Kodanikupalk

Igiliikuri leiutamisest ehk mida ma tegelikult kirjutasin

Kui 1 aprillil lugesin Soome kodanikupalga eksperimendist, siis mõtlesin, et nali, naljapäev ju. Nüüd kuuldub, et kodanikupalk oleks  õng kõigile (+ sprotikarp) -  ka meile. Oeh, ma ei tea, kas asi on selles, et mulle õngitsemine ei meeldi ja sprott ei maitse, kuid kodanikupalk on ilmselt inimkonna kolmas suurim ideaalühiskonna ülesehitamise katse peale Platoni „Utoopiat“ ja kommunismi (elu vastavalt vajadustele). Need ei arvesta inimloomuse ehk nagu ütles Vanaema Marie „Kui inimene jookseb ja ta saaks kõndida, siis ta kõnniks, kui seista siis seisaks, kui saaks siis istuks, kui saaks, siis lamaks.“ Mina ei usu Lamajate Riiki. Ilmselt  pean oma kooliraha tagasi maksma (või küsima?), sest minu professorid õpetasid (nemadki peaksid kooliraha tagasi maksma), et juba paar sajandit pidi Pariisi Akadeemia uksel rippuma silt „Perpertum mobile projekte vastu ei võeta!“.  Kuid inimloomus on visa, nüüd siis pakutakse järjekordset igiliikurit. Kuid raha pole asi iseenesest, raha pole mitte mingi sotsiaaltoetuste meede, raha on meie panuse mõõdupuu.

Kuskohalt sellised pöörased ideed tulevad?

Hirmust homse ees? Kohanemisvõimetusest? Idee põhjaks tunduvad olevat kolm teesi: tehnoloogia areng on nii kiire, et masinad teevad suurema osa töid ning pärisinimesele ei jätku tööd; sotsiaalsüsteemid on nii keerulised, et odavam oleks kõigile raha kätte jagada ning inimene peaks tegelema vaid sellega, mis talle meeldib. Tõesti toob tehnoloogia kiire areng kaasa tööde ja töökohtade muutuse. Alati toob. Selle asemel, et otsida tõsiseltvõetavaid lahendusi traditsiooniliste töökohtade kaole (kuigi lähimatel aastakümnetel on meil pigem tegemist tööjõu nappusega) on meie mõte läinud uitama muinasjutumaale. Kui meenutada, siis on viimaste aastakümnete jooksul kadunud mitmed elukutsed, näiteks mainakirjutajad, konduktorid, piimanõude pesijad, filmiilmutajad, pastaka südamike täitjad jne. Hm, ei tule tuttav ette et meil oleks massiliselt töötuid pastakasüdamiku täitjaid? Või masinakirjutajaid? Inimesed on alati ümber õppinud, mitte „lebotama“ jäänud. Töökohad ei kao üleöö, tehnoloogiline areng on protsess. Me peame protsessiga kaasas käima, mitte siis hakkama arutama, kui viimane pastakasüdamik nurka on visatud. Peaksime pigem oma energia suunama sellele, et olla võimelised looma neid töökohti ja inimesi välja õpetama. Juba koolipõlvest peale. Tänapäeva maailm on juba näidanud, et uued töökohad tekkivad meelelahutustööstuses ja teeninduses, just seal, kus saab oma vaba aega ja raha kasutada.

Üle mõistuse keeruline

Nõustun, et sotsiaalabi süsteemid on läinud tõesti liiga keeruliseks, kuid see pahe pole põhjus lihtsalt raha välja jagada. Vastupidi, kui on keerulised, tuleb teha lihtsamaks. Muide infoajastul, mil „me kõik oleme arvutites“, siis saab igaühele ( ja ainult neile kellel selleks hädavajadus on) välja rehkendada tema sotsiaalabi osa. Ilma liialdusteta. Selleks ei pea olema mingit erilist „halduskoormust“. Jagada kõigile midagi mittemillestki on kummaline. Arvamus, et pidev rahakülv pidavat aitavama majandust ergutada on ekslik. See võib toimida vaid korra, nagu elektrišokk südameseiskumisel, pidevalt vooluringi lülitatult saate … Just, BBQ. Kõrbenud BBQ.

Ajast ees

Kodanikupalk ( kuigi see ei oleks vaid kodanike, vaid kõigile ja pole palk, sest me pole Dr Riigiga töösuhtes) on moraalitu, inimloomust mitte arvestav ning tegutsemismotivatsiooni pärssiv.  See võib toimida mingi testrühmas, kuid laiemas mõttes tekitab omandatud abituse sündroomlasi juurde. Kõigele leiab põhjuse, eriti mittemidagi tegemisele. Tuleb välja, et poetagused pole mitte heidikud vaid nad on lihtsalt ajast ees (kõige progressiivsem osa inimkonnast?), nemad juba valmistuvad kodanikupalga saamiseks. Kas me sellist … Mitmetest rehkendustest on ilmnenud, et sel ajal, kui osa inimesi saavad õnnelikult mediteerida, teha mida nad tahavad, siis ülejäänud peaksid maksma u 50% kõrgemaid makse. Milline on siis ettevõtjate ja töölkäijate motivatsioon?

Vaade 

Vaadakem asjadele õiget pidi ehk nagu ütles üks põhjanaabrite minister; mitte töökohti pole vähe vaid ettevõtjaid on vähe. Ettevõtjaks (mitte abitaotlejaks, eluaegseks pensionääriks) olemist tulebki õpetada, juba maast madalast, selles ongi lahendus. Ükski riik süsteem ei saa olla tõhus kui see toimib rohketel abidel. Sellises süsteemis on süsteemne viga, fataalne viga. Lõppjaam.

Soome eksperiment näitab lihtsalt ülejõukäivatesse hüvesid pakkumise lõksu langenud süvavõlglase meeleheitlikku rapsimist, mitte ratsionaalset tegevust.  Mõelge ise, velled on silmini võlgades ja ronivad veelgi suurematesse väljaminekutesse nagu bensiiniga tuld  kustaks. Mnjah, „huvitav“ lahendus. On millest õppida, et mitte samu vigu teha.

 Kodanikupalk: Õng kõigile? Ärge minge õnge!

Targutusi:

V. Sebestyen „1946 Tänapäeva maailma vormimine“ Tänapäev 2016

Lk 50 „Ameeriklased arvasid, et nad saavad „reformida“ inimesi, sundides neid vaatama filme koonduslaagriõudustest, täiskasvanutele anti toidukaardid kätte ainult siis, kui nad sisenesid kinno. „

Lk 76  Stalin kõne kirjutamisest „Ta kirjutas selle kõne ise – ning võttis isegi vaevaks märkida tähtsamate kohtade juurde isiklikult veerule, kuidas kuulajaskond peab reageerima. Kõne lõppredaktsioonis, enne kui see ette kanti, olid märkused „soe aplaus“, „naer“, „heakskiiduhüüded“ ja mõne lõigu lõpus „tormiline aplaus“ – kõne kulmineerus „tormilise aplausi ja ovatsioonidega seistes“.

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

Lk 267 „Poliitikuelus tuleb ette aegu, kui ta on sunnitud vastu võtma ebaõigeid otsuseid. Ebaõigeid majanduslikult, ebaõigeid tööstuse seisukohal, valesid iga mõõdupuu järgi – peale ühe. See on üks kummaline tõsiasi, et miski, mis on kõigist muudest seisukohtadest vaadelduna vale, võib olla õige poliitiliselt.JA MISKI MIS ON POLIITILISELT ÕIGE, EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES, ET SELLE abil võib hääli võita – mida kahtlemata võib -, vaid ka seda, et kui mingi poliitika abil võidetakse hääli, siis saab väita, et see poliitika ongi see, mida inimesed soovivad. Ja kuidas saab demokraatlikus riigis vale olla see, mille poolt inimesed hääletavad?

Lk 275 „“ Kas teie ei tea ka keemiast mitte midagi?“ „Ei,“ vastas ta. „Aga teie?“. Järsku tundus see kõik väga naljakas. Mitte ükski meist ei teadnud kõige vähematki sellest asjast, mida me arutasime. Joan, Humphrey, Bernard ja mina, kõigil ülesandeks langetada valitsuse poliitikat puudutav  ülimalt tähtis otsus – ja terves Ühendatud Kuningriigis ei olnud sellist nelja inimese rühma, kes oleks selles küsimuses vähem kompetentne olnud.“

J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999

Lk 59 „ See polnud muidugi tõeline vale, vaid pigem hädavale – meie valimissüsteemi igiammune tava on, ete kui riigiametnikud tulevad mingile heale mõttele, siis kogu au selle väljamõtlemise eest lasevad nad ministrile osaks saada. Ja see on ka igati õiglane – meie kanname vastutust kõigi nende tehtud vigade eest, ja loomulikult oleme me ära teeninud ka au nende harvade ideede eest!“

Lk 96 „Humphrey vaatas mulle lootusrikkalt otsa. „Kas te olete kaalunud  … pühenduda oma loomupärast meisterlikkust ära kasutades mittemidagitegemisele?“

Naeruväärne. Aga ma säilitasin rahuliku meele. „Ei, Humphrey,peaminister peab olema kindlakäeline.“

„Aga muidugi!“ oli ta päri. Kuidas oleks kindlakäeliselt  meisterlik mittemidagitegemine?“