Kui
„ennaktempo“ rahustamise puhul sai Kõrgeima Võimu kandja kasutada oma suverääni õigust hääletades
esialgu logistiliselt Läti kasuks ja siis Poliitinimeste tuima kokkulepete
eiramise vastu, siis juhul, kui vastastikku sattuvad Riik ja ettevõtja on lood
keerulisemad. Ebavõrdsemad. Tähendab ettevõtja jaoks keerulisemad ja ebavõrdsemad,
sest ta seisab üksi vastakuti Riigiga. Selles üksinduses ei saa teda aidata ei Kõrgeima võimu kandja
ega ka Õiguskantsler. Ettevõtja peab maksma kinni nii Riigi poolt tekitatud
lepingute ennetähtaegselt lõpetamisest tekkivad kulud, kui ka vaidluskulud Riigikohtuni välja, mille
tulemusel ta saab teada et …
Aga
arutame asja järjekorras. Ja arutame sellepärast, et meie teiega tunneksime
edaspidi ära Riigi poolsed juriidilised õiguse nihutamised, mis on tegelikult
Riigi tehtud vigastest (või hoolimatutest) otsustest tulenevast vastutusest
kõrvalehiilimine. Nii isiklikust- kui riigivastutusest. Kui Kõrgeima Võimu
kandja seda ei aktsepteeri, siis peab Riik oma tegevust korrigeerima. Küsimus
ei ole juuras, see on jura, vaid usaldussuhtes ühiskonnas.
Juunis
saime teada, Kohtuvõimu lõplikust otsusest, et majandus-ja
kommunikatsiooniministeerium (MKM) lõpetas Edelaraudtee AS-iga 2009. aastal
sõlmitud reisijateveo avaliku teenindamise lepingu alates 2014. aasta 1.
jaanuarist õiguspäraselt.
Kohtuvõimu
hinnangul toetas lepingu ühepoolset ennetähtaegset lõpetamist oluline avalik
huvi võtta vananenud reisirongide asemel kasutusele uued rongid. Vaat selline
lugu.
Võtamegi
järgmise riigiõigustuslikkuse näitena Kohtuvõimu
nimetatud otsuse. Olemuslikult, oli tegemist Riigi poolt reisijateveo lepingu
ennetähtaegse lõpetamisega kuid …ülekaaluka avaliku huvi viigilehe varjus. Kuid
nimeta, kui kirjanduslikult või kaunilt tahes, tõsiasi jääb tõsiasjaks, leping
lõpetati aasta enne selle tähtaega, sest Riik oli teinud lihtlabase planeerimisvea.
Ning jälle nagu „ennaktempos“ aktsiiside tõstmisel kehtivat lepet rikkudes, sai
Riik riigiõigustuslikult õiguse ka ühepoolselt raudteevedajaga lepingut
lõpetades. Seega tekkib meil juba Riigi lepingupidamatuse osas teatud muster. Tegelikult
on selles mustris ka teisi kilde või killukesi, kuid ärgem ajagem asja liiga
keeruliseks. Meie teiega see vaidlus eriti huvitanud ei ole … justkui kõrvaline
asi, aega ka ei ole süveneda, nii et … jätame vahele. Kuid tuletagem meelde, et
ükski Kohtuvõimu otsus ei ole lihtsalt otsus, vaid killuke meie Põhiloo
muutuvosasse, mille alusel tehakse kõik järgnevad otsused. Kuna iga otsus saab
Põhiloo osaks, kui pretsedent, siis ei või meie teiega iial teada, millal ja
kus otsus „mis meid ei puuduta“, meid siiski mingis situatsioonis meid teiega
salakavalalt „kannist“ näksab. Valusalt.
Seepärast on tähtis jälgida, et me oma Põhiloo asemel ei jutusta (mugavusest
ja laiskusest) edasi kaheparagrahvisisest Põhiseadusest. Tegelikult on
murettekitav, et riigiõigustuslik vaatepunkt on muutumas nii valdavaks, et me
isegi ei saa enam aru, et Riik tegi midagi põhimõtteliselt valesti. Sest
lepingust ühepoolne taganemine ning valik selle ilusaks „rääkimise“ või selle
hukka mõistmise vahel on põhimõtte küsimus. Vahe mainitud kahe juhtumi vahel on
selles, et kui aktsiistõstmise kokkuleppest Riigi ühepoolsel taganemisel
kasutati riigiõigustuslikku süsteemi tuginedes sellele, et kui Seadusandja enda
vastuvõetud seadusi ei riku siis on demokraatlik riigikord ohus, siis
reisijateveo puhul kasutatakse teist lemmiknippi. Selles põhjendades Riigi
planeerimisvigadest tulenevat konkreetse lepingu ülesütlemist ülekaaluka
avaliku huviga. Vaatame, siis kuidas see
juhtum tavainimesele paistab ja kuidas seda riigiõigustuslikult käsitleti. See
juhtum on lihtne nagu esimese klassi matemaatika, siin pole vaja isegi kasutada
ei Eukleidese geomeetriat ega loomingulist raamatupidamist.
Viisaastak nelja aastaga?
Kui Vaheriigi ajal võis lehest sageli lugeda eduraporteid „Viisaastak
täideti nelja aastaga“, siis pidi see näitama tegijate novaatorlust, mis
tegelikkuses oli tihti statistiliselt uut moodi ümber pakitud vana. Ilmselt on
sellest ajast mingid sugemed imbunud tänapäevasesse riigimajanduslikku
planeerimismudelisse. Mäletan küll oma professorit, kes vangutas pead „plaani ennetähtaegse
täitmise“ üle, sest kui loogiliselt võtta, siis perfektselt planeeritud
süsteemis oleks iga „ületoodetud ühik“ … jääde. See ei leiaks kasutamist, või
ei leiaks valmimise ajal kasutamist. Nii, et kõik „ennetähtaegne“ ja „üleplaaniline“
on hea planeerimise korral kasutu ressursi raiskamine. Kuid eks Vaheriigis
olidki mõisted ja nende sisu nihkes. Meil …
Niisiis, meie „neli viies“ nägi välja niimoodi, et kaks osapoolt
sõlmisid lepingu reisijateveo teenuse osutamiseks 2010-2014, koos kohustuste ja
õigustega. Seega lepingu kehtivusajaks nähti ette 5 aastat. Lihtne. Ettevõtja
planeerib oma töö 5 aastaks ja Riik planeerib oma tegevusi ja investeeringuid 5
aasta jooksul niimoodi, et lepingu lõppedes on tal olemas kas uus operaator
koos uute rongidega või „oma“ uued
rongid ja välja valitus operaator reisijateveo teostamiseks. Siiani on kõik
korrektne ja arusaadav. Edasi läheb keeruliseks (või ülbeks, hoolimatuks?)
Nimelt Riik ei osanud niigi lihtsakest lepingut täita, et oleks uued rongid
tellinud uue lepinguperioodi alguseks ja tegi millegipärast tootjaga lepingu,
et rongid saabuvad kohale 2013 ja liinivedu algab 2014 st aasta enne kehtiva
lepingu lõppu. See, et uued rongid telliti oli suurepärane, see parandas
tunduvalt ühistranspordi (ÜT) kuvandit ja reisijate mugavust. Kuid oli selge,
et kahed rongid ei saa üheaegselt aasta jooksul raudteed ummistada. Mida teha?
Nagu aru saate visati eravedaja leping ühepoolselt prügikasti ja Riik asus ise ennetähtaegselt
uhkelt opereerima sõitjateveo teenust (ilma avaliku hanketa). Nii ahvatlevad porknad
olid, et asus ise rongijuhiks, ei usaldanud kedagi teist teenust pakkuma.
Senisel lepingulisel vedajal lõigati üks aasta lepinguperioodist maha. Tehti
seda räigelt, halastamatult Kaheparagrahvilise PS-e mõlema paragrahvi jõuga.
Mis siis niimoodi juhtus? Kas Riik ei
osanud lepingut lugeda? Oli tegemist hoolimatusega või lihtsalt eksimusega? Ei
tea ilmselt segu nendest kõigist pluss
veits eputamissoovi, kuid tõsiasi on, et Riik eksis oma planeerimisarvestustes 20%,
kuid ei asunud oma viga parandama, vaid püüdis tagantjärele riigiõigustuslikult
seadustada oma lepingust taganemist.
Niisama lihtne see lookene ongi, kuid …
Lihtne lugu, aga …keeruline
Kui asja arutelu Kohtuvõimu kätte jõudis, siis tõdeti, et see ei
ole üldse lihtne kahepoolsest lepingust ühepoolne taganemine, vaid ettevõtja
tobuke ei olnud õigesti lugenud Kaheparagrahvilist Põhiseadust. Kokkuvõttes ilmnes,
et Eesti Vabariigi ja Edelaraudtee AS vaheline leping oligi mõeldud
mitte niivõrd veoteenuse tagamiseks, vaid ettevõtja kasutamiseks „augutäitena“
tühjal teenuste pakkumise turul. Kuna raudteeteenuse turg oli tühi (loe: keegi
ei tahtnud oma rongidega tulla kahjumit tootvale turule), leidis Riik hea
lahenduse, mis nägi ette oma rongide tellimise ning sellele vedaja leidmist
hanke kaudu. Tubli. Hea mõte. Seekord
sujus rongide hange siiski nii libedalt, et Riik unustas uute rongide
valmimistähtaja osas pidurit tõmmata ja põrutas vanale lepingule tagant täie
hooga sisse. Omamoodi ahelavarii nagu „ennaktempos“ aktsiiside tõstmisel. Seega
esitas Riik 2012 Edelaraudtee AS-ile
võlaõigusseadusele viidates teate lepingu erakorralise ülesütlemise
kohta alates 1. jaanuarist 2014. Kuid vaadake, kui administratsioon elab
aastaeelarvest aastaeelarveni, mida ta meie käest saab, siis ettevõtja niimoodi
ei saa, tema jaotab oma kulude, tulude
ja investeeringute mahu kogu lepinguperioodile. Kui leping keset
kehtivusaega ülesse öeldakse, siis on see sama kui pooleli majaehitus, mingil
perioodil on kulud ja lõpus tulud. Oled teinud kulutused karkassi püsti pannud
nokitsed juba sisetööde kallal ja siis ütleb tellija, et ma tellisin kiirkorras
ja soodsalt pakettmaja, jätame selle ehitusvärgi pooleli, võta see maja ja
vabasta plats, mis tähendab, et kasum jääb samata ja tekkivad lisakulud äri
kokkupakkimiseks. Elementaarne.
Mis aga imestama paneb on see, et Riik selgitab ülesütlemisteates täiesti
süüdimatult, et 18.06.2009 kuulutas Elektriraudtee AS välja rahvusvahelise
riigihanke elektri- ja diiselrongide ostmiseks. Hanke tingimuste kohaselt pidi
hanke võitja viimase diiselrongi üle andma hiljemalt 1. jaanuaril 2015. Sellised olid täiesti
korrektsed hanketingimused. Kuid siis läheb protsess lappama, sest hankemenetluse
tulemusena selgus, et tootja on võimeline Elektriraudtee AS-i varustama
vajaliku koguse uute diiselrongidega alates 1. jaanuarist
2014. Ups! Hankemenetluse tingimuste kohaselt (NB!) pidi hanke võitja viimase diiselrongi üle
andma hiljemalt 1. jaanuaril 2015 ja „siis selgus“ et tootja on võimeline
varustama Riiki vajaliku koguse uute diiselrongidega juba aasta varem. Kui hanketingimused
määrasid valmimisajaks ja kehtiv leping vedajaga oli 2014 a lõpuni, siis miks
irduti hanke tingimustest ja kehtivast lepingust vedajaga? Muidugi võib
targutada ka selle üle, et „hiljemalt“ 1.01.2015 katab ka 1.01.2014, kuid see
on juba trikitamine. Ülbus? Karistamatus? Ükskõiksus? Ilmselt kõik need, kuid
eelkõige see, et poliitinimestel puudub
isiklik vastutus oma tegude tagajärgede eest.
Muidugi, oleks Riik ronge ka varasemaks võinud tellida,
kuid siis oleks sellesse protsessi pidanud olema kaasatud ka juba toimiv
vedaja. Ehk normaalse asjaajamise korras oleks juba sel momendil oleks pidanud
alustama läbirääkimisi olemasoleva vedajaga. Kui oleks pooli rahuldav lahendus
leitud, siis oleks Riik saanud hankijaga varasema tähtaja kokku leppida. Kui
ei, siis tellimagi uued rongid nii nagu
hanketingimused ja veoleping ette nägid 1.01.2015. Millegipärast tundub
normaalne lepingutaustav käitumine Riigile
liiga … ebanormaalne. Antud juhu, kui heita kõrvale kogu ilukõne, siisl võime
tõdeda, et Riigi selline käitumine oli mitte ülekaalukas avalik huvi, vaid ette
planeeritud, pahatahtlik lepingu rikkumine.
Riigiõigustuslik seletus, et kõnealuses vaidluses toetas lepingu
ühepoolset lõpetamist oluline avalik huvi võtta Edelaraudtee AS-i vananenud
reisirongide asemel kasutusele uued rongid on päris pöörane. Kas sellest tuleneb, et lepingurikkumine ongi ülekaalukas
avalik huvi? Või tellija tegevuse planeerimissaamatuse tagajärg on ülekaalukas
avali huvi? Kas kahju tekitamine teisele lepingu osapoolele on ülekaalukas
avalik huvi? Kas tõesti? Mis aga puudutab väidet, et lepingupooled olid selle
võimalusega juba lepingu sõlmimisel arvestanud, siis jääb see mõte hämaraks,
sest siis oleks see „arvestus“ mingil moel avaldunud ka lepingus. Kuid seda
pole. Muidugi on võimalik, et Riigil oli lepingu sõlmimisel see enese jaoks
„arvestustes“ olemas, kuid teisele osapoolele sellest ei teatanud.
Kuid õpime uusi ärinõkse edasi.
Kohtuvõim selgitas, et Riik ei vabane avaliku ülesande andmisega
erasektorile vastutusest avaliku ülesande, sealhulgas reisijateveo täitmise
kvaliteedi eest. See on väga õige ja tähelepanuväärne selgitus, … kuid
ühekülgne. Kohtuvõim oleks pidanud viitama ka ühele teisele vastutusele, nimelt
sellele et Riigil on vastutus ja kohustus olla usaldusväärne ja teha oma
lepingud partneritega niimoodi, et need oleksid vastavuses osapoolte huvidega.
Kuid selle asemel, et juhtida Riigi tähelepanu planeerimisvastutusele ja
lepingukorrektsusele õpetab Kohtuvõim, kuidas tulevikus veelgi lõdvema
(mittesiduva)lepinguvormiga edasi talitada. Nimelt on Kohtuvõimu arvates oluline, et liiga ranged halduslepingu
lõpetamise piirangud või hüvitamiskohustused ei tohiks ülemääraselt takistada
reisijateveo kvaliteedi parandamist. See on kõrgema taseme lubatäht Riigile,
rikkuda kõikvõimalikke lepinguid, kõikvõimalikul moel, vabalt valitud ajal.
Nüüdsest lugupeetavad ettevõtjad passige peale, kui sõlmite lepingu Riigiga,
võite ülekaaluka tõenäosusega osutuda
ülekaaluka avaliku huvi ohvriks.
Riikliku tüssamise meistriklass?
Kuid miks Dr Riik siis sõlmib selliseid lepinguid? Kas see
tähendab et riigil on õigus turgu mitte uurida, analüüsida? Või ongi lihtsalt
õigus petta? Antud juhul oli situatsioon nii lihtsake et lihtsamat on raske
ette kujutada. Leping ei olnud ju tingimuslik, vaid ajaperioodiline, kuid Riik arvas, et lepingu ennetähtaegne ülesütlemine oli
õiguspärane. Kummaline. Sellest kumab
vastu samasugune skeem nagu „ennaktempos“ aktsiiside tõstmisel: tahame lõpetame
lepingu, sest meil on õigus, sest meie oleme Riik. Selleks et „oma õigust
tõestada“ on administratsioon välja tulnud konstruktsiooniga, et lepingu ühe
punkti esimene lausepool viitab, et lepingus võib olla veel kokku lepitud
olukordi, mil võib lepingu ennetähtaegselt üles öelda. Niisiis, leping kui
mõistatus, mitte poolte vaheline tegevusjuhis? Tõsiasi on, et ükskõik millist
lauset juppideks hakkides võib leide viiteid millelegi, mida seal ei ole olnud,
ega isegi kahtlustatud. Kui hakkida veel sõnad silpideks siis leiab veel
mitmeid kavaluisi, kuidas lepingupartnerit tüssata. Sama hästi oleks võinud
põhjenduseks tuua selle, et oli kehv ubinasaak.
Kuid tegelikkuses mingi kokkulepitu mõtte muutmiseks vaja midagi
poolitada, aitab ka kirjavahemärgist. On ju lause: „Tappa, mitte armu anda.“ ja
„“Tappa mitte, armu anda“ sama
sõnadejada, kuid koma nihutamisega muutub mõte (ka tulemus) täielikult. Nii, et kui me hakkame lepingu lauseid hakkima,
siis saame lepingu, mis pole leping. Nii suurte lepingute koostamise puhul on
alati tegemist ka kehakeele lugemise, varjudemängu ja poliitilise jääaja või
sulaga. Läbirääkimistel räägitakse erinevaid jutte ja muidugi püüavad kõik seda
enda poole kasulikumaks kallutada, kuid need on läbirääkimised. Fikseeritud
leping on midagi muud, see on kindel majakas. Seega pelgalt mõte sellest, et
ettevõtja oleks pidanud teadma et on veel võimalusi kuidas teda tüssata, näitab
lihtsalt Riigi ülimat ülbust ja … karistamatust. Riigi tagantjärele otsitud väide,
et kuigi kaebaja vana veerem vastaski
tehnilistele nõuetele (NB!), ei vastanud see kuidagi avaliku teenuse kvaliteedi
vajadusele, näitab veelkord Riigi ebakompetentsust lepingute sõlmimisel. Miks
siis ometi sõlmiti leping, mis „ei vastanud avaliku teenuse kvaliteedi
vajadusele“. Kuid sellist „uut vajadust“ lepingus ilmselt kirjas ei olnud, sest
siis oleks Riik täiesti legaalselt saanud taganeda lepingust, kuna
teenuseosutaja teenus ei vastanud kokkuleppele. Nii palju vassimist, valetamist,
egotripi, planeerimisvea ja lepingukoostamise
puuduliku oskuse pärast? Oleks võinud
ausameelselt tunnistada: „Vabandust, eksisime“, selle asemel et valjuhäälselt
hõisata „Tüssasime, paras sulle“
Just seepärast tuleb nõustuda vedaja seisukohaga, et lepingu ülesütlemine oli
õigusvastane, kõik need tagantjärele põhjendused (mitte põhjused), et
kaebaja veerem ei vastas nõuetele on kunstlikud ja tagantjärele otsitud.
Veelgi enam on ülevõlli need Riigi põhjendused, mis võrdlevad vanu ja uusi
ronge. Pole midagi võrrelda. Teenindusleping sõlmiti kindlaks ajaks kindla
kvaliteedi alusel ja see, et kunagi saab Tartusse võib-olla reisida mugavalt
teleportatsiooni abil, ei puutu üldse kehtinud lepingu Riigi poolset rikkumist.
See võrdlus on vaid üks illusionistlik vahend tüssamise läbiviimiseks. Tegelikult
on Riigi isegi riigiõigustustuslikult
otsitud väited nõrgad ja viitavad vaid ühele, et Riigil polnud lepingut
üles öeldes esile tuua selliseid kaalutlusi, millega poleks saanud arvestada
juba lepingut sõlmides. Täiesti selge Riigi tehtud planeerimisviga. Kuid nii
nagu „ennaktempos“ aktsiisitõus põhjustatud ahelavariiga, ei arutanud Kohtuvõim
ka vedajaga lepingu ülesütlemise juhtumis, mitte seda, kes ja miks põhjustas
ahelavarii, vaid seda, kas viimase auto numbrimärk oli porine või mitte. Kogu
ahelavarii põhjus st Riigi, kui suurema ohu allika, äkkmanööver oli ju avarii
põhjuseks. Kuid sellest ei tulnud juttu. Polnud ilmselt oluline.
Mõistlik, piisav ja tõenäosusteooria
Nii ongi Kohtuvõim leidnud, et Riik on ülesütlemist põhjendanud
mõistlikult ja piisavalt ning tema kaalutlused on vigadeta. Hm, huvitav
õppetund, mida soovitan meelde jätta. See tuletab natukene meelde minu
tudengipõlve tõenäosusteooria eksamit. Peab ütlema, et see oli üks päris
keerukas aine, mis vajas nii valemite meeldejätmist, kui ka taipu. Kuid nii
nagu igal alal on ka sellel oma alustõed. Näiteks võib tõenäosus olla nullist
üheni. Tõenäosusteoorias on igale sündmusele omistatud toimumise tõenäosus, mis on reaalarv vahemikust nullist üheni. Ütleme niimoodi, kui seda põhitõde ei tea,
siis pole suurt tõenäosust, et eksamil läbi saad, aga … Meie ülilahedas grupis
oli uskumatu kooslus andekatest ja ilusatest inimestest (muide ka üksteist
aitavatest), kus juhtus mõndagi huvitavat. Mäletan, et sellel eksamil püüti
küsimusi sisse ja välja smuugeldada ning õigeid vastuseid läbi ülemise
ukseklaasi näidata. Vaadake, ega kõrghariduse omandamine pole ainuüksi mingi
tuim rügamine, nagu selgitas mulle nutikas kolleeg. Seda ka, kuid põhiline oli
omandada oskuseid kuidas igaüks eraldi ja kõik koos edukad oleksid. Mingis
statistikaeksamiks valmistusime nagu kuulipildurid, kõigil olid spikrid
peidetud suurte pastakate mustriossa ja neid oli igaühel tosina jagu. Miks seda
tehti? Esiteks on spikri kirjutamine ise juba õppeprotsess, mis harilikult
muudab spikri kindlustuspoliisiks närvikrambi puhuks, mitte tõsiseks eksamivahendiks.
Teiseks, ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei pabistaks, kui tal on vaja
närvilises olukorras soravalt ette vuristada poolteist lehekülge statistilist
valemit (mille loogikast ta midagi aru ei saa). Seega see inimlik mälupuudus
tuli ületada nutikusega. Ah jaa, õppejõud oli meid paigutanud veel külitsi tema
suhtes, et mingeid „kintsupealt“ spikerdamisi poleks. Inimlik nutikus teadagi …
ületas kõik sedasorti kaitseabinõud. Kuid tõenäosuseksami sooritamine oli tõeliselt
märgiline, ütleme niimoodi, et paljud meist ei saanud sellest lihtsalt aru. Sel
ajal, kui meie püüdsime oma teadmisteriismed ja hookus-pookused kanaliseerida
eksami edukasse sooritamisse, siis meie
kena kaaslanna läks „liimist lahti“ ja tuiutas tühja paberit tühja pilguga.
Pikalt. Lootusetult. Siis küsis õppejõud, milles asi. Piiga maigutas paar korda
ja ütles et „Eee .. ma ei saa ülesandest aru, vee lvähem oskan vastust pakkuda.“
Aus vastus olukorrale. Kuid õppejõud ei jätnud jonni, pakkudes päästvat „õlekõrt“, küsides, et hea küll küsime siis midagi
lihtsamat“. Siis küsiski õppejõud selle põhiküsimuse ehk milline on sündmusele omistatud toimumise tõenäosuse vahemik?
Meie nüüd teame, et see on reaalarv vahemikust nullist üheni. Ka piiga nägu lõi selle
peale särama (ilmselt meenus talle midagi) ja ta teatas (ilmselt
kvantmehhanikale või oma elukogemustele toetudes), et nullist … lõpmatuseni.
Selle peale, käis kõigil teistel saalis olijatel külm jutt ihust läbi. Tõenäosus
eksamil läbi saada oli sellega muutunud nulliks. Ilmselt oli ka õppejõul samasugused tunded,
sest ta tuiutas natukene vastajat, võttis siis matrikli ja tegi sellesse hoogsa
märke. Kui mina oma rahutu rahuldavaga, mis oli minu jaoks ülirahuldav, saalist
välja sain siis … Sain megaüllatuse osaliseks, kolleeg oli saanud eksami
tulemuseks …“5“. Milline oli selle hinde ja vastuse seos jäi mulle hämaraks,
kuid selle tõenäosus oli täielik null. Vaat
selline lugu tuli meelde kohtuotsust „tuiutades“ sest nii nagu reaalsuses oleks
tõenäosuses lõpmatuse eest pidanud saama lõpmatult pika järeleksami, sest
selline vastus oli tõenäosusteooria algtõdede kõige elementarsem mittetundmine,
siis sama oli ka kohtu otsusega. Kuid nii nagu minu õpingutekaaslasel vedas
(õnneks) õppejõuga, nii vedas ka Riigil kohtuga. Nojah, tõsi küll ega tudengi
uitvastusest tõenäosus lõpmatuks ei muutu ega kohtu otsusest ka autu käitumine
ausamaks, kuid … Kuid kui tudengil polnud tõenäosusteooriaga elus midagi peale
hakata ja see oli vaid kentsakas ebatõenäolisuse näide, siis Kohtuvõimu otsused
elavad edasi ja moodustavad meie elu aluseks olevas Põhiloos muutuvosa kindla
osa. Aegade lõpuni. Vaat see on ohtlik.
Niisiis kasutades Kohtuvõimu arvamust, võime küsida, et kui
põhjendused on riigiõigustuslikult „piisavad“, kas siis on lepingu rikkumine …
seaduslik? Riigiõigustuslikult seaduslikud? Vaadake, põhjendused võivad ju olla
mõistlikud ja piisavad, kuid asjaolud,
mis viisid lepingu ühepoolsele (pahatahtliku, hoolimatu, üleoleva)
ennetähtaegsele lõpetamisele olid seotud Dr Riigi planeerimisvigadega. Kas 20% planeerimisviga kontrollitud
keskkonnas on normaalne? Mõistlik ja piisav, et lepingut rikkuda? Kindlasti
mitte.
Nõudes kvaliteeti, mida polnudki nõutud.
Kuid Kohtuvõimu riigiõigustuslike otsitud argumentide kaskaad
jätkub. Kohtu arvates see, et kaebaja rongid vastasid tehnilistele
miinimumnõuetele, ei muuda huvi teenuse kvaliteedi parandamise vastu
ebaoluliseks. No see on argument vallast, et hommikuti tõuseb päike.
Loomulikult peab Riik kas ise või lepingute kaudu tegelema (pidevalt) pingutusi
teenuse kvaliteedi parandamiseks (mida Riik ka tegi planeerides uute rongide
ostu), kuid Kohus oleks pidanud siinkohal tegema märkuse hoopis Riigile, et
tema kohustuseks on ka lepingukvaliteedi parandamise eest hoolitsemine. Ka see
ei ole ebaoluline. Vastupidi, kui Riik ilmutab huvi vaid mingite üksikute
teenuste kvaliteedi parandamisele, lõhkudes samal ajal lepinguoskamatusest
turgu, siis on see vastutustundetu ja lubamatu ning viib üldise teenuse
kvaliteedi alla (hinnad üles) kogu turul. Kuid kohus ponnistab riigiõigustsulike
väidetega edasi väides, et haldusülesande üleandmine erasektorile ja
eraettevõtja kasuarvestus ei tohi muu hulgas takistada vananenud taristu
asendamist uuega. See väide on jällegi
tsüklist „Päike tõuseb!“ Kuid kui loodusseaduste järgi tõuseb Päike näiteks
kell 6.00, siis ei saa planeerida päikesetõusu vaatluse algust tund aega
varasemaks, seda enam lobajutuga panna Päikest tund aega varem tõusma. See oleks
suuremat sorti katastroof. Kuid nii nagu tudengi lõpmatu tõenäosus on kohtu
arvates riigiõigustuslikult selline planeerimisviga täiesti normaalne. Las
kärssavad. Kuid tavainimese jaoks pole tegemist siinkohal juriidilise küsimuse,
vaid elementaarse korralikkuse küsimusega. Seda kas on või ei ole, peaaegu nagu
tõenäosuses. Seekord siis ei olnud. Kahju.
Riik kui turuvalitseja
Kuid otsus on nagu lõputu (tüssamise)õpetuste varasalv. Sarnaseid
asju sarnastatakse täiesti süüdimatult. Konkurentsiinimesena sain suutäie
naerdagi. Kuigi läbi pisarate. Kohtuvõim oli jutuks võtnud ka monopoolse
seisundi. Alustame sellest, et Eesti õigusruum ei tunne sellist asja nagu
monopoolne seisund. Meil pole monopole. Üldse pole. Üllatus? Ei, Konkurentsiseadus defineerib
selle „välismaise looma“, kui turguvalitseva seisundis olevat ettevõtjat. Muide
ka kartelle meil pole, küll aga võivad olla konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega
ettevõtjatevahelised kokkulepped. Lihtsalt täpsustuseks. Vaat niimoodi. Kohtuvõim märgib, et avalike ülesannete
delegeerimislepingud ei ole tavalised teenuselepingud ettevõtja ja tellija
vahel, vaid sellega kaasneb tihti monopoolne seisund. Siinkohal tuleb mainida,
et ilmselt on pea kõik lepingud Riigi ja teenuse pakkuja vahel sellised, millel
on turgu valitseva seisundi tunnused. Kuid mitte selle pärast, et operaatoril
oleksid turuvalitseja tunnused, vaid seepärast, et Riik annab oma
turuvalitsusliku seisundi lepinguga üle. Konkurentsi imiteerimiseks sellistel
piiratud sisenemisvõimalustega turgudele ongi välja töötatud riigihangete
süsteem. Ehk konkurents toimub lepingu saamiseks, lepingu perioodil ei saa
mingit konkurentsi toimuda ega saagi toimuda. Kuid nagu teame, on hankelepingud
tähtajalised, kui Riik just otse ei otsusta teenust pakkuda. Seda arvestades on
kummaline lugeda kõrgkoht põhjendust, et monopolisti eelisseisundi kivistamine
võib ohtlikult seada ärihuvid esiplaanile ja piirata arengut. Oot-oot, mõtleme,
mida meile selle lausega siis öeldi: vist seda, et monopolist, kes pole
monopolist ega ka turu valitseja, vaid
kes täidab endale pandud turuvalitseja kohustusi kivistub? Kui turuvalitseja
asemikule selle tegevusele seatakse kindlad tingimuse piiratud ajaperioodiks, siis mis asi
ette nähtud tingimustel kivistub? Või kivistub Riigi kui monopolisti seisund?
Tõsiasi on, et kui lepingud on läbimõeldust tehtud, siis ei piira ükski
sellelaadne leping turgu. Mida aga Kohtuvõim pole hoomanud, on see, et kui
kivistunud turuvalitseja arengu piiramise tegelikest võimalustest rääkida, siis
on Riik ise turuvalitseja. Tema tegevust tuleks turu seisukohalt läbi käia
tiheda tingukammiga. Veelkord, vedajale
vaid delegeeritakse Riigi turuvalitsejalikkus, vedajal ise seda võimet ei oma,
ta on vaid tellitud teenuse täitja. Kuid selle asemel, et teha märkus Riigile,
kui turuvalitsejale, õhutab kohus Riiki vaid takka, õpetades veelgi jõulisemalt
lepinguid rikkuma õigustusega, et liiga ranged ülesütlemise piirangud või
hüvitamiskohustused võivad tuua kaasa olukorra, kus ei ajakohastata asjaolude
muutumise tõttu ebarahuldavaks osutunud haldusülesannete täitmist. Mnjah, mage
lugu.
Mis aga lepinguusksetele inimestele ( ja õigusriiki uskujatele) täieliku
absurdi tundub, on see kui Kohus
tunnistab, et lepingu ülesütlemine riivas turuosalise õigusi intensiivselt,
kuid … Sellele järgneb riigiõigustuslik refrään, et selle kasuks rääkis oluline
avalik huvi - võtta kaebaja amortiseerunud reisirongide asemel kasutusele
nüüdisaegsed rongid ning osutada seeläbi avalikku teenust kaebajaga võrreldes
oluliselt kvaliteetsemal tasemel. Lisaks sellele on ülesütlemine Kohtuvõimu
arvates ka veel proportsionaalne. Kas ülekaaluka avaliku huvi tänase Eesti üldlevinud
legaaldefinitsioon on nüüd see, et kui Dr Riik teeb midagi valesti, siis selle
kinnimätsimine on ühiskokka üldine huvi? Pettuse põlistamine on üldine huvi? Avalik
ka veel? Minu arvates ei ole. Enamgi veel, minu arvates on see väga ohtlik tee.
Halb mood, mis kasvab üle üldiseks halvaks harjumuseks.
Kutsuge
… mitteasjatundjaid
Tundub,
et asjade/väärtuste/põhimõtete/mõitsete sõnalise ja siulise osa
taaskokkusidumiseks vajame … Mitteasjatundjate abi. Näiteks, Morgan Kelly majandusprofessor, kes töötas
keskaja rahvastiku teooria kallal. Ennustas kinnisvaraturu ja pangasektori
krahhi Iirimaal „Minu olukord meenutas mõnevõrra laevareisija oma“ Ütleb ta.
„Korraga näed suurt jäämäge. Sa lähed kapteni juurde ja küsid: kas see seal on
jäämägi?“
„Mind
ei ole Iirimaa majandus kunagi huvitanud. Iirimaa majandus on väike ja vaene“
„“2006
aasta keskpaiku hakkasid kõik need meie endised tudengid, kes nüüd pankades
töötasid, televisioonis esinema!“ (…) „Nad kõik olid nüüd pankade majandusanalüütikud,
kenad ja viisakad mehed ja nii edasi. Ja kõik nad rääkisid ühte ja sama juttu,
et meid on ootamas pehme maandumine.“ See väide rabas Kellyt oma silmnähtava
absurdsusega: kinnisvaramullid ei lõppe kunagi pehme maandumisega. Mulli
paisutavad suureks inimeste ootused, ei midagi püsivamat. Sel hetkel kui
inimesed lakkavad uskumast majahindade igavesse kerkimisse, avastavad nad, et
kinnisvara on muutunud kohutavalt pikaajaliseks investeeringuks, põgenevad
turult ja turg kukub kokku. Kinnisvarabuumide loomuses on lõppeda krahhiga (…)“
(M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 99).
Kuid
mis on selle „mittemõistmise“ põhjus? „Miks on tehnikas toimuvat arengut, mis
tagantjärele vaadates on nii arusaadav, nii raske mõista selle toimumise ajal?“
„Paljude
eri valdkondades on uurimistööga jõutud samale järeldusele: just sellepärast,
et vanad tegijad on nii asjatundlikud, suurte teadmistega ning status quośse
kiindunud, ei märka nad, mis on tulekul, ega oskahinnata uue tehnika
potentsiaali ja ja tõenäolist arengut. See fenomen, mida on nimetatud
„teadmisneeduseks“ ja „status quo hälbeks“, võib ohustada isegi edukaid ja
hästi juhitud ettevõtteid.“
„Innovatsiooniuurijad
Lars Bo Jeppesen ja Karim Lakhani uurisid 166 teaduslikku probleemi, mille
organisatsioonid olid Innocentive´isse postitanud, kuna olid nende
lahendamisega ummikusse sattunud. Nad leidsid, et Innocentive´i kogukond suutis
neist lahendada 49 ehk peaaegu 30%. Lisaks täheldasid nad, et parimaid
lahendusi esitasid suuremad tõenäosusega inimesed, kellel ei olnud probleemi
vahetu valdkonnaga mingit pistmist. Teisisõnu tundus, et oli hoopis hea, kui
mõne kõva pähkli võttis käsile mõni „kõrvalseisja“, kelle haridus ja kogemused
polnud probleemiga vahetult seotud.“
(A
McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018). Vaat niimoodi
Majakavahid
ja rannaröövlid
Mis
sest kokkulepete järgimisest, ausameelsusest ja sõnapidamisest nii pikalt
vaagida? Vaadake, Riik ise on suur kokkulepe, kõik seadused on kokkulepe, kõik
lepingud on kokkulepe, kõik arengukavad on kokkulepe. Kokkuleppeid sõlmitakse
selleks, et kõik selle leppe osalised oskaksid õiget suunda hoida. Kokkulepped
on kui majakad, suunaviidad. Leppest osalejad on nagu seilajad tormisel merel,
kes pidades kurssi majakate järgi loodavad jõuda turvalisse samamasse. Just
seepärast on lepetest kinnipidamine oluline, see on turvalisuse ja edenemise
mootor. Kõigile. Kuid kui võimud sätivad randa libatulesid, et rannaröövli kombel
heauskseid madalikule ajada, siis see ei ole aktsepteeritav. Nii, et kes me
oleme: majakavahid või rannaröövlid?
Järgneb:
Targutusi:
Y. N.
Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019
Lk
253 „Tegelikult on inimesed alati elanud tõejärgsuse ajastul. Homo sapiens on
tõejärgne liik, kelle võim sõltub asjade väljamõtlemisest ja oma vaimusünnitisse
uskumises. Kiviajast peale on isevõimenduvad müüdid aidanud inimkooslust
omavahel liita. Homo sapiens alistas maakera eelkõige just tänu inimestele ainuomasele
võimele pettekujutusi välja mõeldama levitada. Me oleme ainsad inimesed, kes
suudavad suure hulga võõrastega koostööd teha ainult seetõttu, et suudme
leiutada väljamõeldud lugusid, neid laiali kanda ja veenda miljoneid
liigikaaslasi neisse uskuma. Kuni kõik usuvad samu lugusid, allume kõik
samadele seadustele ja suudame seetõttu tõhusalt üheskoos tegutseda.“
Lk
299 „Ühelt vanalt targalt mehelt küsiti kord, mida ta on elu mõtte kohta
mõistnud. „Vaadake,“ vastas ta, „ma olen mõistnud, et ma olen siin maa peal, et
teisi aidata. Aga millest ma endiselt aru pole saanud on see, miks teised
inimesed siin on.““
Lk
301 „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade
kandetugevus.“
No comments:
Post a Comment