Juulitamine

 

                                                                                                  Rahvakunst: Juulitamine rannas

 

Lahe juulikuu on käes. Kuu keskel pidasime isekeskis juulitamispidu.  Soovitan kõigile – lõõgastav, rõõmsameelne ja ühtlasi mõtlemapanev. Eh, rannas käidud, meres käidud, metsas käidud, kontserdil käidud. Mõnus juulitus.

Selle aasta juulitamise tõmbas kohe alguses käima lahe Võimlemispidu „Eesti tuleb peole“. See oli seitsmes Eestimaa võimlemispidu teemaga "Maaelu võlu". Peol osales kokku umbes 3000 võimlejat ja rahvatantsijat (muide imikutest 80-aastaste prouadeni). Lahe pidu oli. Ka meie pere oli esindatud preili Margaretiga, vanemad tugiüksusena toomas/viimas/ootamas. Vaadata oli lahe, kuid sellele eelnes üpris pingutav ettevalmistus. Siiski oli osalejate olekus näha nii uhkus kui ka rõõm tehtu/tehtava üle. Nii seda rõõmsat meelt ja ühistegevust luuaksegi. Selle peo õnnestumisele aitasid kaasa paljud vabatahtlikult  omaalgatuslikult ja täie rõõmuga. Nagu näiteks nähtamatud Bussimehed, kes lapsi maa kaugematest nurkadest kohale ja tagasi sõidutasid. Kui mõelda, et vanasti tuldi Eestimaa kaugematest kohtadest  peopaika jala ja hobuvankritega kahe nädala ringis, siis elame ikka väga mõnusal ajal, buss viib su „sutsti“ ühest maa otsast teise. Aitäh muidugi ka Ilmataadile, kes samuti oma osa õnnestumisse andis. Napilt, aga kindlalt. Lahe pidu oli – Juulitamise algus, aga ka tegemiste algus. Isetehtud rõõm. Vahva.

 Ettevõtlikkuse uus tulemine

 Kuid rõõmsat juulitamist võib leida (või ise luua) igal sammul. Ükspäev Viimsis poe juures kuulen noort häält hüüdmas õhinviisakalt „Onu, onu, ostke kirsse!“ Oli selline 10-12 aastane noormees. Hm, milleks mulle kirsid? Mul endal kirsid aias. No need ei ole veel päris valmis, aga … Noorsand natukene löödud näo ja teoga ohkas, et  „Käisime poes ka kutsumas, mitte keegi ei taha“. Pettumus. Noore ettevõtja esimene pettumus. Asi hakkas huvitama ja küsisin, et kas need on ikka kohalikud mammud. Vahepeal olid veel kaks  rõõmsat sõpra meiega ühinenud ja seletasid õhinal, et hommikul vara ise korjasid. Tubli. Välja oli pandud selline keskmise kartongkasti jagu kaupa.  Ilusad kirsid olid (osad oleksid ilmselt veel natukene küpseda tahtnud, kuid kaup oli aus.). Saime koguses (1 kg) ja hinnas kokkuleppele. Noortel ettevõtlikel oli kõik ette valmistatud: elektrooniline kaal, krõpsuga kotid, mis mahutasid u pool kilo mamme ja … rahakassa (selline laanega suletav kindel anum). Igati viisakas ja läbimõeldud kvaliteedimärgiga äriprojekt koos suurepärase teenindusega. Kaaludes tegime natukene ka rehkendusülesandeid, sest esimesse kotti mahtus veidi  üle poole kilo (541 gr) ja väikest paanikat oli tunda kauplejate poolt, et „Võib-olla tahategi ainult pool kilo?“. No, kuna ost oli pigem õppeotstarbeline, selline esmatulijate innustusüritus, siis ütlesin, et „Väga tähtis kauplemisel on see, et kokkulepped peaksid, pange lihtsalt teise kotti ülejäänud“ Nagu te aru saate, siis tundub, et täiskasvanutelgi vahel sellise rehkenduse tegemine … raske, kuid noormehed said lahedalt hakkama. Kiitsid ise, et koolis kõik head hinded ja rehkendamine on tore. Tuli välja, et olin esimene (uhke) ostja. Kutid olid elevust ja rõõmu täis – äri läks käima, mina … Minul toob seda „tehingut“ meenutades naeratuse näole ja lootuse südamesse. Kuid noortel oli kaubavalik laiem, kui vaid kirsid, nad olid meisterdanud ka stressipalle. Esmaostjana sain ühe endale tasuta kauba peale. Tundub, et äri saab neil sujuma edukalt. Õnneks pole ettevõtlik meel kuhugi kadunud, meil on veel lootust . Lootust rõõmu tunda, rõõmu tekitada ja siis …. juulitada.

 Juulitamise tähtsündmus

 Külastasime ühel nädalavahetusel sõpradega Pärnu Muusikafestivali („Maailm kohtub Pärnus“) Eesti Festivaliorkesteri kontserti. See oli kindlasti Juulitamise tähtsündmus. Muidugi mitte ainult kontsert, vaid ka heade sõprade seltskond, kellega koos seda olustikku nautida ja juulitada. Ühisjuulitamise võlud.  Üle mitmete aegade parim muusikaelamus. Dirigent Paavo Järvi ise on juba vaatamist/kuulamist väärt oma hillitsetud energias. Hillitsetud energia on üks kummastav hinge ja ihuseisund, mis kätkeb tohutut energiat ja võimaldades senitundmatuid arenguid ning kanaldamisi. Kuidas dirigent oskab kogu suurorkestri kire ja rõõmuga toimima panna on sügavalt nauditav. „Suurorkester“ polnud mitte niisama suusoojaks mainitud, sest isegi see kui kogu orkester tegi ühes koos (ja hoos) ühel keelel sõrmepõlnni, oli see suursugune ja majesteetlik.  Esiettekandel oli Tõnu Kõrvitsa Kontsert vioolale ja orkestrile „Salaaed“. Väga kaasakiskuv, tasus tulla ja olla. Võimas, et meil on niisugused heliloojad, dirigendid ja muusikud.

Kuid kõik see on pikaajalise koolituse vili, mille jooksul lisatakse edukusse üks lihv ja kiht üksteise järel kuni saavutabki  eheda headuse. Kokkuvõttes kontserdist, valitud teosed olid suurepärased, esitus lummav, kuid üks üllatus oli kogu selles heas asjas rosinaks. Üllatuseks. Nimelt Gabriel Fauré  orkestrisüidi „Pelléas ja Mélisande“ op. 80 esitluses esitšellist. Sellist pöörast sisseelamist ja kirge (loomulikult ka tehnilist sooritust) jälgida oli gurmaanlik nauding. Üldiselt oleme harjunud (andestage mulle minu profaansus, kuid see on minu kogemus), et tšello on orkestris pigem toetavas rollis, seekord … Omaette sära. Väga hea.  Ka Carl Nielseni sümfoonia nr 3 op. 27 „Sinfonia espansiva“ oli lõpuakordika nauditav. Aitäh tegijatele ja aitäh Hugole, et jaksaksid tuge pakkuda ka edaspidi. Tõeliselt nauditav juulikuine juulitamine.

 TAUSTALUGU: Siinkohal meenus hiljuti massimeedias kirjeldatud muusikakoolide olukord. (ERR 24.06.26) „Eestis tegutseb 87 muusikakooli, milles õpib ligi 9800 õpilast“. (24.–25. novembril 2022 toimunud Eesti muusika- ja teatriakadeemias (EMTA) Eesti muusikanõukogu 30 aasta juubelile pühendatud konverentsil “Eesti helikunsti ja muusikakultuuri arengusuunad” ütles,  „Piret Rips-Laul: Eesti muusikakoolide liit (EML) ühendab käesoleval ajal 88 muusikakooli 12 000 õpilase ja ligi 2000 õpetajaga.“ Mõtlema panev igal juhul.

Seega 87 muusikakooli tundub esmapilgu pööraselt suure arvuna, mis muidugi võikstekitada lihtsustatud mõttepojukese, et milleks meile nii palju muusikakoole? Aga palju meil on mehhaanikakoole? Eks ole. Tuletab meelde üht ajastuomast anekdooti Tšapajevist, kui Tšapajev seletab Petkale peale võitu uhkelt et „Siia ehitame konservatooriumi ja selle künka otsa ehitame konservatooriumi ning metsa äärde ehitame ka konservatooriumi.“ Petka küsima, et „Milleks meile nii palju konservatooriume?“ millele Tšapajev vastab sügavmõtteliselt, et „Vaata Petka, peale võitu väärib töörahvas rohkelt konserve!“. Ups! Nii, et ärgem ajagem segamini konservatooriume ja konservitehaseid. Konkurentsiinimesena ütlen vaid, et need tegevused ei asu ühel kauba/kultuuriturul ega ole asendatavad tooted. Kuid kui te kuulete/näete sellist kirge, mille Paavo Järvi võlus välja kontserdil, siis saate aru – on küll vaja. .)  Miks?  „Kui Bloomi meeskond maailmaklassi pianistide ja nende vanemaid intervjueerima hakkas, ootas neid ees järgmine üllatus. Pianistid polnud oma klaverõpinguid alustanud silmapaistvate klaveriõpetajate käe all. Tavaliselt võtsid nad alguses klaveritunde mõnelt naabruskonnas elavalt õpetajalt. (…) „Teaduse vaatenurgast paistis asi sedamoodi, nagu oleksid uurijad avastanud, et maailma kõige kaunimate luikede esivanemad pärinevad laudaõue kanakarjast.““ Nii, et meie koolides käib tihe luigelihvimine.

Lisaks sellele  „1960 aastal tuli edumeelne psühholoog Raymond Cattell välja intelligentsuse investeerimine teooriaga. Ta pakkus välja, et just huvi millegi vastu on see, mis sunnib inimesi investeerima oma aega ja energiat mingite kindlate oskuste ja teadmistebaasi arendamiseks. Nüüdseks on leitud veenvaid tõendeid, et andekuse väljakujunemisele eelneb huvi. Tuleb välja, et motivatsioon on põhjus, miks inimestel üldse mingil alal andekus kujuneb.“ (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016 lk 153/151). Motivatsioon on paljude arengute peamine  veojõud.

 Linn täis (erinevat) muusikat.

 Kuid nagu reklaamides öeldakse „See ei ole veel kõik. Lisaks … 11 juuli õhtul oli Pärnu muusikaõhtus veel üks lisaväärtus. See polnud pelgalt ühe festivali õhtu, vaid samal ajal toimus ka Pärnu „Beach Grind“. Linn oli neist kahest festivalist paksult inimesi ja muusikat täis. Täiesti erinevat muusikat, kuid siiski muusikat. Tore, naudingut ja rõõmu igale maitsele. Siiski, on hinges okas, sest kui meie massimeedikud oskavad iga kübemekese skandaaliks puhuda, siis selline sündmus nagu „Maailm kohtub Pärnus“ ei ole praktiliselt leidnud kajastust massimeedias (vast välja arvatud Lepo Sumera nimeline heliloomingu preemia omistamine Liisa Hirschile ja Jaapani orden Paavo järvile)). Kui maailm kohtub Pärnus (muusikafestivalil), siis kus kohtuvad meie massimeedikud? Eks ole asjakohane küsimus? Vaadake väga väsitav on elada pidevas isegenereeritud negatiivsusvoos, eriti, kui see negatiivsus  on iseenese tekitatud negatiivsus. NB! Maailm koosneb enamasti headest asjadest.  Nagu sõnastas selle mõtte J. Owen: „Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid. Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise stsenaariumi valid.” („Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 180). Kui kõik on negatiivne, kui kõik on punase tule keelumüüri taga, siis me ju ei liigu või kui siis tagurpidi. Kui menüüs on õnnelik olemine või õnnetu olemine, siis miks meil valitakse pigem õnnetuks olemise? Mugavusest? Mugavusõnnetu? Kummaline

 Riiklik juulitamine: Planeerimisosk(amat)usest.

Meie teiega võime ja peamegi suvel juulitama, kuid Dr Riik ei saa ega tohigi juulitada.  Dr Riik peab olema (kindlas kõneviisis) triksis-traksis 24/7. Nagu kirjutas Henry Kissinger viidates kardinal Richelieu´le „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.” („Diplomaatia Varrak 2000 Lk 68). Riiki peab kogu aeg päästma, selles töös ei saa juulitada. Üks kord juulitad ja oledki riigist ilma. Ei saa öelda, et Dr Riik ei tegele … Tegeleb, kuid logistiline joonis ja planeerimine on kummaline. Mida lähemale Valitsemise hange (Riigikogu valimised) jõuab, seda enam ja jõulisemalt räägitakse meie teiega ühise raha (riigi/KOV eelarved)  kokkuhoiu vajadusest. Eee … mitte päris nii selgelt, sest räägitakse ühise raha jagamise suurendamisest (sest midagi peab ju lubama hanke võitmiseks), samas tehes kokkuhoiuplaane seal, kus seda teha ei saagi. Tüüpiliselt alustatakse vajadusest kärpida ametnike arvu. Täiesti pöörane ja asjatundmatu ettepanek. Puhas/pahatahtlik populism. Küsite kuidas nii? Vaadake, kui teie majal on vundamendis praod, siis te ei alusta ju remonti … katuse mahavõtmisest. Muidugi tuleb vähendada (kindlas kõneviisis), kuid seda protsessi ei saa alustada mitte ametnike arvu vähendamisest, vaid NB! regulatsioonide vähendamisest. Kui paneme pooled regulatsioonid tuttu ja seejärel veel pooled, siis saame hämarrõske  lodumetsa asemele nauditava parkmetsa. Juba Kantsler sir Hamphrey oskas oma ministrile ära seletada seose ametnike arvu ja regulatsioonide rohkuse vahel: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 60). 

Seega katuse õhinapõhise mahavõtmisega (ametnike juhukoondamisega) saame selle, et olukord muutub veelgi väljakannatamatumaks: kuna regulatsioon toimib, siis peab ka kõige nõmedamaid protsesse  menetlema, kui ei menetle on see seaduse rikkumine, mis tähendab, et menetlustähtajad muutuvad veelgi pikemaks ja venivad nagu „härja ila“ (rahvalik väljend). Mis aga põhitähtis, kui midagi ei suju, siis … Siis tehakse mingi regulatsioon juurde … eee … koos ametikohtadega. Poliitinimestel hea Valitsemishankel lubada või kiidelda. Alustada tuleb Deregulatsioonist, siis saame asjad toimima, läheb vähem raha ja vabaneb kvalifitseeritud tööjõudu. Vahva, sest  „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“ (D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 195).

 Raiskurnäide elust enesest

 Ärme lähe dereguleerimise puhul keeruliseks, võtame ühe näite, mida enamus meis teiega suudab isikliku kogemusega siduda.  Liiklusnäide, oleme ju kõik liiklejad. Kuulsin ühes raadiosaates kus liikluspolitseinikud kurtsid, et „Uskumatu, kui palju autojuhte ületas kiirust!“ tegemist oli äsjase 40 km märgiga (meil on praegu teatavasti 40 märgi hullus). Kuid ühelgi kontrollijal/menetleja ei tulnud mõttesse küsimus, et „Võib olla pole viga juhtides, vaid märk on vale?“ Tegelikkus näeb välja niimoodi: kehtestatakse valed kiiruspiirangud, siis pannakse püsti kiirusmõõtjad ja menetlusjada, kõik puhas kulu. Kuid milleks jääda pidama saavutatule, nüüdne uuem kuluartikkel on selles, et on juba tellitud valgustablood: „Naeratage, teid pildistatakse!“ See on räme meie teiega raha ebasihipärane kasutamine. Kõik need inimesed, kõik see raha … lihtsalt tühja. Kui te ütlete, et need piirangud on hädavajalikud, siis tuletan lihtsalt meelde, et Kaarli kiriku ümbruses kehtis kümmekond aastat piirang 30 km/h, mida pea  kõik jõudumööda rikkusid. Sama lugu oli ka Vana-Narva maanteel jne. Kui need piirangud kadusid, siis … Siis kadus trahviraha, kuid sõit läks mõnusamaks ja sujuvammaks. Ei, pole vaja meie Peamisse Linna kasvatada Märgimetsasid. Need on segavad ja häirivad sujuvust. Märgihullus oli väga lihtne näide, et olukorrast aimu saada, kuid selline sellist enese sellesamusega sügamist sealtsamusest on kogu administratiivstruktuur täis. Kas teisiti on võimalik? On küll, oma kaheksateist aastase teenistuse juures tegime viisteist suuremat ja väiksemat struktuurumuudatust. Nii kui olukord ja prioriteedid muutusid, grupeerisime ka võimekused ringi. Vaadake, kui tulete süsteemist kus „raha ei ole, raha ei tule“, siis see teeb nutikaks. Liigne raha teeb laisaks ja ülbeks. Nii, et Dereguleerimisprotsessist meie teiega ei pääse, kui osad teist ei taha oma lapselapsi võlavanglasse lukustada.

 Rahanälg? Või hoopis haridusnälg?

 „Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste Inimesekeste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. („Bürokraat, võim ja Vanaema“ Tallinn 2012) Elementaarne Watson. Jätke see muster meelde, sest  meil teiega pole sellest pääsu.

Samas on tekkinud tunnetus, et avaliku teenistuse planeerimisoskus on aastatega kuhtunud. Või on administratiivarbujad liialt mõjutatud poliitturu loosungitest. Ei tea. Või on see mugavus? Isikliku vastutuse puudumine?. Kohati tundub, et mõnes ametkonnas on kujunenud uueks „võistlusspordiks“ panna oma juhid võimalikult piinlikkusse olukorda. Vahel ka väljapääsmatusse. Nojah väljapääs muidugi on, kuid see pole mingi pääs. Ajaloolise paralleelina võiks kasutada C.Clarki kirjutatut:  

„Pingeliste kõneluste käigus Justin de Seves´ga, kes oli välisminister juunist 1911 kuni jaanuarini 1912, teatas Cabon de Selves´le mitte kõige taktitundelisemalt, et peab end ministriga võrdseks. See väide tundub vähem pentslik, kui meenutame, et alates 1898 aastast, kuni 1914 aasta suveni nägi Cabon ametisse astumas ja lahkumas üheksat ministrit, kusjuures neist kahega juhtus seda kaks korda. Cabon ei pidanud end kellegi alluvaks riigiametnikuks, vaid Prantsuse riigi teenriks, kelle asjatundlikkus annab talle tähtsa osa poliitika kujundamise protsessis.”  „ Caboni kõrget enesehinnangut toetas ka usk – mida jagasid paljud staažikamad suursaadikud - , et ta mitte lihtsalt ei esinda Prantsusmaad, vaid kehastab seda.”  ( „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 169/170). Kuid „kehastamine“ on enesekeskne ja kehtetu, kui ametnik ei too oma pealikke lõppkokkuvõttes tule alt välja.                                         

 Kas on puudu või üle?

 Dr Riigi tegevuste planeerimine on nagu vanas Karulaane anekdoodis, kus kindral küsib soldatitelt, kas neil on küllalt süüa. Soldatid vastama, et on küll, jääb ülegi. Kindral uudishimutsema, et „Mis te ülejäägiga teete?“ Soldatid krapsakalt vastama: „Sööme ära ja jääb puudugi!“. Kui me eelnevalt mainisime, haridusprobleemi läbi muusikakoolide, siis väljaõppinud planeerija jaoks oli PM 16.08.26 ilmunu käsitlematu: „Kuigi Eestis on õpetajatest kibe puudus, ei suurendanud haridus- ja teadusministeerium tänavu õppekohtade arvu ning selle tagajärjel jäi suur hulk õpetajakutsest huvitatuid ukse taha.“ TÜsse esitati 3300 avaldust ja TLÜ 3400 avaldust. Esimeses laekus  bakalaureuse õppekava kaheksale eriala 426 kohale 1958 avaldust ja magistriõppekava 14 erialale 437 kohale esitati  1385 avaldust. Kuidas see on võimalik, et me pidevalt räägime õpetajate puudusest, vanade õpetajate pensionile siirdumisest, järelkasvu vähesusest ja siis jääb meil ühes koolis „ukse taha“ 1532 potentsiaalset õpetajakutsest huvitatut. Just huvitatut, sest need poolteist tuhat pürgijat oleme meie teiega hariduspõllult ilmselt kaotanud.

 VAHELUGU: (Sama planeerimistõrge on ka Kaitseväe värbamissüsteemis, kus umbes 1500 vabatahtlikku jäid  kevadisest kutsest „ootele“. Oludes, mil „vaenlane on väravas“? Mida see teeb kaitsetahtele? Lõhutud kambavaimule? Õhinapõhisele entusiasmile? Pärast peame vabatahtlikke sundmobiliseerima, sest nad on eluga edasi läinud? Milline ressursi raiskamine. Siinkohal tuleb meelde üks tabav ajalooline analoog:  „ Me teame, et see aeg oli 1944 a suvel just otsa samas, kuid administratsiooni ajatu bürokraatia tegi oma tööd igaviku mõõtkavas.“ (P Haavikko „Peakorter – Soome õukond“ Argo 2012 lk 256). Mis siis kui aeg „saab otsa“, sest „administratsiooni ajatu bürokraatia tegi oma tööd igaviku mõõtkavas.“?)

 Haridusjutt jätkub, kuid küsimus „Mis siis kui aeg „saab otsa“, sest „administratsiooni ajatu bürokraatia tegi oma tööd igaviku mõõtkavas.“ muudab süsteemi hapraks?  Mõtlete, et võib-olla üritavad õpetajakandidaadid järgmisel aastal uuesti? Vaevalt. Vaadake, kui inimesel on omad plaanid nii ajaliselt kui suundumuselt ja kui Plaan A ei suju, siis valitakse Plaan X.  Nii, et valik on tehtud. (Tegelikult pole ma päris kindel, kas me vajame igal aastal kuut tuhandet õpetajat ja kas need mahud on optimaalselt planeeritud, kuid annab negatiivse signaali igal juhul järgnevateks aastateks). Teine lugu on magistrikraadi kraadi omandamisega, kus ukse taha jäi (ühes koolis) 948 kandideerinut. Siin on olukord juba teine. Esiteks on need inimesed „baka“ juba läbinud ja õpetajatööga kursis. Ka innustunud nii vaimselt, kui ka materiaalselt asuma sammukese edasi valitud erialal. Meie karjääriredelil on ilma magistrikraadita õpetaja karjääri ja palgavõimalused piiratud. Ütleme, et kesised. Kui me nüüd neil inimestel ei lase järgmisele astmele jõuda, siis on suur oht, et nad leiavad mingi teise (tasuvama, huvitavama) töö ja meie oleme ühiskonnana teinud valeinvesteeringu. Kuidas sattusid protsessi vastandlik sõnapaar „kibe puudus, ei suurendanud“?  „Hariduse näljutamine on kui seemnevilja ära söömine.“ Miks me oleme asunud seemnevilja sööma? Edevusest? Oskamatusest?  Oludes kus meil on niigi vähe raha ja seda saab olema ikka vähem sest tootlikkus on ikka umbes 70/80% EL keskmisest ning rahvastik väheneb ning vananeb, kuid üks on selge, haridus on tähtis. Mitmekihiline haridus ja ka käeline oskus.  Miks on haridus nii tähtis?  „Haridus ehitab meie aju jaoks tarkvara. Mõelgem endast kui arvutist ehk sündides on teil kõigest  lihtne operatsioonisüsteem ja suurt ei midagi muud. Õppimine on kui sellesse arvutisse väikeste ja suurte programmide lisamine,“ (E O Thorp „Võitja igal turul“ ÄP 2026 lk 456/ Lk 447). Kui me peame tegema millelegi panuseid, siis on selle prioriteetide nimekirja tipus just haridus. See vajab kindlaid kokkuleppeid ja hierarhiapuu kindlat järgimist, kuid  „Poliitika, mida kunagi võimalikkuse kunstiks kutsuti, on võimatuse kunstiks muutumas. Kompromissitute osapoolte patiseis oli Rooma keisririigi üheks lagunemise põhjuseks.“ (lk 454). Ärgem korrakem siis seda viga. Kuid haridus pole lihtsalt haridus vaid ajastuomane haridus.  

 Tänud tööstusrevolutsioonile.

 M Svensson on väga sisukalt käsitlenud teemat, miks meil üldse haridus massiliselt levima hakkas. Hm, 300 000 aastat polnud vaja (teadmine kuidas mammuteid küttida läks lihtsalt põlvkonnalt põlvkonnale) ja siis järsku … Oli vaja, oli väga vaja haridust. Laialdast haridust. Mis juhtus? Tööstusrevolutsioon juhtus. „Tööstusrevolutsioon muutis kõik. Muutis meie ühiskonnakorraldust, haridust, arusaamist tööst ja ärist. Rajasime taristu, millist eales varem polnud nähtud.“ „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“  „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““ („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013/314). Eks ole huvitav käsitlus. Küsimus on vaid selles, kui tööstusrevolutsioon on üle läinud oma järgnevatesse arenguvormidesse, siis kuidas peab (kindlas kõneviisis)  muutuma haridus ja institutsioonid, et teenindad uut tegelikkust, et meie teiega saaksime ka edaspidi juulitamist nautida. . Eks ole hea küsimus, sest kui kümneaastased oskavad paremini arvutada kui Dr Riik ja Seadusandja kokku, siis kes keda peaks õpetama?

 Targutusi:

 V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016

Lk45 „Pealesurutud vaesus on isegi hullem, sest hävitab hinge mitte ainult ohvritel, vaid ka alandab võitjat.“ „Sa võid saada kättemaksu või rahu, kuid mitte mõlemat“ Herbert Hoover USA president

Lk 50 „Ameeriklased arvasid, et nad saavad „reformida“ inimesi, sundides neid vaatama filme koonduslaagriõudustest, täiskasvanutele anti toidukaardid kätte ainult siis, kui nad sisenesid kinno. „

 D.Hutchinson „Euroopa sügis“ Varrak 2015

 Lk 62 „Väikesed riigid on nagu väikesed mehed, „ ütles kingsepp. „Paranoilised. Närvilised. Vihastuvad kiiresti.“

 J. Angelos „Täielik katastroof“ Tänapäev 2016

 Lk 155 „Tema raamaturiiuli kohal oli tahvel Vana-Kreeka aforismiga: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““