150 aastane Bismarc & kulureform

150 aastane Bismarc & kulureform

Eelugu: püramiidskeem

R.Sormunen kirjutas äsja „ÄP-s” tänuväärse arutluse „pinsiajast”. No, et tasakaalu saavutamiseks pensionikassas, peale reservide ammendumist,  tuleks tõsta sotsiaalmaksu pea 40%-ni. Uljamad (irvhambad) onjuba pakkumisringil teinud panused lausa 50% + tulumaks 50% + töötuskindlustusmaks hädised 3%, mis viiks maksukoormuse palgalt 103%. Julgeid mõtteid, kuidas meie maakera sees on teine maakera, mis on tunduvalt suurem kui meie enda maakera on ikka pakutud. Mõned neist on olnud Napoleonid, mõned …  No igaüks saab aru, et selline lahendus ei ole lahendus vaid „äratuskell”. Selles mõttes on Sormuneni artikkel nii probleemi markeerimise, kui ka võimalike lahenduspakkumistega igatai omal kohal. Ja seda artiklit tulebki lugeda, kui „äratuskella”. Mida edasi teha? See näitab, et midagi on väga valesti, kuskil on ülekulu või alatulu. Nii või teisiti elame üle oma võimaluste. Harilikult pakutakse sellistel juhtumitel kahte lihtsustatud teed: esimene ongi eelmainitud maksumäära tõstmine ja teiseks tööea pikendamine. Kuid niisama lihtne see asi ka ei ole. Meie tänane pensionisüsteem, mis aastakümnete eest arenenud maades kasvava elanikkonnaga toimis edukalt on tänaseks väheneva ja väljarändava elanikkonna puhul muutunud kõige ehtsamaks püramiidskeemiks.

40/50 tühjad-vihased  pihud

Muide probleem ei ole üldse mitte tänastes pensionärides, kõige suurem ja lootusetum probleem tekkib nendel, kes täna tööturule astuvad, aga eriti neil, kes on umbes 50 aastased. Tänased tööle asujad võivad veel teha valikuid, kui täielikus lõksus on just need 40-50 aastased, kes on oma osamaksud teinud juba täielise Eesti Vabariigi ajal – neile jääb tänaste populistlike otsuste kinnimaksmise au. Tühjad pihud noh!. Loodetavasti pole tühjad pihud vihast rulli keeratud pihud. Nii, et kui tahame vältida tohutuid sisepingeid, peame otsuste tegemisel loobuma populistlikest otsustest ja vältima nendega kaasnevaid lõkse. Ja siin räägivad poliitikud ja tegelikkus eri keelt. (E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”  Goldratt Baltic Network 2001Lk 60 „ Meie räägime oma keeles, arvutisüsteemide keeles, mitte aga kliendi keeles. See on aga korraliku müügitöö kõige põhilisema reegli rikkumine.”). Senine jätkamine, tegemata muudatust kogu töö, töötuse, pensioni süsteemi on nagu kuristikku tormamine (Lk 72 „Me oleme lihtsalt üks ummisjalu kuristiku poole tormav loomakari, (…) Ja keegi ei pilguta silmagi; kogu nende tööstusharu käitub nii, nagu ei oleks kuristikku olemas. (…) Kas võib asi olla selles, et nad lihtsalt ei näe, kuhu me tormame? Ei seda mitte. Praeguseks ei ole see enam loogiline ennustus, vaid igapäevaelu kurb reaalsus, millega me kõik hädas oleme. Ta oigab. „Nad ei räägi samal põhjusel mis minagi.” (…) Ja mina ei räägi sellepärast, et hädakella löömisest ei ole kasu, ainult kahju. (…) .”)

 

Võitlusvälja valik

Öeldakse, et elu on võitlus. Õige see on, kuid me peame teadma, kus, millal ja kuidas oma lahinguid pidada, muidu polegi mingit lahingut, on vaid pidev klohmi saamine ja lohisemine. See on valus. Edu võimalused on suuremad nendel, kes ise valivad oma lahinguvälja. Nojah, selleks, et kuhugi kand maha saada, peaksime me teadma, kuskohas see võitlus võiks toimuda ja millal. Võtame puht hüpoteetiliselt, et  aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav, mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Vaat selline ambitsioonikas kanna mahapaneku üritus. Kui me lähtume sellisest visioonist, siis on hädatarvilik teha mitmeid strukturaalseid muudatusi nii majanduses (mida toota), hariduses (keda toota), regionaalpoliitikas (kus toota) st uue keskkonna loomist. (R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011 Lk36 „Paljud inimesed lähevad tööle mõeldes, et kui nad saavad kõrgema tiitli ja rohkem vastutust, küll nad s i i s alles näitavad end parimast küljest ja panustavad rohkem sellesse, mis nad teevad. Aga restoran on ainus koht, mida ma tean, kus saad hea asja enne ja pärast maksad selle eest. Tööl – ja elus üldse – pead maksma edu eest enne hüvede saamist.”)

Kuid struktuuride ja tuleviku loomisel peame vältima sellel teel olevaid ahvatlevaid lõkse.

 

Lõksud lõksudes

Just valik selle vahel kas dr Riik on igaühe kaitseingel ja ninaaluse pühkija või keskkonna looja, ongi esimeseks lõksu langemise võimaluseks. Riik saab olla vaid keskkond, selline keskkond, mis võimaldab vaba initsiatiivi. Igasugune ülehooldus viib vaid Inimesekestes omandatud abituse sündroomile ja ülejõu käivatele kohustustele dr Riigile. Sellisel juhul … Põmm! (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)” Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetava ametniku jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”)

Teiseks lõksuks on ühest küljest tööjõu ülejääk ja teisalt lausa paaniline tööjõu puudus. Tegemist on strukturaalse tööpuudusega. Võime ka väita, et … Mnjah, mida siin väita? Kas seda, et meie majanduse struktuur on vale? Mis pidi vale? Kas seda pidi, et madala kvalifikatsiooniga labidamehed ja ketrajad saaksid tööd? Kes seejuures saavad ajukirurgi või geenitehnoloogi palka? Kui me hakkame majandust üles ehitama lähtudes madala kvalifikatsiooniga tööjõu vajadustest/mugavusest, siis sellisel juhul … Põmm!

Kolmandaks lõksuks on eelmisest lõksust lähtudes haridus. Mitte lihtsalt haridus, vaid selline haridus, mis vastab uue visooni nõudmistele. Tootes sihitult „laia profiiliga haritlasi”, toodame me tegelikult 15-17 aasta jooksul töötut. Sellisel juhul … Põmm! (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32. Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”)

Neljandaks lõksuks on populaarsuse magus lõks, mille tulemusena ei tehta majanduse ümberkorraldamiseks pikaajalisi koordineeritud samme vaid rabelevaid juhuotsuseid nagu hädatapmisel. Sellisel juhul … Põmm! (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 119 „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu. Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” Lk 125 „Tööandja, kes himustab helde inimese mainet, võtab tegelikult firmast liiga palju raha välja ja seab sellega ohtu oma alluvate töökohad ja elatusallikad. „See muudab ta vähehaaval oma alamate silmis vihatuks, kui ta on vaesunud, ei pea temast enam keegi lugu.” Sellise hoiatuse edastab Machiavelli priiskavale tööandjale. Paraku on see hoiatus vastuolus inimloomusega, sest viimase lahutamatu osa on soov olla armastatud ja selle eesmärgi saavutamise nimel on inimesed mõnikord valmis riskima kõigega.”)

Viies lõks: lõpetamatus. Kehv reform ei saa olla hea tulemusega, läbimõtlemata reform ei saa olla hea tulemusega, automaatselt välismaistelt välismaalastelt koopeeritud reform ei saa olla hea tulemusega. Kuid kõigi nende reformide puhul ilmneb reformi mõttetus varem või hiljem. Ilmselt oleme raisanud asjatult energiat ja inimressurssi. Sellisel juhul … Põmm!

Kuid kõige hullem on kui mõistlik reform jääb kiduma/lõpetamata, kas vedaja lahkumise või omavaheliste erimeelsuste tõttu. Sellisel juhul … Põmm! (R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011 Lk 91 „Geniaalsel ideel üksi pole väärtust. Hindamatuks teevad selle elluviimise kvaliteet ja kiirus. Tegelikult isegi keskpärane idee, mida viiakse ellu suurepäraselt, on väärtuslikum kui geniaalne idee, ent halvasti ellu viidud idee.”)

Kuues lõks: karjäärivõimaluse lõks. Murrangulised sündmused ühiskonnas viivad arengu/edenemise oma tavapärasest loogikast välja. Näiteks, oli normaalne, et ametkonna/ministeeriumi/panga osakonna pealikuks saadi ca neljakümneviieaastaselt. Murrang tõi majandusse uut/agressiivset/edukat kontingenti, kelle vanus oli kahekümne viie ja kolmekümne aasta vahel. Nad hüppasid oma loomulikust arengust üle, nad hüppasid üle ka nendest (neljakümneviiestest), kes olid kannatlikult oodanud oma karjääri tippu. Me kandsime selle ootepõlvkonna maha ja neist edukamad/kohanemisvõimelisemad alustasid „puhtalt lehelt” ja „uut elu”. Kindlasti polnud see kerge, kuid parafraseerides üht tuntud kõnekäändu: edukus ei püsi kotis. Nüüd on olukord, mil endised kahekümne viiesed on juba neljakümneviiesed st. nad on jõudnud „normaalse ühiskonna” parimasse pealikuikka. Kuid neil on võhma ja tahtmist olla pealik ka kuuekümneviieselt ja seitsmekümneviieselt. Siin ongi ohu koht, et need, kes on olnud pealikud „kaks hooaega”, valmistuvad olema pealikud ka „kolmandal hooajal”. Äraseletatult tähendab see seda, et veel üks põlvkond pürgijaid Inimesekesi jääb karjäärinälga. Tänane karjäärinälg on hoopis näljasem nälg kui kahekümne aasta eest maha kantute nälg, maailm on avatud ja me kaotame selle initsiatiivika grupi maailma näljastel tööturgudele, kes just selliseid elu edasiviijaid ootavad. Sellisel juhul … Pömm! Geneetilise koodi muutus?

Seitsmes lõks: pensionilõks. Vähenev ja vananev elanikkond, milline teeb vaid lihtsaid töid ei suuda enam maksta pensione olenemata sellest, kuidas me neid nimetame, kas sammasteks või hanejalgadeks. Lihtsalt riie ei anna välja. Kõik need kes on täna pensionärid või saavad selleks homme on õnnega koos, nemad veel saavad pensione. Ilmselt on kõige räbalamas (mahakantud põlvkond) seisus tänased neljakümneviiesed, kes on kogu oma tööea kandnud makse meie oma pensioni kukrutesse … Põmm! Põmm! Põmm!

Kaheksas lõks: Pettekujutelmad ja fetišid. Kaks vahvat sõnapaari: struktuurireformid ja majanduskasv. Õige, kuid nii reforme, kui ka kasvu vaadeldakse eilsete saavutuste põhjal. Kui me teeme reforme ja majandus kasvab, siis mis sellest johtub? Keegi peab selle kasvu ju ära ostma, peab jõudma seda ära osta. Rauakooli ajal ütles mu professor kuldsed sõnad plaanimajanduse kohta (kuigi siis oli tegemist vastupidise olukorraga), et planeeritud kasvu ületamine 5-10% võrra hullem, kui 5%-e alatäitmine, see on raiskamine, sest seda toodangut pole tasakaalustatud plaanimajanduses mitte kellelegi tarvis. Sama ka majanduskasvuga, kasv saab toimuda vaid siis, kui kellelgi on nõudlus selle kauba järele ja muidugi ostuvõime. Seega vaid üldsõnaline möönmine, et toota tuleb kõrge lisandväärtusega tooteid/teenuseid üksi ei piisa, heaks tulemuseks on vaja mõtteerksust. (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.” ” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”)

Üheksas lõks: noorelt tööle, kellele tööd pole pakkuda, sest vanad on ees ja vanad peaksid töötama elupäevade õhtuni, kuid … siis jäävad noored tööst ilma. Nagu lühikese teki jama, tõmbad rinna peale ja jalad külmetavad, tõmbad varvaste manu ja ülakeha jahtub maha. Kas peaks kägarasse tõmbama nagu koerakirp? Kõik on rahulolematud. Tekkib tohutu negatiivne energia … Põmm!

Et vältida neid lõkse, nagu püünismiine lahinguväljal, peame leidma õige hoo.

Õige hoog

Vaatame, mida on targad inimesed hoo ja hoobi kohta kirjutanud. Muidugi enne hoo võtmist, tuleb teada nii alguspunkti, kui ka võimalikke trende. A Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009 Lk 353 „Kiire pealetung andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel päeval: „Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv on pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla võiduka meeskonna poolel.” E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999 Lk 167 „Tuletame meelde, mis tegelikult määrab ära toote väärtuse turu jaoks? Mitte pingutused, mis tema valmistamisse on pandud, vaid kasu, mis tema tarbimine toob.” „Me teame, et on olemas kahte liiki kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.”)

Tendentsid

Üks vahvamaid artiklite kogumikku, mida viimasel ajal olen lugenud on „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013. Ütleme, et see on üldkokkuvõttes lootustandev, kuid maailm muutub tundmatuseni. Ilmtingimata! Meist olenemata! Eriti märgatavad on muutused rahvastiku juurdekasvus seal, kus me tänasel päeval ei oskaks seda oodatagi. Samuti võimalikud rahvastiku ealise muutuse mõjud eelarvetele nii pensionide, kui ka tervishoiukulude näol. Ei tohiks meiegi mõningaid põhimõtteid eirata, sest selle tulemused oleksid meile katastroofilised. Niisiis:

Lk 170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Hiina võib küll areneda kaelamurdva kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt alla Lääne omale, seega on nii Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega arengumaades oht, et nad jäävad enne vanaks, kui saavad rikkaks.”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Lk 171 „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

Lk 172 „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.”

Lk 173 „Pikendatakse tööiga, et aeglustada pensionäride ja töötajate suhtarvu suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem tööiga muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest eelistustest, esimesed jällegi arendama oma oskusi.”

 

Ja nii ongi …

 

Esiteks: peame vabanema oma pettekujutelmadest, et võimalik on viiekümneselt „pinsile minna” ja ülejäänud mõnikümmend aastat Havai ja Canaride vahel seilata/seigelda. See, et osades riikides oli selline elu mõningatele rahvastikugruppidele võimalik lühikese ajaperioodi vältel, oli vaid ajalooline kõrvalekalle arengu põhiliinist. Põhiliin on see, et nii nagu meie esivanemad mäletamatutest sugupõlvedest enne meid on eakohast tööd teinud elupõliselt, nii peame ka meie jätkama. Seega meid on looduse poolt mõistetud eluaegsele … tööle. Ja õige kah, ilma tööd tegemata tabab meid kõiki pöördumatu allakäik

Teiseks: peame ehitama ülesse uue vanaduspõlve pidamise mudeli, milles igaühel meist on hulka suurem ja tähtsam osa, kui seni. Teist võimalust lihtsalt ei ole, püramiidskeemide  ja muinasjuttude aeg on läbi, alanud on … tõelisus. Tõelisus on ka see, et olukorras, mil rahvastik väheneb pole muud võimalust, kui vaadata üle ka meie kulupoliitika. Iga inimene riigi palgal on kulu, seega nii või teisti lähtudes ülaltoodust  „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.” Ja „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.” Seega riiki jääb vähemaks nii või teisiti, kuid praegu veel saame me ise sellele kaasa rääkida, kuidas me seda vähendame. Kui me seda ise ei tee, siis … kukutavad ranged loodus/füüsika/majandussaadused need meie eest välja. PÕMM! See ei pruugi meile meeldida. Mitte üldse ei pruugi meeldida! Ja just siis, kui loodus selle kahimise korda ajab, küsivad inimesed: kes on süüdi?

Kulureform

 

Muidugi tuleb tegelda tuludega, kuid ülitähtis on kuhu me selle tulu suuname. Võib-olla põletame lihtsalt niisama? Täiesti tühja? Kasutult! Võib-olla ei peaks kõike reguleerima ja järele valvama? See on tühi kulu! Iga inimene, kes on väärtuste loomisest välja võetud ja istutatud järele valvamise sektorisse on vähemalt kaks kadunud inimest loomeväljal. Mõelgem selle üle, kui teeme selliseid veidrusi, mida me hellitavalt nimetame seadusloomeks, kuid mis oma olemuselt on ametniktundide massimõrv. Ütlete, et kui kehvasti tehtud, siis tehkem uuesti? Mis on siis nende miljonite ametniktundide usina töö tulemus? Tulemus on see, et tulemust ei ole, kogu see pöördumatult kaduma läinud ajahulk (massimõrv), tuleb kanda kahjumitesse ja … Alustada uue seaduse tegemist? Ei mitte mingil juhul! Sest sellisel juhul me jätkame selliste seaduste „treimist”, mis käsivad meil passi puhtana ja heas korras hoid. Või selliste seaduste meisterdamist, kui kaua laps võib üksi olla? No tule seesamune, sealtsamusest appi. Kas tõest on vaja seadusesse kirjutada, et passi tuleb hoida. Kas sellise mõtteviisi kandjad on stalinlik-majakovskiliku passifetiši küüsis? Sellise loogika järgi on varsti oodata ka seadust, mis käsib, meil väliselt asjalikul moel väljakäigust tulles meil meie oma isiklik tagument korras ja puhas hoida. Sellele järgneks Pilvepiiri ministeeriumi regulatsioon „Urraugu sanitaarolukorra käitlemisese parandamise eesmärkidest selle hügieeniliste tulemuste saavutamiseks koostöös paberi, vee ja seebi kaasamisega, nende kasutamise sünergist ning keskkonnakaitselistest aspektidest” Mõtlete, et naljakas? Ei ole naljakas, kurb on, sest kõik sellised tiputeritamised on tühitöö ja meie ühise raha raiskamine. Pealegi tekkib keskkonnas, kus kõike tahetakse viimase vindini reguleerida seadustega keeldude ja käskude kaudu, olukord, mil kõik, mida pole lubatud , see on keelatud. Kuidagi tuttav tuleb ette.

Odavam valitsus?

Megamuutjad kirjutavad: Lk313 „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud: mistahes tootlikkuse kasvu nullist kõrgemad palgad ja pensionid avalikus sektoris, nagu monopolidel kombeks.”

Ei, ei, mitte keelama-käskima ei peaks me kõike ja kõiki vaid kasvatama kodanikujulgust ja uhkust, siis kasvab ka kodanikuühiskond. Käib võidujooks tulevikku, kes esimesena sinna jõuab, see määrab mängureeglid ehk nagu kirjutavad G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 35 „Tänase liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada homse liidripositsiooni kujundamist” Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.” Lk 69 „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”  Lk 206 „” Oleks meil rohkem ressursse, küll me siis käituksime ka strateegilisemalt” – see on arvamus, mida juhtide suust ikka ja jälle kuuleb. Kui aga käsitleda strateegiat pingutuse ja võimendamisena, on ilmne, et paljude juhtideprobleem ei seisne mitte ressursside nappuses vaid prioriteetidega liialdamises, väheses pingutamises ja loova lähenemise puudumises ressursside võimendamisel.”

Kõiges on süüdi Bismarc

Esimesena homsesse jõuda tahtmine, rääkimata jõudmisest, tähendab mõttemudeli muutmist, eilse mõttemalliga ei ehita homset. Kui Suur Kantseleipealik Bismarc ehitas poolteist sajandit tagasi esimese pensionisüsteemi, siis ei ehitanud ta mitte minevikku vaid tulevikku, täiesti uuelaadset, kogu maailmale mõistmatut tulevikku. Sellist tulevikku, mida teised ei mõistnudki või mõistsid alles poole sajandi pärast. Miks siis meie, poolteist sajandit hiljem püüame kloonida Vana Preislast tulevikku. Mitte keegi meist ei arva, et me peaksime kasutama pooleteist sajandi vanust vammusemoodi, viisupaari, supelkostüümi või elu kemmerguta. No, kui me niimoodi teeksime, siis  heal juhul vaadataks meile kui veidrikele, halvemal juhul kutsutaks kiirabi ja viiakse vaiksesse kohta … kui on kohta. Miks siis pooleteist sajandi vanuse pensionisüsteemiga edvistamine veidrus ei ole? Ei tea. Neetud Bismarc? Ei neetud meie kivinenud mõttemaailma, Suurel Kantseleipealiku edu fenomen oli selles, et tal toimis kõik uskumatult paindlikkus võrksüsteemis. Tema järglastel … Kui uus keiser Villu (see teine) oma upsakuses arvas, et tema on kõige targem, no kohe nii tark, et vana illusionist teda vaid segab,  kukkus kogu süsteem kokku. Kurikad, pallid ja munad kukkusid maha, illusioon lõppes ja kogu riigist ei jäänud isegi mitte munaputru järgi. Villu ise ka pidi Madalale maale ümber asuma. See on nagu olukorras, kui teil on korralik koristaja, siis tundub, et koristajat pole vajagi, saame tast lahti ja hakkame ise Universiumi Peremeheks. Ja siis ühel päeval me hoomame, et oleme essu sisse uppumas. Bismarc oli oma aja toode ja niimoodi tuleb teda ka võtta.

Lõpetuseks:

Cato (Vanem) Rooma riigimees ütles igal esinemisel Rooma senatis „ … ja muide Kartago tuleb hävitada!”, siis ütlen mina „ … ja muide kulureform tuleb ellu viia!”

 

Targutusi:

M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012

Lk 288 „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.”

Lk 304 „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.”

Lk 305 „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.”