Kuureisi eripärad „Titanic 13ga“: V2 Ümmarguse ühendamisest kandilisega

 

 

Inimese ekslikusest ja eksitustest. Nagu ütles Kirp: „Inimene on ekslik“ ja palus Elevandi tantsupõrandale. Nojah, enamiku heade plaanide komistuskiviks saab inimlik eksitus. Vahel pole tegemist lihtsalt eksitusega vaid meie maailmapilt on vale. Täiesti vale, nagu .... kõrval olevalt pildilt näha on

„Apollo 13“ katastroofide jadas oli üks inimliku eksituse episood, kus tekkis CO2 kontsentratsiooni probleem. No, umbes nagu meiegi kriispaketis: „Kuumooduli varustus oli mõeldud kahele inimesele kaheks päevaks. Nüüd aga pidid selles vastu pidama kolm meest umbes neli päeva. Toidu-, vee- ega hapnikupuudust ei olnud, kuid probleemiks oli väljahingatava süsihappegaasi kontsentratsioon ümbritsevas õhus. Õhu puhastamiseks olid kuumoodulis ümara ristlõikega liitiumhüdroksiidfiltrid. Ka juhtimismoodulis olid sama otstarbega filtrid, kuid need olid ristkülikukujulise ristlõikega ega sobinud süsteemiga kokku. Houstonist saadud juhiste abil ehitasid astronaudid need filtrid käepäraseid vahendeid kasutades ümber.“ (Vikipeedia). Oeh, klassika – üks projekt/laev/marsruut ja kaks erinevat süsteemi. Kokkusobimatut. Kuid NASA taibud lahendasid selle ülemineku elegantselt, kasutades selleks MacCyveri teipi, sokki ja … See koht meeldis mulle eriti, lisaks kasutati  ametlikult veel kehtiva (kuid kasutu) lennuplaani kaasi. Saite aru, olude muutudes pole luhtunud poliitika plaanidega muud teha, kui neist loobuda (võimalikult kiirelt) ja kui veab, siis kaanematerjal on taaskasutatav.  

Kihilist kriisitorti mekkides

Nii ka meil ja praegu, sest lisaks majanduskriisile oli maailmal käsil veel üks kriisivõitlus – keskkonnakriis. Tähtsad kriisid mõlemad ja kulukad nii eraldivõtuna kui kogumis. Mõlemad vajavad ka lahendust. Küsimus on pigem selles, et millist kombinatsiooni nende kriiside neutraliseerimiseks kasutada? Kuidas vältida kriiside vastastikust kumulatsiooni? Vaadake, nagu räägib üks vana naljalugu, siis ettenägelikul inimesel on pagasnikus alati suusad ja susped. Ettenägelikkus ettenägelikkuseks, kuid küsimus on pigem selles kas oskame neid ka õigel ajal, õiges järjekorras ja õiges kohas kasutada? Teatavasti on olemas kaks üldlevinud (õiget) kasutusviisi: suusad suusamäel ja susped supelrannas, kuid …

 Kuid elu on pöörasem ja inimhullus mõõtmatu, mille tulemusel millegipärast kasutame elus neid lihtsaid tõdesid nihkes, ehk kui te suuskadega olete supelrannas siis te küll tervisekahjustusi ei saa, kuid tobe näete välja küll, kuid kui suusamäele suspedes ilmumine võib olla fataalsete tagajärgedega.

Tundub, et kriisijuhtimises pole administratsioonid mitte alati ära tabanud seda õrnõhukest piiri lõbu, geniaalsuse ja fataalsete tagajärgede vahel. Veelgi hullem on kui poliitinimesed meid teiega suspedega supelranda meelitavad ja suusamäel maha panevad nagu praeguse KOLE-ga juhtunud on. Piinlik värk, kuid … me oleme karastunud, kõige sellest järgnevaga. Loodetavast köhime, tatistame, kuid põeme läbi. Mitte, et me peale seda tugevamad oleksime, kuid loodetavasti targemad küll ehkki  Einstein oli arvamusel, et maailmas on vaid kaks lõputut asja: universum ja inimlik rumalus. Geeniusena täpsustas ta oma väidet, et esimese suhtes ei ole ta päris kindel. Nii on.

Igavene kliimamuutus

Nüüd me siis kurdame, et elame kliimamuutuste ajal ja … teeme midagi. Kas õigesti või valesti, seda näitab aeg, kuid puhtust pidada tuleb igal ajal. Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 93) tuletab tõe huvides meelde, et „Tänapäeval on kombeks kõike kliimamuutustega seletada, aga samas jääb tõsiasjaks see, et Maa kliima ei puhka kunagi. See on pidevas muutumises. Kõik ajaloosündmused on leidnud aset mingit laadi kliimamuutuste tausta.“ Ärgem siis unustagem, kliima muutub kogu aeg.

Mis aga puudutab kliima soojenemist (ja jahtumist), siis  P Blom`i „Tappidest lahti maailm“ Argo 2021 L 16/17/) annab ühe huvitava/kummalise vaate 16 saj paiku toimunud kliimamuutustele: „Väikese jääaja täpsed põhjused on ikka veel selgusetud. Teadlased ei ole üksmeelel isegi selles, millal see periood algas, millal lõppes ja kui kaugele ulatusid selle mõjud.“

 „Mosaiigikillud annavad kokku umbes järgmise pildi. Euroopal oli seljataga hiliskeskajal ligi 14 sajandi keskpaigani kestnud soojaperiood, mille vältel keskmine õhutemperatuur olnud ligikaudu kahe Celsiuse kraadi võrra kõrgem kui tänapäeval. Umbes 1400 aastast alates asendus soe ajastu üheainsa sajandi jooksul järk-järgult tugeva jahenemisega. Temperatuur langes kaks kraadi alla 20 sajandi keskmise – keskaegse soojenemisperioodiga võrreldes oli niisiis tegemist peaaegu nelja- või viiekraadilise langusega.“

Oot-oot, siin jooksis minu, kui arveametniku, juhe kokku. Kuidas siis niimoodi, et enne väikest jääaega oli temperatuur kaks kraadi kõrgem kui … tänapäeval. Tööstust ei olnud, autosid ei olnud, surnud mammuteid ka ei põletatud, kuid temperatuur … oli kaks kraadi kõrgem, kui tänapäeval. Kummaline. Selle kahe kraadiga on üldse üks mitmevaateline lugu sest G Vince`i „Nomaadide sajand“ („Yoko Oma“ 2022 Lk 25/5/90) maalib üpris hirmuäratava kahekraadilise tulevikupildi: „Et hoida soojenemine alla 1,5 C, peaksime 2025 aastaks vähendama heitmeid kogu maailmas poole võrra ja jõudma 2050 aastaks netonullheitmeni. Tegelikult meie kasvuhoonegaaside heide aga endiselt kasvab …“ „. Põhja-Jäämerel oodatakse 2035 aastal esimest täiesti jäävaba suve.“ Ja nagu öeldakse reklaamides - see pole veel kõik - lisaks ...: „Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni hinnangul peab 2050 aastaks oma kodudest lahkuma kuni 1,5 miljardit inimest ning ühe teadusrühma hiljutise analüüsi kohaselt kasvab see arv 2070 aastaks kolme miljardini.“ Vaat selline ennustus?

Selles visioonis on paar tähelepanuväärset seika. Esiteks temperatuuri kasvamine kahe kraadi võrra, st siis tasemeni, mis oli enne väikest jääaega, on ohtlik. Hm, võtame teadmiseks. Samas eelmine autor väidab, et: „Kaks kraadi vastab kuuele vegetatsiooniperioodi nädalale – kuuele väärtuslikule nädalale, mille vältel pidid küpsema teravili, viinamarjad, kariloomade talvesööt ja puuviljad.“ mis peaks olema hea asi - pikem vegetatsiooniperiood nimelt. Sest „Kliima jahenemine rohkem kui nelja kraadi võrra hilise keskaja soojaperioodiga võrreldes tõi 16 sajandil aga üha sagedamini kaasa viljaikaldusi ja näljahädasid. Ebaharilikult külmad ei olnud küll kõik aastad ning ka kõik piirkonnad ei saanud võrdselt kannatada, kuid üha sagedamini ikaldus kehvade ilmade tõttu suur osa saagist – paljudel aastatel läks kaotsi üle kolmandiku.“ „Keskmise temperatuuri langemine 1570 ja 1685 aasta vahel kahe Celsiuse kraadi võrra mõjutas ookeani hoovuste suunda, häiris aastaaegade ringkäiku ning kujundas äärmuslikke kliimatingimusi kogu maailmas.“

Kui neid kahte analüüsi kokku panna, kas me tahame siis viljaikaldust ja näljahädasid või mida? Mis aga puutub G Vince visiooni, siis logistikutel on sellest tuleviku planeerimiseks kaasa võtta kaks teadmist: kui Sahara kõhualusest kuni Kesk-Euroopani laiub kõrb, siis läheb rahvas liikvele (NB 1,5-3,0 miljardit inimest), mis tähendab, et meil siin Põhjalas läheb tihedaks ja teiseks, kui Põhja-Jäämeri muutub aastaringselt laevatatavaks, siis võib isegi juhtuda, et RB omandab mingigi majandusliku mõõtme. Nii või teisti tarneahelad, majandus tervikuna ja rahvastik kujuneb väga märkimisväärselt ringi.  Vaat selline lugu

 Päikesesärast

Täiesti selge on, et maailma arengut üksnes surnud mammutite põletamise najal edendada on lühike tee järgmise katastroofini. Samas on see odavaid tee majanduskasvuks … lühiperspektiivis.  „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame mõne uue energiaallika, nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui kasvab“

Kordame üle, et: „Päikeseenergiast jõuab Maani küll väike osa, kuid seda on siiski 3 766 800 eksadžauli aastas (džaul on energia mõõtühik meetrisüsteemis ning üks džaul vastab ligikaudu niisugusele energiahulgale, mida on vaja selleks, mida on vaja selleks, et võike õun ühe meetri kõrgusele tõsta; eksadžaul koosneb miljarditest džaulidest ehk päris suurest hulgast õuntest). Kõik maailma taimed kokku püüavad neist Päikeselt  tulevatest eksadžaulidest fotosünteesi käigus kinni kõigest umbes 3000. Kogu inim- ja tööstsutegevuse tarbeks kulub aastas umbes 500 eksdžauli energiat – selle koguse saab Maa Päikeselt kätte kõigest 90 minutiga.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 437) Sama mõtte on üle korranud ka M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 210/211) „Meil pole kunagi olnud energiakriisi. Levinud statistika ütleb, et Maa saab päikeselt tunni jooksul rohkem energiat kui me kogu aasta vältel kasutame. Ei, energiakriisist pole juttugi. Küll aga on meil energia muundamise kriis. Või täpsemalt, energia muundamise hinna kriis. „ „Mis puutub fossiilkütustesse, siis käitub inimkond nagu kredittkaartiga idioot ning mingil hetkel keerab pank rahakraani kinni“ „Päikeseenergiaga sellist muret pole. Päike saadab iga sekund meie suunas piraka energeetilise palgatšeki.“ Vaat selline lugu energiaga.

 Kas tegeleme ülepea õige probleemiga?

 Seda enam paneb imestama, et meis on esile tõusnud just see krediitkaartiga idioodi geen,  selle asemel et suunata pingutused piiramatu energiakrediidi – päikeseenergia – kasutamise/salvestamise rakenduslikuks teostamiseks tegeleme ikkagi mingite kummaliste kurgumandlite eemaldamise leiutamiseks alternatiivsete avavuste kaudu, kuigi on üks ja selge meetod kuidas seda teha.

Võib-olla on õigus D Heath`il ( „Ülesvoolu“ ÄP 2022 Lk 40) kui ta tõdes, et: „Mõnikord veename end tegelema valede probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi kunagi. Selle kõrvaldas auto tulek. (Ja nüüd põhjustavad meile omakorda suuri probleeme autode väljaheited – CO2 ja tahked osakesed.)“

Kuid nagu tõdes S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 Lk 162) ajalugu, areng ja ainekasutus ei jää seisma, see areneb edasi: „Kuna apokalüptiliste ressursipuudujääkide kohta käivad ennustused pole korduvalt täitunud, peab sellest järeldama, et kas põgeneb inimkond imelisel viisil kindlast surmast üha uuesti ja uuesti nagu Hollywoodi märulikangelane, või on apokalüptilisi ressursipuudujääke ennustavas mõtteviisis mingi mõra. Sellele mõrale on osutatud palju kordi. Inimkond ei ime ressusse maapinnast nagu läbi kõrre piimakokteili, kuni lurisev hääl teatab, et nõu on tühi. Kui maapinnast kergesti kättesaadava ressursi varu väheneb, tõuseb hoopis selle hind, kehutades inimesi ressurssi konserveerima, võtma ette raskemini läbipääsetavad leiukohad või leidma odavamad ja rikkamalt leiduvaid aseaineid.“

Kas kiviaeg lõppes kivide puudusest?

 Kordame üle: „Tõepoolest, on arutlusviga mõelda, et inimesed otseselt kindlaid „ressursse vajavad“. Nad vajavad viise toidu kasvatamiseks, ringiliikumiseks, oma kodude valgustamiseks, teabe kuvamiseks ja teisteks heaoluallikateks. Need vajadused rahuldavad nad ideedega: retseptide, valemite, tehnikate, jooniste ja algoritmidega manipuleerimiseks füüsilise maailmaga, et saad, mida nad vajavad. Inimmõistus oma rekursiivse kombinatoorikaga võib uurida lõputut kogust ideid ja seda ei piira konkreetset tüüpi kraami kogus maapinnas. Kui üks idee enam ei tööta, asub selle kohale teine. See ei trotsi tõenäosuse seadusi, vaid allub neile. Miks peaksid loodusseadused olema lubanud täpselt üht füüsilist võimalikku viisi inimese kire rahuldamiseks, ei ühtegi vähem ega rohkem?“

Lk 162 „Reaalsuses on ühiskonnad alati loobunud konkreetsest ressursist parema kasuks ammu enne seda, kui vana otsa saab. On sageli öeldud, et kiviaeg ei lõppenu, sest maailmast said kivid otsa, ja see on olnud tõsiasi ka energia osas.“ „Palju puitu ja hagu jäi kasutamata, kui maailm läks söe peale üle, „ märgib Ausubel. „Sütt oli külluses, kui nafta esile kerkis. Naftat on külluses, kui metaan (looduslik gaas) tõuseb“. Nagu me näha võime, võib gaas omakorda asendada veel madalama süsinikusisaldusega energiaallikatega kaua enne seda, kui viimane kuupmeeter sinises tules haihtub“ Vaat selline lugu. Kõlab tõepäraselt.

 Kõrvalpõige Patareipuu kasvatamise manu

 J. Lovelock („Novatseen“ (PM 2020) Lk 41/56 insener, leiutaja, Gaia kontseptsiooni autor ja kirjutas „Novotseeni“ u 100 a vanusena) on oma arutlustes toonud sisse uue võimalike arengute aspekti – võimaliku jääaja: „Siinkohal tahan rõhutada, et Maa nii tugevalt muutnud antropotseeni tõukasid tagant turujõud. Kui Newcomeni aurumasina kasutamine poleks olnud majanduslikult kasulik, elaksime ikka alles XVII sajandi maailmas. Newcomeni masina tähtis omadus oli tulu. Pelgalt masina idee poleks suutnud kindlustada selle arengut. Selle suur tähtsus – olgu heas või halvas mõttes – seisnes selles, et see oli odavam jõuallikas kui inimesed või hobused.“

 „Ma tean, et on ennekuulmatu mõelda reostusest kui millestki heast, aga eluea piiratud skaalal on meie lühikese jäävaheaja Lõuna-Inglismaa olnud ja on praegugi hämmastavalt ilus koht. Aga see on samuti reostuse tagajärg. Jääaegadevahelised perioodidel tõuseb õhus süsihappegaasi sisaldus ja just see on taganud minu pehme parasvöötmekliima.

Kui vaatame tööstusajastueelsele kliimale kui Gaia geoinseneritegevuse soodsale tulemusele, võib see tunduda ihaldusväärne seisund, mille juurde tagasi pöörduda. Aga ma ei arva, et Gaia ise eelistaksjäävaheaja kliimat. Minu meelest näitavad jääkatte andmed (mis saadakse ürgvanast jääst võetud proovide abil), et planeet eelistab pideva jäätumise seisundit. Jämedalt öeldes, Gaia eelistab külma. Külmal Maal on elu rohkem – 70 protsenti selle pindalast moodustab maailmameri ja kui temperatuur tõuseb üle 15 C, on meri peaaegu elutu.

Kui joonistada temperatuuri ajalise muutuse kõver, on see üsna õnnetult saehambuline, kajastades soojade ja külmade perioodide vaheldumist.. Jääb mulje, et kogu süsteem püüab jahtuda, muutuda nii külmaks kui võimalik, aga ei suuda. Aga ta pingutab edasi.

Seega kuigi ma usun, et peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et planeeti jahedana hoida, peame meeles pidama, et süsihappegaasi suhtelise sisalduse alandamine 180 miljondikosani (ppm), nagu mõned soovitavad, ei pruugi viia tööstuseelsesse paratiisi, vaid uude jääaega. Kas seda nad tahavadki. Põhja- ja lõunapoolkera parasvöötmes oleks elurikkus väga väike või olematu ja meie praegune tsivilisatsioon vaevalt et õitseks kuskil kolme kilomeetri paksuse jääkilbi all.“

Kuid J Lovelocil oli ka selge visioon kuhu pürgida: „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“ Vägev! Innustav!

 Hüppamine pole lendamine

 Mida me võime sellest visioonist kaasa võtta? Ilmselt seda, et uus energeetiline süsteem peab olema hoopis teistsugune ehk tsiteerides Chris Urmsoni (Google endine isejuhtiva auto projektijuhti): „Tavatarkus ütleks, et me peaksime need autojuhtide abistamise süsteemid      vähehaaval paremaks putitama ning aja jooksul saavadki neist isejuhtivad autod. Aga mina ütlen teile, et see on sama hea, kui öelda, et kui ma kõigest hingest hüppamist harjutan, siis ühel päeval oskan ma lennata. „ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 74). Väga tabavalt formuleeritud. Kogu meie rohepööre tundub õhinapõhiselt teeseldud hüppeharjutuste jadana ekslikus ettekujutuses, et see ongi lendamine (eriti kuna suurem osa maailmast jookseb lihtsalt lati alt läbi). Aga kus on patareipuu kasvatajad? Mida me oleme selle suunal teinud? Ei suurt midagi. Põhiline aur läheb keelamisele, piiramisele, käskimisele ja karistamisele. Vaadake, see võib mingil määral piirata CO2 emissiooni (kuigi meetodid mida käsumajanduses kasutatakse pigem rohkendavad emissiooni, kui vähendavad), kuid kindlasti piiravad need administratiivsed piirangud loomingulisust. Loomingulisust, mis ainsana suudaks meid teiega sellest segadikust välja puterdada.

Nagu praktika on näidanud, siis  iga õhinapõhine tegevus viib varem või hiljem … eee … pendli tagasiliikumiseni. Suurel kiirusel.

 Seistes Godzilla jäljes

 Inimesed on tihtipeale nii süvenenud oma igapäevategevustesse, oma programmiosadesse, oma pisiprobleemidesse, et ei hooma üldpilti. Siinkohal on mõistlik olukorra visualiseerimiseks veel kord üle korrates seda kohta, kus teadlased otsivad Godzillat, kuid ei leia sellest mitte mingit märki ja kui kaamera sõidab üles siis ilmneb, et … nad asuvad Godzilla jalajäljes. Just-just gaas pidi olema uuele energiagenereerimiste leiutamiseni üleminekukütus, aga … Kuigi EL „rääkis ja kirjutas“ juba 15 aastat tagasi ja iga aasta uuesti lugematutest kõnetornidest, et tuleb minna üle uutele tehnoloogiatele ja ennast lahti haakida ebakindlatest energiaallikatest, siis tegelikkus osutus hoopis teiseks –reaalpoliitiliseks. Õhinapõhine ärihuvi ja pime roheõhinus muutsid majanduskeskkonna plahvatusohtlikuks, vastasseotukas ja toksiliseks. Gaasi tarned ebakindlatest allikatest muutsid Euroopa idanaabri energiasõltlaseks. Täiega. Gaasitarned Euroopasse olid nagu hapnikuvoolikud Euroopa (rohe)majanduse haigevoodis. Siis kui süüdati sõjatuli Ukrainas, siis otsustasid Lääneriigid, et kõige tõhusam paatlaste (Eesti Entsoklüpeedia: Eesti põhjaranniku idaosas nimetati veneks keskmise suurusega merepaati või paati üldse. Ehk vene on paat) sõjajõu vähendamiseks on mitte osta neilt naftat-gaasi (ja palju muud veel). Taktikana oli see päris kaval, kuid strateegiana kaheldav. Vaadake, kui natukene kriipida naabrite sõjaajalugu, siis pole seal kunagi võideldud rahaga ja 99,99% asukatele pole Cucci kottide tarnimisest sooja ega külma. Seal käib võitlus, nagu kohalikud ütlevad, „kuvalda ja mingi ema abil“ ning sellesse valemisse raha ei mahu. Raha on muidugi oluline, kuid see pole sõja kandekonstruktsioon – konstruktsiooniks on mingi narratiiv.  Kõige mõjusamaks narratiiviks on ühise vaenlase leidmine/leiutamine. „Propaganda, nagu muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 76). Vaadake Vene sõda Ukrainas algas ühe narratiiviga ehk vabastada Ukraina fašistidest ja demilitariseerida see „ohtlik“ naaber, kuid see idee ei haakinud ei paatlaste maal ega maailmas, eriti kui Ukraina ei olnud enese „vabastamisega“ nõus. Pole siiani nõus. Kategooriliselt.

Siis leiutati idanaabri poolt uus narratiiv, et Ukrainas sõdib tegelikult …  „kollektiivne Lääs“ ja see juba töötas, nüüd oskas idanaabrite välisminister välja hääldada sõnajada, millest ilmneb, et Venemaa  peab hoopis kaitsesõda „kollektiivse Lääne“ agressiooni vastu. Väga meisterlik narratiivi nihutus – agressorist sai ohver. Kuid see motiiv – naših bjut! – töötab. Ehk veelkord viidates eelnimetatud autorile, siis: :„Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer –sõnad, mis muudavad tegelikkust“ Ja sõnad hakkavadki muutma tegelikkust – Vene tegelikkust.

 Mugavusinimeste mugavuskunstnikust

 Georgi Potšeptsov  („Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 22) seletab selle protsessi lahti niimoodi: „Propaganda liigub nende suundumuste raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale mitte vastanduda, vaid tema keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla mugav ning tõlgendada uusi fakte ümber nii, et  ei kutsu esile ärritust.“

„Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“

„Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli, mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“ Eks ole, naabrite võim on näidanud, et nende arvates on nad agressiooni ohvrid ja kogu riik on pandud selle idee rakkesse. Pealegi  „Me elame tegelikult infokaose maailmas, millele allub ka propaganda, aidates kaootilisuse suurendamisele tublisti kaasa. Propaganda neutraliseerib sellega kõik võõrad teated, muutes need vaid suhteliselt usaldusväärseteks. Hakkab domineerima ettekujutus, et ei olegi võimalik vaielda, sest kõik on vale.“(lk 42)

 … ja tõde moondub, moondub, moon …

 Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 241) tõdeb, et „ Mis veelgi hullem, suur võim paratamatult moonutab tõtt. Võimu eesmärk on pigem tegelikkust muuta, kui tõtt tunnistada. Kui teie käes on haamer, paistab kõik naelana, ja kui teie käes on suur võim, paistab kõik teid sekkuma kutsuvat. Ka siis, kui sellest tungist kuidagi üle olla suudate, ei unusta teid ümbritsevad inimesed ometi hetkekski hiiglaslikku haamrit, mida te käes hoiate.  Kõigil, kes teiega räägivad, on mingi teadlik või alateadlik tagamõte, mis tõttu te ei saa nende sõnu kunagi täielikult uskuda. Ükski valitseja ei saa kunagi usaldada, et tema õukondlased ja alamad talle tõtt räägivad.“ „Suur võim toimib seega nagu must auk, mis väänab end ümbritsevat ruumi.“

Kui aga mitu suurt võimu kokku saab, siis käib töö nagu sepipajas – kõll ja matsi, kõll ja matsti ning ongi tegelikkus sepistatud ülistuspoodiumiks. Ülistuspoodiumiks sõjale

Nüüd on juba lihtsam, on loodud uus tegelikkus ja üle jääb vaid seda uut tegelikkust ohverdusega väestada. Väestamine on seda lihtsam, et sanktsioonipaketid on olnud nagu mõistlik treeningprogramm, treenitav jõuab treeningkoormusega harjuda, et siis järgmise raskustaseme treeningute/väljakutsetega toime tulla. Ohvrid …? See on kaasnev kahju.

„On paradoksaalne, et mida rohkem ohvreid me väljamõeldud loo nimel toome, seda jonnakamalt hoiame sellest kinni, sest me tahame neile ohvritele ja kannatustele, mida me oleme põhjustanud, meeleheitlikult tähendust leida.

Poliitikas tuntakse seda nähtust meie-poisid-ei-surnud-ilmaasjata sündroomina.“ Eks ole, jälle tuttav motiiv. Edasi:

"I MS Itaalia-Austria Insonzo jõe joone lahingud. Esimeses lahingus hukkus 15 tuh, teise 40 tuh, kolmandas 60 tuh. Lõpuks otsustas Austria teha vasturünnaku 12 lahingus paiskas itaalased peaaegu Veneetsiani. Lõpptulemus: 700 tuh langenut, haavata üle milj.

„Kuidas saanuksid poliitikud minna tuhandete langenud Itaalia sõdurite vanemate, naiste ja laste juurde ning neile teatada : „Vabandage, juhtunud on eksitus (…)“, Nii pidasid nad maha ka teise ja kolmanda lahingu ja kaotasid veelgi rohkem mehi." Ja see toimib ikka ja jälle ...

 „Mida valusam on ohver, seda rohkem on inimesed veendunud selle kujutletava vastuvõtja olemasolus. Jupiterile hinnalise härja ohverdanud vaene maaharija hakkab uskuma, et Jupiter on tõepoolest olemas, sest kuidas muidu rumalat tegu seletada. Talupoeg ohverdab seejärel veel ühe härja, siis teise ja veel ühe, et ta ei peaks tunnistama, et kõik eelnevad härjad on asjatult raisatud. (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 313/315)

Kokkuvõtteks: „Sõja esimene ohver on teatavasti tõde, seetõttu peame hoolitsema selle eest, et meie tõde võidab, maksku mis maksab. Sõjaseisukord on eriolukord ja nüüd seisneb võitlus selles, missuguse narratiivi taha maailm koondub.“ (G Boe „Mayday“ Ühinenud ajakirjad 2022 lk 178). Niisiis narratiivide võitlus?

 Järgneb …

Targutusi:

R D Precht „Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019

 Lk 61 „Apokalüptiliste olukorrakirjelduste ja ettekuulutuste ohtrusest võib järeldada, et mitte ükski riik maailmas ei tunne digitaliseerimise ees säärast hirmu kui USA! Silicon Valley seevastu on nagu mingi Marsi enklaav, ja seda riigis, mis näikse andvat praegu rohkem kui kõik teised tööstusmaad põhjust maailmalõpu ennustamiseks. (…) Isegi Bill Gates on viimasel ajal külalisena hoiatajate ridades, tõstab häält liiga kiire arengu pärast ja soovitab selle pidurdamiseks masinamaksu. Ent kas on ikka mõtet vahetada pidurivedelikku, kui masin on täie auruga kurvist välja lennanud.“

 G Vince „Nomaadide sajand“ „Yoko Oma“ 2022

 Lk 218 „Sel sajandil domineerivaks ressursimureks jääb aga vesi: seda on krooniliselt liiga vähe regulaarselt liiga palju. 98% maailma vest on soolane; enamik ülejäänust asub Arktika ja Gröönimaa liustikes; kaheksatuhandik ühest protsendist on kõigis jõgedes, järvedes ja märgalades kokku; ja vaid üks kümnetuhandik ühest protsendist on pilved, aur ja vihm.“

 M Leonard „Ebarahu aeg“ Varrak 2022

Lk 147 „On hämmastav, kui paljud riigid, kes kunagi seisid järjekorras, et pääseda EL-i, nuruvad nüüd Hiina soosingut. Pekingi juhid on avastanud ebarahu ajajärgu teise lahinguvälja: konkurents üleilmastumise füüsilise taristu kaudu. Paljud riigid on mõistnud, et kui nad ei saa olla sõltumatud, siis on parim võimalus muuta oma partnerid endast sõltuvaks.“