Vearuumis V1: „Lammoonekat“ oodates

                                                                                           Foto: gettyimages

Raamatus „Strateegiline sõda” kirjutas Georgi Potseptsov midagi väga märkimisväärset ja lausa tähelepanu väärivat: „…organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” (OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 9). See vearuumi mõiste jäi mind kummitama, sest juba mitmete heade aastat jooksul  järjestikku tundub, et administratsioonid tegutseks justkui vearuumis – tegutsetaks, isegi maruliselt tegutsetakse, kuid „igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele“. Mitte, et meil teiega oleks halb elada, vastupidi viimase 30 aasta edenemine on olnud kogumis ja keskmisena suurepärane, kuid vearuumis tegutsemine kahandab meie edasisi eduvõimalusi. Täpsemalt öeldes, me jääme arengus maha.

Mark Twaini muretu mure

Mul on mure, no või mitte niivõrd mure, kui teatav ohutunnetus. Teate küll, nagu metsloomal perifeerse nägemisega, et midagi vilksatas nägemisvälja servas kiirelt, hägusalt, kuid kas see on märk jahist või jahitavast, päris hästi aru ei saa. Kuidagi kõhe on kui suursimmani eredas lõkketules ja laulujörinas ei saa täpselt aru, kas oled hunt või jahimees. No, kui praegune üldine vaimustus kohe-kohe algavast majanduskasvust, pole lustakas üheõhtu  külasimman, siis… Aga see vilksatus silmanurgast ei anna rahu. Teeb valvsaks. Mnjah, eks igal rõõmsameelsel tõusul on ka murelikke langejaid ja murdujaid. Küsimus on vaid tõusjate ja murdujate proportsioonides.

Siiski, muredega on harilikul nii nagu Mark Twain on targalt täheldanud: „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud.” (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012. Lk 125). Võib-olla pole see minu vilksatusmure midagi muud kui twainilik mure, mida tegelikult polegi. Ei tea.

Kuid praegune arengute kiirustav tagantsundimine teeb murelikuks. Niimoodi kiirustades saame me uue mure,  me muretseme asjade pärast mille pärast ei peakski muretsema, kulutame oma energiat ja aega seal, kus asjad on laabunud, laabuvad ja saavad laabuma iseenesest, loomulikul teel, kuid… tasapisi. Evolutsiooniliselt. Mis muidugi ei tähenda, et me vilksatust vaatevälja serval võiksime eirata. Meil teiega kõigil on erinevaid andeid, see käib ka nägemus ja tajumisvälja laiuse/sügavuse/pikkuse kohta..

Vilksatused

Kuid vilksatused tulevad ja lähevad vahel need mõjutavad turgu vahel mitte. Vahel mõjutuvad ei millestki. Turgu võib mõjutada mingi inimlik esmapilgul kõrvalteemaline või maitseeelistuslik seisukohavõtt, mis polnud mõeldud majanduslikuna, kuid mõjutas majandust siiski. Isegi oluliselt. Näiteks: „Cristiano Ronaldo žest põhjustas ettevõtte jaoks 1,6-protsendise languse aktsiaturul. Coca-Cola väärtus langes 242 miljardilt dollarilt 238 miljardile dollarile.“ (ÄL 23.07.21).  Üks sõna, üks käeliigutus lõikas, nii kui plirtsi, ära neli miljardit firma väärtusest, mis võrdub umbes meie kolme RB ehitusmaksumusega. Oeh!

Või näiteks (ÄL 22.07.21) „Elon Musk teatas, et Tesla  hakkab suure tõenäosusega taas bitcoin'i maksevahendina aktsepteerima. Suurima krüptovaluuta hind kerkis seepeale taas üle 30 000 dollari. Elon Muski esinemise järel tõusis bitcoin'i hind kuus protsenti. Kuna Musk mainis konverentsil, et tal on ka teist tuntud krüptovaluutat ethereum'it, tõusis selle hind veelgi rohkem: lausa 10,6 protsenti.“ Sõnal on jõud, sõnal on hind.

Ütles ja tõusis, tõusis sõnast, kuid enne seda (ÄP 4.06.21) oli järgmine kukutav sõnajada: „Bitcoini hind hakkas täna jälle kukkuma, sest Elon Musk andis Twitteris märku, et bitcoini ta enam ei armasta, vahendab Bloomberg.

Bitcoin hind on täna langenud 5,8 protsenti, 36 581 dollarini. Langus on varjutamas sellel nädalal toimunud stabiliseerumist krüptoturul. Mai oli krüptorahade jaoks väga heitlik ja suurte langustega kuu.“ Ja PM 4.05.21 edastas, et:  „Musk, kes on olnud krüptoraha agar pooldaja, muutus möödunud kuul bitcoin'i suhtes kriitiliseks selle suure elektrikulu tõttu. See avaldas omakorda mõju bitcoin'i hinnale, mis mais märkimisväärselt kukkus.

Kui bitcoin'i hind on sellel nädalal pigem kasvanud, siis Muski säutsu järel kukkus see 6,3 protsenti.“

Kõike seda seepärast et Muski arvates on bitcoini näol tegemist liiga saasttava varaga? Uh, selle koha peal vilksatas mul mõttes, et kas Elon pole mitte juhuslikult minu paarinädala eelset pikkjuttu lugenud, mis käsitles just seda varaliiki kui saasteallikat? Nali muidugi, kuid hea ikkagi teada.

Karmimaks lähevad asjad, kui administratsioonid kehtestavad üha uusi piiravaid reegleid. Näiteks ERR 20.05.21 teade: „Volatiivne digitaalne valuuta Bitcoin kaotas oma väärtusest teisipäeval 30 protsenti. Krüptoraha turuväärtus oli vahepeal lühidalt vähemalt triljon dollarit. Bitcoini langus kiirenes samuti pärast seda, kui Hiina võimud teatasid, et finantsasutused ei tohiks aktsepteerida krüptorahasid maksevahendina. Hiina on juba varem kehtestanud krüptorahale mitmeid piiranguid.“

Kõik need on vaid vilksatused, kuid toovad endaga kaasa (nii virtuaalsete kui ka pärisrahaliste) miljardite haihtumise või „tekkimise“. Samasugune „tekitamisvõime“ on muidugi ka riikidel, millised viimase paari aasta jooksul on nagu muinasjutukangelane ei millestki „tekitanud juurde“ raha, palju raha. Ropult palju katteta raha, kuid räägivad sealjuures 2% inflatsiooni eesmärgist. Halloo vaadake ringi näiteks PM 24.07.21 kirjutas: „Huvitavad aastad: investeerimisguru sõnul on vaid üks varaklass 11-st, millega järgmise seitsme aasta jooksul raha ei kaota

Ükskõik, millega mõõta, USA aktsiad on liiga kallid. Grantham hoiatas krahhide eest aastatel 2000 ja 2007.

11-st varaklassist ei prognoosi ta vaid ühele seitsme aasta perspektiivis langust, kirjutab Bloomberg.

USA suure turuväärtusega aktsiad peaksid seitsme aasta jooksul saavutama aastase kaheksa protsendise negatiivse aastatootluse. Veel hullemini peaks käima USA väikeettevõtete käsi, mis peaksid kaotama aastas inflatsioonijärgselt 8,5 protsenti. Rahvusvaheliste suurettevõtete aktsiad peaksid tegema aastas 2,8 protsenti miinust ja väikeettevõtete omad sama 1,8 protsenti. Kui arenevate turgude aktsiad peaksid kaotama keskmiselt 1,3 protsenti aastas, siis erandiks on arenevate turgude väärtusaktsiad, mis peaks teenima inflatsioonijärgselt keskmiselt 3,3 protsenti aastas. Neli võlakirjade varaklassi peaks raha kaotama ning USA dollareid kontol hoides peaks olema tulemuseks keskmiselt ühe protsendine aastakaotus).“ Vaat selline lugu. Kui me peame arvestama inflatsiooniga siis on kõrgete analüüsimajade prognoosides traditsiooniliste majandusmudelite puhul ilmselt puudu üks (või koguni kaks) nulli. Ainukene võimalus nullida inflatsiooninulle on muuta majandamine vabamaks.

Kõõrdpilgu platvorm

Pigem peaksime me vaatama praeguses simmanilõkke pimestuses… natukene kõõrdi, veidi pelglikult, metsa poole. Tegemist võiks olla avatud platvormiga, et arutada: mis asja, kes asja, kus asja või kas see üldse meie asi on. No sellise kõrvalpilgu arvamusega, et teaksime pea enne „lammoooneka“ (termin oli kasutuses minu lapsepõlves suure kivi kohta ja hääldati just nii nagu kirjutatud) lendamist eest ära hoida.

Vaadake, administratsioonidel on tohutu võime muuta tegevusturgu, seda kitsendades või avades üheainsa seaduseräbalaga. Kui rahapoliitikas on mindud kogu aeg lõdvema rahapoliitika suunas, siis see ei saa jätkuda lõputult. Nagu ajalugu on õpetanud, siis „Keisri heldekäelisus, kes oli kogu aeg puistanud enda ümber kingitusi, pistiseid ja autasusid, osutus nüüd postuumselt finantskatastroofi põhjuseks: Riigikassa oli tühi, selle tähtsamad sissetulekuallikad – maksud, tollid ja monopolimaksed – olid panditud aastateks ette Genova, Veneetsia ja Pisa pankuritele. Suur riik ei kosunud enam. Mõne napi aastaga langes ta suurriigi uhkest kõrgusest mängukanni tasemele uute jõudude käes.” (Ristisõjad kuiseiklus. Pühakud, patused ja narrid” Kurt Frischler Olion 2007 Tallinn. Lk 172)

Jutt käib Bütsansi keisrist Manuel I kes suri 1179 aastal, kuid ega põhitõed pole sellest muutunud. Kui rahapoliitika läheb lõdvemaks, siis peavad ka ettevõtlusreeglid minema lõdvemaks, et rahapoliitikaga jälle bilansikõlblikuks muutuda. See „lammoonekas“ mis on tulemas, selles peavad olema väga vabad/lõdvad tegutsemismustrid, et Ühisruumi kahjud oleksid võimalikult väikesed. Talutavad. Arengut võimaldavad. Väga palju vana majanduskorralduse reegleid ja ümberjagamisskeeme tuleb edu saavutamiseks ümber vaadata, need pole tänastel turgudel tõhusad ega teeni Ühisruumi huve.

Juht, jurist ja demokraatia

Tundub, et meie (kui demokraatliku riigi) juhtimismudel pole enam tõhususepõhine, vaid jürdilt juriidiline. Toimub pidev ambitsioonitu juriidiline vägikaikavedu mida ei saa teha, miks ei saa teha, kuidas ei saa teha ja kuidas oleks kui ei teekski midagi. Ambitsiooni pole. Hullem veel kolmikkriisi kulgu jälgides tundub, et ka enesesäilitamise instinkti (seda põhilist elu mootorit), enam ei funktsioneeri tõhusalt, oleme enese lõdvaks lasknud. A Ferguson „Minu elulugu“ (Tänapäev 2013 Lk 3001) „Kui ma 1993  aastal esimest korda meistriliiga võitsin, ei tahtnud ma, et mu meeskond end lõdvaks laseks. Juba mõte sellest kohutas mind. Olin kindlalt otsustanud jätkata edasipürgimist, meie võimu tugevdada. Ütlesin sellele 1993 aasta meeskonnale: „Mõned inimesed tahavad puhkuse ajaks sõita lihtsalt Saltcoatsi, piki rannikut 40 kilomeetri kaugusele Glasgowśt. Mõned inimesed ei soovi isegi seda teha. Nad on täiesti rahul, kui saavad kodus olla või pargis istuda ja linde vaadata. Ja mõned tahavad lennata Kuule. Asi on inimeste ambitsioonis.“

Kuid meil ei saa mingit initsiatiivi ega ambitsiooni olla, sest selleks on ilmselgelt vaja mingit seadust rikkuda.

Nagu märgib D Rumsfeld  („Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 195): „Juristid on nagu koprad. Nad ujuvad keset oja ja ehitavad sellele tammi.“. Niimoodi need juriidilised tammid tekitavadki  turu üleujutusi ja seisva vee/turu  roiskumist. Ärge saage valesti aru, süsteemi mõistlik juriidiline korrastatus ja taibukad juristid on tõhusaks abiks Ühisruumi ladusaks toimimiseks. Mõned minu parimad sõbrad, mentorid  ja kolleegid on  juristid. Andekad, mahuliselt mõtlevad ja tulemusi/seoseid tunnetavad. Olen nendelt palju õppinud ja oma arveametniku maailma seeläbi tunduvalt avardanud (nn. Medici efekt).  Probleem tekib siis, kui inimesed, kes otsustama peavad ei kasuta seadusi kui juhist tegutsemiseks, vaid kui instrumenti vastutuse vältimiseks. Vaadake iga otsus on seotud ka tagajärgede ja vastutusega. See teebki otsustamise nende jaoks, kes oma tegeliku võimete piiri on ületanud,  niivõrd raskeks, samas… Samas unustatakse, et nii nagu mittevalimine on esimene valimine, nii on ka mitteotsustamine tegelikkuses otsustamine, sellel on tagajärjed. Kui juht ütleb, et me ei saa takistada nakkusohtlikke reisijate (näiteks  idapiirilt) tulemist, sest see on pole seadustega kooskõlas, siis… Selle momendini püüdsin ma selle juura jura kuidagi alla neelata, kuid selle koha peal (eriti, kui arvestada võrdlusmomendina põhjanaabrite oma inimeste umbkaitset isegi EL ja Schengeni sees), siis seda pole enam võimalik taluda – poliitinimesed/administraatorid uputavad meid siledal lausmaad üha uute  juriidiliste tammidega keset päeva ära. Meie… Meie teiega… oleme ükskõiksed edasi. Mull-mull. Fergusonlikult väljakohtunikest „Võimupositsioonil olevad inimesed peavad olema võimelised vastu võtma otsuseid, kuid paljud neist ei suuda seda teha vajaliku kiirusega. Kuna tegu on inimestega, võib ka kohtunik eksida.  Ent head kohtunikud teevad õigeid otsuseid sagedamini kui valesid. Need kes teevad valesid otsuseis, ei pruugi tingimata olla viletsad kohtunikud. Neil puudub lihtsalt anne võtta vastu õigeid otsuseid piiratud aja tingimustes.“ (A Ferguson „Minu elulugu“ Tänapäev 2013 lk 251)

Õiguste konkurents

Kõik on kõigiga konkurentsis ja vaieldakse nii asja üle kuid põhiliselt tühiasja üle. Muide isegi vaktsineerimise puhul kerkib üles õiguste konkurents. Vaktsineeritute ja vaktsineerimatute õigused ei mahu ühte õigusruumi ära. Me näeme (nii meil kui mujal) käremeelseid ja rahumeelseid proteste vaktsineerimise vastu ja oma õiguste eest olla nakatunud ja teisi nakatada. Vaktsineerimise kohustus olevat valikuvabaduse ja õiguste ahendamine. Õige, nii ongi  - täpselt sama moodi kui meil on parempoolne liiklus ja see ahistab kõiki neid, kes tahaksid vasakpoolse liikluse skeemi kasutada. Te ju kujutate ette mis juhtuks liikluses, kui poleks ühtset ja tingimatut  parempoolse liiklusskeemi „ahistavat“ reeglit? Eks ole. Samas on kõigile selge, et see, kes püüab harrastada vasakpoolset liiklust põhjustades nii materiaalset, kui tervis või inimkahju on kurjategija. Küsimus on vaid selles, kas tegemist on tahtliku teoga või eksitusega. Elementaarne, vastassuunas sõitmine varalise kahju tekitamine ja inimeste tapmine pole kodaniku vaba valik vaid kuritegu. Mõrv.

"Ministertest"

Kuid kõikelubatavuse luulus ei vaevle mitte üksnes tavakodanik, vaid  vastutustunde puudulikkust põevad ka mõned pealikud. Te ei usu? No teeme ühe nn „Ministertesti“. Kui te järgnevat intervjuu väljavõtet loete ja asendate sõnad vaktsineerimine vasak-parempoolse liiklusega, siis te saate aru, kui mõttetu see arutelu on. Niisiis ERR 26.07.21 küsis KUMI-lt: Küsimus: „Kas te soovitate inimestel end vaktsineerida või mitte?

Vastus: Vaktsineerimine on kindlasti üks võimalus, et me saame täna oma ühiskonda lahti hoida. Kindlasti meie jaoks on oluline see, et kultuur saaks toimida. See on väga oluline meede, sest me peame ju tunnistama, et meil alternatiivseid lahendusi täna hetkel veel ei ole. Ravi teemad on need, mida kindlasti loodetavasti järjest rohkem ka arutatakse. Hetkel nendele väga veel keskendutud ei ole.

Siin igaüks peab tegema enda teadliku otsuse, aga seda ei saa teha, ma arvan, kuidagi teistmoodi, kui just läbimõeldult ja enda terviseseisundit analüüsides. Sellise, ütleme, sundimise läbi või propaganda läbi kindlasti selliseid otsuseid inimesed tegema ei peaks, aga nad peaksid väga kaaluma, mis on kõige parem lahendus. Ja vaktsineerimine, mina isiklikult ei ole kindlasti selle vastu ja ma arvan, et täna on see üks väga oluline meede, kuidas me seda kriisi saame ohjata.

Küsimus: Valitsuse poliitika on meil ju see, et meil tuleks rohkem vaktsineerida ja seda teavitustööd ehk propagandat teha. Seda te toetate?

Vastus: Üldiselt, jah, senimaani ei ole valitsuse otsuste osas meil otseselt vasturääkivusi olnud. Loomulikult erinevad ministrid küsivad erinevaid küsimusi, sealhulgas ka mina ja need arutelud on tegelikult teinekord väga pikad ja põhjalikud enne, kui otsusteni jõutakse. Ja me ju kuulame ära alati ka terviseameti seisukohad ja analüüsid.

Aga siin see teine pool, just et me ei tohi kedagi diskrimineerida või kõrvale jätta või läbi hirmutamise (midagi saavutada – toim.), vaid (saavutada seda – toim.) ikkagi teavitamise, võimaluste loomise ja inimestele vaba otsustamise andmise. Millise otsuse nad teevad, peab olema inimeste enda isiklik otsus lõpuks.“ Väga sisutu hämamine. Kuidas seda kokku võtta?

Lühidalt: KUMI ei ole vastu parempoolsele liiklusskeemile, kuid igaüks peab tegema enda teadliku otsuse, aga selle sundimise läbi või propaganda läbi, selliseid otsuseid inimesed tegema ei peaks, aga nad peaksid väga kaaluma, mis on kõige parem lahendus. Ja parempoolne liiklusest niipalju, et, mina isiklikult ei ole kindlasti parempoolse liikluse  vastu ja ma arvan, et täna on see üks väga oluline meede. Aga siin see teine pool, just et me ei tohi kedagi diskrimineerida või kõrvale jätta või läbi hirmutamise, vaid saavutada parempoolse liiklusskeemi üldine kasutus  läbi teavitamise, võimaluste loomise ja inimestele vaba otsustamise andmise. Millise otsuse nad teevad, peab olema inimeste enda isiklik otsus lõpuks“  Vaat selline lugu.

Haigeid rooli ei lubata ju?

Muide kui vaktsineerimisele on meditsiinilisi vastunäidustusi, siis muidugi ei tohi kahjustavat vaktsineerimiskeemi kasutada. Kuid see õnnetus, mitte vabandus. Sellisel juhul tuleb inimese kaitseks ja teda ümbritsevate inimeste kaitseks kasutada teisi skeeme ja vahendeid, millest üks ongi teatud piirangud. Muide ka liiklusesse ei luba seadus haigeid inimesi. Ei parempoolset ega vasakpoolset liiklusskeemi kasutama. Teatud haigustega on liiklusvahendi juhtimine ohtlik nii juhile endale kui kaasliiklejatele. Sama põhimõte peaks kehtima ka muudes valdkondades, haigetel inimestel on piirangud, et nende endi tervist hoida ja teisi säästa näiteks teisi inimesi nakatades või liikluses laupkokkupõrget sooritamast.

Üks unustatud õigus ka

Üks õigus veel, õiguste ruumis, mida pole käsitletud. Vaadake, mittevaktsineerimine on vaktsineeritute õiguste ja vabaduste ahistamine. See on paljude ettevõtjate äri ruineerimine või hävitamine, see on kogu Ühisruumi vabaduste ahistamine. Maailmas on asju, mis peavad toimima ühtsete reeglite järgi, mitte nii nagu keegi tahab või arvab. Kui nüüd tuuakse välja, et kolmikkriisis on inimeste põhiõigused justkui varju jäänud siis, tuletame meelde, millised on need õigused. Vikipeedia: „Põhiõigused ehk üldised (universaalsed) inimõigused kehtivad igale inimesele ilma igasuguste lisatingimusteta. Põhiõigused on õigus elule, õigus vabadusele, õigus võrdsusele, õigus isikupuutumatusele, õigus korrakohasele õigusemõistmisele, õigus saada kaitset julma ja alandava kohtlemise eest, õigus perekonnale ja eraelule.“ Pangem tähele, et esimeseks põhiõiguseks on õigus elule. Just, kui see esimene põhiõigus pole täidetud, siis teisi pole võimalik täita. Nii, et alustame põhiõiguste täitmist algusest, mitte kuskilt keskelt või lõpust, need pole sellisel juhul suure tõenäosusega realiseeritavad. Vaat selline lugu. Jäägem kestma.

Harjunud seadusetusega seadustemassis

Nii, et kui pealikud on kõhklevad „kõigilemeeldidatahtvadinimesekesed“, siis seadused ei tööta. Kõik need jutud sotsiaalseks normiks kujunemisest, ei tohi sundida, ei tohi diskrimineerida, ei tohi… ei tohi… Üleküllastunud õigusruumis seadused konkureerivad ja iga uus regulatsioon toob kaasa vaid suurema segaduse, mitte selguse. Muidugi, meie teiega oleme kõiksugu jama näinud ja ikka osanud sellest välja vingerdada, vingerdame seegi kord.

Kuid kui kolmandate riikide  reisijatega riiki lubamise keelamisega  juriidiline probleem tekitati (keset siledat maad ja tuulevaikust), siis kangastus vaimusilmas pilt, kui sealtpoolt tuleb üle piiri „ilma loata“ nii mõne korpuse suurune väekoondis... Miks? Kuidas? Mis vahet sel on. No „eksis ära“,  GPS vedas alt, tulid puhkusereisile või on tegemist tõsise vaenutegevuse/humanitaaroperatsiooni/päästetegevusega, pole tähtis, tähtis on MEIE piiri ületamine, mis pole kooskõlas MEIE seadustega. Kas Dr Riik hakkab ka siis arutama, et…. Kas vastumeetmed on ikka seaduslikud? Istuvad, arutavad, arutavad, istuvad. Otsustavad, et selleks korraks ei jõua midagi teha, kuid vaat järgmiseks laineks teeme nii head seadused, et… Oeh! Hilja juba! Muidugi pole need olukorrad üks-ühele võrreldavad ja kuigi meie olukord ei ole mitte sõjaseisukord, kuid me oleme võitlemas siiski eksistentsi eest. Kas vastuhakku vaenlasele või viirusele tohib ikka lugeda seaduslikuks?  Äkki leiab mõni jurist vastuhakkamise kohta midagi, mis on inimõiguste vastane, pole põhiseadusega kooskõlas või ei vasta keskkonnanõuetele. Eks ole, ha küsimus?. Võin kinnitada, et selliseid juriste leidub ja ka argumente leidub, siis… Kas siis tuleb Pilvepiir kokku, et arutada, debateerida, teha seadusemuudatusi? Tobe ju? Nii nagu okupatsiooni kavandavad väed ei jää ootama mida meie Pilvepiir asjast arvab, samamoodi ei oota ka suurvõimu väikevorm - viirus. Nad lihtsalt liiguvad. Piduradamatult kuni neid ei pidurdata.  Mõlema juhul on lahenduseks sissemurrete kiires riivistamises ja lokaliseerimises. Kõik muud lahendused ei ole lahendused, need on pealike argpükslik eneseõigustus otsustusjulgusetuse varjamiseks. Need on olukorrad, kus oled (nagu populaarne on öelda)  päeva lõpuks elus või ei ole seda teps mitte. Juriidiline ellujäämine füüsilise mittejäämise vormis pole aktsepteeritav. See ei ole lahendus.

Kitsas king

Meie Ühisruumi probleemiks on kujunenud see, et kirjutatud seadusi on liiga palju, need ei mahu enam Ühisruumi ühel ajahetkel ja ühes kohas ära. See on nagu suure jala mahutamine mitu numbrit väikesemasse ilukinga. Kena küll, muid hõõrub paratamatult kanna veriseks või varbad rakku. Valik seegi? Demokraatlik valik? King näeb ju pealt kena välja. Aga varbad  tulitavad, nõuavad plätusid. Seadused konkureerivad omavahel tekitades võltsturvalisuse tunde ja samas, kuna kirjutatud seadustega on kõik justkui fikseeritud, siis pole kodanikel enam oskusi kokku leppida. Kokkuleppimise geen on atrofeerunud. Nii saamegi õigust täis Ühisruumi, (oma) õigust täis inimestega, mis/kes ei oska leida kokkusobivust. Saame õiguste müriaadi (ilma vastutuseta), mille mürgine aur kihvtitab kogu Ühisruumi. Meie kodune Ühisruum ( ja ilmselt ka suur osa arenenud maailmast) on jooksmas amokki. Me peame selle trendi kuidagi murdma, sest muidu … Muidu toimub looduslik korrektuur … ilmselt madalaima ühisnimetaja tasandil. Või ongi see eesmärk? Suruda suurjalad ilusatesse väikekingadesse, minnes sealt sujuvalt üle „hispaania saabastele“? Kummaliselt raskepärane mehhaanika siiski. Arvatavasti on tegemist siiski puht inimliku rumalusega selle juriidilises vormis, kuid isegi üleliigne „tarkus“, eriti juhitamatu tarkus võib viia korrektsioonini, kui Ühisruum ei mõista, mis, miks, millal. Ettevaatust. Mustlase hobune oleks ka kümne päevaga peaaegu mittesöömise ära õppinud, kuid viskas kahjuks üheksandal päeval vedru välja. Vaat selline lugu.

Jupiteri härg

Vaadake süsteemi raskepärasus ilmnes juba varem, kuid kolmikkriis ainult võimendas seda ning tõi nähtavale selle tobeust eredamalt. Tõi välja ka seda Vana Rooma põhimõtet, et “Mis on lubatud Jupiterile, see pole lubatud härjale“ Hm, meie võrdsuse ja võrdõiguslikkuse tingimustes? Tõi välja administratsiooni mõistmatuse, mida peaks tegema, keda peaks aitama. Tegelikult tõi välja tüki pahatahtlikkust. Kui möödunud aastal Tervisekahjustusamet pidi ühe keskhaigla, milline võitles meie kõigi eest eesrindel, vigaseks kontrollima kuue vaktsiinidoosi riknemise suhtes, siis tänavune 100 000 vaktsiinidoosi riknemine oli justkui tähtsusetu tehniline või juriidiline juhtum. Terviserikke amet ei pidanud seda miskiks, tühine kindlustusjuhtum – ei astu tagasi vaid puhkame edasi. Tagasi astumise suhtes pole vaja muidugi kiireid otsustusi teha (kui pealik ise seda ei tee), kuid kogu administratsiooni suhtumine oli pehmelt öeldes segadusttekitav, ei TEMI ega PM vabandanud, et käsuahelas oli tõsine tõrge (või planeeritud sabotaaž?), mis jättis kogu Ühisruumi kaitseta. Jutt, et riknenud doose meil endal vaja nagunii ei läinudki, et need olid mõeldud annetuseks kolmandatele riikidele on niivõrd mannetu, et … Tegelikult on asi selles, et tegemist pole tehnilise ega kindlustusjuhtumiga, vaid kogu riik ja igaüks meist teiega jäi füüsiliselt ilma tervest reast vaktsiinidest/turbest, mis on igapäevasel hädavajalikud ja hädaolukorras eluliselt vajalikud. Vaat selline lugu. Kuid ei mingit eneseanalüüsi, ei enesekriitikat, ei uut lahinguplaani, vaid vastutuse hajutamine, sest…. Te ei tea? Juriidiliselt on kõik korrektne (JOKK) ja poliitiliselt on ka kõik korrektne (POKK). Vaikus. Administratiivvaikus. See on väga ohtlik seis. Ilming Ühisruumi ükskõiksusest. Imestas et see meie füüsilise kaitsekilbi purunemine nagu ei huvitanudki kedagi (miks ometi?), alles 26.07.21 võttis PL teema üles: „Terviseameti kesklaos hävis ka Eesti laste mitme aasta vaktsiinivaru. Algas üleeuroopaline kulukas vaktsiinijaht. aa, eriti kurvastav oligi see, et mitme vaktsiini puhul oli laos just äsja saabunud varu. Me ajastamegi tihti suured tarned kevadesse, sest suvel inimesed puhkavad, ka vaktsiinide hulgimüüjad. Teine asi on kättesaadavus. Vaktsiinide turu kuldne reegel on, et vähemalt kuus kuni üheksa kuud peaks vaktsiine ette tellima, et veenduda, et tarne jõuab kohale õigeks ajaks. Turul muidugi on vaktsiine ka väikeses koguses, sest muidu oleksime praegu täitsa ilma, aga niimoodi ostes on ka kehvemad ostutingimused ja kõrgem hind.“ Kuid seegi käsitlus on pigem mängitud mažoorses helistikus, et administratsioon püüab kangelaslikult kokku osta turult uusi varusid, rõhk polnud kahjuks mitte füüsilise kaitsetuse küsimust. Nii ongi, et üksikuid vaktsiinidoose on vaid haiglate varudes ja need on väga napid. Kuid administratiivriis jätkub. Mis järgmiseks?

Hoidke tähelepanu nägemisvälja äärealadel, midagi seal vilksatas. Vist. Asute veatsoonis. Jätkuvalt..

Järgneb...

 

Targutusi:

A Beevor „Ardennid 1944“ ÄP 2021

Lk 22 „Tähtsamad sadamad kuulutati Hitleri käsul „kindlusteks“, kuigi nende piiramisest vanastamiseks polnud mingit lootust. Ühe Saksa kindrali sõnul meenutas see reaalsuse eitamine katoliku preestrit, kes suurel reedel sealiha täis taldrikut püha veega pritsis ja ja sõnas: „Sa oled kala.“

Lk 381 „Otse öelduna , oleme leidnud, et parim süsteem on kartliku ja löödud vangi korral „täis kõht ja tühi põis“, ülbe ja iseteadliku korral „täis põis ja tühi kõht“.

Lk 341 „Hindamatu Freddie de Guingard oli taas oma ülema tema talumatu isiksuse käest päästnud“ Monty ja Eisenhoweri vastasseisust.

Lk 396  Patton Bradleyśt „Ta on tubli ohvitser(…) „kuid see „miski“ puudub tal täielikult. Kahju küll“

A Ferguson „Minu elulugu“ Tänapäev 2013

Lk 129 nädal enne 1997 a valimisi T. Blairile „Ütlesin Tonyle: „Kui suudad valitsuskabineti ühtsena hoida, siis sul probleeme ei teki. Suurim oht ministritega on, et kõik nad hakkavad ajama oma rida, neil on omad liitlased ning kontaktid ajakirjanduses. Kõige raskem saab olema valitsuskabineti üle võimu säilitamine.““

„Tony pani selle nõuande kõrva taha. Kõik võimupositsioonid on tegelikult haprad. Suudan hästi mõista riigi juhtimisega kaasnevat tohutut vastutust ning samuti selles peituvat teatud üksildust. Kui ma istun õhtupoolikul oma kabinetis, kõik tööd tehtud, tahaksin kellegagi rääkida.Võimupositsioonil olles eraldab sind teistest ruum, millest inimesed ei taha läbi tungida.“