Ministeeriumiametnik Konfutsius, konkurents ja muud mutukad

 

Eellugu: kritegu, suritegu või harimatus

Alustuseks üks värskeim näide elust enesest konkurentsialasest harimatusest.  Tegemist ei ole mitte mingisuguse "prügikalaga" juhuavaldusega vaid Eesti juhtiva kalaäri esindajaga kõige siirama ja heasoovlikuma avaldusega ... konverentsil. Uskumatu, aga tõsi, et 20 aastat pärast konkurentsiõiguse kehtimapanemist Eestis on võimalik avalik üleskutse kartelli sõlmimiseks. Mnjah, ilmselt näitab see, et tegemist on mitmel puhul tavaloogikale mittealluva regulatsiooniga. Kas sellisel juhul peab olema regulatsioon karmilt karistav või pigem hariv? Niisiis ...

EP 19.02.14

“Kalaärimees Mati Vetevool: kui tõstame hindu 20%, saaks palgad kasvada kuni 40%

Palgatõusust rääkides selgitas Vetevool, et üksinda ei suuda nad hüppelist palgatõusu pakkuda, kuigi on viimasel ajal korduvalt palku tõstnud. Küll aga pakkus ta välja toidutööstustele konsensusliku lahenduse. Vetevool tõi näiteks oma firma, kus palgakulu moodustab ligi 15% käibest. Tema sõnul lubaks 20% hinnatõus tõsta töötajate palku koguni 40%.

Vetevool tõi näite 150 000 euro põhjal. Kui käive on 150 000 eurot ja palgafond 15%, siis palgakulu on 22 500 eurot. Kui tõsta palku ja hindu 20% siis see tähendab, et palgafond tõuseks 15%-lt 18%-le ja ettevõtte käive samas kasvaks 150 000-lt eurolt 180 000-le. Nii oleks ettevõtte võit 27 000 eurot ning palka saaks tõsta rohkemgi, isegi 40 protsendi võrra. Vetevool kinnitas, et kui selline kokkulepe hinnatõusuks sünniks, tõstaks ta hoobilt ka palka.”

Nüüd küsite, mis selles ettepanekus imelikku on? Igati tore ja inimsõbralik lugu? Jah matemaatiliselt on kõik korras, majandusloogiliselt kaheldav, kuid õiguslikult … kriminaalne värk. Tegemist on lausa suuremastaabilise kehutamisega kuriteo/suriteo sooritamiseks e. keelatud leppe sõlmimiseks. Vaat selline lugu

Väärad teod + kurjad teod = tegevusetus

Jälgin murega meie pidevalt muutuvat, ühiskonnas levivat, lausa hüsteeriliselt karistamissoovi. Sellist tinast, hirmuhigist karistamissoovi, mis pärsib igasuguse initsiatiiviolluse. Selles oleks nagu midagi pahelist, sellist administratiivset sadismi. Hiljuti juhtusin kuulama üht rahvusvahelist lugupeetud advokaati, kes keelamise ja karistamise kohta ütles midagi sellist, et vaid piiratud inimesed (minu viisakaks silutud vabatõlge) tahavad kõike keelata ja siis kriminaalselt karistada, selle asemel, et probleemiga, selle põhjustega, tegelda. No tundub, et meiegi ei lähtu mitte sellest, kuidas ühiskonnas paremaid tulemusi saada, st. tõeliseid tulemusi, mitte mõõta neid karistustes. Maad on võtnud usaldamatus, kuid usaldus iseenesest on ju kapital, ressurss, … usaldamatus on vaid kulu (vt. „Bürokraat, võim ja Vanaema” ptk. Usaldusökonoomika). Vabandage mind, kuid minu arvates on iga karistus, tunnus mitte võidust vaid millegi tegematajätmisest.

Kogu maailm kahes kastis

Kogu inimkonna loo jooksul on inimesed kehtestanud reegleid, et ellu jääda, tõhusalt toime tulla ja edukad olla. Sama kaua on karistatud nendest reeglitest üleastumise eest olenevalt ühiskonnast, kas noomimise/õpetamise või kividega surnuksviskamise kaudu. Mida arenenum ühiskond seda enam püütakse ühiskonna reegleid kehtestada läbi õpetamise, mitte läbi karistamise. Meie oleme oma karistusseadustikus mahutanud kogu inimliku tegevuse ja regulatsioonimaailma kahte kitsasse kasti: väärad teod ja kurjad teod. Lihtsus või lihtsustamine? Primitiivsus? Usk kastistamise imelisse jõusse?  Ei tea, kuid arvata võib, et teoreetilist mudelit taheti proovida lihtsameelselt elus eneses. Jälgides tõmblemist küsimuste ümber, kas kedagi karistada kriminaalkorras või dekriminaliseerida tegu, jääb hapukas mulje, et tegu ei hinnatagi selle järgi, kas see on kuri tegu, väär tegu, paha tegu või vääritu tegu,  vaid selle järgi, milline peaks igal ajahetkel olema selle karistuse suurus ühiskondlikust arvamusest lähtudes igal ajahetkel. See ei saa ju olla efektiivse regulatsiooni aluseks.

Vintsklemine enese piiratud ruumis

Nüüd vintskleme nende kahe kasti vahel, suutmata tihti otsustada, kas me peaksime üht või teist tegu lugema vääraks või kurjaks. Kord viime mingi teo kuritegude alla, siis jälle väärate alla ja kui toimuvad mingid tundlikud juhtumid, siis jälle kurja teo alla. Kas poevargus on kuri tegu või väär tegu? Kui kuri tegu, siis kuhu pann need kurja tegijad panna? Polegi panna, laseme lahti? Niisama lahti lasta ka hästi ei saa, paneme sellele teole nimeks väär tegu ja laseme siis lahti. Kas sellest kõigest tegu muutus? Kas teo nimi või selle muuutmine aitab meil tegu muuta, ära hoida, heastada? Sageli on otsustamise aluseks lihtne tõsiasi, et väär tegu võiks ju olla oma olemuselt väär tegu, kuid selle eest määratav trahv on vääralt väike, oleks vaja suuremat rahalist karistust. Ja niisama lihtsast põhjusest lähtudes sattubki tegu, mis pole mitte kuri, kuid karistus on nadi, kuritegude seltsi. Ajalooliselt samasugune lugu juhtus ka konkurentsiregulatsiooniga, mis esialgselt oli mõeldud käsitleda, kui väärtegusid, kuid karistused olid sellised, mida suurem ettevõtja oleks võinud maksta päevapiletina rikkumise legaliseerimiseks. Ja muide konkurentsijärelvalvega pidi selleaegse arhitektuuri järgi tegelema politsei, kes ei omanud mitte mingit oskusteavet selles vallas. Selline oli tolleaegne piiratud arusaam konkurentsiregulatsioonist.  Konkurentsipeadirektoraadi tungivast järelpärimisest ajendatuna, sest karistused olid naeruväärsed , vaid kuni 50 tuh EEK, (EL kuni 10% ettevõtja majandusaasta käibest),  tõsteti konkurentsirikkumised  kuritegude nimekirja ja pandi karistuse määrale 0 otsa. Niisama lihtne see oligi. Mitte põhimõtteline otsus vaid … bürokraatlik lahendus. Kriminaalmenetlusel on muidugi mõned oma eelised, kuid see on ka raskepärane ning ressursimahukas, vahel nagu varese laskmine kahurist. Koheselt tekkinud kriminaalmenetluse raskepärasus sundis turguvalitseva seisundi rikkumised viima tagasi väärtegude valdkonda, mis samuti polnud mitmel juhul õigustatud, sest karistus oli jällegi vääralt madal (see ongi karistusseadustiku kahe kasti paindumatus ja viga). Kuid olgu parem madalam, kui inimesi asjata aastate kaupa läbi kohtute vedada. Sageli asjatult.  Seega tänasel päeval on meie seadusandluse järgi kurjad teod vaid keelatud lepped e. rahvasuus kartellid. Me kujutame tavaliselt kartellidena ette kui  mingit suurettevõtete, sageli rahvusvaheliste ettevõtjate pahatahtlikku kokkulepet. Keelatud lepped on muidugi tunduvalt laiem mõiste, kui vaid kartellid … ja siin küsimus tekkibki.  Konkurentsiõigus on läbi aegade olnud nö. piibellik, selle keelud on sarnased Raamatute Raamatule: Sina ei tohi mitte tappa, varastada, himustada … See on üldine käsk, kuid kõik muu on hinnanguline. Ja kui pühakirja õpetati inimestele maast madalast, koos kõigi keeldude ja käskudega, siis konkurentsiõigust meil niimoodi ei õpetata. Õigemini olen nendel paljudel seminaridel/konverentsidel, mida olen ettevõtjate juures läbi viinud tundnud ennast, kui misjonäär  äsja hõlvatud metslaste külas. Seega ma saan aru advokaatide teatud murest, kes väidavad, et küllaltki kummastav on kedagi karistada tema justkui kurja teo eest, mis koosneb hinnangutest või lausa konstruktsioonidest. 

Eilsed kogemused, tänased kasud

Kuid vaadake, me oleme jäänud liialt pikaks jäänud keerlema paragrahvi maailma, kuid meie eesmärgiks ei ole ju mitte karistamine kui selline, vaid konkurentsi, kui majandusveduri vaba toimimine. Kas kriminaalkaristus on selleks kõige sobivam, tõhusam, kiirem või on ka mingeid teisi võimalusi?

Paarikümne aasta eest eksisteeris konkurentsi järelevalves kaks enam-vähem stiilipuhast süsteemi: USA kriminaliseeriv süsteem, ja teine, põhjamaade läbirääkimiste/ettekirjutuste süsteem, Esimest tüüpi süsteemid lähtusid lootusest, et karistused võtavad teistel ettevõtjatel tahtmise turutõrkeid tekitada. Teisel juhul  töötasid hoopis erinevad hoovad:  ettevõtjad olid uurimise käigus avatumad ja kompromissialtimad (neid ei ähvardanud uurimise selles faasis mitte mingid sanktsioonid), teiseks eeldas süsteem, et ettevõtjad on mõistlikud inimesed, kes tunnetavad oma osa ühiskonnas. Selline süsteem võimaldas võtta kiiresti turult pinged maha. Esimese süsteemi puhul, mil iga eksimus on karistatav kriminaalkorras, nii isiku, kui ka ettevõtja suhtes, ei leita mingit kompromissi ega võeta ka mingeid pingeid maha niikaua, kuni on läbitud kõik kohtu kolm astet. Seega aeglane, kohmakas ja palju ning pikka aega kõrgkvalifikatsiooniga ökonomiste ja juriste siduv tegevus. Kui arvestada seda tegevust ametniktundides, siis … mitte just väga efektiivne süsteem.

Tänaseks ei ole konkurentsiõigus enam väikese entusiastide rühma võitlus. Tänapäevaks on kogu maailm aru saanud, et mõistlik konkurents on  tuleviku edu aluseks. Kõik on konkurentsi kirjutanud suurte tähtedega oma lippudele. Mitmed riigid on tõdenud, et suurte rahvusvaheliste kartellide lõhkumine on alandanud hindu mitukümmend protsenti, tõstnud protsentide võrra tööhõivet ja SKP-d, kuid mis peamine, see on hoidnud ettevõtluse pidevas arengus, lubades tarbijatel sellest võidust saada oma osa. Seega konkurents „ruulib”.

Uued tuuled

Paljude maade konkurentsidokumentides mainitakse kõige otsesemalt konkurentsi, kui üht majanduse elavdajat. Kas see tähendab vaid järelvalvet teostada või ka konkurentsi arendamist? Nii ja naa. Mõned, nagu näiteks britid, on julgemad ja teevad panuse konkurentsi arendamisele ja mitte ainult oma riigis, vaid kogu maailmas.  Samas otsivad kõik riigid selleks tõhusaid töövõtteid, lisaressurssi. Bürokraatiamaailmas on loomulikult esimesteks lahendusteks struktuurimuutused. Viimase aja tendentsiks on ka konkurentsijärelvalve, turu toimimise ja tarbijaküsimuste ühendamine ühtseks organisatsiooniks. Just nüüd 1.04, alustab UK uus ühendatud ametkond, jätkates seniste 40 aastase struktuuride tegevust ehk nagu nad ise väidavad uhkuse ja lootusega, et …  liidetavate summa on suurem, kui liidetavad. Sama on läbi teinud nii Soome, Prantsuse, kui ka teiste maade konkurentsiorganisatsioonid. Teisalt ei piirduta pelgalt administratiivsete muudatustega, vaid haaratakse protsessi kaasa huvirühmi, panustatakse nõustamisele, iseregulatsioonile, konsulteerimisele, dialoogile. Sõnum on selge, konkurents toimib vaid selleks, et tarbijad oleksid rahul, majandus on efektiivne vaid siis, kui tarbija ettevõtjate töö tulemuse ära ostavad ja sellest arengust oma osa saavad. Ehk tulles tagasi eelöeldu juurde, et tänaseks ei ole konkurentsiõigus enam väikese entusiastide rühma võitlus, ei ole see enam ka mingi elitaarne tegevus, vaid sellel peab olema tunduvalt laiem aluspõhi – tarbija huvide põhi.

Meie Konkurentsiamet on teinud tublit tööd, kehtivate mängureeglite tingimustes. Kuid millised võiksid olla homsed tööriistad? Milline on lisaressurss? Ütlete, et mis siis praegu keelab konsulteerimast? Ütleme, et terve mõistus. Kriminaalmenetluse seaduse §6 Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte sedastab: „Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust”. Panite tähele – kohustatud. Siin ei ole ametnikul mitte mingit süüd karmuses, ta vaid täidab seadust, nii kui asjaolud ilmnevad … Seega, kas te julgeksite? Või kas teie advokaat julgeks teile sellist konsulteerimist soovitada? Ühte tean kindlalt, advokaadid ei soovita midagi küsida isikustatult, sest siis võib  tekkida advokaadil vastutus. Nojah ja kes siis ikka asjata vastutust tahaks ja niimoodi jääbki … konsulteerimata ja suurem kahju kõigi osapoolte jaoks ära hoidmata. Vaadake, sellise küsimuse peale, et „meil siin üks ettevõtja tegi /tahab teha/ ühel turul ühte asja”, ei saa ametnik professionaalselt vastata. Võib küll vastata, et ühte asja võib teha kahte moodi, kolmel erineval viisil, neljas erinevas kohas, viie erineva tulemusega … Kuid te ei tahtnud ju sellist vastust. Seda te teate isegi. Te tahtsite ju selget vastust, et teha õigesti, aga küsida ei julge, sest … Mida te tahtsite? Võib-olla avatud suhet?

Olen kirjutanud raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaema” järgmise mõttearengu, mis peab paika kogu tänases Bürokraatiamaailmas ja kuidas iga juhtum hakkab elama oma isiklikku elu, tihti unustades algpõhjused ja seaduse eesmärgid, regulatsioon ise muutub eesmärgiks, mitte vahendiks:  „Tuleb meeles pidada, et kui mingi menetlus on alanud, siis hakkab see elama oma täiesti iseseisvat elu, olenemata sellest, kas selles on sisu või mitte. Võib-olla on selles juristide jaoks mingi ökonomistile hoomamatu väärtus, kuid kontrolliökonoomiliselt ei ole selleks mingit ratsionaalset alust. Kui näiteks linnapea eksis formaalsete tunnuste järgi korruptsioonivastase seaduse pügalate vastu, tellides hooaja algul suveturismi keskuse sillutise renoveerimise mõistliku hinna ja tähtaegadega, ise kasu saamata ja kätt linna kaukasse ajamata, milline võiks olla siis meie reaktsioon? Kui tegu oli hädaolukorra või eksimusega? Kas peaksime Inimesekest hoiatama või karistama? Pealekasvanud Robespierre’ide põlvkond karistaks kindlasti ja kui võimalik saadaks ka giljotiini alla. Seega on meie valik menetlus, karistus ja kohus. Selline arenguliin tekitab minus kaks küsimust. Esiteks, kas tegemist võiks olla menetlejate otsustusjulgusetusega? Sellise vastutuse hägustamise, küsimuse lükkamisega kohtu kompetentsi? Või on asjatundmatusest tuleneva otsustusjulguse puudumisega? Ja kui mõelda nüüd, kui palju ressursse läheb selleks, et seda linnapead kahe/kolme/nelja aasta jooksul solgutada läbi kohtu kolme astme ja tõdeda lõpuks, et linnapea ei olegi korruptant? Tulemuseks oli see, et tulemust ei olnud. Enamgi veel, Inimesekesele on tehtud rängalt ülekohut, tapetud kõige julmemal moel initsiatiivi, millest mõni ei suudagi toibuda. Me oleme tapnud (moraalselt, psühholoogiliselt) tegusa Inimesekese, me oleme kolme aasta jooksul raisanud avalikku tulikallist ressurssi. Nagu mainitud, hakkab iga juhtum elama oma iseseisvat elu ja kui keegi Reguleerijatest, vaadates juhtumile, teataks, et see on „mögga”, võiks ta ise sattuda korruptsioonisüüdistuse alla. Nii et omaenese alalhoiuinstinktist lähtudes on turvalisem juhtum lõpuni menetleda.” Selline on lihtsalt tänapäeva süsteem, siin ei ole kohta initsiatiivile ega kodanikujulgusele. Initsiatiivi karistatakse kõige rangemal ja julmemal moel. Ja teate, see on ebatõhus ühise raha kasutamine. Lisaressurssi ei kusagil.

Seega nagu näitavad teiste riikide kogemused tekitatakse lisaressurss   ühelt poolt struktuurilised muutused, õiguste täpsustamine ja laiendamine, aga samuti koostöö ettevõtjate ning tarbijaorganisatsioonidega läbi majandusharu standardite kehtestamise, ettevõtjate atesteerimise, nõustamise ja auditite. Seega samade administratiivsete ressursside kitsas järelevalvelik/karistuslik tegevus on laienenud ja tõhustunud läbi ettevõtjate kaasamise ja nõustamisprotsessi.  Tähtsaks lisaressursiks peetakse ettevõtjate eneseregulatsiooni, millel on oluline koht ametite „tööriistakomplektis”

 

Mudelivalik

Mudelivalikus läheme hoopis teise maailma, sõjandusmaailma. Sõjandusmaailma seepärast, et selles ei saa hämada sa kas võidad või ... no kuidas seda viisakamalt öeldagi - ei võida.

M. Solokin „Katastroofi anatoomia” Grenader 2009

Lk 262 „ Aga kokku mõisteti terve sõja jooksul ainuüksi sõjatribunalide otsustega süüdi 994 tuhat Nõukogude sõdurit, kellet 157 593 lasti maha (…). See teeb kümme diviisi mahalastuid!
Kõik sõltub võrdluses (…) Kokku lasti viie sõja-aasta jooksul (…) Wehrmacht`is maga 7810 sõdurit ja ohvitseri. Kakskümmend korda vähem, kui Punaarmees. Ei, need pole lihtsalt erivad arvud ja kogused. See on juba ühiskonna ja võimu erinev kvaliteet.”
Lk 286 „Armeekomandörid ilmusid ja kadusid, jõudmata oma uute alluvatega isegi tutvuda. Küllaltki kähku kujunes sellest peataolekus välja omamoodi universaalne reegel. See ei nõudnud ei alluvate tundmist ega luureandmeid vastase kohta, oluline polnud ka tehnika tundmine. See asendas täielikult taktika ja operatiivkunsti peensuste tundmist. Nende sõnade kaja ja kurdistav kõla liikus staapides, kaevikutes ja blindaažides – „iga hinnaga”!”

M. Solonin „25 juuni 1941: rumalus või agressioon”

Lk 7 „Punaarmee kaotuste mastaabid Nõukoguge-Soome sõjas olid tõesti hirmuätatavad. (…) Nõukogude liit kaotas pöördumatult – tapetud, surnud haavadesse hospidalides, hukkunud sõjavangis olles, teadmata kadunud – üle 200 000 inimese.
Kõik selgub võrdluses. (…) Meie liitlaste (Suurbritannia, USA, Kanada) maaväed kaotasid Lääne-Euroopa vabastamisel – alates Normandia operatsioonist kuni Elbeni jõudmiseni – tapetutena 156 000 inimest.”

A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

 

Lk43 „Üksiksõdur, olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani, milles on eeldused õnnestuda. „

Võistlus (competition) peab käima turul, mitte kohtusaalis.

 Regulatsiooniökonoomiliselt ja kontrolliökonoomiliselt pole üldsegi vähetähtis see, kuidas me regulatsiooni üles ehitame. Minu arvates võiksime me eeskuju võtta brittidelt, kes on panustanud kaasamisele ja vältimisele, unustamata ka karistada seal, kus tarvis, kuid kes suunavad hoomatava osa ressursi nõustamisele, konsulteerimisele ja konkurentsiaudititele. Seega panustatakse ettevõtjate kaasamisele ja ennetustööle. See on hea näide, kuidas riik, väheste ressurssidega, paigutades neid õigetesse kohtadesse, kasutades kogu turu ressurssi, suudab saavutada tõhusaid tulemusi. Konkurentsiauditi mõte on, et konkurentsi järelevalve ametnikud koostöös ettevõtjatega hindavad igat tegevust konkurentsitõrke seisukohalt. Fikseeritakse ja kaardistatakse ohtlikud tegevused, pannakse paika iga üksiku töötaja vastutus ja tegutsemine ohuolukorras. See tähendab üleminekut konkurentsijärelvalve iseteeninduslikule vormile,  vabastades järelevalve administratiivset ressursi, pannes need kohustused ettevõtjale. Inimlik ja tõhus. Sellise süsteemi poole peaksime meiegi püüdlema. Muidugi tähendab see olulisi muudatusi meie jäika Karistusseadustiku filosoofiasse.

Koostöö kiituseks

Audit annab ka teise efekti – neid inimesi, kes osalesid aktiivses auditis ei saa enam „ära kasutada”, nad teavad oma kogemustest/õpitust, mis on lubatud, mis mitte. Auditeerimine kordistab konkurentsiõiguse alaseid teadmisi ja neid teadmisi omavate inimeste hulka. Auditeerimine käib tegevuste ja sisendite kohta nii üles, kui alla, kui küljele. Näiteks „seebitopside tootmiskunn”  teab milline on tema oletatav positsioon turul iga toote ja teenuse suhtes. Kuid ta teab ka milline on tema positsioon ja tema partnerite positsioon tema suhetes, näiteks elektrikompaniiga, prügivedajaga, poeketiga.  Kus tema partner võiks olla domineerivas seisus, kus ta ise on domineerivas positsioonis ning mida sa tohid ja mida mitte. Seda „mida”, saab ta nõuda ka teistelt. Ma ei tea, ka see on seotud auditifilosoofiaga, kuid  uurisin PKK palvel milliseid regulatsioone on maailmas suhetes põllumajandussaaduste tootjat, töötlejate ja kaubandusega. Teate ju küll seda igipõlist  küsimust et kõik osapooled kahtlustavad, et neile liiga tehakse (selle probleemi kõige õudsem „bürokraatiline” lahendus oli vanariigi Agroprom).  Ilmneb, et see probleem polnud ainult meil aktuaalne, vaid ka UK, Iirimaa, Prantsusmaa, Ungari, Läti, aga ka Kanada, Uus-Meremaa  jne olid selle probleemiga tegelenud.  See on omamoodi klassikaline valdkond, kus võivad (kuid ei pruugi) kokku saada nii turguvalitseva seisundi kuritarvitamine kui ka keelatud lepped.  Kusjuures olenevalt ajahetkest ja turuseisust võib igaüks kolmest olla turguvalitsevas positsioonis. Niikui keegi saab turusituatsiooni muutudes sõltlase seisust välja, ei unusta ta kogu solvumist teiste osapoolte peal välja elamast. Ja niimoodi ringiratast edasi … Osa riike püüdis seda olukorda reguleerida erinevate kaubandustegevuse seaduste kaudu, osa majandusharu standardite ja heade tavade kokkulepete kaudu. Näiteks  lätlased püüdsid olukorda lahendada konkurentsiseadusega ja … põrusid ” täiega”. See regulatsioon oli liiga raskepärane ja jällegi hinnanguline. Vahel tuleb lihtsalt aduda, et kõiki maailma hädasid ei saa lahendada seadustega ja karistustega, vahel tuleb lihtsalt mõistust kasutada. Jälle jäi silma UK mitmetasandiline analüüs. Mida teha?  Kas piisab tööstusharude vahelisest kokkulepe standardist, teha reguleeriv seadus, või jätta nii kuis on? Selge oli see, et  kui jätad „kuis on”, nii pead perioodiliselt asjaga tegelema ja oma ülikallist ressurssi kasutama. Pole mõttekas? Muidugi, see oleks ressursikadu. Teine variant seaduse meisterdamine, tundus liiga kohmakas, pealegi nagu mainisime, lätlased proovisid ja  ei mänginud välja, liiga palju vaidlusküsimusi liiga palju auke. Kolmas variant, mis edestas teisi variante, oli kokkulepitud standardid. Mõistlik. Vanad koloniaalriigid teavad, kuidas minimaalsete ressurssidega maailma valitseda. UK süsteemis meeldib mulle kõige rahkem, et regulatsioonid ja nende muudatused ARVUTATAKSE kõigepealt läbi. Ja mitte lihtsalt ei arvutata läbi vaid seda tehakse nagu hanget, konkurentsilehega, vähemalt kolme variandi vahel ja selle oletatavad kulud ja tulud. Sellise arvutuse otsa sattusin, kui uurisin apteekide asutamispiirangute süsteeme teistes riikides. UK oli kõik läbi arvutatud, millised on mõjud turgudele, ettevõtjatele, tarbijatele, kindlusele, riigikassale ja pange nüüd tähele … ettevõtjate ärist väljumisele. Vägev! Ma ütleksin, et lausa ühe paadunud arveametniku unistus. Nojah, kõik see, mis meil toimus apteekide asutamise küsimuses, nii piiramine, kui sellest loobumine, selle küsimuse põhiseaduslikuks tegemine, oli lihtsalt piinlik. Oma vaesustunnistusele alla kirjutamine. Piinlik. (vt. „Neerupirukas”). Sama piinlik, kui kesklinna baaride üleöö kehtestatud lahtiolekupiirangute kehtestamine. Muidugi on öise müraga vanalinnas probleeme, kuid see probleem on olnud 20 aastat. Selle aja jooksul oleks võinud teha kokkuleppeid avamiste/sulgemiste osas, üleminekuperioodid, väljumistärminid jne. Oleks võinud leida juba 10 aastat tagasi mõistliku osapooli rahuldava lahenduse. Aga ei, siis ei oleks ju saanud võimu näidata. Asjad ei peaks käima  niimoodi, et saadan e-kirja., et esmaspäevast alates on sinu ööbaarist saanud lastehommikubaar. Aga ettevõtja investeeringud? Laenud? Põlegu? Vanad demokraatiad teavad, et niimoodi asjad ei käi. See tekitab vaid vimma ja vähendab ettevõtlustahet. Nojah ega Brittidel pole ka põhiseadust vaid aastasadade jagu kogemust ja paindlik meel

Ekskurss ajalukku

Mind, kui ajaloohuvilist on alati huvitanud koloniaalriikide korraldus, mitte et mulle kolonialism meeldiks, ei, ei, kuid mulle on alati tundunud, et igat asja pulkadeks lahti võttes leiad sealt seest ka midagi kasulikku. Noh, nagu näiteks kõva/kalgi pähkliga pole mitte midagi kasulikku teha niikaua, kuni pole tuumani jõudnud.  Mis siis meie lookese tuumaks võiks olla?  Kõik me teame ajaloost, millised hiilgavad väejuhid võitsid lahinguid, sõdu, riike, kuid asjata ei öelda, et iga mehe edu tagant otsi naist. Nojah, naist otsida (ja tunnustada) on muidugi tore, kuid iga edu taga on ka … edukas administreerimine, nö. võidu kindlustamine.  Analüüsides koloniaalriikide edu sh. majanduslikku edu, kumab taustalt alati läbi just tõhus  administreerimise  süsteem ehk kuidas väheseid vahendeid kasutades hõlmates ja sidudes huvigruppe saavutada uskumatuid tulemusi. Või mida te mõtlete, kuidas algselt suhteliselt vaene, kuid südikas, Inglismaa, asetsedes maailma veerekesel, keset põhjakaaremerd (mööngem siiski, et koos Golfi hoovusega) liivaste ja tuuliste rannikutega, suutis jõuda selleni, et valitseda poolt maailma? Või pisikene Holland? Või Portugal? Kuidas õnnestus neil hõlvata suured ja kauged kolooniad ning, mis põhitähtis, pikkadeks sajanditeks seal võim säilitada? Jõuga? Massiga? Ei, ei, polnud ju ei jõudu ega massi. Milline mass oli brittidel võrreldes India massiga?  Õige, kärbsemusta jagu võrreldes elevandiga. Edu taga olid õiged administratiivsed otsused seega edu saavutati õigete, tulevikku suunatud otsustega ja nutika administreerimisega, ressursside võimendamisega … ei millestki.

Painduvate kaidega turvasadam?

Tagasi meie konkurentsiolukorra juurde. Seega kas eesmärk, mõistlik konkurentsiolukord saavutatakse sõnumitega, õpetusega, läbirääkimistega, vigade tunnistamisega ja nende kõrvaldamisega või karistamisega, see on küsimus, millele peaksime vastama. Kuidas karistada tõlgendatavuse tingimustes? Meenub, et peadirektorite nõupidamisel Brüsselis arutasime poolteist aastat, selle üle, millised peaksid olema täpsed tegevused turgu valitsevale ettevõtjale, mida ta tohib teha, mida mitte: nn valged ja mustad nimekirjad. Piltlikult öeldes pidime looma ettevõtjatele kindla sadama, et kõigil oleksid selged juhised, mis on lubatud, vältides pidevat tõlgendamist.  Mingil momendil leiti, et kõike ei ole võimalik kirjeldada ja nimekirjades peaks olema paindlikkust. Mnjah, seepeale arvas meie auväärt Saksamaa kolleeg, et tema küll ei tahaks olla kipper, kes peab laeva viima painduvate kaidega sadamasse. Mina ka ei tahaks. Vaat niimoodi. Nojah, ja see vaidlus käis turgu valitseva seisundi kuritarvitamise üle ( ja üldsegi mitte kriminaalkaristuste valguses), mis on üldiselt hulka selgem valdkond, kui keelatud lepingud.

Ametniktund

Kui nüüd võrrelda ametniktunde, mis kulub ühele auditile, kaasamisele ja nõustamisele ning ühele kriminaalmenetlusele, siis on selge, et esimene variant on lihtsalt tõhusam, kiirem ja mis peamine inimlikum, säilitades töötuju ja tahte. Mina ei usu sellesse maailma, et inimesed ärkavadki mõttega hakata kohe ja massiliselt seadust rikkuma, ei konkurentsijuhtumitel on enamasti tegemist teadmatusega. Lihtsa, labase harimatusega, mida kinnitavad ka kohtumaterjalid. Kurb on lugeda kohtumaterjale näiteks e-kirju” lepime kokku, aitame teid teie aitate meid” selline vana külakogukondlik lähenemine, mitte grupiviisiline röövmõrv. Kas teadsite, et külmik külapoes võib olla kriminaalne? Ei, ei ärge saage valesti aru, ma ei pea silmas, et poepidaja kasutab seda laiba hoidmiseks. See on selgelt kriminaalne „värk”. Kuid leping külmiku ainukasutamise kohta võib olla keelatud leping, mille  alusel nii külmikuomaniku (näiteks jäätisetootja) kui ka külapoekese pidajat võib oodata kriminaalne karistus. Naiivsus ja rumalus, mida oleks võimalik õige raviga vältida.

Jah, ka mulle ei meeldi konkurentsitõkked, olen olnud üks konkurentsiõiguse „maaletoojatest” ning usun kaljukindlalt konkurentsi toimimise ja edendamise vajadusse, kuid ma ei usu, et oleme selle edendamisega kõige tõhusamal teel. Nojah, mina arvan muidugi, et arvestades meie ressursse, demograafiat ja tööjõu liikumist, peaksime üle vaatama ja mitte ainult konkurentsiregulatsiooni, vaid kogu riigipidamise, lihvides seda meile parajaks. Enne kui meie ülehoolitsus meile ülejõu käivaks osutub. See omakorda tähendab rohkem iseregulatsiooni, arbitraaži ja kodanikuühiskonda koos kodanikujulguse ja kodanikuvastutusega. Meil lihtsalt ei ole võimalik aastaks 2030+ pidada üleval nii suurt administratiivaparaati ja riiklikult järele valvata nii paljude regulatsioonide üle. Jääma peavad vaid üksikud elulised regulatsioonid, nagu elulised tugipunktid. Seega muutub oluliseks, mida kõrgeltkvalifitseeritud valdkonnaspetsiifikat valdavad ja ka vääriliselt tasustatud ametnikud tulevikus teevad, kui palju ametniktund maksab ja mida selle raha eest saab. Ühesõnaga tõhusus. Muidugi tähendab selline korraldus, et ametnik on oma ala autoriteet. Parimatest parim. Kui keegi nüüd väidab, et ilma vägivallata/terrorita/karistamiseta ei saa mitte, siis kuidas kõrge ministeeriumiametnik Konfutsius sai ilma vägivallata lihtsa põhimõtte kaudu, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse või kuidas Gandhi suutis vägivallatult, vaid oma kindla meelega vabastada India? Teine võimalus on, et me käitume nagu Timur? Küsite, kes see veel oli? Mõnele meenub kindlasti vanariigi aegne propagandalookene „ Timur ja tema meeskond” , kuid see Timur, kelle kohta minu küsimus käib on hoopis teine Timur. Ilmselt oleks õige öelda, et edukas vallutaja, kes tappis ühes linnas  100 000 inimest, järgmises linnas 70 000, ehitades maharaiutud peadest kakskümmend kaheksa torni, igaühes täpselt 1500 pead, sealjuures  kaotamata kunagi ühtegi lahingut. Nonii, paljud meis teavad Timurit? Kuid Konfutsiust ja Gandhit ikka teatakse. Mnjah, ja olemegi jõudnud tagasi jutukese algusesse, mida see tunnustatud advokaat ütleski regulatsioonipahe ja karistusiha kohta …

Ärgem unustagem peamist, meie eesmärgiks on tõhusalt toimiv ettevõtlus, mitte karistamine ning kõik turutõkked mis ilmnevad tuleb maha võtta võimalikult kiiresti, mitte aastatepikkuse kohtuvaidluse käigus. Konkurentsijärelvalve on ja jääb paljuski hinnanguliseks ja suhteliseks (relatiivne). Tegemist on omamoodi „hea ja kurja äratundmise puuga”. Igal konkreetsel juhul hinnatakse tõendite kogumit ja selle mõju turgudele … ja igal konkreetsel juhtumil võib kõik oleneda kirjavahemärgist: tappa, mitte armu anda või tappa mitte, armu anda

Seadused on meie eneste tehtud, mingite eesmärkide saavutamiseks, need ei ole mingid lõplikud tõed, kui olukord muutub ja eesmärke on võimalik saavutada tõhusamal viisil, kuid teisel moel, siis tuleb ka meie eneste poolt meie eneste seadusi muuta. Halvim on, kui eesmärk kaob silmist ja järgi jääb vaid elutu regulatsioon ehk vahend muutub eesmärgiks. See on raiskamine. Meie ühise raha raiskamine.

Targutusi:

- Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”

V. Suvorov „Puhastus” Olion” 2000

Lk 82 „Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset: (…). Siin ei ole ju midagi avastada. Kuid miks mina näen seda kokkulangevust, teised aga mitte?”

 

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

 

A.   Junger, M.D. A. Greeven „Puhastumine”

Lk 94 „Loodus on loonud meid ellu jääma ja paljunema ning aastatuhandete jooksul oleme sellega hakkama saanud uskumatult edukalt. Sümptomid, mida inimesed tunnevad, on osa evolutsiooni kõige võimsamast ja targemast liikumapanevast jõust – ellujäämistungist. Vabanemine sümptomitest neid põhjustanud tingimusi muutmata on keha intelligentsuse solvamine.”

R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011

Lk 91 „Geniaalsel ideel üksi pole väärtust. Hindamatuks teevad selle elluviimise kvaliteet ja kiirus. Tegelikult isegi keskpärane idee, mida viiakse ellu suurepäraselt, on väärtuslikum kui geniaalne idee, ent halvasti ellu viidud idee.”

„Augustikahurid” B. Tuchman Eesti Raamat” 1977

Lk 326 „Joffre`il oli küll harva omaenda ideid, kuid ta oskas teiste nõuandeid kasutada …”

A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001

Lk 163 „Ma võrdleksin teda (saatust) nende tormitsevate jõgedega, mis ujutavad marutades üle tasandike (…) kõik põgenevad nende eest, kõik taandub nende tulva eest, suutmata mingil moel neile vastu panna. Ja kui jõed ongi oma loomult sellised, siis ei tähenda see veel, nagu ei saaks inimesed rahulikel aegadel tarvitusele võtta ettevaatusabinõusid, rajades tamme ja paise, nii et jõed taas üle kallaste tõuseksid, suubuksid nad kanalisse või ei oleks nende vood nii taltsutamatud ja ohtlikud. Nii on lood ka saatusega, mis näitab oma võimu seal, kus tublidus ei ole valmis talle vastu seisma ning suunab oma löögid sinna, kus ta teab, et tema ohjeldamiseks pole rajatud paise ega tamme.””

S. Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012

„„Erinevalt Ameerika põhiseadusest, mis on kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse kõik välja, on brittide oma tekkinud seadustest ning  kirjapanemata traditsioonidest ja pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest, kes sündmustele reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber. Anson nimetas seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia kohustused  ja eesõigused on ähmased. Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”