e-riik & ei-riik

Aeg-ajalt kuulutatakse meil välja sõnavõistlusi ehk sõnausi uute riigi ja ühiskonnaga seotud mõistete paremaks väljendamiseks eesti keeles. Aastatega on leitud mitmeid huvitavaid sõnu nagu: nuhvel,  juhind,  averus, mis võib-olla laiemale ringile midagi ei ütle, kuid ka taristu, kestlik, vabakond, millised on leidnud koha igapäevases keelepruugis. Tore, keel uueneb. Oma osa keeleuuendusse on püüdlikult andnud ka Dr Riik. Kuid  Dr Riik on lähenenud veidi teise nurga alt, püüdes oma sõnavõistlusel anda uut sisu  juba tuntud sõnadele. Raugematu hooga  tekkib eelarve arutelude käigus üha uus nominente mitte sõna vaid sõnasisu võistlusele. Harilikult me ei pööra sellistele veidrustele tähelepanu, kuigi peaks. Näiteks, minu konkurentsituks lemmikuks on maksude tõstmine ja uute kehtestamise uus sõnaseletus , et maksude tõstmine ei tõsta maksukoormust, maksukoormust tõstab MTA … hea töö! Vaat sulle lops. Väga huvitav sõnaseletus maksukoormuse tõusule, maksukoormus sõltub maksmaksmise distsipliinist, ehk kui me makse ei maksa, siis maksukoormus on madal. Saite nüüd, me ise, ausate maksumaksjatena,  oleme süüdi maksukoormuse tõusus. Seega maksukoormuse vähendamiseks laske Dr Riigil mõõdutundetult makse tõsta, kuid selle tasandamiseks  jätke maksud maksmata? No seda andis ikka välja mõelda. Palju õnne see sõnaseade on konkursi kindel nominent. Meie … Meie kõik istume vaiki, näpp suus ja imestame … vaikselt. Edasi, statsionaarsete riigikorterite ehitamise nimetamine  töökohtade mobiilsuse loomiseks – jälle vahva nominent.  Veel nominente? Aga palun, ega headel aegadel varude korjamist majanduse jahutamiseks defineerimine sõnasisukonkursil  ilmselt madalat kohta ei saavuta. Nii, et kõik, kes te endale varusid kogute halbade aegade vastu, … häbi teile, olete majanduse jahutajad. Olete pidurid. Samas on sõnaseadmise alal ka veel vajakajäämisi - eelarvetasakaalust sõnajada varjus väljahiilimist majanduse ergutamiseks defineerimisega peab veel vaeva nägema. Ei kõla veel suupäraselt. Ootame uusi elamuslikke sõnasisustusi.

Rahalipikuga sõna

Dr Riigi sõnasisukonkurssi võiks ju huumoriga suhtuda, sest meie pärisinimesed ju teame, et olenemata sellest, et Dr Riik nimetab punast ämbrit sinine saapaks,  jääb ämber ämbriks ja saabas saapaks. Olenemata poliitinimeste ilukõnest ja segastest sõnaseletustest ei saa ämbrist jalavarju, ega saapast veeanumat. Veidrus lihtsalt. Kuid sõnasisu ümbermuutmine pole alati nii süütu, mõnedel sõnajadade sisu muutmine ei ole lihtsalt õhuvõnge, need on valikud, kas minna hüvakätt või kurakätt. Neil valikutel on ka rahalipik küljes. Näiteks on Dr Riik paisanud  sõnakonkursile  uue kandidaadi, mille käigus e-hääletuse piiramine nimetatakse ümber valimiste  ühetaolisemaks muutmiseks. Vahva. Meie …  Meie  istume hämmelduses ja jälle … vaikides. Teada on andnud, et: «Mida pikem on hääletamisperiood, seda enam erinevad tingimused, milles valijad hääletavad. Seetõttu ei ole ministeeriumi hinnangul eelhääletamise aja pikendamine kooskõlas valijatele hääletamiseks sarnasemate tingimuste loomisega,». Oeh! Hea, ladus seletus, kuid mida see tähendab? Kuidas seda tõlkida?  Ma ei tea millise märgi see väljapoole saadab, kuid mul on tunne, et meid kui valijaid, peetakse täiesti tobujussiks. Valija poleks justkui suuteline seitsme päeva sees oma otsusele kindlaks jääma? Vaat kolm päeva veel, hädaga pooleks, võib  valija otsusekindlust usaldada, kuid seitse see on juba liig. Muidugi on ka võimalik, et poliitinimesed pole pärisinimestele võimelised üle kolme päeva inimlikku nägu näitama. Ei tea. Kuid teadmiseks Pilvepiirile, pärisinimesed vaagivad oma seisukohti neli aastat. Põhjalikult.  Tihtipeale nördides , vaadates näotut poliitkemplust tammsaareliku kõrtsmiku moel süljates kommenteerides, et litsid mehed need Vargamäe mehed, kuid alati teades mida või keda valida.  Valija oskab valida, kui on … keda valida, kui on poliitika, mida valida. Muidugi on raske valida, kui mäng käib briti huumori laadis: „Mina arvasin, et meil oli poliitika. Ma mäletan muide täpselt, et diskussioonides enne manifesti kirjutamist me otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 469) Ehhee, siis polegi midagi valida, on vaid poliittehnoloogia: üleelusuuruse näopildid ja häbitu ühekordne nänni pakkumine.

Enamik meist võib valida nii elektrooniliselt kui ka valimisjaoskonnas a´la kastis/kabiinis, tehes risti ruudu sisse. Oludes, kus me allkirjastame igapäevaselt lepinguid, teeme tehinguid jne usaldame me ju nende teenuste pakkujaid. Kuid hääletades ei usalda? Valides, tahame minna tagasi aega, mil palka maksis asutuse trellitatud kassaluugist kassapidaja. Veider. Selline suund minevikku tundub täieliku jaburusena. Valimiskabiin on varsti anakronism nagu nüüdseks on selleks saanud telefoniputka. Valikuvõimaluste vähenemine tekitab trotsi, kuid  see kes arvab, et ta ei lähegi valima, boikoteerides üritust ei saavuta loodetud tulemust. Loobuja teeb ikkagi valiku, kuid kehva ja passiivse  „Mittevalikud on samuti valikud. Ja need on seejuures vägagi kõnekad. Iga mittetegevus viitab paralleelsele tegevusele; iga mittevalik paralleelsele valikule; iga puudumine olemasolu.“ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 Lk 95).

„e-värgi“ hinnasilt.

  Teile tundub see imelik, et e-valimistel on küljes hinnasilt? Mõtleme veidi. Me oleme seoses uute e-värkide  juurutamisega loonud Eestist kordades suurema kuvandi, kui me tegelikult oleme, kuid e-valimised on e-riigi kuvandi lahutamatu osa. Enamgi veel, e-valimised on e-värgi kroonijuveel. Me oleme ennast soojendanud juba tükimat aega e-riigi maine paistel. Muide õigusega, sest sisenesime julgelt tundmatutele aladele. Olime esmaavastajad ja võitjad. Oleme oma julgusest saanud nii rahalist, ajalist, kui mainekasu. Kõrvalt vaadates oleme loonud justkui täiesti uue riikluse - e-riikluse: ID-kaartid, e-maksuamet, e-pangandus, e-tervishoid, e-piletid jne. Me võime e-värgiga endale loetud minutiga luua e-keskkonnas firma, minna reisima, suhelda sõpradega. e-värk on loonud tagasivõetamatu mugavuse, kuid mitte ainult, need lahendused on andnud meile tohutu hulga ainukest piiratud ressurssi – aega. Vaba või lisandunud aega. Teatavast aeg on raha, kuid mitte ainult. Tarbetutest tegevustest vabastatud inimese vabanenud aeg on hindamatu, sellele pole võimalik hinnasilti külge panna. Küll aga on võimalik panna hinnasilt kõige selle kaotamisele. Kuid e-värgil polle vaid rahaline ja ajaline mõõde, meie loodud e-värgiga oleme avardanud oma riiki läbi e-residentsuse ka ülemaailmseks.  Oleme e-riigina … maailmariik. Vahva. Üks e-riigiks olemise reklaamnägusid ongi e-valimised. E-valimised on e-riigi lahutamatu osa. Hindamatu osa. Muutused on pidevad: „Ajal, mil Gutenberg trükipressi leiutas, eksisteeris Euroopas juba tugev infotööstus. Tõenäoliselt oli tegemist Euroopa suurima tööandjaga, haarates enda alla sadu mungakloostreid, milledest paljud andsis peavarju suurele hulgale suurepärase käsitööoskusega munkadele. Iga munk töötas raamatraamatuid käsitsi ümber kirjutades koidust ehani, kuus päeva nädalas. Töökas, hea väljaõppe saanud munk suutis valmis kirjutada neli lehekülge päevas ehk kuuepäevase töönädala jooksul umbes 25 lehekülge. Aasta kogutoodanguks teeb see 1200-1300 käsitsikirjutatud lehekülge.Pool sajandit hiljem, 1500 aastaks, olid mungad, kelle koguarv Euroopas ulatus mõnede hinnangute kohaselt kaugelt üle 10 000, töötuteks jäänud. Nende asemele oli tulnud väga väike seltskond kunstkäsitöölisi.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk 115). Oot-oot, ega me juhuslikult Gutenbergi eelsesse aega tagasi ei ihka? 

…ja kvaliteetne  e-riik tulgu …

 Miski ei püsi paigal, kõik muutub, ka e-riiklus vajab pidevat arendamist, kontseptsioone, strateegiaid, investeeringuid. E-riik pole tasuta äpp, vaid kallis ettevõtmine. Hea, et ka e-inimesed ise on hakanud sõna võtma e-värgi teemal. Selgitama selle valdkonna spetsiifikat. Hiljuti on  prof A. Siibak ilmutanud e-rahva manifesti. See on mõistetavate põhimõtete kogum, kui üks piilar e-värgi kasutamise ja arendamise mõistmiseks. Manifesti juurde sobib hästi teise piilarina T. Tulva mõttekogum, et on vaja kokku leppida, millise e-riigi jaoks meil riigina tegelikult raha on.

Just, millised on meie võimalused ja valikud.  Kuhu siis maailm liigub: 2016. a. II kvartalis oli SA andmeil Eestis internetikasutajaid 87%. Tore. Peaaegu sama näitaja nagu sajand tagasi oli kirjaoskusega. Ups! E-värk ongi uus kirjaoskus. E-värk on isegi tähtsam kui kirjaoskus, see on sama tähtis kui tulirelva kasutuselevõtt, kõik need kes seda ei omanud muutusid omajate kolooniateks. Kas me tahame e-kolonialismi sattuda? Loomulikult mitte. Asi pole lootusetu, mõni meist veerib, mõni loeb juba soravalt uues e-kirjaoskuses, kuid  peatähtis on, et noorimates vanuserühmades on internetikasutus olnud pea sajaprotsendiline. Juba kümme aastat. Eks ole, uus kirjaoskajate põlvkond kasvab peale, nad ei teagi mis see paber on. No võib-olla vaid seda paberit mis on pisikeses ruumis konksu otsas rullis.  Nagu SA andmed näitavad muutub e-värk  järgmise paarikümne aasta jooksul pea 100%-ks, ehk kahandades e-valimiste osa kahandame me tuleviku osa enese valikutes. Kahandame tagasisidet, kahandame osalemist otsustamistes. SA andmed on tegelikult tagasiside sellest millist suhtluskanalit kasutatakse homme,  tagasisidet tuleb analüüsida:  “Eriti tähtis on kolmas järeldus: tagasiside analüüs osutab üsna varsti valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks“ lk 182). Ülbusest põhjustatud võimetuks tegev võhiklikkus on täpne diagnoos nüüdisaegsele Dr Riigi tegevusele.

Üksildaste võrgustus

Lihtsalt kõrvalepõikeks üks selgitus. Mõnele Pilvepiiril tundub, et e-keskkond süvenda lõhestumist. Kui kellelgi niimoodi tundub,  siis peaks ta enese … ümber programmeerima. Ilmselt on siiski rohkem ühendava keskkonnaga. Peame arvestama täiesti uue fenomeniga, et tehnoloogia ja  veebikeskkond on suuresti … üksildaste inimeste võrku seotud seltskond. Muidugi mitte ainult üksildaste, pigem on see võrgustik võimalus sidet pidada maailmaga. Mitte olla nii üksik. See on e-värgi helgem pool. Inimesed pole enam nii üksikud, kuid … see kõik maksab.

Maailm liigub e-värgi poole, seepärast ei tohi Dr Riik mingite isiklike hetkekasude nagu e-valimiste kahimine meie head turuseisu halvendada. Meie e-kuvand jahvatab meile iseseisvalt kasumit, meile tulevad erialaspetsid just seetõttu, et meil on maine, meil on lahe, meil on fan. Me teeme uskumatuid ja pööraseid asju nagu seesama e-hääletus, e-residentsus või eeltäidetud e-deklaratsioonid. Kuid kui me enam pole fan? Oleme muutunud igavhalliks ja  tööjõumaksude tõttu liiga kalliks? Kas siis meie e-värk areneb või lahkub siit? Seoses tööjõumaksudega tõdevad  suuremate IT-firmade juhid, et äri laiendamiseks tuleb luua üha rohkem töökohti teistes riikides, sest siin ei ole piisavalt töötajaid ja nende palkamine on liiga kulukas. Kui kasvupotentsiaali laiendamiseks liigutakse üha enam väljapoole ja see proportsioon pigem kasvab, siis on see meie majandusvõime erosioon. Kui asjade turu maailmas tulebki välja liikuda, siis e-värgi maailmas saame me kõike teha siinsamas. Turg ja võrk kohanevad vastavalt klientidele, Dr Riik … mitte

 e-riigi kaks probleemi

Esiteks, on kvaliteetse e-riigi pidev  arendamine kallis, see pole „tasuta“ äpp. Ka kommertsäpid pole tasuta, seal võtab ärimudel raha tarbijatelt lihtsalt varjatud moel. Eriti märgatav on see maksmine kui tegemist on Dr Riigi poolt pakutava teenusega, seal tuleb maksta teenuse eest meie ühisest rahast. Tuleb teha valikuid, fokuseerida tegevusi. Seepärast on märgilise tähtsusega T. Tulva arutlus selle üle mille jaoks meil raha on ja mille jaoks pole, ehk  on vaja kokku leppida, millise e-riigi jaoks meil tegelikult raha on. Täpselt samuti nagu on vaja kokku leppida, mitte kokku lappida, millise tervishoiusüsteemi, millise haridussüsteemi jne süsteemi jaoks meil tegelikult raha on. Teatavasti pole raha kunagi piisavalt. Kas teil on? Ei ole? Just. Sest nii kui teile tundub, et raha on küll, saate aru, et olete eksinud. Sama ka Dr Riigiga. Õige on, et keskenduda tuleb vaid sellele, mis on kodanikule oluline (päästeameti, häirekeskuse või politsei- ja piirivalveameti teenused). Tavatarbijana ei hooma me tihtipeale, et iga teenuse taga on uskumatult suur planeerijate, administraatorite, disainerite ja testijate töö. E-värgi teenus on kallis, sest see on töömahukas ja inimressurssi napib. Kunagi oli ka tulbisibula hind selline et võis Haagi kesklinnas maja osta. Kuid kõik muutub, kui mingi kaup muutub üldlevinuks. Kui meie õpetaksime oma lapsi I klassist programmeerima, siis  võiks maailm, vähemalt nende maailm, näha välja teistsugune. Seni … peame läbi ajama olemasolevaga, ehk kalli ressursiga. Seega valikud: igat avaliku teenistuse tööd ei peagi tegema kõige viimaste vilede ja tuledega, seda enam, et pole teada, kas sellel teenusel ka mingi sügavam ühiskonda teeniv mõte on. Väga vabalt võib see olla vaid ilutoode. Ehk nagu küsib T. Tulva: „Siin ongi paslik küsida, kas me riigina mitte ei ela üle oma võimete? Äkki me ei peaks e-riiki nii suurelt ette võtma, kui tänaseks on teada fakt, et raha ja inimesi meil tegelikult kõige jaoks lihtsalt ei jätku? Tegelikult pole küsimus rahas, vaid valikutes.“ Just valikutes, kuid kui strateegiat pole, siis pole ka valikuid on vaid vastandamine. Meie senine valik on olnud … vaikus.

Teiseks: on tähtis, see e-värk, milleks meil jõudu ja inimesi on, oleks kvaliteetne st.  kasutajasõbralik. E-riik peab olema selline et tädi Maali ja Vanaema Marie ka seda  kasutada mõistaksid.  Just kasutajasõbralikkusest jääb meie e-riigil veel vajaka, millest tulenevad ka hirmud nii e-valimise kui e-värgi vast üldse. Veel hiljuti oli suurmood, et ministeeriumid disainisid oma lehed kõik omamoodi ja … üha uuesti. Raha kulus ilutsemisele. Otsitavat leida sealt oli omaette kunsttükk. Praegu on lehekülgede üldkuvand  õnneks ühtlustatud, kuid ega millegi leidmine eriti kergem ole. Dr Riigi poolt pakutavad e-värgid pole mõeldud tarbijale, ei lähtu tarbijakogemusest ja filosoofiast vaid arvutiinimeste maailmast ehk: „ Meie räägime oma keeles, arvutisüsteemide keeles, mitte aga kliendi keeles. See on aga korraliku müügitöö kõige põhilisema reegli rikkumine.” (E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”  Goldratt Baltic Network 2001 Lk 60). Kui inimene saab aru, kuidas e-riigiga mugavalt  suhelda, siis ta seda varianti ka kasutab, kui ei saa, siis … nõuabki paberit. Kasutajasõbralikkus on e-riigi arengu mootor, sellesse tulebki investeerida.

Teateid tegelikkusest

 Riigikogu valimised või KOV valimised kõlavad mõisteliselt uhkelt, kuid me valime iga päev, teeme valikuid. Me oleme harjunud valima. Me valime eluaset, kaaslast, autot, juustu … See kõik on valik erinevate variantide vahel. Kuigi Riigikogu valimine kõlab kaunilt on see samasugune valikute tegemine nagu erinevate juustude vahel valimine. Valija teeb valiku nii ühel kui teisel juhul mingi brändi kasuks … või kahjuks. Seepärast ongi Riigikogu valimised peaaegu nagu kaubanduse hullud päevad, kuid ilma reklaamita tehingu toimumise ajal ja kohas. Tõin selle valiku motiivi sisse, kuna selle najal saab väga hästi aimu, kuhu maailm liigub. Nagu märgib  Credit Suisse'i analüütik Christian Buss (ÄP 16.04.17) on USA-s aasta algusest  poode kinni pandud rohkem kui 2008. aasta samal ajal, mil USAs oli majandussurutis. Põhjus on tema sõnul väga lihtne „Tänapäeva mugavus seisneb selles, et oled aluspesu väel kodus ning kasutad iPadi,“ Kui nüüd viia see konteksti SA uuringuga noorte netikasutuse kohta, siis … Miks nad peaksid tuleviku inimesed minema valima valimisjaoskonda, kui nad kõik teised valikud  teevad e-värgis? Piirates e-valimisi lülitame me osa inimesi, eriti noori,  välja valimistest, nende  tuleviku kujundamisest, luues ja kindlustades vanainimeste vabariiki.

Kroonijuveelide pantimisest

Kui me eitame hetkehuvidest või mõistmatusest e-lahendute positiivset külge, siis anname vale signaali oma inimestele, et e-teenustel polegi tulevikku. Teiseks on see signaal ka maailmale. Sellele maailmale, kus meie „aktsiad“ e-riigina on ülikõrged. Meie e-riigi maine ise toodab meile kasumit, isegi siis kui teised meis juba mööda vuhavad. Sellistes olude kahida e-hääletust on nagu kuldmune muneva kana tapmine. Mõttetu ja kallis. Veelkord, e-hääletus on e-riigi kroonijuveel, see on teenuste teenus, sellest lahti öeldes ütleme, et meie teenused pole midagi väärt, et me ise ei usu sellesse. Vaat niimoodi. See, mis mõjutaks meie edenemist ilma näppu näpu pele löömata, hakkab meie arengut pärssima. Nii, et küsimus ei ole pelgalt selles kas Volli või Malle saavad järgmiseks neljaks aastaks sooja tuppa riigipalgale. e-riigi kuvandi säilitamine ja edasiarendamine on  meie jaoks eksistensiaalne, kas me oleme eesminejate hulgas või järeljõlkuja.

Uus riik – ei-riik

Siinkohal muutub  R Rebase Tuulelohel väljaöeldu mõte, et: „Mis on meie suur eesmärk täna? Meil ei ole avalikus tajus kokkuleppelist Eesti lugu“ üha tähtsamaks.  Mõtlete, tühja sest loost, tajust ja kokkuleppest, peaasi, et saaks hästi elada. Nii need asjad ei käi, hästi elamine tuleneb mingi eesmärgi saavutamisest. Rahulolust selle eesmärgi saavutamisest. Kui eesmärki ei ole siis hakkabki juhtuma … ei-riik. Sõnaliselt kasutab Pilvepiir jätkuvalt e-riigi sõnakuju, kuid sisult on tegemist juba uue riigiga, ei-riigiga.  Kõike eitatakse, sest pole ühtset eesmärki: ei põlevkivienergeetikale, ei Jordaania investeeringutele, ei karusloomakasvatusele, ei Reidi teele, ei RB-le, ei tuulikutele, ei metsaraiele, ei miljardilisele  puidurafineerimiese tehasele, ei Patarei müügile, ei elektriliinidele … EI, EI, EI! Palju õnne, saimegi ei-riik saigi valmis, kuid … Millest me elama hakkame? Mis meile head elu jahvatab?

Minu auväärt emakeele õpetaja rääkis meile põhikoolis loo kuidas J. Liiv kirjutas tüütu, pühendust nuiava imetleja  värsikogusse: „Oh oleks mina näinud, kui sind tehti, oleks mina hüüdnud, ärge tehke!“ E-värgi kahimise katsete peale ütlen – ärge tehke. Valige tulevik. See on valikute küsimus, kas me tahame e-riigiga minna edasi või ei-riigiga tagasi. Meie valik, kuid ei-riigil on üks põhimõtteline viga – ei riiki ei tule investeeringud, ei tule andekad inimesed, ei ole arengut, ei ole tulevikku.  „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 45). Alati on küsimus valikutes. Valimises … mitte paberis.

Targutusi:

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 32. „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”

Lk 35 „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhtelist vähenemist.”

Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016. 

Lk 163 „3500-3000 aastal e.m.a. leiutasid sumeri geeniused süsteemi, mille abil oli võimalik andmeid ka mujal kui vaid peas töödelda ning mis oli mõeldud just selleks, et tulla toime suure hulga matemaatiliste andmetega. Selle sammuga vabastasid sumerid oma ühiskondliku korra inimaju piirangutest ja rajasid teed linnade, kuningriikide ja impeeriumide tekkeks. Sumerid leiutatud andmetöötlussüsteemiks oli kiri.“ 

M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016)

Lk 22 „Tema manifest on nõnda kergekaaluline. Et pudenes laiali juba  kampaanianädalaga. Ta pole ühtegi uut ideed välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda see riik tegelikult tahabki?“

H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017

Lk 77 „Viies maailmas, arutas Bismarck, oli alati parem olla kolmel poolel. See hõlmas peadpööritavat seeriat osaliselt kattuvaid, osaliselt vastuolulisi liitlaseid (…) mille eesmärk on anda teistele suurriikidele – välja arvatud lepitamatu Prantsusmaa – suurem huvi töötada koos Saksamaaga kui liituda selle vastu.“

„Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal. Kui riik, kelle julgeolek sõltub sellest, et ta toob esile geeniuse igas sugupõlves, seb endale ülesane, millega ükski ühiskond ei ole kunagi silmitsi seisnud.“

„Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi kahe kontrollimisega.“