(riigi)Arhitektuuri ideekonkurss

 

 

Tundub, et Dr Riik on sattunud uude ajajärku - kroonilisse uusideede põua ajajärku. Ränk põuaaeg. See  ajajärk ei alanud mitte eile ega üleeile, vaid on pika vinnaga nii nagu ajajärgud ikka tekkivad – tasahaaval. Enesega rahulolu ja muutustekartus vormubki ajapikku täismahuliseks ideepuudulikkuse ajajärguks. Ühest küljest on muututud rahaasjades lödinäplikuks ja finantshügieeni suhtes tõrjuvaks ning teisalt püütakse seda kompenseerida üha uute kasvavate koormistega. Ideepõud! Kuid võiks ju välja kuulutada ideekonkursi, kuidas edasi toimida, sest niimoodi nagu praegu liipame …  Tundub, et keegi pole rahul, tegijad ei ole rahul, väärtuste loojad pole rahul ja saajad pole rahul. Niisuguses keskkonnas  tõesti jõudsalt edasi ei liigu. Jääme teistele jalgu. Kuid tundub, et ideed (metaideed?) ideede leidmiseks pole tekkinud. Kahju. Muidugi teiselt kui võtta aluseks energia jäävuse seadus, siis oludes mil poliitturu põhiline energia läheb vanade ideede reanimeerimiseks ja kommunikatsioonikatastroofide maandamiseks jääb uute ideede läbitöötamiseks neetult vähe … energiat. Ja seegi pole roheenergia vaid tintmust, kui Egiptuse öö.

 Äraseletamisest

 Energiakadu ja ideepuudus poliitturul tulenevad  pidevast lühiühendusest kommunikatsioonivallas ehk suhtluses.  Kuid iga idee algab kommunikatsioonist – suhtelisest, suhtlusest.  Korrektsest, arusaadavast  kommunikatsioonist ehk suhtlusest. Äraseletamisest, noh! Lihtne. Seletad ära ja …siis seletad üle ja … siis veelkord. Sest: „ Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata. Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja. Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei usuta. Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti. Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.” J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 164). Nii, et kui te oma ideed/pürgimust/eesmärki selgitate ühe korra, siis ilmselt jääb teie sõnum varju, ei tehta välje, mõistetakse valesti või ei usuta. Kõik, kogu lugu, idee on kuhtunud. Kui vaja tuleb oma sõnumit üle korrata ka 6-7 korda.

Tihti oleme pelglikud ja arvame, et see mis on meile selge, on arusaadav ka teistele ehk „Väga lihtne on eeldada, et kuna sina ise ja inimesed, kellega sa tavaliselt koos töötad, on antud teemaga kursis, siis on iseenesest mõistetav, et ka kõik teised on sellega kursis.“ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 52). See on eksiarvamus, isegi valdkonna asjatundjad ei pruugi kõiki üksikasju teada või mäletada, mis paneb aluse … arusaamatustele. Kui nüüd mõtlete tagasi väljendile „nagu sa tead“, siis olete ilmselt kuulnud seda öeldavat sadu kordi, kuid … Tegelikult on väljend ise eksitav kõigile osapooltele, ütleja eksitab ennast lootes, et vestluspartner valdab teemat, kuid 98% juhtudest vestluspartner ei tea/valda/huvitu, kuid ka vastupidist väita ei tihka. Niisiis arenebki  kommunikatsioon/suhtlus, mis pole mitte kommunikatsioon, vaid valedest eeldustest ja jaatustest kombineeritav suhtedraama või lausa -katastroof.

Idee ladusaks äraseletamiseks tuleb lähtuda põhimõttest, et partnerile tuleb ideed seletada nagu ta ei teaks sellest midagi, samas eeldades, et ta tahab sellest aru saada. Eriti tähtis on seletamisoskus DR Riigi puhul, mil ta peab seletama ja arusaadavaks tegema oma eesmärgid mitte anonüümele „rahvale, inimestele, kodanikele“ vaid igale indiviidile, igale kõrgeima võimu kandjale (KVK). Ja nagu me teame siis 1,3 miljonile indiviidile seletada idee olemust, sellest tõusvat kasu, on väga keeruline. Ühekordne elitaarne pläukamine, et riigil on raha vaja … Hm, nii primitiivselt võib ka 1,3 milj korda öelda, kuid ikkagi on see kommunikatsioonikatastroof. See on just see olukord, kus Dr Riik on enese seadnud positsiooni, kus tema  sõnum jäänud varju, ei tehta välja, mõistetakse valesti või ei usuta. Ja õige kah. Suhelda tuleb, mitte ainult vägisi „head tehes“. („head tegemise“ poole sajandiline kogemus on meil juba olemas).

 Muutustepimedus

 Sellisel kapseldunud vaatel võib olla veel teine, fataalne, tagajärg. Discovery lennuõnnetuste sarjas leidsid eksperdid üheks õnnetuse põhjuseks olevat – muudatustepimeduse. Juht/piloot reageeris ekslikule hoiatusteatele nii keskendunult, et kõik teised ilmingud, eriti kiiresti muutuvad ilmingud, jäid tema tähelepanutorust välja, ka kommunikatsioon kaaspiloodiga (kes hoiatas teda tegeliku probleemi suhtes) jäi olematuks. Kogu selle muudatustepimeduse  olukorras lähtus piloot valeteatest, jättes arvesse võtmata kõik teised näitajad ja muutujad, lülitas välja vale mootori ja … Kurb lugu. Katastroofiline lugu. Kommunikatsioon ei toiminud. Nii, et Dr Riik (piloodina) kuula ka kaaspiloote, on tervislikum. Kõigile. Võib juhtuda, et olete suures tuhinas ja mingile kitsale eesmärgile keskendudes … vale mootorit välja lülitamas. Muide eeltoodud intsidendi puhul käisid eksperdid stimulaatoris kogu juhtumi üle ja järeldasid, et kui piloot poleks mitte midagi teinud, siis oleks lennuk enese ise autopiloodiga  stabiliseerinud ja katastroof oleks jäänud olemata. Kahju, kuid piloot lülitas autopiloodi välja ja hakkas „ise juhtima“. Hm, kui nüüd mõelda paljudele viimase aja vastasseisudele poliitturul, Pilvepiiril ja Dr Riigi siserindel, siis tundub, et entusiastlik käsijuhtimine, kombinatsioonis viletsa kommunikatsiooniga, on andnud järgimisi katastroofilisi tulemusi (äraseletamata regulatsioone, ööistungeid ja vastastikuseid vihuti ütlemisi), mis autopiloodi targal tasakaalustamisel oleksid läbi harjumuste ja kohanemiste muutunud osaks meie tavaelust. Nüüd …

 Ohutusmeetmed

 Kommunikatsioonis on veel üks murekoht, te ei või iial teada, kuidas keegi teie (isegi 101 korra) selgitustest aru on saanud. Isegi siis kui olete oma mõtte (üleüle)üle seletanud, peate ikkagi kasutama ka kaitsemeetmeid võimalike puht füsioloogiliste, akadeemiliste või kogemuslike riskide hajutaiseks.

 „Kujutle, et oled projekteerimas lennujuhtimissüsteemi. Sinu soov on järjestada juhtpaneelid nii, et veavõimalus oleks minimaalne. Kui sa paluksid tarkvara kasutajjaliideste asjatundjalt nõu ja abi, siis ühe esimese asjana soovitaks ta sulle: „Ära märgista kriitilise tähtsusega juhthoobasid ainuüksi värvi abil – ligikaudu 14 protsenti meestest on värvipimedad ning sa ei taha ju, et nad vajutaksid suurt punast nuppu siis, kui nad tegelikult peaksid vajutama suurt rohelist nuppu.“ (lk 64). Ups, kas see nupp juhtus olema katapuldinupp? Head teed! Loodetavasti poliitilise vastutuse langevarjud avanevad. Kui saite sellest õpetust, siis oodatakse teid järgmisele lennule. Vist.

 Kommunikatsioonivälisus – kommunikatsioonipatu hind?

 Kommunikatsioonikatastroofide sage ilming võib jätta mulje, et sellega on harjutud, kuid sellega ei tohi harjuda. See on nagu perevägivald, mis algab vaiksest togimisest/vabandusest ja lõppeb (juhuslike) luumurdudega. Kommunikatsioon Dr Riigi ja kõrgeima võimu kandjate vahel (KVK) on tõsine asi. Väga tõsine, selle tulemusena võib ….

 Me ei tohi harjuda kommunikatsioonikatastroofidega, kommunikatsioonipattudega. Kommunikatsioonipatud vajavad patukahetsust. Vähemalt. Mnjah, siinkohal tuli meelde üks teine kommunikatsiooniline väljend – ekskommunikatsioon.  Mis asi on ekskommunikatsioon? Suhtlusväline? Natukene sinna poole, kuid mitte päris. Vikipeedia annab sellise selgituse: „Ekskommunikatsioon on kirikust väljaheitmine (lahutamine kiriku osadusest). Laiemas mõttes võidakse ekskommunikatsiooniks nimetada väljaheitmist mis tahes religioossest kogukonnast. (…) Ekskommunikatsioon on kõige raskem kirikukaristus. Ekskommunitseeritud isik ei ole kiriku poolt ära neetud, kuid ta ei saa osaleda kiriku osaduses. (…) Samuti võetakse ekskommunitseeritult ära mõned muud õigused ja eesõigused, mis kiriku liikmeks olemisest tavaliselt tulenevad, nagu näiteks kirikliku ameti pidamine. Ekskommunitseeritud preester ei tohi läbi viia missat ega muud vaimulikku talitust. Ekskommunikatsioon on mõeldud ajutise abinõuna, mille eesmärgiks on süüdlast patukahetsusele juhtida. Katoliku kirikus lõpeb ekskommunikatsioon tavaliselt patukahetsuse, pihi ja absolutsiooniga. Süütegusid, mis tõid kaasa ekskommunikatsiooni, peab absolveerima kõrgem vaimulik või preester kõrgema vaimuliku loal.“ Vaat selline karm lugu.

Milline võiks olla Pilvepiiri ja Dr Riigi patt tänapäeva poliitturu mõistes? Meie aja kehv kommunikatsioon Pilvepiirilt kõrgeima võimu kandja suhtes on poliitturu sulaselge patt. Patt Põhiseaduse alusel? Selline kommunikatsioonipatt peaks (nii nagu Raamatute Raamatus on ajastuomane patuloetelu) lausa põhiseaduslik patt. Põhiseaduslikke patte poliitturu kontekstis tuleb lunastada patukahetsuse ja pihtimisega, mitte telefoni automaatvastajaliku sõnaseadega. Põhiseadusliku patu lunastamine peaks põhimõtteliselt  olema sama nagu kirikliku ekskommunikatsiooni puhul. See tähendab, et patune  „kommunikatsioonikatastroofer“ ei saa täita pidukondlikku (ega riiklikku)  ametit, pidada jutlust ega kihutuskõnet ning saada osa poliituru osaduses. Karm värk.

Nii, et need kes tahavad poliitturul KVK poolset ekskommunikatsiooni vältida, peavad kommunikatsiooni ehk suhtluse just KVK-ga korda saama. See, et pidukonnad üksteisele kõige kunstilisemal kombel jäledusi ja ilgusi ütlevad, ei huvita KVK-d. See on poliitturu klubiline sisemäng. Poliitturu „essuloopimine“ pole KVK kui tarbijaturu huviobjekt, seda peaks poliitturg lõpuks arvesse võtma. Vaadake, kui meil on kaks pidukonda, millised mõlemad essuloopimise tuhinas möirgavad et teisel pidukonnal on … eee … no ütleme näiteks, nina viltu, siis mida meie teiega selle teadmisega peale hakkame? Selle tulemusena saame teada, et meil on kaks (tegelikult kõik) pidukonda, kellel on nina viltu? Kas see aitab meid teha valikut? Millist? Vähima viltunina valimisega? Iks peaks meie ainukene valik olema valik viltuninade  seast. Jaburus.

 Ideed, tegevused ja irdtegevused

 See, mis KVK-d huvitab on ideed. Ideed, kuidas igaüks  ise ja kõik koos, edukamalt hakkama saada. Millist keskkonda selleks luua? Tegelikud ideed, mitte alandavad almusepakkumised (meie teiega enda raha eest) a´la  „paarkümmend eurtsi“ erakorralist pinsitõusu. Tegelikult peaks KVK erakorralise pinsitõstmise lubamise peale mässama hakkama, see on ju rahaliselt mõõdetav korruptsioon, altkäemaks või vähemalt kõige räigem mõjuvõimuga kauplemine. See ei ole idee, see ei ole isegi hea tegu (lahku kirjutades) ega heategu, see on jaburus väheneva ja vananeva elanikkonnaga riigis. Katastroofiline kapitanismuste käsitsijuhtimine.  Millised ideed? Mõtleme. Idee oli iseseisvu, EL-ga ühinemine, NATO vihmavari ja Riigireform. Need on ideed, mis toodavad oleviku kui tuleviku julgeoleku mingisugusedki garantiisid.  

Riigireform ja tootluse kasvu soodustava keskkonna loomine oleks idee, mille pärast tasub rabeleda, kuid inflateeruva pinsi nimel küll mitte. Tegelikkus on see, et ideed pole, on irdtegevuste segapuder ja telefoni automaatvastajad. Kõik see võib jätta toimeks tegevuse mulje, kuid on lõppkokkuvõttes ressursi raiskamine.

Kahju, lausa ehmatav, kuid isegi kriis pole poliitturule midagi õpetanud. Kui Õdede liidu juht nendib, et: kui meil poleks koroonat, streigiks me juba ammu.“, siis tunnen mina igatahes suurt piinlikkust. Kuidas siis nii? Kas meditsiinikriis ei õpetanud Dr Riigile ei midagi? Uskumatu. Süsteemi ei ole, vajaduste ja võimaluste hierarhiat ega logistikat ei ole, on mingi pöörane irdtegevuste palavikuline kaskaad. …

 Süsteemne süsteemitus (ikka?)

 Nüüdseks oleme jõudnud sinnamaani, et riigireformiga (ka rohepöörde, digipöörde ja põhiseaduslikkusega) püütakse igat jaburust (ära ja üle) seletada, kuid kurbloolisus on selles, et kui poliitturu sõnajadades on riigireform ilmselt kolme kõige enim kasutatud (ja kuritarvitatud) termini seas, siis tegelikult Riigireformi ju pole. Seda pole isegi Seadusandja tasandi arutama hakatud.

NB! Jätame meelde: Süsteemset riigireformi pole. Kui süsteemi ei ole, siis tekkivad kõige imelikumad ideed, mis siis hädatapu korras käiku lastakse. Võib-olla oleksid need isegi õiged, kuid need ei saa olla õiged ilma võrklahendusteta. Arhitektuurimuutusteta.

 Näiteks KAMI  rääkis Kuku raadio saates «Kahe vahel», et idee KaMi ja SiMi ühendamisest on midagi, mida „laualt maha heita ei tasuks“ (sic! Uus spordiala?). Jaa-ah, iial ei või teada, millal ja kuskohast võib tekkida hea idee. Näiteks KAMI ja SIMI pasunakooride likvideerimist alustati kommunikatsioonikatestroofist, kuid kolme ministeeriumi töörühm jõudis  (vahe)kokkuleppele  ühendpasunakoori loomiseks Sõjamuuseumi alluvuses. Tore. Kuuldavasti luuakse nüüd veel üks komisjon, milline päriselt asjaga tegelema hakkab, see ilmelt teeb veel mingid alamkomiteed ja töörühmad jne. Oeh niipalju riigi ressurssi on hukatud kahe pasunakoori ühendamiseks?  Tänaseks teame, et kogu selle administratiivse sagimise tulemusel ühendpasunakoori siiski ei sündinud. Politseipasunad on ikka hõreda peal, kui Tallinna linn siin just mingit abikätt ei paku. Pasunakooride loo võime näitena kirjutada suurte tähtedega administratiivse käpardlikkuse näiteraamatusse. Kuid süsteemne süsteemitus kappab rahumeeli edasi.

Nüüd siis on tärganud „nutikas“ säästuidee ministeeriumid (SiMi&KaMi) kokku panna … Eee – kas samuti Sõjamuuseumi alluvuses? Kuid küsimus ei saa olla pelgalt KAMI ja SIMI kokkupanekus, see on kogu riigi halduse, logistika ja käsuahela  arhitektuuri ümberkujundamine – see on riigireformi ülesanne. RAMI ja SIMI ei saa kokku panna nagu kaht pasunakoori (millega toime ei tuldudki) või pannkooki. Ei tohi.

 RIIKLIK mõistmatus (mõist+matus)

 Kuid kuivõrd eesmärgipäratu, süsteemitu ja empaatiavõimetu on Dr Riik ( bürokraatlik süsteem) tegelikes asjatoimetustes, näitab see, et teist aastat meditsiini (mega)kriisi peavad õed Dr Riigiga palgaläbirääkimisi … läbi Riikliku lepitaja (rõhuga sõnale riikliku). Kuigi kogu (või peaaegu kogu) süsteem on riiklik (või vähemalt riiklikult rahastatud), ärgem laskem ennast petta Dr Riigi mitmekordsest petekast, et tervishoiuasutused on ümber nimetatud sihtasutusteks, et õed töötavad nendes riiklikes (siht)asutustes ja peavad läbirääkimisi haiglatega, millised on riiklikud (valdavas  osas), millede vahendid tulevad kas riiklikust haigekassast või otse riigieelarvest ja lepitab riigi haiglates riiklikel töökohtadel töötavaid õdesid riiklike haiglatega peetavates töö ja palgatingimustes RIIKlik lepitaja. Uh, täitsa pöörane.  See on komejant meie teiega kulul. Õnneks on meil tekkinud lisaks riiklikule … eee  … vabandust, sihtasutustele ka erameditsiini- ja laborifirmasid. Oleks üpris pelutav mõelda sellele, mis oleks juhtunud kriisiharjal ilma selle eraalgatusliku lisaressursita. Eks ole? Kriisis on iga panus määrav. Ka väike.

Praktiliselt sama lugu on haridusvaldkonnas, hoolimata ümbernimetamise ümbernimetamisest on meil valdav osa haridusasutusi olemuslikult riiklikud (see et ülikoolid nimetati ümber avalik-õiguslikeks teeb neid kahe pere koerteks, kusjuures ühe peremehe juures süüa ei tohi, kuid teine ei anna piisavalt karja hoidmiseks), mis  saavad raha nii tegevuskuludeks sh palgaks ja investeerimiskulud Dr Riigilt. Ka KOV on vaid kooli pidaja, ressursid tulevad rõhuvas enamuses riigieelarvelistest vahenditest.

Kui riiki ei reformita, prioriteete ei seata, siis jätkub vohav mittetoimetulek meie toimetulekut kindlustavates tuumvaldkondades ja innovatsioon jääb kõikjal kiratsema. Miks? Elementaarne,  sel lihtsal põhjusel, et Dr Riik ei suuda otsustada, millised on need väga vähesed valdkonnad, milles ta peaks ise toimetama ja millised on valdkonnad, mis peavad (kindlas kõneviisis) ise hakkama saama nn vabapidamisel mägiveised. Edasiviivat  ideed, ideelist jõuallikat ehk „genekat“ Dr Riigil pole ja teistel ka teha ei luba. Dr Riik ei usalda meid teiega, ei usu meie võimetesse ise hakkama saada.

Lihtne, pole genekat, pole edasiliikumist. Kiirest liikumisest rääkimata,  sel ajal kui edumeelsemad kooslused tuiskavad läbi värkvõrgu“ tähtede poole“.

 Tähelepanu, ametnike pidulik sissemarss(imbumine) poliitturule!

 Kas olete tähele pannud, et pidukondade pikapingi jutlustajad ei leia mitte alati omalt pidukonnapingilt ülesse neid väärikaid klubiliikmeid, keda edutada poliitpealikeks? Oleks loogiline, et minister, kui poliitjuht tuleb Pilvepiirilt, no vähemalt pidukonna juhtamansast, kuid ….  Viimastel aegadel on poliitturu reservpingiks kujunenud hoopis … ametnikkond. Pole paha valik, kuid ametnik elab oma ametniku maailmas ja poliitturu toimimise eripäradest ja reeglitest ei pruugi just väga nobedast aru saada. Seda on viimase aja ministrid ka kinnitanud, et nemad tegelevad tehnilise valdkonnaga (haldamisega) ja nad pole pidukonna tegemiste ja poliitikatega kursis (oleks ka raske kursis olla, kui pole veel pidukonna liigegi). Hm, alguse asi? Või on meil mitte poliitiline Dr Riik, vaid tehniline Dr Riik?

Just seepärast tundub, et meie poliitturul toimuvad mitmed arengud vastupidises järjekorras tavaarenguga. Kui loed (mõttega) selliseid pealkirju/ütelusi, et riigipea ei välista uuesti riigipeaks kandideerimist ega ka poliitikasse minekut, siis … Hm, inimene on olnud mitusetu aastat  riigi pea ja nüüd mõlgutab mõtteid, et kas ei peaks äkki „poliitikasse … minema“? Niipalju kui tavatähelepanelikkuse juures aru võib sada (ja Põhiseadusele toetudes), siis riigipea amet ongi poliitturu kõrgeima pealiku amet. Või ainult praktikakoht „poliitikasse minekuks“? Hm, kummaline. Või oli tegemist tööotsimiskuulutusega pidukonnadele (ja rahvusvahelistele organisatsioonidele), et tehke oma pakkumised? Õpipoisi aeg riigipeana on läbitud, nüüd võib ka poliitikaga tegeleda. Tore, kuid … ilmne kommunikatsiooniviga.

 Mingi sarnane sõnajada „poliitikasse mineku“ kohta tuli ka SIMI-lt ja mõnelt teiseltki, kuid nemad on poliitturul veel uustulnuk, lähtudes veel õhinapõhisusest, tavainimese naiivsusest ja lootusest maailma muuta. Samas arengufaasis on ilmselt ka VÄMI. Eilsetest ametnikest said niikui plirtsti, üleöö, värskeltküpsetatud poliitinimesed. Edu neile selleks. Igatahes pole ametnik just kehv valik poliitinimeseks, kui arvestada teisi võimalikke valikuid ja kogemusi. Küsite milliseid? Uh, Vanaema Marie ütles ikka, et „Kui head pole rääkida, siis parem … vaiki.“. Niisiis … vaikus.

Samas, kui nüüd järgi mõelda, siis ametnikkonnast on terve rida marssalikepikesega ranitsas inimesi ootamas, et ehk … No vallavanemaks tahavad neist vähesed, kuid kui vaadata ringi pidukonnapealiku (st potentsiaalse Peamise Ministri) postile või riigipea kohale ihalejaid, siis riigi endine Peasüüdistaja, Õiguste kantseleipealik, Õigusetuse kaitse pealik ja paljud teised on võimalusel leidnud või leidmas põhjuse liituda poliitinimeste vennaskonnaga. Nagu öeldud, pole paha variant, kuid … Kuid kas nad suudavad ennast välja raputada ametniku kestast, avardada oma  vaatenurka, puhastada ennast paragrahvikammitsatest ja saada tõelisteks Poliitikuteks või jäävad vaid poliitinimesteks saame näha. Tähelepanu juhtimise mõte oli vaid selles, et ametnikud on pidukondade poolt üle ostetud administratiivturult poliitturule, kõige sellest johtuvaga.

 Tasase tuuri kvantitatiivne „Geneks“

 Tõsiasi on aga see, et poliitturu kvaliteet algab poliitturul osalejatest ehk poliitinimestest. Siinkohal oleks paslik märkida, et loodetavasti ei lähe ja ei lasta minna poliitikasse üha uusi Maunasteid. Poliitinimeste kvaliteet määrab poliitturu kvaliteedi.

Nendega on jällegi see lugu (nagu targad inimesed juba ammu on täheldanud), et nad teavad täpselt mida peaks tegema, kuidas peaks tegema ja millal peaks tegema, kuid nad ei tea kuidas selle õigesti tegemise juures järgmisel riigivõimuhankel võitjaks tulla. Seepärast kasutatakse kvantmetoodikat. Mis see on? Vaadake, börsil  liigub igasuguseid arbujaid, valemängijaid ja numerolooge, kes teevad pakkumisi nii ja naapidi, kuid on ka matemaatika/füüsika/astronoomiadoktorid, kes on aastaid püüdnud leida läbi väikeste statistiliselt kinnitatud hälvete tulusat panustamisvalemit. See ei ole niisugune valem, et kõik tehingud on kasumlikud, vaid kvantide teooria ütleb, et kui kasumlikud on ka  natukene üle poole pakkumistest, siis on võimalik teenida triljoneid. Teenitakse ka. Tundub, et meie poliitturul püütakse toimida sama skeemi alusel, pakume kõike kõigile kvantitatiivselt, siis oleme võidus. Tähendab poliiturg on võidus, meie teiega ei ole võidus. Meie teiega vajame mitte kvantitatiivlahendusi vaid kvalitatiivlahendusi, lahendusi, mis viiksid meid kvalitatiivselt uuele tasandile. Arengu  „Genekas“ on vaja käima tõmmata.

 Kui investeerida ei oska, tuleb kärpida. Lihtne? Pigem primitiivne

 Meil on vastastikku justkui kaks leeri (koolkonda, sekti) – ühed arvavad, et „essudel“ aegadel tuleb võtta laenu ja investeerida tulevikku, teised, et laen on kurjast ja tuleb kokku hoida. Kärpida noh! Õigus on mõlemal, sest kui investeerida ei oska, tuleb kärpida. Lihtne. Poliitturg kihab muidugi esimese ettepaneku poolt, ainult, et … Kas teil tuleb kohe „paugust meelde“ mingi(gi) Dr Riigi tõhususel põhinev investeeringuprojekt, mis toimiks turupõhiselt? Või mingi investeerimine ettevõtluskeskkonda, selle paremaks/sujuvamaks/kiiremaks toimimiseks? Ei tule meelde? Miks ometi? Kas Dr Riigi tulevikuedendamise plaanid on salajased? Või neid polegi? Tundub, et tegemist on just selle viimase variandiga. Sellisel juhul tekkib küsimus, milleks siis Dr Riigi laenud (mille meie teiega peame ära klaarima), kui „genekaprojekte“ pole? Selleks, et …endale poliitturul kohta osta? Ka võimalik, kuid mida sellest head oleks kõrgeima võimu kandjale? Ainult kandmisrõõm (või kohustus)?

 Uusjutt?ˇ

 Vaadake, ega poliitturud ei toimi teisiti, kui päristurud, ka poliitturg toimib kas hankepõhiselt (parlamentaarne turg) või monopolipõhiselt (diktatuuriturutus). Esimesel juhul on niimoodi, et Riigivõimu hankel esitavad kõik pidukonnad oma visiooni riigi haldamise teenuseks, kuid … ilma teenuse maksumuseta. Hm, esitatakse lihtsalt kunstipärane meelelahutusprogramm? Kirjaklambri hange ja kempsukoristuse hinnang ostukõlbulikkusest tehakse hinnapõhiselt, kuid riigi haldamise hange vaid (loba)jutupõhiselt?

Kummaline, et meie teiega pole seda senini märganud? Nõudnud? Enesele teadvustanud? Ehitusel nõuame, bussihankel nõuame, aga riigi haldamise teenuse võitjalt maksumust ei nõua. See, et haldamise kulud pole optimaalsed  (kuna pidukonna ning KVK vahel lepinguga lukku löödud), vaid juhuslikud, olenemata sellest kas kulud on tegevuspõhised või tegevusetusepõhised, ei anna ka poliitturul põhjust tõhusa struktuuri ega kulutuste poole liikuda. Isegi mitte püüelda, sest kululimiidi piir on üsna ähmane nagu me viimastel aegadel kogenud oleme.

Niisiis … Kõik pidukonnad on hankeprotsessis (ja selleks valmistudes)  valmis visiooni ellu viima kuid … kui kalliks see meile maksma läheb? Palju see maksab? Ja põhitähtis, kes selle kinni maksab? Poliitinimesed ega pidukonnad seda hanget ju kinni ei maksa, isegi nende endi tegevuse maksab KVK kinni. Nii ongi, et kui kindlaid kulupiire ja tulusihte pole määratletud, siis tulemus jääbki kehvakeseks. Ütleme talutava sündsuse piiresse, kuid kehvakeseks. Esialgu. Igatahes meie teiega jaoks jääb see tulem kehvakeseks. Isegi sõnaseadet ei saa uskuda. Vaadake, kui pidukonnad lubavad sõnaliselt teha rohedigipööret, kuid kui tegemiseks läheb, siis … kõigepealt täidavad  maa (meie teiega raha eest) kivist õli väljapressimise tehastega. Möh? Sama kummaline on riigihangete gaasibussihullus, adumata, et ka gaas on fossiilkütus ja nii nagu mina aru saan, siis pole enam ( 2025 a?) abikõlbulik, ikkagi CO2 emissioon? Kummaline (kivistunud?) mõtteviis. Kuskohal see rohepööre on?

 Kindlustuspoliis

 Kui põlevkivienergeetikast arutada, siis peame seda käsitlema (hoidma) kui meie energeetilist kindlustuspoliisi, et halvimate kokkusattumuste puhul ei jääks me külma ja pimedasse. Kõik.  Nõus. Kindlustuspoliis ostetakse kahel põhjusel: esiteks kõrge riskiga tegevuste puhul ja teiseks meelerahuks. See on teenus. Täpselt sama moodi nagu kaitsevägi või päästeteenistus, mida vähem kasutada on vaja seda parem, kuid mida tõhusam see on seda vähem seda vaja läheb. Kui tegemist on kindlustuspoliisiga, siis pole ka mingi küsimus selle eest maksta. Me ostame ju elu-, eluaseme-, auto-, reisikindlustuse selleks, et meil oleks kindel tunne, mitte selleks et sellest kasu saada. Enamus kindlustusi ongi ainult maksmisrõõm, meelerahu ostmine. Nii ka põlevkivienergeetikaga, kuid uute õlitehaste ehitamine (poliitinimeste kavaljutu saatel, et 15 aastaga peaksid need ennast ära tasuma), on küll kurjast. Kui te vaatate maailma praeguseid trende, suundumusi ja sunde liidate sellele asjakohased rahvusvahelised raportid, siis saate aru, et kümnendi pärast on maailmas fossiilkütuste ülejääk ja kivist õli välja pressimise tehased on suure tõenäosusega kahjumis, kui neid just kinni pole pandud. Pigem seda viimast, sest kui 2050 a peab olema nafta kasutus langenud 75%, siis kuskohal on koht kivipressijatele?

 Igatahes tundub niimoodi, et kui Arno isaga kooli … Oot-oot, see on liiga vanaaegne, uus tüvitekst kõlaks niimoodi, et kui Dr Riik meie teiega raha eest ehitatud uute õlitehastega turule jõudis, siis oli turg juba muutunud. Igaveseks. Mõtleme väga vanaaegselt, kuritegelikult vanaaegselt. Kiviaegselt

 Ole ise endale konkurent

 Ei saa ka öelda, et poleks katseid tehtud muudatusi esile kutsuda. Meie teiega mäletame, et Riigireformist on pajatatud juba kümmekond aastat, kuid … Vanapidukonnad on selle kuldaväärt mõttest mõtte välja imenud ja asendanud oma mõttetusega – sõnad justkui samad, kuid sisu sootuks erinev. Loodame, et pöördume ka sisu poole tagasi. Selle kohta on W. Churchill öelnud midagi sellist, et inimkond jõuab lõpuks ikka mõistliku lahenduseni, kui kõik teised variandid on läbi proovitus. Nii, et lootust on.

Kuid mõtteid/ideid/ettepanekuid on teisigi, näiteks 15.05.21 ilmus ERR-s arvamuslugu: „Riigivalitsemine vajab uuenduskuuri“. „Valminud eelarvestrateegia reedab hoopis sügavamat poliitilise otsustusvõime kriisi, mille on põhjustanud meie noore (esindus)demokraatia takerdumine erakondliku poliitika ideoloogilistesse kammitsatesse.“ Nojah, see on see vana lugu, et mida me vajame, kas vaid valitsemise või kogu riigi arhitektuuri uuendamist? Mis vahet sellel on? Väga suur vahe. Kõik muutub, mis tähendab, et mitte ainult valitsemine (mis tegelikult on haldamine ja administreerimine), vaid ka riigi arhitektuur ja Ühisruumi õiguste ja kohustuste vahekord, mis võimaldaks jätkusuutlikku ja kvaliteetset haldamist peab muutuma.

Ettepanek toob välja, et: „Põlvkonnavahetuse ja vabakonna aktiveerumise tõttu on eriti terav vajadus kriitiliselt üle vaadata Eesti Vabariigi taastamisest peale kujunenud erakondadekeskse poliitikakujundamise ja valitsemise mudel. Tuleb endalt küsida, kuidas sobib selline mudel Eesti ühiskonna plahvatuslikult kasvanud sisemise vastuolulisuse ja mitmehäälsusega aina keerukamas, uute riskidega ähvardavas keskkonnas?“ Hea küsimus ja veel üks asjakohane tähelepanek: „Esiteks, kõik erakonnad kokku haaravad oma liikmeskonda kodanikest vähem kui viis protsenti, mistõttu ei esinda erakondlik vaade kaugeltki Eesti ühiskonna tegelikku sotsiaalset mitmekesisust ja rikkalikku vabakondlikku universumit, vaid ainult selle küllalt juhulikku kildu.“ See tähelepanek muidugi on õige, kuid lääne demokraatiates on riike, kus pidukondade liikmeid on vaevalt protsendike või paar ja riigi haldamine tuleb välja tõhusamalt kui meil. Nii, et vaid pidukondade liikmete arv pole vast nii tähtis, tegemist on ikkagi hankeprotsessiga ja selle hanke pakkumuste võrdlemisega. Seega kõik ei saagi olla pakkumise esitajad, osa (KVK-d) peavad olema ka pakkumise hindajad.

Arutlus pakub välja ka lahendusi, mis esmapilgul tunduvad päris tummised: „Näiteks võiks valimisseaduses reserveerida osa, näiteks viiendiku riigikogu kohtadest erakonnavälistele kandidaatidele, kes valitakse isikuvalimiste teel. Selliste sõltumatute kandidaatide esitamise õigus võiks olla vabakonna võrgustikel, akadeemilistel ja erialastel ühendustel, loomeliitudel, ettevõtjate ühendustel ja ametiühingutel.

Selline riigikogu koosseis pidurdaks teerullistumist. Lisaks kaasamise heale tavale oleks vaja kindlaid institutsionaalsed reegleid ja koostööformaate erakonnaväliste otsustuskogude, ekspertkogude, teadusasutuste osalemiseks nii seaduseelnõude kui valitsuse otsuste ettevalmistamisel.“ Kuid siingi on omad ohud. Esmalt tuleb meelde Ilmasõjaeelne Riigivolikogu struktuur, kus osa kohti (Riiginõukogu) oli reserveeritud valdkondade esindajatele. No riigiga läks sel korral nii nagu läks ja selle süsteemi tõhust me eriti hästi hinnata ei saa. Teisalt on meil kogemus viimase Ülemnõukoguga, kus nn sõltumatuid oli nii palju, et midagi kokku leppida oli väga raske. Muide veel raskem kui tänaste pidukondade süsteemi järgi. Pealegi pole kuigi tõenäoline, et sõltumatud kandidaadid jäävad sõltumatuks või kuidas nad koos või eraldi seadusandja töösuundi muudaks. Kuid arutamiseks hea algus.  Kuigi nii Riiginõukogu valdkondade esindajad ja tänapäevased vabakondade esindajad võivad toimida ilmselt rohke kitsa valdkonna lobistidena, kui teerullivastase tõkkena. Või hakkabki teerullitõke töötama veel ühe otsustusmehhanismi üldtõkkena? Siiski arvan, et vajame edasiseks edenemiseks uuelaadset otsustusmehhanismi, kuigi … kas mäletate seda eelpool käsitletud lennuõnnetust, võib-olla korraldab autopiloot asja ära ja igasugune süsteemi juures käsijuhtimisliku näperdamisega võime olukorda vaid halvendada.

 Uute inimeste nõudlus vs nõudlike inimeste uudsus

 Ühest kommentaariumist võis lugeda, et uue „visiooni elluviimiseks on vaja uusi inimesi, värsket verd, kodumaa parimaid päid. On vaja kedagi, kes kuulaks ja kaasaks. Onu Heinodega pole seda võimalik teha“. Vaat selline pakkumine.

 Kaeme perra. Nüüdseks on meil kogunenud juba niipalju poliitturu praktikat, et teada seda, et igal ajal räägitakse sellest, et on vaja uusi inimesi, on vaja uusi ideid, on vaja … Vanaema Marie ütles vaja kohta, et „Vaja lüüakse seina ja pannakse hobuseriistad peale“. Ei saanud aru? Vaadake, Lõuna-Eestis tähendab sõna  „vaja“ … puunagi. Nii, et kui keegi ütleb et on vaja, siis sellise vaja otsa võib tõesti vaid hobuseriistu riputada, poliitturgu see edasi ei vii. Ikka otsime imerohtu, küll uusi pidukondi, küll uusi inimesi, küll õnne valemit. See kõik on kergema vastupanu järgi allavoolu minek, see ei nihuta meie teiega maailma liikuma. Meie teiega oma nõudlikkusega võime küll seda nihutada. Kuid kuidas? Hakkame (kindlas kõneviisis) nõudlikkeks.

Lõpetame siis selle, et laseme poliitturul sõita üheaegselt parempoolset ja pahempoolset kvantimist, mille tulemusena enamus meist teiega muhu saame, kuid mille najal mõned poliitinimesed ikka kohale jõuavad. Nõuame, et poliitturu osalised  panevad konkreetsed arvutused lauale.

 Primitivismist realismi

 Kõige aluseks on arvutus, kui palju maksab modernne riik. Jutt õhukesest ja paksust riigist on primitivism, meil on praegu õhuke ettevõtlusriik ja paksvohav administratiivriik.  

Seega seisneb meie teiega nõudlikkus (ühtlasi KVK hoolsuskohustus) selles, et iga pidukond esitab riigivõimuhankele lisaks seni tavaks saanud laulu-, tantsu- ja meelelahutusprogrammile ka hanke maksumuse. Riigivõimu hanke maksumuse. Näiteks Ilulille pidukonna plaan on:

1 Roheline plaan:

Maksab X milj EUR, tegevused – absd

Tulu X+2,

2  Sinine plaan:

Maksab Y  milj EUR

Tulu Y+1 , tegevused xyz

3 Kollane plaan :

Maksab ….

Jne

 Kogu selles arvepidamises tuleb jätta jutt (kindlas kõneviisis) sotsiaalmajanduslikust kasust. Sotsiaalmajanduslik „kasu“ ei vasta hankenõuetele ja ei kvalifitseeru. Sotsiaalmajanduslik kasu on väljamõeldis selleks, et varjata plaani ebaõnnestumist, kallutatus ja kahjumlikkust. On kas kasumlikud investeeringud või majandus, haridus, looduskultuuri, keskkonda tehtavad sihtotstarbelised kulutused. See ongi Pidukondade ja KVK kokkuleppe koht. On suur tõenäosus, et kui me teeme õigeid kulutusi õigetes valdkondades (nimetame neid kulutusi õigete nimedega), siis on ka sotsiaalses plaanis õhustik parem. Pigem oleks siinkohal paslik järgida  W. Chuchilli omaaegset arvamust:  “Mulle ei meeldi moraali ja matemaatika kokkusegamine„ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 147). Harilikult juhtub niimoodi, et matemaatika ja moraali kokkusegamise tulemusena saame moraalituse.  Kõik valdkonnad, kus turg toimib peabki toimima turg Dr Riik ei tohi seal osaleda ega turgu solkida.

Igaüks meist teiega peab oma (riigi)arhitektuuri variandid läbi mõtlema, läbi arvutama, need korrastama ja tegema plaani, kuidas see toimima hakkaks. Miks ise? Sest, kui me ise oma arhitektuuri püsti ei pane ega bilanssi kokku ei arvuta, siis teevad seda pidukonnad ja pakuvad teile teie enda raha eest almust. Te ei taha seda? No, siis tehke oma arhitektuur. Ah-jaa, ja muidugi kujutama ette palju see maksab ja kes selle eest maksab. Isegi kui see ei teostu, siis on teil tobedate suundumuste kallutamiseks millekski mõistlikuks olemas väärt argumendid. Juba see pagas on hea algus parema arhitektuuri loomiseks. Vaat selline idee.

 

Targutusi:

 

        Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009

 

Lk 353 „Kiire pealetung andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel päeval: „Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv on pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla võiduka meeskonna poolel.”

 

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

 

Lk 64 „Panganduse ülempreestrid võivad kõrvalise isiku analüüsi mängleva kergusega kõlbmatuks kuulutada. Isegi kui mul on õigus, võivad nad tõestada, et eksin. Üldiselt kehtib reegel et eales ei tasu vaielda beebide, taksojuhtide ja jumalaga: sellest pole mingit kasu, isegi kui sul on õigus. Sellesse nimekirja võib lisada kindlustusametnikud, finantseksperdid ja muud tehnilised asjatundjad: ära mõtlegi nende lemmikteemal vaidlust alustada.”

 

 

P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“

 

Lk145 „Liiga tihti peetakse pelka andmete hulka informatsiooniks – just nagu suudaks suurlinna telefoniraamatu raskus muuta ebavajalikuks teadmise, kellele tahetakse helistada, mis on selle inimese nimi või amet ning miks temaga üldse rääkida tahetakse.“