid abinõudjate lõputu hulk. Kuhu selles valemis panna „väärikas“ riiklik pension ei oska mina kui arveametnik küll nõu anda, kui … ma kõrvaltegevusena just illusionistina või poliitinmesena leiba ei teeniks. Reaalsus on see, et uue reaalsusega tuleb kohaneda, me peame muutma oma suhtumist iseendasse ja oma riiki. Igaüks vajab iseseisvat otsustamist ja iseseisvat tegutsemist (mis põhineb vabal koostööl, mitte riiklikplaanimajanduslikul käsumajandusel), selline mudel annaks ka  suurema võimaluse eduks. Pealegi vanameister „Warren Buffetti sõnutsi on aktsiaturg lühikeses perspektiivis hääletus ja pikas perspektiivis kaalumasinaks“. „Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb“.  W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 322)

Tegelik II sammas

Tõsiasi on see, et vanamoodi edasi tiksuda ei saa, kuid lahendus ei ole riikliku plaanimajanduse rohkendamises, vaid kuidas panna inimesed loovamalt tootma, säästes loodust ja ressursse, st. olla igas asjas säästlikumad ja  nutikamad. Nagu märgitud ajab mind omajagu imestama see põhjatu, kuid põhjendamatu, usk mingitesse pensionisammastesse. Tore on kui pensionit saab, kuid riiklikule pensioni(kindlustus?) süsteemile ülesehitatud vanaduspõli on minus alati kahtlust tekitanud. Ilmselt olen riiklike sammaste suhtes selles võtmes küünik nagu seda kirjeldatakse „Jah, Härra Ministris“:  „Ma ütlesin talle, et ta on kohutav küünik. Ta võttis seda komplimendina ja märkis, et küünik on vaid väljend, mida idealistid kasutavad realistide kohta.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 455).

Lisaks sellele tuleb harjuda  tõsiasjaga, et tänased pensionärid on üle aegade kõige paremini tasustatud pensionärid üldse. Nii häid „pensionisaake“ lähitulevikus ilmselt ei tule.  Edasi läheb ainult hullemaks, kui Dr Riik mitte ei otsusta pensionitõusu jooksev, kuid püsikulusid rahastada laenude abil. Kuid säästuvõimalusi ja oma raha kasvatamist pole arutatudki. Ehk, kui pensionivara kasvu esimeseks sambaks on tootlikkuse raju tõus, siis II sambaks on igaühe isiklik eelarvedistsipliin. M Manson raamatus „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“( Kunst 2017 lk 344) on kirjeldatud   uuringut,  miks on leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad. Vastavalt  USA sotsiaalkaitseameti andmetest jagati uuritavad kümneks võrdse suurusega detsiiliks. Esimesse detsiili kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam (…) Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 USD, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui kümnes detsiil (1 637 428). Kuid märgiline oli see, et detsiilide sees oli jõukuse jaotamine šokeerivat erinev.  Kui viienda detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli 741 587 USD, siis  kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 USD-st 450 000 USD-ni. Ehk kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30X rohkem raha kui kõige vaesemad. Selline muster on üldine, isegi esimeses detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek tulenes riiklikest toetustest, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. „See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“. „Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 344). Tasuks selle üle mõelda, seda enam, et tarbime nagunii Maa taastuvressurssi juba 1,7x üle.

Kuni Dr Riik annab signaali, et ärge ise muretsege, meie teeme kõik teie eest, teie olete tobud, teie ärge säästke, ärge investeerige, teie kulutage ja oodake armuande eelarvest ning teie ülesandeks jääb ainult teekonna lõpus pension vastu võtta ja siis …  Dr Riiki kiruda, niikaua ei tekki ka inimestes tungi säästa ega kasvatada oma vara. Hullem veel, see kustutab igasuguse vajaduse nutikuse,  säästmise ja investeerimise järele: „Kuid maailmaparandajad pole kunagi valanud kellasid, millel ei oleks pragusid sees. Majandusteadlane Martin Feldstein osutas faktile, et kui sa saad olla kindel sotsiaalkindlustusest saadavatele summadele, siis ei ole sul vajadust säästa. „

(W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 156). Just selles faasis me asumegi.

… Mida siis teha? Tundub, et me esitame valesid küsimusi  ja siis püüame nendele leida õigeid vastuseid. Kui me majanduses struktuurimuudatusi ei tee ja ressursisäästlikku tootlikkust ei arenda, siis oleme kehvad tulevikuks valmistujad. Võib-olla oleks mõistlik anda tormihoiatus juba varakult, selle asemel, et tekitada valesid ootusi ja süvendada õpitud abituse sündroomi? Ise tuleb mõtlema hakata. Ise tuleb tegema hakata. Ise tuleb vastutada.

Targutusi:

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 64 „Panganduse ülempreestrid võivad kõrvalise isiku analüüsi mängleva kergusega kõlbmatuks kuulutada. Isegi kui mul on õigus, võivad nad tõestada, et eksin. Üldiselt kehtib reegel et eales ei tasu vaielda beebide, taksojuhtide ja jumalaga: sellest pole mingit kasu, isegi kui sul on õigus. Sellesse nimekirja võib lisada kindlustusametnikud, finantseksperdid ja muud tehnilised asjatundjad: ära mõtlegi nende lemmikteemal vaidlust alustada.”

Lk 248 „Ole auahne. Auahnuse puudumine toob kaasa vaikse elu saavutuste puudumise kiiluvees. Paljude inimeste jaoks peitub suurim takistus edu saavutamisel nende peas. Nad asetavad isikliku lati liiga madalale. Madalad ootused kipuvad täituma. Auahnetel inimestel on enda ja teiste suhtes kõrged nõudmised. Nad küünitavad tähtede poole. Isagi, kui nad ulatuvad ainult kuuni, on nad ikkagi tunduvalt eespool neist, kelle suurim ootus on järgmise aasta suvel rannas peesitada. Auahnuseta inimesed ei ole kunagi maailma muutnud. Auahned inimesed ei lepi paigalseisuga. Nad tahavad asju muuta ja liikuma panna.”

Lk 250 „Põhinipp enda kujutamisel teise inimese nahka on lihtne: kuula aktiivselt. Headel mõjutajatel on kaks kõrva ja üks suu ning nad kasutavad neid samas proportsioonis.”

J. Keegan „Esimene maailmasõda.” Varrak 2002

Lk 103 „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka. Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel  osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200 meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…) rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi poolt puruks löödud …”

Lk 123 „ Päeva jooksul taganes 9. Armee paremal tiival veelgi ja suutis vasakul vaevu  oma positsioone hoida.  8. Septembri sündmused ajendasid Fochi koostama hiljem legendaarseks muutunud telegrammi: „Mu tsenter annab järele, parem tiib taganeb, olukord suurepärane, ründan.”