Elame
huvitaval ajal. Mõtlete, mis siin huvitavat, üks essune suusailm läbi aasta. Muidugi see ka, kuid just
ilmajutt on hea alustus igale aruteludele kokteiliõhtust kliimamuutusteni. On
ju ilma- ja majandusprognoos üpris sarnased, vahel lähevad pihta, enamuses …
Kuid olenemata nende tõepärasusest püüame hommikuse ilmaprognoosi kuuldes
ennast vastavalt riietada ( vihmavari või käpikud, susped või suusad).
Majanduses lähtume samuti prognoosist, kas laiendada tegevust? Kuhu? Kas
värvata spetse või osta roboteid? Valmistume vastavalt (kui just poliitilise
tahte äike sisse ei löö), valime prognoosile vastavaid meetodid ja töökeskkonnaga
püüame ka mingit labraka-tabrakat teha. Just see viimane muutub ikka tähtsamaks
– meeleolu töökeskkonnas. Tänapäeva juht ei saa olla piitsaga mõisakubjas, vaid
peab olema nagu inimhingede insener. Ta peab oskama kokku siduda kõige
erinevamaid kollektiivi osiseid. Selles sidususes seisneb firma ja ka ühiskonna
edu. „Kui
kavatsed millelegi aega kulutada, kuluta seda meeskonnale. See on kõige tähtsam
asi, millele tõelised liidrid saavad aega kulutada. Kui sa ei pühenda
meeskonnale piisavalt aega, siis pole su laeval kaptenit ja kaptenita laev ei
jõua kuskile.“. „Loo vastastikune usaldus. Usaldus on ettevõtte kasvu doping.
Inimesed teevad head tööd siis, kui nad tunnevad end hästi, turvaliselt ja
ohutult. Kui nad teavad, et nende juht on valvel. Kui nad teavad, et nende juht
seisab nende eest ja kui midagi viltu veab, siis ta kaitseb neid. Su meeskond
on su ettevõte, su kasv ja su tulevik – hoolitse selle eest.“ (. J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk 179).
Tundub ju loogiline? Eriti tööjõu nappuse korral.
Samas CV Keskus uuringu tulemused lausa ehmatasid, 60 % töötajaist ei ole rahul oma juhtidega ((tööstus- ja tootmissektori töötajatest olid 76,2 % rahulolematud) ja pea 30% oleks valmis edasi töötama senisest väiksema palga eest (toitlustuses 40,7%), kui see tooks kaasa juhtimiskvaliteedi tõusu. Kas tõesti ollakse valmis töötama madalama palgaga, et ülemusest vabaneda? Midagi on väga viltu. Mis toimub? Kas on töötegijad liialt emotsionaalsed või on ülemused nii tobud, et kolmandik on nõus palgast loobuma käe selja taha siduma ja ninaga nuppu vajutama, peaasi, et ülemusest lahti saaks? Üllatav? Muidugi, kuid kui see uuring peegeldab laiemat protsessi, siis peaksime lahti mõtestama, millest selline rahulolematus. Pealtnäha on asjad ju paremuse poole sujumas, Rimi majanduskonverentsil ütles pangapealik, et meie majandusel läheb praegu paremini kui ei kunagi varem, meie inimestel on kõrgemad palgad kui kunagi varem. Peaks ju olema hästi, kuid üks viga olevat, ka ebavõrdsus olevat suurem kui ei kunagi varem. Just see, et me kujutame ette nagu läheks naabril paremini ei anna meile rahu. Teeb rahulolematuks. Või me ei oska nautida saavutatut? Palgad ja majandus kasvavad kuid me ei ole õnnelikud. Piinlik, tänamatu värk või on tegemist mingi ürgse suunatajuga, mis annab märku lõksuastumise ohust?
Tahte kapital
F. Fukuyama
arutlustes lähtudes lisandub füüsilisele ja inimkapitalile sotsiaalne kapital. Selle all
mõistab ta inimeste võimet koos töötada mis põhineb ühistel väärtustel. Fukuyama
arvates saab sotsiaalset kapitali suurendada, kui Dr Riik suudab luua
ühiskonnas piisavalt usaldust. Mulle tundub, et just sotsiaalne kapital on see,
mis on olnud alahinnatud ja mis on meil käest libisemas. Sidusus. Tahe
saavutada. Kogesime seda fenomeni 90-tel, mil olime veel täis kirge saavutada
midagi, jõuda kuhugi, olla keegi. Igaüks tahtis saada kas taluperemeheks või
firmaomanikuks ja vastavalt ka tegutseti. Tahte kapitali kontsentratsioon oli
meeletu. Jah, võib-olla polnud see just klassikaline sotsiaalne kapital, vaid
meie loomusele omasem ühise tahte kapital, kuid see toimis, ilma selleta poleks
me sellist pöörast tempot saavutanud. Selle puudumist nägime „sotsleeri“ ja „vennasvabariikide“
näitel, kelle majandus oli stardipositsioonil tunduvalt paremal järjel,
maavarasid lademes ja loodus rikkalik ( eh, Musta mere lõputud liivarannad).
Kõike oli, kuid kütust, tahtekapitali, selle hullumeelseks liigutamiseks polnud
kõige sellest tulenevaga. Kui tulla tagasi Fucuyama sotsiaalse kapitali juurde,
siis märgib ta, et. seda saab luua, seda saab hävitada. Kui vaadata CV Keskuse
rahulolematuse (mitte rahulolu) uuringut, siis tundub, et oleme ühte kolmest kapitalist
kaotamas. Kuid nii nagu ütlevad energia
ja raha jäävuse seadus, et raha/energia
ei kao kuskile, see läheb vaid ühest taskust teise, siis ka sotsiaalne kapital
(või ühise tahtekapital) ei kao kuskile, see vaid transformeerub. Mis on meie
kapitalist saanud?
Palun
laske mul rahus … solvuda. Võrdselt.
Millist
ühiskonna liigutamise instrumente meile siis tänapäeval pakutakse? Võrdsus ja
läbipaistvus on väge vahvad instrumendid, kuid needki peavad olema õiges
proportsioonis. Meil kipuvad instrumendid läbipaistvus ja võrdsus kuidagi vale
vunki sisse võtma. Nagu oleks õunaveiniteole
vale bakteri sisse löönud ja saadud veini asemel äädikas (palun ärge ajage
nässu läinud õunaveini segi tõeliselt vääriks eesmärgipärasekt toodetud
veiniäädikaga). Meie avatus ja võrdsustamine pole viinud mitte konkurentsi,
elu-olu, edendamisele vaid väändunud kõige kahtluse alla seadmisega ja
kadestamisega. Väga kehv tulemus. Korvpalli poisid on minust kaks peajagu
pikemad, neli korda kiiremad, kuidas meid võrdsustada? Kui talvel on Lapimaal
-30C ja Austraalias +30C, siis kuidas
seda võrdsustada? Te ei tea? Miks
te ei tea, teate küll, see meil ongi aastaringne
kehv suusailm. Mida korvpallipoistega tegema peaks küll ei oska öelda, kuid ega
ma ei kadesta neid ka. Edu soovin. Nii
et võrdsus on ju vahva, kuid seegi peab olema mõõdukas. Meie võrdsustamisel ja
virinal on muidugi tagajärjed. Me loome ise igapäevaselt rahulolematust, me seame
kõik kahtluse alla. Võtke ükskõik milline hange, kas me oleme rahul
tulemustega? Ei ole. Vaidlustame? Muidugi. Viimasel ajal ei mäletagi konkurssi,
millega me rahul oleksime. Vaidlustame? Loomulikult. Riigipea ütleb paar tuumakat mõttetera. Kas me
kuulame? Mõtleme, mida ta ütles? Ei! Me vaidlustame ja siis … Siis solvume. Meid
on solvatud. Kuid pelgalt solvumusest
enam ei piisa, uus trend on tunda ennast ahistatuna. See negativistlik maailm
on oma arengus väga jätkusuutlik, kuid ohtlik, kui me laseme sellel areneda.
Negativism hakkab meid kurnama. Ootan
põnevusega millal hakkavad laekuma avaldused a`la mind ei ole ahistatud
võrdselt, mind on ahistavalt ahistatud. Eh, maailm on küll segi pööranud, kui Hollywoodi 80 aastastel memmedel tuleb järsku
meelde, et 60 aastat tagasi … oot-oot mind ju …
Uus
konkurss: Nõiajaht 2017
Meil
oleks ühiskonnas justkui kahesuunaline liikumine, ühest küljest on meil edukas
ideegenereerimise platvormid nagu Garaaž ja Ajujaht, kuid teisalt on meil nõiajaht
kõigile, kel vähegi autoriteeti. Tapke autoriteet. Meenutame konkursse ERR,
Haigekassa, Kultuurifond, ERM pealike kohtadele, need nõretavad
rahulolematusest ja pahatahtlikkusest Ja
kuigi lõpuks saavad ametisse igati tublid inimesed, siis vaheetapis määritakse
nii amet kui kõik selle ümber kahtlustega nii räpaseks et paljud enam ei teagi
mida uskuda mida mitte. Kohati tundub, nagu oleks välja kuulutatud uus konkurss
– Nõiajaht 2017. Teile meeldiks? Ei? Muidugi see on raiskamine, meie oskamatus
kasutada oma võrdõiguslikkust ja informatsioonimassiivi. Pealegi ühiskonnas
peavad olema ka autoriteedid, kes meile aeg ajalt õpetussõnu jagavad ja meid
õigele rajaotsale tagasi aitavad.
Võrdõiguslikkus
lähtub põhimõttest olla võrdselt väärikad, mitte olla võrdselt vääritud. Kõik algab minapildist. Enesesse
tuleb suhtuda lugupidavalt. Vanaema Marie, kelle elukene polnud just
meelakkumine, suhtumine maailma oli, et: „Elu peab olema, ilu peab olema, tuli
peab põlema, ilm on kui roosiaed.” See, kes suhtub enesesse lugupidavalt,
suhtub ka ümbritsevasse lugupidavalt. Kadumas on mõisted „au“ ja „väärikus“,
kuigi on olnud terveid tsivilisatsioone, kus au ja väärikus iseenda ja
ümbritseva suhtes olid nii kõrged, et neist ilmajäämine lahendati vaid ühel
moel... Meil kipub maad võtma
mentaliteet et: „Häbiga saab läbi.” Vaadates vahel mõnda telesaadet, tunned
tõelist häbi inimliku edevuse ja rumaluse üle. Kuidas siis niimoodi, et tuled
stuudiosse ja laotad oma häbi kui musta pesu laiali a´la teadsin küll et MR X
oli aastakümneid ahistaja, kuid olin vait. Sorry! Uskumatu. Miks just nüüd teha avaldus, mida
oled enesega kandnud aastaid? Järsku taipasin, et häbi ei olegi enam häbi, vaid
häbist on saanud kaup. Seda on võimalik müüa megakogustes ja lõpututes variatsioonides.
Müüa kui hõrku delikatessi. Prr! Maailm
on täis üksikuid (võrgus istuvaid) inimesi, kellel pole lootustki saada kuulsaks,
tuntuks, elu möödub üksluiselt nagu
pleekinud tapeet. Igav. Kujutame nüüd ette väikelinna tegelinskit, kelle elus
ei toimu mitte midagi, kuid kuulsusjanu pole kuhtunud. „Varem said inimesed
kuulsaks kangelastegude või teiste juhtimisega mingil õilsa eesmärgi poole.
Laialdane avalik imetlus kuulus neile, kes esindasid voorusi ja moraali, mida
ühiskonna hinnati. Jean d´Arc oli selline kuulsus. Massimeedia ajastul kerkis
aga esile uus nn sünteetiline kuulsus, nagu ajaloolane Barbara Goldsmith seda
nimetas. Igasugusest avalikust kajastusest piisas, et inimesed saaksid
kuulsaks, tasuks imetlusväärne tähelepanu, raha ja võim. Nagu Goldsmith märkis,
said Richard Nixon ja tema alluv Watergate´i afääri kuritegude tõttu
küllaldaselt kuulsaks, et koguda raamatulepingute ja müügituludena kamba peale
kokku 100 miljonit dollarit. Isegi need Nixoni käsilased, kes sulina vangi
saadeti, nagu G. Gordon Liddy, said kähku kuulsaks ja teenisid selle pealt
tulu. Esimest paljudest Liddy raamatutest müüdi miljon eksemplari.“ (M
D´Antonio „Tõde Trumpist.“ Pilgram 2016 Lk 146) Meie tegelinskil nii mahlaselt muidugi ei
vea, kuid ilmselt muudab kümme minutit müüdud häbi ülejäänud elu
elamisväärseks, sest siis ei ole ta enam igav tapeet, vaid vähemalt
ketšupilärakas sellel. See on SÜNDMUS. Pealegi on sellel sündmusel väikelinnale
plahvatuslik mõju, tekib kohalik „täht“, võib-olla saab sellest ka ajaarvestamise üks
aluseid. Ajaarvamise näide pole mitte tuulest toodud. Kas olete märganud,
kuidas vanemad inimesed räägivad ajast? Eriti maakohtades, kus aeg kulgeb
hoopis teises rütmis, kui vilkalt sehkendavates metropolides? Sellistes
kohtades, kus minutitel, tundidel ja isegi aastatel pole tähtsust, arvestatakse
aega sündmuste järgi: see oli suvel, mil Kusti ja Mari kihlusid, või kevadel,
mil Jaanil ja Annel sündis tütar, või sellel talvel, kui Mihkli traktor pihta
pandi. Need on kindlad ajaarvamise märgid ja neid kasutatakse kohalikus
ajaarvestuses. Selles väikeses linnakeses muutub sündmus samuti ajaarvamise
aluseks: „See oli kaks aastat enne seda, kui Tegelinskit „viisuris” näidati”. Kõik
müügiks: kiusamine, solvumine, ahistamine, lollus. Ja-ja isegi lollust võib
müüa. A. Bezuglov ja J. Klarov on krimkas „Mõrv raudtee eraldusribas” käsitlenud
teemat, kuidas lollus muuta kapitaliks umbes järgneval moel, et targad sulid
töötavad koos lollidega ning väga targad sulid teesklevad ise lolle. Lolli ei
karista keegi, lollile tuntakse kaasa. Olla loll, see on peaaegu sama hea, kui
omada kapitali, tavalise lolluse eest on võimalik teenida viis protsenti, aga
ürglolluse eest koguni kümme protsenti aastas. Vaat selline huvitav arvamus
lolluse konverteerimise kohta puhtaks rahaks. Ega meilgi teistmoodi ole, mida
rohkem oma häbi tuulutad, seda kuumem kaup oled. Muide, kogu seda
häbikaubandust ei maksa segi ajada avameelsuse ja avatusega. Ehk seda enam on
mõtet kaitsta au ja väärikuse bastione, sest häbikaubandus tekitab oma
järgnevatel arenguspiraalidel häbitust ja sellele järgnevat häbematust. Inimene,
kes raiskab oma energia virisemisele, teiste mustamisele, enese haletsemisele
ja häbematusele, ei jätku aeg tegeleda asjadega, mis maailma paremaks paigaks
muudaksid. Ükski õnnevalem ega indeks ei suuda meid muuta õnnelikumaks selles
allakäigu spiraalis
Mnjah,
mis on õnn? Wikipedia järgi: „Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja
emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni. Õnnelik olemine võib peegeldada inimese
üldist rahulolu oma eluga. (…) Tänapäeval õnn on udune mõiste ja võib
erinevatele inimestele tähendada erinevaid asju. Õnne seostatakse selliste
mõistetega nagu heaolu ja elukvaliteet. Õnne on määratletud ka kui rahulolu.“ Niisiis rahulolu. Seega on õnnelikuks olemine või mitteolemine
meeleseisund. Meie meeleseisund on … Just see seisund teeb murelikuks. Moeasjaks
on olla solvatud, igast väljaütlemisest leiab keegi, et teda on solvatud. Uueks
sloganiks võiks olla „ Kui sind pole solvatud, siis sind pole olemaski!“.
Solvunud olemine on muutunud omamoodi seltskondlikuks kapitaliks ja
turundusnipiks. Sellest on kahju, sest me ei otsi enam õnne positiivsusest,
vaid meie emotsionaalne ja vaimse seisundi radar otsib kõiges negatiivset. Ja
nüüd me tahame seda ümber jagada. Küsite mida? Õnne? Raha? Pahatahtlikkust? Vaatame.
Raha
ümberjagamise asendamine õnne ümberjagamisega
Me
ei tea täpselt mis asi õnn on (udune mõiste ju) , kuid õnneindekseid oleme
valmis juba meisterdama. Muretseme selle üle et vaid SKP kasv ei tee inimesi
õnnelikuks, vaja kasutusele võtta mingi teine näitaja, näiteks õnneindeks. Hm,
kui meie praegust elukest mõõta õnneindeksiga, kas siis muutub midagi meie
elus? Kas sellel et me muudame liidetavate järjekorda: 1+2+3 või 3+2+1 on summal vahet? Ei ole,
õnneideks on samasugune suhtarv suhtarvudes nagu SKP-gi. Elu on vist väga heaks muutunud, et on aega
tegeleda mõttetustega. Eh, mitte ainult meil, vaid kogu maailmas kogub hoogu
rahulolematus. Ja kogu maailmas püütakse sellele leida lahendust. Millele?
Sellele, et inimesed oleksid õnnelikumad. Näiteks on OECD aidanud alates 1961 a valitsustel kujundada poliitikaid, mille
eesmärk on muuta inimeste elu paremaks. Tore. OECD hinnangul on suurim väljakutse
heaolu mõõtmisel muuta olemasolevad näitajad kvaliteetsemaks ning investeerida
nendesse valdkondadesse, kus andmed on puudulikud. Niisiis OECD-st meile homse kujundamisel kasu pole, sest tegeletakse
vaid näitajate lihvimisega. Eilse jaotamisega. Maailma Majandusfoorum arvates on maailmamajanduse
suurimaks riskiks kasvav sissetulekute ebavõrdsus,
ühiskonna polariseerumine ja see nõuab kiiret sekkumist. WEFi raportis märgitakse, et üha
suurenev pahameel majandusliku ebavõrduse üle lõhub sotsiaalset solidaarsust.
Selles osas võib ekspertidega nõustuda. Teisalt WEFi eksperdid on arvamusel, et
praegune turukapitalism vajab fundamentaalseid reforme, rahustamaks avalikkuse
raevu, mis viisid eelmisel aastal Brexitini
ning Trumpi võiduni USA presidendivalimistel. Ma küll arvan, et siin on WEF valed järeldused
teinud, need sündmused toimusid mitte polariseerumisest lähtudes, vaid pigem liigse riigibürokratismi ja poliitinimeste
küündimatuse vastu. Kui ikka poliitinimesed
lubavad, et: „1999 aastal kandideeris üks poliitik Inglismaa Lordidekotta,
lubades oma valimisplatvormis kassidele suukorv pähe panna, et kaitsta hiiri ja
väikeseid linde.“ Ja „Supermodell
Beverly Johnson esitas sellise unikaalse üleskutse võitluseks vaesuse vastu (…)
: „Igaühel peaks olema piisavalt raha plastilise kirurgia jaoks.“ „ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 140/131),
siis pole ka midagi imestada. Just selle vastu ollakse kuri. Kuid mitte
piisavalt. Vaadake, läbipaistvus pole nagu politseipeegel, mis paistab vaid
ühelt poolt läbi. Läbipaistvus on mõlemapoolne ja inimeste taluvus
poliitinimeste otsustamatusele ja mõistmatusele on see, mis muudab olukorra
pinevaks. Ohtlikuks. Oleks aeg mõista
Kas on veel kellelgi ideid? IMF soovitab uues raportis rikkamate inimeste tulu
kõrgemalt maksustada, kuna üha kasvav varanduslik ebavõrdsus seab löögi alla
pikaajalise majandusliku õitsengu. Tänu astmelisele maksusüsteemile, kus
sissetuleku suurenedes maksukoormus kasvab, saavad arenenud riigid ebavõrdsust
vähendada, ohverdamata samal ajal majanduskasvu. Lisaks soovitatakse maksustada rohkem varasid ja ettevõtete
kasumeid. Kas see on tõesti toimiv lahendus? Kriuks, mõttemasin on maailmas kinni
jooksnud. Jäänud on vaid ümberjagamise motiiv. Muid mõtteid polegi. Selle peale
on mul küsimus, mida kujutab enesest WEFi „turukapitalismi fundamentaalne
reform“? Kiirem ümberjagamine? Kurb.
10
aastat viimasest unistamisest
Juba
varases nooruses paneme tähele, kuidas teised käituvad, püüdes jäljendada neid,
kopeerida. Kopeerimise kohta on kaks ütlust: esiteks, et kopeerimine väljendab
tõsis tunnustust ja teiseks et teiste järel esimesena tulevikku ei jõua.
Mõlemad õiged, kuid me oleme liialt keskendunud „suurte“ kopeerimisele. Meie
visioonid lähtuvad … Kas meil on üldse veel visioone? Viimane tõsine visiooni
joonistamine oli pea 10 aastat tagasi konverentsil „Eesti Kasvuvisioon 2018“.Osalejad
moodustasid oma soovunelmatest sõnapilve : avatud, salliv, hooliv, õnnelik,
ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad
meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus.
Vahva soov ju riigi sajandaks sünnaks. Sellisena
tahtsid juhtivad majandus- ja visiooniinimesed näha meid astumas kahesajanda
aasta lävele. Läks teisti. Lasime pisivajaduste katteks oma truu visiooniratsu
vorstivabrikusse saata ja kõmbime nüüd visioonitut rada mööda. Meie peamised
strateegiad põhinevad täna EL abirahade jaotamisel ja direktiivide
juurutamisel. Seega puht kopeerimise värk. See ei ole visioon, mis lähtub mudelist, et kui see Suur teeb seda ja
teine Suur teeb toda, siis meie teeme … See ei ole visioon tulevikku, see on koopiamasin.
Mineviku, teiste loodud mineviku, taastootmine. Klassik ütleks: laske vabaks,
laske mõte vabaks. Mõelgem ennast raamidest välja. Visiooni alus peab olema
hoopis vastupidine ehk kui meie teeme seda ja toda, mida siis teised teevad?
Näiteks, kui te kooli tantsupeol tahate platsi kõige ilusamat piigat tantsima
võtta, ei saa te vaatama jääda, et mis võimalused mulle jäävad, kui Suur Juhan
läheb tantsule ja Suur Ants läheb tantsule ja siis jõuavad veel väledad Pisike
Pets ja Muhe Mats ka oma valiku teha. Siis mõtleme veel ja veel ja vaatame ja
vaatame ning õhtu lõpuks polegi me tantsule saanud, rääkimata kauneima piigaga
tantsimisest. Kui ikka oleme otsustanud kauneima piigaga tantsida, siis mingem
kohe, uljalt üle platsi, sest julgete päralt on maailm ja teised pärast mõelgu
ja vaadaku, keda neil võtta või jätta
Visualiseerimine
ristteel
Igal
otsustusmomendil oleme ristteel. Kuid nagu te vast lapsepõlvemuinasjuttudest
mäletate, siis printsil oli ka alati kaks võimalust, läheb vasakule kaotab
hobuse, läheb paremale kaotab pea. Meie olupoliitikutel on kalduvus just
seetõttu kalduvus pöörata vasakule, et pääseb vaid hobuse kaotusega. Mnjah, see
mida nende muinasjuttude juures pole rõhutatud, kuid mis tuleb süžee arengust
selgelt välja on see, et kes reedab oma truu lahingusõbra, see kaotab ka pea.
Vaid need printsid, kes enesekindlalt kappasid vastu väljakutsetele saavutasid
võidu ja kauni kuningatütre lõputu armastuse, ühisõnne.
Mida
meile visualiseeritakse milline on meie tulevik Tasuta ÜT, riigikorterid,
lõputu palgatõus … Kuid see on juba olnud? NB! Sotsialism on juba olnud. Me
saime sellest suure vaevaga lahti. Sellest kogemusest peaks mitmele inimpõlvele
piisama. Peaks ka kogemuslikult edasi antama. Oleme jälle ristteel. Lugesin
kunagi ühest huvitavast ahvikatsest, kus banaanikobar pandi posti otsa, kuid
kui ahvid neid võtta üritasid, siis lasti nad veejoaga alla. Mingi aja pärast
ahvid enam ei üritanudki. Mis siin huvitavat on? Huvitav on see, et kui puuri
lisati uusi isendeid, siis kogenenumad kiskusid uustulnukad ise alla. Andsid
oma märgkukkumis kogemuse edasi. Mis aga kõige huvitavam, kui esmaahvid
eemaldati ja lisati ports uustulnukaid, siis need ahvid, kes polnud kogenud
posti otsast kukkumist, kuid olid saanud targemaks eelkäijate kogemusest ei
lubanud uusuustulnukaid posti otsa. Mnjah, kuigi töö tegi ahvist inimese, siis
ilmselt ahv jäi mingis mõistes targemaks. No või vähemalt oskas kogetud ohte
paremini edastata. On millest õppida.
Sõnad:
pilv või vaht
Kõik
algab visioonis ja selle visualiseerimises. Inimesel peab alati olema eesmärk. Visioonitu,
eesmärgitu inimene on kuri. Rahulolematu. Milline on meie eesmärk? „Eesti Kasvuvisioon 2018“ osavõtjad visualiseerisid oma eesmärgi
sõnapilvena. Tore oli. Kuid kas me oleme oma 10 aasta plaanile ka lähemale
liikunud. Kui meie visiooni markeerib sõnapilv: avatud, salliv, hooliv, õnnelik,
ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad
meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus,
siis peame selleks tegusid tegema. Sõnad ilma tegudeta on vaht. Sõnavaht.
Kas
meil siis on tõeline ja mõistlik unistus, mida tasuks ka ellu viia? See avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik,
innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas, valikuvõimaluste rikas, loovusest pakatav,
ettevõtlik ja haritud maa ning rahvas?
Või jääbki see sõnavahuks nagu supivaht, mis ära riisutakse ja siis
solgipange visatakse? Jälle? Või on meis seekord niipalju ambitsioonikust ja
südikust, et, … ja sõna sai teoks. Vastandamine on laastav. Kogu maailmale.
Targutusi:
A.
C. Beaton „Hambaarsti surm“ (Tänapäev 2014)
Lk 6 „(…) härra Gilchristil oli aga pigem hammaste väljatõmbaja
kui nende parandaja kuulsus, mis kohalikele sobis, kuna senini eelistati hambad
lasta välja tõmmata ja „kenad“ proteesid suhu panna. Pealegi oli Gilchrist
muidu kalliste hambaravihindade juures odav.
Ühel suvel kurtis patsient, et Gilchrist olevat tema kallal
Austraalia keelatud võtet võtteid kasutanud. „
Lk 20 „Paljud on kasvanud üles teadmisega, et arstid, advokaadid
ja hambaarstid on justkui jumalad. Kunagi ei mõelda, et nad on samasugune nagu
lihunik või pagar. Kui lihunikult halvaks läinud liha saad, siis otsid teise
lihuniku, aga kehva hambaarsti juurde jäädakse edasi.“
Lk 25 „Lase kõik välja tõmmata, Hamish. Nagu mina tegin. Sain
haruldaselt head proteesid. Lasin isegi hambaarstil neile nikotiiniga mõned
plekid teha, et nad ehtsad välja näeksid.“
Lk 68 „Nii palju siis progressi, nii palju hammaste
harjamisestja niidiga puhastamisest, nii palju hambaravitehnikast, mõtles
Hamish. Šotimaa on endine. Tõmmake aga kõik välja ja muretsege endale kenad
kunsthambad asemele.“
A.
Clot „Suleiman Tore“ Kunst 2017
Lk 54 !Sultan Selim „Kas ei
tohi surmata kahte kolmandikku
impeeriumi elanikest viimase kolmandiku suurima heaolu nimel?“.
Lk 55 „Minu ülim käsk, „
kirjutas ta Egiptuse kubernerile, „käsk, mis kutsub ja haarab nagu saatus, on
järgmine: rikkad ja vaesed, linnad ja maad, alamad ja tribuudimaksjad tõtaku
kõik sinule alluma. Kui keegi neist vähegi viivitab oma kohustuste täitmisega,
siis olgu nad kas pealegi emiirid või fakiirid, ära kõhkle nende puhul
rakendama kõige karmimat karistust.“
A.Bezuglov, J. Klarov „Mõrv
raudtee eraldusribas“ Eesti Raamat 1986
Lk 38 „Kaks asja on mulle alati
olnud vastukarva: koerad, kellel pole haistmist, ja operatiivtöötajad, kes
tunnevad kõike lõhnast …“
Lk 58 Nõupidamiste
vastalisusest „Tema meelisütluseks oli: päev otsa räägime ja aasta otsa teeme
tööd.“
No comments:
Post a Comment