ÜHISE RAHA „KONTSEPTSUUN”

 

 

Seega nüüd räägime rahast. Meie ühisest rahast ja just sellises võtmes, nagu see oleks meie isiklik raha. Räägime oma isiklikust rahast. Teema paremaks mõistmiseks võtame näiteks midagi lihtsamat ja elulähedasemat – korteriühistu.  Korteriühistu näite põhjal panevad kõik oma isiklikku raha „ühise raha hunnikusse”, olenemata sellest, kas ta elab esimesel või üheksandal korrusel. Sest vaadake, üheksanda korruse Inimesekesel pole sooja ega külma sellest, kas esimese korruse all olevat keldrit soojustatakse või mitte, täpselt samuti nagu sellel esimese korruse Inimesekesel on „savi”, kas lift töötab või mitte, kuid pannes oma isiklikku raha ühisesse rahasse on nii ühed, kui teised valvsad selles osas, et see ühine raha saaks tõhusalt kasutatud. Ilmselt ei läheks läbi ettepanekud nikerdustega klaasliftide soetamiseks või sissekäigu vooderdamine kuldlehtedega. Või näiteks teeb juhatus ettepaneku uurida võimalust lülitada lifti renoveerimine kosmoselendude programmi ja ühildada see kiirtrammi ehitusega. Absurd? Muidugi.

 Dr. Riigi tasandil jääb küll mulje, et teeme  otsuseid, mis on veel kraadi võrra absurdsemad. Ilusad, aga ikkagi absurdsed. Õnneks ei juhtu seda liiga tihti. Milles siis asi? Arvan, et asi on  rahanumbrite hoomatavuses/hoomamatuses ja suhtumises ühisesse rahasse. See, mis dr. Riigi tasandil tundub võõras ja hoomamatu, on korterühistu ühise raha kasutamise puhul juba täiest hoomatav. Sain väljatrüki ja vaatan, ahaa, minu rahast läks 20 Eurot katusetöödeks ja 20 senti torutöödeks. Aga miks läks 20 Eurot, mitte 18 Eurot? Seega lihtsalt kontroll ühise raha üle on nii tugev ja numbrid nii hoomatavad, et mõttetud ulmeprojektid ei lähe läbi. Nii samuti peaks olema ka riigi tasandil. Pole olemas mingit müstilist „riigi raha”, „valla raha”, „kooli raha”, „selle ja tolle ministeeriumi raha”, on olemas vaid meie, Inimesekeste ja ettevõtjate poolt kokku kogutud ühine raha. Seda raha tuleb kasutada optimaalselt ja tõhusalt. Ja mitte ainult tõhusalt vaid ka mõistetavalt. Vaadake, kui mingi riigieelarve rida näitab, et mingi hüpoteetiline projekt maksab 200 milj Eurot, siis Inimesekesele ei ütle see mitte midagi, ta tahaks teada oma osalust selles protsessis. Ühel mõttetalguil tehti päris huvitav ettepanek, et Inimesekene ei peaks maksuhaldurilt teda saama mitte ainult seda palju ta peab ühisesse kassasse raha juurde maksma või sealt tagasi saama vaid, et perioodi lõpus teatatakse talle, et „Lugupeetav Inimesekene, Teie maksulaekumistest on läinud 126,7 Eurot haridusele, sh. X Eurot õpetajate palkadeks, 23,4 Eurot päästevõimekusele, 18,6 Eurot teedeehitusele jne.” Sellisel juhul tekkib Inimesekesel kohe ka vahetu seos oma panuse, võimaliku teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi suhtes. Siis ma vaatan elule võib-olla hoopis teise pilguga, et uskumatult toredad on need õpetajad, kes kantseldavad minu viite last ainult minu isikliku panuse 20 Euro eest aastas. Või milline õigus on mul lõugu laiutada, kui minu osalus päästeteenistuse korraldamisse aastas on võrdne kahe pätsi leiva hinnaga? Esmapilgul võib selline teavitus tunduda küll tarbetu, võib olla isegi segav, kuid kui siduda see meie korteriühistu näitega, siis on selge, et Inimesekesel tekkib just niimoodi vahetu side tema poolt makstud ühise raha ja selle kasutamise tõhususe ja otstarbekuse vahele. Ärgem siis häbenegem oma Inimesekestele, vabandust Kuningatele, esitamast aruannet, kuidas see ühine raha kulus.

 

Universaalne tingühik

Kuulates, kui lobedalt arutatakse riigieelarve, meie ühise raha,  kasutamise üle tekkib vahel kõhedus, kas asjaosalised ise ka aru saavad oma otsustuste tagajärgedest või on see vaid mingi tehniline protseduur. Rituaaltants. Ja „heateod” ei taha lõppeda, isegi peale valimisi mitte. Riigieelarvesse on tehtud üle 400 parandusettepaneku, kuidas head teha. Sellisel juhul, kui niipalju parandusi on tahtmine teha võiks ju teha uue nn oma eelarve, sellise varikabineti eelarve. Tegelikult oleks see päris hea mõte, sest vaid opositsioonis olevad poliitjõud teavad kuidas head ja õiget eelarvet teha, Nii, kui nad valitsusse sattuvad … Ilmselt unustavad selle oskus. Seega peaks kasutama juhust ja tegema hea eelarve, koos põhjenduste, arvutuste ja perspektiividega, mitte sellise nagu tänane jutt käib, et on tarvidusi ja kui on tarvidusi, siis on vaja ka raha sinna suunata. Mõtlen kõhedusega, nüüd see siis ongi käes … teeme oma projekte vajadustest lähtudes. Vajadustepõhises ühiskonnas pole rahal mitte mingit tähendust, sest igaüks saab ju oma (lõputute)vajaduste järgi.

Mul on säilinud õhkõrn lootus, et me elame reaalses füüsilises maailmas, kus kehtivad loodusseadused, nende hulgas ka füüsika ja majandusseadused. Sellisel juhul võiksime käsitleda raha, kui universaalset energiat (vabandagu lp. füüsikud mind selline  omavoliline parallelism) ning lähtugem energia jäävuse  seadusest (e.j.s.).  E.j.s. on üldine loodusseadus, mille kohaselt suvalise suletud süsteemi energia on kõigis protsessides jääv, ta võib ainult muud liiki energiaks muunduda või süsteemi ühelt komponendilt teisele kanduda. Millise seaduse võiksime lähtudes ülaltoodud parallelismist tuletada raha kohta? Võib-olla võiks raha, kui puhta/universaalse energia, jäävuse seadust defineerida niimoodi, et raha ei tule juurde ega lähe vähemaks suletud süsteemis (st mingi rahvaarvu, tootmise tõhususe ja mahtude juures) vaid ta läheb ühest taskust teise? Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kunagi, mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teis. Raha jäävuse seadus lihtsalt (R.j.s.). Seepärast polegi ükskõik, kuhu (millisesse taskusse) see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb tühja. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste ja rahasummade korral.

Ühise raha kasutamisega on meil kuidagi imelik suhe, see ühine raha oleks nagu mingi võõras raha, mitte meie oma. Et aru saada mis on mis, tuleb leida mingi võrdsustav tingühik nagu tingtraktorite (15 hj), tingtoosid.  Me räägime riigieelarve miljonitest … sügava ükskõiksusega, sest me ei hooma neid. Need ei ole võrreldavad meie igapäevaeluga, seepärast meid ka ei huvita, „mida nad seal jagavad”. Milline võiks olla selle  meie mõistmise tingühik? Millega võrrelda? Primitiiv-vulgaarselt arvestades oleks 1 milj EUR näiteks : 0,6 milj m2 tuuletõkkeplaati või 0,4 milj. l laevärvi või üle 30 tuh siseukse. Kuid ka need on nii suured arvud, et ei ütle meile mitte midagi, kellel meil ikka on vaja poolt miljonit liitrit värvi? Kuulsin millalgi ühe haigla toetusfondi rõõmustavast aruandest, et nad olid kogunud vabatahtlikelt annetajatelt ca 17 tuh EUR väikelaste hingamisaparaadi soetamiseks. Igati tubli ja suuremeelne tegu. Kuid see teave sattus ühte ritta elektriautode reklaamiga, mis sedastas, et elektriauto ostu toetust on võimalik taotleda uute autode ostmiseks, mis on puhtalt elektrisõidukid või laetavaid hübriidid 50% auto hinnast, kuid mitte rohkem kui 18 000EUR auto kohta. Ehk kas  iga elektriauto toetus = üks hingamisaparaat? Või siis selline näide, et Riigikogu viimane „ööetendus” läks maksma üle 15 tuh EUR, ehk peaaegu üks hingamisaparaat või elektriauto kompensatsioon? Kui meil on piiratud ressurss, mida siis valida? Peaaegu sama suurusjärk on muide ka keskmine palk aastas, võib-olla võiks see olla võrdluse tingühikuks?  Niimoodi võrreldes tekkib meil ka pilt, mille kasuks otsustatakse ja mida ei peaks mitte otsustama. Ehk võiksime tühja ja suurelise jutu asemel mõelda otsuste tegemisel TingEuro-des ning raiskavate otsuseid  ilmestamiseks TüngEuro-de kulu … Vaatad projektile peale ja kohe selge et mitukümmend tuhat TingEurot (aastapalka) prügikasti visatud. R.j.s. lähtudes on eelarve ühendatud anumad.

Vaikne (öine/unine) paleepööre

Nüüd on siis meie parimad tütred ja pojad asunud öölaagrisse. Ei teagi enam, kuidas viisakalt selle kohta ütelda. Võib-olla niiviisi, et tegemist on raha raiskamisega, eks me saame pärast tead, mitu Tüngühikut see meile maksma läks. See, et erinevatel poliitinimestel on erinevad vaated sellele, kuidas „head teha” on täiesti normaalne, kuid on olemas teatud reeglid. „Oma õiguse” ajamine ja enese mina mõõdutundetu upitamine ei käi teps mitte kokku sellega, mida peetakse silmas demokraatia all. Muide see puudutab kõiki meie poliitjõude. Toome ühe lihtsama näite. Äris on niimoodi, et omanikud valivad oma äri etteotsa nõukogu, milline määrab tegevjuhtkonna. Täpselt sama mudel nagu poliitikas rahvas, kui kõrgema võimu kandja ehk omanikud palkavad sellise nõukogu, kes on neile esitanud kõige usutavama äriplaani. Oletame, et tegemist on poldivabrikuga, mille opereerimiseks üks seltskond pakub, et teeme rohkem ja kiiremini polte, mille tulemusel kasum kasvab …% ja teine seltskond pakub, et tõstame lihtsalt hindu ja loodame, et kasum kasvab. Poldivabriku omanik pole ju topski, tunneb turgu ja teab, et hinna tõstmine toob tegelikult kaas müügi vähenemise ja seisaku käitise töös ning valib esimese seltskonna oma varaga toimetama. Sama ka poliitikas, kui valijad andsid õiguse ühetüübilisele seltskonnale teha vastavaid otsuseid, siis on see omanike tahe. Muidugi ei tähenda see seda, et omanikud peaksid järgmised neli aastat vait olema ja rahulikult vaatama, kuidas areng vale suuna võtab või päris kraavi kipub minema. Siiski on see omaniku öelda, mitte konkureeriva operaatori otsus. Kui senine operaator ei sobi omanikule, siis vahetab ta selle välja ja uus operaator saab võimaluse näidata, kuidas kogu „poltide maailma õnnelikuks teha”.

Nojah seda võiks seletada ka sedapidi, et vastavalt Põhiseadusele on kõrgemaks võimuks rahvas, järelikult on rahvas otsustanud midagi teha ühiselt ja millegi eest ühiselt maksta. Kui nüüd kellelgi läks selle konstruktsiooni lugemisel järg käest ära, siis kujutage jälle kord ette suurmaja korteriühistut. Kujutasite? Ühistus on niimoodi, et oma korteris laseme me remonti teha oma raha eest, tellides remonditeenuse, kuid koridoride värvimine, prügiveo, katuse tõrvamise ja lifti hoolduse tellime ühiselt, ühiselt kogutud raha eest. Vaat niimoodi nagu korteriühistu on prügiveo tellimisel ja trepikodade puhastamise osas tellija, nii oleme meie kõik ka avaliku teenistus/teenuse kliendid. Ja nüüd on juba lihtne, kui meie oleme kliendid, siis oleme meie ju kuningad. Teate ju seda vana ütlemist, et klient on kuningas? Nii, et olgem ja käitugem nagu Kunnid!

Nojah, vaadates eelkirjutatut, hakkasin ma kahtlema, kas korteriühistu näide olukorras, kus me oleme loonud prügiveoteenuse pakkumisel peaaegu loomulikud monopolid, mille määravad meile konkursi alusel kohalikud omavalitsejad on ikka õige. Teisalt veidi järele mõeldes, on korteriühistu ja prügiveo monopol just õige tänapäevase riigi(teeninduse) mudeli väike näide. Küsite, mis jama see nüüd siis olgu? Aga pidage hoogu, kui asetate korteriühistu asemele valijad, prügimonopolide asemele erakonnad/parteid, perioodilise riigihanke kohale valimised, siis saate …. Mille? Õige, meie riigikorralduse. Oeh! No see selgitus läks nüüd küll napilt korda.

Nii või teisti otsustavad omanikud nii operaatori palkamise, kui ka arengu põhisuunad valimistel. Kõik muu on omaniku tahtevastane tegevus, ka see, et tõstame makse. Muide see ei puuduta mitte ainult tulumaksu % tõstmist, selle tegemist astmeliseks või hambuliseks, vaid ka selliseid väikseid, piinlikult hiilivaid, kuid pidevaid „nihutamisi” – alkoholiaktsiisid, keskkonnatasud, autode käibemaks jne. Nendes tegevustes ei olnud kokku lepitud. Eriti inetuks teeb selle asjaolu, et nii nagu eluski, me võime omavahel kõiksuguseid asju kokku leppida, kuid see tähendab KOKKU LEPPIMIST, mitte DIKTAATI. Hädaseisundis (masu) on muidugi paljud asjad õigustatud, et ellu jääda ja selle eest tuleb ka tunnustada nagu „käigu pealt” käibemaksu tõstmine, pensionikindlustuse II samba „kunstlikusse koomasse” viimine jne., kuid see ei tohi muutuda igapäevaseks tegutsemisstiiliks. Seega kui keegi püüab „kohendada” riigieelarvet enese vaadetele kohasemaks pakkudes katteallikateks keset hooaega tulumaksu tõusu või teisi kavalaid maksutõuse, siis see on katse väärata omaniku tahet. Teil ei ole seda mandaati, selle mandaadi peate te omanikult taotlema … järgmisel üldkoosolekul. Ilma üldkoosoleku otsuseta on see … Just, just sanktsioneerimata pööre.

Nii, et kõik „öölaagrid” ja „mina tean kuidas teile head teha” on lõppkokkuvõttes bilanss Tüngühikutes Kuningatele. Meile.

 

Meie Kunnid

Kuidas peaksime meie Kunnidena toimima? Kõigepealt peaksime enese jaoks selgeks tegema, mida me oleme tellinud ja mida mitte. Asja mõte on selles, et teenindussektoris ei saa/tohi teenindaja ülbitseda teenuse tellijaga (sellist teenust pole talt tellitud) ja teiseks, teenindaja ei saa laiendade/asendada/muuta teenust, kui ta ei ole seda tellijaga enne kooskõlastanud. Sama põhimõte peaks kehtima ka avaliku teenistuse teenuse pakkumisel.

Peab märkima, et selline Kunni rolli sisse elamine on küllaltki raske, aga põhiline harjumatu. Peaaegu kogu meie ajaloo vältel on riigiaparaat olnud midagi võõrast, pigem repressiivaparaat, mingisuguste valitsejata huvide, nende püsimajäämise kaitseks ja nüüd järsku …. oleme ise kuningad. Oleme ise need kes tellivad muusika ja … oma huvide kaitse.

Oeh, ja ega ma sellega taha seda öelda, et peaks olema mingi müstiline rahvavalitsus, kargajad/kärajad/käratsejad või Novgorodi rahva WC või oli see vetse, aga paneme lihtsalt asjad oma õigele kohale, kes on kes ja miks. Siis on meil endal ka selgem ja turvalisem elada. Kuid peatähtis, siis on meil võimalik oma arengut õigesti ja jätkusuulikult kavandada. Seega avalik teenistus, kui meie, kuningate, poolt tellitud teenus on paigas.

Mingem nüüd edasi ja vaadakem kuidas me kõige tõhusamal viisil saaksime seda teenust hankida. Päriselus oskab enamik meist ja enamuses oma kulud ja tulud üpris hästi paika panna. Me teame täpselt millal ja missuguse auto või maja me saame endale osta või millal selline aeg kätte jõuab. Kui jõuab … kui ei jõua ei osta. Kuid riigi majanduse ja rahva heaolu planeerimisel tabab meid harilikult mingi müstiline võimaluste ülehindamise tunne. Selline omamoodi finantsiline kanapimedus. Justkui kõik oleks võimalik, keegi dr. Riik „köhigu rohkem pappi välja” ja ärgu närutagu. Kui ei jätku, siis tõstku makse. Ainult, et meie ise olemegi need maksjad. Seega lõpetagem müstika ja vaadakem asju/protsesse selliselt nagu need on … mitte nii nagu me tahaks. See tahtmine on ka tähtis, kuid see on vaid eesmärk, mille poole pürgid, mitte sündinud tõsiasi.

Targutusi:

Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998

Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”

Lk 114 „Ta oli suurepärane diviisiülem, kuid nüüd juhatas ta korpust, aga sõjaväes valitses halastamatu tõde, et on mehi, kes juhivad küll laitmatult rügementi, kuid ei tule brigaadiga toime, ja tublisid diviisiülemaid , kes ei saa korpuse juhtimisega hakkama. Seda pole võimalik ette arvata. Jääb üle ainult mehesse uskuda.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 195 „ Hiljem oli temast saanud politseinik ja aja jooksul oli ta pidanud tihti tegema kompromisse rumalate ülemustega, kuid ta oli suutnud taluda nii seda kui ka paljusid distsiplinaarmäärustikke, oma hinge kahjustamata.”

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

Lk 11 Peaminister pensionäridest „Tund ja kümme minutit! Nii kaua ei saa ma rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see rahutuks läheks. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”