Pikkpingi taburetist

 

Praeguse päikeselisel suveajal oleks patt rääkida urukultuurist, kuid ka sellega – ustkultuuriga – peame kursis olema. Eh, muidu laseme ennast ära petta urulisteste visast selgitustööst, et urg, see ongi kõigi unistuste tipp.  Kuid päikesepaistes on kõik tegemised nähtavad nagu eredas prožektorivihus, kuid kõik maailma asjad pole loodud selleks, et nautida päikesesära. Muti jaoks on päike täiesti võõras element, teda paelub pigem uru jahe pimedus. Kipub olema niimoodi, et kui pimedasse umburgu ronida, muutub see ikka pimedamaks, hoolimata sellest, kui valjult valgusest räägitakse. Tundub, et poliitturul on sama moodi, mida rohkem demokraatiast räägitakse seda enam tuleb meil teiega  pilk peal hoida selle, et asi vastupidiseks ei kisuks. Üks selline „demokraatia üllitis“  sai ilmavalgust äsja Pilvepiiril. Nimelt  ERR 12.05.21 andis lahkelt teada, et: „Riigikogu põhiseaduskomisjon andis kolmapäeval menetlusse eelnõu, mis lubab pärast kohalikke valimisi Euroopa Parlamendi saadikutel asuda tööle kohalike omavalitsuste volikogudesse. Komisjoni esimees (nimi muudetud, pidukond salastatud) ütles, et uue korra järgi saavad eurosaadikud valimistel kandideerida ilma, et neid peibutuspardiks nimetataks.“ Tundub, et peibutuspardi staatust on Pilvepiiril ühest küljest häbenetud, teisalt mõistetud valesti. Täiesti valesti. Ehhee, seda seaduseräbalat võib nimetada: „Pardiksolemise mittepardiks nimetamise seaduseks“. Eks ole, just selliste seadustega peabki Pilvepiir nüüd keset kõige vingemat kolmikkriisi tegelema? Või peaks kriisiga tegelema? Nimeta seda poliitinimese olekut (kes tahab olla igas pulmas peig ja igal ärasaatmisel kadunukene) nii palju mittepardiks kui tahes, siis part on part, on part. Part, kui egomaniakaalsuse ja eneseupitamise sümbol. Ülejäänud publikumile muidugi piinlik värk., kuid … seaduslik. Küsimus on vaid selle, et kas: Piinlikult seaduslik või seaduslikult piinlik?

Kõrvalepõige šampanjaga

Kuipalju on tähtsust nimetustel näitab ERR 6.07.21, et kõike võib ühe sedusekesega pöörata pea peale: "Prantsuse šampanjatööstus Moët Hennessy teatas, et allub Vene seadusandjate korraldusele ning varustab oma toodangu sildiga "vahuvein".

Vene parlament kinnitas 23. juunil seaduseparandused, millega lubatakse šampanja nimetust kasutada ainult Venemaal toodetud vahuveinide kohta. Pärast muudatust peatusid lühiajaliselt Moëti šampanja tarned Venemaale, teatas kaubamärki omav luksuskaupade grupp LVMH pühapäeval USA majandusuudiste väljaandele Bloomberg. Seisak oli vajalik logistilistel ja regulatiivsetel põhjustel, ütles ettevõte ning lisas, et tarned taastatakse võimalikult kiiresti.

Šampanjat Vene turule tarniva ettevõtte Moët Hennessy Distribution Rus möödunud aasta müügitulu oli 5,5 miljardit rubla (63 miljonit eurot), aasta varem 5,8 miljardit. Ettevõtte kasum oli mullu 560 miljonit rubla (6,4 miljonit eurot), aasta varem 511 miljonit.". Vaat selline lugu. Millest moraal et kui vahuveini nimetada seadusega šampanjaks, siis ei muutu ükski seadusvein Moet´ks ega ükki seadus muuda poliitparti millekski väärikamaks. 

Uued tüvitekstid: Poliitturu muutumine mikrojuhtide poliituruks

Valimised on olemuslikult kui ülimuslik hankeprotseduur. Igas hankeprotseduuris on kirjas ka need klauslid, mis viivad hankevõidule ligemale ja need, mis välistavad kvalifitseerumise. Sama ka sellisel hankel, kui hangitakse riiki.  Kui vanarahva ütlemine oli, et iga vald toidaks ise oma sandid, siis tänapäevane tüvitekst peaks kõlama umbes niimoodi, et  iga vald peab isekeskis eneste seast leidma inimesed, kes nende huve esindavad. Teiseks salmiks tüvitekstis võiks pakkuda, et nii nagu hanketingimused riigihangetel sisaldavad välistavaid tingimusi, siis need poliitinimesed, kes on juba poliitkoha saanud (ja ei anna garantiid, et loobub senisest kohast) ega nagunii ei suuda kohalikul tasandil midagi muud tarka/ebatarka teha, kui riielda liiduparlamendi või Pilvepiiri riiud ka kohalikus vallamajas. Sellest ka hoiatus: Ärge laske peibutusparte head kohalikku poliitsorti rikkuma.  Kuskohast siis veel tulevased poliitikud kasvama ja valdkonnaoskusi harjutama peaksid, kui mitte kohalikul tasandil. Sellel tasandil, mida nad suudavad mõista/hoomata/haarata, kuid see pole võimalik poliitpartluse tingimustes. Poliitpartlus suretab poliitturu kasvulava välja.  Mingi ühekordse hetkekasu ajel loobutakse tulevikust. Meie teiega tulevikust ka. Vaadake, kui kindral tahab olla jaoülem, siis ei täida ta kumbagi kohustust ei tee kindralitööd ja segab jaokomandöri. Segab!        T. E. Ricks ( „Kindralid“ Grenader 2015 Lk 289/306) kirjutab, et: „Kui jaoülemal on keegi, kes räägib neile mitte üksnes, mida tuleb teha, vaid ka kuidas seda on vaja teha, siis ei ole ta enam ülem, ning niisamuti on see ka rühma- ja kompaniiülematega. Algatusvõime on maha surutud ja otsustamine asendunud käskude ootamisega. (…) Noorte ohvitseride ja allohvitseride juhipotensiaali hävitamiseks ei ole tõhusamat viisi kui võtta neilt võimalus langetada nende ametis vajalikke otsuseid.“

„1983 aastal tehti ühe uuringuga kindlaks, et veerandit uutest brigaadikindralitest pidas nende alluvuses pataljone käsutanud ohvitserid kindraliameti jaoks sobimatuks. Selle uuringu kohaselt, mille viis läbi maaväe sõjakolledži õppurist kolonelleitnant Tilden Reid, teatasid 110 pataljoniülemat, et ligikaudu kolmandik uutest kindralitest ei hooli oma sõduritest, ei tegele alluvate arendamisega ja on rohkem haldajad kui juhid. Sama suur osa neist ütles veelgi hukkamõistvamalt, et neile tuttav uus kindral ei tohiks lahinguid juhtida ja nad ei taha enam selle kindrali alluvuses teenida. Pooltes uutes kindralitest nähti mikrojuhte“ Vaat selline lugu.

 Püüdes seadustada peibutuspartlust,  siis ainuke mida me saame, on ametlikud peibutuspardid (kes pole juriidiliselt peibutuspardid), oma ametliku parkimiskohaga vallamajas? Selline demokraatia siis.

Umbekasvanud poliitturu demokraatiatuvid?

 Mida meie teiega või demokraatia sellest demokraatia eneseupituslikust vormist võidavad? Kui see ei oleks kurb, siis oleks see naljakas. Halenaljakas. Poliiturg on nii kapseldunud, nii enese umburgu sisse kaevanud, et … enam ei adu isegi seda, et teeb ennast täisnarriks ja jätkusuutmatuks. Pimelend. Kuid kui te nüüd seda teksti loete, siis saate aimu ka selles, milliste riigitähtsate küsimustega (loe: tähtsusetute) tegeleb Pilvepiir keset kõige karmimat kolmikkriisi. Meie Seadusandja teeb tihedat ja põhimõttelist seadusloome tööd (muide meie teiega raha eest) selle nimel, et peibutusparte ei nimetataks peibutuspartideks? Menetlevad seda seaduseräbalat juba (NB!)  teist koalitsiooni järjest. Ilmselt on tegemist ühe „meie aja tähtsaima“ küsimusega. Hm, kas poleks olnud lihtsam nimetada peibutuspardid ümber hoopis demokraatia tuvideks. Soliidne värk.  Mõttetu muidugi.

Me võiks kõige selle üle naerda, kuid … Kuid sellel, et Pilvepiir on muutunud umburuloomaks on hoopis suurem  ja pikaajalisem mõju kogu poliitturule ja selle võimalikule arengupeetuse süvenemisele.  Turutõkked , mis ei mõju ei demokraatiale ega uute lahenduste otsimisele teps mitte hästi. Tegelikult on „demotuvide“ eelnõu üks näotu katse mõnede poliitinimeste püüdega igipõlistada oma positsiooni (ja sissetulekuallikaid).  See omakorda pärsib krapsakate uustulnukate esilekerkimist, mõtte mitmekesisust, innovatsiooni  ja tekitab poliitturu stagnatsiooni. Pikk pink milles räägitakse, muutub ikka lühemaks ja lühemaks.  Turutõrge

Võistlus on võistlus on võitlus

Kuulates (kasvõi taustana) pidevalt genereeritavaid poliitturu uudiseid ei anna meie teiega  endale tihtipeale aru, et poliitturu valdkond on ülemüstifitseeritud, justkui oleks tegemist mingi erilise turuga. Ei ole. Segadust tekitavat eneseupituslikke  ilukõnet ja muinasjutuhõngulisi lubadusi on lihtsalt eksitavalt palju, kuid turg on turg ja võistlus on võistlus. Ärme lase ennast sellest segada, poliitturg on vaatamata välisele keerukusele sisemiselt primitiivselt lihtne. Te ei usu? Ikka on, katsetame, kas saame mõningata lihtsamate sportmängudega näidete najal  poliitturul toimuvast paremini aru? Niisiis … Alustame algusest - mansade loomisest. Ilmselt olete märganud, et iga kord, kui poliitinimesed oma pidukonna võimalikest valimisnimekirjadest või ministrikandidaatidest räägivad, siis on neil pallimängu terminoloogiat kasutades kandidaatidest/mängijatest varuks „pika pingi“ jagu mängijaid/poliitinimesi. Nagu öeldakse, on keda valida. Tore väljend, kuid kui vaatad pikkpingi poole, siis … Siis saad aru, et paljudel juhtudel pole mitte ainult varumängijaid pingil kirglikult oma mängukorda ootamas vaid pinki ennastki pole. Ainult jutt on. Heal juhul on taburet . Miks ometi? Kurbloolisus on selles, et kui pingitajad ei värskene või on seal vaid üks mängija taburetil konutamas, siis kaob mitte ainult  mängu ilu, vaid ka mänguhuvi. Keda see vanuritesatsi (ikka liipavam ja lonkavam) mäng ikka huvitab? Pealegi mängitakse kogu aeg ühte skeemi – maatriksit.  Nii vaatajate kui mängijate poolel kaob huvi sellise liipamise vastu.  Mida teha? Kuidas huvi üleval hoida, kui loomulikku järelkasvu pidukonna kasvumajast kasvatada ei raatsita või ei juleta? ?  Kuidas me pallimängudes teeme? Õige, me ostame sisse võõrleegionärid/grenaderid. Küsimus lahendatud? Kas ikka on?

Ostupalavik, grenaderide ostupalavik

Grenaderide sisse ostmine (näitlejad, telenäod, sportlased, ametnikud) poliitturule on juba üldlevinud praktika. Ega selles midagi halba ei oleks, kui välja arvata see, et reeglina ei tunne need inimesed (kes on küll olnud omal alal asjatundjad või vähemalt populaarsed) poliitturu reegleid. Just  seetõttu on neil suur oht peibutuspardi staatusest ( sest ostufaasis on nad kõik või vähemalt 98% ulatuses peibutis) kasvada küll üle statistiliseks peibutusühikuks, kuid ei jõua kunagi poliitinimese staatuseni, poliitiku staatusest rääkimata.  Muidugi on ka meeldivaid erandeid, kes saavad mängu kähku selgeks ja püüavad seda ise juhtida (loe: segavad pidukonna vana juhtkonna tööd). Harva küll, aga ikkagi. Kui päristurg vajab asjatajatelt kiiret ja paindlikku tegevust (nüüd ja kohe!), siis poliitturg vajab mängijatelt vanaindiaanlaslikku mõtteviisi – oota rahulikult, kuni jõgi su vaenalaste laibad sinust mööda, allavett kannab – ja ühtlasi maletšempioni pikka ettemõtlemisoskust. Sellega suur osa ärist poliitturule tulijad kõrbevadki, nad ei oska oodata, nämmutada, jageleda, vaid tormavad kohe tegevusse. Sellesse pettumusevoogu (et maailma ei saagi parandada nüüd ja kohe oma võluretsepti kaudu) nad uputataksegi. Edaspidi viib voogu nad vaguralt kaasa. Eh, vana indiaanlase unistus?

Kohati on poliitturg väga aeglane, nüri tegevus ju … nendele, kes mängu ei juhi ja neile kes mängu joonisest aru ei saa. Üldjuhul on nii, et näitlejad ja kirjanikud selles passimismängus pikalt vastu ei pea, ilmselt liiga iseseisvad ja rahutud hinged. Veteransportlased seevastu soojendavad mõnuga oma äravaevatud ihuliikmeid. Mõnus hinge- ja  ihuvalu annab järgi ja keegi nagunii ei saa aru, mida sa teed või pigem ei tee. Või kas keegi on püüdnud kokku lugeda, palju on poliitinimeste seas neid kes on endised massimeedikud? Ütleme nii, et ebaproportsionaalselt palju, üldjuhul krapsakad inimesed (kui Maunaste välja arvata) ja … suhtlevad täiesti vabalt. Mnjah, eks see väikese Ühisruumi probleem ole, et igale poole ja kogu aeg krapsakaid inimesi ei jätku, osad eluvaldkonnad tuleb katta grenaderide või talgutöölistega. Niisiis pole pidukondadel mingit pikka pinki vaid iroonilisel kombel pigem juhuvalik grenaderidest ja äkkotsustest. Turutõrge. Miks?

Valikuvoor tühipingi ja tühikargajate vahel

Läbi aastate on ironiseeritud, et pikk pink on  lühike pink või pikk pink on tühi pink. Eks meie teiega oleme muidugi ka liiga nõudlikud. Kriitilised. Vahel õigusega, sest tahame ju samuti maale ja rahvale parimat. Mnjah, nagu tõdetud, siis arvestades meie rahvaarvu ega poliitpingil istujaid eriti palju olla saagi. Kujutame ette, et meil siiski on pikkpink, (no kasvõi virtuaalselt), kõigil marssalikepikesed ranitsas kenakesti ootamas. Kindlasti kujutate ette väärikaid asjatundjaid, huvitavate ideede generaatoreid, turvatunnet tekitavaid tegelasi, memmemusilisi õilishingi, aga … Tõsiasi on selles, et meie teiega (või nemad nendega?) on loonud poliitturule maine, mis ei ole paljudele valdkondade tippasjatundjatele just kõige esmane valik eneseteostuses. Miks? Meie teiega oleme kujundanud poliitturu kuidagi märkamatult selliseks, et seal võib solvata, alandada … täiesti vabalt.. Pidavat olema palga sees? Tuletab meelde üht „aghatajuttu“ (M. C. Beaton „Aghata Raisin ja lahkumissuudlus jõululõunal“ Tänapäev 2019 Lk 84): „Kelner oli üleolev, kuni Agatha käskis tal lõpetada see külmast näpistatud näoga vahtimine ja neid viisakalt teenindada. Ta ütles seda kõva häälega. Kelner vahetati alandliku ettekandja vastu. „Nad on ennast täis, „ütles Agatha. „Kõik see on inglaste süü. Nende meelest pole peen, kui neid seal ei alandata.““ Nii, et kõik need kelle meelest nende alandamine pole „peen“ sinna ei tüki. Ja õige kah. Niiviisi saamegi mansa, milline alandamise välja kannatab (võib-olla isegi naudib) või kelle meelest see ongi peen.

Edasi. Ettevõtlustegelased? Nendega on umbes sama lugu, milleks auväärsest ametist tulla alandatavaks, pealegi … Hm, need põlevad tänapäevasel poliitturul ereda leegiga ja rikuvad oma laitmatu renomee. Pean pöialt, et äriinimesed ei hakkaks ise poliitmanagerideks, nad ei saa sellega suure tõenäosusega hakkama. Üheksakümnendatel said, kahetuhandetate alguses ka, kuid nii urgu süüvinud poliitturul nagu see täna on, ei saaks. Seepärast tulebki iga äriinimese katset poliitturgu muuta turuosalisena kui kindlat märki sellest, et päristurg on kinni jooksmas ja tegemist on äriinimese isikliku kangelasteoga, et mitte öelda enesehävitusliku aktiga. Sügav klaustrofoobia (koos poliitkissellibasseinide SPA-dega) pole neile lihtsalt loomuomased.  Hiljutine kogemus kus kaks edukat ärijuhti H&H edastasid oma poliitvalla sõnumid, siis … need olid küll õiged, kuid uskumatult naiivsed. (Muidugi on võimalus, nagu selles muinasjutus, kus kõik kiitsid kuninga uusi rõivaid, kuid lapsesuu ütles selge ja kõlava häälega välja, et kuningas on paljas. Rõivatu? Siis sai kõigile selgeks, et nii ongi.)

Turgude (päris, ja poliiturg) keskkonnad on niivõrd erinevad, et ilma eeltööta (trennita) kukutakse poliiturul suurejooneliselt läbi. Võib-olla selgitab seda tendentsi üks kosmoselendude arengu lugu: „ Gemini või Apollo meeskonnad ning lennud kestavad nädalaid või kuid, mitte päevi. See kõik teeb Mercury ajastu „õigetest meestest nüüd valed mehed. Astronaudid peavad olema sellised, kes saavad teistega hästi läbi. NASA astronautide soovitatavate omaduste nimekirjas on võime suhtuda teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga. Kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne. Huumorimeel. Võime luua stabiilseid ja häid suhteid. Tänapäeva kosmoseagentuur ei oota mitte ülbet vaprust, … Enesekindlus peab olema „asjakohane” ja riskivalmidus peab olema „eluterve”. Õiged mehed ei ole enam bravuurikad, agressiivsed ja matšolikud.” (Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 lk 30). Vaat selline lugu. Muide ei puuduta mitte ainult ettevõtjaid vaid kõiki inimesi ajas ja ruumis. Ka poliitturul

Tegelikkuses on märgata vastupidist tendentsi, need poliitinimesed, kes on aru saanud poliituru süvatõrkest, selle remontimatusest pidukondade sees ja seest, on poliiturult lahkunud. Ja õige ka, miks enda annet ja energiat tühja raisata. See on muidugi meie teiega kaotus, kuid … reaalsus. Muidugi oleks hea, kui meie teiega suudaks poliitturu tuua välja monopoolsete turuvalitsejate turutõrkest, mutiaugust ja anda sellele jälle kord liikuvuse ja loovuse loomulik seisund. Seni pole õnnestunud. Nii, et …ootame.

Mansa koostamine

Nüüd me teame, kes mansa virtuaalsele pikkpingile ei sattu või pigem ei sattu või ei peaks sattuma. Kuid huvitav küsimus on hoopis see, kuidas need kes sinna satuvad, ikkagi sinna satuvad? Miks satuvad? EKSS annab seletuse sõnale sattuma „hrl. juhuslikult v. ettekavatsematult kuhugi tulema v. mingisse olukorda jõudma“  Soome keeleski on „sattuma“ vasteks juhus.  Nii, et kes valib juhuse või juhuslikkuse?  Kes neid valib? Milline on süsteem? Milline on võimalikkus (juhuslikkus) sattuda juhuvalimi hulka? Või kujuneb valik sõpruskonnapõhiselt? Milliseid omadusi peaks kandidaat omama 8peale pidukondliku truuduse)? Kas selleks peab olema ka mingi haridus või piisab teadmistest? Mingi kutsekool? Ülimkool? Lihtsalt elukool? Nagu praktika on näidanud, siis kool ei oma tähtsust, nii heas kui halvas mõttes. Tänapäeva pidukondade pingisattumuse aluseks on põhiliselt ustavus poliitjuhtidele. Saurustele noh. Noorte järelkasv … Mõnel pidukonnal on see olnud päris tubli (aeg-ajalt), kuid siis kui juba oma tööd natukene tuntakse kerkib arengutee nende ees püstloodis ülesse. Vähestel, väga vähestel, õnnestub sellega hakkama saada.

Kuigi  esmase valikuna pikkpingile peaks olema  nii nagu spordiklubideski – noorteklubid -, siis tegelikkuses pole see päris niimoodi. Ega asjata taheta vallamajasid täita liidusaadikutega. Kui oleks noorteklubidest midagi võtta oleks ju liidusaadikute kasutamine absurd? Mitte, et see nagunii absurd ei oleks.

Niisiis poliitturu kasvulavast

Oma ja omade kasvulava. Kasvatatakse oma „kaadreid“ ise ette. Tore, saab treenida just selliseid oskuseid milliseid mansal vaja on. Samas kõigist noortest kossutrennis käinutest ei saa NBA  kassi mängijat. Mõni väsib ära, leiab muu tegevuse, pole piisavalt andekas või vastupidi on nii andekas, et läheb teise võistkonda. Pidukondade võistkondade formeerimisel täpselt samad põhimõtted, kõik noorteorganisatsiooni liikmed ei mahu/saa üleriigiliste ega isegi mitte kohalike võistluste/valimiste võistkondadesse/nimekirjadesse. Kõik pole andekad, kõik pole püsivad, kõik pole ustavad, kõik … Ühesõnaga põhjusi võistlustele/valimisnimekirja  mittekvalifitseerumiseks on tuhandeid. Kuid võistlema peab, kui ei võistle, siis pole ka rahastust. Rahastamine, meie teiega kulul, pidukondade rahastamine on eksistentsiaalne küsimus. Pole raha … pole ka pidukonda. Elementaarne.

Esindusmeeskonna koostamiseks tuleb leida andekaid võistlejaid kas teistest võistkondadest või teistelt elualadelt. Kuidas see toimib? Hm, ilmselt treenimatut treialit kossuplatsile ei valita. Mida see treial seal kossuplatsil treipingiga ikka teha oskab? Nii, et treialid on küll pingimehed, kuid nad pole poliitpingi mehed poliitturul. Vaat niimoodi. . Muidugi võib treialist ka kossumängija vormida, kuid kas on mõtet head spetsialisti vajaliku töö juurest ära kiskuda? Temaga vaeva näha, et temast keskärast mängijat teha? Ilmselt mitte. Ei tasu vaeva. Muidugi on teine lugu kui treial on üleküla populaarne kutt või piiga, siis vaatajate kohalemeelitamiseks kõlbab küll, aga võistlema … Ei usu. Ei tasu.

Edasi. Võtad kossuplatsile pinksimängija? Üks pallimäng kõik ju? Ilmselt nii see paljudel juhtudel toimibki, võetakse pinksimängija näiteks vutimeeskonda ja lubatakse kesktormajaks/ministriks ülendada. Kui nüüd pinksimängija enesekriitiline pool päris kängu on jäänud, siis ta ilmselt mõtlebki enese jaoks kesktormaja rolli võimalikuks ja me oleme sunnitud taluma mannetut mängu või mannetut administreerimist poliitvõistkonna puhul. Järgmine kord me muidugi sellise mansa esinemist vaatama ei lähe ega valimistel nende poolt ei hääleta, kuid korraks … Korraks saavad paljud aupaistet, petliku edu tunnet, kuid enamus (st valijad/fännid) veel pettumust. Pole jälle hea valik.  No nagu me teame valikud on rasked, ikka see igipõline muinasjutuprintsi valik: lähed paremale kaotad pea, lähed vasakule kaotad hobuse (ja pea).

Mina, Minu, Mulle

Noortekoondis on muidugi parim variant, neid saab treenida ja lihvida vastavalt eesmärgile (et mitte öelda vajadusele). Kuid noortekoondise mõte selles ongi, et neid treenitakse mitte ei lasta lihtsalt karjas treenerita Nii nagu igal alal ja tööl tuleb ära tunda kellest saab keevitaja, kellest laulja - ühed vajalikud ametid mõlemad – kuid kutsumust ja tegemisrõõmu tuleb arvestada eelkõige. Mingi segase keevitaja-laulja seltskonna treenimine pole lahendus . Võrdsuse värk? Aga loodus ei põhine võrdsusel vaid erinevusel. Just erinevused on need mis loovad tervilu. Näiteks: „Aju kasutab 20% kogu keha energiavajadusest, moodustades kehakaalust vaid 2% „Kui aju on täielikult tööle rakendatud, siis kasutab ta enam energiat koe kaalu ühiku kohta kui täiskoormusel reie nelipealihased. Tegelikult ei suuda inimaju samaaegselt kunagi aktiveerida enam kui kaks protsenti oma neoronitest. Kui see näit ületatakse, ammendub glükoosivaru nii kiiresti, et te minestate.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 28). Nii, et kui te kavatsete oma ajule eraldada „võrdselt“ energiat, siis …Või ongi teiega niimoodi juhtunud? Või olete kogemata oma mõtteaparaadi ülekoormanud? Jälle halvasti. Inimühiskonna praeguses arenguetapis on kohane, et kõigil on võrdsed võimaluse, kuid võrdsete tulemuste tagamine … Kujutage ette olümpiamängude 100 m finaali, kus parimatest-parimad ja võrdsematest-võrdsemad on asunud võrdselt stardijoone taha, te ei looda ju ometi, et kõik saavad võrdse aja? Mis on sellisel juhul võistluse mõte? Võistlus, konkurents, pingutus oma eesmärkide nimel on see, mis viib arengu edasi. Nii, et, tore jutt, kuid võrdsust tuleb alati õigesti mõista, võrdsus ei ole primitiivne võrdsustamine. Ega tipptegijad ei kasvanud tippudeks seepärast, et nad olid võrdsed, vaid seepärast, et nad tegid midagi paremini, teistmoodi ja neil olid head treeneris/nõunikud. Lk 69 „Need harvad inimesed, kes tõepoolest midagi erakordset saavutavad, ei tee seda mitte veendumuse tõttu, et nad ongi erakordsed inimesed. Vastupidi, nad saavutavad midagi erakordset, sest neil on kinnisidee end pidevalt täiustada. Ja see kinnisidee end täiustada kasvab vankumatust usust, et nad ei ole tegelikult mitte põrmugi erakordsed. See on õigust täis suhtumise vastand. Inimesed, kes mingis valdkonnas suureks saavad, saavutavad selle suuruse, kuna nad saavad aru, et nad ei ole suured – nad on keskpärased, nad on tavalised – ja nad võiksid olla väga palju paremad.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 69)  „Milles tahes paremaks saamine põhineb tuhandetel väikestel ebaõnnestumistel ning sinu edu suurus sõltub sellest kui mitu korda sa milleski oled läbi kukkunud. Kui keegi on sinust mingis asjas parem, siis tõenäoliselt on põhjus selles, et ta on sinust enam selles asjas läbi kukkunud. Kui keegi on sinust halvem, siis tõenäoliselt on põhjus selles, et ta ei ole läbinud kõiki neid valusaid õppetunde, mis sinul selja taga on. Kui mõelda korraks väikese lapse peale, kes üritab käima õppida, siis see laps kukub ja teeb endale haiget sadu kordi. Kuid ühelgi hetkel ei pea laps kinni ega mõtle: „Oh, küllap siis käimine ei ole lihtsalt minu rida. See ei tule mul kuidagi välja.“ (lk 160). Vaat selline lugu, tuleb üritada üha uuesti ja uuesti, kui tahetakse õnnestuda. Seda nii pallimängudes, kui poliitturul.

Just seepärast on põhitähtis, et noored peavad saama võistluskogemust, praktikat. Duši all lauljatest ei saa rokkstaare, kui nad pole vallamaja saalis esinemiskogemust saanud. Mnjah, kui te noortemansa entusiaste „päris võistlustele“ kirja ei pane, vaid laste neil üksnes higiseid sokke ja märgi rätikuid kokku korjata, siis vaibub ka kõige tulihingelisema õhinapõhisus osaleda klubilises tegevuses. Vaadake, pidukondadel on küll omad noorteorganisatsioonid, kuid kui pinki vaadata, siis pingile neid ei lasta, nad on pigem pallipoiste staatuses.  Sedasama kinnitab üle ka Pilvepiiri partide mittepartide seaduseelnõu. Noorte pingutust ei peeta miskiks, kui liiduparlamendi saadikud tulevad vallmaja laulukoori juhatama. Piinlik tegelikult. See on probleem. Turutõrge.

Poliitturg pole mitte üheülbaline võrdkargamine või kaelamurruliselt tundmatus kohas vette hüppamine, see on pigem viie- või mitmemitmevõistlus, tunda tuleb paljusid valdkondi, tabada ära nende sidusus ja sünergia võimalused. Kui seda ei õpita/treenita, siis … seda oskust ei saavutatagi. Jääb üle …

 … roheline ja punane pliiats

Ilmselt mäletame seda Kahevahel pidukonna hääletusvooru, mil fraktsioonipealik andis oma inimestele (tibukestele? karjale?) „õigesti hääletamiseks“ märku punast või rohelist pastakat tõstes.( J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 469) „Mina arvasin, et meil oli poliitika. Ma mäletan muide täpselt, et diskussioonides enne manifesti kirjutamist me otsustasime, et meie poliitika on mitte omada poliitikat.“

See on üks kurblooline areng. Muidugi klubis tuleb klubi põhimõtteid järgida, kuid päris lambukeste moodi käitumist ka ei tohi eeldada. Kuid siinkohal on tegemist sügavama probleemiga, lausa mitmekihilise probleemiga. Juhtpidukondlased ei usalda noorpidukondlaste tõsipidukondlikkust – hoida ja saada aru pidukonna „pealiinist“. Tõsi see on, et veel mitte päris valmis vermitud pidukondlased kipuvad olema heitliku meelega ja … isemõtlejad, nendega … Selle koha peal tekkibki järgmine mõra, selle asemel, et läbi rääkida, miks mingi isemeelsus tekkinud on ja võib-olla see ongi hea/uus areng, püüab juhtkond isemõtlejaid maha suruda. Selline omapärane demokraatia töötuba?  Räägitakse meil palju demokraatiast (siis ka mingist eraldiseisvast sisedemokraatiast), väärtustest jne, kuid tegelikkuses taandub kõik ikka vanale heale lastemängule „Mina kivi kuningas, sina essu labidas!“. Nii tekkibki poliitturul üha rohkem neid, kes probleemide olemusest enam aru ei saa, ega saada ei viitsigi. Milleks pingutada? Küll karjajuht tõstab õige pliiatsi (ka mentaalse), siis … nii ongi „õige“.

Probleem nii rekombineerimise, riigireformi kui Ühisruumi arengu või arengupeetuse seisukohalt. Vaadake, nii nagu meie lavaseadest ja olupiltidest näha, ei saa suur osa poliitinimesi probleemide tegelikust sisust aru, või kui saavad aru, siis ei julge ennast õigete valikute tegemisega kehtestada. Värsked ideed … millal te viimati kohtasite värsket ideed Pilvepiiril? Kuid kui poliitinimeste massist ei kasva ülesse poliitikut, siis see on probleem. Praegu takistavad seda süsteemselt kaks jõudu. Esiteks pallipoisid ei saa harjutada madalama liiga mängudel, sest suured poisid tahavad ise kõigil üritustel osaleda. Niimoodi jääbki meie pikkpink tühjaks ja võimalik järelkasv on määratud jäämagi pallipoisteks. Kurb, kui mõelda mida ja keda õige arendustegevuse ja treeninguga oleks võinud ülesse kasvatada. Teiseks on pidukondade sisemine intrigeeritsemine. Tõsieestlasliku tarmukusega tõmmatakse kõigile pidukonnasisestele pürgijatele vesi peale. Vabandage! Sõbralik tuli? Nagu klassika ütleb: „Kohe näha, vanad sõbrad!“. Nii jäävadki lõpuks valimisdebattidesse osalema vaid vanade meeste trikoovoorud. Nii mõnelgi juhul on pilt muutunud … eee … ebaesteetiliselt pelutavaks.  

Targutusi

     Balague´ „Cristiano Ronaldo“ Tänapäev 2016

Lk 121 „Protestantlik reformatsioon Inglismaal erines mandri-Euroopas toimunust selle poolest, et oli oma olemuselt rohkem poliitiline kui teoloogiline. Vastasutatud anglikaani kirik võttis omaks Saksa luterluse range teoloogia selle rõhuasetusega kõvale tööle, tugevale eetikale ja pühakirjal põhinevale rangele moraalipsühholoogiale.“

„Protestantlik eetika on rangelt legalistlik. Reeglid on selleks, et neid järgida. Omakorda on kaks tuhat aastat katoliku moraali peent häälestust toonud kaasa mentaliteedi, mis üritab reegleid painutada, väljumata samal ajal lunastuseks vajalike parameetrite piirest. Alati on olemas võimalus pihtimiseks, et saaks puhtalt lehelt alustada. Katoliiklike maade elanikud ei hooli tavaliselt eriti reeglitest. Neid huvitab hoopis see, kuidas neist ilma vahele jäämata mööda hiilida.“

M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016)

Lk 22 „Tema manifest on nõnda kergekaaluline. Et pudenes laiali juba  kampaanianädalaga. Ta pole ühtegi uut ideed välja käinud. Tema ainsaks plaaniks on käed kokku panna ja palvetada, et venelased ega ametiühingud liiga valjult ei peeretaks. Kas sa arvad, et seda see riik tegelikult tahabki?“

Lk 78 „Opositsiooniliikmete küsimuste puhul tavaliselt isegi ei teeselda, et eesmärk on informatsiooni saamine: tahetakse vaid kritiseerida ja kahju teha. Kas see hale kloun, kes end peaministriks nimetab, ei kavatse uttu tõmmata? – nõnda võiks nende üldist meelsust väljendada. Kuid ka vastustega ei üritata reeglina infot edastada, vaid pigem vastulööke anda, valu ja häbi tekitada.“