Kuureisi eripärad „Titanic 13ga“: V3 Maailma ümberjagamine & viimane amper

Alustame jälle inimlikust eksitusest ja inimese ekslikkusest. Nagu meie teiega eelnevast hoomasime, siis maailm on konkureerivate narratiivide võitlusväli. Kui meie ehitame oma narratiivi ülesse valedel alustel, siis on seda raske kaitsta ja kerge rünnata. M Laidre („Aja lugu ja inimese aeg“ Argo 2019 Lk 395) on formuleerinud ühe tõdemuse, mida võiks igaüks, kes tegeleb majanduse või poliitika valdkonnas endale öökapi peale kirjutada: „Kõik kes käisid Venemaaga lähemalt tutvumas või heitsid sellele pilgu kaugemalt, ootasid alateadvuses ees kohtamist Teise Omasugusega, ent vastu vaatas neile hoopis Omasugune Võõras. Just see esmane näiline ja pindmine sarnasus tekitas varjatud ootuse suuremaks läheduseks, mis üksikasjalikumal vaatlusel osutuspetlikuks, kui aduti Venemaa sisulist erinevust iseenesest. Näiteks Hiinaga säärast probleemi ei tekkinud, sest see maa, rahvas ja kultuur olid juba väliselt sedavõrd teistsugused, et sisemist sarnasus ei tulnud õieti kõne allagi. Venemaaga olid lood teisiti.“ 

M Laidre lisab veel ühe põhjuse Venemaa ümberkujundamise ebaõnnestumise katsetest: „Venemaas ei tuleks näha Teist Omasugust, vaid Omasugust võõrast, kellega meid ei pea ilmtingimata ühendama igas asjas sarnased väärtused, vaid ennekõike reeglite ruum, mida kõik ühtemoodi mõistavad ja järgivad.“ Väga tark tähelepanek. Seega on kasulik teada, et Omasugune Võõras jätkab sõda Ukrainas, sest tema uus narratiiv - ta peab kaitsesõda - ei anna mingit võimalust mingi teise, vähegi väärika, lõpplahenduse jaoks. See koos majanduskriisiga annab üpris toksilise kokteili., mis muudab majanduse kiiremise paranemise lootused üpris nadiks nii maailmas, kui ka meil. Meil on seda keerulisem, et oma avatud väikese majandusega ja lühikese akumulatsiooniajalooga ei oma me erilist tugevusvaru. Seda tähelepanelikumad peame meie teiega olema muutuste ja võimalike muutuste suhtes.

 Lohutamatud tõsiasjad

 Võrreldes eelmise kriisiga (mil majanduslangus meil oli kokku 19% ja sellesse majanduslangusesse sulpsatasime me 6+% majanduskasvult) oli maailm sel ajal tunduvalt rahulikum paik. Ühtsem ka.  Kuid ka siis läksid töötus ning inflatsioon rallima. Kuid praeguses väga raskes kriisikaskaadis, kus ettevõtjad on juba kolm aastat põletanud varusid, käivitanud drastilised kasinusmeetmed, lükanud edasi investeeringuid ja püsivad suuresti uhkuse ja nutikuse kandejõul, pole mingit alust arvata, et kõrgete analüüsimajade ja institutsioonide pakutaval inflatsioonimääradel või majanduskasvu prognoosidel oleks  mingit olemuslikku seost tegelikkusega. 

Kogu see mantra inflatsiooni langusest ja majanduse kasvust tuletab meelde anekdoodi emast, kes lohutab lapsukest keda teised on narrinud tema justkui kandilise peakuju pärast. Pealegi, mida võib meile öelda see, et keskmine inflatsioon oli 18-20%? Tegelikult ei midagi, sest ühtede jaoks oli see keskmise madalam osa ehk nagu minu juuksuril, kellel elektriarve kasvas 5X ehk 6 EUR-lt 30 EUR-ni ja ta ütles, et „Nojah, seesamune, et … Pole tore, kuid pole eriti märgatav“ ja selle keskmise ülemises otsas oli üks minu õpetatud sõber, kelle ainuüksi soojaarve tõusid 300 EUR-lt 1200 EUR-le. Eks ole, milline oli selle õpetatud sõbra inflatsioonitase eriti, kui küttearve üksi sõi ära kogu (kõrgendatud) pensioni ja jäi puudugi. Selline keskmine on nagu haigla keskmine temperatuur, kui intensiivravi ja morg kokku panna siis on keskmine normaalne. Sellise keskmise järgi juhtides poleks meil ju haiglaid vajagi?  „Keerulise statistilise analüüsi tulemustele tuginemine majanduses ja muudes valdkondades, isegi kui see on paljudel juhtudel tähtis või isegi väga tähtis, võib viia selleni, et tähelepanuta jäävad lihtsad, kuid olulised küsimused selle kohta, kas arvud, millel need keerulised annalüüsid põhinevad, väljendavad ka tegelikult seda, mida nad näiliselt või väidetavalt väljendavad.“

„Häiriv ja isegi valus võib olla see, et intellektuaalsed ringkonnad võivad omaks võtta lihtsaid ja ilmseid eksiarvamusi, kui meed on pealtnäha kooskõlas valitseva nägemusega nn sotsiaalse õiglusega.“ (T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022  lk 107). Tuleb tuttav ette?

 Vale algoritmi sündroom &  Ikarose lend

 Nagu meie teiega veel värskelt mäletame viimase kahe aastase energiahindade uperpallitamist, siis selle tegelikke põhjusi (just uperpallitamise mehhanismi ennast) on käsitletud … olematult. Nojah, kui elektri börsihinnad järsku lakke kerkisid ja Eesti inimeste lemmiktegevuseks muutus pidev hinnavaatlus koos öötundidel pesumasina käivitamisega, siis … oskas Dr Riik sellesse sekkuda vaid energiahindade „kompenseerimisega“.

 Tagantjärele tarkusena teame täna, et  olime ise endale  selle hinnatõusu planeerinud läbi kahe komponendi:

Esiteks, olime aastakümneid  vedelal kujul põletanud surnud mammuteid hunnitul kombel ja siis seda looduskahju püüdnud korvata gaasilisel kujul surnud mammutite põletamisega. Kusjuures viimane pidi meid viima EL arvates roheenergia aasadele. Kuid nii kergelt see  keskkonnapäästmine ka ei läinud. Päästmine vajab nimelt päästjalt kindlat jalgealust. 

Teiseks,  lisas sellesse ponnistusse mõrumaitset ja ressursidefitsiiti veel sanktsioonid sõjasüütaja energiatarnete vastu. Nende kahe komponendi koosmõjul saime täiesti uue energeetilise olukorra. Raske olukorra. Seistes omaenda energeetilisel hapnikutorul on ju raske edeneda, kiirest tõusust rääkimata. Siiski, peale märkamist, et seistakse enese hapnikutorul toimus lausa ülikiire uute ressursside leidmine ja leiutamine. Mõned olid asisemad, teised ulmelisemad, kuid kallid topeltinvesteeringud kõik. Eee ... seda me nüüd välja higistamegi. Inflatsioonina

Kolmandaks, rasketes ja muutlikes oludes on alati ka juhusekasutajaid. Segaduse kasutamine ja süsteemide nõrkus ongi kolmas komponent sellesse hinnakokteili. Unustasime, et maailm ei koosne ainult inglitolmust ja ükssarvikutest, see koosneb, nagu ajalugu  on näidanud, põhiliselt huvidest ja võimaluste kasutamisest.

Süsteemsed süsteemivead 

Uues energiasituatsioonis hakkasid administratsioonid meil ja mujal küll varustusallikaid kibekähku ümber korraldama, mis muutis energia loomulikult kallimaks, kuid … Kuid kiirustamisega  lisandus ka hinnamehhanismi turvaauk. Börsimehhanism senisel kujul andis võimaluseotsijatele suurepärase … legaalse võimaluse turuga manipuleerida. Nn viimase pakkuja hinna laiendamine kogu turule võis toimida oludes, kus me olime „headel, külluse aastatel“, kuid kriisis muutus see varade ümberjaotamise pumplaks. Tegelikult tuleb tunnistada, et selle mehhanismi mõte on mulle alati jäänud mõistmatuks. 

 Viimase saia ostja sündroom

 Viimase pakkuja algoritm on umbes samasugune kui  tarbijad võiksid osta kogu päev saia 1 EUR/päts, kuid enne poe sulgemist on riiul tühi, kuid kümme hädalist veel riiuli ees ja siis tuleb … päästja ning  pakub, et "Ma panen ahjule tule alla ja küpsetan teile saia hinnaga 10 EUR/päts". No mis teha, eks me hädas maksame niipalju kui küsitakse või loobume ostu sooritamisest. Kuid selle koha peal läheb hinnastamise mudel veidraks, sest mitte ainult kümme viimast ei pea maksma 10 EUR/pätsist, vaid ka kõik need kes terve päeva olid nõudmise ja pakkumise korras ostnud (või valmis ostma) saia 1 EUR/päts. Mis meil siis välja kujuneb? Teeme asja näitlikustamiseks ühe vulgaar-primitiivse arvestuse. Vaatame:

-1 EUR/päts on turu nõudmise-pakkumise normaalne turuhind, mis võimaldab teenida tagasi oma kulud ja teenida kasumit -  oletame 5-7%.

- Nüüd, päeva lõpuks, tulevad turule ostjad-hädalised, kes on olnud kogu päeva laisad, tähelepanematud või planeerimispuudega ja muidugi peavad nad maksma neile eraldi (tellimustööna) küpsetatud kakukese eest kõrgemat hinda – jälle on hind ja vajadused tasakaalus.

-Kuid mis puutuvad siia ordinaarsed, korralikud, tavatarbijad? Laiendes viimase pakkuju hinda kogu turule saame tegelikult koletusliku pildi – pagar, kes teenib 1 EUR/pätsi müügist jätkusuutlikku kasumit saab vigasest algoritmist oma kasumisse veel lisaks 9 EUR/pätsist. No selline pagar tahaks olla igaüks.

-Ja vaadake kui kena puhas „bisnis“, keegi pole süüdi. Keegi ei otsustanud. Algoritm otsustas. Aga nii puhas see mäng ka ei ole, sest algoritmi tellis …. finantseeris …. ja kinnitas … Ja-ah, need head aastad olid meie administratsioonid teinud mugavaks ja aeglaseks. Tegelikult on päris pöörane kogu see hinnakujunduse süsteem, mis joondub viimase st puuduliku pakkumise ja hilinenud nõudluse järgi.

 Ümberjagamise hind ja lolluse kasum

 Tõsiasi on, et oludes kus said kokku rohekallidus, sõjakallidus ja sanktsioonikallidus osutus vana hinnaalgoritm vigaseks. No võib-olla mitte vigaseks, sest osadele ärakasutajatele ja sellest tulenevalt kogu müügijadale koos maksukogujatega osutus selline võnge vägagi kasulikuks, kuid … Kuid meie majandusele ja tarbijatele pani see korraliku põntsu. Hunnitu osa elumahla võeti normaalse majanduse vereringest välja. 

Just saime teateid tegelikkusest et: 

Eesti elanikud maksid Eesti Energia andmetel elektri eest mullu 830 miljonit eurot rohkem kui 2021. aastal, ent kui arvestada, et elektri börsihinnad hakkasid kiiresti kasvama juba 2021. aasta teises pooles, maksti energia eest mullu tublisti üle miljardi euro rohkem kui varasematel aastatel keskmiselt“ (PM 24.03.23). Nii ja kui seda teadmist laiendada, siis midagi sinna kanti on võetud meie teiega taskutest ka gaasi (ja mootorikütuse) eest ja kuna energia on majandust läbistav hinnakomponent, siis on see kumuleerunud läbi kogu turu saiapätsist kempsupaberini välja. Vaat selline lugu, sellest kavalusest võitsid vähesed ja kaotasid paljud. Lavapilt on tegelikult selline (kui eesriie eest ära tõmmata), et maailma majanduses (ja meil) jaotati ümber hunnitu hulk varasid, mis ilmselt viivad keskklassi võimaliku vaesumiseni ja ohustatud enamuse kasvule. 

Maailmas muutub vähe. Tegemist on vana trikiga mida A.Bezuglov, J. Klarov („Mõrv raudtee eraldusribas“ Eesti Raamat 1986 Lk 202) kirjeldavad järgnevalt: „Targad sulid töötavad meie päevil alati koos lollidega, (…), aga väga targad teesklevad ise lolle. Me oleme harimatud inimesed, tulime otse tööpingi ja adra tagant, ülikoolides ei ole käinud, eluaeg oleme helpinud kapsasuppi, milles ujuvad tarakanid, ja viiekopkast suureks rahaks pidanud … Nii on lood! Nad teavad, et lolli ei karista keegi. Lollile tuntakse kaasa, ta ju oma poiss, temaga on harjutud, ta on klassiikke tõttu lolliks jäänud. Olla loll on peaaegu sama hea kui omada kapitali: lased käiku ja ela protsentidest. Tavalise lolluse pealt teenib viis protsenti aastas. Ürglollusega võib vaata et koguni kümme protsenti kätte saada …“ Väga ammendav selgitus. Või on õigus Mark Okerstrom´il „Kui loome organisatsioone, siis teeme seda selleks, et anda inimestele suund. Põhimõtteliselt anname neile loa olla lühinägelik. Me ütleme: see on teie probleem. Määratlege oma missioon ja looge strateegia ning joondage oma ressursid  selle probleemi lahendamiseks. Ja teil on jumalik õigus ignoreerida kõike, mis sellega ei ühti.“ (D Heath „Ülesvoolu“ ÄP 2022 lk 14). Ja niimoodi kasutavadki administratsioonid oma isetekkelikku "jumalikku õigust" ignoreerida tegelikkust.

 Dr Riigi valed rohud valel ajal.

 Mis aga põhitähtis, Dr Riik ei saanud aru triki olemusest ja … hakkas „kompenseerima“ hinnatõuse lõpptarbijatele, selle asemel, et kiirelt muuta seda, mis uutes oludes ei toiminud, ehk  hinnastamise algoritmi. (Varuvariandina: või sai Dr Riik aru ja oli kaasosaline kuna läbi hinnatõusu laekus eelarvesse ka rohkem makse?)  Dr Riigi täielikku teadmatust tegelikkusest saatsid poliitinimeste poolsed piinlikkust valmistavad ütelused, et „aga enne te nautisite odavaid hindu“. Uh? Mis see endiste odavate hindade jutt siia puutub, kui tegemist on juhtimisvigade kaskaadiga? Te ei saanud aru? Vaatame:

 Lennuplaanist ... jälle 

Oletame, et teil on hästitoimiv lennuprogramm. See töötab teatud koormustel väga hästi, kuid ülekoormuse puhul hakkab koperdama. Maandumine on … ütleme viisakuse mõttes … raskepärane. Mida te siis teete? Ütlete reisijatele, et mida te virisete aga enne te ju nautisite lennu mugavusi? Kui kisa läheb liiga suureks  ja kaasnevad pöördumatud kahjud, siis ei muuda te siiski lennuprogrammi vigast koormusalgoritmi, vaid hakkate maksma kadunukeste omastele kompensatsiooni? Just niimoodi energiaturul juhtuski. Ülekoormuse olime tekitanud ise: eelmise kriisi metadooniravi tagajärjed majandusele, millele keeras vindi peale meditsiinikriisist lähtuv logistiline kokkuvarisemine. Kuna meie oleme energeetiline tsivilisatsioon, mille energiavajaduse rahuldamine lähtub põhiliselt surnud mammutite põletamisel, siis energeetilisena jätkamiseks oli vaja leida uusi energeetilisi ressursse üldnimetusega - rohepööre. Õige, kuid strateegia ja taktika läksid segi . Tundus, et vaatamata kõigele õnnestub olukorda stabiliseerida … ja siis tuli sõda Ukrainas. 

Lääs alustas kõhklevalt ja raskepäraselt, kuid demokraatlikult, ning peaaegu ühtsena. Töötati välja kava … Ja jälle strateegia ja taktika läksid segi ja … kütusehinnad lendasidki  lakke. Ümberinvesteerimise ja uue logistika ning kiirostude kulud ju. Nüüd me seisame Godzilla jäljes ja küsime kus koletis on? Üldkokkuvõttes on asjalood sellised, et meie teiega maksime kinni algoritmivead, juhtimisvead, otsustmis/otsustamatusvead, kuid meie teiega maksime kinni ka … „kompensatsioonid“. Mitte Dr Riik ei maksnud seda kompensatsiooni vaid meie teiega, sest Dr Riigil ei ole „oma raha“ on vaid meie teiega kokku kantud raha, mis on vajalik meie ühise heaolu tagamiseks. No seekord läks raha vaja Dr Riigi kahe juhtimisvea kinnimaksmiseks. Kas see oli hea investeering? Lootustandev? Vaadates viimast KOLE (Koalitsiooni Lepe), siis sellist muljet küll ei ole, tundub, et jäämegi maksma.  Tundub, et KOLE teeb meie teiega sissetulekumetsas lageraiet, et ... Kinni maksta juhtimisvead? 

 Maailma ümberjagamine

 Nagu eelnevat võib järeldada, siis ebarahu tingimustes toimub maailma ümberjagamine. (Ehhee, millal siis veel?)  Mitte ainult energiaressursside, vaid ka tooraine-, tööjõu- ja muude ressursside, kohustuste, liitude ja transiidiahelate ümberjagamine. Kogu selles uues võrgustikus muutub üha tähtsamaks tarneahelate juhtimine ja nende paindlikkuse (eriti loomingulisuse) tagamine. Tegelikult on tegemist viimase päästeliiniga, milline saab, suudab ja peab absorbeerima kõik administratsioonide juhtimisvead Looduskatastroofid ka. Kui see ei ole seksikas valdkond, siis mis seda on? Äpindus? Väga tähtis valdkond. Mõnus. Mugav. Aegasäästev meile/neile/teile. Kuid vaadake, kui reaalmajandus ei toimi, siis äpindus, kui mugavusteenus, ka ei toimi, mida näitas juba meditsiinikriis. Kui toodet ja ahelat ei ole, siis mugavustatust ka ei ole. Elementaarne. Vadake, kui maailm niivõrd palju muutub, siis tarneahelad muutuvad selles mängus ikka tähtsamaks, sama tähtsaks kui rahanduslik vereringe, sest ilma raharingluseta ja tõhusa tarneahelata pole mingit majandust, on vaid erinevad kuhjad elutuid subprodukte. Selle kohta ütlevad sõjalogistikud:  „Mida rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest … Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema. Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008 lk 237). Majanduses on täpselt sama moodi, eriti nüüd mil võrgustikud rebenevad, siis logistilised kangelased on need, kes võrgustikud jälle kokku nõeluvad, kuid … Kuid ka see on kulu. Nii või teisiti nagu tõdevad sõjalogistikud, siis: „Lõpptulemusena anti logistikale taas eesõigus strateegia ees.“ (lk 12). Nii oli ja on.

 Mökula mansa mõminatest

Niisiis, tundub, et erinevalt „Apollo 13“ CO2 filtrite ühendamise  lahendamisest pole meie keskkonnaküsimustes  ümmargust ja kandilist „värki“, kokku saanud ja ilmselt ei saagi,. Kui me vana lennuplaani minema ei viska ja selle kaasi, sokki ja teipi üleminekumuhviks ei kasuta., sest … Sest mitte ainult talv ei ole tulekul vaid … ka tõsine energiadefitsiit on tulemas. Energiavajadus, eriti elektrienergiavajadus,  kasvab lähtudes lähiaja tehnoloogilis/tehnilistest võimalustest kordades. Kordan – kordades, kuid energia tootmine/muundamine, nende uute tehnoloogiate turu ja kliendikõlblikuks kõbistamine on jäänud administratiivsete vetokraatiate loovust lämmatavatesse umbvõrku. . Ennetav tegevus on asendunud reageeriva tegevusega, sedagi tegevusetuse vormis.

„Ennetav tegevus aitab luua tasemel äri. Kui suudad reageerida vaid tagantjärele, hakkab su äri alla käima. Ennetamine võrdub eduga. Tagantjärele reageerimine on sama hea kui üheotsapilet Mökulasse.“ „Reageeriv käitumine tekitab sõltuvust. Inimestes tekitab sõltuvust see, kui toimekad nad välja näevad. Reageeriv töötamine on nagu heroiin: tekitab ohtliku sõltuvuse ja tapab.“ „Kui oled sattunud reageerimislõksu, siis tegeled vaid asjadega, mis on juba juhtunud. Aga kui sa tahad saavutada oma ettevõttega midagi silmapaistvat, tuleb tegeleda tulevikus  juhtuvate asjadega. Pead leidma aja ja ruumi, kus olla ennetav ning vormida tulevikku.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk 193)

Kui ida laeb endale odavat energiat ja sihipärast strateegiate rakendamist (tegelikkuses), siis lääs muudab ennast ikka regulatsioonirikkamaks, kindlustatumaks ja ... aeglasemaks. Vaadake, kindlustunne on hea tunne, kuid kui lennuki taha haakida iga reisija kohta üks langevari ja meeskonnale kolm "per nose", ning need igaks juhuks kohe valla tõmmata, siis lennuk õhku ei tõusegi.

Õhk (rahanduses) maksab ränka raha.

  Tõsiasjaks jääb siiski, et nii rohepöörde kavandamises, kui ka päris- ja energiasõjas ebaõnnestusid kõik osapooled oma mudelanalüüsides võimalikest arengutest. Ja siin me nüüd oleme, maailm korraldub ümber ja ka ilmselt kolib ümber. Kolimine on isegi ühest korterist teis kolides kulukas, vaevarikas ja aeganõudev, mis siis rääkida majanduste ümberkolimisest. Globaalselt. Tegelikult pole tegemist ainult ümberkolimisest vaid ka uute kolimisteede ehk uue logistilise ja infrastruktuurilise võrgustiku ehitamisest. See tähendab vana Taristu mahajätmist ja kulude proviseerimist. Tegelikkus on see, et majanduskeskkond vajab tervenemiseks (tõeliseks tervenemiseks) aega ja see tähendab, et ootamas on kogumis majanduslangus ja inflatsiooni jätkumine. Majandus peab läbi inflatsiooni organismist mõnuainete jääkmürgid välja higistama. MOTT. Muide, inflatsioonis eneses pole midagi halba, see toimib nagu paralleellüke tulude ja kulude vahel, selles mängus peab iga kord lihtsalt õigel pool paralleeli olema.

Kui nüüd keegi pahandab, et meil on kõrge inflatsioon, siis … Siis praegu veel on kõik hästi ja kõik on veel odav. Inflatsioon on vaid esimene ravivõte ülemäärase rahapeo tasandamiseks. Loodame, et sellest on abi. Samas kui see ei aita, siis karmim ravivõte on raha devalveerimine ja kui ka see ei aita, siis … Siis tuleb raha reformida ehk nullida ja alustada puhtalt lehelt. Peaaegu nagu kevadine kulupõletus. Seepärast ongi praegune inflatsioon täiesti mõistetav, sest institutsioonide möödalaskmine eelmise finantskriisi äratundmisel ning selle ravimine läbi kunstliku kooma ning lõputu metadooniravi on majandusse tekitanud hunnitu koguse „raha“, mis ei ole kaetud väärtuste kasvuga. Ei ole enam tavamõistes väärtuse mõõt ega akumulatsiooni vahend. Kui „Pisuhännas“ öeldakse papa Westmannile:  „Õhku — õhku, papa, — õhk ei maksa midagi — — ühe sõnaga: esimene Eesti pilwelõhkuja — wiiekümne wersta peale ümberringi näha!“,  siis arhitektuuriliselt on see õige, kuid majanduslikult tuleb „õhk“ ikkagi kinni maksta. Meil teiega tuleb maksta, kuid kuidas, millega. 

Kurbloolisus on selles, et nüüd, kui maailma ümber jaotatakse on meie  reservid on  ära kulutanud ja enamgi veel, meid teiega võlakoormusega õnnistanud. Meie manööverdusvõime ja otsustusvabadus pärsitud. Nii me kriisile vastu lähemegi (arvamus, et kriisi tipp on möödas ja nüüd läheb kõik  majanduses ülesmäge on ilmselt M. Housel´i ütlustt arvestades nimetagen neid "...asju „köitvateks fiktsioonideks“. „Need on äärmiselt võimsad. Need võivad sind pea ükskõik mida uskuma panna.“) ... ressursitult. See on just see koht "Apollo 13" saagast, kui  lennujuht Gene Kranz veab vigastatud laeva lennutrajektoori tahvlile ja näitab ristikesega, et inseneride arvutuste järgi ei jätku energiat Maale jõudmiseks. Algas võitlus viimase amperi eest.  Nii ka meil ...

Ega väga pabistada ka pole vaja üldiselt oleme viimased kolmkümmend aastat päris hästi, et mitte öelda uskumatult hästi toime tulnud. Aga võiks paremini minna, ühiskonna tellimus selleks on ju olemas. Siinkohal ärge palun ajage segamini mõisteid paremini minema, mis sisaldab tootlikumat tööd, vähem raiskamist ja bürokraatia vähendamist primitiivse ümberjagamisega. Niisiis: täna on kõik veel odav ja täna on kõik veel hästi, küsimus on vaid selles, kuidas ohutuks maandumiseks viimast amprit süsteemist välja pigistada.

Järgneb....

 Targutusi: 

R D Precht  „Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019

 Lk 49  „Kes tahab midagi muuta, otsib eesmärke; kes tahab midagi takistada, leiab põhjusi.“ „Vähemalt kaks aastakümmet või kauemgi on inimesed meil elanud eesmärkide üle valitsevate põhjuste diktatuuri all. Strateegia mõõde on kaotsi läinud. Strateegiliselt mõelda tähendab seada endale tulevikuks eesmärk ja siis sammhaaval selle poole liikuda. Saksamaal valitseb juba pikemat aega teine taktika: mõeldakse selle üle, mis tõotaks antud hetkel eeliseid valija silmis. Taktika triumf strateegia üle on halvanud meie riigi.“

„Suurte otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“ Ja nüüd on see kahjuks jõudnud ka meile – taktika triumf strateegia üle – ainult … Ainult selle vahega, et Saksamaal on tugevusvaru tegeleda taktikaga ilma strateegiata, isegi teha mingeid ajutisi eksirännakuid, kuid meil seda pole. Pole tugevusvaru eksimiseks, pole aega eksimiseks. Tundub, et ajal kui maailma ümber jagatakse oleme meie maailma kavaluse ja omaenda taipamatuse topeltlõksus - me ei tunne enam ära lihtsaid tõsiasju ja rajame oma tuleviku mingile utoopilisele ümber-ümber-ümber jagamise konveierile, selle asemel, et loovusega majandusedu (ja läbi selle ka muudes valdkondades) edu saavutada.