Õpetus: kuidas mitte jääda inimese alla.

Vana lugu

Lugesin kuu-poolteist tagasi debatist teemal, mida teha Tallinna kesklinna liiklusega. Kas viia sõidukiirus 40 km/h või hoopis 30 km/h, teised arvasid, et vaja rahustada liiklust, teha teid kitsamaks ja kõveramaks, ebamugavamaks. Ühesõnaga teha autode liiklemise korraldus nii pahatahtlikuks, kui vähegi võimalik, et autoliiklust välja suretada. Piirame, keelame, trahvime ja kõik saab korda. Maailm paremaks? Miks see vana lugu on? Seepärast, et mingi perioodilisusega nagu kevadtung loomariigis puhkeb piiranguteema jälle õitsele. Eelmine selline debatt, oli väga värvikas. Toodi nõretavaid näiteid, üks värvikam kui teine. Kohati teemaga seostamatuid, selliseid emotsionaalseid.

1 on liiga palju

Ühte ütlen küll, et iga inimese kaotus on üks liiast kaotus. Seda tuleb vältida. Minu jaoks on selleteemalised „plaaninäitajad“ milleni jõuda, täiesti vastuvõetamatud. Kas me ei otsi mitte kadunud võtmeid lambi alt, kuigi kaotasime need pimedas aianurgas, võib-olla on põhjused kuskil muus kohas ja lahendused hoopis kolmandas. Ühest meelde jäänud tüüpnäitest: kuskil Nõmmel sõitis purjus juht 120 km/h kiirusega posti. Kurb lugu. Fataalne. Kuid milline põhjuslik seos võiks sellel näitel olla sõidukiiruse alandamisega 50 km/h-lt 30 km/h-le? Kesklinnas? Õige, mitte mingit, purjus peaga sõitmine on keelatud nii 120, 50, 40, kui 10 km/h. Nii kesklinnas kui äärelinnas. Lihtsalt keelatud. Punkt. Või kuidas mõjuks kesklinnas kehtestatud kiiruspiirang, äärelinlasele, kes sõidab 120 km/ h? Ehk siis 70 km/h üle lubatud sõidukiiruse. Õigus, jälle ei mingit. Seega näiteid võib tuua erinevaid, kuid inimesed jäid auto alla juba siis, kui auto kiirus oli 15 km/h ja isegi siis kui autosid veel polnudki. Jäid hobuste alla. Kõige tihemini hukkuvad inimesed siiski mitte autode läbi vaid teiste inimeste läbi. Jäävad inimeste alla? Tuleks vast inimesed ära keelata? Ei-ei, jalakäijat tuleb lihtsalt austada, silmside luua. Mäletate veel, mis asi on silmside? Ja vastastikust viisakust on vaja. Austust.

Ajalooline lugu

 „Jalakäijaid peab austama. Jalakäijad moodustavad suurema osa inimkonnast. Vähe sellest – inimkonna parema osa. Jalakäiad lõid maailma. … Ja kui see kõik oli valmis, kui meie planeet oli saanud võrdlemisi korraliku ilme, siis ilmusid autojuhid. Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi ruttu ära. Vaguraid ja arukaid jalakäijaid hakati lihtsalt alla ajama.” (Kuldvasikas Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov Eesti riiklik kirjastus Tallinn 1962 Lk 321)

Basseiniülesande lugu

Toon ka omapoolse näite. Ilmselt oleme kõik koolis lahendanud basseiniülesandeid. Paljude jaoks meist oli see tõeliseks õudusunenäoks veel paljudeks aastateks. Koolis enam ei käi, aga basseiniülesannet unes ikka näed. Ilmselt on see õudus mõnele nii õudne, et on koolimatemaatikat püüdnud täielikult unustada. Tuletame meelde.  Niisiis standardülesanne:  teile antakse basseini mõõdud ja siis veel see hirmutav teadmine, et basseini siseneb 50 mm toru ja välja voolab 30 mm toru. Ning lõpus lajatati surmav küsimus: millal bassein üle hakkab ajama? Mäletate? Vaat niiviisi on ka kesklinnaga, kui kesklinnas on liikluskiiruseks 30/40 km/h, siis selles üleminekukohas tekkib teatud aja möödudes ummik, laienev ummik ehk bassein ajab üle. Niisama lihtne see ongi.

Tegelikkus: 60+ turvameetmed

Liiklus peab olema sujuv ja turvaline. Kiidetud rahustamine ja kitsendamine ei rahusta mitte midagi, vaid teeb vastupidi, rahutuks, mille tulemusena püütakse ebameeldivast tsoonist võimalikult kiiresti läbi lipsata. Kuidas võimalikult kiiresti lipsata? Õige, kiirust lisades ja ohtlikke manöövreid sooritades. Närviliselt. See on lihtsalt elu, ilma igasuguse ilujututa. Tõnismäel püüti aastaid juurutada 30km/h sõidukiirust. Ei õnnestunud, juhid sõitsid ikkagi vastavalt kõige optimaalsema sõidukiirusega. Sujuvalt.  Kasu sai vaid eelarve, kogutud trahvide näol. Kuid kas trahvid täitsid oma ülesande turvalisuse, sujuvuse suhtes? Ei täitnud teps mitte, kuna tegelik kiirus oli ikkagi 60+. Optimaalne. Sellest teadmisest peaksimegi lähtuma, et TEGELIKULT on Tallinnas liikluskiiruseks 60+ (esimese ummikuni)  ja vastavalt sellele ülesse ehitama ka turvameetmed.

Enesepette lugu

 Kuidas võiks kunstlik, kuid sihipärane ummikute tekitamine, närvilise õhkkonna loomine, raha raiskamine mõttetutele tablettidele nagu Tondi tänava ringliiklused (mida on küll kena kosmosest vaadelda), meie elu paremaks muuta, seda mina küll aru ei saa. Märgi ülesriputamine ei lahenda probleeme. Nii nagu ebaõige sõidukiiruse valik põhjustab avarii, nii põhjustab ebaõige märgi valik õiguskuulekuse vähenemist. Märk on enesepete. Illusioon. Illusioon sellest, et me oleme midagi teinud. Mnjah, teinud küll, kuid kas ka saavutanud. Kuidas näiteks saavutada selline sujuvus nagu oli Soomes, mil rada vahetades ei pidanud juht taha vaatama, kõik teadsid raja vahetajal on vajadus seda teha, õigus seda teha ja minul on … Kohustus? Ei, mitte kohustus, vaid midagi enamat, minust on viisakas ja turvaline reavahetajale seda pakkuda, sest ka mulle pakutakse samasugust sujuvust ja turvalisust. See oli normaalne. Ja siis tulime … meie. Õnneks ei suutnud kõike ära rikkuda.

Suhtekorralduslik lugu

Liiklus see ei ole vaid „pahad“  autojuhid, liiklus on kui pidev suhtluskeskkond erinevate liiklejate vahel. Peaaegu nagu igaühe suhtekorraldusprojekt.  Kui oleks minu teha, siis ma kehtestaksin juba põhikoolis kohustusliku autojuhi ( ja programmeerimise) eelõppe. See võimaldaks noorel inimesel aru saada, mida on  rooli taga istujal võimalik teha, mis mitte. Muudaks tema suhtlemisoskust. Liikluses. Muide asjal oleks ka majanduslik kasu man, kõigil noortel oleks juhtimisõigus, mis tunduvalt laiendaks nende edukat tööle saamise võimalust.

Niisiis, kas olete märganud kuidas  ja kuskohal jalakäiad teed ületavad? Kesklinnas on teatud kindlad vöötrajad, kus autojuhid kindlasti peatuvad, selline oli näiteks kallis kadunuke Draamateatri „sebra“, kusjuures seal olid ka jalakäijad tähelepanelikud. See on vastastikune tähelepanelikkus, sidusus. Samas magalates on teatud ülekäigukohad, kus jalakäija astub rajale hoolimatult, lausa surma põlgavalt, talvisel ajal veel ülestõstetud kraega ja silmini tõmmatud kapuutsiga, nii et ta ei saagi näha lähenevat autot. Muide pahatihti autojuht jalakäijat ka mitte. See peegeldab ühiskonnas levinud  suhtumist, „Mul on õigus ja ma lähen!“. Kas autojuht saab pidama või ei saa, see pole tema mure. Kindlasti olete märganud selliseid teeületajaid, kes liiguvad võimalikult aeglaselt, sest tal on õigus ja kui on õigus, siis ei ole seda vaja mitte ainult kasutada, vaid ka näidata. Umbes sellisel viisil, et: „Mina ja Minu Õigus sammume üle tee“.  Uhkelt. Värisege. Jällegi seesama sündroom, „Mina ja Minu Õigus”. Aga kohustused? Ei saa olla õigusi ilma kohustusteta. Kõik peavad olema liikluses tähelepanelikud.

Nikutamise lugu

Samas tunned alati ära, kui teed ületavad soomlased (või rootslased). Tunnete ära nad nende lahedast, sõbralikust suhtumisest. Ka suhtlemisest.  Kujutage ette, nad … naeratavad  teed ületades. Vahel ka lehvitavad. Vähemalt noogutavad. Pealegi ei loiva nad „õigusliku“ aeglusega üle tee. Sellises käitumises peegeldub ühiskonnas juurdunud suhtumine ja sidusus: mina jalakäia, noogutan autojuhile, väljendades sellega oma austust, et tema austas mind üle tee laskmisega. Saate aru, see on vastastikune protsess. Tulemuseks on see, et mõlemad osapooled tunnevad ennast väärikalt.  Väärikus tekitab rahulolu. Peaksime õppima noogutama, noogutamine ei pea olema mingi sügav alandlik kummardus, vaid väike peanoogutus, märguandeks, et teise tegu on märgatud. Nagu Vanaema Marie ütles, peaga nikutama. Nikutagem siis lihtsalt peaga, ka parem tuju on midagi väärt. Ühiskonnale siduv, liiklusele sujuv.

Uus lugu

Uus lugu oleks see, et me tõsimeeli keelame kesklinnas autoliikluse. Või kogu riigis. Miks mitte kogu universumis? Kuid jäägem realistideks ja teeme seda vaid oma mõtetes kesklinnas. No nii, millised oleksid alternatiivid? Juba oli kuulda ettepanekuid, et inimesed võiksid kasutada rohkem jalakäimise võimalusi ja jalgrattaid. No miks mitte ka kepphobuseid? Hea mõte, kuid … Kuid lõpetamata mõte. Kas te olete tööl käinud rattaga? Rajus sügiseses vastutuules? Ei ole? Vaid soojas suvepriisis? Vaadake, jalgrattasõit ei ole ilutsemine, a´la ilus inimene ilusal rattal. Jalgrattasõit vajab tööl käimiseks tervet infrastruktuur, järelteenindust. Tööle sõites peaks töökohas olema rattaparklad, et mitte öelda garaažid, sest talvel palja kanniga külmand sadulasse istumine lõppeb teadagi millega. Sabakondi „ issiasega“. Heal juhul. Ega see külmunud ja jääs ratas hästi sõida ka. Ah, jaa  kas olete proovinud rattaga sõtkuda läbi märja lume? Aga üle sädeleva jää? Ei ole? No siis on teil lihtne arvamust avaldada. Mina kahjuks olen. Tuleme tagasi oma tööle jõudmise juurde. Ütleme niimoodi, et rattaga sõtkumine „võtab naha märjaks“. Higistama noh!. See tähendab, et tööpaigas peaksid olema vahetusriide kapid ja  dušširuumid. Milleks? Ega te ei kavatse ju oma töökohale klienditeenindajana, poemüüjana, universumi direktorina asuda kibekirbe kuivanud higihaisu saatel? Nagu keskajal? Kas teid sellise haisukotina tööl ka peetakse? Kaua? Kas teil kliente ka on? Samasugused haisukotid? Mnjah, nii, et garaažidest, riidekappidest ja hügieenist ei pääse kuskile. Kui arvate, et see kõik on liialdus või tarbetu, siis näiteks põhjanaabrite juures on see kõik just niimoodi korraldatud. See on normaalne.

Ühise transpordi lugu

No ma arvan, et enamus inimesi ratta selga ei istuks ja jala käimisega on nii nagu on, ehkki jalakäimise lusti võiks olla rohkem, tunduvalt rohkem. Siiski, seda nad võiksid teha praegugi, kuid ei tee. Kiruvad kõike ja kõiki ning nühivad autodega tööle. Siin sund ei aita. Aitab vaid see, kui teha muu liiklus nii palju paremaks, et autosõit enam ei huvita. No näiteks mina enam Tartusse autoga ei sõida, sest bussiga, eriti hea bussiga, on palju mõnusam sõita. Seda lugugi kirjutades olen bussis ja mul on paar tunnikest lisaaega, mida muidu vaevalt leiaksin. Naabergi lustib, mügistades mõnusalt naeru mingit filmi vaadates. Mõnus, ostsin sõidupileti, kuid sain kaks asja: sõidu ja väärtusliku lisaaja. Lisaväärtus. Nauditav ühine transport on kindlasti tulevikutrend. Sama ka linnaliikluses, miks ma peaksin autoga sõitma, kui ühistransport oleks ühine transport ja nauditav. Mina küll naudiksin ja ei viitsiks autoga jännata: sõita 15 km/h, otsida olematuid parkimiskohti, maksta kindlustuse, bensu, ülevaatuse ja parkimise eest. Ei, mina valiksin mugavuse, mina olen mugav inimene. Milline see mugavus võiks olla?  No näiteks iga järgmine buss oleks nägemisulatuses, peatustes/bussides oleksid tablood, mis võimaldaksid saada ümberistumisvõimalusi või veelgi parem annaksid mulle sõidumarsruudi. Vahva. Siis ma oleksin kohe ÜT inimene, praegu … Meriväljalt linna sõites on peaaegu sama palju võimalusi, kui Tallinnast Tartusse sõita. Normaalne? Normaalsus on suhteline ja sageli ülehinnatud nähtus. Kuid linnasõiduks pole ÜT minu esimene valik. Siiani. Ah, tühja mis ma virisen, Harkukülast Tallinnasse käib 1 buss tunnis. Normaalne? Ei ole. See on täiesti ebanormaalne. Siin võib küll öelda, et küla jääb pealinnast välja, kuid kuulge, meil on kogu EL-s  inimeste, kapitali ja kaupade vaba liikumine, kuid „Suur-Eesti impeeriumis“ segavad arengut vürstiriikide piirid. Kummaline.

Sama kummaline, kui teha ühte piiravat ettepanekut teise järel, mõtlemata järelmitele. Me ei saa kõike reguleerida käskude ja keeldudega, ka meie ise peame oma isikliku tegevusega (kiituse, laituse, nikutamise, aktseptiga) kujundama maailma sh liikluskeskkonda. Vaid reguleerides maailma jääb see seisma. No kui maailma ei jää seisma, siis liiklus küll. Lihtsuses ja vastastikuses austuses peitub jõud. Vaadake inimestele silma, vaadake juhile silma ja te mõistate üksteist. Nikutage. Vaadates tühjusse, klõbistades nutikat, klapid silmadel ja kõrvas, jalutades Oma Õigusega üle tee  ei päästa teid mitte mingi märk, silmside küll.  Vastastikuse märkamisega toodame julgeolekut, märgi tootmisega toodame … vaid märke.  Keskkonnareostust kah!

„E basta. Basta cosi. Basta, basta. Küllalt, aitab. Nii on hea. Midagi muud pole vaja. Ära pinguta üle. Eelista lihtsust. Vähem on rohkem.“ (S.Tuominen, T.Koski, K. Kivilahti „Basta!” Pegasus 2012 Lk 8).

Targutusi:

M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015

Lk 275 „Rootsi kuningas ei hoidnud tagasi ka kriitikat poolvenna aadressil: „me täname Jumalat, kes Meile mõistust on andnud teiste heade meeste arvamust kuulata, ei pea Me ka end ise liiga targaks nagu mõned, kes oma laiskuses mõtlevad, et neil pole teiste meeste nõu tarvis, vaid teevad seda, mis neile endale pähe tuleb.““. (Erik XIV, 1562)

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

Lk 19 „See on pöördvõrdlelisuse seadus: mida vähem sa kavatsed mingi asjaga tegelda, seda rohkem pead sa sellest rääkima“

Lk 29 Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“

Lk 60 Kntsler sir Hamphrey „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.