Musta tähe/augu sünd: V6/1 Inimlikud masinad ja masinlikud inimesed

Räägime väärtustest. Räägime väärtustest igal kohasel ja kohatul momendil. Räägime väärtustest üha valjeneva häälega, igaüks oma väärtust teise väärtustest üle karjudes,  Räägime väärtustest üha kiirenevas tempos. Kuid kui me räägime väärtustest, siis milliseid väärtuseid me silmas peame.  Kui H. Rosling „Faktitäiuses kirjutas, et:  „Väärtused muutuvad pidevalt.“ Rosling toob mitu ilmekat näidet väärtuste muutustest Rootsi ühiskonnas, nentides, et „Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused.“ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 169). See on raputavalt kainestav ja mõtlemapanev seisukoht. Millistest väärtustest meie teiega siis siin ja täna räägime? Kas neil väärtustel, (mis on Harari („Homo sapiens“ käsitluses kujutletav kord) on mingi väärtus või on need lihtsalt väärtusetud ajutised müügiartiklid? Viimane variant oleks kurjast. Kuigi väärtused on kujutletavad, siis on need ometi instrumendid, mis hoiavad suurt hulka inimesi ühisel suunal hõlbustades nõnda nende omavahelist koostööd. Seega väärtused, mis on meie ühise pikemaajalise käitumise aluseks on väga suure väärtusega. Väärtuseks pole mitte sõnad, vaid ühtsete selgelt arusaadavate põhimõtete järgi tegutsemine. Just arusaadavate, sest kui me vääname väärtusi niimoodi nagu liiklusseadustiku järgi sõiduk mis näeb välja nagu auto, kuid on mootori kubatuuri arvestades „sääreväristaja“, ning millega võib ilma lubadeta sõita ka alaealine, siis … See on väänamine, mitte ühiste mõistete selge arusaadavuse loomine. Ohtlik ja segadust tekitav.

Mitmed mõtlejad on avaldanud arvamust, et meie käitumist ja väärtusi juhivad lood. Põlvest põlve jutustatud lood. Kuid lugudega on nii, et nendes on püsiosa ja muutuvosa. Püsiosa on eksistentsiaalse tähtsusega südamik põhimõtetest ja kogemustest, mis on kogukonna jätkusuutlikkuse/edu aluseks ja mida antakse edasi põlvest põlve. Kuid vaid vanade lugude pajatamine pole piisav, maailm muutub ja ka lood, iga põlvkond loob sellesse pärimusse oma muutuvosa. Põlvkondadel on lisaks põhiloo väärtustele mingid eriomased ja ainuomased põlvkonnaväärtused. Näiteks: enne 1946.a sündinud traditsiooniaustajad, 1946-1964.a   beebibuumi põlvkond (hindavad lojaalsust), 1965-1981.a sündinud on X-põlvkond (hindavad tasakaalustatud töö ja eraelu),1982-1999.a sündinud nn millenniumipõlvkond (väärtustavad huvitavat tööd, mis aitab kaasa isiklikule arengule) . Võib arvata, et kõik nad räägivad veidi erinevat lugu, sest nad mõistavad maailma erinevalt. Mõistavad ajastuomaselt. Kuid kui suur on nende lugude jutustajate loo südamiku ja muutuvosa vahekord? Vaadake, lugu ei ole enam see lugu, kui selle südamik ära kaob, see on hoopis teine lugu. Vaat selline lugu.

Viimastel aastatel on mõõdutundetult ja põhimõttelagedalt räägitud väärtustest, kuid suuresti on need jäänudki rääkimiseks. Miks? Ilmselt pole enamus „väärtused“, millest räägitakse põhiväärtused, vaid päevapoliitiline laiatarbekaup. Pigem on tegemist sõna „väärtus“ väärkasutusega. Kogu selles uusväärtuste juurdeleiutamise tuhinas (milles domineerivad kõikvõimalikud õigused ilma kohutusteta),  on meil meelest minemas lahke viisakus ja elementaarne korralikkus. Lihtne tõde on see, et kui põhimõtted ei ole paigas, siis mingeid väärtusi ehk lugu ei sünnigi,  sünnivad pigem … anekdoodid.  

Eeposest eeposeni

Milline see „meie lugu“ on? Milline see on tänapäevases kuues? Kaks rahvuslikku põhieepost „Kalevipoeg“ ja „KIilplased“ ei kõneta enam paljusid. Ilmselt on vähesed neid ka lugenud, seega … Neid ei jutustata enam, ei südamikku ei muutuvosa, millest on kahju. Mõlemas on nii mõndagi õpetlikku. Meile (h)igiomast. Võib-olla oleks kasu „Tõde ja Õiguse“ laadsest loo reanimeerimistrikist, teha rahvuseeposest film?  Praegu on maailmas moes vanavara põhjal uusloomingu tekitamine. Sellesse ritta võiks panna näiteks  „Anna Karenina“, „Mõrv Idaekspressis“, „Victoria“ jne taasloomine. Taasloomine tänapäevase muutuvosaga (või peaks ütlema soustis), mille tulemusena kipub küll südamik nihkuma tänapäeva inimese tunnete ja äratundmise maailma, kuid ei kaota loo algset südamikku. Niisiis …

Mis lugu meil siis veel on? Õige, meie kõige vägevam lugu, Põhilugu  on … Põhiseadus (PS) . Olete üllatunud? Te pole märganud, et see on igapäevaselt toimiv, kommenteeritav ja edasiräägitav, vahel ka edasiarenev  lugu? Miks? Kas seepäraste, et sellest Põhiloost pole tehtud action filmi? Mõtlete, et kuidas võib kuiv kantseliit olla mingi lugu? Kuid just niimoodi see on - PS on kõigi meil toimuvate arengute ja mittearengute südamikuks.  Põhiseadus on tuumlugu. Meie lugu.

 Kui me ei tea tuumlugu, siis kuidas me oskame seda edasi kanda? Põlvest põlve? Ameeriklased räägivad oma Põhilugu (mille alguseks oli ikooniline Iseseisvusdeklaratsioon)  uhkusega. Võib-olla just seepärast, et selles loos on õiged ja mõistetavad proportsioonid?  „1776 aastal sätestasid Ameerika Ühendriikide asutajad kolme võõrandamatu inimõigusena õiguse elule, vabadusele ja õnne taotlemisele. On oluline märkida, et Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon tagab õiguse õnne taodelda, mitte õnnele endale. Thomas Jefferson ei muutnud riiki vastutavaks kodanike õnne eest. Selle asemel püüdis ta riigi võimu üksnes piirata. Eesmärgiks oli tagada üksikisikutele eraelu, et teha valikuid, mis oleksid vabad riigi kontrollist.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 40) Selliste üksikisiku valikuvabaduste esile tõstmine on olnud USA üheks edu alustalaks. Sellele maailmapildile vastandiks on justkui lapsehoidjariik (mis tegelikult on vangivalvurriik) kus riik kõige ja kõigi eest hoolitseb. Suures piires just sellised valikud meil ongi, kas igaühe võimalused loovaks eneseteostuseks või kõigi eest „hoolitsev“ riiklik plaanimajandus vohavate libalugudega „õnne riiklikust loomisest“. Vaadake, kui me oma põhilugu ei tea, siis millist muutuvosa me selle juurde oskame jutustada? Või kes seda muutuvosa edasi jutustab? Kui USA Põhilugu pajatab inimõigustest, õigusest elule ja õnne taotlemisele, siis meie Põhilugu algab: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki …“ Niisiis mitte inimene oma õnne taotlusega pole esmatähtis, vaid Riik? Õnne taotlemisest, kui põhieesmärgist, meie loos juttu ei ole. Seega pole meie Põhiloos välja toodud, et igaühel oleks võimalik taodelda iseseisvalt õnne ja nende üksikute õnnede summa moodustab kogusumma on riigi õnne bilanss. Jah muidugi on meie Põhiloos kirjutatud, et Riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kõik see on tore, kuid põhistab Riigi kui kõige tähtsama, mitte inimesed, kes selle Riigi asutasid ja nende taotlused õnnele. Õnnelugu meie Põhiloos ei ole, on vaid … Riik. Kuid USA Põhiloo keskmes on inimene „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele. Selleks, et neid õigusi tagada, on rahvad seadnud endile valitsused, mille õiguspärane võim põhineb valitsetavate nõusolekul“. 

 Ka USA Konstitutsioon algab inimestega: „Meie,  Ühendriikide rahvas, selleks, et luua … „ Seega USA Põhiloo põhjaks on inimene, mitte Riik, sest just inimesed teevad Riigi. Kui Riik hakkab inimesi õnnelikuks tegema, siis ... oleme kõik õnnetud. Just seepärast lähebki nii meie Põhiloo edasijutustamine täiendosades lappama, kuna tuumosas on Inimese õnn (ja sellest johtuvalt suur osa vabadusest)  välja ununenud.  „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning et saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 419). Vaat niimoodi.

Mõtlevad pead või rääkivad pead.

Vanaema Marie rääkis ikka üht Lõuna-Eesti koolijuttu, mis võis olla ka mõistujutt. Olla koolmeister külanagamannile õpetatud veerimist ja sõnade kokkulugemist. Sõna ise oli NUGA. Lihtne sõna, lihtne ka tähthaaval veerida, ikka „N“, „U“, „G“, „A“. Kuid kui õpetaja veeritu kokku palus lugeda, siis kokku kõlas see ikka ja jälle -  „VÄITS“. Nagamann lihtsalt teisendas kirjakkeele üldkasutatavaks kohalikuks murdekeeleks. Elementaarne, seda teeme meie teiega samuti, vahel ise märkamata (millegi lihtsustamiseks), vahel eesmärgiga (millegi silumiseks), vahel maskeerimaks oma tegevust õilsate sõnade/väärtuste/põhimõtete ilukõlaga. Just see Vanaema Marie tarkusetera lõputust õpetlikest lugudest tuli meelde, kui mõtlesin meie igapäevastele sõnaseadmistele, tegemistele ja kõige selle kokkuvõttes heakõlaliseks mugandamisest. Tähtpäevadel oskame sõnu „väärtused“, „vabadused“, „õigused“ välja hääldada täiesti murdevabalt, kuid vahel nii murtult, et üldine publikum ei saa aru, millistest tähtedest kaunissõna - „väärtus“ - tuleneb või mis selle all mõeldakse. Ka Põhiseadust/Põhilugu oskame üpris ladusalt veerida, kuid kokkulugemisel … saame sellise „tulemuse nagu vaja“. Kokkulugemisel on kõik natukene nihkes. Ütleme niimoodi, et nende üllaste sõnade/mõistete/põhimõtete mittesidumine vastutuse ja otsustusjulgusega ning selle asendamine lõputu ringkäenduse võltsvagadusega on ohtlik.

Tegude ja sõnade suhtest masinmaailmas

Tegusid ei saa asendada sõnadega. Sõnad (sealhulgas üllad sõnad) saavad küll edendada tegusid, kuid ei asenda neid. Pelgalt sõnad on mitteteod.  Nii nagu igal teol on tagajärg, nii ka mitteteol on tagajärg. Sellel on kaks järelmit, meie harjume ära „õhu liigutamisega“ tegude/väärtuste kehtestamise asemel ehk nagu Vanaema Marie elutargalt jällegi ütles: „Ma kannata ära, teisel jääb halb mood külge“. Mille kõigi (ja kelle kõigega) me oleme harjunud, kuid siinkohal tuleb harjumusest ja halvast moest kõiki mõisteid nihutada lahti saada. Väärtuste/põhimõtete üledefineerimine, nende sisu kaasajastamine ja üheselt mõistetavus on muutunud meie aja põhiküsimuseks.

Miks siis just nüüd? Sellepärast, et masinate aeg on tulemas. Kui me muretseme (sõnades) selle üle, et masinad võtavad meie (st inimeste käest) mõttetu töö ära, siis on see vales kohas muretsemine, muretsema peab selle üle, milliseks me kujundame tehisintellekti ja tehisintellektil põhineva homse. Programmi kirjutamisel ei saa kirjutada mingit koodilaadset jupikest, selles on igal „nullil/ühel“ oma kindel tähendus/väärtus, mis tingib kindla tegevuse. Tagajärje. Mingit üliintelligentset tehisintellekti ei teki, kui me söödame programmi nihutatud sõnad või segaseid mõisted. Kui koodis on kirjas punane ämber, siis niimoodi masin seda loebki, seda ei saa lugeda kui sinist saabast.  „Lühidalt väljendudes: üliintelligentse tehisintellekti sünd on kas parim või halvim asi, mis inimkonnaga eales juhtuda saab. Tehisintellekti tegelik oht ei seisne mitte pahatahtlikkuses, vaid pädevuses. Üliintelligentne tehisintellekt suudab hiilgavalt oma eesmärke ellu viia ning kui need eesmärgid ei lange kokku meie omadega, oleme suures jamas. Tõenäoliselt pole te õel sipelgavihkaja, kes puhtast pahatahtlikkusest sipelgatele peale astuks, aga kui teie juhtida on hüdroelektrilise rohelise energia projekt ning üleujutamisele mineval alal kõrgub sipelgapesa, siis … paha lugu küll, sipelgad. Ärgem asetagem inimkonda nende sipelgate seisu. Me peame plaane tehes tulevikule mõtlema.“ (S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 lk 185). Tegelikult oleneb kõik sellest, kuidas me tehisintellekti projekteerime ja programmeerime. Kui me inimestena oskame lugeda sõnade vahelt ja tagant, nii nihutatud sõna, kui muudetud tähendustega sõnu, siis mis juhtub sellise nihutamisega tehisintellektide maailmas? Meie teiega elame ja areneme katse-eksituse meetodil, harilikult on meie eksimusi võimalik kohendada saadud õppetunniga, kuid kas ka edaspidi? „Kui leiutasime tuletegemise, keerasime korduvalt kokku mõne käki, enne kui leiutasime tulekustuti. Võimsamate tehnoloogiate, nagu tuumarelvade, biosünteesi ja arengud tehisintellektiga tegeledes peaksime plaanid aegsasti paika panema ning püüdma kõik juba esimesel korral õigesti teha, sest rohkem võimalusi ei pruugi meil tulla. Meie tulevik on võidujooks üha võimsamaks muutuva tehnoloogia ja tarkuse vahel, millega seda kasutame. Veendugem, et võidaks tarkus.“ (lk 192). Hea soovitus.

Lisaks üks tähelepanuvääriv nõuanne Y. N Harailt:  „21 sajandialguses on arengu rong taas jaamast väljumas ja arvatavasti on see viimane rong, mis peatusest Homo sapiens veel lahkub. Need kes maha jäävad, ei saa kunagi teist võimalust. Et kindlustada istekoht selles rongis, peame aru saama 21 sajandi tehnoloogiast, eriti aga biotehnoloogia ja arvutialgoritmide mõjust. Need mõjud on palju võimsamad kui omal ajal aurumootor ja telegraaf ning neid ei kasutata üksnes toiduainetes, tekstiilis, sõidukite ja relvade tootmiseks. 21 sajandi peamiseks tooteartikliteks saavad kehad, ajud ja meeled.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 285), mis paneb mõtlema, kas me tegeleme ikka õigete probleemide lahendamisega, et jaama jõuda?

Tarkusest

Lihtne tõde on see, et kui põhimõtted ei ole paigas, siis mingeid väärtusi ei sünnigi. See on nagu vundamendita majaehitus, kipakas, petlik ja ohtlik. Kuid aeg läheb ja üha uued moevoolulised laiatarbetõed erodeerivad üha enam põhimõtteid. Vahel on niimoodi, et meie otsused ei ole ajakriitilised, neid võib nämmutada, nende üle arutada, kuid siis ühel hetkel on vaja otsustada. On saabunud ajakriitiline otsustusaeg. Just praegu, mil maailm on niivõrd kiires arengus on üks selliseid aegkriitilisi momente. Masinate aeg on tulekul.

Nüüd on päramine aeg, mil peame saama oma  tegelikud elukandvad põhimõtted paika. Peame saama need paika, sest tuleviku domineerivaks mõjutajaks ei saa olema enam käpikumuster ega ihuramm, vaid … tehisintellekt.  Kui masinate ajastu saabub, siis pole meil enam suurt midagi põhimõtete  sõnastamise ja kokkuleppimise osas teha. Nemad teevad. Teevad nii nagu meie oleme nad teinud, nagu meie väärt põhimõtetest tulenevaid väärtusi ette kujutame, kokku oleme leppinud ja nagu me tehisintellekti programmeerinud oleme.

 Jällegi, mis on millegi väärtus? Muide nii eetilis-fiolsoofilises, kui ka materiaalses mõttes. Kui me disainime murupügaja, siis see pügabki muru. See kui hästi ta muru pügab mõõdab tema väärtust. Kui me disainime Maalt juhitava Marsikulguri, siis on tema väärtus selles, et ta liiguks edasi vastavalt kavandatud plaanile ja edastaks  meile infot Marsilt. Marsikulguril ja muruniidukil on vastavalt oma ülesehitusele ja programmile erinevad eesmärgid, tegevused ja väärtused, mis määravad nende endi väärtuse. Kui Marsikulgur hakkas kasutama niiduki väärtusi ja otsustakse pügada Marsi muru, siis on ta väärtusetu. Seega meie ise teiega paneme just nüüd ja praegu paika meid kandvad või siis mittekandvad tegevuspõhimõtted masinate ajastuks. Täpselt niimoodi nagu meid teiega on õpetatud (loe:  programmeeritud) midagi tegema või asjadest aru saama, toimib see ka meie lastelaste ja masinaajastuga. Programmeerides tehisintellekti ei saa me lähtuda eneste praegustest praktikatest, kus mõtleme üht, räägime teist ja teeme kolmandat moodi. Masin teeb vaid ühte moodi, nii nagu koodijupp ette näeb. Sellest ei aita, kui me kasutame ühesuguseid sõnu, kuid selle sõna sisu on pidevas muutuses. Siinkohal üks Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 89). Kas see aastatuhandete vanune tsitaat ei kostu kuidagi ärevusttekitavalt kaasaegsena? Just.  Küsimus on selles, millise programmi me enese näitel söödame masinmaailma, kas see on õigus vabadusele, õiglus, progress või jõhkrus, jultumus, anarhia? Vaat selline lugu.

Paradoks: Inimlikud masinad ja masinlikud inimesed

Kuid paradoks on selles, et masinaajastuks valmistudes  ei märka me seda, et osa meist toimivadki juba (või ikka?)  masinlikult. Masinatena. Me oleme harjunud sellega, et sõnad on nihutatud, tunnetades küll, et midagi on valesti, kuid  aru saamata, mis see „valesti“ on, sest see on muutunud osaks meist enestest.  Meie baasmudeli osaks.  G Bowers (allatulistatud U2 piloot) hukkus kuna ta helikopteri kütusenäidik näitas valet taset. See vale tase oli saanud piloodi baasteadmiseks, seda näitu loeti näiteks niimoodi, et kui näidik oli punases, siis oli tegelikult pool tundi lennuaega veel järgi. Kui mehhaanikud näidiku korda tegid, kuid unustasid Bowersile seda öelda, siis … Helikopter ei teadnud midagi muudetud kütuse ehk kui tahate, siis väärtustasemetest, kui kütus otsa sai, siis kukkus kopter lihtsalt alla. Lihtne, kuid väärtuslik näide. See on näide kui ohtlik on harjuda valede väärtuste järgi elamisega, võttes kõike teatud „paranduskoefitsiendiga“. Kui me niimoodi õpetame ka tehisintellekti, siis kas me … kukume alla?

Põhimõttelagedust püüame üha valjuhäälsemalt asendada laiatarbeväärtustest rääkimisega. Poliitrobotid ja administratiivarbujad kordavad ühtesid samasid ebatõdesid niikaua, kuni need tunduvad tõestena. Ühiskonda püütakse „riigiõnne“ mugavusega muuta, selliseks, et see suudaks mõelda vaid etteantud raamide (juhendi/koodijupi) piires. Isegi siis kui need parameetrid on aegunud, hapuks läinud. Isegi siis kui need on eksistentsiaalselt ohtlikud  ja ei kõlba ei juhtimisinstrumendiks ega tuleviku kujundamiseks.  Nagu  S. Hawkin  kirjutas, üliintelligentne tehisintellekt suudab hiilgavalt oma eesmärke ellu viia, kuid kui meie oleme sisestanud baasvarasse segaseis algtõdesid nimetades sinist saabast punaseks ämbriks, siis TEIN võtabki kasutusele punase ämbri ja siis oleme tõesti suures jamas. Oleme ämbrisse astunud.

Krati palk ja laiskuse malk

Teisalt on  Max Weber („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“), kirja pannud huvitava mõttekäigu masinliku inimese alaliigist, bürokraadist: „Loodus allutati teadusele, ühiskond bürokraatiale. Bürokraatia esiletõusu taga olid organisatsioonide kasvav keerukus, teadmiste spetsialiseerumine ja vajadus professionaalse kaadri järele. Teose lõpus hoiatab Weber „teraskõva kesta“ tekkimise eest, milles ratsionaalset tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus oli pelgalt tehniline, peetaks „ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille alusel kogu elutegevust korraldada“. Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta spetsialistid, südameta nautlejad.“ Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See koosneb truualamlikest inimestest, kelle vaateväli on kitsas. Nad on pädevad, aga neil puudub loovus. Nad ei tunnete üldisemat eesmärki“. (Freedman „Strateegia“ Grenader lk 332). Kui need inimesed hakkavad kirjutama koodi … Siis kirjutavad nad ju sellise koodi, mis võimaldab neil mugavamalt Bürokraatiamaailma kasvatada ja rohkendada. Esimesed sammud sellel teel on juba tehtud, ehk bürokraatia olukorda on kergendatud, bürokraatiat vähendamata. Bürokraatia on muudetud lihtsalt mugavamaks. Näiteks on Riik raporteerinud 28.05.19 PM) võisime lugeda pealkirja „Kratid tulevad riiki juhtima“. Päris pelutav, eks ole? Valminud on põhjaliku analüüsi, kuidas panna iseseisvaid otsuseid langetada suutvad intelligentsed süsteemid ehk kratid riigi ja inimeste kasuks tööle. Eesti riik on lubanud, et aastaks 2020 on meil avalikus sektoris abiks vähemalt 50 tehisintellekti rakendust ehk maakeeli öelduna kratti. See kõlab nii sulnilt, kuid … Sellel kratindusel on kaks ilmselget konstruktsioonilist viga: esiteks jätab see tuumprobleemi ehk mõttetu bürokraatia vähendamise ja selle asendamise vabadusega tegemata. Ilusam jamugavam bürokraatia on vaid teistsugune bürokraatia, see ei ole vabadus. Vabadus otsustada, vabadus tegutseda, vabadus vastutada. Teiseks on krattidega selline lugu, et kuigi projekti eestvedaja seletab (jälle väga sulnilt), et : „Eesti sai valmis põhjaliku analüüsi, kuidas panna iseseisvaid otsuseid langetada suutvad intelligentsed süsteemid ehk kratid riigi ja inimeste kasuks tööle.“, siis unustatakse kratinduse algmotiiv, ehk kratid ei ole tasuta. Kratindus meie muinaslugudes õpetab seda, et kratindus on petlik (pettus), selleks tuleb anda ajutise kasu asemel ära midagi hulka väärtuslikumat. Küsimus on selles, kes on krattide peremehed ja millal see „krattidelt kasu saanutelt“ sisse kasseeritakse. Nagu ütles legendaarne ajakirjanik Fuchik "Inimesed, me armastasime teid – olge valvsad."

Lihtne inimlikkus … ei maksa midagi, masinlikkus …

Mida teha, millist sisendit anda tehisintellektile, et see keskkond oleks inimlikum, vähem masinlik, kui masinlikud inimesed. Ilmselt oleme kõik kokku puutunud nii masinate heade omadustega (pesumasin annab nõu, et selle programmi jaoks oleks rohkem või vähem pesu vaja, või valida teine programm), kui masinlike inimeste nörritava masinliku ükskõiksusega. Tuimusega. Kaks näidet, hiljutisest suvest Pi-Rita rannas. Mäletate veel, et üheks paljukiidetud  väärtus vähemalt sõnades on  keskkonnahoid? Näiteks räägime (masinlikult?) puha õhu kasulikkusest ja tolmu kahjulikkusest. Õige kah. Mulle meeldib päikseline ilm, meri ja puhas õhk. Igal võimalusel püüan akusid rannas laadida. Ütleme niimoodi, et ranna heakord on aastatega tunduvalt paranenud, teid kõbitud, kuid … Iga päev sõidab mööda rannaga paralleelselt kulgevat kergteed edasi tagasi harjadega puhastusmasin. Sõidab keskpäeva paiku, just siis kui rannainimesed on enese kenasti liivale sättinud ikka selleks et värsket õhku ja muid rannamõnusid nautida. Sõidab masinlikult, sest ette on nähtud, et kord päevas on kergtee vaja üle harjata, kuid see tähendab, et sajad inimesed, kes rannamõnusid naudivad jäävad kaks korda hingematva tolmupilve alla, sest lähtudes loodusseadustest ja õhu liikumisest harilikult just randa see tolm settib. Tegelikult mitte ainult randa, vaid rannaliste kopsudesse, silmadesse, nahale jne. Mõtlete tühiasi? Kuid Tartu Ülikooli arstiteaduskonna uurimusest Tallinna välisõhu kvaliteedi mõjust inimeste tervisele saab teada, et „Hinnangute järgi põhjustavad ülipeened osakesed aastas 296 inimese varase surma. “Kui kaotus jagada kogu populatsiooni ning tema eluea peale, elab iga Tallinna elanik õhusaaste tõttu hinnanguliselt 7,7 kuud vähem,”“, millele lisandub 275 haiglaravijuhtu aastas. (Delfi 22.08.08). Hm, kui palju vähendas pahaaimamata värsket õhku nautima tulnute eluiga selline inimeste korraldatud masinlik tegevus? Kuidas kirjutada koodijuppi niimoodi et masinad tegutseksid heatahtlikumalt kui masinlikud inimesed? Eks, lihtne situatsioon, keeruline küsimus.

Veelgi keerukam küsimus on selles, kuidas luua koodi, mis oleks võimalikult vähe kahjusid tekitav. Ehk nö bernadottelikult, teha oma „tähtsa ametimehe“ tegevusega nii vähe halba kui võimalik.  (kindral Beradotte peale äkkrünnakut Hallele „ Madam, ma ei ole siin selleks et head teha, vaid et teha nii vähe halba kui vähegi saan.“ (K Fant „Karl XIV Johan“ Kunst 1998 lk 153)). Niisiis järgmine olupilt Pi-Rita rannast. Teatavasti on meil kogumis 2-3 nädalat kena rannailma, mille järgi me ülejäänud 11+ kuud õhkame ja uut suve ootame. Oleks ju mõistlik teha see kohalik tooraine (rannailm nimelt) võimalikult mõnusalt kättesaadavaks. Pean siinkohal silmas selliseid elementaarseid asju nagu elementaarne ligipääsetavus rannale . Keerulisematest asjadest  mis meie sinilipurannas peaaegu puuduvad nagu söögikohad ja …kemmergud ma targutama ei hakkagi, kuigi … Kuigi mõni kilomeeter edasi Leppneeme rannas on need kõik olemas. Nii kempsud, kui söögikohad, eh isegi mingi lava esinemisteks on olemas, aga sinilipirannas on tolmutont. Kuid tagasi ligipääsetavuse juurde. Teame küll, et tänapäeva võltsvagatsejatel on autosõit on paha-paha, kuid ega ÜT kõiki ära vedada ka jõua. Õigemini pole ÜT rannarõõmudeks mõeldudki, see rohkem rutiinne „äravedu“ hallidel argipäevadel. Olen endistel aegadel sõitnud nii kilukarptüüpi bussides ja neile enese pealesurumiseks pidi veel seisma tunnike järjekorras. Ütleme pole meeldiv ja kui inimesel pole ka jalgratturigeeni, siis aheneb valikuvõimaluste menüü veelgi. Kuid ärgem selleks mõneks päevaks inimeste tuju riku (hea ja halva üle võime vabalt vaielda 11+ kuud ja leida mingeid tänapäevaseid tarbijat rahuldavaid lahendusi). Näiteks võiksime ju korraldada ajutise(d) parkimisvõimalused nagu laulupeo ajal. Linnavõim võiks rahva kokku hüüda „Tulge ruttu puhkama, et jõuaksite 11 kuud kõvasti tööd teha ja makse (linnakassasse) maksta!“ Lisaks võiks kaupmehi hüüda randa kokku nagu kohvikutepäeval. Kõigil oleks hea meel, saaksid akusid laadida, tuju tõsta ja oleksid tänulikud hea korraldatuse eest, kuid ei …

 Meie avalik võim teeb vastupidi. Sellise tõelise tujurikkuja ja hingesülitaja masinliku naudinguga. Tuleb tunnistada, et olles ise Merivälja elanik tean, et väga palavate ilmadega on rannapiirkonnas parkimine … raskendatud. Muidugi eelkõige neile, kes tulevad nn tipptunnil, mis viitab sellele, et kui rannakülastatavust hajutada, siis on võimalik ka rohkematel kaaskodanikel enda akusid laadida. Tuleks teha vaid väike rakendus, mis näitab parkimiskohtade olemasolu või nende puudumist. Elementaarne.

Tuleb tunnistada, et  mõned juhid on väga egoistlikud, parkides kinni nii teisi autosid, kui kohalike elanike koduteeotsi. Kuid iga külastuse juures tuleb ju arvestada, et oledki külaline, oled külaline seal, kus on teiste inimeste kodud. Niisiis viisakus aitab paljusid probleeme lahendada.

Kuid massiliste liikumiste korral poleks paha teatavat laadi koordineeritus, vähemalt teavitus. Kui avalik võim tegutseks mittemasinlikult, siis oleks lahendus selles, et kohal oleks paar liikluskorraldajat (võib arvata, et 10 päevaks kogu suve jooksul), kes aitaksid paigutada masinaid logistiliselt kõige tõhusamalt. Ja kui ei mahu, siis ei mahu, kuni … mõni koht vabaneb. Lihtne. Kuid see oleks ju liiga inimlik, masinlikud inimesed niimoodi ei mõtle, nemad tegutsevad …masinlikult. Tasuliste parklate tekitamisega riigi maale ( selle asemel, et ise korraldada seal parkimist) ja trahviraamatuga. Nende kahe mehhaanilise instrumendiga rikutakse pärisinimeste tuju, puhkus ja akude laadimine. Vana Merivälja tee, kuhu aastakümneid on teistest hoolivad juhid parkinud autosid üks ratas üle serva, tekitades sellega lisaressursi (mida ju vajatakse ajutiselt) liiklemiseks on nüüd muutunud administratiivseks  „rahamasinaks“ ja kodanike tujurikkujaks. Masinlikud inimesed on välja tuhninud oma koodiraamatutest, et nii ei tohi. Miks ei tohi? Sellepärast, et nii on kirjas? Üldjuhul on see õige, kuid masinlikult õige. Masinlikud inimesed asusid seepeale trahvima „üks ratas üle“ juhte. Tulemus oli masinlikult õige, kuid ressursikasutuslikult ja tavaõiguslikult täiesti väär: parkimisvõimalused vähenesid, kirumine suurenes, emotsionaalne plusslaeng asendus sügava solvumise ja negativismiga, liiklusohutus langes. Nüüd on trahvisaanud nii pelglikud, et pargivad võimalikult kaugele teepervest. Igaks juhuks. Tee, mis võimaldas enne masinlike inimeste sekkumist liigelda vabalt mõlemas suunas on nüüdseks muudetud hambuliseks (osad veel ei tea, et see kuidas nad on 30 aastat olnud korralikud, on nüüd karistatav) ja tee läbilaskelaius on muutunud selliseks et saerivist ohutult mööda sõitmiseks peab sõitma osaliselt teisele poole „mitteteele“. Eh, jälle „ratas üle värk“, ainult et teistpidi. Kui me ei suuda inimestele õpetada inimlikkust ja head tegemist, siis peaks alustama vähemalt vähem kurja tegemist, sest kuidas me saame head tegemist õpetada tehisintellektile, kui me ise ei oska?. Tema ju õpib meie tegudest, ka halbadest. Ka masinlike inimeste masinlikest tegudest.

Veel niipalju ressursikasutusest, et lihtne inimlikkus ja  „head tegemine“ teistele inimestele (I2I?) ei oleks vajanud mingit lisaressurssi, sest trahviinimesed olid ju nagunii kohal. Oleks trahvimise võinud asendada abistamisega. Valik oli mitte ressursikasutuses, vaid selles kas teha head või kurja. Tusatuju teistele inimestele. Siinkohal pean siiski tunnustama seda, et Linnamiilits on teinud läbi märgatava arengu ja seda eriti viimase pealiku juhtimisel. Meie ise pole alati piisavalt hinnanud tema püüdlusi meid teiega heatahtlikult õigele rajale juhtida läbi tähelepanu juhtimise, nõuande ja hoiatamisega, mitte vaid trahvidega. Seda kummastavam on Pi-Rita aktsioonide väljalangemine (õigemini tagasilangus masininimeste maailma) üldisest suunast. Kuid ikkagi „pehme surve“ poliitika annab lootust, et Linnamiilits muutub kunagi meid kõiki aitavaks Linnavahiteenistuseks. (Vt „Bürokraat, võim ja Vanaema“ Linnavahiteenistuse kontseptsuuni.)

Õnne tagamine ja õnne taotlemine

Niisiis milline on meie pärand tulevikku peale memmemusi ja kirjute käpikute? Millised põhimõtted, millised väärtused? Põhiväärtus on vabaduses, vabaduses mis on seotud kohustustesse. Kohustustesse, mis on tingimatud. Vaid niimoodi suudame me luua mugava maailma, luua võimaluse taodelda õnne. Igaühel eraldi ja kõik koos. Kuid selleks peavad meil olema paigas tegevuse lahingureeglid. Kuid lahingureegleid ei ole, on eneseõigustuslik võltsvagadus ja lõputu võrdsustamine. Mitte võimaluste võrdsustamine, mis on normaalne, vaid tulemuste võrdsustamine, mille tulemus on fataalne. Muide mitmel korral kontrollitud.

Just see, ikka rohkenev tendents teha mugavusotsuseid riikliku plaanimajanduslikul „üldõnne“ tasandil, mitte läbi isiku loovuse ja õnne taotluse, meile teiega muret tegema peakski.  „Üldõnne“ produtseerimisel ei hoia Riik kokku vahendeid … ega ka vali vahendeid. Kui meie riigiehitusliku kestvuse kindlustuspoliisiks on senini olnud võimude lahusus, millised peaksid üksteist kontrollima ja tasakaalustama, siis on „üldõnne“ valemiks on kujunemas: „Riigil on alati õigus.“ Mis juhtub siis, kui kellelgi on alati õigus? Seda vastust me teame ka, kuid … ignoreerime. Mugavusest ilmselt.

„Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“ „Turumehhanism ei muuda ühiskondlikku tegelikkust kaugeltki idülliliseks. Seetõttu ei ole selle idealiseerimine põhjendatud. Turumehhanism on meetod, mis aitab jõudu kasutamata – ja keskmiselt kõigi hüvanguks – inimeste kavatsusi ja pürgimusi omavahel kooskõlla viia. See toimub konkurentsi teel. „ (T Sarrazin „Soovmõtlemine“ Lk 109/110). Kahjuks on Riik kõigis oma kolmes võimuharus (seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim) vaba omaniku ohjeldamatut leidurivaimu igal võimalikul suunal asunud piirama. Mitte ainult piirama, vaid eesmärgipäraselt, kooskõlastatult. Sümbioosis piirama. Kui me selle tendentsi söödame tulevikuprogrammi, siis … Millise maailme me siis saaksime? Kas keegi on selle üle juurelnud? Ei ole. Eh, meil ei juureldagi, meil … sõnastatakse.

Kus on ettevõtja kodumaa?

Kohati tundub, et me ei elaks mitte moodsas Euroopa eduriigis, mis soosib ettevõtlust ja loovust, vaid meie juurika kaudu imbub Võimu tegudesse (mitte sõnadesse) ettevõtlust lämmatav endisaegne riikliku plaanimajanduse kõiketeadev, kõiki õnnelikuks tegev uimastav mürk. Kohati tekkib küsimus „Milleks meile ettevõtjad?“. Loovuse ja ettevõtlikkuse asendamises lääge plaanimajandusliku „riigiõnne“ kontseptsiooniga pole midagi uut, see on juba olnud. Üpris hiljuti.  Milleks meile lehmad küsiti Nikita S. H. ajal (1960-dad), sest piima saab ju poest. Tundub, et seegi anekdoot oma kohendatud kujul on jõudnud tänapäeva, mis kõlaks nii „Milleks meile (era)ettevõtjad, kui raha saab riigieelarvest?“. Mnjah, nikitaismi tulemuseks oli näljahäda, mil leiba, jahu jne sai kaartiga, sai kadus aastateks laualt ja usinad perenaised püüdsid (ja tegidki) muretainast hernestest kuid murega. Vaat milleni viib majanduse sidususe mittemõistmine, kas ka meil? Ettevõtjad, need püsivad lüpsilehmad eelarvefarmis, tahavad Riigilt vaid üht – pikemat perspektiivi, et osata oma ettevõtmisi planeerida. Kõik. Mõni ütleb, et tänapäeval on muutused nii kiired, et mingit pikka plaani pole võimalik tehagi, kuid edukad suurstruktuurid teevad mõlemat nii perspektiivplaane, kui ka iga üksiku toote hinnakalkulatsioone ajas ja ruumis. Mõni ütleb, et meil pole mingit plaani vajagi, meil on alusplaan Põhiseaduse näol olemas, mis iseenesest on õige. Kuid see on liiga üldine, no umbes nagu „inimene hingab“. Me vajame midagi enamat, mingit kindlamat toetuspunkti selles kaootilises ja üha kiirenevalt liikuvas maailmas. Selleks ongi meil vaja ea- ja vajadusekohast väärtuste/põhimõtete ülerääkimist. Mitte muutmist, vaid kinnitamist, nagu tehnoülevaatus või audit, et kõik on üheselt mõistetav. Et lepingud on täitmiseks, et lubadused on täitmiseks, et vabadus on vanadus, mitte teoorjus. No sellised „pisiasjad“, millest kujutletav kord koosnebki. Ülerääkimine ja kokku leppimine selliselt, et noored oleksid huvitatud homsesse panustama, mitte ainult ootama, milliseid õigusi (ja rahalisi toetusi) neile antakse.

Siinkohal tuleb veelkord tunnustada Lp Jüri Raidla visadust ja visonäärivõimet, kes on koos Riigireformi välja töötanud baasmudeli, kuidas me võiksime edasi toimetada aga … Nii nagu ikka on Poliitmaailmas juttu selle ümber rohkem, kui tegusid. See on ka arusaadav, sest iga muudatus võib kellegi võimupositsiooni kärpida või hoopis olematuks muuta. Näiteks nagu oli Vaheriigi ajal tähtis pastakasüdamike täitja, kuid tema võimupositsioon (ja leib) kadus koheselt, kui pastakasüdamikke (ja pastakaid) sai vabalt igast kioskist osta. Nii nagu meie seisime kunagi südamikutäitjate juures alandlikult järjekorras, oodates mõttetust majandusskeemist tulenevalt teenust, nii ootame me täna tuhandel eri moel  Riigilt lubasid, kooskõlastusi, mis on suuresti mõttetud ja jaburad väljamõeldised. Muide kujutletav kord mõeldi inimeste poolt välja selleks, et koostöös oleks võimalik edasi liikuda, mitte selleks, et paigal seista või tagasi langeda.  Vaat selline lugu.

Masinate aeg on tulekul, kuid praegu veel on masinad meie mõttemaailma peegeldus. Kuid nagu on formuleerinud suured mõtlejad -  see tähendab, et me peame praegu panema oma põhitõed ja väärtused paika,. Panema need paika nii enestele, eneste lastelastele, kui masinaajastuks, pärast … Pärast on juba hilja.

Kui te panete nendesse mudelitesse eeltoodud riigiõigustuslikud moonutused, siis millise tulemuse me edaspidi automatiseeritud kohtust saame? „Õiglus on õilis daam ja täie õigusega kujutatakse teda seotud silmadega. Niisiis mitte pimedana, sest selles seisnebki erinevus: tal on side silmadel ja ta ei näe nii kaua, kuni ta näha ei taha. Siis aga võib ta selle ära võtta ja … Ja mis siis juhtub, kui ta selle ära võtab? Missuguse kohtuotsuse ta langetab, kui ta näeb?” (J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982.lk 115). Millist täitevvõimu, valitsusteenust, me saame kui Lk 393 „On tõenäoline, et järgmistel aastakümnetel oleme tunnistajateks veel teistelegi interneti-sarnastele  revolutsioonidele, mille käigus tehnoloogia poliitikast märkamatult ette jõuab. Tehisintellekt ja biotehnoloogia võivad juba lähitulevikus meie ühiskondi ning majandusi – nagu ka meie kehasid ja meeli – põhjalikult muuta, kuid ei ole usutav, et need praegu kellegi poliitilisel radaril silma torkaks. Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 393)

 „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei jui seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“ (lk 394)

Millise seadusandja me endale saame kui Lk 354 „Liberaalsed harjumused – näiteks demokraatlike valimiste korraldamine – muutuvad mõttetuks, sest Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada. Hääletuskabiini kardina taga  seistes suunab liberalism mind mind tõelise minaga nõu pidama ja valima partei või kandidaadi, kelle valimislubadused kajastavad minu kõige sügavamaid soove. Loodusteaduste järgi ei mäleta ma kardina taga seistes üldse kõike, mida ma olen viimastest valimistest möödunud aastate vältel tundnud ja mõelnud. „

„Nelja pika aasta jooksul olen ma võib-olla mitu korda arvustanud peaministri poliitikat, öeldes endale ja igaühele, kes on vaevunud mind ära kuulama, et ta juhib meid hukatusse. Kuid viimastel kuudel enne valimisi kärbib valitsus makse ja jagab heldelt raha. Valitsev partei palkab parimad reklaamikirjutajad vedama geniaalset valimiskampaaniat, milles on parajal hulgal ähvardusi kui ka lubadusi, mis kõnetavad otse minu ajus asuvat hirmukeskust. Valimispäeva hommikul ärkan külmetusega, mis mõjutab minu mõttetegevust ja kannustab mind eelistama ennekõike kindlustunnet ja stabiilsust. Ja voila! ma saadan mehe, kes meid hukatusse juhib, veel neljaks aastaks valitsusse.“

„Ma oleksin võinud end sellest saatusest päästa, kui oleksin lubanud Google´il enda eest hääletada. (…)  Kuigi see ei eira hiljutisi maksukärpeid ja valimislubadusi, ei unusta see ka eelneva nelja aasta jooksul juhtunut. See teab, milline oli mu vererõhk iga kord, kuima lugesin hommikust ajalehte ning kuidas mu dopamiinitase õhtuseid uudiseid vaadates järsku langes. Google teab kuidas tekstist manipuleerivaid tühje loosungeid välja sõeluda. (…) Google ei vali minu hetke meeleseisundi järgi, vaid pigem võttes arvesse biokeemiliste algoritmide kogumi – mida me tunneme „minana! – tegelikke huvisid ja tundeid“

„Mõistagi ei ole Google´il alati õigus. Jutt käib ju tõenäosusest“  (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 354)

Lk 355 „Uurimus, mille tellis Google´i võimas vastane Facebook, näitas, et juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata. (…) Hämmastaval kombel piisas alhoritmile kümnest inimese meeldimisest, et olla täpsem tema töökaaslastest. Algoritmile piisas 70 meeldimisest, et olla täpsem sõpradest, 150 meeldimist, et olla täpsem pereliikmetest ja 300 meeldimist, et olla oma ennustustes täpsem vastaja abikaasast. „. „Osades valdkondades näitas Facebooki algoritm paremaid tulemusi vastajast endastki.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 355)

 „Teisest halvaendelisemast küljest peame nentima, et sama uuring osutab sellele, et edaspidistel USA presidendivalimistel ei pruugi Facebook teada üksnes kümnete miljonite ameeriklaste poliitilisi eelistusi, vaid ka seda, kes on neist otsustava tähtsusega valijad, kelle antav hääl kõigub, ja kuidas neid ühele või teisele poole kallutada.“ (ja mida iga kandidaat peaks ütlema nende häälte võitmiseks)“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 356)

Saite nüüd aru, milline on tegelik valik? Nüüd ja praegu? Kui administratsioonid muutuvad ikka enam kanalisatsioonikeskseks ja valikuid (ka valimisi) hakkavad määrama platvormid ja Poliitmaailm on kirjutanud koodi nihutatud sõnades ja hägusates mõistetes, siis on juba hilja. Oleme arenguvektorist maha jäänud, jäänud mahajäänute kaldale.

Õitsengupelgus

Kuid me ei tegele eksistentsiaalsete küsimustega, me tegeleme sellega kuidas üle trikitada ElL regulatsioone ihalusega jaotada eesti kaheks „Tsooniks“, ehitada põlevkiviõli tehaseid lootusega, et need „ähk“ tasuvad ära enne kui saastemaksud need samamoodi turult välja tõukavad nagu need tõukasid välja põlevkivielektri. Selline suhtumine ei ole väärikas, väärtuslik ega väärtustest lähtuv, see on moraalitu. Meil on miljardi jagu rahalaev allapool vaterlaini, kuid selle asemel et seda ülespoole pumbata, vaatame me kuidas seda sügavamale uputada. RB kogu maa elektrifitseerimine (Lenini GOELRO plaani reinkranatsioon?), raudtee ehitus Haapsallu ja Kundasse. Oeh, lõputu jaburuse jada, mitte homse planeerimine. Me nagu ei julgeks homsesse astuda. Me nagu ei julgeks olla edukad. Me nagu häbeneks olla edukad. Miks ometi?

 UK rahandusminister W. Churchill ütles Leedsis Kaubanduskoja igaaastasel dineel riigieelarve projekti esitledes 1926 a „Õitseng, see meie maja ringihulkuv tütar, kes suures sõjas kaduma läks, on nüüd meie ukselävel. Ta on tõstnud käe koputile. Mida me teeme? Kas laseme ta sisse või ajame minema? Kas võtame ta uuesti oma kolde juurde või saadame ta taas uitama maailma rahvaste sekka? See on valik, mis seisab Suurbritannia rahva ees järgnevatel ärevatel kuudel.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 366). Ilmselgelt peame meie samamoodi küsima. Mitte ainult küsima, vaid orvukesena ringihulkuva ettevõtluse ja õitsengu ukselävelt sisse kutsuma.

Piloodid tähelepanu … teiega räägib autopiloot.

Kui me homsesse ülitarka tehisintellekti söödame sisse seda, et Riik ennaktempos aktsiiside tõstmine on meie Põhiloo/põhiseaduse pärane. Sõnamurdlikkus on demokraatlik kuna EV ei ole mitte igikestev vaid perioodiline moodustis, mis kestab vaid KOLE-st KOLE-ni, kui me söödame sellesse süsteemi veel sisse, et Riigi poolne lepingu ennaktempos lõpetamine on õigustatud ja proportsionaalne, sest seda (rikutakse lepingut) ülekaaluka avaliku huvist lähtuvalt ja et tasuta töö (orja- või sunnitöö) Riigi põllul (näiteks kinnistuomanike tasuta kõplamine Riigi põllul või Riigi sunniga tasuta küüdi pakkumine veofirmade arvel) on igati õiguspärane ja vastab meie Põhiloo põhimõtetele, siis … mida tehisintellekt sellise sisestusega teeb? Kuidas ta seda  jaburust ja põhimõttelagedust edasi arendab? Mnjah, kuidas see Hawkins ütleski … meil on veel … Kuid siis järsku, ei ole enam ei aega, ega tegutsemisvõimet. Oleme lülitatud autopiloodile. Lendame tühjusse … kuni kütust jätkub.

 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” (F Forsyth „Šaakali päev” Lk 28). Kuid õnneks on läbi aegade olnud inimesi, kes suudavad „näha tulevikkus“, kes ei lepi suigutava mugavusega: (Kennedy pioneeridest) „Nemad ei olnud omaenese kõhkluste kammitsais ega omaenese hinnasildi  vangid. Nende lipukiri ei olnud „igaüks enda eest“, vaid „kõik koos ühise ürituse nimel“. … Meie seisame täna uuel rajajoonel – 1960 aastate rajajoonel -, mis pakub meile senitundmatuid võimalusi ja raskusi: see on täitumatute lootuste ja ähvarduste rajajoon.“ „Uus rajajoon, millest ma räägin,“ (…) „ei ole mingi kogum lubadusi – see on kogum väljakutseid. See pole mitte kokkuvõte sellest, mida ma kavatsen pakkuda Ameerika rahvale, vaid sellest, mida ma kavatsen temalt paluda … Kas üks rahvas, mille elu on korraldatud nii nagu meil ja mida valitsetakse nii nagu meil, võib jääda kestma? See on tõeline küsimus. Kas meil leidub julgust ja tahtmist? … Kas me oleme ülesande täitmiseks valmis – kas oleme väljakutset väärt? … Selles seisnebki uue rajajoone küsimus. Siin peitub valik, mille meie rahvas peab tegema – valik … kas üldised huvid või üksikisiku mugav elu, kas suur rahvas või rahvuslik allakäik. … Meie otsust ootab kogu inimkond. Kogu maailm jälgib, mida me teeme. Me ei tohi nende lootusi petta, me ei tohi loobuda üritamast.“  (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 lk 280). Ja kuigi meie otsust ei oota kogu inimkond, siis uuel rajajoonel seisame me kindlasti. Meie teiega ootame (ja tahame kaasa lüüa)  otsustamist. Tegelikku otsustamist. Me peame otsustama, mitte muganduma. Tuletagem meelde: „Ärgem asetagem inimkonda nende sipelgate seisu. Me peame plaane tehes tulevikule mõtlema.“ (S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 lk 185). 

Kokkuvõtteks: Rohkem inimlikkust, otsustusvabadust, loovust ja tegutsemislusti, sest just nendest komponentidest sõltub tuleviku üliintelligentse tehisintellekti areng ja ... selle edasi arenemine.

Järjejutu lõpp (vist). Loodetavasti ei võta te kõike eeltoodut väga tõsiselt, pigem on tegemist võimalike erinavate arengute konstruktsioonidega. Sellise omamoodi käivitiga ... mõelda.  Mõelda millele? Mõelda võiks võimalike arengute ja enese osale selles.

Targutusi:

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“

Lk 240 „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“

Lk 244 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“

Lk 273„Sisseränne suurendab tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Aga see ei tähenda, et sisseränne suurendab ühiskonna heaolu. See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Nii on see vaid sisserändajate puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Ühiskonna keskmisest väiksema tööviljakusega ja võimalik, et ka vähem tööhõives osalevad immigrandid ja nende rühmad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud. Alla keskmise tööjõus osalemise määr tähendab paratamatult, et asjaomased sisserändajad tervikuna mitte vähendavad, vaid suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.

Olgu niisiis tuvastatud, et heaolu kõige tähtsam allikas on inimese töö viljakus, mitte maht. Levinud väide, et tööjõu arv on sakslaste heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, jääb küsitavaks isegi siis, kui see pärineb tuntud ärinõustamisettevõtetelt. Sellega aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Tänase heaolu jaoks on keskse ja otsustava tähtsusega tööviljakuse tase. Tulevikus on heaolu jaoks otsustava tähtsusega tööviljakuse edasine kasv.“

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 28 „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”