Piduriga õhkutõus

Vaatasin hiljuti doki lennuõnnetustest. Lugu oli lihtne, hoovõtul, avanes üks tagasitõmbe reversidest ning lennuk sööstis maha. Õigemini mitte maha vaid hullem veel, sööstis hoonestusse, nii et lisaks lennukis hukkunutele oli rohkesti ohvreid ka täiesti juhuslike inimeste seas elamurajoonis. Jäid ette. Tragöödia? Inimlik eksitus? Tehniline rike? Kas me suhtume sellesse, nii et „ikka juhtub“? Ei, terve asjatundjate armee võtab iga lennuõnnetuse juhtumi pulkadeks lahti, püüdes leida põhjust, sest õhus on veel sadu seda liiki lennukeid. Edasiseid õnnetusi tuleb vältida. Loogiline ju! Põhjuseid võib olla ootamatuid ja veelgi ootamatumaid, täiesti tarvilik detail valesti kasutades või valel ajal kasutades võib saada taparelvaks. Kasvõi seesama  revers, mis on mõeldud maandumise tõhustamiseks, muutus valel momendil aktiveerudes mõrvarelvaks. See ei tohi korduda. Tundub, et eeltoodud lennukatastroofi näitel elame meie väga muretut elu. Teeme vigase seaduse, tõmbame täiskäigul liikuvale majandusele reversi peale ilma, et märkaks massimõrva. Mühkame vaid  üleolevalt - no ja mis siis? Ikka juhtub. Selline suhtumine saab tuleneda vaid vastutuse puudumisest.Saate aru, kui ohtlik on meie  duaalne käitumismudel: tahame ühest küljest õhku tõusta, ettevõtlust arendada, investeerimist ergutada, kuid samal ajal püüame meeleheitlikult juhtida seda õhkutõusmist, mitte lisakiirendusega (loomevabadusega), vaid käskude/keeldude reversiga. Ise imestame, miks see lind ei taha lendu tõusta? Millalgi peame tegema valiku, kas reversid maha võtma, õhku tõusma, sest stardirada (EL fondid) lõppeb ära, või jäädagi lihtsalt stardiraja poleerijaks … teiste jaoks. Need on meie valikud, mittevalimine on katastroofi valimine

Ärevad rindeteated

Statistikaameti värsketest andmetest selgub, et kriisieelsele tasemele jõudmiseks kulus Eestil peaaegu terve kümnend. Nimelt jõudis Eesti SKP aheldatud väärtus (referentsaasta 2010) alles mullu kriisieelsele 2007. aasta tasemele.( ÄP 14.03.16)

  E. Veges: „Tootmistegevus eeldab suuri investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Tootmisettevõtetes tegevjuhi ameteid pidanuna mõistan, miks Eestisse investeerida ei juleta. Investeeringute (tootmisvahenditesse) tasuvusaeg on ligi seitse aastat. Müügimahud pole garanteeritud. Kui seaduskeskkond on veel pidevas muutuses (nii on Eestis), siis pole rahavooge võimalik prognoosida, mõistlikum on tootmistegevust koomale tõmmata ja kolida stabiilsemasse keskkonda.“ (ÄP 16.02.16)

J. Pillesaar kirjutas, et Euroopa on lõksus  „ … miks raha pankadest turule edasi ei lähe ja majandus ei kasva, on siiski mitte raha hinnas, vaid selles, et Euroopa on ettevõtjavaenulik, kallis ja majanduslikult stagneeruv piirkond.” (ÄP 15.03.16)

Mis on valesti läinud?

Kas ka meil on ettevõtjavaenulik, kallis ja stagneeruv keskkond. Kas ka meie oleme lõksus? Kas meil on võimalik ennast sellest näilisest heaolu mudelist, millesse Euroopa enese on mähkinud, meil  ennast välja puterdada, kuna meil on enese sissemässimisega kolm korda vähem aega olnud? Võib-olla pole me nii sügaval lõksus, oleme alles teel sinna? Kuhu kadusid meie kahekohalised  kasvprotsendid? Vastus on lihtne – oleme enese lennuvõimetuks reguleerinud. Lohutame ennast, mõttega, et ega meie ole süüdi, olud on (teate küll) sellised:  majanduskriis, eksporditurud kiduvad, energiahind kasvavad jne. Kõik see on vaid vabanduste otsimine oma vigadele majanduskeskkonna loomisel, bürokraatia vohamisele, sihtide kaotamisele. Kui põhjanaabrid tõdevad, et nende jaoks on tegemist kaotatud kümnendiga, siis kas Statistikaameti teabest lähtudes on ka meil olnud kaotatud kümnend? Või raporteerime uljalt, et meil on kõik hästi, kuid naabrid sindrinahad on nii kehvas seisus, et nad ei suuda meie toodangut osta. Või lohutame ennast selliste piinlike argumentidega, et majandus kasvas tänu … aktsiiside tõusule. Oeh, kes vähegi mõtelda oskab, see saab aru, miks ma ohkan. Selliseid põhjendusi kuulates saad aru, et tegemist on mõttelennu reversiga.

Reguleerimine, kui tööndus

Me oleme jõudnud olukorda, kus reguleerimine ja selle tõlgendamine on muutunud omaette töönduseks. Tähtis pole enam toota/teenindada/arendada vaid reguleerida (nende poolt, kes ei tooda, nende tegevust kes toodavad), veelgi parem - keelata. Kui keelatud ei ole, siis tõlgendada ka lubatavust keeluna. Kunagi oli lihtne, olid 10 käsku.  „Siinai mäel Jahvega kohtudes sai Mooses kümme käsku, väga lühikesed ja lihtsustatud seadusekogu.” (R. Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005 lk 45). Just lihtsad, selged ja lühikesed põhitõed.  Kui maailm ei seisa paigal, poliitehnoloogilises telesarjas „Kaardimaja“ küsiti midagi sellist, et  mis kasu oleks kümnest käsust, kui neid võib miljonil viisil tõlgendada ? Õige, polegi.

Kaevake ja te olete olemas

Soov  kõike reguleerida on muutunud absurdsemaks kui olid nõuka ajal. Me püüame kõiki kaitsta, küll raha laenajaid, koduomanikke, vähemusaktsuonääre, lotomängijaid jne, jne. Nõukaajal küll ei pidanud ennast passilauas tõestama, et loteriipiletit osta. Samas ehitame ülesse pealekaeberiiki, loome lausa pahelise naudinguga süsteemi, milles kodanik anonüümselt saab „teatada kuhu vaja“ sellest, mis talle silm jäänud. Viimaseks vindiks oli et isegi RKAS (riigi kinnisvara) avas oma anonüümse „vihjeliini“. Kas see on pelgalt kodanikuaktiivsus või pealekaeberiik? Piinlik lugu. Muidugi, kui lood administratiivse võimaluse kaevata, siis saad ka kaebajad, kuid kas see ongi progressi vedur? Anonüümvihjed? Kas meil muuga polegi tegelda, kui kaebuste genereerimisega tegelda? Muide, isegi nõuka ajal läksid ministeeriumidesse tulnud anonüümkaebused prügikasti. Me püüame teha „süsteemi“ kindlaks/tihedaks, kuid unustame, et sellega toome ohvriks loovuse, konkurentsivõime ja ettevõtlustahte. Kui kõik kaebavad kõigi peale, siis ei jää väärtuste loomiseks aega ehk nagu ühe riigi kohta öeldi, see oli nagu maad läbiv rong, pooled olid jänesed, pooled kontrolörid. Nii see riik kuhtuski üleadministreerimisse. Meie riik püüab kehastuda kõigi ja kõige kaitsjaks, kuid nagu ütles Friedrich Suur, see kes kaitseb kõiki ei kaitase kedagi. Riik ei saa käituda kui kindlustuskompanii, selleks et midagi oleks võimalik kindlustada, selleks on vaja esmalt midagi luua. Just seda loovuskeskkonna loomist ootakski Dr Riigilt.

Naabrimehe ahjutegu

Mu naaber püüdis ka hästi tihedat ahju ehitada. Lihvis uksi ja siibrit, sai igati hea ahju, aga … Kinniste süsteemide viga on see, et need ei arvesta muutujatega, ehk just sellega mis võimaldavad luua midagi uut. Naabrimees otsustas ahju panna malmpoti kartulite ja lihaga. Sedasi saab imemaitsva söögipoolise. Kuid süsteem/ahi oli tehtud nii tihedaks, et eraldunud aur ei pääsenud välja. Tulemus oli kurb, rõhk lõi jäigale süsteemile ehk ahjule augu sisse. Õigemini lendasid kolm kivi välja, mille tulemusena oli vaja ahi ümber laduda. Moraal: ära tee süsteemi liiga tihedaks, see võib olla hukatuslik süsteemile enesele.

Start reversiga

Me kurdame tihti, et meil puudub ettevõtlustahe ja investeerimisjulgus, kuid … kõik oleneb keskkonnast, kas see on ettevõtlusjulgust tõstev või pärssiv. Kui me tahame täiel jõul oma reaktiiviga õhku tõsta, siis on kurjast samal ajal tagasitõmbereversid peale tõmmata. Tagasitõmbereversid on omal kohal maandumisel, kuid stardil tähendavad need katastroofi. Meie tagasitõmbereversid on soov kõiki ühiskonnas leiduvaid probleeme lahendada jäikade seadustega. Selge see, et kõige ja kõigi reguleerimiseks ei jätku seadusandjal kompetentsi ja aega. Selle tulemusena tekkib ohtralt, kuidas seda viisakamalt öeldagi, vist visandlik seadus. Nagu punktiiridega täidetud harjutusvihik. Kuna seadused on üldised jättes tegeliku regulatsiooni kirjeldamata, siis asub seda sisustama kohus.  Ega midagi muud üle ei jäägi, kui seadusandja teeb sisutu seaduse, siis pean keegi seaduse sisustama. Kuid ka kohtutes  on sama probleem, pole kompetentsi (iga spetsiifilise turusituatsiooni kohta) ja pole aega. Pole ka imestada, majandusvaidlused on väga spetsiifilised ja keerulised. Üks endine prokurör ütles, et ta lahendaks ennemini pool tosinat mõrva, kui ühe majandusjuhtumi. Seega, midagi pole teha, teine tagasitõmme ehk revers tekkib kohtutes. Väga suur on tõenäosus, et kohtulahend toimib reversina.

Konnasupi retsept

Kohtupraktika on väga salakaval, luues rea väikeseid üksteisele järgnevaid pretsedente, võib seaduse mõttega märkamatult täiesti vastupidise tulemuse ehk avada tagasitõmbereversi. „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011. Lk 47). Kusjuures see protsess võib olla nii märkamatu nagu tuntud lugu konna keetmisest tasasel tulel. Konn (või ettevõtja) ei saa arugi, et temast suppi keedetakse enne kui juba hilja. Eriti ohtlik on püüda muuta kohtuliku nihke kaudu omandist tulenevaid suhteid. Üks huvitav, ikka ja jälle ülesse kerkiv küsimus on väikeaktsionäride huvide kaitse.

 Pehmelt öeldes teeb mulle sügavat muret inimese panusest lähtuva otsustusõiguse asendamise püüdlus vajaduspõhise õigusega. Tundub, nagu suunduksime kohtunihete kaudu … kommunismi. Väikeaktsionär on muidugi vale, kuid tihti kasutatav termin, mis tekitab mulje just kui pisikesest nunnust kaisukarust. Muidugi tahaks igaüks oma lapsepõlvesõpra kaitsta, kuid antud juhul on õige rääkida siiski mitte „väike“ vaid vähemusaktsionäridest. „Vähemus“ näitab, et sellise aktsionäri panus on vähene. Vähese panusega kaasneb vähene õigus. Loogiline. Mille üle vaieldakse, ei saa aru. See mida pole seni pole suudetud teha seadusandluse tasandil püütakse viimastel aastatel saavutada  kohtumenetlusi kasutades, mille tulemusena „vähemuspanustajatele“ antakse järjest ulatuslikumaid õigusi ettevõtte  juhtimistegevuse vaidlustamiseks. Juristid nimetavad seda „justiitskiusuks“.

Omaniku õigus

Praegu on igal isikul õigus oma ettevõtluskirge rahuldad, kas luues oma firma, siseneda juba olemasoleva firma omanikeringi või börsi kaudu investeerida. Kuid see õigus siseneda on seotud  vastutuse ja hoolsuskohustusega ning vaid seejärel õigusega „saada“. Siin ongi põhiküsimus, kõigepealt tulevad kohustused ja hoolsuskohustus ( hoolsus ka selles mõttes, kuhu oma rahaga investeerida) ja siis alles saabuvad õigused. Mitte vastupidi. Kuidas on võimalik siseneda mingi firma omanikeringi ootusega saada dividende, kui selle firma strateegia ei näe ette dividendide maksmist? Ilmselt olete oma rahaga panustanud valesse kohta. Pole olnud küllalt hoolas oma eeltöös. Igaüks peab enne omanikuks saamist enesele selgeks tegema, millised on sellise omandiga seotud kohustused ja õigused, millised on pikaajalised plaanid. Minna kavalalt aktsionäriks, teades ettevõtja üldist strateegiat, milline on pikaajaline investeerimine ja nõuda dividende pole küll aus mäng. See on kavaldamine. Kuid justiitsdžunglis ei pruugi isegi kohtud kaotada orientiiri selles seaduste lodumetsas, tekitades juurde kohtunihkelisi umbteid. Lõpuks me ei teagi millises suunas minna. Kohtunihked tekitavad juurde vaid  võimalus täiendavaks „justiitskiusuks“ reaalselt mitte midagi andvate hagide esitamise kaudu.  Kogu firma tegevus muutub aeglasemaks, hanguvaks, kahjustades mitte ainult aktsionäride ( nii vähemus- kui ka suuraktsionäride) huve vaid mürgitab kogu ettevõtluskeskkonda. Miks peaks keegi tahtma meil minna oma firmaga börsile, kui ta ei saa seal toimida vastavalt turu tingimustele ja oma panusele? Või miks peaks välisinvestor investeerima meie ettevõtjatesse, kui ta pole kindel, et tal on kontroll oma omandi üle, et „vähemuspanustaja“ tema hiilgavat ideed põhja ei lase? Muidugi ei taha keegi investeerida … lennuõnnetusse.

Põhiväärtustest

Meie ühiskonnas on juristid suure au sees ja õigusega. Samas on tervistav vahel ka vaadata ka selle maailma poole, kus asju aetakse käesutumisega. Üks valik Jon M. Huntsmanilt (Forbes 500 nimekirja mees) („Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012) Lk 88 „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …”

Lk84  „Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud  teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”

Lk 86 „USA põhiseaduse esimeses paranduses on 45 sõna, Issameies on 66 sõna. Gettisburgi kõnes on 286 sõna, Iseseisvusdeklaratsioonis on 1322 sõna, kuid valitsuse eeskirjades kapsaste müügi ja turustamise kohta on kokku 26911 sõna. Ajakiri National Review, „

Lk 89 „Inimesed on loomupäraselt ausad, aga kui tood endaga kaasa juristi, teeb ka teine pool sedasama. Sellest hetkest muutuvad läbirääkimised juristidevaheliseks.”

Lk 90 Juristid pole midagi enamat kui amoraalsed tehnikud”

Lk 94 „Juristid on meid edukalt veennud, et mitte miski pole täielikult vettpidav, igat kokkulepet on võimalik murda ja elu ongi üks suur otsing reeglitest möödahiilimise võimaluste nimel. Käepigistus osutub sama mõttetuks nagu Enroni firma auditeerimine. Hoidku taevas meid selle eest, et kõik seaduses kirjapandu ka tegelikult kehtiks. Tänapäeval on seaduseks see, mida iganes klient soovib. Tänapäeval on võimalik ükskõik keda ükskõik mille pärast kohtusse anda. Me võime inimese maine hävitada lihtsa süüdistusega ja saata interneti abil vaid sekundiga võltsinformatsiooni üle maailma”

-lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Ole omanik, ole edukas

Seepärast kõik need regulatsioonid ja kohtunihked, mis seavad stardijoonel mootorite tööle tagasitõmbereverseid on kurjast. Pole tarvis loomulikku, igaühe panusest, olgu ta aktsionär, apteegipidaja või saapaparandaja, keeruliseks ajama kavalate juriidiliste seletustega. Päris majanduses ei ole „võrdsus“ võimalik, see põhineb konkurentsil. Pole võimalik minna OPEC laua taha oma kahe lömmis kanistri ja kolme roostes ämbriga ning nõuda samu õigusi, mis naftamaardlate omanikel. Maailm niimoodi ei toimi.  Igaühel, kes ei ole rahul oma praeguse olekuga majandusmaastikul, on võimalus luua oma ettevõtmine ja olla seal suurosanik või lausa ainuomanik. Olla edukas.  Kasutage siis seda, just see oleks kasuks ettevõtluse arengule meil. Teiste töö segamine ei too meie majandusse mitte midagi juurde, küll aga teeb selle vaesemaks. Peale kõige sööb see mitte ainult äriühingu vaid kogu ühiskonna ressursse, sest bilansi koostades ei tohi arvestamata jätta ka sadu tuhandeid ametniktunde, mis on kulunud kohtute, ministeeriumide ja seadusandja ressursile. Selle oleme ju meie kinni maksnud. Meie raha põleb heleda leegiga. Just sellepärast arutan jälle kord seadusloomes raisatud rahast, et see on meie raha, meie aeg, meie … katastroof. Vastutustundetu on lihtsalt eksperimenteerida reversitega stardirajal.

Targutusi:

Bordonove „Philippe Ilus“ Kunst 2009

Lk 259 „Bertrand ei pooldanud järske otsuseid, pealekauba oli ta jurist, see tähendab osav tekstide arsenalist ammutades oma südametunnistust puhtaks pesta.“

A.    Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016

Lk 204 „“Advokaadiks olemise kunst seisneb selles, et juhtida teid minu järeldusteni teie enda tingimustel. Ma tahan, et te teeksite ise omad järeldused – nii hoiate neist tugevamini kinni. Ma püüan vandemehed selle jooneni talutada, jätta nad seejärel omapead, ning lasta neil otasustada.““

Lk 211 „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad, et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““

Lk 232 „Tubli töötamine on siin sama mis tumedas ülikonnas püksi tegemine. Sa ise saad sooja tunde, kuid keegi teine seda ei märka.“

A.    Hadfield „Astronaudi soovitused eluks maal“ Ersen.2016

Lk 12 „Nad olid mõlemad talus kasvanud ja nägid lendamise vahele jäävas ajas imetoredat võimalust oimetuks töötada, kandes samal ajal edasi suguvõsa traditsioone.“

Lk.35 „Põhimõtteliselt on astronaudid teenindustöötajad – me oleme rahva teenrid, valitsuse töötajad, kellele on antud ülesanne teha midagi keerulist meie riigi inimeste nimel“