Uus väeliik: Pealekaebajate Maakaitsevägi?

Paul Romer rõhutab rekombineeriva innovatsiooni vajadust: „Majanduskasv toimub alati siis, kui inimesed võtavad ressursi ning korraldavad need ümber nii, et väärtus kasvab. (…)Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatasa hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: sedalaadi metaideid leitakse“ (E. Bryjolfsson, A. McAfee „Teine masinate ajastu“ post_factum lk 102)

Süsteemi allakäigu mudel

Rekombineeriv innovatsioon lähtub asjade/nähtuste/tegevuste uutmoodi kokkupanemisest, kuid see eeldab avatust ja vaba mõttelendu. Üldjuhul tapavad regulatsioonid vaba mõtlemise. Mis vaba mõtlemist saab olla, kui kõik on ümbritsetud regulatsioonidega? Sellest murdepunktist algab süsteemi allakäik. Kui iseotsustamise ja vastutuse soon läbi lõigatakse, siis kasvabki peale almuseootajate ja kaeblejate lärmakas kogukond. Ja muidugi kui on kaeblejad, siis tuleb luua ka kaebamisvõimalused … kuhu vaja. Üpris pelutav on, et pea igal asutusel on mingi vihjetelefon või äpike, kuhu saab kõige vähemenergiakululiselt teada anda, kui naaber ei meeldi või keegi kõvera pilguga vaadanud on. Me oleme kaugenenud loomulikust keskkonnast ja asendanus slelle kaebeõiguse keskkonnaga. Nagu Keskkonnainspektsiooni pealik asiselt tõdes, et varem maainimesed teadsid, et s*** haiseb, nüüd … Kulutab inspektsioon palju ressurssi üha tundlikumate inimeste kaebuste kontrollimisele (PL 6.05.19). Inimesed lihtsalt ei tea enam, et ess haiseb ja püüavad essuhaisu mahendada kaebamisõigusega.

Kituma, kaebama, pealekaebaja … igaks juhuks. See muutub trendiks nagu osadel Ameerika hõimudel pea lamedaks koolutamine, Aafrikas poolemeetrise kaela kasvatamine võrude abil või Vanas Hiinas jalgade kängitsemine, saavutamaks võimalikult väikest jalalaba. Mõtlete, et oh rumalaid? Ei tegemist oli ajastuomase moega, Kujundati ilu ideaali. Meie oleme samasugused nagu kõik meie eellased, tekitame trendi ja pärast imestame, miks kõik nihu läks (kael ei kanna, pea valutab, kiirust pole). Te ei saanud sellest paralleelist aru? Mille poolest erineb  poolemeetrise kaela kasvatamine võrude abil üha suurenevate keeldude ja käskude hulgaga meie ühiskonnas? Ei erinegi, mõlemad on ebaloomulikud ja tekitavad edaspidi toimetulekuraskusi. Kui pikkkaelalt ühel päeval võrud maha võtta, siis on ta abitu, (ilmselt peab kahe käega pead üleval hoidma), kuid sama kehtib ka meie kohta, kui Dr Riik kõike reguleerib, käsib ja karistab, siis momendil mil Dr Riigil selle süsteemi ülalpidamiseks võhm välja läheb (ja see läheb ilmtingimata), siis ei tule kõigereguleeritud inimesed enam loomulikus ja loomingulises keskkonnas hakkama saada. Eh, kaotavad pea. Just seepärast on päramine aeg küsida, kas ka meil on mingid lihtsustusmeetmed? Või kasvatame oma poolemeetrist kaela kahemeetriseks? Hakkame kaelkirjakuteks?

Pealekaebamise koolitus

Me elame vastandlikus maailmas, ühest küljest peaksid paljud andmed olema avalikud, et oleks võimalik laialdane rekombineeriv innovatsioon, kuid teisalt salastame andmeid mis on naeruväärne. Kui ühest küljest isikuandmete kaitsmine on kiiduväärt, siis selle tegelikkuses regulatsioon muudab kaitsmise tobeduseks. Võib-olla see polegi tegulatsiooni süü vaid meie enesetsensuur, eneseregulatsioon, enesealalhoiuinstinkt, sest kui konverentsi korraldajad ei julge enam osavõtjate nimesid kirjutada vaid piirduvad „igaks juhuks“ vaid Firma nimega, siis on regulatsiooni mõte regulatsioonis eneses kaduma läinud. Regulatsioon kui vahend töötab bürokraatliku eesmärgina.

Hiljuti juhtusin kokku üha tavalise ettevõtjaga, kes oli tulnud järjekordselt kursuselt. Samas polnud see ettevõtja mingi suurkaupmees ega ülivahendaja, selline väiksemat sorti isetegija. Enesetäiendus on üks väärt ja lugupidamist väärt ettevõtmine tänapäeva kiirelt muutuvas majanduskeskkonnas. Kuid kõigi nende koolitustega on niimoodi, et selles on nii huvitavat, tarblikku, igavat tühitäidet, kui ka „moekaupa“. Peale õekeste Sündsus ja Usaldus eksimist danskemetsa ja mehkeldamist Suure Kurja(hundi) endaga on koolituste üheks stamteemaks rahapesu tõkestamine.  Hm, justkui tarvilik ja asjalik näpunäide. Meeldetuletuseks ja tähelepanemiseks kindlasti kõigil tarvilik teadmine. No, et oskaks tähele panna.

Kuid siinkohal oli uuelaadne see, et ettevõtjad said teada, et nad peavad igast neile formaalselt teada saanud sellelaadsest ilmingust teatama … kuhu vaja.  Nüüd siis ettevõtjad teevadki … mida vaja ja loovad enese kaitseks ja Bürokraatia Moloki nälja rahuldamiseks hulgaliselt dokumendivorme, milles nende koostööpartneritelt nõutakse enese pesu- ja plahvatuskindluse deklareerimist. Tundub, et Dr Riik on loomas Koputajate Maakaitseväge, uus „Mielke Vabariik“ on sündimas? (Erich Mielke SDV riikliku julgeoleku minister (Stasi) alates 1957 a.) . Kõik peavad kõigi kohta ette kandma, kas nad teavad midagi või ei tea. Igaks juhuks, nagu tervisekontroll, et enesele nakkus külge ei jääks. Kuid kõige selle tulemuseks on tõsiasi, et protsessid majanduses muutuvad aeglasemaks, ebatõhusamaks ja tootlikkust kärpivaks.

Enesekaitse

Ärge arvake, et ma kaitseksin mingit rahapesu. Ei, see on selgemast selgem, et rahapesu on mitte ainult taunitav, vaid vastavalt karistusseadustikule ka karistatav. Kuid selle järelevalve peaks jääma professionaalsete organisatsioonide pärusmaaks, mitte sõltuma üldisest pealekaebamisinnukusest. Isegi mitte innukusest vaid lausa sellele kehutamisest. Sellisel kehutamisel on kolm+  tagajärge. Esiteks suurendab see administratiivset koormust … kõigile, nii neile, keda see oht (või võimalus) puudutab, kui ka neile, kellel pole sellst aimugi ja kes sellega kokku ei puutugi. Teiseks, suurendab selline regulatsioon ametkondade töökoormust, sest koputatakse "nii igaks juhuks", kui ka selleks, et konkurenti administratiivvõimudega välja kurnata. Kui arvestada isikuandmete kaitse regulatsioonist arenenud ettevõtjate enesekaitselist (enesealalhoiu) abinõusid, siis toimub see nii dokumanttalne enesekaitse, kui ka igaks juhuks tegutsemise vormis. Kolmandaks, loob see väära, uinutava õhkkonna, justkui kõik olekski korras – kõik ju valvavad. Parafraseerides Fridrich Suurt siis „kui kõik valvavad, siis ei valva keegi“. Kolm+ on kõige kahjulikumate tagajärgedega, see  harjutab kodanikule juurde moe igaks juhuks ette kanda naabri/koostööpartneri tegevusest.

Tehniliselt – ajatapja

ÄL 14.04.2019 selgitab  advokaat, et rahapesu tõkestamise reeglid muudavad igapäevase äri keerulisemaks „Viimase aja arengud rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamisel on näidanud, et isegi pangad, kelle finantsvõimekus võrreldes nö tavaettevõttega on märkimisväärselt parem, on raskustes kõigi neile esitatavate nõuete täitmisega.“ Regulatsiooni vastuvõtmine kabinetilaua tagant vaadatuna on ilmselgelt tarvilik ja asjalik, ainult, et … Kasvuhoones võib igasuguseid imeasju kasvatada, kuid maastikul pidevas olelusvõitluses need reeglid ei toimi. Õigemini reeglid toimivad, kuid söögitaimed surevad välja, umbrohi, mille vastu regulatsioon kehtestati lokkab edasi. Meie regulatsioonid on nagu mahapõlenud metsa valvamine, kuigi püromaan toimetab juba järgmise kuhja kallal.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse baasviga on selles, et väga suur hulk ettevõtjaid on määratletud "kohustatud isikuteks". Kohustatud isik peab seaduses sätestatud rahapesu tõkestamise nõudeid järgima, kohaldama seadusest tulenevaid hoolsusmeetmeid ning tegema palju muudki. Seaduse nõuete rikkumine toob kaasa märkimisväärseid karistusi. Kellele? Pesijale? Ei, „hoolsusmeetmetesse“ hooletult suhtujasse. Regulatsioon on hakanud elama iseseisvat elu, muutes regulatsiooni kui vahendi eesmärgiks.

Regulatiivselt on loodud võltsturvalisus. Dokumentiide järgi on kõik tehtud, kuid …Tädi Maali kes peab Siku-sortsi-soos muruniidukipoodi ei tea poolt pudrunuiagi, et ta on kohustatud isik, et tea peab, et tal on kohustus, et … Tema teab, et ta peab ellu jääma, ja kui keegi tuleb ostma murutraktorit, siis pole tal õrna aimugi, et tegemist võiks olla riikliku taustaga isikuga või varisikuga ja ta peaks võõra „üles andma“ ja ostust keelduma. Oeh, selline regulatsioon on nõme. Sama nõme on panna maakler Ljudat aru saame, et kui ta vahendab suvilamüüki ääremaal, mille hind on 12 000 EUR, siis … igaks juhuks peab ta teatama? Midagi? Kuhugi? Jaburus. Kui eluvõõras peab olema, et kehtestada nõue „Kohustatud isik kehtestab protseduurireeglid, millega tõhusalt maandatakse ja juhitakse muu hulgas käesoleva seaduse § 13 kohaselt koostatud riskihinnangu raames tuvastatud rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud riske. Protseduurireeglite täitmise kontrollimiseks kehtestab kohustatud isik sisekontrollieeskirja, mis kirjeldab sisekontrolli süsteemi toimimise, sealhulgas siseauditi ja vajaduse korral vastavuskontrolli rakendamise korda, kus on muu hulgas kirjeldatud töötajate kontrollimise kord.“ Külapoele või väikeettevõtjale? Sellises „bisnisis“ ei tehta  hulka vajalikumaid  analüüse ja auditeid vaid elatakse päev korraga. Talupojatarkusest. Tal pole aimugi, kuidas koostada „juhendit, kuidas tulemuslikult kindlaks teha, kas tegemist on riikliku taustaga isikuga või kohaliku riikliku taustaga isikuga või isikuga, kelle suhtes rakendatakse rahvusvahelisi sanktsioone, või isikuga, kelle elu- või asukoht on suure riskiga kolmandas riigis või riigis, mis vastab käesoleva seaduse § 37 lõikes 4 nimetatud tingimustele“ Ta isegi ei aima, et on olemas selline loom nagu riikliku taustaga. Miks tal peakski olema? ;See mis on kohane SuurPangale-SuurPahale (ja pole jõukohane isegi neile nagu eelnevalt kuulsime) pole kohane väikeettevõtjale. See on groteskne et mitte öelda kriminaalne regulatsiooniäpardus. Dr Riigi vastutustundetu eneselt kohustuse äralükkamine.

Potentsiaalsed kurja tegijad

Lihtsalt meeldetuletuseks, mullu andis SA teada, et Eestis on 158 000 majandusüksust. „Kaks kolmandikku tegutsevatest majandusüksustest moodustasid äriühingud (66%), füüsilisest isikust ettevõtjaid oli 15%. Mittetulundusühinguid oli tegutsevate majandusüksuste koguarvust 17%. Riigi- ja omavalitsusasutusi oli nii nagu ka varasematel aastatel alla 2%.“ Töötajate arvu järgi oli ettevõtteid, kus oli 250+ töötajat 186, 50-249 töötajat 1172, 10-49 töötajat 6548 ja alla 10 töötaja 123 744 ettevõtjat.

 Niisiis hoolitsedes „puhta raha“ eest, muudame me haavatavaks suure osa kaupmehi ja teisi asjatajaid. Ehk loome juurde kurja tegijaid. Mida me siis saavutame? Kas rahapesu väheneb sellega? Vaevalt, see leiab vaid uusi vorme, kanaleid ja mooduseid. See on samamoodi nagu me mõne mängusõltlase pahede pärast küsime igalt õnneloosi ostjalt pildiga „dokustaati“ või seepärast et vastutustundetuid laenuvõtjaid (0,001% elanikkonnast?) kaitsta lõhkilaenamise eest pidime igast järelmaksu pakkuvat putkat käsitlema kui „panka“, milline annab laenu. Ülehooldus on kõige selle nimi. Täiesti selge, et kui Dr Riik käsitleb kõiki kodanikke, kui sõimejõnglasi (potentsiaalseid kurjategijaid), siis sellise lapsehoidjariigi me ka saame. Ups! Vabandust saime. Vaadake, me ei suuda kogu inimlikku rumalust ja ahnust riiklike regulatsioonidega tasandada. Kõik katsed kõiki kõigi eest kaitsta (ka iseenda eest) lõppevad range riikliku regulatsioonisüsteemiga ja sellest kasvava dotalitarismiga. Meie teiega peame õppima ise hakkama saama ja oma valikuid tegema.

Administratiivne koormus

Administratiivse koormuse tõusu saame tavakodanikena tundma igal sammul, kuid ÄL 14.03.19 artiklis „Pangad on Taanis politsei rahapesukahtluse teadetega üle ujutanud“ toob ilmekalt välja ainuüksi pankade poolt tekitatud lisakoormuse järelvalveorganitele. Eelmisel aastal saatsid pangad 26 403 rahapesukahtluse teadet (43% kasv) … sinna kus vaja.  2015. a. tehti „vaid“ 9124 teadet. Lumepall on pandud liikuma. Või on see hoopis majanduslik lumelaviin?  „Danske Banki rahapesuskandaal on pangad nii ära hirmutanud, et viimase kolme kuni viie aasta jooksul on palgatud tuhandeid pangatöötajaid ainult rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitluseks. Taani justiitsminister lubas, et tänavu võetakse rahapesuga politseisse võitlema juurde 30 töötajat.“ Niisiis pangad on võtnud juurde tuhandeid ja politsei kümneid rahapesusõdalasi, mis muudab kogu süsteemi järjest aeglasemaks ja kallimaks. Küsimus on vaid selles, kas andmate vähesuse asendamine andmete paljususega aitab probleemi ravida või vastupidi, uputab tegelikud „pesumasinad“ hunnitusse informatsioonilaviini.

Kuid see mis toimub Taanis on vaid laviini algus. Kui lisada sellesse meie uued rahapesu vältimise reeglistikud, mis loovad Pealekaebajate Maakaitseväe võrgustiku, siis jookseb süsteem kinni.  Tuletagem meelde  Agatha Christie  mõttekäiku, et mõrvu on kõige paslikum peita mõrvade sekka. Huvitav-huvitav mida tehakse selle infolaviiniga, kui kõik majandusringkäigu osalised seda teavitamisnõuet hakkavadki täitma saksa täpsuse ja eestlasliku innukusega? Tundub, et sellisel juhul peaksid pooled inimesed töötama rahapesutõrje sõduritena ja pooled pealekaebajatena. Kes väärtusi loob? Ahhaa, saite aru? Loojaid enam polegi, on vaid valvurid, pealekaebajad ja ümberjagajad.

Tegelikkus on selline, et kui uus teavitussüsteem on loodud, siis need keda sellega püüda taheti on juba asunud uude metsa elama, tehes oma kurikavalusi täies rahus, sest kogu ühiskonna ressurss on aheldatud juba mahapõlenud metsa kaitsmisse. Vandenõuteoreetikud võiksid selle mõõtepojukese peal välja mõelda mitmeid arenguid selles suuna, et kas lauskitumine oli SuureKurja eneste järelvalvemasinate kinnijooksutamise idee või Bürokraatia kõike kontrollimise ihalus ehk administratiivne rumalus. Meenub üks Skandinaavia järelevalvepealiku kirjeldus, kus talle laekus menetluses ühelt osaliselt 4 m3 paberdokumente kõikvõimalike tühipaberitega. No, et otsige … kui leiate midagi. Kindlasti oligi, kuid … Millised olid tarvilikud, millised segavad? Juhtum soikus menetlustähtaegade umbe minemise tõttu. Kõik. Palju teavet, kasu ei tühjagi. Muidugi on tänapäeval arendatud eelkõige terrorismi, kuid seejärel ka konkurentsi, maksunduse, rahapesu jne. valdkondades välja töötatud algoritmid, mis tuvastavad ohuolukordi lähtudes nii formuleeringutest kui muudestki näitajatest, kuid siingi on omad piirid.

Kafka lapselapsed

Mis aga põhitähtis, siis praktika kujuneb enamasti selliseks, et iga uus regulatsioon koormab ebaproportsionaalselt ja –mõistlikult tavakodanikku, kuid suured „Pesumajad“ töötavad edasi muutes vormi ja nime. Kauaaegne sõber rääkis isiklikust pangakogemusest, kui rahapesu polnud just kõige populaarsem teema. Nimelt oli ta ostmas üht vana suvilaronti ning pangast oli vaja teha ülekanne. Kuna sõber oli palgatöötaja, siis Panka settis tema igakuine töötasu/pension. No selge see, et vaid palgatööst oleks jäänud väheseks, kuid kuna ta oli saanud hiljuti ka väikese pärandusetombu, siis oli „rondi“ raha koos. Tore. Kuid Pangas tekkis tal  täiesti Kafkalik kogemus. Pangaametik (ilmselt alles tööle tulnud), püüdes ülipüüdlikult täita kõiki äsja loetud regulatsioone, pidi ta vigaseks piinama küsimustega kuskohalt see raha pärit on. No tule seesamune sealtsamusest appi, kui  kontole laekub igakuiselt töötasu (ja niimoodi aastast aastasse), kuskohalt see siis pärit peaks olema? Ja pühdevahe, pärandus? Kuskohalt see pärit on? Miks saite päranduse? Kes pärandas? Lõpuks tundus sõbrale, et Pank kahtlustab teda eaka sugulase mõrvas, kui mitte milleski hullemas. Lõpuks täideti mingi tobepaberite rida ning ülekanne sai tehtud, kuid sõbra meel oli must. Kõik see „kottimine“ ja kontrollimine toimus ajal, mil dansekmetsas käis pidu ja pillerkaar, pesumasinad huugasid miljardites. See lugu tuli meelde, kui kuulsin koolituselt tulnud ettevõtjat, reeglid kehtestatakse liiga hilja ja valedele tegevustele ning õigused analüüsiks ja sekkumiseks püstitatakse valesse kohta. Muidugi tavaliste inimeste, tavaliste tehingtegijate „kottimiseks“ (nagu minu sõber) ning bürokraatliku tühikargamise õigustamiseks need kõlbavad, kuid tulemused saavad olema nigelad. Meeldetuletuseks, tänapäeva sõdu ei võideta maakaitsevägedega vaid professionaalsete kõrgtehnoloogiliste ja treenitud meeskondadega.

Tuleb välja selleks et professionaalsele järelvalvele ei antud ei õigusi ei riistu danskemetsaga võitlemiseks peame meie nüüd, nagu karistuseks, astuma kui üks mees maakaitseväkke. Koputajate Maakaitseväkke. Läheme massilise asendustegevuse teed

Tegelikkus on selline, et Dr Riik maandab  oma administratiivse suutmatuse ja valed strateegiagad väikeettevõtjate peal. Regulatsioon on selline, et lubab rõhuvat enamust väikeettevõtjaid vahele võtta. Oot-oot, kuid mis oli regulatsiooni eesmärk? Kas oma pahaaimamatuid ettevõtjaid, kes niigi taluvuse piiril toimivaid, lõksu meelitada ja neist kurjategijaid teha? Ei olnud ju? Millist kasu me saame kabinetitarkuses välja mõeldud regulatsioonist, mis lööb mitte rahapesu vürste vaid aluspesu müüjaid?

Kolm+ on kõige kahjulikumate tagajärgedega, see  harjutab kodanikule juurde moe - igaks juhuks ette kanda naabri/koostööpartneri tegevusest. Kas me sellist …

Institutsionaalsed kaebajad

 „ Juba tsaariajast saadik oli Venemaal olemas tugev „funktsionaalsete“ pealekaebajate traditsioon: talumees kaebas kohalike võimukandjate, mõisnike, ja teiste peale neist kõrgema võimu esindaja juures, süüdistades neid korruptsioonis, vales majandamises, maksudest kõrvalehiilimises või milleski muus sarnases. Sellele traditsioonile omistatakse isegi  demokraatlikku või õigusriigile asjaajamisega võrdne staatus ning seega neutraalne või isegi pigem positiivne väärtus. Kommunistlikul ajajärgul elas see traditsioon katkematult edasi ning koguni elavnes nõukogude võimu „viljastavates tingimustes“.“  (J. Gieseke „Mielke Kontsern“ Olion 2006 lk 106)

Mentaalne kahju

Teisalt tekitab selline lauskpealekaebamise nõue mingil ühel alal väärtushinnangute muutust kogu ühiskonnas. Soomes oli 90 alguse äga arutelu selle kohta, et kas on ikka moraalne  teha kaebeliini narkorahade osas. See arulelu vertikaalriigist äsja väljapääsenule tundus kuidagi veider. Muidugi tuleb teatada kuhu vaja ja … Mida siin arutada? Kuid ilmnes, et tegemist oli väärtusahela ühe väga tähtsa lüliga. Kui ühe tegevuse osas on paslik teada anda, siis mille osas veel? Mis on järgmine tase. Millisest teost lõppeb ära ausus, kodanikukohustus ja läheb üle totaalseks nuhkimiseks ning kitumiseks? See on küsimus ka meile, kui me praegu ehitame ülesse Totaalkaitset sundusliku Pealekaebajate Maakaitseväe näol. Kas see on juba totaalne jälgimissüsteem? Head tegemine? Kasulik ühiskonnale? Või on see nii materiaalsete, kui mentaalsete ressursside väärkasutus? Me ei mõtle ega arutle selle üle, me teame, et danskemetsas oli taud (no ütleme selline nagu meie metssigu tabas)  ja vaid sellest lähtudes, teeme me otsuse, et me ei piira mitte ainult sigade liikumist, vaid laseme maha kõik kes liiguvad. Vinge lahendus.

Siinkohal meenub  Y. N. Harari formuleering, et:  „Terroristid on nagu kärbsed, kes üritavad portselanipoodi hävitada.Kärbes on nii nõrk, et ei suuda ühtainsatki teetassi paigalt nihutada. Niisiis otsib ta härja, poeb talle kõrva ja hakkab seal sumisema. Härg läheb hirmust ja ärritusest marru ning peksab portselanipoe segamini. „ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 27). Hm? Kas see tähendab, et Büroraatiahärg on oma hulluses meie elu segi peksmas? Kas need, kelle vastu Bürokraatiamaailm oma regulatsioonidega astuda tahtis on sellelesamasele Bürokraatiale kõrva sumisenud sellise viisi, mille tulemusena porikas on oma eesmärgi saavutanud? Meie vaatame protsessi võlutult pealt ja …  laseme oma elu rikkuda.

Me pole märganudki, et peaaegu igale poole saab kaevata. Kaebamine on tehtud ülilihtsaks. Enam pole vaja ametkonna (või massimeedikute) kodulehelt vihjeliini otsida, kõike saab teha äpiga. Kuid kaebamise loogika on selles, et kui lood võimaluse kaevata, siis tekkivad ka kaebused. Kõige kehvemad on anonüümkaebused. Imestama paneb vaid see, et kui isegi Vaheriigi ajal, mil kõigis ametkondades olid ruudulised kladed pealkirjaga „kodanike kaebused ja avaldused“, siis sinna ühtegi anonüümset kaebust ei fikseeritud. Need läksid prügikasti. Nüüd … Vaadake, ega enamus teadaandmisi (sinna kuhu vaja) pole tegelikkuses eksisteerivad, enamus on neist kas üleaedsele käru keeramine, ülemusele käki keeramine või konkurendile kaika kodaraisse suskamine. "Härg värk" porika teenistuses?

Targutusi:

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 147. Intsident Indias, kui rootsi meditsiinitudeng pani ukse lifti ukse vahele, et peatada lift, kuna Rootsi ohutusnõuded nägid ette sensori, mis sulgumise peataks. Indias seda polnud „Hm. Järelikult on teie riik muutunud nii ohutuks, et välismaale minnes on maailm teile ohtlik.“

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“

Lk 109 „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“

H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017

Lk 33 „19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“