Elame
kummaliselt duaalsel ajal. Ühest küljest taodeldakse kõige (peaaegu
sündsusetuseni minevat avalikustamist) ja läbipaistvust, teisalt püütakse
kõikvõimalikke (normaalseid) andmeid salastada. Seda ühel ajal. Nagu tahaks
korraldada üheaegselt nii parem, kui pahempoolset liiklust? Ühe hingetõmbega
nõuame näiteks kõigi inimeste tulude avalikustamist ja samas ei julge enam
avaldada konverentsiosalejate nimekirja, kuna need on privaatsed isikuandmed.
Püha
müristus, konverentsi osalejate nimestik tundlik isikuteave? Kas see on
salajane konverents? Või osavõtt on salajane? „Espioonid“ konverents? Absurd. Ei
tea, kas see tuleb meie heitlikust meelest, ihast maailma kõiki suurtepoiste
trende järele ahvida või kaalumisvõime
vähenemisest. Muidugi tuleb trende tähele panna, kuid kss kõiki tobedusi just
isiklikult järele peab tegema, selles kahtlen sügavalt. Küsimus on pigem
äratundmises, millal õige ja hea õpetus/käitumine/trend läheb üle totruseks.
Just seda kaalumisoskust meil napib, sest me ei ole endale selgeks teinud paljude
meile seni tundmatute protsesside teoimemehhanisme. Me ei tunne seda piiri, mil
hea asi läheb üle halvaks või väga halvaks asjaks. Psühholoogid
B Schwartz ja A Grant väidavad, et tegelikult käivad kõik asjad, millel on
vähegi mingit tähtsust, tagurpidi U järgi. „Pole olemas midagi, mis oleks
täielikult hea. Kõigil positiivsetel kalduvustel, seisunditel ja kogemustel on
hind, mis väga suureks kasvades ei tasu enam ära“ (M Gladwell „Taavet ja
Koljat“ Pegasus 2015 lk55/56)
U-kõverad on
kolmeosalised: vasak külg , kus rohkem tegutsedes läheb asi paremaks, keskpaik,
kus rohkem tegutsedes ei anna midagi juurde ja parem külg, kus rohkem tegutsedes lähevad
asjad hullemaks. „Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini
nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad
natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme
klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on
paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem,
ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on
kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis,
kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga
lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see
hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“
Hinnete
väljapanek kui saladus.
Meie
oleme oma protsessides ilmselgelt selles halvas, kolmandas faasis. Asjast sain
aru siis kui koolide spordivõistluste tulemuste kohta hakkas liikuma arvamus,
et spordivõistluste tulemused on … tundlikud isikuandmed – seega salajased.
Kummaline, üle püksivärvli rippuvat pekki demonstreerib inimene täiesti
avalikult, kuid spordivõistluste tulemused (ripub kangil kui märg pesu) olgu
salajased? Kõigi palgad olgu avalikud, kuid hinded salajased? Isegi Õiguskantslerilt
küsiti arvamust spordivõistluste nimekirja kohta (Sic! Küsijaks oli koolipsühholoog.
Kui psühholoog peab õigusinimeselt küsima arvamust hinnete avalikustamise või
mahasalgamise kohta, siis … Tundub, et ühiskonnas on midagi väga paigast ära,
kui normaalsuse üle arutavad psühholoogid/juristid võtmes, et kas normaalsus on
ikka lubatav või võiks selle ära keelata.). Õiguskantsleri sõnul
peaks hoiduma kooli spordipäeval osalenud õpilaste tulemuste nimelisest
avaldamisest. Selline info võib saada kiusamise ajendiks ja tingida halva
kohtlemise. (15.10.19 Delfi). Seega salastame, aga … Sellel lool on ju ka
teine pool, loomulik pool, ehk võistlusi korraldatakse selleks, et välja
selgitada parimad (mitte halvimad, eesmärgiga neid kiusata). Need võitjad
jäävad ju ka sellisel juhul tunnustamata. See on juba halb, väga halb - nagu
luureohvitseri auraha, meeldiv kodus (üksinda) peegli ees vaadata, kuid ilma
üldise tunnustuse ja aupaisteta. Milleks siis üldse võistelda? Kogu selle
mõttetu ülereageerimise ja ülereguleerimise juures on muidugi seegi iluviga, et
õpilased ise teavad niikuinii millised hinded või tulemused kellelgi on. Muide,
niipalju kui mina mäletan, siis pandi hindeid ikka selleks, et õpilased saaksid
ennast võrrelda teistega, mitte et hinded võrdsustaksid õpilasi. Võrdlus ongi
see, mis paneb pingutama. Lõuatõmbamine pani ka pingutama, no kaua sa ripud
nagu märg pesu. Endal oli piinlik. Tuli harjutada. Küsimus polnud selles, et
rippujaid oleks narritud (võib-olla küll aasiti) või kiusatud, vaid selles,
eneseuhkus pani pingutama. Järgi jõudma. Mööda rebima. See ongi ju võistluse/konkurentsi
mõte. Kuid ei esiametnikud püüavad tupsu-nunnu tehismaailma luua, mis pole
kooskõlas tegelikkusega.
Mõttejada mõttetusse
Mõtleme
natukene, milline tupsu-nunnu maailm välja näeks? Seega spordivõistluste
tulemused – saladus? Mis edasi? Salajased spordivõistlused? Individuaalne
sooritus, sirmi taga? Miks? Selgitus: kehv sooritus tekitab õpilastel stressi. Ja
nagu õiguskantsler selgitas siis „"Laste
edasijõudmist ja õppeedukust peegeldavad andmed on õpilase isikuandmed, millele
juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt õpilase eraelu puutumatust.
Seetõttu peab kool tunnistama hinnetega seotud teabe asutusesiseseks
kasutamiseks mõeldud teabeks. Kuna spordipäev on kehalise kasvatuse osa, tuleks
spordipäeva tulemuste avaldamisse suhtuda samamoodi nagu ülejäänud õppetöö tulemuste
avaldamisse.“ Seega õpilase hindeid ja muud edasijõudmisega seotud infot on
õigus teada vaid lapsel ja tema vanemal või eestkostjal. Saladus läbipaistvas
maailmas? Ei sobi nagu kokku
Salastress
Nüüd saan ma ka aru, miks tahetakse põhikooli eksamitest
loobuda. Liiga isiklik värk. Sellise mõttemudeliga edasi minnes on täiesti
loomulik kihk lõpetada põhikooli
eksamid, sest sellest tuleneb õpilaste stress. Oeh, kuid tähelepanu … kogu elu
ongi üks suur stress. Kool pole ainuüksi (kasutu) faktituupimine, vaid eluga
toimetuleku, teistega läbisaamise, võrgustike loomise ja stressitalutavuse
kasvatamise aeg. Treening eluks. Või peaks kasutama salastressi mudelit? Eee …
nagu salapuss? Halbade tulemuste salgamine ongi nagu salapuss, ei aita olukorda
parandada, kuid kõik teavad, kes … libastus. Ebaõnnestumine on ebameeldiv, kuid
õnnestumiste loomulik osa, kui kogu aeg oleks vaid õnnestumised, siis me ei
oskaks õnnestumist ära tundagi. Ei oskaks ka ennast teistega võrrelda ega oma
pingutusi suunata. Mina tegin ühe suvega
neliteist eksamit ja … jäin ellu. Võib öelda, et harjusin ära. Eksamite
tegemisega. Kõlab nagu Silicon Valley juhtlause „Ebaõnnestu varakult,
ebaõnnestu tihti, ebaõnnestu edasi“ Just see viimane edasipoole liikumine ongi
tähtis. Järgmine kord õnnestusin esimese korraga, sest olin teinud järeldused,
treeninud … ajumusklit. Normaalne,
kasvatasin stressitalutavust ja esinemisjulgust (isegi kui ma teemast midagi ei
teadnud). Ülikoolis oli semestreid, mil tuli teha kuus täiseksamit ja kümmekond
kirjalikku arvestust. Eh, kasvatasime veelgi keskendumisvõimet ja … kunstimeisterlikkust.
Need ained, mida me õppisime … Oot-oot, aga milliseid aineid me õppisime?
Polök? Teadvusetu kommunism? Marksistlik filosoofia? Täidisained. Peale selle
olid ka mõningad kohustuslikud „põhiained“, mille süvateadmisega polnud samuti elus midagi peale hakata. Hm, mina isiklikult ei mäleta kuuest
semestrist statistikast ja kolmest eksamist mitte poolt pudrunuiagi. Kuid seda,
kuidas eksamit teha nii, et tulemust kirja saaks, õppisime me küll. Me kõik
õppisime. Mis on aga tähtis, siis see, et eksamid sundisid meid õppima ja
pingutama või … toime tulema, isegi seal, kus esmapilgul oli positiivse tulemi
saavutamine pea võimatu. Treeningu värk.
Muide ajuteadlased on kindlaks teinud, et „Metsloomade ajud olid
15-30protsenti suuremad, kui nende kodustatud liigikaaslastel. Ilmnes, et külm ja halastamatu maailm sunnib
metslooma pidevalt õppima. Need kogemused panid ka nende ajud väga erinevalt
toimima.“ „Sama lugu on ka inimestega. (…) Aju toimib nagu muskel: mida enam
tegevust sel on, seda suuremaks ja keerulisemaks see võib muutuda.“ (J. Medina
„Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 65/66) Ehk teistpidi öeldes, kui aju
ei treeni, siis (aju)muskel vastavalt ka kahaneb. Me ju ei taha, et meie järelpõlv
oleks kui lötakas broiler? Kõik ju kujutame ette, et kui nad just kotkaks ei
sirgu, siis tubliks vaba(mõtlejaks) siblijaks ikkagi saab. Miks me teda siis
broileriks kasvatame? Kummaline.
Kotka
paratamatus
Ilma selle
teadmiseta, et eksamid ja võistlused on möödapääsmatud, kui talve tulek, ja
selleks tuleb valmistuda, ei varuks keegi küttepuid ega kasukaid. Milleks?
Teadmiseta, et „ilma ei saa“, kaob nii mõnelgi õppuril, kes muidu enese
„läbi veaks“ igasugune stiimul õppimiseks ja edu saavutamiseks. Võib arvata et
see „haigus“ tabab ka osasid õppureid, kes praegustes tingimustes
kvalifitseeruvad järgmisele tasandile. Inimene on teatavasti oma olemuselt
laisk, nagu ütles Vanema Marie: „Kui inimene jookseb, kuid saab kõndida, siis
ta kõnnib, kui seista siis seisab, kui istuda siis istub, kui lamada, siis
lamab.“ Vanad inimesed ärge enese laiskuse ja juriidiliselt segipööratud
maailmapildi pärast meie laste tulevikku kihva keerake. Redelit pidi ülesse
ronimiseks, peavad sellel olema võimetekohased pulgad, millest ennast
järgmisele tasandile tõugata/vinnata. Vaadake, teema millest ma olen valmis
pikalt ja kirglikult rääkima on eelnimetatud statistikaeksamid. Kuigi ma ei
mäleta peast (ja miks peakingi) statistilisi pooleteist leheküljelisi valemeid,
tean ma kuidas statistikat „tehakse“ ja mida üks või teine tulemus näitab.
Kõike seda ma ei teaks, kui ma ei oleks pidanud eksamiteks valmistuma ja neid
sooritama (muide eksamite edukas ja õigeaegne sooritus kindlustas semestriks
stipendiumi ehk iseseisvuse).
Isegi
tuupimisest on kasu … kunagi
Tuleb
välja, et see mida eksamite ajal pidasin mõttetuks, osutus lõppkokkuvõttes
siiski tarvilikuks elust arusaamiseks. Kui ma neid eksameid poleks pidanud
tegema, siis vaba valiku juures poleks ma õppinud (süvendatult) statistikat.
Ütleme, et pole minu kirg, kuid … Ma
poleks saanud aru (ja tundub, et enamus ei saagi aru, kuna pole õppinud või ei
mäleta) miks justkui ühtede ja samade asjade kohta tehtud küsitlused nii
erinevad on. Peavadki olema, puht tehnoloogiline küsimus. Ma ei sattu
paanikasse ega eufooriasse, kui kaks agentuuri annavad erinevaid tulemusi, sest
neil ei ole mitte erinevad tulemused vaid erinev paneel, metoodika ja valik. 2+2 on ikka neli, kuid 2 ja 2 võib
olla hoopis 22. Lihtne. Pealegi tean ma kuskohalt midagi otsida, kui midagi on
vaja täpsemalt teada. Statistika põhiväärtus ei ole mitte momentülesvõte, vaid
aegrida: mis muutub, miks muutub? Muide, iganädalane pidukondade
populaarsusküsitlus on pelk meelelahutus, mitte pidukonna tegelik võimekus ega löögijõud.
Siit jõuamegi selle tõdemuseni, et tähtis pole see, mida sa õpid, vaid mida sa
omandad. Tuupimine vs. sünteesija analüüsioskus. Ehk „Tsiteerides
Thoreaud, ütles Buffett: Mitte see ei loe, mida te vaatate; loeb see,, mida
näete.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk
172)
Analüütilise
kaalumisvõime hääbumine
Mida
on teinud meiega tuupimisteadus ja Vaheriigi käsutäitliku meele edasikandumine
(et mitte öelda geneetilise mutatsiooni tagajärg) näemegi tänapäeva
mugavusotsustes ja teiste pealt (suurriigid) mahaviksimise harrastamises.
Loomingulisus ja analüüsivõime on üldjuhul jäänud kängu. Selle tulemus ongi
üleüldine võrdsustamine, mitte ühiskondlikult võrdsed võimalused, mida
rohkendavad isiklikud pingutused vaid võrdne saamine ilma isikliku pingutuseta.
Ainukene isiklik pingutus on tänapäeval nõuda „õiguseid“ ja soosustusi endale,
kohustusi ja karistusi teistele.
Nagu
mainitud, on praegune pidukondade reitingu mõõtmine meelelahutus, mitte teadus. Neil ei ole mingit
väärtust. Uurida, milline on iganädalane
reiting on sama kui võrrelda, milline on selles kuus sprinterite
paremusjärjestus … rahva arvates. Medaleid jagatakse soorituse eest olümpiamängudel,
mitte mängudevahelisel aja rahvahääletustest lähtuvate reitingute järgi. Tähtis on sooritus. Sooritus eksamil,
sooritus valimistel. Kuid selle asemel on inimesed suunatud üksteise peale
kituma ja oma suutmatust peitma tundlike isikuandmete sõnajada varju. UPS!
Võib-olla peaks Pilvepiirile kandideerijate nimekirja ka salajaseks
kuulutama, sest tegemist on ju isikuandmatega? Tundlike isikuandmetega.
Tundlike inimeste tundlike isikuandmetega. Püha müristus, minnes seda jada
mööda edasi peaksime ka valimiste tulemused salastama, sest väga piinlik on
saada kolm häält. Tundlik teema ju! Isiklik ka. Jaburus? Muidugi. Aga 3A
spordivõistluste tulemused on ju salajased, isikuandmed ja mida veel? Nüüd
põrutaksid tipupoole juristid kohe lauda trumpässa: „Kas tegemist on ebavõrdse
kohtlemisega?“ või „Tegemist on põhiseaduse räige rikkumisega!“ Mnjah ja nii
see demokraatia alla käiski.
Paremaks saamise tahte murdmine
Seega,
kas meie valik on salajased olümpiamängud, salajaste sooritustega?
Avalikustamata tulemustega? Või valimised, salajaste tulemustega? Kuna
valimistsükkel on sarnane olümpiamängudega, kus parim saab au võimete ületamise
eest ja mittevõitja osalemise eest (mis samuti võib olla võimete ületamine),
siis kas ka olümpiamängud tuleks teha salajaseks? Piinlik lugu kui teivas
pehmeks osutub või vaim närtsib?. Absurd? Kuid eksamitulemuste ja spordipäeva
tulemusta mittesalgamine on täiesti normaalne? Ei ole, see on ülehooldus,
vanade ülereageerimine. Me pole esimesed, kes sellesse võrdsuslõksu langevad. S
Thilo („Soovmõtlemine Lk 78) on kirjeldanud Saksa
kogemust: „Sellist raskelt mõistetavat hoiakut saab seletada võrdsuse
utoopiaga: soovitakse vältida õpilaste tasemevahe nähtavaks saamist, milleks
kõigepealt langetatakse nõudmisi ja seejärel – langetatud nõudmised ei viinud
soovitud tulemuseni – takistatakse erinevuste mõõtmist.“ „Aastal 2015 üritas
Prantsusmaa sotsialistlik valitsus kaotada kakskeelseid klasse Euroopa ja muu
maailma koolides. Haridusminister Najat Vallaud-Belkacem ei eita, et seal
õpitakse väga hästi saksa ja inglise keelt. Aga talle ei meeldi, et sellest on
kasu vaid 155-le lastest. (…) Tema arvates on parem, kui kõik õpivad vähem ning
mingi väike vähemus ei saa õpitu kaudu elluastumisel teiste ees edumaad.“ „Selline
võrdsuse ideoloogia vorm on täiesti utoopiline, kuna esiteks on selle eelduseks
reaalsuse eitamine ja teiseks saab see oma kujutletavat õigust kinnitada vaid
sellega, et raskendab reaalsuse tunnetamist või teeb selle täiesti võimatuks.
Sellist käitumist nimetan ma utoopiliseks ignorantsuseks. Minu arvates on
sellest nüüdisaja poliitikas saanud üks tähtsamaid juhtmotiive.“
Kokatädi, põline diskrimineerija.
Meil
ongi maad võtmas üldine (ja avalik) mentaliteet, et paremaks saada on justkui
häbiasi. Salajas tahab igaüks (või vähemalt enamus) olla parem, mis on ka
loomulik. Milleski oleme me kõik paremad, kuid tihtilugu ei tunne me oma
paremaks olemise ala ära ja püüame trügida sinna, kus me iialgi ei saa
parimaks. Sellest ka see tahtmine, pidurdada neid, kes omal alal (õigel alal)
on tipud. Me pelgame paremaks olemist, isegi häbeneme seda. Kuid see ei ole
normaalne.
Näide
võrdsusest või demokraatia enesehävituslik grimass, kui juhid ei suuda mõista
demokraatia ja võrdsuse filosoofilist sisu. Ilma filosoofilist sisu mõistmata
läheb demokraatia üle vaid reeglite täitmiseks ehk diktaadiks ehk diktatuuriks.
Mu enda lemmikuks võrdsustamisrindel on (PM 8.10.12) artikkel „Rootsi see koolikokal
keelati hea söögi tegemine ära“ Rootsi Faluni koolikokal keelati ise leiva
küpsetamine ja rikkaliku köögiviljavaliku pakkumine, sest seda peetakse
ebaõiglaseks, et teistel koolilastel pole juurdepääsu nii maitsvale söögile. Faluni
koolikokale Annika Erikssonile öeldi, et tema toit on lihtsalt liiga hea,
kirjutab Local. Tema kooli õppurid on harjunud värskelt küpsetatud leiva ja 15
erineva köögiviljaga lõuna ajal, kuid nüüd on need head ajad möödas.
Omavalitsus käskis koolikokal menüüd muuta, kuna teistes koolides ei saa
õpilased sama hästi süüa ning see pole nende suhtes õiglane. Samuti ei vasta
senine menüü kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud nõuetele. «Püüame teha
kollektiivse pingutuse, et parandada koolitoidu üldist taset ja püüame tagada
kõigile samaväärse toidu,» rääkis kohaliku koolitoidu eest vastutav ametnik
Katarina Lindberg. Ametnik ei olnud kursis Erikssoni kulinaarsete saavutustega
ega teadnud, millist pahameelt see otsus tekitas õpilaste ja vanemate seas. Koolikoka
sõnul ei too tema erimenüü mingeid lisakulutusi omavalitsusele. Erikssoni sõnul
on tema töö pakkuda õpilastele söögikordade ajal erinevaid valikuid. Kuna kõik
toidud ei pruugi kõigile sobida, siis püüab ta pakkuda erinevaid köögivilju,
mille seast valida, aga ka kana, krevette ja veiseliha. Nüüd on köögivilja valik vähenenud poole
võrra ning Erikssoni küpsetatud leiva asemel pakutakse poe oma.“
Vabadus
olla … nautleja
„Inimesed on mõnikord imestanud, miks lubab
meie ülemkohus ühel või teisel grupil marssida paraadil, kuigi see on kõige
provokatiivsem asi maailmas, ja nad kannavad loosungeid, mis solvavad üht või
teist gruppi,“ rääkis Kerry. „Põhjus on, et see on vabadus, sõnavabadus.
Ameerikas on sul õigus olla loll, kui sa seda tahad. Ja sul on õigus ennast
teistest lahti öelda, kui sa seda tahad. Ja me lubame seda. Me saame sellest
kuidagi üle. Tegelikult arvan ma, et see on väärtus. Ma arvan, et see on
midagi, mille eest võidelda. Tähtis on, et oleks sallivust öelda, et sul võib
olla teine seisukoht.“ Delfi 27.03.13)
Nii, et nende vähestega, kes tahavad olla
topskid, see ongi nende ülim väärtus, siis peame me sellest kuidagi üle saama
nagu … ameeriklased. Ameeriklased võivad endale seda luksust lubada, puht
mastaabi küsimus. Kuid meie ülesanne on see, et luua keskkond, mis ärgitaks
inimesi leidma see „miski“ eneses, milles nad on head ja mis neile meeldib ( ja
mis oleks enam-vähem seaduslik). Ilmselt on suur osa inimesi sattunud õppima ja
töötama sellistesse valdkondadesse, mis neid ei huvita. Enamgi veel, nad lausa
jälestavad seda, mida teevad. Enamusel pole ka vedanud nii nagu minul Vanema Mariega,
kes ütleks: „Mõtle see töö/õppimine enda jaoks huvitavaks“. See juhtliin muutis
minu elu. Suhtumise ellu. Või arvategi, et tahtsin saada arveametnikuks? Ei
arvanud ära. Tahtsin saada …. Kuid kui
mõelda töö/õppimine enda jaoks huvitavaks, siis peab seda tegema mingi teise,
ebatraditsionaalse nurga alt, vaatama uuest lähtepunktist. See ongi põnev, sest
vaadates mittetraditsionaalselt näed ja koged hoopis uusi võimalusi. Maailm
pole enam hall ega igav paik. Kui
seostada need tulemused veel mingi teise valdkonnaga, siis … Puhas nauding. F Johansson („Medici efekt“ Pegasus 2008 Lk 2) on kirjeldanud
mis juhtub, kui erinevad valdkonnad ja erinevad vaated kokku saavad: „(…) kui
sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid
kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma
sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias
toimunud silmapaistvast loomingupurskest.
Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas
erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele
teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased,
poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal
leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja
distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines
uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn
loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum
periood.“ Lugu on selles, et sellist „uut maailma“ on vaja luua kogu aeg, muidu
pole tegemist uuenduslikuga vaid kivistunud arengusetusega.
Astudes
ristmikule …
Vaadake
te ei saa lihtsalt astuda ristmikule, te peate selleks olema ette valmistunud,
muidu jääte progressi igaliikuri alla. Tänapäeva eluviis nõuab meilt
konkureerimisvalmidust, pidevat kiiret analüüsi ja sünteesi. Kõik (vähegi
tasuvad) töökohad, projektid, grandid põhinevad konkursil ehk eksamil. Me peame
oma noored selleks ette valmistama, valmistama neid süvaanalüüsijateks, kiirsünteesijateks,
toimetulijateks, pidevaks kohanemiseks üha kiirenevas maailmas. See uus
situatsioon ongi stressirohke, kuid kui mõelda see protsess enda jaoks
huvitavaks, siis on see positiivne stress. Need, kes tahavad luua ninnu-nännu
maailma rikuvad meie noorte konkurentsivõime. Küll aga peaks väga
tähelepanelikult vaatama, mida üldse õpetada, kuidas õpetada ja millised „täidisained“ prügilasse saata. Broilerikasvataja
mentaliteet, ole vagusi ja tarbi võimalikult palju, tapavad meie kotkad. Prr!
Broilerid on puuris, nemad ei astu ristmikule. Õigemmini ei astu nead kuskile.
Niisiis,
kas keelame olümpiamängud? Või treenime edasi. Eee, treenime edasi ja kasvatame
ajumusklit?
Targutusi:
J. Webb „Mitte midagi“ ÄP 2013
Lk 201. „“Mitte miski pole muutumatu, mitte miski pole lõplik,
kõik on ajutine.“ Lihtsamalt öeldes – niipea kui sa mõne teooriaga ära harjud,
tuleb keegi lagedale sellest paremaga. Siiski unustatakse sageli ära, et
teooriast on kasu ka siis, kui need õiged pole. Levinum teooria ongi just selle
pärast levinum, et see kirjeldab reaalsust teistest teooriatest paremini.“
J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014
Lk 28 Aju kasutab 20% kogu keha energiavajadusest, moodustades
kehakaalust vaid 2% „Kui aju on täielikult tööle rakendatud, siis kasutab ta
enam energiat koe kaalu ühiku kohta kui täiskoormusel reie nelipealihased.
Tegelikult ei suuda inimaju samaaegselt kunagi aktiveerida enam kui kaks
protsenti oma neoronitest. Kui see näit ületatakse, ammendub glükoosivaru nii
kiiresti, et te minestate.“
Lk 39 „Ökosüsteemid on karmid, nad purustavad elu sama kergesti
kui toetavad. Teadlaste hinnangul on 99,99% kõigist kunagi elanud liikidest
praeguseks välja surnud. Meie kehad, aju kaasa arvatud, läksid kaasa igasuguse
geneetilise kohastumisega, mis aitas meil ellu jääda. See asjaolu üksnes ei ole
tagapõhjaks kõigile aju toimimise reeglitele, vaid selgitab ka, kuidas meist
said maailma vallutajad.“
„keskkonna julmusest võitu saamiseks on kaks viisi: te muutute
kas tugevamaks või targemaks. Meie valisime teise viisi. Asjaolu, et selline
füüsiliselt nõrk liik võis planeedil võimust võtta mitte skeletile muskleid
vaid ajule neuroneid lisades, tundub äärmiselt ebatõenäoline. Aga me saime
sellega hakkama (…)“
No comments:
Post a Comment