Tore on kuulda rõõmsameelseid
sõnumeid. Need muudavad ka sombuse ilma justkui helgemaks. Nii loeme reipalt seitungist,
et kohalikud omavalitsused (KOV) saavad Dr Riigilt 2018-2021 aa. juurde 185
milj EUR. Vahva, kuid see pole veel kõik, sellele lisanduvad erinevad riiklikud
toetused. Näiteks: ainuüksi 2018. a huvitegevuse toetuseks 14,25 milj EUR,
lasteaedade õpetajate palkadeks 12 milj EUR, koolilõunateks 6 milj EUR,
matusetoetusteks 4 milj EUR, kooli tugiteenusteks 6 milj EUR, haldusreformi läbiviimist toetatakse
ühinemistoetusena kokku ligi 65 milj EUR. Väga muljetavaldav. Nagu
ennetähtaegsed jõulud oleksid saabunud. Dr Riik raporteerib uhkusega:
„Haldusreformi tulemusel tekivad ühtlaselt võimekad omavalitsused, mis suudavad
kõikjal üle Eesti pakkuda heal tasemel kohalikke teenuseid.“ Vaat niimoodi.
„Seepärast suurendamegi omavalitsuste finantseerimist hüppeliselt.“ Kui vidukil
silmadega kiiresti ja süvenemata lugeda on kõik hästi, kuid kui öeldut mõtestama
hakata, siis … Kogu see sõnajada tuletab meelde nutikat briti huumorit: „Kõiki
kabinetiliikmeid kutsutakse Väga Auväärseteks Džentelmenideks. Vaid kolm asja
on selle tiitli puhu valesti …“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides &
Tänapäev 2016). Mis asjad olid Dr Riigi
etteaste puhul valesti? Vanaema Marie oleks öelnud: “Kaeme perra.“
Jaga ja valitse
Kuigi peaksime alustama
algusest, ehk sellest kas haldusreform on toimunud või oli see vaid
järjekordne sõnajada, alustame siiski rahast, õigemini raha jagamisest. Tegelikult
suunas mu õigele teele ÄL selleteemalise kirjutise pealkiri: „Valitsus
jagab kohalikele omavalitsustele raha juurde“. Jagamine mulle meeldib, kuid
antud kontekstis pole tegemist
jõulukinkide jagamisega, vaid tegemist on
ju vana hea jaga
ja valitse printsiibiga. Või oli see valitse ja jaga? Mida see tähendab? Jagab raha? Kelle raha? Ja veel
juurde. Hüppeliselt. Mille eest? Mis asjad need KOV-d Dr Riigi jaoks on? Alaealised,
kellele antakse kommi- ja „kinuraha“? Pole ju, KOV on tähtis riigiehituslik
element. Seadus sätestab, et „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja
korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel
iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse
alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule
omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse
riigieelarvest.“ Selle järgi on KOV justkui iseseisev kahetasandiline
teenusepakkuja. Esiteks need teenused, mida ta ise pakub oma inimestele oma
teenitud raha eest ja need teenused mida ta vahendab olles Dr Riigile
alltöövõtjaks. Kumba teenusliigi jaoks Dr Riik raha „jagab“ pole arusaadav.
Palju teenuste vahendamine maksab ka ei tea. Kas nii palju kui vaja?
Millist kohaliku tasandi elu organiseerimise
vormi me tahame luua? Kas sellist kommionulikku hüppelise rahajagamiskasvuga
nagu: „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel
maal nagu keskaegne katedraal. (…) Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu
selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada (…)” Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meil
planeerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on
meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike
koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?” „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal
korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike
koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju
esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii,
et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga
kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.” („Parteijuht lahkub surma läbi“ Bo Balderson Eesti Raamat Tallinn 1995 lk 118). Nali
naljaks, kui just sellise variandi võime saada, kui lisame hüppeliselt raha
aegunud süsteemi.
Võrdusetud
võimalused?
Samas
on huvitav Dr Riigi äkkiärganud heldekäelisus KOV-de vastu. Kuidas nii? Kõik
sõltub võrdluses. Kas mäletate veel tervishoiuteenuste rahastamise kriisi? Seda
kriisi millest Dr Riik enese 215 milj EUR lõpuks välja ostis. Te ei saa aru mis
on KOV-del ja tervishoiul ühist? Väga lihtne, mõlemad on teenusepakkujad,
mõlemad on Dr Riigi alltöövõtjad, ainult et … Tervishoiuteenuste rahastamise
natukenegi õigemaks nihutamise eest pidid valdkonna esindajad pidama kaks
aastat raskeid läbirääkimisi, laua võitlust, kasutama hoiatusstreiki ja
streigihoiatust. Dr Riik ajas mitteläbirääkimistel kasvõi pinnu pikuti lõhki,
et oma tahtmist saada. Tegutses nagu kuri võõrasema. Kuid mille eest KOV-d raha
juurde „said“? Hüppeliselt! Summa on ju isegi suurem kui tervishoiusektorile
lisandunud raha? Teenusepakkujad ju mõlemad. Pole olnud mingeid läbirääkimisi
ja nüüd … Olge lahked. Mõistmatu. Oleks ikka tahtnud näha tõsiseid
läbirääkimisi: esiteks, milliste teenuste allhankijad KOV-d on, teiseks, palju
neile selle töö eest makstakse ja kas üldse makstakse. Oleks ju terve teemade
müriaad, mida läbi rääkida. Seni on väidetavalt aastakümneid vaikselt libistatud
Dr Riigi ülesandeid KOV-de tanumaale ilma piisava rahalise katteta. Nüüd oleks
olnud aeg teemad ja sisu läbi vaielda. Dr Riik ju ütles, et „haldusreformi
tulemusel …“ Seega kui oli haldusreform,
mida me küll ei märganud, siis oleksid ju pidanud tekkima ka teistsugused
suhted. Vähemalt arutelud. Või poleks? No muidugi võib pinnapealset tunduda, et
mis siin arutada on … KOV valimised on tulemas. Meie jagame ja valitseme, teie
võtke ja valige. Selline lahke kommionu värk? No eks sellel „jagamisel“ selline maik mann
on. Siiski valimised on vaid viiv ajakangas,
peatähtis on, et tegelikult pole meil suhted riigi eri osade, tasandite
nende vastutuste ja õiguste vahel nüüdisaegselt paigas. Me ei paku ega osta
teenuseid, me saame, jagame, korraldame, anname neid. Kas me saaksime sellesse
segadikku mingi selguse luua? Muidugi, alustuseks nimetame tegevusi nende
õigete nimedega ja saame ise ka aru, mida teeme, mida vajame ja palju see
maksab
Paakauto sündroom
Aegade
muutudes peavad ka ühiskonna, kogukonna ja perekonna tugistruktuurid sh
omavalitsus või oma valitsus, kaasas käima uute arengutega, neid toetama.
Tänase KOV-ide mudeli viga on selles, et
need pole majandamisüksused, need ei tooda tulu. Need vaid korraldavad
ümberjaotamist. Nagu pumbajaamad. Kuid selleks et midagi pumbata oleks on vaja
allikat. Kuid KOV-del pole ju korralikku
tulubaasigi, nagu rikkis veevärk, mis ootab paakauto saabumist. Nüüdne
„haldusreform“ , mis pole haldusreform,
liitis matemaatilise valemi järgi pumbajaama piirkonnad kokku ja … Paakauto
käib nüüd ühte kohta, see ongi kogu reform. Vahva. Kokkuhoid?
Pelk
liitmine. Suhtes majandusüksuste vahel jäid samaks. Nii ka nüüd. See mis toimub
on vaid hädavajalik liitmine, kuid haldusreform seda enam kohalike
omavalitsuste reform see kindlasti pole. Kui me Jüri ja Mari ühte majja elama
paneme, siis ei ole see ju perekond. Selleks, et liitmine muutuks reformiks on
vaja midagi enamat, on vaja reformida suhteid. Suhteid keskvõimuga, suhteid
KOV-ide vahel, suhteid rahvaalgatuslike külaseltside ja uute maailmadega.
„Kapitanismusest“
Usume
kõiksugu sõnajadasid a´la „tekivad
ühtlaselt võimekad omavalitsused, mis suudavad kõikjal üle Eesti pakkuda heal
tasemel kohalikke teenuseid“. Miks peaks tekkima? Ühtlaselt? Ja veel kõikjal?
Kes see tekitaja on? Liitmistehe? Kas me ei saa aru või ei julge märgata, et
nüüdisaegne, tulevikkuvaatav kohaliku
elu tasand vajab rohkem isetegemise komponenti ja vähem valitsemist.
Kohaliku elu tasand on vaja aidata uuele tasandile, isetegemise tasandile.
Selle stardikapitaliks oleks küll nõus jagama. Isegi lisaks ja hüppeliselt. Eh,
kuid meie põrutame uhkelt kokkupõrkekursil edasi nagu põeks raskekujulist
„kapitanismuse“ tõbe: „Samuti
on see näide sellest, kuidas juhid tihti ei märkagi seda mõju, mida nende
staatus ümbritsevatele inimestele avaldab. Seda fenomeni nimetatakse ka
kaptenismuseks – see on nii mõnigi kord surmavaks osutunud passiivsus, mida
meeskonnaliikmed näitavad üles siis, kui kapten on teinud ilmselgelt vale
otsuse. Lennuõnnetuste uurijad on korduvalt juhtinud tähelepanu kohutavatele
tagajärgedele, mis on põhjustatud kapteni selgest veast ja mida keegi
meeskonnaliikmetest ei söanda parandada.“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B.
Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008 lk 91)
6. mehe
sündroom
Dr
Riik teatab, et haldusreformi tulemusel tekivad ühtlaselt võimekad omavalitsused
mis suudavad kõikjal üle Eesti pakkuda heal tasemel
kohalikke teenuseid. See on iseenesest
hea uudis, et pakutakse heal tasemel kohalikke teenuseid, kuid … Millised on need
kohalikud teenused? Te ei oska, esimese „pauguga“ öelda? Ärge kurvastage, keegi
meist ei oska.
Enne kohalike teenuste nimekirja
arutamist, peame kaema milline on uute KOV võimekus teenuseid sh. kohalikke teenuseid pakkuda.
Mõtleme korraks mis toimus KOV-de liitmisel. Ühendomavalitsuste loomine oli
paratamatus, saame haldusüksused suuremaks
ja tõhusamaks. No muidugi on tõhustamisel ka oma hind, paljud probleemid
hakkavad „võrgust läbi lipsama“. Kui lähed merele tursavõrguga, siis kilu ei
saa. Lihtne. Nüüd on meie KOV-d teistsugune võrk, tõhustatud võrk, kuid see
tähendab, et tegevusi tsentraliseeritakse, inimesi koondatakse, võrgusilm läheb
suuremaks. Küsite no ja siis? Paberil näeb see hea välja kuid tooksin siinkohal
võrdluse kindral
Sir R. Shirreff käsitluse tõhustamisest
Bailey silla näitel: „Geniaalne asjandus. (…) Kandetalad kinnitatakse omavahel
poltidega ja iga tala kandmiseks on mõeldud kuus meest. Mitte rohkem, aga
kindlasti ka mitte vähem. Nüüd käisid kärpijad pioneerivägedest kalkulaatoriga
üle ja sundisid neid mehi vähemaks võtma. Niisiis on nüüd iga tala kandmiseks
jäänud viis tegevväelast, ja viiest ei piisa. Võib-olla jõuaksid nad mõne tala
ära tassida, aga mitte terve silla jagu.“ („Sõda Venemaaga“ Tänapäev 2017 lk
281). Edasi näeb poliitplaneering ette et 6. mees saab olema paberil olev
reservväelane, ehk kui on vaja kiiresti silda
ehitada, ei suudeta seda füüsiliselt teha. Viis meest ei suuda
tõsta suurt hulka talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele mehele.
Niisiis,
mida teha? Teades situatsiooni läheb komandör „ja palub, varastab või laenab
number kuue teisest tegevväeüksusest. Aga nüüd on selles teises üksuses juba
ainult neli meest tala peale. Korrutage see läbi kogu armee peale ja te
mõistate, miks ma räägin , et me oleme täiesti ära õõnestatud.“ Vaat samasugune
olukord tekkib ka ühend KOV-des, 6. mees (
siis ka 5. mees ja 4. mees) on puudu, mis tähendab, et ilma sisulist
haldusreformi tegemata (st KOV ja Dr Riigi, KOV ja külaseltside, KOV ja KOV
vahelised suhted ei muutu) „ei saa sild valmis“. Teenust ei ole, rääkimata
sellest et need oleksid ühtemoodi kvaliteetse ja veel kõikjal. Muidugi on sisulist haldusreformi ilma
üldplaanita, ehk riigireformita raske teha, sest me ei tea, mida me üldises
sidususe mõttes tegema peame. Kas me
teeme õigeid asju? Ups, võib-olla monteerime praegu meie ettekujutuste Porchele
jumakat „Belarussi“ ratast alla. Kui briti kindralil oli vähemalt paberil 6.
mees reservistina kirjas, siis milline võiks meie 6. mees olla? Võib-olla poel
niipalju talasid vajagi, äkki me ehitame
silda piki jõge?
Milliseid „talasid“ KOV-d
tassivad?
Niisiis, mis asjad on need kohalikud teenused? Üpris silmi avav oli Siseministeeriumi
tellitud uuring „Elanike rahulolu kohalike avalike teenustega“. Kuigi uuring on
rahuloluuuring, siis paljastab see väga selgelt, mida kohalikud peavad
kohalikuks teenuseks. Sellest ilmnes, et elanike hinnangul vajab kõige enam
parandamist sõiduteede, eriarstiabi, kergliiklusteede, ühistranspordi olukord.
Samuti perearstiabi, pangateenus, noorte huviringid ja huviharidus, lasteaiad,
korrakaitse, kultuuri- ja meelelahutusvõimalused, internet, toidu- ja
esmatarbekaupade kauplus, sportimisvõimalused, gümnaasiumiharidus,
erivajadustega inimeste hoolekanne, põhiharidus, apteek, hooldekodud ja koduhooldusteenused.
Oeh, kas te kujutasite ette et kohalik teenus võiks olla eriarstiabi? Või
pangandusteenused? Kas samasugune poliitveidrus, mida pealinn püüab panganduses
korraldada? Soosääre superpank? Meelelahutusvõimaluste parandamine kui
vallateenus, mis see on? Vallamajadisko? Supköögistrip? Meie kodanikena ei tea,
ei aimagi, milline neist peaks olema kohalik teenus ja milline Dr Riigi teenus?
Kuidas peaks KOV pakkuma eriarstiabi teenust , pangateenust või
esmatarbekaupluste teenust, kui KOV-il on õigus kehtestada: müügimaks, paadimaks,
reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks,
loomapidamismaks, lõbustusmaks ja parkimistasu. Neidki pole eriti laialdaselt
kasutatud. Lisaks laekub KOV-le osa füüsilise isiku tulumaksust ja maamaks. Kõik.
Sellest tulenebki, et „elanikkond“ ei oskagi aru saada, mis on
kohalik teenus, mis riigi kohustus, kõik on ühes pajas. Ühes pajas ja ühiselt
süüdi … milleski. Sellest lähtuvalt tulebki, et „elanikud“ ootavad KOV poolset
korraldamist ja Dr Riigi poolset rahastamist, enese panus … Mine võta kinni
milline see on lõputus ümberjagamise ahelas. Millele järgnebki kokkuvõte: „Kokkuvõtvalt võib öelda, et inimesed
on enamike omavalitsuse poolt pakutavate avalike teenustega pigem rahul“. Millega
rahul?
Jaamakorraldaja
Ega
seadusandja KOV-le eriti isetegemise rõõmu annagi. Vaadake kõik sõltub sellest,
kes maksab muusika eest. Nagu hoomasite on KOV maksubaas nirukene, ega
paadimaksuga sisemaal just paljut iseseisvalt ette ei võta. Kuid kas KOV ülesanne ongi millegi eest maksta?
Täpsemalt uurides tuleb välja, et polegi.
Vastavalt KOV korralduse seadusele on § 6. on omavalitsusüksuse
ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi
ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust,
veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist
planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja
linnatänavate korrashoidu. Korraldada antud vallas või linnas koolieelsete
lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude,
rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude,
tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need
on omavalitsusüksuse omanduses.
Kui
te panite tähele, siis KOV on selles mängus nagu jaamakorraldaja, kuid mitte
raudtee ega kauba omanik, tema ainult korraldab kuidas rongid st. Dr Riigi
jaotatav meie ühine raha liigub. Raha millega neid ülesandeid täita pole KOV-i
oma, KOV teeb lihtsalt teenustööd, allhanget, Dr Riigile.
Kas
sellest on jätkusuutlikuks tegevuseks piisavalt? Või vajame mingit uut mudelit?
Tundub küll. Meil on ju kogemus, kui Dr Riik evakueerus oma teenustega maalt
linnadesse. Dr Riigile järgnes kõik muu … linnadesse. Nüüd püüab Dr Riik
ametiasutuste küüditamisega olukorda leevendada, kuid tänases päevas on see
vaid veidrus. Nüüdne KOV-de liimin e on täpselt seesama evakueerumine, kuid
teises mastaabis. Et ennetada täielikku tühermaad, peame me pakkuma asemele
mingi teistsuguse kohaliku elu organiseerumise vormi. Muidu võime välja
kuulutada „Linnas kohtume rsk!“. Me
vajame kohustuste ja õiguste ümberjagamist, vajame seda, et oma valitsused
oleksid ise suutelised genereerima tulu, et neil oleks iseseisev maksubaas, et
nad saaksid ise otsustada ja Dr Riigiga läbirääkimisi pidada, kui nad võtavad
mingi Dr Riigi funktsiooni täita. Et vallal oleks vald (skand.
laensõna „v.” tähendas algselt võimu).
Juured
Tundub, et oleme „külanõukogutamisega“ unustanud kohaliku oma valitsuse algse mõtte.
Aga asjata. Mida siis vald oma algmõttelt tähendas : „Eestis tähendas v.
ürgkogukondliku korra lagunemise ajal arvat. mingit sugukonnavälist võimu ning
vastavat võimupiirkonda (skand. laensõna „v.” tähendas algselt võimu …). 17. ja 18 saj. tähendas v.
mõisapiirkonda, mõisale kuuluvat talumaad
koos seal elavate pärisorjadega (…) Baltimaade vallaseadusega (1866) kaotas
mõis haldusvõimu v-a üle” (ENE8).
Nii ongi, et oleme harjunud
paljude asjadega, kuid ei mäleta enam nende algset sisu või toimemehhanismi.
Nende ratsionaalne sisu on ununenud ja jäänud on vaid koormav, kuid
harjumuspärane väliskiht. Meenub üks
uurimus ahvidest, mil puuri keskel oli teivas banaaniga, kuid iga kord, kui ahv
tahtis vilja võtta, võeti ta külmaveejoaga maha. Lõpuks enam ei üritatudki.
Banaani kätte saada. Elementaarne, kuid huvitav oli, et kui puuri toodi uued
ahvid, siis vanad ise ei lubanud neid üles ronida. Katse järgmine faas oli
veelgi kõnekam, kui vanad välja viidi ja järgmiste uutega asendati, siis võtsid
juba nemad uusuued maha, kuigi nemad ei onud kogenud, ega teadnud, et
banaanipüüdjad veevoolikuga maha võetakse. Nad ei teadnud enam keelu algset
põhjust vaid seda, et posti otsa ei tohi ronida, täpselt nagu meie KOV-des on
kaduma läinus oma valitsemise mõte, teatakse, et peab olema, kirjutatakse, et
peab olema iseseisev, kuid on tegelikult riigi haldusüksus ja riigi töövõtja.
Oma valitsemise mõte on ununenud
See ei ole kohalik oma valitsus,
millele keskvalitsus paneb ülesandeid (nagu mõis) või millele riik annab raha nagu
sulasele, oma või omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Kes annab raha, sellel on
ka vald ja voli anda käske. Ehk niimoodi polegi tegemist enam oma valitsusega
vaid, tegemist on lihtsalt Dr Riigi käepikendusega, selle ülesannete täitjaga
erinevates Eestimaa osades. Riigimõis noh!
Uus alge
Vaheriigi aegne külanõukogutamine on
meie mõttemaailma jätnud ilmselt mingid kahjustused. Need kahjustused on just
sedalaadi, et keegi teine paeks midagi tegema ja keegi teine peaks meid aitama.
See on täiesti vastandkuvand sellest, mis on seni meid viinud edule: mida saan
mina ära teha, mida saame koos teha, ise teha. Heameel on, et sellised
kodanikualgatuslikud isetegemise alged on juba tekkinud. Selline ise tegemine
ja ise või kaasfinantseeritud projektide elluviimine võib olla uueaegse oma
valituse (lahku kirjutatult) mudeli üheks alustalaks. Oleme ju kuulnud nendest
tublidest tegijatest, kes ei lepi Dr Riigi taandumisega maalt ja on suletud
„mitteperspektiivse“ koolide asemele loonud enesefinantseeritud koolid, kes on
lahkunud kaupluste, postkontorite ja pangakontorite asemel kohalikke
teenuspunkte, millised ühildavad kõiki neid funktsioone. On ka projekte, milles
külaseltsid on algatanud teeehituse, elektroonilise side ja muid projekte. Kuid
edu nipp on olnud selles, et kuigi nendes projektides on tihtilugu kaasas ka
ärksamad KOV-d, siis algatus, tegevus ja vähemalt osa rahastusest on tulnud
just kohalike elanike poolt. On loodud lisaressurss. Nad on loonud kohaliku teenuse. Lisanud
heaolu ja kvaliteeti kohalikku ellu. Oma puurkaevu ehitamine on midagi muud kui
paakauto ootamine. Rõõmsam. Mõnnam
Nutikamad
KOV-id oskavad hinnata külaseltside ja "uute maailmade" initsiatiivi, nähes neid teatavat reservarmeed, 6. meest tala kandmisel. Nagu
märgitud, ärksamad KOV-d tänuväärselt panustavad sellistesse algatustesse. See
on ju lisaressurss, nii intellektuaalne kui ka rahaline. Kui me tahaksime saavutada paremat tulemust meie kõigi
jaoks, peaksime alustama pisiasjadest nn molekulaartasandist, kohalikust elust.
Liiga väike? Tahaks teha suuri asju? Vaadake ka mammut on molekulaarsüsteem st
et enne olid molekulid, mis moodustasid mammuti, mitte enne oli mammut ja siis
… Meiegi oleme kuidagi märkamatult eemaldunud sellest algtasandist ja
keskendunud suurprojektidele, kuid kas need projektid meile ka kasu toovad ?
Kui nüüd keegi "sõidab tekstist sajaga üle" ja talle jääb mulje, et omavalitsused (või oma valitsused) tuleks ära kaotada, siis pole ta asjast aru saanud. Kõik maailmas muutub nii sisult, kui vormilt, see ongi arengu eesmärk ja ühtlasi tagajärg. Maailm on nii palju muutunud, et ka KOV sisu, ende vastutus-õiguste tasand peab kaasajastuma. Väiksem maksubaas ja rohkelt kõbusaid vanemaid inimesi nõuab lihtsalt teistsugust koostöö vormi sh. väga suurt omaosalust ja omavastutust.
Lihtsalt KOV-de eelarvesse lahke kommionuna lisaraha pumpamine ei
paranda majanduse olukorda ega teenuste
kättesaadavust, vaid süvendab lõhet teenuse tarbijate, vahendajate ja
rahastajate vahel. Muide selleks et üks kord kommionu mängida tuleb kaks korda
kuri võõrasema olla, sellest ka valimiskampaania soovitus – olge normaalsed.(Muide, vahelepõikena te ju teate, et ka "kommionu" klientuur ei ole just õnnelik kontingent?,) Ja siingi on probleemi juureks see, et meil pole riigireformi põhja olemas, me ei tea mida ehitame. Nii teemegi tükikese siit, tülikese sealt, kuid kogumis raiskame vaid oma elujõudu. Kahju. Kui me korrastaksime KOV-de ja Dr Riigi vahelised suhted, tulubaasid ja
kohustused, et vähem oleks „kahepere koeri“ ning rohkem „peremehi“ oma tulude
vastutuse-õiguste üle, seoks sellesse omaalgatuslikud külaseltside initsiatiivi
ning kaasfinantseerimise, siis saaksime me küll kokku haldusreformi ning isegi
midagi kohalike omavalitsuste reformist.. Oleks ju mõnus.
J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016
Lk 153 „Nagu enamik 21 sajandi äri eripäradega, on ka
töötajatega nii, et vanad reeglid tuleb pensionile saata.
Nad (head töötajad) ei taha enam kuulekalt pilku maas hoida ja
lõpetada töötamist samas kohas, kus nad viiskümmend aastat varem alustasid.
Eluaegsed töökohad on elavate surnute teema. Sama hästi võid palgata zombi.
Tänapäeva parimad meeskonnaliikmed ihkavad kaasalöömist, iseseisvust, arengut,
proovilepanekut ja otsivad rahuldust. Ja tead mis? Kui sina seda neile ei paku,
võid olla kindel, et keegi teine pakub.
Kui sa ei suuda oma töötajaid ettevõttesse armuma panna, pole
lootustki, et mõni klient võiks sellest pisutki hoolida. Juhtmõte „töötajad on
esmatähtsad, kliendid teisejärgulised“ võib küll kõlada natuke pöörasena, aga
usu mind, see on ainus õige viis tagada pikk iga.“
Lk 170 „Isegi kui vestlus läheb hästi, on töövestlused kehv
vahend, millega saada teada, kas keegi on hea töötaja või ei. Vestlusel saad
teada vaid seda, kui hästi mõni inimene vestleb. Ja kui tema tööks ei kujune
just vestluspartneri amet, siis sellest eriti kasu.“
Lk 174 „Tööjuhend peaks olema nagu maakaart. See peab olema
midagi sellist, mis viib sinu ja su uued töötajad võimalikult kiiresti punktist
A punkti Suur Äri. See peab olema vinge nagu su koduleht ja kliendimaterjalid.
Sa pead selgelt ja põhjalikult esindama su nägemust, väärtusi, missiooni ja
kultuuri. Selline, et sa viiksid selle uhkelt koju oma emaga kohtuma: „Ema, saa tuttavaks, see on tööjuhend. Tööjuhend, see on mu
ema. Ma olen tõesti armunud.“
W R Trotter „Jäine põrgu“ Ersen 2013
Lk „
Hukkamise ametlikuks põhjuseks määrati „ 55 väliköögi kaotamine vaenlasele.“
(kindral Vinogradovist 44 diviisi komandörist, kelle diviis purustati, kuid kes
ise põgenes tankil lahinguväljalt)
Lk 313 „ Asi oli põhimõttes. Mannerheimi
arust oli allaandmine juba reaalsus, kui kindralid sellest räägivad.“
L. Kunnas „Sõda 2023 –Taavet“ Küppar & Ko
LK 105 „On kahte sorti ülemaid. Ühed, kelle
sisetunne räägib õiget juttu. Ja teised, kellel see puudub või valetab. Ma
tahtsin teada, kuma sorti sa oled.“
No comments:
Post a Comment