Koera silitamisest vastukarva

 

„Elame huvitaval ajal“ on üks tihti kasutatav väljend. Mis aeg se veel on? Mida asi see „huvitav“ sõnajadas tähendab? Väga harva kui „huvitavat“ kasutataksegi selles mõttes, et ongi huvitav/hea, hulka enam püütakse sellega varjata oma ärevust/pelglikust ärevate/muutlike, isegi ohtlike, aegade suhtes. See „huvitav“ on midagi sellist nagu vanarahvas kasutas metsaloomade kohta kaudnimesid: mesikäpp, kriimsilm, reinuvader. Kaasajalgi kasutame selgete tegude tunnuste puhul iseleiutatud kaudtermineid nagu: autoärandaja, kurikael jne. Ja riikide tegude kohta ütleme mitte vägivald teise riigi suhtes vaid anšluss, konkista, annektsioon. Kõigil neil juhtudel jääb välja ütlemata mingi konkreetne tegevus/asjaolu, mida justkui ei julgeta, peljatakse.

Nagu kirjutab R. Müllerson („Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 11):  „“Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Seda hiinlaste needust öeldakse tavaliselt kellelegi sellisele või kellegi sellise kohta, keda ootab tõenäoliselt ees seiklusrikas ja huvitav elu, mille juurde kuulub tavaliselt mündi pahupool ja vältimatu manusena ka keskmisest rohkem ületamist vajavaid raskusi, tõkkeid, „tundmatuid tundmatuid“ (USA kaitseministri Rumsfeldi sõnul) ja takistusi. Huvitavad ajad on harilikult kõike muud kui rahulikud ja korrapärased, kus tänane päev on vägagi eilse moodi ja midagi sootuks erinevat ei too ka homne.“. Nii, et huvitav aeg pluss võimalus või needus.

 Huvitute valikute aeg*

*(huvitu võib olla kas mittehuvitav või mittehuvitatu)

 Milline siis meie huvitav aeg on? Kas see saab olema huvitav „huvitav“ või „huvitav“ huvitav? Või siis neetult huvitav või võimalikult huvitav? Me ei tea. Y. N. Harari ( „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016  Lk 311) tõdeb, et:  „Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. „ Niisiis oleme teadmatuses, kuid meil on mõningaid kogemusi, millised valikud võivad olla tõhusad valikud, millised enam mitte nii tõhusad.  Milliseid? Nagu näiteks koera silitamine, seda võib teha pärikarva või vastukarva, pärikarva silitades kuulete rahulolevat niutsumist, kuid vastukarva … Eh, koer on sama, karv on sama, silitaja on sama, kuid üks komponent (ehk karva silitamise suund) muudab kõike.

Nüüd me siis elame huvitaval ajal. Jälle. Meist, meie huvitatusest ja maailmalugemise oskusest oleneb, kas see huvitav aeg saab olema võimalus või needus. Ilmselt on paljudele meile teiega juba tülgastavaks muutunud poliitinimeste ja majanduskonsultantide mantra, et iga kriis on ka võimalus. Muidugi on, kuigi kuid iseseisvalt on see jõukohane vähestele, enamus otsib lihtsalt võimalust ellu jääda.  Kuid ka majandusliku ellujäämise võialused on kesised kui regulatiivne majanduskeskkond seda ei soosi või Pilvepiiri pea liialt pilvedes (pilves?) on.

Ajal, mil iga normaalne inimene saab aru, et kolmikkriisis on kaks põhistrateegiat, mille vahel peaks juht valima (või kombineerima):  kiirelt päästerõngas haarata (ja päästa mis/kes päästa annab) või teha „kõik mehed tekile“ trikki ja lekkiv laev merekõlblikuks tihtida. Ja-ah, toredad valikud, kuid meie Dr Riik (kui kapten) ei saa kumbagi teha. Teie ei tea miks? Umbes 90%  täpsusega võib arvata, et kuulete mingit sellist vastust, et see oleks põhiseadusega vastuolus ja 10% ulatuses on vastus, et EL reeglid ei luba. Mugav. Dr Riigil ingit juhtimisfunktsiooni ena nagu polekski, istuvad isejuhitavas autos ja isegi maatrikseid ena ei loe vaid riigimasin toimib kahe algoritmi – põhiseaduse ja EL direktiivide najal.

Algoritmid on ka head asjad, kuid siinkohal ärge unustagem murtud jala rolli:  „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 50). Ja praegune aeg, mis on ju huvitav aeg, on just vastav murtud jala sündroomile, siin peab juht kogu aeg valmis olema eirama üldkehtivaid norme. Vaadake, soomlased eirasid EL norme, et … oma rahvast kaitsta. Meie … Meie kirjutasime kaebekirju. Olime kitupunnid. See ei jäta muljet heast juhtimisest või vähemalt pidukondade strateegiliste eesmärkide selgitamisest meile teiega – KVK-le. Mnjah, ja siis kurdavad poliitinimesed, et „rahvas“ ei mõista neid, on poliitikast võõrdunud ja allub populistlikele lubadustele. Eee … siinkohal mõelge millised mittepopulistlikud lubadused teile poliitturul meelde tulevad? Eks ole, pärast W. C, kes lubas briti rahvale verd, higi ja pisaraid, tunduvad kõik poliitturu lubadused (tasuta ÜT, 20 EUR pinsilisa jne) populistlikud, mida ometi ei paku ju populistid vaid peavoollased.   Vaadake „Preestrite ja gurude tegelik pädevus ei ole kunagi olnud vihmategemine, tervendamine, prohvetlus või maagia. Pigem on selleks alati olnud tõlgendamine. Preester ei ole keegi, kes oskab vihmatantsu tantsida ja põuale lõppu teha. Preester on keegi, kes teab, kuidas õigustada seda, miks vihmatantsust pole tolku ja miks peame oma jumalasse edasi uskuma ka siis, kui näib, et meie palveid ei kuulata.“ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 151). Vaat selline lugu. Eriti seletav peab olema murtud jalaga professori sündroomi ajal. Seletama ja otsustama

 Meie poliitturg ja meie poliitkaptenid on selle otsustamise asemel asunud  tuliselt arutama, kelle sokid vängemalt haisevad. Uus mäng poliitturul on „Kõik umbusaldavad kõiki, igaüks eraldi ja kõik koos“. Seega toimub koera silitamine vastukarva. Üha hoogsamalt, neetud hoogsalt.

 Arvamusi on palju, mis on iseenesest hea, sest on mille vahel valida, parimaid välja sõeluda. Pärikarva silitades kannatlikult ideid edasi arendada. Samas, kui otsustusprotsess pole otsustusprotsess, vaid mingi madalaima nimetaja leiutamine, siis pole ka arvamuste paljususest mingit kasu. Sellisel juhul muutub arvamuste paljusus iseenese vaenlaseks – otsustamatuseks -  ja iga irdarvamusega muutub üha raskemaks leida arvamuste paljususes mingitki ühisosa. Poliitturul valitseb tänase seisuga totaalne ja põhimõtteline vastukarva silitamine, mis läheb üle tokerdunud, pulstunud ja vihaseks elukaks.

  Hansu-Gretekese küpsisepuru & Susaaninid

 Kogu inimkonna ajalugu on näide ühisosaga edasiliikumisest ja lahkosadega tagasiliikumisest. Nagu, tark inimene, M. Thatcher, ( „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 45/35)) täheldas: „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.”. MT küsib ise:  „Mille poolt?”  ja vastab „Vaba ühiskonna poolt, kus võim on kodanike vahel ära jaotatud ega ole riigi kätte koondunud.” „Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhtelist vähenemist.” Väga tabav.

Ehhee, kes ei oleks vaba ühiskonna poolt? Kõik on (sõnades). Probleem on vaid selles, et vabadusest mõistetakse väge erineval moel.  Mille poolt oleme meie teiega? Tegelikult? Mitte ulmekirjanduslikult? Millised on need sammud, mis meid selleni viiksid, mille poolt me oleme? Millised on need tegelikud ABC sammud mis meid viiksid eesmärgini? Vaadake, isegi kõige „lihtsamatena“ näivates küsimustes nagu keskkond ja energeetika pole meil terviklikku plaani. On mitu plaani, mis tähendab, et plaani pole. Põhimõtteliselt on küll kaks plaani: üks on see, et teeme nii nagu on tehtud ja teine plaan on  rohenäplik primitivism, mille reaalne tulemus oleks, et 5-6 miljardit inimest on „liigsed“?

Kumbki ei kõlba ju, kuid  strateegilist saiapururida nagu Hansul-Gretekesel koju jõudmiseks meil pole, pigem on praegune rohepoliitika sussaaninlik teejuhatus, mis kogu meie väe „edukalt“ sohu uputab. Ka rahaga üksi ei leia me teed puhtamasse maailma, sest kui eelmisel finantsperioodil süstis Dr Riik „mugava ühistranspordi arengusse“ u 700 milj EUR ja sai kasvu asemel ÜT kasutuse kahanemise, siis on rada vale. Täiesti vale. Läbikukkumine. See on taandarengu strateegia. Kui Dr Riik plaanib süstida uute õlitehaste ehitamisse miljonitele ( PL 7.05.21 „Mullu märtsis otsustas valitsus suurendada Eesti Energia omakapitali 125 miljoni euro võrra, mis võimaldaks ettevõttel uue Enefit280 õlitehase rajamist. Projekti kogumaksumuseks on planeeritud 286 miljonit eurot.“) lisada 10 milj toetust EE-le puidu põletamiseks, siis … Oleme läinud omadega rappa. Täitsa mülkasse. Me hakkame põletama ereda leegiga raha, aga mitte energiat tootma. Muide, nii puidu, kui gaasipõletamine on ikkagi CO2 tootmine. Paratamatult.

 Nüüd läheb tõsiseks rabelemiseks

 PM 18.05.21 avaldas väga põhjapaneva, kuid kuidagi märkamatuks jääva modelleeringu tulemused: „Kui globaalset soojenemist tõesti tahetakse kontrolli all hoida, siis peavad energiafirmad sellest aastast uute nafta- ja gaasiväljade uuringud peatama, teatas Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA).“ „IEA raporti kohaselt tuleb lisaks fossiilsete kütuste tarbimise drastilisele vähendamisele madalate heitmete tehnoloogiatesse tehtavaid investeeringuid hüppeliselt suurendada. Kui praegu on energiainvesteeringud aastas umbes 2 triljonit dollarit, siis aastaks 2030 peaksid need kasvama umbes viie triljoni dollarini.“ „Agentuuri nägemusel peaks aastaks 2050 põlevkivi ja kivisöe nõudlus vähenema 90%, nõudlus maagaasi järele langema poole võrra ning naftanõudlus langema ligi 75%.“

„Kliimaküsimuste mõttekoja Ember analüütik Dave Jones tunnistas, et IEA raportis sisalduv gaasi ning naftauuringute lõpetamise üleskutse oli agentuuri ajalugu arvestades väga üllatav. «Ma usun, et keegi ei oodanud seda IEA-lt. See on tõeline pööre,» lausus Jones, lisades, et agentuur on olnud väga fossiilsete kütuste pooldaja ning seetõttu on teistsugune avaldus üllatav. «See on tõesti fossiilsete kütustele noa selga löömine,»lausus ta.

Kuid IEA modelleeritud fossiilsete kütuste tarbimise vähenemine on oluliselt järsem ja karmim kui see, milleks tootjad valmistunud on. Fossiilsete kütuste osakaal maailma energiatarnetes peaks praeguselt neljalt viiendikult 2050. aastaks vähenema ühele viiendikule. Päikeseenergiast saab suurim energiaallikas, mis annab 20% maailma energianõudlusest.“ «Nafta ja gaasi müügituludest sõltuvad riigid seisavad silmitsi suuret väljakutsetega.» lausus Birol. Sest kliimaeesmärkide täitmiseks ei ole tarvis uusi nafta, gaasi ning kivisöe arendusi ning ei ole tarvis ka uuringutesse investeerida.“. Vaat niiviisi, ja kuigi IEA raport ei ole käsk, on see tungivalt vabatahtlik soovitus, millega arvestavad valitsused oma energeetikat puudutavate otsuste langetamisel. Aastaks 2050 peab maailma energiatarbimine ja nende allikad olema totaalselt muutunud ja stardiloendus algas IEA raportiga. Nii nagu igal turul on ka siin edu aluseks kiirus ja paindlikkus.

 Plaanimajandus: Külmas ja pimedas

 Tüübiomane mökutamine, mõistmatus (mõist+matus) ja otsustamatus (otsusta+matus) muudavad meid selles globaalses mängus ja turukonkurentsis väga haavatavaks. Vaadake, kui primitiivne keskkonnakäsitlus taandab „puhtuse“ vaid elektrienergia kasutamisele, siis …. Siis elektrit kõigeks ja kõigile hõreenergia allikatest ei jätku. Kui fossiilkütuse- ja tuumajaamad välja lülitada, siis kellelegi ei jätku. Ei imestaks, kui mingil momendil peab Pilvepiir „kõik mehed tekile“ hüüdma, kuid karta on, et selleks ajaks on suurem osa oma päästevahenditega läinud kindlamaid ja mõistuspärasemaid turvasadamaid otsima. Vastupidiselt praegusele KOV-de energeetikaarengu tõrjepoliitikale tuleb ilmselt juba järgmisel Pilvepiiril igale KOV-le kinnistada energia omatoodangu minimaalkvoot. Miks? Lihtne, praeguste strateegiate juures muutub energia defitsiidiks, kui ei täida energiatootmise kvoote, oled külmas ja pimedas.

Poliitturg pole veel aru saanud, millisesse murrangulisse segistisse me oleme kukkunud. Tähelepanu, see ei ole SPS liutoru, see on laskumine Niagarast.  Kui nüüd vaadata meie DR Riigi tegevusi, siis meie ehitame kivist õli välja pressimise jaamu, takistame kõikvõimalikul moel (era)tuuleparkide ehitust, ihaleme lammutada hüdrotammisid ja täita kogu maa EE ebatõhusa suurtootmisega, siis sammume me vales suunas. Täiesti vales suunas. Arvestades IEA raportit peaksime toimima vastupidi. Peaksime igati hoogustama tuuleparkide ehitamist, kus iganes ökonoomilisökoloogilist tuult on võimalik kasutada, kõik uusmajad tuleks katta päikesepaneelidega, kasutada laineenergiat (naabriproua nutikas tähelepanek) jne.

Vaadake, kui maailma mõjuriigid lähevad kokkuleppeliselt tummiselt fossiilipõletamiselt ja tuumaenergialt administratiivselt üle tuule ja päikese hõreenergiale, siis on üpris ilmne, et me peame ilmselt (jälle?) hakkama piirama administratiivselt elektri tarbimist ja katma oma energiavajaduse omatoodanguga. Millisega? Kui me pole selleks ajaks enda uut energiamajandust ülesse ehitanud kukume energeetilisse kiviaega. Sellisesse kiviaega, kus isegi kivist õli väljapressimisest pole kasu. Kõik EE ja Eleringi kavalad paberkavad, prognoosid ja analüüsid on kipsis staatilised kavad, need ei toimi juba juba lähiajal, kui rohepööre lämmatab kõik teised energia muundamise viisid ja kümne aasta pärast oleme enese määranud energeetilisse nälga.. Seega paadi tihtimiseks on meil aega nipit-näpit 10 aastat või valgus kustub (Krt, kelle sokid siin haisevad?). Ja paaditihtimist ei tohiks asendada üksteisele pääserõngaga võimalikult kunstipäraselt vastu pead virutamast, tehes nägu, et selline ongi üks tõsimeelne aitamine.  

 Koduperenaised, vürtspoodnikud ja mustkunstnikud.

 Otsustamatus (otsusta+matus) ei ole valik. Nagu kindral U. S. Grant olevat öelnud, otsustamatus on kõige halvem valik, kui me otsustame ja eksime, siis saame uuesti otsustada ja teha midagi paremini. Seepärast tundub briti peaministri (MT)  eelnev mõttejadas ühtlasi olema üldine suunis kuidas meie teiega otsustusmehhanismi toimima saaks: iseotsustamine ja isiklik vastutus on need mootorid, mis võimaldavad edasiliikumist. Oludes, kus ikka rohkem universaalotsuseid püüab lahendada Dr Riik, samas oludes mil vohab arvamuste paljusus (ja dr Google`il on kõige kohta tuhat retsepti), Dr Riigi kõiketeadev otsustamine ei toimi. Üldotsustamisega kaasneb üha suurem eksimus, primitiivvõrdsus ei ole valik. Kui teil on osa personali pikkuseks 1.90 m ja osa pikkuseks 170 m siis keskmine on 1.80. tehes üldotsuse, et keskmine lubatud pikkus 1.80, siis tuleb osadel pool pead eemaldada ja teised jooksevad lati alt endiselt lõbusalt läbi. Võrdsustamine on tippude hävitamine.

Üha suurenev väärtuste loomisest tulenev tulu administratiivpoliitiline ümberjaotamine, selle kasvatamise asemel ei toimi ei lühema ega pikemas perspektiivis samuti.  Süsteemitu poliitvajaduspõhine ümberjagamine käib ikka rohkem Dr Riigile üle jõu, (mitte et jagamine käiks üle jõu vaid jagatava suurendamine käib üle jõu) sest meid teiega jääb vähemaks aga Dr Riiki rohkemaks. Väheneva, vananeva elanikkonnaga see ei toimi.

Kuidagi väga tuttavlikult tundub, et  „Margaret Thatcherit pilgati tihtipeale sellepärast, et ta nõudis põhimõtte järgimist. Mille kunagi omandas oma poepidajast isalt – meil kõigil, isegi riigil, tuleb lõpuks ikkagi elada vaid omateenitud vahenditest. Tema kriitikud ütlesid, et see olevat koduperenaise majandusteadus. Hilisem kogemus on aga meile valusalt meenutanud laenuraha ohtusid. Võib-olla on „koduperenaise meetod“ siiski õige?“. Mida teha? Mida otsustada? Kuid esiteks mida teha, kui enam pole võimalik poliitinimeste sõnaseadest arugi saada? Mida teha, kui suurema osa poliitinimeste sõnaseadmised on muutunud nii krüptilisteks, et sellest aru saamiseks peab kuulaja olema kõrgema taseme koodimurdja? Isegi lihtküsimusele „Kas kandideerite riigipeaks?“ (mille vastus on tavamaailmas ei-ja tüüpi vastus), saab poliitinimestelt täiesti uskumatuid sõnaseadmisi (just sõnaseadmisi, sest sõnad on sügavmõtteliselt ritta seatud üheainsa eesmärgiga, mitte midagi öelda).

Kuid vaadake, sõnaseadmise poliitika võib olla üks kord „petekana“, olla tõhus (mingi aja pärast veelkord), kuid kui see muutub ainsaks kõrgeima võimu kandjaga (KVK) suhtluse stiiliks, „petekas“ nimelt, siis …

 Kunstist, veenmiskunstist

 Vahel on küll tunne, et poliitinimesed ei suhtle KVK-a, vaid püüavad lihtsalt „aega täis rääkida“. Käib lihtsalt poliitturu taktikaline positsiooninihestamine, kuid suure strateegia - oma pidukonna strateegia, riigi strateegia - selgitamine ja selle headuses KVK veenmine … ununeb. Kuid poliitinimeste edu eelduseks on ju KVK veenmine. Veenmise kunst. Veenmiskunsti enam pole, on primitiivne rahapakkumine – a´la saate „pinsi“ juurde, saate tasuta puid, saate koolimaja katuse, saate …. Piinlik. Nii on ka KVK kogemuslikult  pigem ükskõikne kui kriitiline poliitturu sõnajadade suhtes. Nüüdseks ollakse pigem tammsaarelikud kõrtsmiku tüüpi kõrvalvaatajad, lirtsatades iga poliittutu enesereklaami peale hammaste vahelt sülge poliitturu põrandale ja mõmisedes „Litsid mehed need Vargamäe mehed“. Keskmine KVK ei viitsi isegi kriitiline enam olla, sest mida kritiseerida, kui viimased aastad on paisanud poliitturule täiesti uut tüüpi poliittegelased – telefoni automaatvastaja tüüpi poliitinimesed. Kuid ükskõiksus on halb seisund poliitturul, ükskõiksusel on omadus kumuleerudes muutuda … vihameelsuseks, mida ka hoomanud oleme.

 Kriitika kiituseks

 Nii, et kriitiline meel on omamoodi indikaator poliitturu tervise hindamiseks. Samas lõpetamata kriitika - ettepanekuteta kriitika - on kasutu (sama kasutud nagu poliitturu sõnaseadmised). Nagu üks mu õpetatud sõber kirjutas: „Kõige olemasoleva maha tagumine meid edasi ei vii. Lihtne trotsimine kõige olemasoleva vastu paraku ei aita. Süvendab vaid pessimismi.“ Õige, kuid kurbloolisus on selles, et tänapäeva poliituru elu  koosnebki põhiliselt lõputust mahategemisest, „šikist ohvripõlvest“ ja … piiritust eneseupitamisest. Kahju. Harjumatu ka. Ebamugav.  Kuidagi kummaliselt ja ebahuvitavalt kostub Dr Riigi sõjatrummi ikka korduv ja korduv, nii korduv, et enam midagi peale refrääni enam kuulda polegi, et: „Meie hädad seisnevad selles, et eelmine valitsusvahetus tegi kehva tööd“, lisaks et „kirjutasid miljardi õhku eelarvesse.“ No ütlesite korra ja aitab, nüüd tuleb enda tublidust näidata - oma positiivsete tegevustega,  mitte teiste mullust lund kirudes. Ootame kannatamatult. Võib-olla tuleb käremeelsus hoopis sellest, et pool uuest administratsioonist on pool vanast administratsioonist? Poolvana administratsioon või pooluus administratsioon? Või hoopis pantvangiadministratsioon?

ÄP 16.06.21 tõi käibele uue formuleeringu  Dr Riigi tegevusmudelis – pantvangikriis: „Keskerakond ja oravad vahetasid pantvange: hakkepuit läheb ahju, Huawei eelnõu hakkab liikuma“. „Asjaosalised on öelnud, et leitud on kompromiss. Selle kaadritagust sisu pole avaldatud, kuid poliitiliste meelemuutuste põhjuseks on pea alati kokkulepped. Just selline pantvangide vahetamine poliitikasillal kahe koalitsioonipartneri vahel toimuski – mõlemad saavad midagi, mida teine partner seni kinni on hoidnud.“  Vaat selline lugu. Võib arvara, et poliiturul, kus administratsioon peab lahinguid 0-positsiooniga ja ka iseenda sees, on igasugune uuenduslikkuse taotlemine küsitav ja ülejõu käiv. Nii jääbki üle vaid leida „süüdlasi“. Tegelikult on „süüdlaste“ otsimine ja neile aja kulutamine täiesti mõttetu, kuna tegemist on kahe täiesti erineva „maailma nägemisega“ (Mõeldud on Muutuste pidukonda ja Konservaatorite pidukonda. Kahevahel pidukond, milline on kogu aeg kahevahel, korjab küpsed mammud oma korvi).

 Lõhkumisaeg & leiutamisaeg

 Ilmselgelt oleks nauditavam tegeleda leiutamise, kui lõhkumisega, kuid ilmselt on nüüd siis käes lahkmeelsuse aeg. Lahkmeelsus ja lõhkumismeelsus muidugi ei peata arengut. Arengutee liigub peatumatult, ehk  nagu üks tuntud tipptreener ütles - oleme pidevas arengus, seekord siis taandarengus. Pole midagi, elame ka selle üle, kuigi arveametnikuna on kahju raisku lastud võimalustest. Minu eelmainitud õpetatud sõber lisas siinkohal, et vaid lõputu kriitika ilma ettepanekuteta on kasutu (mõte samast suurusjärgust M. T-ga). Nii on (lisades ise paar tuumakat mõttearendust). Ja tal on õigus, tuline õigus nii kriitika, kui ettepanekute suhtes.

 Seisus kohustab

 Kuid kas kriitika jaoks on õige aega, ettepanekutest ma ei räägigi, sest neist pole Dr Riik tõsimeel huvitatud (kui kunagi, siis juba pikka aega mitte). Nojah, põhimõtteliselt huvitab Dr Riiki mitte ettepanekud vaid see, et organisatsioone nagu  puuhalge laduda „kaasatuse“ lahtrisse.  Seega kriitika ja ettepanekud, mis nendega teha? Või mitte teha? Niigi raske? Tuleb tõdeda, et ega Dr Riigil praegu kerge olegi, kuid nagu vanarahvas ütles – seisus kohustab. Seadusandjad ja administratiivpealikud on just see seisus (meie tingimustes), keda seisus kohustab. Vaadake, need kelle meie teiega oleme valitud esindajana meie teiega huve  Pilvepiiril,  on väljavalitud just selleks, et teha valikuid, otsustada (põhjalikult kaalutud, Ühisruumi edasiarendavaid valikuid). Ei-ei mitte selleks et „valitseda“, vaid teha tarku valikuid. Valida valikute vahel. Just selles on vaja Dr Riigil meie teiega abi. Ka kriitilist meelt. Omamoodi validaatoreid.

 Strateegia: Ideedevabrik või Ideedetapamaja

 Vaadake, iga kriisi ületamiseks peab olema ühisosa, ühishuvi, ühissuund, siis on võimalik saavutada optimaalseid tulemusi. Meil on kujunenud kriisi ühisosaks segadus, lahkmeelsus  ja … kommunikatsioonikatastroofid. Õigemini on kõik eelnev aga eriti  kommunikatsioonikatastroofid kujunenud juba omaette normaalsuseks - Dr Riigi tegevuse tavaosaks. Võib-olla on „vainlased“ sellise olukorra tekitanud? Ei usu, see pigem enese ülehindamise ja kitsa ringi õhupuuduse sündroom. Kuulamine, otsustamine, selgitamine, vastutamine (ja siis kõik see üha uuesti) see ongi pealike „töö“ olemus ja sisu.  kuid nii nagu otsustamine, nii ka kommunikatsiooniliini selgeltmõistetavus on Dr Riigi kohustus, olemise tuumväärtus. Vaadake, ta suhtleb ju meiega – kõrgeima võimu kandjatega – mitte niisama oma lõbuks ega oponentide kiusuks.

Kuid poliitturu sõnumid ei ole enam mõistetavad sõnumid, need on nagu krüpteeritud sõnaseaded, mingi kambasisene ülbamine, neist ei ole võimalik aru saada ja kui saadakse, siis saadakse selles aru erinevalt. Lausa vastasmärgiliselt. Milles asi? Kas ideid on liiga palju, et neid ei jõua KVK-le arusaadavalt ära seletada? Poliitturul seletamata (või seletamatu) idee käivitamine on diktaat, kõige sellest tulenevaga. Sellist varianti Põhiline seadus küll ette ei näe. Isegi äraseletatult mitte. Siin tekib kassitapu efekt. Kuid kassitapp leiab tee õunapuu okstele, siis (kaunis valgeõieline ronitaim) mässib see puu niimoodi sisse, et kuivatab õunapuu ära. Kaugelt vaatad, et tore õitemeri, kuid tegelikkuses on õunapuust saanud vaid karkass – ronimispuu – kassitapule. Sama võib juhtuda meie Põhilise seadusega, risuregulatsioonid muudavad põhilise seaduse vaid juriidilise rämpsrohu karkassiks. Ettevaatust ja ... ärge silitage koera vastukarva.

 

Targutusi:

 

Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

 

Lk 137 „Populaarne kapitalism pole midagi vähemat kui ristiretk vabastamaks majanduselus laiemad rahvahulgad. Meie, konservatiivid, tagastame inimestele võimu. See on tee ühe rahvuse ja ühe rahvani.“

 

 

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

 

Lk 82 „Maksumaksjate rühmadele anti nelja sorti teavet. Mõnele räägiti, et nende maksuraha kasutatakse igasugu headel eesmärkidel nagu haridus, politsei ja tuletõrje töö edendamine. Teisi ähvardati karistusega, mis kaasnevat maksupettusega. Kolmandatele jagati teavet selle kohta, kus saada abi, kui maksudeklaratsioonides midagi segaseks jääb. Neljandatele öeldi lihtsalt, et üle 90 protsendi minnesotalastest on maksuseadusest tulenevad kohustused juba igati korrektselt täitnud.

Vaid ühel neist sekkumistest oli maksmisele selge mõju, nimelt viimasel. Tundub, et mõni maksumaksja rikub seadust varmalt tänu teatud väärkujutlusele (…), et vaid vähesed peavad maksude maksmisel seadusest täht-tähelt kinni. Enr kui neile öeldakse, et suurem osa inimesi maksab makse ausalt, siis väheneb tõenäosus, et nad petta püüaksid.“

Lk 82 „Märkus erakondadele: kui soovite valimisaktiivasust tõsta, siis ärge kurtke avalikult, et paljud inimesed jätavad valimata.“

Lk 84 „Paljud riigiametnikud teavad hästi, et käitumist saab muuta rõhutades statistilist tegelikkust, ning nad üritavad seda kasutada inimesi nügimisel paremuse poole. Näiteks Montanas käib ulatuslik harimiskampaania, kus rõhutatakse, et enamik Montana kodanikke ei joo. Ühes reklaamis üritatakse kolledžilinnakutes levinud väärettekujutusi kummutada, andes teada: „Enamik (81 protsenti) Montana kolledžitudengitest tarbib neli või vähem alkohoolset jooki nädalas.“ Montana on sama üritanud ka suitsetamisega seoses, sest ühes reklaamis kuulutatakse: „Enamik (70 protsenti) Montana teismelistest ei suitseta.“ Selle strateegia abil on sotsiaalseid arusaamu märgatavalt parandatud ning statistikagi näitab, et suitsetatakse vähem.“

Lk 86 „Selgus, et kui inimestelt päev enne valimisi küsida, kas nad kavatsevad osaleda, suureneb nende hääletama minemise tõenäosus lausa 25 protsendi võrra.“