Musta tähe/augu sünd: V2 Meie Põhilugu on ...

Mitmed mõtlejad on avaldanud arvamust, et meie käitumist ja väärtusi juhivad lood. Põlvest põlve jutustatud lood. Kuid lugudega on nii, et nendes on püsiosa ja muutuvosa. Püsiosa on eksistentsiaalse tähtsusega südamik põhimõtetest ja kogemustest, mis on kogukonna jätkusuutlikkuse/edu aluseks ja mida antakse edasi põlvest põlve, kuid iga põlvkond loob sellesse pärimusse oma muutuvosa.

Erinevad on ka lood, mida räägivad (edasi) erinevad põlvkonnad. Põlvkondi on püütud mitmeti liigitada ja neile nimetusi anda, nagu näiteks: enne 1946.a sündinud traditsiooniaustajad, 1946-1964.a   beebibuumi põlvkond (hindavad lojaalsust), 1965-1981.a sündinud on X-põlvkond (hindavad tasakaalustatud töö ja eraelu),1982-1999.a sündinud on millenniumi põlvkond (väärtustavad huvitavat tööd, mis aitab kaasa isiklikule arengule) . Võib arvata, et kõik nad räägivad veidi erinevat lugu, sest nad mõistavad maailma erinevalt. Mõistavad ajastuomaselt. Kuid kui suur on nende lugude jutustajate loo südamiku ja muutuvosa vahekord? Vaadake, lugu ei ole enam see lugu, kui selle südamik ära kaob, see on hoopis teine lugu. Vaat selline lugu.

Muutuvate väärtuste aeg & põhimõtted

Viimastel aastatel on mõõdutundetult ja põhimõttelagedalt räägitud väärtustest, kuid suuresti on need jäänudki rääkimiseks. Miks? Ilmselt pole enamus väärtused, millest räägitakse põhiväärtused, vaid päevapoliitiline laiatarbekaup. Kogu selles uusväärtuste juurdeleiutamise tuhinas (milles domineerivad kõikvõimalikud õigused ilma kohutusteta),  on meil meelest minemas lahke viisakus ja elementaarne korralikkus.

Lihtne tõde on see, et kui põhimõtted ei ole paigas, siis mingeid väärtusi ei sünnigi. Õigemini on niimoodi, et väärtused ongi pidevas muutuses.

Hans Rosling „Faktitäiuses“ on toonud järgneva väga ilmeka näite:  „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie, rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima seksist või rasestumisvastastest vahenditest. Tema vanem tütar toetas julgeid feministe, kes hakkasid 1040-ndatel populariseerima kondoomide kasutamist. Aga kui tütar pöördus pärast isa seitsmenda lapse sündi tema poole, soovides rasestumise vältimist arutada, sai see leebe, rahulik mees väga vihaseks ja keeldus rääkimast. Tema väärtushinnangud olid traditsioonilised ja patriarhaalsed. Kuid uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“

Ülikoolis oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 169).

Väärtused on alati muutunud: „Viktoriaanlikul Inglismaal nõudis raamatukoguetikett, et naisautorite poolt kirjutatud teosed ei paikneks riiulil kõrvuti meesautorite teostega, välja arvatud juhul, kui autorid olid omavahel abielus.“ ((B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 65). Meie tänastest väärtustest lähtudes tundub selline nõue penslik, kuid omas aja selge käitumisjuhend. Või kui me elame kaasa Maijooksule, siis me ei kujuta ette, et selles võiks olla midagi ebasündsat või keelatut, kuid napp pool sajandit tagasi võis reeglistik ,maailma eri paigus olla väga erinev: „1967 aastal jooksis K V Switzer esimese naisena Bostoni maratonil. Vähemalt jooksis ta seni kuni kohtunik hakkas teda rajalt maha tirima. (…) Pärast maratoni määras AAU Switzerile võistluskeelu, sest ta oli jooksnud rohkem kui naistele lubatud poolteist miili ning oli jooksnud maratoni ilma saatjata“ (lk 148). USA modernne ja napisõnaline konstitutsioon oma vabadustega oli oma vabadusihast kantud tuumikosale juurde kasvatanud täiesti mõttetu muutuvosa oma lõputute keeldudega. Ja see muutuvosa juurdekasv ilma pideva kontrollita võib olla murettekitav „USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna, Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on kokku 26 911 sõna. Ajakiri National Review, „ (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee”  Pilgram, 2012 lk 86). Seepärast pole mitte ükskõik milliseid lugusid me põlvest põlve edasi anname, ilmselt pole mõttekas kirglikult edasi jutustada kapsamüügi turustamise lugu. See ei ole kellegi Põhilugu, see on Põhilugu muuta üritav bürokraatlik muutuvosa, mis tahab üle võtta Põhiloo tuumikosa.

Eeposest eeposeni

Milline see „meie lugu“ on? Milline see on tänapäevases kuues? Kaks rahvuslikku põhieepost „Kalevipoeg“ ja „KIilplased“ ei kõneta enam paljusid. Ilmselt on vähesed neid ka lugenud, seega … Neid ei jutustata enam, ei südamikku ei muutuvosa, millest on kahju. Mõlemas on nii mõndagi õpetlikku. Meile (h)igiomast. Võib-olla oleks kasu „Tõde ja Õiguse“ laadsest loo reanimeerimistrikist, teha rahvuseeposest film?  Praegu on maailmas moes vanavara põhjal uusloomingu tekitamine. Sellessse ritta võiks panna näiteks  „Anna Karenina“, „Mõrv Idaekspressis“, „Victoria“ jne taasloomine. Taasloomine tänapäevase muutuvosaga (või peaks ütlema soustis), mille tulemusena kipub küll südamik nihkuma tänapäeva inimese tunnete ja äratundmise maailma, kuid ei kaota loo algset südamikku. Niisiis …

Mis lugu meil siis veel on? Õige, meie kõige vägevam lugu, Põhilugu  on … Põhiseadus (PS) . Olete üllatunud? Te pole märganud, et see on igapäevaselt toimiv, kommenteeritav ja edasiräägitav, vahel ka edasiarenev  lugu? Miks? Kas seepäraste, et sellest Põhiloost pole tehtud action filmi? Mõtlete, et kuidas võib kuiv kantseliit olla mingi lugu? Kuid just niimoodi see on - PS on kõigi meil toimuvate arengute ja mittearengute südamikuks.  Põhiseadus on tuumlugu. Meie lugu.

 Kui me ei tea tuumlugu, siis kuidas me oskame seda edasi kanda? Põlvest põlve? Ameeriklased räägivad oma Põhilugu (mille alguseks oli ikooniline Iseseisvusdeklaratsioon)  uhkusega. Võib-olla just seepärast, et selles loos on õiged ja mõistetavad proportsioonid?  „1776 aastal sätestasid Ameerika Ühendriikide asutajad kolme võõrandamatu inimõigusena õiguse elule, vabadusele ja õnne taotlemisele. On oluline märkida, et Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon tagab õiguse õnne taodelda, mitte õnnele endale. Thomas Jefferson ei muutnud riiki vastutavaks kodanike õnne eest. Selle asemel püüdis ta riigi võimu üksnes piirata. Eesmärgiks oli tagada üksikisikutele eraelu, et teha valikuid, mis oleksid vabad riigi kontrollist.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 40) Selliste üksikisiku valikuvabaduste esile tõstmine on olnud USA üheks edu alustalaks. Sellele maailmapildile vastandiks on justkui lapsehoidjariik (mis tegelikult on vangivalvurriik) kus riik kõige ja kõigi eest hoolitseb. „Kommunistlikus majanduses töötavad inimesed väidetavalt oma võimete järgi ja saavad tasu vastavalt oma vajadustele. Teiste sõnadega võtab valitsus 100 protsenti teie tuludest endale, otsustab, mida te vajate, ja seejärel katab need vajadused.“ (lk 389). Suures piires just sellised valikud meil ongi, kas igaühe võimalused loovaks eneseteostuseks või kõigi eest „hoolitsev“ riiklik plaanimajandus vohavate libalugudega „õnne riiklikust loomisest“. Vaadake, kui me oma põhilugu ei tea, siis millist muutuvosa me selle juurde oskame jutustada? Või kes seda muutuvosa edasi jutustab? Kui USA Põhilugu pajatab inimõigustest, õigusest elule ja õnne taotlemisele, siis meie Põhilugu algab: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki …“ Niisiis mitte inimene oma õnne taotlusega pole esmatähtis, vaid Riik? Õnne taotlemisest, kui põhieesmärgist, meie loos juttu ei ole. Seega pole meie Põhiloos välja toodud, et igaühel oleks võimalik taodelda iseseisvalt õnne ja nende üksikute õnnede summa moodustab kogusumma on riigi õnne bilanss. Jah muidugi on meie Põhiloos kirjutatud, et Riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kõik see on tore, kuid põhistab Riigi kui kõige tähtsama, mitte inimesed, kes selle Riigi asutasid ja nende taotlused õnnele. Õnnelugu meie Põhiloos ei ole, on vaid … Riik. Kuid USA Põhiloo keskmes on inimene „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele. Selleks, et neid õigusi tagada, on rahvad seadnud endile valitsused, mille õiguspärane võim põhineb valitsetavate nõusolekul“. 
 Ka USA Konstitutsioon algab inimestega: „Meie,  Ühendriikide rahvas, selleks, et luua … „ Seega USA Põhiloo põhjaks on inimene, mitte Riik, sest just inimesed teevad Riigi. Kui Riik hakkab inimesi õnnelikuks tegema, siis ... oleme kõik õnnetud. Just seepärast lähebki nii meie Põhiloo edasijutustamine täiendosades lappama, kuna tuumosas on Inimese õnn (ja sellest johtuvalt suur osa vabadusest)  välja ununenud.  „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning et saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 419). Vaat niimoodi.

 Suverääni õigus Põhiloo loomisel

Vikipeedia sedastab, et: „Põhiseadust või konstitutsiooni võib mõista nii formaalses kui ka materiaalses tähenduses. Formaalses tähenduses on põhiseadus põhiseadusandja poolt antud riigi kõrgeima õigusjõuga akt, mille muutmine on seadusega võrreldes raskendatud. Materiaalse definitsiooni kohaselt sätestab põhiseadus riigivõimu organisatsiooni ning kõrgeimate riigiorganite ülesanded ja kompetentsid, garanteerib kodanike põhiõigused ja vabadused ning määratleb riigi põhiväärtused ja põhiülesanded.“ Nii on ka teistes tarkades raamatutes kirjas, kuid sellele järgneb, üks mittekantseliitlik tähelepanek: “ Samas on põhiseadus ka rahvusliku kogukonna identiteedi ja püüdluste väljenduseks ning märgiks oma ajastu vaimust. Seega ei ole riigi põhiseadus üksnes juriidiline dokument, ta on ka poliitiline ja rahvuslik-kultuuriline dokument. „ Niisiis on Põhilugu identiteedi ja püüdluste väljendus ajastu vaimust lähtudes. See on väga märgiline tähelepanek, sest Põhiloo  tekkemomendi ja selle edasikandumine põlvest põlve toob Põhiloo muutumise vastavalt ajastu vaimule, vastavalt muutuvosa lisandumisele. Ja kuigi „Põhiseaduse tekkesituatsiooni iseloomustab olukord, kus ühelt poolt on rahval kui suveräänil piiramatu õigus kehtestada mida tahes, ja teiselt poolt kohustus konstitueerida rahulikku kooseksisteerimist võimaldav põhikord, lähtudes — enamasti ajalooliselt — juurdunud tõekspidamistest ja väärtustest.“ rahval kui suveräänil piiramatu õigus „kehtestada mida tahes“, siis … on Põhiloo edasirääkimisega natukene keerulisemad lood

Põhiloo muutuvosa jutustaja

 Põhiloo tuumikosa kannab edasi rahvas, sest seda saab muuta vaid rahvahääletusel või

kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt (või kiireloomulisena § 163). Kuigi „rahvas“ on siinkohal tinglik, kuna PS viitab sellele, et kahe RK koosseisu tahe on võrdne rahva tahtega.  Siiski, Põhiseaduse tuumloo muutmiseks on sätestatud küllaltki suure häälteenamuse nõue (põhiseaduse stabiilsuse põhimõte) , millega tehakse  tuumloo muutmine raskeks ning võimalikuks üksnes juhul, kui selles on kokku leppinud suurem enamus Riigikogust.  

 Samas meie Põhiloo muutuvosa kannab peaasjalikult edasi … kohus. Riigikohus. Iga oma otsusega tekitab Riigikohus meie loole juurde uue muutuvosa killu. Killu, mis muutub pretsedendina Põhiloo lahutamatuks osaks. Iga Riigikohtu otsus saab osaks meie loos, mida juristide vallas edasi räägitakse. Meie teiega ei saa sellest loost aru … mitte poolt pudrunuiagi. Kuid peaksime saama. Kindlasti, sest see on meie, kui suverääni, õigus. Seepärast peame oleme vägagi tähelepanelikud, kuhu suunas ülimad jutuvestjad „meie“ lugu „oma“ jutustamisega nihutavad.

Vaadake, kui Rahvas on kõrgema võimu kandja (Sic! 1920 ja 1934 a PS sätestas , et  riigivõim on rahva käes, 1938 a PS sätestas, et  kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, niisiis nüüd rahvas kannab (Riigi)võimu), seadusandlik võim kuulub Riigikogule, täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele, siis õiguste piirimail tekkib alati hõõrdumisi ja arusaamatusi. Selle lahendamiseks on Põhilugu ette näinud kohtuvõimu, sest õigust mõistab ainult kohus. Tõsiasi on see, et Riigikohus omab lugude vestjate hulgas Ülima Jutuvestja Võimu, sest kohtuvõimul on ülim eesõigus ja viimane sõna tõlgendada kogumis nii Põhiseadust, kui seda mida seadusandja  mõtles/tegi/ütles (või taotles) kui seaduse vastu võttis, kui ka täitevvõimu visooni seaduse mõjudest seaduse seletuskirja näol ( nüüd on sellele lisandunud veel meediapildi mõju)  sidudes selle kõik kokku üheks lõplikuks otsuseks. Lõplikuks tõeks. Õige kah, kuskil peavad ja kaebamised ja edasi-tagasi kaebamised lõppema. Enamasti on selline mehhanism vägagi tõhus ja asjakohane sest tuumiklugu on oma ajas kirja pandud kokkulepete põhialused. Muutuvas maailmas tuleb neid tõlgendada. Vaadake, meie praegune PS kinnitati 1992 aastal, seega enam kui inimpõlv tagasi. Põhiloo sünniaastal sündinud lapsed saavad PS-st aru hoopis teisti, kui need kes selle aastakümnete eest kokku panid. Enamgi veel, PS kui järjepideva Eesti Vabariigi Põhiloo juured ulatuvad koomaeelsesse aega, sest tänast PS-s on mõjutusi eelnevatest 1920, 1933, 1938 aa  Põhilugudest. Järgmine aasta saab ju juubelihõnguline 100 a Põhiloo kinnitamisest. Nii me siis jutustame oma Põhilugu edasi, lisades sellele nii uute seaduste, kui kohtuotsustena loo muutuvosa. Seega vastavalt aja vaimule ja keskkonnale, on ka muutuvosad veidi erinevad ja erineva  … Suunaga? Kaaluga? Kui need on veidi erinevad kuid liiguvad ühes suunas, siis ongi see nagu lugude jutustamisel ikka, kantakse edasi loo südamikku ja antakse sellele muutuvosaga juurde tänapäevasust. Kui aga loo jutustamise käigus läheb liigse detailrohkuse tõttu põhiosa kaduma (või muutub muutuvosa nii massiivseks, et muutub väärtuste polaarsus), siis … Siis on see ju hoopis teine lugu. Eee, kas niimoodi juriidiliselt peenmehhaaniliselt „tõlgendusi tõlgendades“ ja „ümberjutustusi ümber jutustades“ pole ohtu, et muutuvosa võib muutunud nii ülekaalukaks, nii tehniliseks, et meil on tegemist hoopis teise Põhilooga? Uue looga? Või on  tegemist ka hoopis teise Põhiseadusega? Kui Põhiseadus on muutunud ilma suverääni mandaadita, siis … Kuidas sellesse suhtuda? Kuidas seda nimetada?  

Teateid tegelikkusest

See oli nüüd pikk „lugu“ lugude jutustamisest. Kuid mitte tühijutt, sest mõningad tendentsid lugude muutuvosa jutustamise arengutes peaksid tegema meid teiega murelikuks. Või vähemalt ettevaatlikuks. Murelikuks seepärast, et kui murendada selliseid väärtusi nagu sõnapidamine (asendades selle sisu sõnapidamatusega), ausameelsus (asendades lepingutest taganemise kujutlusega peaaegu progressi vedurist) väärikus (asendatakse otsustustahe ja vastutusjulguse puudumisega), siis me kirjutame  eepost „Kalevipoeg“ ümber … anekdoodilaadseks pseudoeeposeks  „Kilplased“. Tundub, et asjad mida oleme pidanud igiomasteks on saamas uuelaadse … Ma ei teagi, kas uuelaadse sisu, või vormi, kuid endine mõiste on muutnud pooluseid. Me nagu ei mäletagi enam, mida ülaltoodud mõisted läbi aegade on tähendanud, sest vanad tuntud teada sõnad ja põhimõtted on omandanud märkamatult uue tähenduse.

Tühja sellest, kui uussõnad või -mõisted on mingi keelearenduslik moevool, kuid püha müristus, isegi Põhiloos kirja pandust ei saa enam aru. Viimasel ajal on Võim asunud mingi kummalise kihuga üle ja ümber selgitama kõiki vanu elementaarse korralikkuse ja lepinguõiguse alustalasid. Võib-olla on tõesti olemas mingi teine PS, mille järgi Võim käitub? Või on kehtival PS-l salaprotokollid, mis kehtivad vaid Võimule? Ei tea, kuid meie teiega, (lihtsas tavaõiguses elavad kodanikud) ei saa sellisest (sõnamurdlikkuse legaliseerrimisest, lepingpidmatusest) muutuvosa muutumisest, mitte kuidagi aru. Kas peaks? Aga kelle jaoks ja kelle poolt Põhilugu siis on meisterdatud on, kui muutuvosa kaalub üle tuumikloo nii, et meie teiega sellest aru ei saa? Õigusametnikele ajugümnastikaks? Pole ka paha, kuid kas see aitab meid kuidagi areneda ühiskonnana, kogukonnana, luua sidusat keskkonda, kui põhimõtted ja väärtused võtavad anekdoodi kuju? Kas see peenutsev seletamiskihk võib murendada meie järjepidevust? Riiklikku järjepidevust? Isiklikku identiteeti? Milleks mängida tulega? Elame ju imetoredal ajal, ajal mil me elame vabamalt, tervemalt ja jõukamalt kui kunagi varem. Meil on lähiaastatel olnud ridamisi uhkeid tähtpäevi nagu Eesti Vabariigi 100 juubeliaasta, tänavu tähistame eesti keele mainimist riigikeelena 100 a tagasi. Mullu möödus ka 150 aastat teoorjuse kaotamisest Eestis. Ärkamisaeg oli tärkava haritlaskonna veetult saanud hoo sisse ning esimene laulupidu, mille 150 juubelipidu tujuküllaselt tähistasime andis meile midagi sellist, mis on meile lootust/jõudu andnud ka kõige raskematel aegadel. Nii, et on mida tähistada, on mille üle uhke olla…

Õõnsa „üldõnne“ must auk

Kuid need edusammud ja õnnestumised on viinud meid ohtlikkuse mugavustsooni. Oleme isiklikku (otsustus)vabadust vahetamas  otsustamatuse ja mugavuse vastu. Eesti on tõusnud tippu …  Euroopa lapsehoidjariikide tippu. Tempo on olnud marulik, kui kaks aastat tagasi oli Eesti EL keskmik, siis nüüd oleme tõusnud lapsehoidjariikide edetabelis kolmandale kohale väidab NSI uuring.  Kahjuks oleme ikka enam langemas riikliku plaanimajanduse lõksu. Kõiketeadja Riik teeb meie eest otsuseid, toidab, tõmbab teki peale ja annab memmemusilaadse plärtsuga külmilase musi. Peame sellest mugavustsoonist välja saama.

Just see ikka rohkenev tendents, teha mugavusotsuseid riikliku plaanimajanduslikul „üldõnne“ tasandil, mitte läbi isiku loovuse ja õnne taotluse, muret teebki. „Üldõnne“ produtseerimisel ei hoia Riik kokku vahendeid. Muide, ei vali ka vahendeid. Kui meie riigiehitusliku kestvuse kindlustuspoliisiks on senini olnud võimude lahusus, millised peaksid üksteist kontrollima ja tasakaalustama, siis on „üldõnne“ valemiks kujunemas ühesuunaline: Riigil on alati õigus. Kui Riik kõigis oma kolmes võimuharus (seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim) asuvad vaba omaniku ohjeldamatut leidurivaimu igal võimalikul suunal piirama, siis on meie lootused õnne taotlusele kaduvväikesed. Need kaovad kui musta auku.

Riiklikele plaanimajanduslikele otsustele püütakse Riigi poolt järjekindlalt luua enesele eksimatuse kuvandit. Ehk nii nagu kohtupraktika, seadusandja ja administratsiooni tegevus on näidanud,  Riigile on lubatud murda lepinguid, eirata kokkuleppeid, kokku lepitud ning Seadusandja enda poolt kinnitatud strateegiaid/arengukavasid  (NB! mis on ju ka osapoolte vaheline leping), kuid mis selle tendentsi puhul on häiriv, on selles, et selles sõnapidamatuse toksilises keskkonnas on riigiõigus võtmas riigiõigustuslikku vormi. Kuid tõsiasi on see, et kõik eksivad, meie teiega eksime, isegi Riik eksib. Selles pole midagi imelikku, inimene ongi ekslik. Paljusid asju pole võimalik ette näha, millest johtub, et plaan peab ühtlasi ka paindlik olema. Elementaarne. Kuid see tähendab, et olude muutudes tuleb (nii nagu iga lepingu puhul) olukorda arutada osapooltega ja leida uus aja- ja asjakohane lahendus, mitte kodanikest ja turuosalistest ühepoolselt üle sõita. Oma eksimuste, valearvestuste, planeerimisvigade varjamine Riigi poolt tuleb lõpetada. Igavesti. See hale eneseõigustuslik osa muutuvloost ei tohi risustada meie Põhilugu ega meie arengut.

Järgneb …

Targutusi:

J. Gleick „Informatsioon“ Imeline Teadus 2014

Lk 156 „Vahemaa ja aeg on meie kujutluses sedavõrd muutunud, „ütles inglise telegraafiinsener Josiah Latimer Clark, „ et maamuna oleks nagu suurusjärgu võrra väiksemaks muutunud ning pole kahtlustki, et meie arusaam selle mõõtudest erineb täielikult meie esivanemate ettekujutusest.“ 1860

Lk 157 „Mõelda vaid, jätkas see erutunud ajakirjanik, et praegu on kell 11. Telegraaf annab edasi, mida seadusandja praegu Washingtonis ütleb. On vaja üsna suurt vaimset pingutust, saamaks aru, et see asjaolu toimubki just praegu, mitte pole varem olnud.“

Lk 159 „ Sellel mõistete muutumise ajastul läks tarvis vaimset kohanemist, et telegraafist üldse aru saada. (…). Karlsruhes tõi üks naine telegraafikontorisse kausitäie hapukapsast, et „saata“ see oma pojale Rastatti. Ta oli kuulnud, et sõdureid telegraafi teel rindele „saadetakse““.

J. Carlton „Apple“ K-Kirjastus 2000

Lk 48 „Nii selgitas ta Hirshbergile erinevust avalike suhete ja reklaami vahel. „Reklaamides ütlen mina, Jean-Louis ise, et ma olen maailma kõige suurepärasem armastaja. Loomulikult ei ole see variant naiste võrgutamiseks.“ (…) „Aga kui kaks maailma kõige ilusamat naist ütlevad, et veetsid õhtu Jean-Louis´ga, siis see töötab. See ongi reklaami ja avalike suhete vahe.“

Lk 40 „Sel päeval olid suured mõtlejad „väikeses toas“ siis ki eksinud tühistesse mõtetesse, muretsedes palju rohkem selle pärast, mis toimus siin ja praegu, kui selle pärast, mis võib edaspidi juhtuda.“ (Apple litsenseerimisest)