Võlapeetusest sundvõlgnikuni

                              Ilmunud "MaksuMaksjas" aprill 2016

Vale mure

Oleme murelik rahvas, muretseme lapsed, auto, maja ja siis muretseme, et raha ei jätku. Tahaks veel midagi … muretseda. Harjumus. Viimasel ajal oleme mures, et me ei saa osa EL rahatrükist - võlglaste ballist. Oleme sügavalt murelikud oma … võlapeetuse üle. Üha sagedamini kõlab mõttepojukene, et Dr Riik peaks võlgu võtma. Vaja oleks riigi võlakirju. Mille ostmiseks ei tea, kuid niimoodi oleme rohkem teiste moodi.  Aga kas alati on vaja olla teiste moodi. Võib-olla on mõistlik olla omamoodi. Olla omamoodi veidrik, kuid edukas veidrik. Edu saavutasime ju siis, kui me tegime omamoodi, kui kogu maailma targad ütles, et niimoodi ei saa, ei tohi. Kuid meie saime/tohtisime, miks me siis nüüd ei julge teha omamoodi. Kui hakkasime teiste järgi tegema, siis jäimegi kiduma. Ega teiste järgi lohisedes esimesena tulevikku ei jõuagi. Võlapeetus ei ole mure, võlg võtab mõistuse ja sunnib tegema hulle otsuseid ning meie (täie mõistusega inimesed?) püüame seda millegipärast  järele aimata?

Soome õppetund

Sõber Soome, kellest olema palju õppinud ja ka abi saanud (tänud selle eest),  on oma heaolu tagamisega jõudnud riigivõlani üle saja miljardi EUR (u 11-12x Eesti eelarve kuid, pole kaugel see aeg, kui Soome riigivõlg oli u 1x meie eelarve maht). Miks siis niimoodi? Nii kiiresti?  Selle pärast, et vajadusi investeerida ja kulutada on alati rohkem kui võimalusi. Nii kui vaid korraks unustad vajaduste ja võimaluste tasakaalu, nii oledki saanud kutse … võlglaste ballile. Palju õnne, olete kvalifitseerunud!  Võlglaseks. Soomeski tehti headel aegadel ühte head asja ja tükike teistki, kuid ei hinnatud oma võimalusi õigesti. Nüüd  püütakse laenuauku leevendada mitmetele mõistlikele tegevustele sh dotatsioonide vähendamisega. Raske. Kuid üldise võlgu elamise  käigus on fookus tegelikelt probleemidelt ja käigujõult niivõrd ära nihkunud, et käigus on ka sellise veidrusega nagu kodanikupalk. Eh, nagu tulekahju kustutamine … bensiiniga.

 Muide kui vajaduste rahuldamine ületab võimalused, siis käivitub teine arengut pärssiv mehhanism, enesega rahulolu mehhanism, ning väärarvamus, et nii vähese panustamisega saabki niipalju hüvesid. Ei saa, saab vaid laenatud illusiooni edust. Miraaži. Seega, kas on mõtet, kõiki teiste vigu korrata, vast aitab enda omadest.

Raha igiliikuvusest ja vooluteest

Nii, et võlapeetus ei ole meie jaoks küll mure. Milliseid muresid meil siis veel on? Uueks  mureks on, et raha ei liigu. Kuid pangem asjad õigesse järjekorda ja perspektiivi ning hoomate, et muretseme valede asjade pärast. Kuidas siis niimoodi, et raha ei liigu? Raha peab liikuma ja liigubki.  Raha on kõige liikuvam ollus üldse, see liigub alati kasu suunas. Täpselt niisamuti kui vesi leiab kõige väiksemagi kalde ja uurde et allavoolu kulgeda. Kui raha ei liigu, siis pole ilmselt selleks tingimusi, pole vooluteed.  Kuid  raha liigutamise imiteerimine ämbritega ümber tiigi turnides ( riigivõlakirjad, kodanikupalk, pensionifondide sunduslik „koju toomine“, EL rahakülv.) loob küll illusiooni raha liikumisest, kuid ei too loodetud kasu, vaid üldkokkuvõttes lisakulusid ühiskonnale. Vooluteed ikkagi pole, olenemata ämbrikolinast. Niisama lihtne see ongi, muretseme selle pärast, et raha ei liigu, kuid probleem on hoopis kaldpinna puudumises, (majandus)keskkonnaveas.

Võt(t)a või jät(t)a

 Mis on meie keskkonnal viga, et seisev vesi ei kaldu meie rahaveskit ringi ajama? Võimalusi kallutada raha liikumiseks on mitmeid, mõned jumekamad (riigireform, „uberism“, start-up-id, loovuse kehutamine), mõned … kahtlust äratavad. Sümptomaatiline on, et üldjuhul ei viitsita voolurenni kaevamisega vaeva näha, ämbritega ümber lombi tuuritada (nagu piknikul) on ju hoopis lõbusam. Kasvõi see kirglik  mana: „Võtkem laenu”.  Minule, ettevaatliku arveametnikuna, teeb see „võtmine” muret. Mille jaoks? Milline oleks äriplaan?  Kuidas laenu tagasi maksta? Kuid meil ei ole kõige elementaarsem riigi arengu kava (mitte segi ajada arengukavadega) paigas, tasuvusuuringutest rääkimata, pole ju ka äriplaani. Ütlete,  meil arengukavasid ju must miljon. Õige, arengukavadelt m2 oleme ilmselt  edukaimad maailmas, ainult et need arengukavad ei peegelda meie arengu ainuomast „midagit” (seda omamoodi värki), mis meid teistest kiiremini areneda aitaks. Need arengukavad on vaid tööplaanid, kuidas  EL rahasid finantsperioodil „ära jagada” ja millal EL dokumente kohaldada. Võõra raha jagamise plaanid. Selliste arengukavadega me mingeid laene tagasi ei maksa, arengust rääkimata.

Pinocchio Lollidemaal?

Ka riigivõlakirjade ihalus,  ilma arvestusteta,  on jätkuv, kustumatu (võib olla süüdimatu, võib-olla kuritegelik) kirg tuulutada võõrast raha. Juba kostub arvamusi, et Dr Riik, sindrinahk, on nii rumal, et sel pole ideid kuhu raha „panna“ (tõlge: kulutada), sellepärast väldibki võlakirjade emiteerimist. Ja abilisi kõikvõimalikke kass-basilioid ja rebas-aliceid näol luusib juba ringi ma hindamatute ideedega Pinocchiole kuhu raha „panna“. Ei, ei riigil on ideid küll, kuid nagu põhjanaabrite hoiatav kogemus näitab, pole vaja raha panna vastavalt vajadustele, vaid vastavalt võimalustele. Õnneks on Dr Riik selles osas olnud alalhoidlik vaatamata sellele, et meil on investeerimisvajadusi. Kuid mis asi üldse on investeering?  „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”. Lk 163) Just see ongi kõige suurem ohu koht, et „investeering“ ilma plaanita lähebki kõikvõimalike (jooksvate)kulude katteks.

Ostad ühe, maksad kolme hinda

Riigivõlakiri on laen , mis tähendab, et me ostame ühe vajaliku asja asemel kaks asja: raha ja asja. Maksame mõlema eest. Kehv plaan. Oma olemuselt oleks tegemist ettevalmistusega maksusutõusuks, sest ühtegi seni mainitud projekti ei saa nimetada kasumit tootvaks, mis tähendab, et seda laenu saab teenindada vaid maksutuludest ehk maksumaksja rahast. Minu ja Sinu - meie rahast. Kõik mainitavad projektid on oma olemuselt investeeringud, mis ei olegi äriprojektid, vaid riigieelarvest rahastatavad projektid. Seega nende projektide teostamiseks, mida loomulikul teel peaks tegema riigieelarvest maksuraha eest,  ostamegi me ennast ajaliselt „järjekorrast ette“ ja maksamegi kahte asja, raha ja projekti eest ( st kulutame rohkem). Stopp! See ei ole veel kõik (nagu ütleb kena reklaamlause), kuna need projektid ei ole tasuvad, siis  käikulaskmisel on vaja veel lisaraha nende opereerimiseks ja korrashoiuks. Seega  vajatakse lisadotatsiooni. Pidevalt. Kas meil on selline raha olemas? Milliseid makse me plaanime lisada ja tõsta? Laenud ja opereerimine on ju vaja kinni maksta. Seega ostame ühe, maksame … kolme eest.

NB! . Õigemini pole senini isegi plaane, on vaid jutud, mida laenurahaga teha.  Indiviidina me ju niimoodi ei käituks, et projekti pole, teenimisvõimalust ja kasumiarvestust ei ole, kuid võlgu võtame, et … kulutada. Kuulge, kas see ei tuleta teile meelde SMS laenumaaniat? Kuid üksikisiku/ettevõtja tasandil SMS laenud keelasime ära, väikepoodnike järelmaksud on ka finantstehingud ja isegi loteriipiletit ostes pead „passilauast“ läbi käima, aga Dr Riigi tasemel arvame, et üheaegselt SMS laenu võtmine ja sellega ruleti mängimine on täiesti OK? Veider.

Seega mitte selles pole küsimus, et meil poleks ideid kuhu raha panna, vaid kas see kasvatab peidetult meie kulusid või paneb meie rahaveski pöörlema.

Raha jäävuse seadus

Raha pole asi iseenesest, vaid allub loodus(majandus)seadustele. Me võiksime käsitleda raha, kui universaalset energiat, mis paneb ärid käima (kui on idee ja tahe) ning allub energia jäävuse  seadusest (e.j.s.).  E.j.s. on üldine loodusseadus, mille kohaselt suvalise suletud süsteemi energia on kõigis protsessides jääv, ta võib ainult muud liiki energiaks muunduda või süsteemi ühelt komponendilt teisele kanduda. Raha jäävuse seadust võiks defineerida niimoodi, et raha ei tule juurde ega lähe vähemaks vaid see läheb ühest taskust teise. Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kunagi, mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teis. Seepärast polegi ükskõik, kuhu (millisesse taskusse/projekti) see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb tühja. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste korral.

Võlapeetuse- või kadeduskriis?

Enamik meist on  alati väga tähelepanelikult kalkuleerinud oma laenuvajadusi, eriti nende tagasimaksmise riske. Seepärast on haiglaslik võlgnikustaatuse ihalus mulle  võõras. Ma ütleksin isegi vastuvõetamatu, et minult küsimata tahetakse teha mind võlglaseks.  Mitte ainult võlglaseks, vaid aegade lõpuni võlglaseks. Vaagides projekte (mida veel polegi), millesse raha „tahetakse panna“ on selge, et need ei tooda sellist kasumit, millest võiks võlad ja protsendid tagasi maksta. Tulemuseks on  vaid kuhjuvad protsendid ja teenustasud.

Kui te kogu selle laenuhulluse panete mittehoomatavast riigivõlakirjaperspektiivist, käegakatsutavasse indiviidi perspektiivi, siis saate aru, et laen ilma ideeta on jaburus või Ponzi skeem. Pettus. Halloo, laen, ka riigivõlakiri, on vaja tagasi maksta koos protsentidega. Riigivõlakirjade põhisumma ja protsendid maksame tagasi ju meie maksumaksjad.  Mina ja Sina, meie. Seega on oht muutuda sundvõlglaseks olukorras, kus mulle tahetakse võtta laenu, kusjuures laenuvõtmisest olen küll kuulnud, kuid projekte kuhu seda raha paigutada, et see meie rahaveskid käima lükkaks ei ole kuulnud. Kus on siis laenamise mõte? Meil oli vaja raha liigutamiseks ju voolusäng kaevata, mitte rohkem raha seisvasse tiiki kühveldada.  Tundub, et tänaseks mureks pole mitte niivõrd raha liigutamise vajadus vaid kadedus, et keegi võib teenida võlakriisist. Kadeduskriis.

Positsioneerimisest

Maailm  on vahva oma mitmekesisuses, enamike riikide mureks on võlakriis, millest püütakse kõigi vahenditega ennast välja puterdada, kuid meil on võla võtmatuse kriis.  Nüüd on tekkinud lausa  paanika, et me ei saa ära kasutada EL rahatrüki „eeliseid”. Äri ongi selline, et kogu aeg ei saa võita, mingi edenemine tuleb ikka milleski järgi andmise hinnaga. Ega igas pulmas ei saa olla peigmees ja seda vähem saab olla igal matusel kadunuke. Vaadake, kui te tahate olla kadunuke, siis see on, vaid üheks korraks. Lõpp. Samuti ka usalduse ja usalduskrediidiga. Muide, see mida meile pakutakse, on kadunukeste ball, matustes saab kasu vaid matuse korraldaja, mitte kadunuke. Positsioneerigem ennast õigesti.

Usaldusväärsus on rahamaailma alustugi, näiteks maksis Soome kogu II MS aja võlausaldajatele ehk siis riikidele kellega ta oli sõjas oma I MS võlgasid. Mõelge – sõjas, mil kõigest oli puudus, maksti vaenlasele laenumakseid. Milleks? Selleks et olla usaldusväärne partner aegade lõpuni. Heas ja kurjas.

Me ei pea ju meelde tuletama (või peaks?), et enne masu olid paljud näiliselt edukad, kuid see ei olnud edukus, vaid laenatud illusioon  edukusest. Mulli lõhkemisel olid nad edutud, nende edu oli vaid kavalate finantsinstrumentide rägastik. Masu ajal läks kogu skeemitamine veelgi inetumaks.  Ehk nagu märkis FBI kriminaalharu pealik Harrington: „Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud. Nii juhtuski.” (R. Kessler „FBI saladused” Tänapäev 2012 lk 175). Kuidas meie kavatseme veest välja jalutada? Piinlik lugu.

Mittemoodne jutt

Mina ei taha olla võlgu. Mulle ei meeldi olla võlglane. Mulle meeldib olla vaba. Kui ma pean võlga võtma, siis millegi väga tarviliku jaoks, kindla teadmisega, et ma suudan selle tagasi maksta. Kuna ma olen alati korrektselt oma kohustusi täitnud, siis olen saanud alati laenu, mul on usalduskrediit, täpselt samuti nagu Eesti riigi praegu. Kuna mina ise kalkuleerin väga  täpselt oma vahendite kasutamist ja järjekorda,  ei ole ma nõus, et minust tahetakse teha sundvõlglast. Võimalikest rahapaigutamise projektide käekäigust annab aimu ÄL 31.03.16 teade Dr Riigile kuuluva AS Tallinna sadam (TS) nõukogu otsusest  kinnitada mullune majandusaruanne, milles on Saaremaa sadama varade väärtus alla hinnatud 6,6 miljonilt 0,65 miljonile eurole. Tõdeti: algselt prognoositud kiire laevakülastuste arvu ja tulude kasvu saavutamine ei õnnestunud, puuduvad isegi märgid, et seda oleks lähiaastatel reaalne saavutada. Tõsine ja aus ülestunnistus, ehki minule on alati jäänud mõistatuseks, kuidas „prognoositi“, et sellesse meie jaoks küll üliolulisse kohta, kuid maailma mõttes teivasjaama, hakkaksid ristluslaevad parvedena maabuma. Imelik. Ilmselt aitas sellisele prognoosile kaasa „poliitiline komponent“. Nojah, äris ikka juhtub, et tehakse valearvestusi, kuid firma kannatab selle välja ja on edaspidi targem.

Kuid on üks asi, mida me ülaltoodud majandusaruande juures tähele ei pane. Kuna TS on riigi omanduses, siis on see ka minu ja Sinu omanduses. Meie raha.  Me oleme kaudselt  omanikud. Seesama ülaltoodud valearvestus tõi Sulle ja mulle …6 milj EUR raha kadu. Haihtus. Mida oleksid teinud Sina haihtunud rahaga? Meie rahaga.

Aktsionäri vastutus

Kuid üks asi on kui me kasutame (ebaõnnestunud) investeeringuteks mingit juriidilist kehandit, siis saame me kergemini oma vigu parandada sest: „Ettevõtte kui juriidilise üksuse eesmärk on olla turvapuhvriks ebaõnnestumise korral. Aktsiaseltsid piiratud vastutusega ettevõtlusvormina loodigi selleks, et inimesed saaksid katsetada, leiutada ja kohaneda, teades, et kui see ebaõnnestub, hävitab see vaid juriidilise isiku, mitte inimesed.”.  (Tim Harford „Kohanemine”. Hermes 2012. Lk 217)

Kui Dr Riik ise võtab laenu ja sellisesse projekti otse meie ühise laenuraha „paneks“, siis on hoopis teine lugu, meie oleme sellisel juhul aktsionärid ja meie peame ka kahjud korvama. Kas Sina ja mina oleme võimelised sellist kahjumit „ära seedima“?  Saaremaa Sadama näide on sümptomaatiline, sest sel on  omadusi  millised oleksid  Dr Riigi lemmikinvesteerimisprojektid: infrastruktuur, lehvivad lipud, kõlavad loosungid, valedel eeldustel tehtud, suureks räägitud, poliitiline komponent ja ...  kümme korda pisem või kümme korda kallim (kuludelt). Tegelikult teeb mind üpris närviliseks kõik see, kus Dr Riik otsustab teha „poliitilise komponendiga“ investeeringuid, sest  „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.” (T. Harford „Kohanemine”  Hermes 2012 lk 134). Kas me peame tootma ebaõnnestumist? Vaevalt.

Arvutamise kiituseks

Olemegi muutumas magavaks. Meie nn arengukavad/jaotuskavad ilma „omata” teevad meist sõltlased: abisõltlased, risustatud turu abisõltlased, mitte edukad konkureerijad. Milleks arvutada, analüüsida … raha tuleb niigi.  Mõelgem korraks perspektiivis tulemile: juba praegu me ei tule omaenese teenituga toime, saame märgatava osa kulutusi teha EL abirahade (suur tänu EL-e). Meie edaspidine staatuse muutus netosaajast netomaksjaks, pluss elanikkonna vähenemine/vananemine tähendab meie kasutatavate vahendite vähenemist. Suurt vähenemist. Millised oleksid sellisel juhul  meie võimalused edukalt teenindada veel suurt riigivõlga? Kuid peamine, … äkki pole see, kuhu me raha paigutame õige projektki? Mis juhtub, kui see raha lihtsalt r.j.s. järgi läheb ühest taskust teise, mitte meie taskusse? Kelle tasku? Kui osutub, et me oleme Pinociod Lollidemaal? Kas Dr Riik peaks seetõttu mõnest oma põhifunktsioonist loobuma?  Näiteks maantee on, aga kaitseväe saadame laiali? Mõeldamatu.  Põhjanaabrist on palju head mida neilt õppida, kuid on ka mida õppida nende vigadest. Ilmselt on just riigi laenudesse uppumine „headel eesmärkidel“ üks neid hoiatavaid õppetunde, mida me peaksime teadmiseks võtma, kuid mitte järgi tegema. „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu. Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001. Lk 119)

Kvantmehhaanikast 

Seega võtta laenu või mitte?  Paradoksaalsel moel on siin kõigil õigus. Peaaegu nagu kvantmehhaanika, palju erinevaid võimalusi. Tõesti on primitiivne võlgu mitte võtta, kui on hea plaan, distsipliin ja  tegevuste lõpetatus. Sama primitiivne on võtta võlgu vaid seepärast, et olla võlgnike klubis. Olla „“moodne. Enne võlgu võtmist peab olema plaan, mida täita, mitte siis hakata mõtlema kuhu see raha  „panna“. Maailm on raha pilgeni täis (eriti praegu negatiivsete intresside ajastul), kui meil on korralik kaldpind, siis voolab raha siia ise kohale, pole vaja lihtsalt takistada selle voolamist.

 Milline on meie riigi Suur Plaan, voolutee, mis paneks raha liikuma, mille jaoks tasuks võlgu võtta ja millest kasvaks majandus sedavõrd, et võlgu tagasi maksta?.  Mina ei ole nõus sundvõlgnikuks hakkama, aga Sina?

Lõpp

Targutusi:

A.    Keys „Katastroof“  Sinisukk 2002

Lk 60 „Avaaride eesmärk oli luua hiiglaslik väljapressimise süsteem. Rooma keiserriigist pidi saama nende lüpsilehm ja slaavlased (alates u 580 aastast) saama väljapressimise vahend.

See superröövimine ketis ligi 50 aastat ja tõi avaaridele puhastuluna sisse vähemalt 70 000 naela kulda (nüüdisvääringus ligikaudu 7 miljardi inglise naela). Algust tehti 572 aastal, mil avaaarid sundisid roomlasi hakkama neile maksma aastas 80 000 kuldsolidust kaitseraga – seda nimetati rahu tagamise rahaks.“

M Ott „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015

Lk 146 „See on n-ö ajas rändamise võime, mis on inimestel (…). See tähendab seda, et inimene on võimeline nihutama oma vaatepunkti ennast ning asetama seda minevikku või tulevikku; kujutlema ennast mineviku või oleviku olukorda, nii et ta mäletab, kuidas minevikus mõtles ja tajus (sellene, kes ta siis oli), või kujutleb, kuidas ta võiks seda tulevases olukorras teha. See on kogu inimliku tehnika ja tuleviku planeerimisvõime pant.“

Lk 372 „Eraldi tuleb siin rääkida enamuse võimust. Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda hõlbustama asudes ei tohi nad silmas pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu ühiskonna huve. Demokraatia ei ole enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui üritatakse maksimaalselt arvesse võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust, püüdes ühiskonna liikmeid üha täpsemalt  ja nüansseeritumalt lõimida. Inimvägi just nimelt peab nii palju, kui võimalik kohanema vähemuste järgi (näiteks mitte kasvatama vasakukäelisi paremakäelisteks, vaid looma tingimused, et ka vasakukäelised saaksid ohutult tööriisu kasutada jm.) Pealegi tuleb arvestada sellega, et iga inimene kuulub ühes või teises suhtes vähemusse, nii on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda vähemust, vaid üritab maksimaalselt arvestada mitmesuguste erivajadustega, eriti kui vastavad isikud ja grupid on nõrgas positsioonis (vanad, haiged, puudega jne (…)).

J.van der Kiste „Wilhelm II“ Kunst 2001

Lk 114 „Keiser märkis, et nagu krahv  Metternichil, nii oli ka Bismarckil „õnnetus lavauks silmist kaotada ja liiga kauaks rambivalgusse jääda.““