Pea
iga päev võime lugeda, et meil on tööjõupuudus. Kõik teavad. See kummitab meid igal sammul: õpetajaid ei
jätku, tervishoiutöötajaid ei jätku, ehitajaid ei jätku, oskustöölisi ei jätku,
kassiire ei jätku, postiljone ei jätku, itikaid ei jätku. Varsti jääb ka
ühistransport seisma, sest bussijuhte ei jätku. Üha valjemalt kostab hääli, et
on vaja lõdvendada võõrtööjõu kasutamise reegleid. Ettevõtjad on hädas, enam ei
saa lähtuda sellest, milline on sinu hiilgav idee vaid sellest milliseid
inimesi on (veel) saada ja nendest lähtudes arengut planeerida. Oleme oma
arengus kukkumas kahe paadi vahele, kui meie otsustamatus jätkub, siis pole me
enam majanduskaptenid, kes tüürivad ühiskonna elulaeva uutele randadele vaid
tühipaljad korkpenderid
Tööandjate
seisukoht on selge (kiri Dr Riigile): „Majanduse
seis on selline, et kvalifitseeritud tööjõu puudus on Eesti majanduse suurimaid
pidureid. Lisaks juhime tähelepanu sellele, et sisserände piirarvu ei ole
üheski Balti riigis. Samuti teevad teised riigid samme, mis suurendavad veelgi
nende konkurentsieeliseid võistluses kvalifitseeritud tööjõu pärast. Oleme
korduvalt teinud ettepanekuid kogu välistööjõu poliitika tervikuna ümber
hinnata ning viia see vastavusse tänapäevase tegeliku olukorraga, arvestades
aina suurenevat tööjõu puudust, ning tagades kontrollitud töörännet. Tööandjate
eesmärk on, et meie riigi huvid oleksid
laiemalt kaitstud ning õiguslikud regulatsioonid ei piiraks vaba ettevõtlust ja
majanduse arengut“. Kindlasti on see üks võimalus, kuid … Kas sellest on abi? Kui
kauaks? Kohati tundub, et tegemist on enesepettusliku lühiajalise kasuga, nii
nagu vaataks vaid firma tulupoolt, jättes käsitlemata kulupoole. Räägitakse, et
see aitab meie majandusarengule kaasa, et niimoodi tehakse rohkem tööd ja
jõukus kasvab mühinal. Me oleme sellise mõttemudeliga harjunud, ega vaevugi enam
analüüsima, kas selline vaatepunkt on tõene. T. Sarrazin („Soovmõtlemine“
EKSA 2017 Lk 244) on väitnud: „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja
teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna
suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal
elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja
tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam
seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib
põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu –
ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde,
välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. (…) Heaolu mõttes on oluline
vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus
ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav
eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem
tööd kui Saksamaal.“ Eks ole, kõlab nagu äratuskell? Lisaks peab ta
loogikaveaks seda, et
madala iibe tasandamiseks vajatakse heaolu tagamiseks rohkem sisserändajad
kuna aetakse segamini töömaht ja -viljakus.
„Keskmise tööviljakusega keskmist palka saava sisserändaja elu jooksul tekkiv
kulu ja tulu ei ole suurem ega väiksem kui kohalikul ehk lõppsaldo on null. (…)
Ainult siis, kui ta suurendab tööviljakust, näiteks ta teeb mõnda haruldast
tööd või on kvalifitseeritud insener, on tema panus heaolusse nii suur, et ta
ei tarbi seda ise ära, vaid suurendab ühiskonna üldist heaolu.“. Vaat selline
lugu. See peaks meid panema veidi teisiti mõtlema tööjõule kui ressursile. Kas
võõrtööjõud ilmtingimata suurendab ühiskonna rikkust või peaks esimese abinõuna
panustama tootlikkuse ja tööviljakuse tõusule.
Veerimistase.
Vaatame
kas oleme asjast õigesti aru saanud? Nagu Vanaema Marie õpetas: „Veerides N-U-G-A,
loetakse see ikkagi kokku kui väits.“ Meiega on sama lugu oskame strateegiatesse
kirjutada õigeid uuelaadseid eesmärke, kuid teeme ikka vanamoodi mugavalt. Ilmselt
oleme arengukavade ja strateegiate vorpimises inimese kohta maailma esirinnas,
kuid … Strateegiad on muutunud mitte tegevusjuhendiks vaid pelgalt eneserahuldamise
rutiiniks: „Aga meil on selle kohta strateegia“ Arengukava, teemapaber ja eduraport
ka! Ja muide, selle teise kohta .., on
ka strateegia(d)!“ Tegelikult strateegiat ei ole, on mingi nüri plaanitäitmine.
Näiteks KONKURENTSIVÕIME KAVA „EESTI 2020“
, mida valitsus igaaastaselt üle kinnitab. Märgiline on see, et eesmärgid on
õiged, kaks peamist eesmärki on saavutada tootlikkuse kiire kasv ja kõrge tööhõive tase, kuid kui tegevusi
vaadata, siis algab kõik hoopis tööhõivest mitte tootlikkusest. Miks
tööhõivest? Lihtne, sest tööhõives oleme saavutanud märkimisväärseid
(hõive)tulemusi, peaaegu kõik on hõivatud. Hea lihtne lahendada, mõnus
raporteerida. Peaaegu nagu Ilmasõja ajal, kui totalitaarsed režiimid tõid kõik
kes vähegi liikusid püssi alla, ülejäänud pandi varemeid koristama. Nii ka meil
tööhõive on pea 80%, mis tähendab, et pea on saadetud töörindele, kuid tootlikkus,
mille keskmine ei piirduks 100%-ga vaid
võiv olla ka 120-170% ja annaks tõelise tõusu meie majanduses kõigub ikka u 75%
juures EL keskmisest (sh. tööjõu tunnitootlikkus vaid 63%). Mnjah, ega seda mida ei oska, millest aru ei
saa, polegi lihtne edu toovateks tegevusteks formuleerida, pigem tuleb see
peita tuntud ekstensiivse tegevuse jätkamise loosungitesse. Teisalt, kui rahvastik väheneb põhiliselt tööealiste
inimeste (15–64-aastaste) arvelt ning 20 aasta pärast elab Eurostati
prognooside kohaselt Eestis üle 100 000 tööealise inimese vähem, siis majanduse
mahu säilitamiseks vähemalt praegusel tasemel suureneb vajadus töötajate järele
iga aastaga, mistõttu suureneb ka vajadus suurema tööhõive järele tulevikus. Kui
hõivatuid on praegu hinnanguliselt 667 700inimest, siis Dr Riik läheb aja vaimuga kaasa, lisades uuringute
valimisse 75‒89-aastased isikud. Elukestev töö ja õpe on saanud
tõelisuseks. Paratamatuseks.
Valikud
Statistikaameti
viimane, 2014. aastal tehtud rahvastikuprognoos viitab, et seniste trendide
jätkumisel väheneb 2040. aastaks Eesti rahvaarv 125 000 inimese võrra ehk kuni
1 195 000 inimeseni, sh tööealiste inimeste osakaal (vanuses 20-64)
rahvastikust väheneb veelgi enam —160 000 inimese võrra ehk nende osatähtsus
rahvastikus langeb 65%-lt 58%-ni (Eesti Statistikaamet, 2018). Tööealise
elanikkonna vähenemisel on kaks peamist põhjust: negatiivne loomulik iive ja
väljaränne, mis ületab sisserännet (ibid). Rahvastik vananeb olulisel määral —
2040. aastaks kasvab pensioniealiste (65+) osatähtsus rahvastikus 18%-lt
27,6%-ni, ülalpeetavate määr suureneb 50,9%-lt 70,2%-le (ibid). Seega on Eesti
olukorras, kus rahvastik vananeb ja väheneb ning vajadus töökäte järele aina
suureneb. Tööjõu uuringu andmeid analüüsides on leitud, et isegi, kui õnnestuks
hõivemäärasid mittetöötavate tööealiste arvelt kasvatada, hakkab töötajate arv
võrreldes 2013. aastaga vähenema, mis tähendab, et tööturu suurimaks
väljakutseks on leida lähitulevikus juurde puuduolevaid töökäsi, kuigi peaksime enam muretsema mitte töökäte vaid mõistuse pärast.
Alepõllunduslik
Eesti
Kujundlikult
väljenduda, siis seisneb meie praegune heaolu jätkuvalt ekstensiivamajanduslikul
mudelil nagu alepõllundus. Pea 30 a tagasi raadasime metsast uudismaad, põletades
eelmise tsentraliseeritud majandusmudeli lagedaks, millest saime viljaka
majanduskeskkonna. Märgime täpsustuseks, et alepõllundus on alahinnatud ja vääriti
mõistetud majandamisviis. Tegemist on ekstensiivse arengumudeli puhul väga tulusa tegevusega: „Alepõllud andsid
põlispõldudega võrreldes mitte mitu vaid mituteist, vahel paar-kolmkümmend
korda rohkem saaki, kuid maa kurnati ruttu välja ja põllulapid tuli edasi
kolida. (…) Kui aletamisele piir pandi, algas samal põhjusel soode kuivendamine
– nii rajatud põllud ei andnud küll sama palju tagasi kui alepõllud, ainult
kümmekond seemet, kuid tegid seda pikema aja vältel, ja põlispõldude
kolme-nelja seemnega võrreldes oli seda ikka väga palju.“ (A. Adamson „ Mida
koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 lk 64). Meie oleme alepõllunduse
faasi oma majanduses läbinud, edu saavutanud ja alepõldude kiire kasvuga põllud
ärakurnamise piirile viinud ega saa aru, et kui me midagi uut ette ei võta (kasvõi
bürokraatiasoode kuivendamisega algust ei tee), siis meie jätkusuutlik kasv,
rääkimata kasumlikkusest, väheneb paratamatult. Väljakurnatud alepõllundusel
põhinev majandusmudel ei suuda enam endist hulka inimesi ega bürokraatiat ära
toita. Paratamatult väheneb nende elukvaliteet ja teenuste (saamise) ja tarbimise
võime. Uut kvaliteeti on vaja, ehk nagu sedastas T. S „Töötajate
intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja tegutsemisind omavad määravat mõju
tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on peamine põhjus, miks kõrge
palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja Saksamaa püsivad
konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal kui ühe töötunni
kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus, teadmised ja
haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid. Pigem paneb
imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse. Paljudele on
lihtsalt mugavam ja moraalselt rahuldavam otsida heaolu erinevuste põhjuseid
pigem ekspluateerimisest ja möödaniku ebaõiglusest kui ühiskonna praegusest
haridustasemest.“ (lk 248)
Nüüd
siis oleme olukorras, kus tootlikkuse kasv on jäänud vaid
strateegiadokumendiks ehk „suuliseks
treeninguks“ ja kogu majanduse jätkusuutlikkus seisab kahel ekstensiivarengu
suunal, esiteks vanemaealiste tööea pikenemisel ja teiseks võõrtööjõu
sisselubamisreeglite järk-järgulisel lõdvendamisel. Hõlvamisega on olukord nagu
sõjalõpu Saksamaal, kõik olid hõlvatud, vanahärrad marssisid kaabude ja
käesidemetega rindele, majaprouad tootsid tankirusikaid. Niimoodi paistis
statistiliselt kõik „väga kena“ välja, kindralid said liigutada „paberdiviise“
ja planeerida uhkeid lahinguid, kuid vägede kvaliteet oli langenud. Meie uhked raportid teemal, et tööjõuga pole
probleeme tööjõudu on isegi rohkem, kui 10 a tagasi, siis tegelikkuses tööjõuturul
sarnaneb sõjalõpu meeleoludega: „Kõik lisaväed olid viletsad või eemaldatud
teistest väeosadest, mis neid samuti karjuvalt vajasid. Ühte meest jalgrattaga
peeti juba täienduseks, ning kui ta oli veteran, siis oli see lausa imeline.“ (R
Bagdonas „Tankikrahv“ Grenader 2014 lk 297). Niisuguste „loodud“ tankidiviisidega
opereeris ka toonased juhid. Mis sellest välja tuli? Kaotajate ajalugu.
Asi
on naljast kaugel, praegune majandusmudel on paisanud „töörindele“, pea kõik
ressursid. Kui meie ametlik statistika mõnuleb teadmises, et kuigi meil
rahvastik väheneb (tühja sellest?), siis tuues tööle nii vanad, kui eilsed
haiged on tööjõuressursi bilanss numbriliselt justkui paigas, kuid see pole
enam selle kvaliteediga. Kõik reservid on juba välja kaevatud, pensionäridest heitunuteni
ja nii nad astuvad meie väärikad Volksturmi pataljonid uhkel sammul lootusetusse
võitlusse.
Mitte
et nad ei võiks töörindel osaleda, vastupidi see on isegi soovitatav nii enese
heas vormis hoidmiseks kui ka sotsiaalse aktiivsuse mõttes. Kui see „võiksid“
ei tohi muutude „peavad“ või veel enam „sunnitakse“.
Majanduslik
Volkssturm on vaid ajutine lahendus, seegi ressurss lõppeb ära. Deserteerub
igavikku. Kui me ei julge endale tunnistada, et praegu kohe on vaja teha järsk
pööre tootlikuse kasvule vaid püüame enesepettuslikult kasutada pelgalt võõrtööjõudu,
siis on meie tulevikuväljavaated nii majanduskeskkonnana, kui ka rahvuse ja
keele säilitusalana olematud. Seega
küsimus, kas tööjõu puudujääk korvata
teadmispõhise majanduse või ekstensiivse võõrtööjõul põhineva mudeliga (ka
sellest ei pääse), pole lahendust saanud. Järgmise aasta tööjõupoliitika
(sisserände kvoodid) ja strateegilised eesmärgid eelarve) ennustab jätkuvat
mugavalt edasi tiksumist. Kuid edasi tiksuda ei saa, see lööb kihvti sisse. On
valikute aeg, kuid … Valiti valimatus. Või oli see hoopis vali matus? Aga
kuidas oleks piiramatu ressursi, teadmiste valimisega?
Vahekihis hulpides
Tegelikult on olukord neetult
keeruline, me elame kahe ajastu vahekihis, kus tööjõu puudus on ajutine nähe. Lühiajaliselt
mõjutavad seda majanduskriisid, pikemas
perspektiivis üha vähenev ja vananev ühiskond, kui ka see, et masinate aeg on
tulemas. Kui üks ressurss ehk tööjõud muutub defitsiidiks, mida toob kaasa
selle hinnatõusu, siis sellest ressursist loobutakse ja asendatakse millegi
turvalisemaga. Masinatega. Nii on alati olnud. Just viimane saab määravaks. Tundub, et arenenud
majandusega riikide (sh meie oleme ju OECD liikmed) põhimure on tööjõu vähesus,
mis on ka tõsi, sest tööjõu laiendatud taastootmine on muutunud mugavustsooni
mõnusid (pahesid?) nautides tööjõu vähenemise ja tööea pikendamise protsessiks.
Vahekihi algfaasis kasutatakse kõiki ja kõike ära selle (ajaloolises
perspektiivis ajutise) defitsiidi lappimiseks ja siis … tulevad masinad. Tulevad
üha kiirenevas taktis. Lihtsalt edasi „tiksudes“ tekkib vahekihi lõppfaasis ja
masinaaja algfaasis kolossaalne tööjõu
kui ressursi ülejääk. Eriti ja ennekõike lihtsama füüsilise, vähenenud töövõime
ja „ärapeetud“ tööjõu ülejääk. Masinateaja tulekul on mõningane füüsiline töö
muidugi tarvilik, kuid neidki töid tehes tuleb tunda elektroonikat, võõrkeeli
ja tehnoloogiaid. Juba räägitakse õuduslugusid sellest, kuidas masinate ajal kaovad
töökohad müüjatest advokaatideni, tekib hoopis uus olukord, füüsilise tööjõu
ülejääk ja … ei tehta midagi, sest see on ülehomne probleem. Kuid tänast
probleemi (kujutletavat tööjõupuudust) ei saa lahendada tõhusalt ilma homseid
trene arvestamata. Kuidas mõista (ja
lahendada) vahekihi tööjõu probleemi? P.F. Drucker defineerib väga selgelt: „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me
tänapäeval nimetame arenenud
majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid
võrdselt alaarenenud. Tänapäeva
alaarenenud või ka arenevad
majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö
tegijat produktiivseks muuta.” (lk 152) “Teadmustöötajate produktiivsus on 21
sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks
püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud riigid
end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite
säilitamisest.”(lk 173). Kuna oleme OECD liikmed, siis võiks see põhimõte
kehutada ka meid. Kuid kuigi me „suulise treeninguna“ räägime innovatsioonist
ja uutest tehnoloogiatest palju, siis tegelikkus (meie tootlikkus on nutused
+-75% EL keskmisest ja majanduskasv 4+% on juba majanduse ülekuumenemine)
räägivad hoopis teist keelt. Meie kiirele areng on asendunud halvas mõttes
konservatiivsusega, paigaltammumisega, tahtmatuses olusid muuta ja mõnulemisega
omandatud abituse keskkonnas.
Meil on
oht langeda alaarenenud seltskonna tasandile. Miks? C. Newport ( „Süvenemine“ ÄP
201Lk 10/13) jaotab tuleviku tööd ja nende
võimalused kahte gruppi: „Süvenenud töötamine: professionaalne tegevus, mida
tehakse segamatu keskendumise staadiumis ning mis sunnib tegutsema
kognitiivsete võimete maksimumi piiril. Sellised pingutusedloovad uusi
väärtusi, suurendavad oskusi ning neid on raske korrata.“ Ja „Pinnapealne töötamine: kognitiivselt vähenõudlikud,
logistilist laadi ülesanded, mida täidetakse sageli hajunud tähelepanuga. Need
tegevused ei loo tavaliselt maailma jaoks mingit uut väärtust ja neid on lihtne
korrata.“ Nii ongi, et pinnapealset tööd on kerge korvata masinajastul ja need
töökohad kaovad. Kui me ei valmista ette tööjõu kvalitatiivset hüpet ega
vastavate töökohtade loomist, siis olemegi varsti seal, kus me olla ei taha –
uue normaalsuse skaalal alaarenenud riik.
Kui P.F. Drucker formuleeris elutargalt, et vana mudeli säilitamise tulemuseks on väärtuslike ressursside, eelkõige võimekamate inimeste väärkasutamine ning inimesi, kes on
pühendunud eilse säilitamisele tuleviku loomisel kasutada ei saa, siis Toyotal
on olemas lahendus pidevaks arenguks: „ Inimesed
saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest
Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja
jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja
kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna
kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal
organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid
olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on
sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014
lk 37). Panite tähele – ebakindlate olude käitlemine õpitud käitumisrutiiniga.
Tänane tõhus on homne ebatõhus ja
eilne tõhus on homne vältimatu allakäik. Produktiivsus, töö tõhusus, -viljakus
ja ressursside ratsionaalne (ja loodussäästlik) kasutamine on need hoovad, mis
loovad ühiskonna heaolu ja see tõusuvesi tõstab kõiki paate sh ka keskmist
palka.
Juhtimisest: Tööjõud kui haigus?
Lähtudes
sellest, et töö iseloom muutub (muutub paindlikumaks nii ajaliselt,
geograafiliselt, kui suhetes) on Dr Riigi esmaseks, pigem ainsaks, ülesandeks
lõpetada ülereguleerimine ja
olla ressursside paindliku ühendaja, mitte
vastandaja ja segaduse tekitaja.
Kuid
probleem on selles, et Dr Riik pole aru saanud, et tööjõud on üks majanduse
põhilisi ressursse vaid käsitleb ja juhib seda kui haiguste ravi. Vahel ka kui
puuet. Kui tööjõud on olemuslikult ressurss nagu energia, maavarad jne, siis
miks asub selle ressursi strateegiline juhtimine Sotsiaalministeeriumis, mitte
seal kus toimub kogu majanduse strateegilise suuna väljatöötamine. Või pole
tööjõud Dr Riigi arvates mitte niivõrd ressurss, kui pigem haigus või
puue? Dr Riik suhtubki senini tööjõusse ja püüab selle probleemidega tegeleda
kui haigusega. Kui me tahame saada ressursside tõhusat kasutamist, siis peaks
tööjõu kasutammise strateegia kuuluma MKM valdkonda, just sinna kuhu kuuluvad
ka teiste ressursside strateegiate valdkond. Mõtlete, et mis seal vahet,
kuskohas valdkonna juhtimine asub? Et üks valitsemise värk kõik? Kõik ju
poliitinimesed ja ametnikud. Mnjah, vaadake, ka lemmikloomaarst ja teie perearst
on mõlemad arstid, mõlemad diagnoosivad ja mõlemad leevendavad patsiendi probleeme,
kohati väga sarnaseltki, kuid mitte ühtemoodi. Igal erialal on oma spetsiifilised
ametioskused isegi kui need esmapilgul tunduvad sarnased, siis
valdkonnaspetsiifiliselt on need vägagi erinevad. SOMI ametnikud, kuigi nende
nimetuses seisneb „ametnik“ ei oska/suuda/mõista käsitleda tööjõu kui ressursi
küsimust nii nagu võiksid MAMI ametnikud ressursiküsimust kogumis käsitleda.
Elementaarne. Põhjanaabrid on oma ressursikasutuse toonud ühte strateegilise
teravikku Töö- ja tööstusministeeriumisse, sinna kus on ka konkurentsi ja
tarbijakaitselised küsimused. Soomekeelne nimetus Työ- ja
elinkeinoministeriö, ise annab mõista kuidas naabrid suhtuvad majandusse sõna „
elinkeino“ üks tõlkevariant on
elatusvahend, väga sümpaatne - Elatusvahendi ministeerium. Kuid, eesliide „elin-„ tähendab eesti keeles „elu“ ja „keino“
viisis, siis võiksimegi teha ülevindi üldistuse, et soomlastel on töö ja
tööstuse, kui eluviisi ministeerium. Just seepärast on mõistetav, miks Soome ettevõtlus on tootlikum
ja palgad u 3x kõrgemad, ressursikasutus on tõhusam.
Kuid kuna meil tegeletakse tööjõuga kui puudega, mitte kui
ressursi tõhusa kasutamisega, siis vupsavadki meile esile sellised
mõttepojukesed, mis tapavad majandust ja ressursikasutust. Ravi ei ole õige. Kuid kui majandamine
koosneb rahast, toorainest ja tööjõust, siis pole ka midagi imelikku, kui aeg
ajalt mõnda komponenti ei jagu (kõigile). Siis tuleb leida lahendused, kuidas
neid vajakajäämisi korvata. Näiteks kui on kapitali puud, siis kasutatakse
laenukapitali, kui toorainest puudu, siis püütakse seda asendada mingi teise
toorainega nagu naftat asendatakse biokütustega (mis on muidugi solk ja ebaefektiivne).
Kui tööjõust on puudu, seetõttu, et tegemist on ebatõhusa oma aja äraelanud
ekstensiivse majandusmudeliga, siis .... ? Õige, siis muudetakse
majandusmudelit, et see oleks efektiivne, toodaks rohkem lisandväärtust jne.
Kuid meil on selline võimalus vaid üksikute entusiastide pärusmaa, kellede
najal Dr Riik peesitab kuulsusesäras, jätkates ebetõhususe taastootmist.
Rööplüke
Kuid
me ju vajame ehitajaid, keevitajaid … Õige, kuid kui me tootlikkus oleks 150%
EL keskmisest, siis me ei peaks rööplükke majanduspoliitikat ajama, et meie omad
(ehitajad, kalkunikitkujad, leiutajad) rändaksid välja ja võõrtöölised rändaksid
sisse, siis oleksid meie enda inimesed siinsamas tööl. Teisalt, kui me petame
ennast tehes erandeid strateegiates või kvootides, siis oleme varsti nii
puntras, et ei saa enam majandusest selget pilti ette. Näiteks pole
poliitinimesed nõus (põhimõttekindlalt) lõdvendama sisserännu kvoote, küll aga
(põhimõttelagedalt) lubama osasid
erialade spetse kvoodivabalt sisse tuua. Niisiis kvoodid pole tegelikult
piirmäärad, enamgi veel, ega loodus tühja kohta ei salli, ettevõtjad leiavad
mooduseid kuidas neidki piiranguid eirata. Eh, kui siseriiklikult oleme
töörindele saatnud Volkssturmi, siis tegelikkust õõnestab omakorda majanduse
loodud Werwolf, ettevõtjate poolt loodud vastupanujõud, mis toimib piirangute
joone taga ja on hellitusnimetuseks saanud – renditööjõud. Kokkuvõttes me ajame
ranget tööjõupoliitikat, kuid nii Volkssturm, kui Werwolf muudavad tegelikud
vajadused ja kvaliteedi kontrollimatuks ja segaseks. Lausa sogaseks.
Nüüd
püüame oma valeregulatsioone ja –investeeringuid parandada võõrtööjõuga, sest
meie enda inimesed töötavad Soomes, Rootsis jne. Rööplüke on alati toiminud, meie käisime
Soomes maasikaid korjamas ja ehitamas, nüüd käivad ukrainlased meil maasikal ja
ehitustöödel, meie ... Tänapäeval minnakse vanaduspõlve kindlustamiseks põhjalasse hooldustöötajaks. Kõik sellepärast,
et Dr Riigil on kodutöö tegemata. Kui Dr
Riik oleks loonud innovaatilise majanduskeskkonna, väheste piirangutega (sina
ei pea mitte tapma ja liikluses parempoolne liiklus ja parema käe reegel) siis
oleks meil kodus võimalik toota kaupu/teenuseid, mis võimaldaksid meil ka
ehitajatele, hooldajatele, õpetajatele, päästjatele ja bussijuhtidele maksta
palka mis võimaldaks neil kodus elada. Kuid asjalood on niimoodi, et ehitusturg
ilma Ukraina, Moldova, Poola jne. ehitajateta oleks olematu. Võõrehitajad pole kehvemad kui eestlased, kes
Soomet ehitavad, kuid nad teevad pikad tunnid tööd ja küsivad mõistliku palka. Täpselt sama mõistlikku, kui
meie ehitajad Soomes. On ainult kaks võimalust „mõistliku hinnaga“ toodangu
jaoks: lihtsam (nagu püksi pissimine et algul on soe ja kerge ning siis märg ja
külm), kasutada selleks odavat
välistööjõudu või teiseks, hambad ristis ära kannatada ning luua
majandusmehhanism, mille tulemusel muutuks ettevõtlusstruktuur niimoodi, et me
suudaks kõigepealt müüa ja siis osta kaupu/teenuseid ka uuel mõistlikkuse
tasandil. Uus mõistlikkuse tasand tähendab seda, et oleks võimalik ka
mõistlikke palku maksta, mis tähendab, et ei peagi Soomet ehitama, piisab Eesti
ehitamisest.
Kui
meie põhinäitajad on sogased, siis millele ja kui pikaks perspektiiviks me
planeerime oma majanduskasvu? Arvate, et see pole tähtis? Kuid „Majanduskasv on
tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika
Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal pragu prognoositavast 1% kiiremini,
oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad. Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks
USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi
raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha
eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“ (A McAfee, E.
Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 127). Vaat selline lugu, kui
me tootlikkuse tõusu soosivat keskkonda ei loo, siis pole ka vastutustundlikku
ja jätkusuutlikku majanduskasvu oodata. Eriti ohtlik on see, siis kui
elanikkond väheneb ja vananeb. Praegune pensionisüsteemi arutelu tundub
sügavalt mõttetu, nagu kamp päevavargaid arutaks kuidas arendada Bonzi skeemi niimoodi, et kõik saaksid kasu. Oeh,
pensionisüsteem, mis olemuselt ongi ju püramiidskeem, sellisena nagu seda
ihaletakse toimis vaid üha kasvavate aastakäikude najal, kui süsteemiga
liitujate arv kokku kuivab, siis laguneb süsteem laiali. Lihtne. Mõttetu
arutelu, selle asemel, et tegelikke elukorralduslikke vabadusi. Just vabadusi,
mitte vajadusi.
Targutusi:
T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“
Tänapäev 2019
Lk 30 „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei
meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme
keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda,
mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka
tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru
saanud. „
„Võib arvata, et kui
oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et
asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga
paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…)
Oma l
keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid
kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju
edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on
tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“
Y.
N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019
Lk 201 „Miks nad üldse sõtta läksid? (…) See kõik oli lihtsalt
rumal valearvestus. 1930 aastatel jõudsid Jaapani kindralid järeldusele, et
ilma kontrollita Korea, Mandžuuria ja Hiina ranniku üle tabanuks Jaapanit
majandusseisak. Nad kõik eksisid. Tegelikkuses sai Jaapan kuulus majandusime
alguse pärast seda, kui Jaapan oli kaotanud kõik mandril asunud valitsusalad.
Inimese rumalus on üks suurimaid toimejõude ajaloos, kuid me kipume seda
pahatihti eirama.“
Lk 253 „Tegelikult on inimesed alati elanud tõejärgsuse ajastul.
Homo sapiens on tõejärgne liik, kelle võim sõltub asjade väljamõtlemisest ja
oma vaimusünnitisse uskumises. Kiviajast peale on isevõimenduvad müüdid aidanud
inimkooslust omavahel liita. Homo sapiens alistas maakera eelkõige just tänu inimestele
ainuomasele võimele pettekujutusi välja mõeldama levitada. Me oleme ainsad
inimesed, kes suudavad suure hulga võõrastega koostööd teha ainult seetõttu, et
suudme leiutada väljamõeldud lugusid, neid laiali kanda ja veenda miljoneid
liigikaaslasi neisse uskuma. Kuni kõik usuvad samu lugusid, allume kõik
samadele seadustele ja suudame seetõttu tõhusalt üheskoos tegutseda.“
Lk 299 „Ühelt vanalt targalt mehelt küsiti kord, mida ta on elu
mõtte kohta mõistnud. „Vaadake,“ vastas ta, „ma olen mõistnud, et ma olen siin
maa peal, et teisi aidata. Aga millest ma endiselt aru pole saanud on see, miks
teised inimesed siin on.““
Lk 301 „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus
kui alustalade kandetugevus.“
No comments:
Post a Comment