Lõpetamata lugude jälgedes V1

 

„Saksamaa suurim pank Deutsche Bank usub, et USA on sisenemas ühte halvimasse inflatsioonilisse perioodi riigi ajaloos. Kõrged valitsuse kulutused ning lõtv rahapoliitika võivad tekitada nende sõnul sarnase keskkonna nagu 1940ndatel või 1970ndatel, vahendab CNBC.“  (ÄP 08.06.21)

Lõpetamata lugu V1

Kriisist väljumise retsept. (ÄP-le 26.04.21)

 Mõned nädalad tagasi võttis massimeedia  ülesse teema inflatsiooni kasvu võimalikkusest. Teame ju, kui ajakirjandus probleemi ei käsitle, siis seda polegi. Nüüd siis on. Päramine aeg sellega tegeleda.  Kuigi ärksam rahvas tundis seda juba mullu ja püüdis oma riske igipõliselt maandada kinnisvarasse, asi seegi, midagi on päästetud. Ettevõtluses üldiselt nii kergete nippidega hakkama ei saa, mõned sektorid alles sisenevad kriisi, mis ilmselgelt mõjutab ka inflatsiooni. Nüüd on rahatrüki taganttuul ja  majanduse lombakas taastumine viimas meid lausa „uude inflatsiooniajastusse“. USAs kerkisid märtsis hinnad aastatagusega võrreldes pea kolme aasta kiireimas tempos, 2,6%, Kanada inflatsioon ulatus märtsis 2,2 protsendini so 2x kiirem kui ainult kuu varem (inflatsioonipelglikud keskpangad on viidanud, et ei kavatse sellele kuidagi reageerida).  Meie inflatsiooni kohta ütlevad kõrged analüüsimajad, et märtsis kasvas tarbijahinnaindeks 1,1% ja deflatsioonist murdis Eesti majandus end välja aasta alguses. Nii, et inflatsioon, see möödunud kriisi järelmite loodetud imeravim, tuleb. Küsimus on selles, kas see on „tavaline“ inflatsioon“, mis vaikselt absorbeerib kriisikadusid või koputab ta uksele uus tegelane, tutvustades ennast: „Saame tuttavaks, minu nimi on Hüperinflatsioon!“. Prr.

 Kuidas valmistuda? Väärt mõte, kuigi strateegiliselt ei sõltu paljugi meist, sest (liig)raha pumbad ei asu meil, siis taktikaline valmistumine on puhtalt meie endi teha. Valikute küsimus. Valmistudes taktikaliselt valesti, andes järgi hetkeemotsioonidele, võime majanduse põhjalikult tuksi keerata.

 Ravimenüü

 Kriisimenüüs on harilikult kolm valikut: esiteks ebavajalikust (headel aegadel tekkinud liialdustest) loobumine. See oleks tõhusaim viis suunata meie teiega ühisressursid kriisist jätkusuutlikuks väljumiseks, kuid …. Selleks pole suurt lootust. Kasutades Soome näidet seoses kriisijärgsete valikute otsimisega „ …valitsusallikate sõnul ei lähe kulutuste kärpimine tõenäoliselt korda. Poliitiliselt on lihtsam kokku leppida lisalaenu võtmises kui loobuda parteidele tähtsatest plaanidest.“ (ERR 22.04.21). Poliitmaailma kuldreegel. Kui panete tähele  -  loobuda ei saa „parteidele tähtsatest plaanidest“. Jätame selle mõttetera meelde. Mis veel?  Teiseks teeks on maksutõus. Kuskilt peab ju raha kulutamiseks tulema. Veel midagi? Kuldreeglitesse kuuluvad veel: piiramine, reguleerimine, tsentraliseerimine, karistamine. Pole küll abiks kriisiravis, kuid jätab Dr Riigist energilise tegutseja mulje. Tegelikult on iga Dr Riigi esmareaktsioon kriisides alati olnud maksumeetmed. Refleks. Tulemused on kiired, raporteerida kerge, kui asi viltu kisub … küll pärast on aega õigustada ja siluda. Ka kõrged analüüsimajad   arvavad, et rahatrükk ei toida defitsiiti lõputult ja pikemas plaanis on maksutõusud vältimatud. Esimene väide on õige, kuid teine vanamoodne. Pigem tuleb luua keskkond, mis veaks majanduse topelttootlikuks. Pole võimalik? Ikka on. Dr Riik peab looma loomingulise keskkonna tootlikkuse kasvuks. Eraalgatuslik loovus teeb ülejäänu. Elementaarne. Kas meie teiega oleme kuulnud midagi konkreetset loova keskkonna ettepanekutest? Ei? Maksutõusudest küll. Panustamine maksutõusudele on loobumine edust.

 Uus (eba)Reaalsus

 Tõsi see on, et uus reaalsus tähendab meile teiega (NB! paigalseisu korral) väiksemat (reaal)sissetulekut ja suuremaid makse (reaalselt). Seega kahekordne reaalne tagasilangus. Seda on peljatud mullusest, kui tekkis kriisiravi uus üleilmne imeretsept - ennast kriisist välja laenata. Kiirkriisi puhul oleks see olnud hea plaan, nüüd … No ma ei tea, kui kaugele oleme jõudnud enese kolmikkriisist väljalaenamisega, sest meditsiinikriis veel kestab (ärevaks tegevate tagasipõrgetega ja üleoleva suhtumisega suurvõimu väikevormidesse), majanduskriisi me alles siseneme ja administratiivkriis tüsistab oma jäikuses nii meditsiini- kui majanduskriisist väljumist, kuid raha on juba otsas. Pole õnnestunud ennast välja laenata. No välja me muidugi enese puterdame sellestki kriisist, ilmselt otsatu pingutamise ja karmi dieediga. On aeg valmistuda majandusliku Iron Man`i võistluseks, sest just see seisab meil ees. Valmistusprogrammi eesmärgiks on: „sotsiaalmajandusliku kasu“ lodevusrasv maha ja loominguline konkurentspõhine sooritusvõime üles ehk majanduse suunamine targale turumajanduslikule konkurentsipõhisele alusele. Meie ainukene võimalus selles võistluses edukas olla põhineb õigel taktikal ja see ei ole maksutõusude taktika.

 Õigest otsast alustades.

 Loovuse ja ettevõtluse kasvatamine lahendab ka maksuprobleemid. Maksud on nagu hinnakujundus, mõistlikud hinnad ja täismaja on üldjuhul kasumlikum, kui närune täituvus kõrgete hindadega. Hindu ei kujundata eeldusest, et „ma tahan raha“ vaid, kas ja kuidas turg selle vastu võtab. Praegu turg vara-, auto, aktsiisi- ja maksumakse vastu ei võta. Dr Riigi maksunduse kujundamise eeldused, et meil on madalad maksud on küsimuse lahendamine valest otsast. Tõsiasi on, et meil on mõned maksud madalad, kuid ka palgad on madalad, meie palgad on madalad seepärast, et meie tootlikkus/tööviljakus on madal, me toodame asju, mille eest turg maksab madalat hinda. See, et meil on edulugusid, sh. ükssarvikuid (kuigi needki piirduvad põhiliselt „raha sisse võtmisega“) on tore, innustav, kuid meie keskmine tootlikkus on ikkagi vaid 75+% EL keskmisest. See on näruselt vähe. Kriminaalselt vähe. See on koht mida tuleb (kindlas kõneviisis) parandada. Koht kuskohalt edu ja jõukust ammutada.  „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA“ . (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“).  Elementaarne. Sellest peakski alustama. Kui me tootlikkuse taset tõsta ei suuda, siis pole ka mingit võimalust suurendada meie ühiselt kasutatava raha mahtu. Pigem vastupidi.

Maailm on muunud, ebareaalsus on saanud reaalsuseks. Muutunud on ka ressursid ja nende kättesaadavus. „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ ( Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“) Ja olemegi saanud perfektse tegevusjuhendi kriisist väljumiseks. Eduks ka.

Head ühiskondlikud teenused ja sidusus tulevad kõrgest tootlikkusest, loovusest, kasumist ja heast palgast, mitte kõrgetest maksudest. Oleks hea kui alustaksime sel korral õigest otsast.