Istudes vales kaitsekraavis

Käesolev aasta on olnud Eestile kultuuri- ja keeletihe aasta: 150 aastat esimesest laulupeost, 100 aastat eesti keele riigikeeleks kuulutamisest jne.Tänavune aasta on kuulutatud lausa eesti keele aastaks. Kuid nagu öeldakse, pole me ka loorberitele puhkama jäänud, me püüame eesti keelt ka väljapoole Eestit õpetada. Tänavu on välja kuulutatud ka esimene üleilmne eesti keele nädal. Eesti Instituut kutsub keelenädalal kogu maailma eesti keelt õppima ja õpetama.  Eesmärgiks on jõuda 3 milj inimeseni, kes õpivad eesti keeles ütlema mõned sõnad või väljendid. Võimas. Tundub, et kõik on justkui õiges suunas liikumas, kuid …

Kuid siis ilmneb, et oleme kodutanumal  valvsust kaotanud, vajame keelepolitseid. Kuidas nii? Probleeme meil muidugi on, kuid arvata, et  „boltwolt“  teenus  on viimas eesti keelt ja kultuuri hävingule on ilmselge ülepingutus. Ütleme nii, et see on põhiprobleemilt, meie eneste käitumiselt, rõhuasetuse nihutamine  Muidugi on probleem (lausa põhiseadusevastaline), kui me ei saa suhelda riigikeeles.  Seda kohtame pea igal sammul. Oleme harjunud? Ei märka? Nüüd järsku märkasime, et nutilahenduste kaudu pakuvad teenust inimesed kes ei valda eesti keelt. Vaata salakavalaid sindrinahku. Kuid, kui süüvida, siis  kuller on vaid teenusketi viimane osis. Mõelda vaid, kui palju „mitteestikeelsuse komponenti“ on toote kogumis (kaugete maade maaviljelejatest, restorani ehitusest, seadmetes, köögipersonalist jne), siis kas me sellist mitteeestikeelset õhtusööki üldse tohime süüa? Kas see on põhiseaduspärane? Kas selline toit viib keele alla või ajab keele sõlme?. Kui me tahame õhtuks tellida nutividinas (püha müristus, see ju ka mittekeeleoskajate tehtud ja enamus kuvab vaid võõrkeelseid juhiseid), siis on see on keelesuhtlus või nupumäng? Meie ise, kui keelekasutajad ja teenuse tarbijad saame otsustada, kas me sellist teenust aktsepteerime. Mida te siis tellisite, kas  tellisite restoranist „Vinks-vonks“  kana a´la „Part“ või tellisite tunniajalise eestikeelse vestluse Sahaara rahvastest?  Muidugi võiksid boltwolt lisada ka sellise teenuse menüüsse, kuid see oleks juba lisateenus, nagu kana koos juurviljadega või ilma. Tegelikult on nii, nagu ütles Maxima uus pealik, et Eesti inimesed soovivad kaupluses asjad kiiresti kätte saada ja soovitatavalt mitte väga palju rääkida. Isegi poes ei taha paljud meist rääkida. Tänan-palun oleksid nagu võõrsõnad ja kassast möödutakse nii hoolimatult oma kaaskodanikesse, et jäetakse pulgaga fikseerimata oma kauba lõpp. Seistakse nagu zombi, vahitakse „nutti“ või tühja pilguga kaugusse ja ei tehta kaaskodanikest väljagi, elementaarsest viisakusest (enese kohustuse täitmisest) rääkimata. Nüüd tuleb välja, et kanatellijad on kõik … jutupaunikud? Vaevalt.  Moodsa nutirakenduse võlu selles seisnebki, et tarbija sisestab soovi rakendusse ja … sealt see tulebki. Jututa, kuid viisakalt. Muide need kes tahavad pikemat juttu ajada, nende jaoks ongi avalikud söögikohad loodud, seal võib nõuda nii kana, mõdu kui keeleoskust. Kuid kullerite probleemike on ületähtsustatud, see on ajutine, sest kui Eesti inimene ei taha rääkida ja varsti-varsti tuleb masinajastu …. Saite aru, kui masinad tulevad siis langeb keeleprobleem ju ära, valite masinast keele, samuti nagu kana või salati. Cleveroni pakirobotilt te ju ei küsi, kas ta eesti keelt ka oskab ja onule patsi lööb? Võtate paki vastu ja … olete õnnelik.  Hetkeks.

Keelehoid ja nahahoid

Ilmselt ajas eeltoodu paljude keelekaitsjate harja punaseks, kuid asi on lihtne, me peame tegema kogu aeg valikuid. Me valime millist ja kelle teenust me kasutame, me valime ka kuidas me keelt hoiame või seda arendame.  Kui kultuuriminister ütles, et  (Delfi 19.09.19): „ Me oleme kokku leppinud nii põhiseaduses kui ka hilisemates seadustes, et eesti keel on Eesti riigi ja rahva hoida ja see on riigikeel.“, siis oli tal tuline õigus. Eesti keel on Eest riigi ja rahva hoida. Õigemini peaks järjestus olema vastupidine,  keel on eelkõige rahva hoida.  Just sellest rõhuasetusest, et kõigepealt hoiab Riik ja siis kõik ülejäänud ongi probleemi juured. Meie ise peame oma keelt hoidma. Kui me ise oma keelt ei hoia, siis ei suuda seda hoida ka riik. Jah tõesti, võib luua keelepolitsei, kuid keelt see hoida ei suuda. Just seepärast tundub, et keelekaitsjad istuvad valedes kaevikus. Võitlevad vale võitlust. „Vaenlane“, meis enestes,  on tunginud tagalasse ja muudab  iga päev  (keele) infrastruktuuri.  

Nii väikese keele pärast peab iga päev võitlema. Vaeva nägema. Mu isa ütles kunagi, et 700 aastat orjaaega elasime üle kuid 70 aastat „sõprust“ me rahvana üle ei ela. Tal oli tuline õigus, sest NL lõppfaasis olid paljud nõupidamised (täiesti loomulikult) venekeelsed ja kirju ning analüüse tehti samuti vene keeles. Levis arvamus, et … nii on lihtsam. Sisukam. Ülemustele arusaadavam. Kui NL poleks kokku vajunud, oleksid praegused targutajad juba põhiliselt venekeelsed. Seekord läks õnneks, ärkasime enne kui hilja. Kuid tegurid, mis keelt ründavad (eriti sõbralikud) on endised: meie enese laiskus keelehoiul, hügieenipidamatus keele suhtes ja  valmidus pusserdada igas keeles, igal võimalikul moel. Miks on influenser parem kui mõjutaja, lanseerimine või presenteerimine parem, kui esitlemine, bestikas parem kui sõber? Kui minister asetab rõhu riigile, kui keelehoidjale, siis nõuabki see uute ametite, ametnike, järelvalvete ja meie ühisvahendite kõrvalejuhtimist ühiskonna tõelistest vajadustest. Siis on vaja karistada, trahvida … Kui keskkonnainspektsioon nõuab endale sarnaselt politseile jälitustegevuse õigust, kas siis ka keelepolitseil peaks olema jälitusõigus? Mis edasi? Pipragaas, käerauad, kuulivestid ja kopterid? Absurd. See ei ole vaba riik. Meie süsteemne viga on omandatud abituse sündroom, keegi teine peab tegema, hoolima, parandama jne. Kuid miks me siiani pole eesti keelt (riiklikult) jõuliselt kaitsnud? Iseenda mugavuse eest? Ka  riigi enese mugavuse ja ükskõiksuse eest? Millegipärast ei nõudnud keelekaitsjad, et RB tasuvusarvestuse viimane variant eesti keelde tõlgitaks. Elementaarne. Nii oleksid kõik saanud lugeda ja veenduda, et tegemist on väärt (või siis mitte nii väärt) protsessiga. Nüüd peab enamus leppima (erapooliku?) ümberjutustusega. Alustada tuleb suurtest asjadest ja … iseendast. Näiteks tegid soomlased  90 alguses ka arvutikäsud soomekeelsetena. Ikka selleks, et inimesed asjast aru saakisid. Ei pidanud paljuks hoolitseda inimeste eest nende emakeeles. Ilmselt pole enamiku meist teiega lemmiklektüüriks EL dokumentide (regulatsioonide) lugemine, kuid aeg-ajalt tuleb sedagi ette võtta, kuid ... Kui teistel riikidel (suures osas) on nende väga tähtsate regulatsioonide kohta viksilt ja viisakalt ka emakeelsed tõlked, siis meil on suuremat osa dokumente võimalik "vabalt" lugeda inglise-, hispania või saksa keeles. Nii et nendegi dokumentide sisust saame teada "ümberjutustuste" kaudu. Ja mitte seepärast, et me ei valdaks keeli, vaid seepärast, et me ei valda (ja ei saagi vallata) valdkonna spetsiifilist keelt. Selline pinnapealne keele valdamine toob kaasa tohutult segadusi, mida ... keegi ei julge tunnistada, sest siis ta justkui tunnistaks, et ... on rumal. Ei ole, vastupidi, tark on. Me ei suuda kõikide eralade valdkonnaspetsiifilisi väljendeid ega termineid tunda. Ei iial. Teised väärtustavad ja kaitsevad oma keelt (ja oma inimesi) tões ja vaimus, see on nende riikide riiklik poliitika, rääkida ja kirjutada igal võimalikul ja võimatul juhul oma emakeeles. Ja kui see ei õnnestu, siis tõlkida. Riik peab alustama keelepoliitikat ja keelehügieeni iseendast. Meie riiklik keelepoliitika on kottida kullereid. Mannetu. Meie laome vaid võõrkeelseid sõnu ritta, mõtlemata, kas keegi neist aru saab? Eh, paljudel juhtudel ei saa esitaja ka ise aru oma jutu mõttest. Keelehoid muutub bürokraatlikuks nahahoidmiseks. Viigileheks.

Nihkuv sõna

Kõige suuremaks ohuks keelele oleme  .. meie ise, oma ülevõtmislõtvusega, laiskusega, missioonitundetusega. Kas olete märganud, et väga tihti anname võõrsõnale sisimas sügavama tähenduse, kui see emakeeles on? Kuidas teile meeldiks „aktsioonide targetite aktsepteeritud monitoorimise adekvaatne superviseerimine”? Mida? Ei meeldi? Aga kuidas oleks „empaatilise aplikatsiooni mooduli tolerantne presenteerimine kollusiooni ja adapteerimise levelil”? Mnjah, normaalne eestlane ei saaks sellest midagi aru. Nii sügav, et on täiesti sisutu. Aga võib-olla oleme me keelearenduses hoopis valell teel? Võib-olla peakski tuleviku eesti keelt kujundama niimoodi, et võõrsõnadele paneks eestipärased lõpud? Iseenesest pole paha mõte, igatahes keeleõppe seisukohalt väga ökonoomne. Nii oleks võõrastel kergem õppida eesti keelt ja eestlastel võõrkeeli. Oleks justkui pidev katkematu üleilmne eesti keele nädal? Väike viga on asjal muidugi man, see ei oleks enam eesti keel. Kui keeles on eestipärased vaid sõnalõpud, kas see on siis eesti sõnalõpu keel või hoopis eesti keele lõpp? Nii, et mugavusega, isegi võõrsõnade kasutamise mugavusega, ei maksa liialdada. See on ohtlik. Segadusttekitav. Keel pole mitte ainult sõnajada, see on aistingute jada, iga sõnaga kaasneb mingi emotsioon. Kui me koosolekutel räägime, et „Õuervjuust  ilmneb diferents targetitest, mille risaldiks on loss.“, siis … Hea küll, ma võin ju jutu mõttest aru saada, sest mõistan mõlemat keelt ja ka majanduskeelt, kuid mul on alati kahtlus, et esitleja (lanseerija?) ise ei saa mõttest aru. Iga kord närib mind kahtlus, et ta peab loss´i (kaotus, kahjum)  kinnisvaraks kaunis kohas, sest sõna „loss“ ei tekita temas mingit emotsiooni, pelgu, häbi, kaotusvalu. Vaadake on täiesti erinev aisting kui öelda välja, et meil oli 0,5 milj „lossi“ või, vabandust, me tekitasime 0,5 milj kahjumi. Kui siis küsida, millised on edasised sammud kasumisse jõudmiseks, siis vastatakse tuimalt, et „Hakkame töötajaid kattima.“. Ja jällegi on „kattimine“ hoopis midagi muu emotsioon (õigemini emotsioonitus), kui öelda välja, et oleme sunnitud inimesi vallandama. Keel ei tööta, emotsioonid pole seotud sõnadega. Selline tehiskeel on sõnajada: vaene, puine, mõistmatu.

Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe, et me nimetame mingit asja kindla nimega. Kui me nimetame mingit värvi siniseks, siis ma ei tea ju, kas teiste jaoks on see värv minu mõistes punane või roheline. Kuid ma tean, et oleme kokku leppinud seda nähtust, mis minu silmis on sinine ämber, nimetada siniseks ämbriks. Kui nüüd keegi ütleb selle kohta, mille kohta oli ühiskondlik lepe, et see on sinine ämber, hoopis punane saabas, on tulemuseks segadus. Niisama lihtne see ongi. Meie ise olemegi keel. Selliseks nagu me selle kujundame, selline see ka ongi hea sõber (või bestikas?). Kuid kas siis selle rahva keel …

Targutusi:

G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014

Lk 59 „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““

Lk 62 „Kujutle, et oled projekteerimas lennujuhtimissüsteemi. Sinu soov on järjestada juhtpaneelid nii, et veavõimalus oleks minimaalne. Kui sa paluksid tarkvara kasutajjaliideste asjatundjalt nõu ja abi, siis ühe esimese asjana soovitaks ta sulle: „Ära märgista kriitilise tähtsusega juhthoobasid ainuüksi värvi abil – ligikaudu 14 protsenti meestest on värvipimedada ning sa ei taha ju, et nad vajutaksid suurt punast nuppu siis, kui nad tegelikult peaksid vajutama suurt rohelist nuppu.“

J. Gleick „Informatsioon“ Imeline Teadus 2014

Lk 154 „Mõned muratsesid, et telegraaf suretab välja ajalehe, mis seni oli „kaubandusliku, poliitilise ja muu teadmise kiire ja asendamatu kuller“, nagu sõnastas Ameerika ajakirjanik

„Selleks otstarbeks on ajalehed rõhutatult kasutud. Kuna telegraafi välgukiirus neid igal sammul edestab, võivad nad nüüd tegeleda vaid kohalike teemade või abstraktsete arutlustega.“ 1846

Lk 156 „Vahemaa ja aeg on meie kujutluses sedavõrd muutunud, „ütles inglise telegraafiinsener Josiah Latimer Clark, „ et maamuna oleks nagu suurusjärgu võrra väiksemaks muutunud ning pole kahtlustki, et meie arusaam selle mõõtudest erineb täielikult meie esivanemate ettekujutusest.“ 1860