Riik kui rattasõit

 

 

Kena kevade on käes või on see hoopis selle aasta teine suvi? Loodetavasti tuleb tänavu veel mitu suve, inimeste rõõmuks. Ah jaa, kuigi suvesoojus on kohati juba liigategev pole see suutnud lahti sulatada administratiivset igikeltsa otsustusmehhanismi  ümbert. Miks peakski, sest suvesoojusel ja administratiivsel igikeltsa sulamisel pole mingitki põhjuslikku seost. Selle igikeltsa lahtisulatamiseks läheb vaja hoopis teistsugust energiat – mõtte-, otsustus- ja tahteenergiat.

Analüüsides praegust  kolmikkriisi  jätkuvat mõju turgudele,  üllatudes selle riiklik-administratiivsest äärmiselt nõrgast tõhususest ja kohati lausa primitivistlikust haldamisest, hakkas arenema mõttepojuke, et on veel mingi põhimõtteline süsteemne kriisimõjur, mingi ühendav ja ülene mõjur, mis ei võimalda meil kiireid ja tõhusaid lahendusi. Midagi, mida me ei ole märganud või enesele teadvustanud. Üks sõnapaar „raadiumist – poliitturu dünaamika – pani vaatama edenematusele teise nurga alt.  Võib-olla ma eksin, võib-olla pole ma piisavalt andmeid kokku kuhjanud, võib-olla pole aru saanud, kuid protsesside kulg (õigemini ebakulg) teeb ärevaks. Teid ei tee? Mind teeb, ikkagi viienda  suurkriisi kogemus. Kui teid ei tee ärevaks, siis teie olete enese valmis sättinud nendele ilulainetele, milles lubatakse, et „pange ennast valmis, sügisel tuleb vägev majanduskasv“?  Oleks tore, kuid …. Mind teeb murelikuks … muretus ja suutmatus otsustavalt otsustada, mis on kriisikomplekti ületamiseks  tähtis, mis tähtsusetu.

 

Peamine & Tähtis

 

 Milleks selline otsustamine vajalik on? Teemakohane näide:  „Eisenhower sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 Lk 48). Meil ei tehta vahet peamise ja tähtsa vahel, meil ei tehta vahet isegi peatähtsa ja ebaolulise – tühisuse – vahel. Kas tõesti on praegu Ühisruumile peamine pasunakooride küsimus, vana indiaanlase pea paigutus Estonia teatri taha, ehitajate kiibistamine jne? Või kasvõi praegused Pilvepiiri ööistungid? Praeguses kolmikkriisis? Tähtsad, kuid mitte peamised. Uskumatu, kuid küsimustes kus võiks võtta aega ja läbi arutada, teha kompromisse, läheb poliitturg täie teadmisega (ja ilmselt ka naudinguga) vastu laupkokkupõrkele. Meie teiega … jääme rususid koristama ja haavatuid põetama. Poliitturg? Poliitturg otsib järgmist laupkokkupõrke võimalust. See on siis poliitturu jaoks peamine?

 Vabandus, sügav vabandus!

 Kuid me ei ole laupkokkupõrkelembid vaid siseturul, me ekspordime oma vihameelsust ja „mina-minu-mulle mentaliteeti“ ka rahvusvahelistele poliitturgudele. Lausa uskumatu tundub  põhjanaabrite täiesti mõõdutundetu hurjutamine nende reisipiirangutestrateegia suhtes. Soomlastel on vähemalt oma strateegia kriisist väljumiseks, kuid meil leevendati piiranguid seetõttu, et „ilm läks soojaks“. Kah mul strateegia. Pealegi oleme ise olnud väga punktuaalsed (sõnades) selles suhtes, et suveräänsetel riikidel on suveräänsed õigused. Mul on väga kahju nendest ettevõtjatest, kelle investeeringud põlevad heleda leegiga, neis inimestest kes ei pääse praeguses situatsioonis üle piiride (mitte ainult Soome piiri), kuid see kui EL parlamendisaadik kitub meie ammuse sõbra peale liidupealinna, meie PM kirjutab avaliku kirja Soome seitungile ja massimeedia kiidab poliitturu totrusi takka  (et metsa(lised) rahvas need soomlased, et siis kui Tallinn oli juba maailmalinn (Hansalinn) oli Helsingi kohal alles mets), siis see on … piinlik. Inimesena ja EV kodanikuna tunnen piinlikkust meie poliitinimeste sellise teguviisi üle. Tule seesamune sealtsamusest appi, Peamine Minister kirjutab kaeblemiskirja ... avalikult. Selline diplomaatia siis. Just nii me sõpru leiamegi. Oeh! Tuleb meelde paari aasta tagune kontsert KUMU-s, kus maailma üks esitrummareid andis soolokontserdi. Vägev. Hämmastav. Kuid oma kontserti alustas ta vabandust, mille sisu oli umbes selline, et ta vabandas publiku ees, et neil on just selline president nagu neil parajasti on. Ups! Olime hämmingus, kuid … Ilmselt on nüüd minu kord vabandada. Niisiis: Minu sügav vabandus põhjanaabrid! Oleks ka kummastav arvata, et piirangud on tahtlik või lausa pahatahtlik käitumine põhjanaabrite poolt, sest iga päev ilma töörändeta on kahju mitte üksnes meile vaid just eelkõige Soome majandusele.

See, mida meie poliitturg peaks tegema, on luua endale kindel strateegia nakatumise ohjamiseks ja majanduskasvuks. Just selle, aga mitte naabrite halvustamise ja maksukoormuse kasvuga ei peaks me tegelema. Pealegi, milline on meie moraalne õigus õpetada edukat ja suveräänset naaberriiki, kui alles äsja olime meie ise liidu üks nakatumaid riike. Milline õigus on meil hassetada naabreid, kui arvestada seda, et pöördumatud kahjud olid Soomes 964 inimest ja Eestis, 1266 inimest. Et teil ei jääks valet muljet, et väike vahe või nii, siis täpsustuseks, et Soome rahvaarv on meie omast 4,2 korda suurem ehk võrreldavad oleksid pöördumatud kahjud 229 ja 1266 ehk meie pöördumatud kahjud on 5,5 korda kõrgemad.  Pealegi, kui ajalinti tagasi kerida, siis keda kõiki on DR Riik meile reisimast keelanud? Eks ole, juba meelest läinud? Meditsiinikriisis pole õigust kedagi hassetada, see on nii kiiresti muutuv suurvõimu väikevormide muutuv maailm, et siin saab ainult toetada ja tunnustada. Kõik muu on näotu eneseupitamine … sõprade arvel. Just nii ongi, poliitinimesed poliitturul tegelevad asjadega (mis neile populaarsust võiksid tuua), kuid unustavad peamised asjad. Just seepärast olen arvamusel, et on tarvis vabandada põhjanaabrite ees ja võtta neid pigem eeskujuna, mitte tühise päevapoliitilise sparringupartnerina.

Aga meil – mittepeamiste küsimuste maal – on jätkuvalt lõbus: üks pidukond avaldas arvamust esitada PM-i vastu umbusaldusavaldus ja teine pidukond esitab … konkureeriva umbusaldusavalduse. Vinge konkurents meil poliitturul. Eh, vahel tahaks küll, et Naabri Alma tuleks ja ütleks poliitinimestele, mida ta sellest sebimisest ja eneseupitamisest arvab. Mnjah, mis sa kostad või kuhu pistad. Piinlik. Niimoodi laperdamegi ühest teeservast teise mida võikski nimetada „helllitavalt“ ka poliituru dünaamikaks

 Poliitturu dünaamikast.

 See on see sõnade jada, millest nüüd on hakatud rääkima. Räägitakse selles võtmes, et olenemata sellest, kes parajasti poliiturul kurameerivad on jõuluks juba uut kosjasobitust oodata. Hm, juba eelmised mesinädalad läbi?  Prr, poliituru  põhienergiaks on kujunenud vaenamine, vastaseis ja vastutöötamine. Karm hinnang … kuigi kipub tõeks osutuma. Viimase paari aasta poliiturg on nagu kaklusklubi valmistumine meistrivõistluseks. Pane, viruta, äsa … Ja-ah, nii see on ja pole ka ühtegi tõsiseltvõetavat turuosalist, milline oleks rahusobitaja. Ka need, kelle põhiülesandeks oleks pidanud olema sillaehitamine on hakanud vandiraiujaks. Kurb. Sellest võime järeldada, et poliitturu põhiküsimus pole mitte kolmikkriisi lahendamine vaid … võim. Parafraseerides D. Eisenhowerit, kriisi ületamine on ka tähtis, no isegi soovitatav, kuid peamine on võim. Sellele keskendutaksegi. Selline turudünaamika siis? Kuid nagu väidab Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 Lk 130/143): „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”  „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”. See oleks hea dünaamika, mille poole püüelda.

 Mis siis on tähtis?

 Aga tegelikult? Esimene küsimus otsustamiseks: Mida te soovite? Mida te tegelikult soovite? Mida te tõeliselt soovite? Te ei tea? Pole mõelnud? Aga kes siis mõtleb, kui teie ei mõtle? M.  Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 44/45/48) vastab sellele alusküsimusele niimoodi: „ Ma küsin sinult: „Mida sa elult soovid?“ ja sina vastad midagi sellist, et „ma tahan olla õnnelik, tahan toredat perekonda ja tööd, mis mulle meeldib,“ sinu vastus on niivõrd tavaline ja ettearvatav, et see ei tähenda tegelikult mitte midagi.“

„Kõik tahavad seda. Seda on lihtne tahta. Sootuks huvitavam küsimus – küsimus, millele paljud inimesed kunagi ei mõtle – on: „Millist valu sa oma ellu soovid?, Mille nimel oled sa vaeva nägema?“ Kuna see näib mängivat meie elukäigu otsustamisel hoopis suuremat rolli.“

 „Sest õnn vajab pingutust. See kasvab probleemidest. Rõõm ei kasva lihtsalt maast nagu ülased ja vikerkaared. Tõeline, tõsine, elukestev rahuldus ja tähendus tuleb ära teenida läbi meie pingutuste valimise ja haldamise.“

„Selle, kes sa oled, määrab see, mille nimel oled sa valmis pingutama. Inimesed, kes naudivad jõusaalis pingutamist, on need kes jooksevad triatlon, käivad ringi trimmis kõhulihastega ja suudavad väikese maja suurust raskust kangil tõugata. Inimesed kes naudivad pikki töönädalaid ja suurfirmade karjääriredeli sisepoliitikat, on need kes selles tippu tõusevad. Inimesed kes naudivad nälgiva kunstniku eluga kaasnevat stressi ja ebakindlust, on lõpuks need, kes seda ka elavad ja kuhugi jõuavad.“

„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.

Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa Arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“

 Sinu õnn …?

 Niisiis mis on Sinu rõõm, mille nimel oled Sina valmis pingutama, mille nimel Sina oled valmis kannatama? Võrdsete toetuste nimel? Tasuta teenuste eest? Erakorralise pensionitõusu eest? See ongi Sinu õnn? Kuid need ei ole Sinu kannatused ega Sinu pingutused, need on teiste inimeste pingutused, mis eelnevast definitsioonist lähtudes ei saa ka olla Sinu õnn. Mingil moel võib see olla Sinu saak. Ainuke õnnelik sellel hanitusturul on poliitinimene, kelle Sina valid läätseleeme eest andes ära oma KVK õigused. Vaat selline lugu Sinu õnnega.

Räägime millestki ilusamast. Ilusal kevadpäeval oleks üks kosutav jalgrattasõit igati kohane, vaatamegi siis kas rattahooldusel ja -sõidul on midagi ühist riigi toimimisega? Vaadake demokraatiast või ratta korrasolekust võib jahvatada lõpmatuseni, kuid kui riigi otsustusmehhanism või ratas on „essune“, puhastamata, õlitamata, kui selle tulemusena viskab keti järjekindlalt maha … siis … sellise rattaga ja administreerimisega kaugele ei jõua. Meil tuleb otsustada, kas alustada hooldusega või  edaspidi … jala vantsida.

Otsustusmehhanismist rattahoolduse näitel

Analüüsides nüüdses kolmikkriisis meie Pilvepiiri ja Dr Riigi  tegevust (mis kohati meenutab tegevusetust),  siis tundub, et meil on tegemist poliitturu otsustusprotsesside mehhanismi kulumisefektiga. Administratiivse defektiga. Kogu turu ulatuses. Kas tõesti võib olla tõsi see , et poliitturu otsustusmehhanism on kulunud ja viskab üle nagu rattakett vigasel veomehhanismil? Jalgratas küll liigub, kuid igal katsel kiirendada või jõulisem pedaalivajutus annab tulemuseks raksaka, kett viskab üle. Vedu pole. Väntamine on, kuid vedu pole. Pole just meeldiv kogemus. Kohati jääb Dr Riigi otsustusmehhanismist just selline mulje: räägitakse, justkui tehakse (pabereid, uusi regulatsioone), räägitakse, vändatakse, räägitakse … kuid kuhugi ei jõuta. Asjatult raisatud ajaressurss. Mõelge ise – väntad ja väntad, aga … publikum vilistab iga pingutuse peale. Tujutu värk.

No tegelikult kulub kasutamisel (ja mõni asi isegi mittekasutamisel) iga mehhanism, mitte ainult jalgratas või poliitturu otsustusmehhanism. Jalgratta hooldamisel käib asi niimoodi, et ratas võetakse pulkadeks, siis seda puhastatakse, õlitatakse, pannakse jälle kokku ja tuksub edasi nagu uus. Kevadeti sai ikka ratas pulkadeks lahti võetud, määritud, timmitud, kodaraid pingutatud, „kaheksaid“ välja krutitud … Eh, polnud mingi unelmate tegemine, kuid kui timmitud rattale vabahoo sisse lõid, siis vuhises heliseval sirinal, tundus, et ei jäägi seisma. Vahva. Sellise rattaga oli sõit puhas nauding. Teisalt tuli vahel kasutada ka laenurattaid ja osa neist olid ilmselt aastaid pidanud läbi ajama ilma inimliku armastuse hooleta. Lihtsalt julmalt sõtkutud ja kuritarvitatud metallikogumid. Kahju.  Sõidutunne oli nagu vanavägilasel puid juurides – väsitav, aeglane ja kirumapanev. Sõidumõnu polnud, kuid edasi muidugi sai. Lausmaal võis tahtepingutusega publikumi äragi petta, kuid kui oli vastutuul või ülesmäge, siis oli häda käes, just nagu meil Dr Riigil kolmikkriisis. Nii, et iga mehhanism vajab regulaarset timmimist – inimlikku hoolt. Nii ka Dr Riigi otsustusmehhanism, see on roostes, „essune“, ragiseb ja kurnab nii sõtkujaid kui põtkijaid. Mõnu ei mingit, ainult pidevad käntsu käimised (kommunikatsioonikatastroofid) ja kirumine. Tüütav.

Rattasõit „essuse“ rattaga

 Riiki ja poliitikat kujutatakse kui mingit müstilist, kuid tegelikult on kõik (nagu eelnevast hoomasite) imelihtne, riik on kui jalgrattasõit ja poliitika on kui turukonkurents. Elementaarne. Hoia tasakaalu, ole liikumises, hoolda veomehhanismi. Ei ole vaja üle mõelda., püüdes veomehhanismi hooldamatust asendada juttudega väärtustest võrdsusest ja „šikist ohvripõlvest“. Muidugi on väärtused ja võrdsed võimalused tähtsad, kuid „essuse“ jalgratta ja poliitturu otsustusmehhanismide hooldusvajadust ei asenda kõlavate sõnadega, vaid tegudega. Käed tuleb õliseks teha.  Usutavasti oskame me kõik rattaga sõita (kui sõita ei oska, siis kukkunud oleme ikka). Ja see mis on turg ja kauplemine on meile ka selge, rannast kala ja turult maasikaid ostmas olete ju käinud? Riigil ja rattasõidul on veel üks ühine omadus – mõlemad vajavad eesmärki. Sihtpunkti kuhu jõuda. Õigeaegselt. Isegi siis kui tehakse lõbusõitu. No vaat, see ongi turg. Lihtne. Lähme edasi

 Kes remondiks?

 Vaadake, sõidumõnuks tuleb jalgrattale teha regulaarselt hooldustöid, et saavutada parimat tulemust. Sama on ka poliitturul, poliitinimesed teavad täpselt kuidas tuleks Ühisruumist „kaheksaid“ välja timmida, kuidas ketti õlitada, kuidas hoogu üles saada, kuid nad pelgavad seda teha, sest nad pole kindlad et tavotise nina ja õliste kätega neid järgmisele sõidule Pilvepiiril valitakse. Paradoks, mida rohkem teed seda rohkem eksid.  T. E. Ricks  „Kindralid“ (Grenader 2015 Lk 179) toob P. Dawkins 1965 a näite maaväe arusaamast juhtimises: „Ideaaliks näib praegu olevat inimene, kes on teinud nii vähe – kes on ilmutanud niivõrd tühises koguses enesealgatust ja kujutlusvõimet -, et ta ei ole eales midagi valesti teinud,“ (…) Oli aeg, mil inimest ei peetud just väga veetlevaks edutamiskandidaadiks, kui tal ei olnud ette näidata üht-kaht armi … Kui (mees) käib mitte konformismi ja kõigega nõustumise, vaid vapruse ja tarmukuse rada, siis ta vahel ka eksib““.

Edasi (Lk 384) „Üks pataljoniülem ütles kunagi Afkanistanis oma kaptenile: „Paljude minu ohvitseride jaoks võrdus edu sellega, et nad ei paistnud aasta jooksul millegagi silma. Nii, et mida vähem kordi sa oma eesliinibaasist lahkusid, mida vähem kordi sa kohalikega suhtlesid ja mida vähem kordi sa üleüldse midagi tegid, seda edukam sa olid.“ See oli tema alluvate jaoks mõistlik valik, sest ta ütles, et tänapäeva maaväes läheb hinde „B miinus ja C pluss“ saanud ohvitseridel paremini, kui „A peale sooritajal“, kes vahetevahel riskivad ja ebaõnnestuvad.“ Klassikud soovitavad veel ühte „poliitedu“ varianti: 215 „Kui keegi ei tea, mida sa teed, siis keegi ei tea ka, mida sa valesti teed“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 215) Nüüd me siis teame, millest tuleneb otsustamatuse jõud.

Mnjah, kõik tahaksid olla „kõllases“ liidrisärgis võitjad, kuid mehhaanikujulgust enam pole. Kurbloolisus on muidugi selles, et kui mehhaanikaga ei tegele, siis ka liidrisärki välja ei teeni. Vaat selline lugu

 Põhiline kasutusjuhend

 Kes siis ikkagi remondiks, kui otsustajad pelgavad nina tavotiseks teha? Vaatame kasutusjuhendist järgi? Meie teiega elame/töötame/armastame riigis, mille Põhilise kasutusjuhendi (Põhiseadus) järgi algab otsustusmehhanism kodanikest e. kõrgeima võimu kandjatest (KVK), kes on kogumis otsustanud, et meil on parlamentaarne riigikorraldus, mis tähendab et kõik süsteemi uuendused, korralised hooldused ja hädatapmised tuleb teha Pilvepiiril. Punkt. KVK otsustab kas tegemist on  kaherattalise tandemratta mudeliga, kolmerattalise lastrattaga või üherattalise tsirkuserattaga.. Meie teiega valik on selline. Täpselt samuti nagu mingil ajahetkel ja hetkeajel või trotsituules võime Eurovisioonile valida süsteemi pilava „Svetoleti“, nii samamoodi vihameeles või segaduses võime ka Pilvepiirile valida keda iganes.  Sellest „kõik jamad algavadki“, sest kõike mida me tahame teha või ei taha/tohi teha otsustatakse parlamentaarselt Pilvepiiril. Just seepärast on olemuslikult Pilvepiir poliitturu kõige otsustavam otsuste tegemise koht. Otsused pole mitte niisama otsused, vaid nendest oleneb kas sõit toimub sujuvalt või käime käntsu. Sellest oleneb kas meie teiega käime pidevalt käsi kipsis, silm sinine ja põlv marraskil, sest poliitinimesed pole viitsinud otsustusmehhanismi hooldada. Ja teatavasti püsiva kipitatud käega ega marraskil põlvega pole võimalik harjuda. Elementaarne.

Kui me praegu tõdeme, et on veel mingi mõjur, mis ei kase kolmikkriisist kiirelt välja tulla, siis probleem ongi selles, et kuna otsustusmehhanismi pole vahepeal muudetud, puhastatud ega õlitatud, siis kõik Ühisruumist tulevad ettepanekud ja arvamused ei jõua lihtsalt otsusteni – need sumbuvad aastatega poliitadministratiivse kihistuse enesekaitseks loodud tuhandete juriidiliste instruktsioonide sohu. Praktiliselt polegi võimalik otsustada, sest Suur Otsustav Mitteotsustaja  (see, kes otsib põhjust mitte otsustada, mitte teha, mitte muutuda) leiab alati äraütleva klausli, mis viitab keskkonnale, diskrimineerimisele, võrdsele kohtlemisele või korruptsiooniohule.

 Tatikas-emeriituse kogemusi ja soovitusi

 Vaadake, ma ei tea millised on teie rattasõidu kogemused, kuid minu lapsepõlves mil põhiline ratas oli „Eriliukas „ siis „Sputnik“ (3 käiku) oli paremate kuttide rattaunelm. See oli aeg mil elektrilaiskusratastest ei teatud veel midagi, kuid  „sääreväristaja“ (abimootoriga jalgrats) oli kõva sõna. Kuid unistuste tipp oli ikkagi mootorratas. Eh, selline punane Jawa 350. Ulme. Kuna motikalube sai taodelda alles 16 aastaselt, siis teadagi jäigi see unistuseks. Kuid unistused ei jäänud ainuüksi unistusteks, need püüti asendada mingi aseainega. Mnjah,  iga poisiklutt püüdis mootorratast järele aimata. Mootorratas oli ju iga mehepoja unistus, kuid kui unistuseni ei küündi, siis unistada ikkagi võib, kasvõi suuga „trõnn-trõnn“ tehes. Mingil ajal läks moodi papi või plastiku lataka kinnitamine pesulõksuga esikahvlile niimoodi, et see puudutaks kergelt kodaraid (muide tol ajal nimetati seda mida tänapäeval nimetatakse veljeks hoopis rattarehviks ja selle peale käisid kummid: sise- ja väliskumm). See lapakas andiski sõidul sellise suriseva hääle nagu oleks tegemist mootoriga. Vahva. Mootorratast ei olnud, kuid unistuse hääl juba oli. Nii nagu moevooludega ikka hakati ka lapakaid modifitseerima – pandi kaks-kolm lapakat, tehti laiemaid ja erikujulisis – ikka selleks et mootorratta tunne tekkiks, aga … Nooruse unistused, tatika tobedus, olid need jõud, mis meid liikuma panid. Eh, kui targemaks saime, siis ostsid paljud (või nende vanemad) endale oma teenitud raha eest „võidukad“, mopeedid, mootorrattad või autod, nad ei jäänudki kodaralapakatega mootoreid järele aimama.  

 Kui ratas ei tirise enam rõõmsalt

 Mulle tundub, et oma riigiehituslikkus nooruses oleme samasugused lapakatüübid nagu need tatikad aastakümned  tagasi, püüame eeskujusid järele aimata regulatiivseid lapakaid pesulõksudega … Ups, vabandust, juriidiliste lõksudega põhikonstruktsiooni külge kinnitades, et meie riigimehhanism näeks välja (kaugelt vaadates, silmi vidutades) nagu päris. Mnjah, nooruse uljus oleks selle nimi olnud veel 15 aastat tagasi, kuid nüüd …  Kuid nüüdseks pole me edasi liikunud oma arengutasemes,  oleme neid regulatsioonilapakaid kinnitanud nii tihedalt ja tihkelt, et ratas enam ei pöörle – vabakäiku pole. Ratas ei tirise rõõmsameelselt, vaid kriiksub ja kääksub hoolduspuuduses ja erinevate kasutajate arusaamatutest kurvivõttudest väsinult. Hoogu pole. Muide poisikesedki taipasid, et lapakad teevad küll vinget häält, kuid ühtlasi krutivad kodarad lahti, mis halvendab kogu ratta jäikust ja sõiduomadusi, minnes „kaheksasse“. Halvemal juhul ei käinud ratas enam piduriklotside vahelt läbi, mis tähendas, et pidurdasid nii lapakad kui ka pärispidurid. Kuid võistlus on võistlus ja tähtis oli olla teistest parem, kiirem, mitte võrdselt kehvake, mis tähendas, et lapakahullus läks üpris kiirelt mööda. Oleks ju loogiline kui ka Pilvepiiril ja Dr Riigil peale kolmekümmet aastat iseotsustamise kogemust regulatiivlapakad maha visata, mehhanism üles putitada ja edasi tuhiseda. Selline tatikas-emeriituse soovitus.

 Tünnisõit

 Kiirusest rääkides, siis meenutan alati aega mil isa mind keskturu veerde mootorrataste tünnisõitu vaatama viis. See oli tol ajal midagi tsirkuselaadset, suure telgiga ja puha, ainult et selle keskel oli ilmatu suur tünn, mille ülaäärel olid vaatajakohad ja mootorratturid alustasid algus aeglaselt tünni põhjast, liikudes üha kiiremini kaldseinale ja siis juba püstseinale. Vägev vaatepilt. Selline ratas ei tohiks seinal püsida, kui tal poleks kiirust, siis see kukuks alla. Kukuks alla samuti nagu tonnide viisi rakset rauda, mida lennukiks nimetatakse ei tohiks lennata, kui sel kiirust ei oleks, täpselt samuti ei saa väike riik olla edukas kui tal kiirust ei ole. See kukub plirtsti alla. Vaid selle erinevusega, et suured lennukid (ja riigid), mis lendavad kõrgel, võivad üritada midagi parandada, planeerida, liuelda, konsulteerida lennujuhtidega,  teha „mäkkaiverit“, kuid väike kukub lihtsalt alla. Vaat selline lugu. Just seepärast peab otsustusmehhanism olema korras, et teha kiireid paindlikke otsuseid. Seega otsustusmehhanismi hooldus (mehhanism pulkadeks lahti võtta, remontida, puhastada, õlitada), Lapakad maha (regulatsioonide raju vähendamine) ja kiire (ühtlasi paindlik) tegutsemismudel ja … on kõik võimalused tuur võita.

 Ei saa öelda, et meil ei oleks olnud tuumakaid ettepanekuid on küll, kuid tegudeni pole jõutud. „Riigireformi 10 käsku“, Riigikontrolli mitmed sellesuunalised komplektsed ettepanekud, Arenguseire keskuse analüüsid ja sotsiaalteadlaste ettepanekud on igaüks eraldi ja kõik kogumis täiesti märkimisväärne eeltöö selleks kuidas poliitturu otsustusmehhanismi hooldada, uuendada ja segavast prahist lahti saada. Mis aga märgiline, siis poliitturu põhiosaliste – pidukondade – poolt pole tulnud mitte ühtegi komplektset plaani hooldustööde tegemiseks. Kahju.

 Uus hooldus- ja treeningprogramm

 Kui poliitturg ise ei suuda uut treening ja hooldusprogrammi pakkuda, siis ärgem unustagem, et KVK  otsustab ka selle, millised pidukonnad pääsevad Pilvepiirile/Riigikokku otsustusmehhanismi timmima ja kes saab lõppkokkuvõttes meie hädasid ja valusid ravima ja edasisi otsustusmehhanisme timmima ja õlitama. Üldiselt oleme hakkama saanud, siledal maal kui vahel viskabki keti maha, saab uus kett kähku peale või rattur vahetatud ja sõit läheb kõigi meie teiega rõõmuks edasi. Kuid mäest tõus (nagu kolmikkriis) näitab kohe ära, et mehhanism, otsustusmehhanism, on ohtlikult kulunud, visates ketti ühtelugu maha. Ja justkui oleks kõik juriidiliselt korras, sest pilvepiir on lausmaasõidul tiražeerinud hunnikute viisi lausmaajuhendeid. Tõsiasi on see, et mäest üles ei saa, kui iga vändapöörde järel juriidika viskab keti maha. Mitte midagi ei saa teha, sest iga asja kohta on seadus tehtud, mida tuleb enne muuta, kui teha, enne kui muuta tuleb kaasata ja kooskõlastada, siis riigikohtus vaidlustada ja siis …  „Muidugi, kuna töögruppe on riigis palju ja hea kaasamise tava ütleb, et osapooli kaasatakse, kuni nad on katki kaasatud, siis kulutame märkimisväärse osa ajast, püüdes kokku leppida koosoleku aegu.“ (J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019 lk 214). Seni seisab rattur nagu tola ratta kõrval ja lehvitab neile, kes on osanud oma otsustusprotsesse enne mäkketõusu timmida või lihtsalt nutikamad. Viimane piinlikust tekitanud otsustamatus oli nn VeneValge lennukeelu juhtum, kus Dr Riik jäi omaenese seatud juuralõksu, kui 25 (27-st) liikmesriiki suutsid lennukeelu kehtestada ülikiirelt, siis meie ootasime Üleliidulist keeluakti. MAMI lisas, et piirangute vormistamine on võtnud aega, kuna valitsus soovib need teha juriidiliselt vettpidavaks. Oeh, kas siis 25 tegid piirangud mittevettpidavatena? Võib-olla lausa seadusi rikkudes? Sellise kitsalt juriidilise vaate puhul on oht, et hakkab kehtima  Rumsfeldi reegel: „Juristid on nagu koprad. Nad ujuvad keset oja ja ehitavad sellele tammi.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 195).  Kui lisada siia Jon M. Huntsman arvamus: „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …” („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 Lk 88), siis … Ka siis kui liiga paksu tavotiga rattajooksu ja ketti määrida, libedat kulgu ei saa, tühi, raske sõtkumine ja prahi korjamine veomehhanismi.

Tundes ise paljusid häid ja nutikaid juriste, siis kinnitan, et eelnimetatu pole juristide üldtunnus, vaid see võib juhtuda halbade tegurite kokkusattumusel ja siis kui süsteem ei ole isepuhastuv või regulaarse tehnokontrolliga kindlustatud. Tahtes olemuslikult teha head, kaitsta kurja vastu justkui kõige nõrgemaid võib igast ravimist saada mürk. Kange mürk. Mis aga puutub tõeliselt headesse juristidesse, nende süsteemitunnetusse, siis on nendega nauditav koos töötada. Muide, et mitte oma arveametnike vennaskonda ära unustada, siis: „Thomas Jefferson on juristide kohta öelnud: „Juristid on kõigis küsimustes kahevahel ja kui me saaksime tegutseda ainult siis, kui ühelgi juristil pole midagi selle vastu lisada, siis ei teeks me mitte midagi.” Mulle tundub, et see kehtib ka majandusteadlaste suhtes.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 244). Vaat selline lugu. Kõik me oleme kahe vahel, kuid see ei tähenda otsustamatust (otsusta+matus) vaid kaalutletud otsuseid.

 Otsustusmehhanism on umbes, iga liigutust seda puhastada saadab Suurte Otsustavate mittetegijate ühendkoori võimas refrään: „seda ei saa teha, sest see on vastuolus Põhiseadusega!“. Kuid hooldusettepanekud ei ole vastuolus Põhiseaduse vaid selle tõlgendamiste tõlgendamise tõlgendamistega. Kohati hirmutavalt sarnaseks kujunev õigusruum Vaheriigi õigusruumiga, mil kõik mida polnud lubatud oli keelatud. Tundub, et meie Pilvepiir  ja Dr Riik püüavad samsse punkti jõuda teiselt poolt, keelates, reguleerides, kontrollides kõike, et vabadusi jääks võimalikult väheks. Tulemus on sama – vabadusetus. Tegemist on Põhiseaduse kitsendamisega. Nii sõnas kui teos. Tegemist on Põhiseaduse ahistava kitsendamisega. Sedasama risustatud manuaali kasutut kasutamist näeme igal sammu, alates pasunakooride ühendamisest ja lõpetades õdede töötingimuste ja palgakokkuleppega. 

Kõige ilmekam otsustamatuse näide on see, mis toimub metsa ümber. Vaadake, see on valdkond, millega saaks Dr Riik olla poliitikakujundaja ja seaduskuulekuse musternäidis. Eeskuju meile kõigile. Kõik hoovad on DR Riigi käes, alates seadusloomest kuni metsade (enamuse) omamise, nende raiemahtude ja uuendamiseni välja, kuid … Kuid me pole isekeskis suutnud kokku leppida, mis asi see metski on. Kuidas seda lõigata, kuidas kasvatada? Ainuke puu mis sellest vaidlusest võrsub on mittemõistmise ja vihkamise puu. Asi on läinud nii kaugele, et entusiastid on kitunud Dr Riigi tegevuse peale liidupealinna. Mage värk muidugi, kituda liidupealinna, täpselt nagu Vaheriigi ajal. Samas näitab metsaga seonduv kõige kujukamalt, et isegi siis, kui kõik hoovad on Dr Riigi käes, siis pole sellest mingit kasu, kui otsustusmehhanism on tuksis. Millist eeskujumudelit Dr Riik meile metsa näitel tegelikult demonstreerib? Poliitturu otsustusmehhanism on ummistunud juriidilisest prahist, mis viskab edasiliikumist takistavalt pidevalt veoketti maha. Kui me tahame edasi liikuda, siis peame me mehhanismi lahti võtma ja puhastama, timmima ja määrima.

 Targutusi:

 T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

 Lk 190 „Kindral Trurong ütles, et tema päranduseks oli „pikk ja väärtuslik aeg, millel … lasti pöördumatult kaotsi minna“ ja mille jooksul oleka olnud võimalik luua Vietnami külades turvalisus.“ Kindral Williamsist USA vanemnõustaja lahkumisest Vietnamist

Lk 198 „Maaväe kindralid ei tulnud toime oma peamise ülesandega ehk seega ei mõistnud sõda, milles nad osalesid, ega leidnud tõhusat reageerimisviisi. „Meid hallati kaunilt ja juhiti ebapiisavalt,“ kirjutas O´Meara „Me olime härra McNamara armee – materiaalses mõttes kõige rikkam ja vaimses mõttes üks vaesemaid maavägesid, kes on kunagi lahinguväljale astunud.““

Lk 222 „Teisel aastakümnel pärast teise maailmasõja lõppemist olid Ameerika relvajõudude kõrgema juhtkonna valdavaks tunnusjooneks saanud erialane ülbus, kujutlusvõime nappus ning moraalne ja intellektuaalne tundetus, mis pani neid neid muidu arukaid mehi tobedalt käituma“

 

M. Perarnau „Pep Guardiola“ Rumori Publishing OÜ 2016

 

Lk 290 „Me ei võida, kui te ei mängi kogu hingest ja ei jookse nagu loomad.“

Lk 444 „G. Kasparov „ Juba 1986 aastal, kui võitsin oma teise maailmameistritiitli, teadsin kindlalt, kes minust viimaks jagu saab.“ „Kas tõesti? Kes siis?“ küsis treener. „Aeg, Pep, aeg …““

 

Lagercrantz „See mis ei tapa“ Varrak 201

Lk 108 „Häkkerite abiga võib varastada, advokaatide abiga aga vargus seaduslikuks muuta. Kuidas Balder ütleski?“ „Me oleme seaduse ees võrdsed – kui me maksame võrdselt.“

Lk 395 „Keegi ei lekita mingit infot, kui see ei ole tema huvides. Mõnel on motiiviks õilis soov õiglust jalule seada, tahtmine paljastada korruptsiooni või ahistamist. Aga enamasti on küsimus võimumängus – eesmärgiks on vaenlane põhja lasta ja oma positsiooni parandada. Seepärast ei tohi reporter kunagi unustada küsimust: miks mulle seda räägitakse?

(…) Iga paljastus nõrgendab vääramatult kellegi positsiooni ja tugevdab seega teiste mõju. Iga oma koha kaotanud võimukandja asendatakse kiiresti uuega, kes ei pruugi eelmisest tingimata parem olla. (…)“